2-17-7645/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-7645

Tsiviilasi

UAB „Latlita“ hagi AS Norwes Metall vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse osas 0 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse osas 442,63 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liigid AS Norwes Metall apellatsioonkaebus

UAB ”Latlita” vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

/

vastuapellatsioonis

vastustaja

(kostja):

AKTSIASELTS

NORWES

METALL

(registrikood

10402337), esindaja Igor Sumarok

Vastustaja / vastuapellatsioonis apellant (hageja): UAB

„Latlita“ (Leedu Vabariigi registrikood 110806877), esindaja

advokaat Artur Knjazev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 12. detsembri 2017. a otsus osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ning lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

2.1. Rahuldada UAB „Latlita“ hagi täies ulatuses.

2.2. Mõista AS-lt Norwes Metall välja UAB „Latlita“ kasuks põhivõlgnevus 295 (kakssada

üheksakümmend viis) eurot ja 84 senti.

2.3. Mõista AS-lt Norwes Metall välja UAB „Latlita“ kasuks alates 13.11.2017 kuni

15.06.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 13 (kolmteist) eurot ja 94 senti.

2.4. Mõista AS-lt Norwes Metall välja UAB „Latlita“ kasuks viivis põhivõlgnevuselt (295

eurot ja 84 senti) alates 16.06.2018 kuni põhivõlgnevuse täies ulatuses rahuldamiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2.6. Mõista AS-lt Norwes Metall välja UAB „Latlita“ kasuks kahjuhüvitis 114 (ükssada

neliteist) eurot.

3. Jätta AS-i Norwes Metall apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada UAB „Latlita“ vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS-i Norwes Metall kanda.

6. Mõista AS-lt Norwes Metall välja UAB „Latlita“ kasuks menetluskulud 1800 (üks tuhat

kaheksasada) eurot.

7. Mõista AS-lt Norwes Metall välja UAB „Latlita“ kasuks viivis menetluskuludelt (1800

eurot) alates kohtuotsuse jõustumist kuni menetluskulude täies ulatuses hüvitamiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. UAB „Latlita“ (hageja) esitas AS Norwes Metall (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 4500 eurot, 16.05.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 111,54 eurot, alates 16.05.2017 viivise 8% aastas põhivõlalt kindla summana kuni

kohtuotsuse tegemiseni, alates kohtuotsuse tegemisest viivis 8 % aastas põhivõlalt kuni põhivõla

tasumiseni. Samuti võla kohtuvälised sissenõudmiskulud 154 eurot, alternatiivselt võla

kohtuvälised sissenõudmiskulud 40 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja loobus osaliselt nõudest ning hageja lõplikuks nõudeks jäi mõista kostjalt välja põhivõlg

295,84 eurot ning alates 13.11.2017 viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses 295,84 eurolt kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni. Samuti alates

kohtuotsuse tegemisest viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses 295,84 eurot kuni

295,84 euro tasumiseni.

Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 114 eurot. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda ning lisaks kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt on hageja Leedu äriühing, kes müüb kaupa mh ka välisriikidest pärit

ettevõtjatele. Kostja tellis hagejalt kauba Eestisse, kuid jättis selle eest maksmata. Hageja koostas

kostjale 15.12.2016 faktuurarve nr 04086-L maksetähtajaga 90 päeva summas 9535,91 eurot,

arvestades 1150 euro väärtuses soodustust. Arve võeti vastu 16.12.2016, mistõttu viimane

maksetähtpäev oli 16.03.2017. Selleks ajaks ei laekunud hagejale kostjalt ühtegi makset.

Kostja avaldas korduvalt soovi tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel, ent hageja selle

ettepanekuga ei nõustunud, kuna kostjal oli alates arve vastuvõtmisest piisavalt aega (90 päeva)

selle tasumiseks. Hageja oli kostjale üle andnud spetsiaalse tellimuse alusel kauba ja lisanud sellele

märkimisväärse soodustuse, kuid kostja jättis arve siiski õigeaegselt ja põhjendamatult tasumata.

Seejärel kandis kostja 10.05.2017 täiendavalt hagejale üle 1500 eurot.

Kostja on pärast hagi esitamist tasunud hagejale järgmised osamaksed:

-

27.06.2017 – 500 eurot;

-

16.08.2017 – 500 eurot;

-

24.08.2017 – 500 eurot;

-

04.10.2017 – 1000 eurot;

-

30.10.2017 – 1000 eurot;

-

13.11.2017 – 1000 eurot.

Seega on kostja rahuldanud hageja nõude 4500 euro ulatuses.

Kostja on võtnud omaks hageja viivisenõude 111,54 eurot. Samuti on kostja olnud nõus hüvitama

hageja kohtuvälised sissenõudmiskulud 40 euro ulatuses ega vaidle vastu menetluskuludele 325

euro ulatuses. Seega on vaidlus ülejäänud hageja nõuete osas.

Hageja leidis, et menetluskulude vähendamine oleks ebaõiglane.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja tunnistas põhivõlgnevust 4500 eurot. Kostja on põhinõude summas 4500 eurot tasunud.

Kostja märkis, et ei ole nõus haginõude täpsustamisega viiviste ja kohtuväliste

sissenõudmiskulude osas. Kostja võttis omaks hagi esitamise ajaks kogunenud viivise summas

111,54 eurot ning kohtuvälised sissenõudmiskulud summas 40 eurot.

Kostja ei vaielnud vastu hageja menetluskuludele riigilõivu osas. Kostja nõustus hageja esindaja

tunnitasuga 100 eurot tunnis, kuid ei nõustunud õigusabile kulunud ajaga. Hagiavalduse

koostamisel oli hageja esindaja teadlik asjaolust, et kostja tunnistab põhinõuet ning palus

pikendada põhisumma tasumist kuue kuu võrra. Seega on põhjendamatu ajakulu hagiavalduse

koostamiseks 7,75 tundi ning põhjendatuks saab ajakulu lugeda 3 tunni ulatuses.

Kostja täitis kohtumenetluse ajal pakutud kompromissi summas 4500 eurot, mis moodustab

rohkem kui 95% hagisummast. Kostja palus kohtul kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg-t 1 ja vähendada hageja menetluskulusid 95% võrra.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks

muutunud viivise 111,54 eurot, viivise alates 17.05.2017 kuni 13.11.2017 summas 132,83 eurot ja

sissenõudmiskulud 40 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude summas 295,84 eurot

ja kahjuhüvitise nõude summas 114 eurot.

Maakohus jättis hageja menetluskulud 64% ulatuses kostja kanda ning 36% ulatuses hageja enda

kanda. Kostja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud summas 1104 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt väljamõistetud

menetluskuludelt viivise alates otsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude täies

ulatuses hüvitamiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Pooltel puudub vaidlus, et kostja ostis hagejalt kaupa, mille eest viimane esitas arve, mille

maksetähtaeg saabus 16.03.2017. Vaidlust ei ole, et hageja on andnud täiendava tähtaja kuni

25.04.2017 võlgnevuse tasumiseks. Hagiavalduse esitamise ajaks oli kostjal tasumata 4500 eurot,

mille kostja tasus menetluse ajal.

Poolte vahel on vaidlus, mis järjekorras ning millise makse täitmiseks tuleb laekunud summasid

lugeda. Hageja leiab, et kuna poolte vahel ei ole kokkulepet järjekorra suhtes, tuleb lugeda esmalt

kaetuks sissenõudmiskulud 40 eurot, seejärel sissenõutavaks muutunud viivised ning viimasena

põhivõlg.

Kuna kohtule ei ole esitatud lepingut, millest nähtuks kokkulepe kohustuste tasumise järjekorra

suhtes, oli võlgnikul õigus määrata, millise kohustuse ta esmalt täidab. Kostja on maksete

teostamisel selgitusse lisanud arve numbri (04086-L) ning märkinud, et see on osamakse. Arvel

04086-L on hageja näidanud ära ainult kauba maksumuse. Arvest ei nähtu, et maksmisega

hilinemise korral nõutakse viivist ning millises suuruses seda nõutakse. Ühestki hageja poolt enne

kohtumenetlust esitatud kirjast/arvest ei nähtu, et ta võlgnevuse tekkimise korral loeb võlgnevusest

esmalt kaetuks sissenõudmiskulud, seejärel viivise ning põhivõla.

Kohtule esitatud poolte kirjavahetusest ning kostja vastusest selgub, et tasutud arvetest lähtuvalt

on kostja lugenud esmalt täidetuks põhivõla, mistõttu ka viimases seisukohas ei vaidle kostja vastu

sissenõutavaks muutunud viivistele ning sissenõudmiskuludele.

Hageja ei ole varem kostjalt nõudnud kohustuste ning viiviste ja intresside tasumist kui alles

kohtumenetluses, mistõttu ei saanudki kostja teada, et selliseid nõudeid hageja veel nõuab.

18.04.2017 nõudekirjas on küll hageja viidanud, et nõue esitatakse koos kõrvalnõuetega ning

menetluskuludega, kuid ei ole konkreetselt viidanud, milliseid nõudeid ta kavatseb esitada. Kohus

selgitas, et viiviste ja intresside saamiseks tuleb võlausaldajal esitada selgelt väljendatud

konkreetne nõue võlgnikule.

Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja on arvet tasudes määratlenud, millise kohustuse ta tasub,

mistõttu tuleb lugeda, et esmalt tasuti põhikohustus, mis on kostja poolt 13.11.2017 täielikult

tasutud. Seega jättis kohus rahuldamata hageja põhinõude summas 295,84 eurot.

Hageja esmase nõude kohaselt oli hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis

111,54 eurot. Kostja tunnistas oma vastuses sissenõutavaks muutunud viivisenõuet 111,54 eurot.

Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise seisuga

16.05.2017 summas 111,54 eurot. Lisaks mõistis kohus oma arvestuste kohaselt kostjalt hageja

kasuks välja viivise alates 17.05.2017 kuni 13.11.2017 välja summas 132,83 eurot.

Hageja on põhivõla katteks arvestanud sissenõudmiskulud 40 eurot. Kostja tunnistas oma lõplikus

seisukohas, et on nõus hagejale hüvitama 40 eurot sissenõudmiskulud. Kohus mõistis kostjalt välja

hageja kasuks sissenõudmiskulud 40 eurot.

Hageja palus kostjalt välja mõista kahju summas 114 eurot VÕS § 128 lg 3 alusel. Kostja vaidles

vastu kohtuväliste sissenõudmiskulude nõudele. Kohtule esitatud arvete kohaselt on hageja

kandnud enne kohtusse pöördumist kulutusi õigusteenusele 150 eurot ja muid kulusid 4 eurot,

kokku 154 eurot.

Kohus leidis, et lähtudes VÕS § 128 lg 4 ei ole tegemist erakordselt raskete

sissenõudmistoimingutega. Nimelt on hageja kirjutanud ühe nõudekirja ning selle ära saatnud.

Kohtule esitatud kirjavahetusest pigem nähtub, et kostja ei ole olnud vastu võlgnevuse tasumisele,

vaid on soovinud maksegraafiku sõlmimist, mis tõendab veel kord, et tegemist ei ole eriliselt

keeruka sissenõudmistoimingutega.

Kohus jättis lähtudes hagi rahuldatud ulatusest hageja menetluskulud 64% ulatuses kostja kanda

ning 36% ulatuses hageja enda kanda. Kohus ei rahuldanud hageja osalise riigilõivu tagastamise

taotlust, kuna loobumise põhjuseks on kostjapoolne võlgnevuse tasumine pärast hagiavalduse

esitamist (TsMS § 168 lg 4). Seega leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

riigilõiv 425 eurot.

Kohtule esitatud õigusabikulude selgituse kohaselt on kulunud menetluse kestel esindajal aega

22,75 tundi, kokku 2275 eurot. Kohus leidis, et nimetatud toimingute ajakulu on põhjendatud

osaliselt. Kohus märkis, et tegemist on tavalise võlaõigusliku vaidlusega, mis ei peaks

õigusteadmistega isikul võtma pikka aega omapoolse õigusliku seisukoha kujundamiseks. Samuti

selgitas kohus, et kostja ei ole võlgnevusele vastuväiteid esitanud, mistõttu ei olegi kostja poolt

põhinõude suhtes tegemist sisulise vaidlusega. Kohus leidis, et tegemist ei ole keeruka

õigusvaidlusega, mille koostamiseks, sealhulgas vajalike andmete kogumiseks, ei kulu kohtu

hinnangul üle 13 tunni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus

tühistada menetluskulude kindlaksmääramise ja jaotuse osas ning vähendada menetluskulusid.

Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Käesoleva asjas pakkus kostja kompromissi järgmistelt tingimustel:

-

Kostja tunnistab põhivõlgnevust hageja ees summas 4500 eurot.

-

Hageja loobub viivisenõudest.

-

Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Kohtumenetluse ajal täitis kostja pakutud kompromissi summas 4500 eurot, mis moodustab

rohkem kui 95% hagisummast. Hageja ei olnud nõus kompromissiga ning pahatahtlikult venitas

menetlust eesmärgiga saavutada põhjendamatult suurte menetluskulude väljamõistmist.

Seega jättis kohus menetluskulusid jaotades asjaolud kaalumata ja otsuse põhjendamata, mistõttu

on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning jõudnud väärale seisukohale.

Arvestades käesolevat vaidlust, ei ole hageja poolt taotletud mahus õigusabikulude väljamõistmine

kostjalt põhjendatud. Hageja menetluskulud on ilmselgelt ülepaisutatud.

Võttes arvesse menetluse lihtsust on ilmne, et hageja esindaja ei ole teinud hageja huvide

kaitsmiseks sellises mahus tööd nagu on menetluskulude avalduses välja toodud. Seetõttu ei ole

hageja poolt taotletud mahus õigusabikulude väljamõistmine kostjalt põhjendatud. Hageja

menetluskulud on ilmselgelt ülepaisutatud.

Kohus jättis nimetatud asjaolu tähelepanuta ega täitnud eelpool viidatud lahendist ja seadusest

tulenevat kohustust.

5. Hageja

(vastustaja/vastuapellant)

vaidles

apellatsioonkaebusele

vastu

ning

esitas

vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja nõuded 295,84 euro põhivõla osas, 114 euro kahju hüvitise osas ja jättis

menetluskulud 64% ulatuses kostja kanda ja 36% ulatuses hageja kanda ning jättis hageja

lepingulise esindaja kulud summas 975 eurot kindlaks määramata.

Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt

hageja kasuks välja kahju hüvitis 114 eurot ning põhivõlg 295,84 eurot ning alates 13.11.2017

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses 295,84 eurolt kindla summana kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja alates otsuse tegemisest viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

ulatuses 295,84 eurot kuni 295,84 euro tasumiseni.

Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning määrata kostja poolt hüvitatavate

menetluskulude suurus vastavalt hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirjale ja

ringkonnakohtule esitatavale menetluskulude nimekirjale. Hageja palub kohustada kostjat tasuma

hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt tegi kostja menetluse vältel hagejale osalisi rahalisi makseid

võlgnevuse tasumiseks. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 88 lg-d 1, 4 ja 5 ning jättis

põhjendamatult kohaldamata VÕS § 88 lg-d 8 ja 9. Maakohus leidis, et kuna pooled ei olnud kokku

leppinud, et hageja arve tasumata jätmisel loetakse osalise tasumise korral ennekõike kaetuks

sissenõudmiskulud, seejärel viivis ning alles viimases järjekorras põhivõlg, siis järelikult võis

kostja ise määrata, et arve osalise tasumise korral loetakse esmalt kaetuks põhivõlg.

Lisaks põhivõlgnevuse väljamõistmata jätmisele on maakohus jätnud ebaõigesti rahuldamata ka

hageja kahju hüvitamise nõude summas 114 eurot. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust, käsitledes nimetatud kahjunõuet sissenõudmiskuluna VÕS § 1132 mõistes.

Riigikohus on selgitanud, et kohtueelsed õigusabikulud on hüvitatavad VÕS § 115 lg 1 ja § 128

lg 3 alusel (RKTKo 3-2-1-84-14 p 24), mitte VÕS § 1132 alusel.

Antud juhul ei ole kohtueelse õigusabikuluna 114 eurot ka ebamõistlikult suur, vaid mõistlik kulu

kohustamaks kostjat oma rahalist kohustust täitma.

Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märkis hageja, et puudub alus vähendamaks hageja

menetluskulusid. Kuigi antud asja puhul on tegemist vaid ühe võlanõudega, siis õiguslikult

keerukamaks on olukorra teinud asjaolu, et hagi esitamisel tuli lähtuda Leedu materiaalõigusest ja

CISG-st kui kohalduvast õigusest. Pooled leppisid Eesti õiguse kohaldamises alles menetluse ajal.

Hageja puhul on lisaks tegemist välismaise äriühinguga, kellelt ei saa eeldada teadmisi

menetluslikust regulatsioonist Eestis ega eeldada tema poolt aktiivsemat osavõttu nt kohtuliku

kompromissi läbirääkimistel. Seega oli põhjendatud kaasata lepinguline esindaja mh ka

kompromissiläbirääkimistesse.

Kõik hageja lepingulise esindaja kulud olid põhjendatud ja vajalikud ning kostja

apellatsioonkaebus on alusetu, mistõttu tuleb viimane jätta täielikult rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus

leiab,

et

apellatsioonkaebus

tuleb

jätta

rahuldamata

ning

vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus kuulub materiaalõiguse

normide väära kohaldamise tõttu tühistamisele osas, milles maakohus jättis rahuldamata põhivõla

ja kahju hüvitise nõuded. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja

väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja

kahju hüvitise nõude ning põhivõla nõude täies ulatuses. Ringkonnakohus jätab menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse menetluskulude jaotust ja

kindlaksmääramist puudutavas osas. Hageja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses maakohtu

otsust osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning samuti menetluskulude jaotust

ja kindlaksmääramist puudutavas osas.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjal tuli hagejale tasuda pooltevahelise müügilepingu

alusel 4500 eurot ning et kostja tasus 4500 eurot osamaksetena kohtumenetluse kestel.

7. Hageja on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 88 lõikeid 1, 4 ja 5 ning jättis

põhjendamatult kohaldamata sama paragrahvi lõiked 8 ja 9.

Maakohus asus seisukohale, et kostjal oli õigus määrata, millise kohustuse ta esmalt täidab ning

leidis, et kostja on määranud, et maksis hagejale esmalt põhivõlgnevuse.

Kostja tasus kohtumenetluse jooksul hagejale osamaksetena 4500 eurot. Hageja vähendas oma

nõuet menetluse käigus vastavalt kostja tasumisele ning arvestas nimetatud summa esmalt

sissenõudmiskulude (40 eurot) katteks, seejärel viivise katteks ning viimaks põhivõlgnevuse

katteks. Hageja palus oma lõplikus taotluses mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 295,84 eurot.

8. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha, kas kostja võis määrata, et täitis 4500 euro tasumisel

esmalt põhivõlgnevuse.

VÕS § 88 lg 1 sätestab üldpõhimõttena võlgniku õiguse määrata, millise kohustuse täitmiseks ta

raha maksis. Küll aga ei ole võlgniku selline õigus piiramatu. Piirangud tulenevad eelkõige VÕS

§ 88 lõigetest 2, 3, aga ka lõigetest 8 ja 9. Kuivõrd käesolevas ei ole tegemist VÕS § 88 lõigetes 2

ja 3 sätestatud olukorraga, tulevad kõne alla üksnes lõiked 8 ja 9.

VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja

intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud

intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama sätte lõige 9 täpsustab, et võlgnik ei või

võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust

erinevat järjekorda.

Seega on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et kostja võis määrata, et tasub esmalt

põhivõlgnevuse ning seejärel viivised, kuna VÕS § 88 lg 8 selle välistab. Samuti ei tulene

asjaoludest, et kostjal oleks olnud hageja nõusolek määrata, et tasumisele kuulub esmalt

põhivõlgnevus (VÕS § 88 lg 9).

Järelikult on hageja õigustatult arvestanud kostja poolt menetluse kestel kantud 4500 eurot esmalt

viiviste ning alles seejärel põhivõlgnevuse katteks.

9. Tulenevalt maakohtu ebaõigest järeldusest, et kostja võis määrata kohustuste täitmise järjekorra,

on maakohus seetõttu jätnud ebaõigesti ka hageja põhivõlgnevuse nõude rahuldamata.

Hageja esitas oma 06.11.2017 ja 30.11.2017 menetlusdokumentides arvutused, milles vähendas

nõuet kostja tasutud 4500 euro võrra, arvestades kostja tasutud summad esmalt

sissenõudmiskulude (40 eurot) katteks, seejärel sissenõutavaks muutunud viivise (111,54 + 42,41

eurot) ning viimaks põhivõlgnevuse katteks.

Õige on hageja seisukoht, et esmalt tuli lugeda sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 40 eurot

täidetuks esimeses järjekorras (vt ka M. Haamer, V. Kõve teoses P. Varul jt. Võlaõigusseadus I.

Komm vlj. 2016, § 1131, lk 575).

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 40 eurot ning sissenõutavaks

muutunud viivise 111,54 eurot ning viivise 17.05.2017 kuni 13.11.2017 summas 132,83 eurot.

Seega vaidlustab hageja vastuapellatsioonkaebuses maakohtu resolutsiooni punkte 2-5, kuna

maakohtu poolt ebaõige materiaalõiguse kohaldamine tõi kaasa selle, et maakohus mõistis kostjalt

sissenõudmiskulud ja sissenõutavaks muutunud viivised kostjalt eraldi välja ning jättis

rahuldamata hageja põhivõlgnevuse nõude. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks eraldi välja sissenõudmiskulud ja sissenõutavaks

muutunud viivised ning jättis rahuldamata hageja põhivõlgnevuse nõude.

10. Kostja poolt 27.06.2017 üle kantud 500 eurot tuleb arvestada esmalt sissenõudmiskulude 40

eurot ning selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise katteks 153,95 (111,54 + 42,41), alles

seejärel põhivõlgnevuse (4500 eurot) katteks. Seega oli 27.06.2017 seisuga kostjal tasumata

põhivõlgnevus summas 4193,95 eurot.

Kostja poolt 16.08.2017 tasutud 500 eurot tuleb arvestada esmalt selleks hetkeks põhivõlgnevuselt

4193,95 eurolt sissenõutavaks muutunud viivise (s.o 46,88 eurot) katteks ning seejärel arvata

järelejäänud summa (453,12 eurot) maha põhivõlgnevuselt (4193,95 eurot). Seega oli 16.08.2017

seisuga kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 3740,83 eurot.

Kostja 24.08.2017 kantud 500 eurot tuleb arvestada esmalt selleks hetkeks põhivõlgnevuselt

3740,83 eurolt sissenõutavaks muutunud viivise (s.o 7,38 eurot) katteks ning seejärel arvata

järelejäänud summa (492,62 eurot) maha põhivõlgnevuselt (3740,83 eurot). Seega oli 24.08.2017

seisuga kostjal tasumata põhivõlgnevus 3248,21 eurot.

Kostja 04.10.2017 kantud 1000 eurot tuleb arvestada esmalt selleks hetkeks põhivõlgnevuselt

3248,21 eurolt sissenõutavaks muutunud viivise (s.o 29,9 eurot) katteks ning seejärel arvata

järelejäänud summa (970,1 eurot) maha põhivõlgnevuselt (3248,21 eurot). Seega oli 04.10.2017

seisuga kostjal tasumata põhivõlgnevus 2278,11 eurot.

Kostja 30.10.2017 kantud 1000 eurot tuleb arvestada esmalt selleks hetkeks põhivõlgnevuselt

2278,11 eurolt sissenõutavaks muutunud viivise (s.o 13,48 eurot) katteks ning seejärel arvata

järelejäänud summa (986,52 eurot) maha põhivõlgnevuselt (2278,11 eurot). Seega oli 30.10.2017

seisuga kostjal tasumata põhivõlgnevus 1291,59 eurot.

Kostja 13.11.2017 kantud 1000 eurost tuleb arvestada esmalt selleks hetkeks põhivõlgnevuselt

1291,59 eurolt sissenõutavaks muutunud viivise (s.o 4,25 eurot) katteks ning seejärel arvata

järelejäänud summa (995,75 eurot) maha põhivõlgnevuselt (1291,59 eurot). Seega jäi alates

13.11.2017 seisuga kostjal tasumata põhivõlg 295,84 eurot.

Eeltoodule tuginedes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla katteks 295,84 eurot ning

alates 13.11.2017 kuni 15.06.2018 nimetatud summalt sissenõutavaks muutunud viivis 13,94

eurot. Samuti tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja alates 16.06.2018 viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud ulatuses põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

11. Hageja vaidlustab maakohtu otsust ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja kahju

hüvitise nõude summas 114 eurot. Hageja palus mõista kostjalt võla sissenõudmiskulud summas

154 eurot, millest 40 eurot palus hageja mõista välja sissenõudmiskuluna VÕS § 1131 lg 1 alusel.

Ülejäänud 114 eurot palus hageja mõista välja eraldi kahjuna, viidates Riigikohtu praktikale.

Maakohus jättis rahuldamata 114 euro väljamõistmiseks. Maakohus leidis, et kohaldamisele

kuulub VÕS § 1132.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtueelsete

õigusabikulude kostjalt väljamõistmise aluseks on VÕS § 1132. Nimetatud säte reguleerib

sissenõudmiskulude hüvitamist tarbija poolt. Käesolevas asjas on mõlemad pooled majandus- või

kutsetegevuses tegutsevad isikud. Seega VÕS § 1132 ei kohaldu, kuna kostja ei ole tarbija (VÕS

§ 1 lg 5).

Õige on hageja poolt märgitu, et kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1

alusel kahjuna hüvitatavad (Riigikohtu 14.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-14, p 24).

Järelikult on hageja nõude aluseks VÕS § 115 lg 1. Täidetud peavad olema kahju hüvitamise

nõude maksmapaneku üldised eeldused. Hagiga ei saa nõuda sellise nõude esitamisega seotud

kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud

menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174).

Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtueelsete õigusabikulude tõendamiseks 09.05.2017 arve

(tl 13-15). Nimetatud arve kohaselt osutati hagejale õigusabi nõudekirja koostamise ja kliendi

e-kirjadele vastamisega. Seega saab arvel märgitu kulu nõuda kahjuhüvitisena, kuna tegemist on

hagiavalduse koostamisele eelnenud toimingutega (Riigikohtu 09.02.2011 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-138-10, p 27).

Maakohus rahuldas hageja sissenõudmiskulu 40 euro ulatuses VÕS § 1131 alusel. See aga ei välista

40 eurot ületavas osas nõuda kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel.

Kostja on maakohtus piirdunud üksnes seisukohaga, et ei nõustu kohtuväliste sissenõudmiskulude

osas hagiga, kuid võttis omaks kohtuvälised sissenõudmiskulud summas 40 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on VÕS §-dest 115 ja 127 tulenevad kahju hüvitamise eeldused

täidetud ning eeltoodu tõttu tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja kahjuhüvitis 114 eurot.

12. Nii kostja kui hageja vaidlustavad maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ja suuruse

kindlaksmääramise osas.

Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha maakohtus kantud menetluskulude jaotust puudutavas

osas.

Maakohus jättis hageja menetluskulud 64% ulatuses kostja kanda ning 36% ulatuses hageja kanda.

Kostja menetluskulud jättis maakohus kostja enda kanda. Kuivõrd ringkonnakohtu lahendi

tulemusel kuulub hageja hagi rahuldamisele täies ulatuses, tuleb muuta vastavalt ka

menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

Kostja on seisukohal, et maakohus jättis kohaldamata TsMS § 163 lg 2, kuna kostja pakkus

kompromissi. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 162 lg-st 1 tuleneb üldpõhimõte, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kostja poolt viidatud TsMS § 163 lg-t 2, mille kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja

sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus

jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Ringkonnakohus selgitab, et kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega hagi

jäeti rahuldamata ning hagi rahuldatakse täies ulatuses, siis ei ole TsMS § 163 lg 2 enam

asjakohane. TsMS § 163 lg-t 2 saab kohaldada ainult hagi osalise rahuldamise korral (Riigikohtu

06.11.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-13, p 18).

Eeltoodule tuginedes tuleb jätta hageja maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

13. Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha hageja menetluskulude suurust puudutavas osas.

Maakohus leidis, et hageja esindaja õigusabikulu 22,75 tunni ulatuses on põhjendatud osaliselt,

kuna tegemist ei olnud tavalise võlaõigusliku vaidlusega ning ei pidanud õigusteadmistega isikul

võtma pikka aega oma seisukoha kujundamiseks. Maakohus arvestas mh sellega, et kostja ei ole

sisuliselt võlgnevusele vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis, et hageja õigusabikulud on

põhjendatud 13 tunni ulatuses, s.o summas 1300 eurot.

Kostja on apellatsioonkaebuses palunud tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude

kindlaksmääramise osas, kuna leiab, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud.

Hageja seevastu palus maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hageja lepingulise

esindaja kulud summas 975 eurot kindlaks määramata, kuna tegemist oli põhjendatud ja vajaliku

kuluga.

Pooled ei vaidle riigilõivu 475 euro kostjalt väljamõistmise üle. Ka ei ole vaidlust hageja

lepingulise esindaja tunnitasu suuruse (100 eurot) põhjendatuse osas.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse

ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 10.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-177-15, p 13). Seega saab ringkonnakohus maakohtu määruse tühistada üksnes juhul, kui

maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire või teinud

kaalutlusvigu.

Hageja ega kostja pole kumbki välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et maakohus on

menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire või teinud kaalutlusvigu.

Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nimetatud vigu menetluskulude suuruse

kindlaksmääramisel teinud. Ringkonnakohus lisab, et käesolevas asjas ei olnud tegemist

õiguslikult keeruka tsiviilasjaga ning kostja ei vaielnud põhivõlgnevuse olemasolule vastu. See

tähendab, et vaidlus sisuliselt puudus. Maakohus vähendas hageja lepingulise esindaja

põhjendatud ajakulu olulises ulatuses, ligi 40 % võrra. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata osas, milles maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 1300 eurot.

Kuivõrd hageja maakohtus kantud menetluskulud jäävad täies ulatuses kostja kanda, tuleb teha

uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mõista 1300 eurot.

Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldab

hageja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt.

14. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja

kanda. Kostja põhjustas apellatsioonkaebuse esitamisega apellatsioonimenetluse, millega seoses

hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Vastuapellatsioonkaebuse esitamine omakorda tõi kaasa

selle,

et

kostja

apellatsioonkaebus

jääb

täies

ulatuses

rahuldamata

ning

hageja

vastuapellatsioonkaebus kuulub peaaegu täies ulatuses rahuldamisele (v.a menetluskulude suuruse

kindlaksmääramise osas). Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramise

vaidlustamine hõlmab hageja vastuapellatsioonkaebusest üksnes marginaalse osa. Eeltoodu tõttu

on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja

kanda.

15. Hageja esitas apellatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt osutas

hageja lepinguline esindaja õigusabi 5,25 tunni ulatuses, s.o 12.12.2017 kohtuotsuse analüüs ja

kliendi informeerimine (1,25 tundi), 19.02.2018 vastuapellatsioon ja vastus kostja apellatsioonile

(3,5 tundi), 28.05.2018 menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamine (0,5 tundi),

tunnihinnaga 100 eurot. Hageja palub kindlaks määrata ja kostjalt välja mõista menetluskulud 525

eurot.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Kuigi

hageja

apellatsiooniastmes

esitatud

menetluskulude

nimekirjas

ei

sisaldu

vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu summas 100 eurot, siis vastavalt TsMS § 174 lg 1

teise lause kohaselt määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

riigilõivu 100 euro osas. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Põhjendatud on koos käsitleda 12.12.2017 maakohtu otsuse analüüsi ja 19.02.2018

vastuapellatsioonkaebuse ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamist, kuna toimingud on

omavahel seotud (nt vastuapellatsioonkaebuse koostamine hõlmab maakohtu otsuse analüüsi).

Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et käesolev tsiviilasi oli keskmisest väiksema keerukuse ja

mahukusega, on nimetatud toimingute eest põhjendatud ajakulu kokku 4 tundi.

Ringkonnakohus on aga seisukohal, et põhjendamatu on hageja lepingulise esindaja ajakulu

menetluskulude nimekirja koostamise osas. Ka Riigikohus on 06.05.2015 määruses tsiviilasjas nr

3-2-1-4-15 p-s 13 selgitanud, et kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua

õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise

esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Järelikult on

hageja lepingulise esindaja kulu apellatsiooniastmes põhjendatud 400 euro (4 tundi × 100 eurot)

osas.

Eeltoodule

tuginedes

määrab

ringkonnakohus

hageja

menetluskulude

suuruseks

apellatsiooniastmes 500 eurot (s.o 100 eurot riigilõiv ja 400 eurot õigusabikulu). Seega tuleb

kostjalt mõista hageja kasuks välja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kokku 1800

eurot (1300 + 500).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/