2-15-8794/42 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-8794

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Liina Karlsoni hagi Ene Limbergi vastu võlgnevuse ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ene Limbergi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

321 eurot 21 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Liina Karlson

Kostja Ene Limberg, esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794 osas,

milles ringkonnakohus mõistis Ene Limbergilt Liina Karlsoni kasuks välja 26 senti ületava

viivise ning jättis maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Liina Karlsoni viivisenõue 26 senti ületavas osas

rahuldamata. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Liina Karlsoni

kanda.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

4. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta Liina Karlsoni kanda.

5. Otsuse tervikresolutsioon kehtib alltoodud sõnastuses.

5.1. Jätta vastu võtmata Liina Karlsoni 30. novembri 2016. a ja 21. detsembri 2016. a

menetlusdokumendis esitatud hagi muutmine põhinõude suuruse ja hagi aluse osas.

5.2. Võtta vastu Liina Karlsoni 21. detsembri 2016. a menetlusdokumendis esitatud osaline

viivisenõudest loobumine, milles Liina Karlson loobus 21. detsembriks 2016 sissenõutavaks

muutunud viivisenõudest 434 eurot 64 senti ületavas osas, ja lõpetada selles osas menetlus.

2-15-8794

5.3. Rahuldada Liina Karlsoni hagi Ene Limbergi vastu osaliselt. Jätta rahuldamata Liina

Karlsoni nõue Ene Limbergi vastu mõista välja üürivõlg ja kõrvalkulud. Mõista Ene

Limbergilt Liina Karlsoni kasuks välja viivis 26 senti.

5.4. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes Liina Karlsoni kanda.

5.5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Liina Karlson (hageja) esitas 10. juunil 2015 Ene Limbergi (kostja) vastu hagi, milles palus

kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla (eluruumi 2015. a juuni ja juuli üür ning 2015. a juuli

kommunaalkulud), sissenõutavaks muutunud viivise ning kuni põhivõla tasumiseni viivise kaks

eurot päevas.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuse kohaselt oli eluruumi üürilepingu p-s 5.3 sisaldunud viivisekokkulepe

võlaõigusseaduse (VÕS) § 275 kohaselt tühine. Lisaks ei saa viivist nõuda rohkem, kui on

põhivõlg. Kostja tasus 30. juunil 2016 viivise katteks 8 eurot 77 senti.

3. Tartu Maakohus jättis 5. jaanuari 2017. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 1347 eurot 84 senti ning viivise

menetluskuludelt. Maakohus jättis vastu võtmata hageja 30. novembri 2016. a ja 21. detsembri

2016. a menetlusdokumendis esitatud hagi muutmise põhinõude suuruse ja hagi aluse osas.

Maakohus võttis vastu hageja 21. detsembri 2016. a menetlusdokumendis esitatud osalise

viivisenõudest loobumise, milles hageja loobus 21. detsembriks 2016 sissenõutavaks muutunud

viivisenõudest 434 eurot 64 senti ületavas osas, ja lõpetas selles osas asja menetluse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli hageja põhinõue 320 eurot 37 senti ning viivisenõue kaks

eurot päevas (21. detsembri 2016. a seisuga 434 eurot 64 senti). Maakohus leidis, et kostja sai üüri

alandada, ning jättis hageja põhinõude rahuldamata, kuna kostjal ei olnud hagejale üüri- ja

kõrvalkulude võlga. Kostja pidi 2015. a mai kuni juuli eest tasuma üüri 344 eurot 52 senti

(120 eurot + 120 eurot + 120 eurot / 31 päeva × 27 päeva). Lisaks pidi kostja tasuma 2015. a juuli

eest kõrvalkulu 20 eurot 37 senti. Kostja tasus 2015. a mais üüri 120 eurot ja 30. juunil

2016 104 eurot 89 senti. Seega oli hageja põhinõude ja kostja tasutud summade vahe 140 eurot.

Kostja tasaarvestas hageja nõude 140 euro ulatuses oma eluruumi üürilepingu p-dest 6.1 ja 6.4

tuleneva tagatisraha tagastamise nõudega.

Maakohus leidis, et eluruumi üürilepingu p 5.3, milles lepiti kokku viivise määr, oli VÕS § 275

kohaselt tühine, kuna kaldus üürniku kahjuks kõrvale seaduses sätestatust. Seega kohaldus

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär. Kostja täitis üüri tasumise kohustuse

30. juunil 2016, seega kattis kostja tasutud 8 euro 77 sendi suurune viivis seadusjärgse viivise

summa selle ajani. Seetõttu jättis maakohus ka viivisenõude rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 300 euro 61 sendi suurune üürivõlg,

20 euro 37 sendi suurune kommunaalkulude võlg, 320 euro 98 sendi suurune viivis ja jooksev viivis

kaks eurot päevas alates 22. detsembrist 2016 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus

menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista menetluskulude tasumata jätmise korral

menetluskuludelt välja viivise.

2(6)

2-15-8794

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 9. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse viivise välja mõistmata jätmise ning menetluskulude osas.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis hageja kasuks välja 312 euro

21 sendi suuruse viivise ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus jättis

ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega hagi eseme ja põhinõude rahuldamata jätmise

osas ega korranud maakohtu põhjendusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6).

Maakohus tuvastas valesti kokkulepitud viivise suuruse (kaks eurot päevas) tühisuse. Pooled

leppisid kokku viivises kaks eurot päevas iga viivitatud päeva eest. Maakohus leidis ekslikult, et

lepinguline viivis on VÕS § 275 alusel tühine, kuna see kaldub üürniku kahjuks kõrvale seaduses

sätestatust ning seetõttu kohaldub VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär.

VÕS § 275 kohaldub ainult üürniku kahjuks kõrvalekaldumisel lepingupoolte õiguste ja kohustuste

ning vastutuse osas. Viivis selle hulka ei kuulu. Seega võisid pooled kokku leppida seaduses

sätestatust erinevas viivisemääras.

Viivisekokkulepe saaks olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 86). Pooled ei toonud menetluses esile asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe

heade kommete vastasusele. Seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgem viivisemäär ei tähenda

automaatselt heade kommete vastasust. Kuna seadus võimaldab taotleda kohtult viivise

vähendamist (VÕS § 113 lg 8), ei peaks üldjuhul tulema kõne alla viivisekokkuleppe tühisus

vastuolu tõttu heade kommetega. Tehing on TsÜS § 86 lg 1 mõttes heade kommetega vastuolus siis,

kui tehing on vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese sündsustundega. Lepingujärgse viivise

heade kommete vastasuse analüüsimisel tuleb arvesse võtta kõiki tehinguga seotud asjaolusid, sh

põhi- ja kõrvalkohustuste suurust ja tehingu sõlmimise asjaolusid. Arvestades üüri suurust, kostja

võlgnetavaid kohustusi ning viivisemäära, ei olnud tehing sõlmitud kostja jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel. Lisaks ei olnud poolte vastastikuste kohustuste tasakaal

ebaproportsionaalne. Kostja oleks saanud viivise maksmist vältida põhikohustuse kohase

täitmisega, sest viivis muutub sissenõutavaks põhikohustuse täitmata jätmisel. Kuna põhikohustuse

võlg oli väike ja viivise maksmine kergesti välditav, ei ole viivisekokkulepe heade kommete

vastane. Kostjal tekkis 104 euro 89 sendi suurune põhivõlg 6. juunil 2015 ning kostja tasus selle

30. juunil 2016 113 euro 66 sendi suuruse maksega. Sõltumata põhivõla suurusest kohustus kostja

tasuma viivist kaks eurot päevas. Kostja oli viivituses 391 päeva, seega oli viivis 782 eurot. Hageja

palus välja mõista 320 euro 98 sendi suuruse viivise. 30. juunil 2016 tasus kostja 8 eurot 77 senti

viivist ning seetõttu mõistis ringkonnakohus kostjalt välja 312 euro 21 sendi suuruse viivise.

Maakohus jättis valesti menetluskulud hageja kanda. Kostja vabastas eluruumi pärast menetluse

algust ning tasus põhjendatud ulatuses põhivõla menetluse kestel. Hageja nõuded olid osaliselt

põhjendamatud, kuid kostja viivitas oma kohustuste täitmisega ligikaudu aasta. Ringkonnakohus

võttis arvesse hageja nõuete põhjendatust, kostja poolt nõuete osalist täitmist ja maksete tasumisega

hilinemist ning jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3(6)

2-15-8794

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osaliselt rahuldas, muutis

maakohtu otsust ning jättis kostja menetluskulud kostja kanda. Kostja palub jätta maakohtu otsuse

jõusse ning apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste järgi kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõigust, kui leidis

ekslikult, et viivisekokkuleppele ei kohaldu VÕS § 275. Viivis on lepingust tulenev vastutuse liik.

VÕS § 275 kohaldub eluruumi üürilepingu viivisekokkuleppe suhtes, seega on tühine kokkulepe,

mille kohaselt ületab eluruumi üürnikult nõutav viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära.

Kostja on seaduses sätestatud määras hagejale viivise tasunud. Kui eluruumi üürilepingu

viivisekokkuleppele ei kohaldu VÕS § 275, on nimetatud kokkulepe VÕS § 287 järgi tühine, sest

viivis on oma olemuselt leppetrahv rahalise kohustusega viivitamise korral. VÕS § 287 järgi ei saa

üürileandja eluruumi üürnikult viivist nõuda ning hageja ei ole tõendanud kostja üüri maksmisega

viivitamisest tekkinud kahju suurust.

Kostja viitas 16. detsembri 2016. a menetlusdokumendis, et viivisemäär kaks eurot päevas on

ebamõistlikult suur, ja palus kohtul lugeda lepingupunkt tühiseks. Apellatsioonkaebusele esitatud

vastuses viitas kostja maakohtus esitatud viivisenõude vastuväidetele. Vaidlusalune

viivisekokkulepe on vastuolus heade kommetega ja poolte vastastikuste kohustuste tasakaal on

ebaproportsionaalne. Seega pidi kohus tarbijaga sõlmitud eluruumi üürilepingu sellise

viivisekokkuleppe ka omal algatusel tühistama vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1).

Ringkonnakohus ei selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning rikkus sellega

TsMS §-des 348 ja 351 ning § 438 lg-s 1 sätestatut, kui ei tuvastanud viivisekokkuleppe heade

kommetega vastuolu.

Ringkonnakohus ei arvestanud, et eluruumi üürileping oli tüüptingimustega leping, mille üheks

pooleks oli tarbija. Kuna viivisenõue põhines eeldatavasti tüüptingimusi sisaldaval lepingul, pidi

kohus omal algatusel hindama, kas hageja tugines viivist nõudes tüüptingimusele ja kas

tüüptingimusele tuginemise korral see tüüptingimus kehtis (TsMS § 438 lg 1). Ringkonnakohus ei

selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning rikkus sellega TsMS §-des 348 ja 351

ning § 438 lg-s 1 sätestatut, kui ei kontrollinud tüüptingimuste kehtivust. 104 euro 89 sendi

suuruselt võlgnevuselt oli eluruumi üürilepingu järgi tasutava viivise (kaks eurot päevas) määr

1,91% päevas ehk 695,97% aastas. VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi tuleks eelduslikult tühiseks

hinnata tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, mille järgi kokkulepitud viivisemäär ületab kolm korda

seadusjärgset viivisemäära. Võlgnevuse perioodil oli seadusjärgne viivis 8,05% aastas, seega ületas

kokkulepitud viivisemäär seadusjärgset viivisemäära 79,8 korda.

Hageja nõudis viivist põhivõla ulatuses ning ringkonnakohus tuvastas, et põhivõlg oli 104 eurot

89 senti (ajavahemikul 6. juuni 2015 kuni 30. juuni 2016). Ringkonnakohus rikkus oluliselt

TsMS § 439, kui väljus hagi nõuete piiridest ja mõistis hagejale välja 104 eurot 89 senti ületava

viivise. Lisaks esitas kostja maakohtus vastuväite, et hageja ei tõendanud põhivõlast suuremat kahju

ning põhivõlga ületavas osas tuleb viivisenõue jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus ei arvestanud menetluskulude jaotamisel hageja nõudest loobumist ja tema nõuete

algset suurust. Kostja menetluskulude suurus on õigustatud asja mahtu ja keerukust arvestades.

Kostja pidi hageja erinevatele nõuetele vastama. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui

ei jätnud kostja menetluskulusid hageja kanda.

4(6)

2-15-8794

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kassatsioonkaebuse

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Alternatiivselt palub hageja jätta

kassatsioonkaebuse rahuldamata ja muuta ringkonnakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ning

jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 26 senti ületava viivise ning jättis maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte

endi kanda. Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hageja

viivisenõude 26 senti ületavas osas rahuldamata. Kolleegium jätab maakohtus ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Riigikohtus vaidlevad pooled viivisenõude ja menetluskulude jaotuse üle. Riigikohtus ei vaidle

pooled üüri- ja kõrvalkulude nõuete üle. Kohtud on leidnud, et pooled leppisid eluruumi

üürilepingu p-s 5.3 kokku viivises kaks eurot päevas iga viivitatud päeva eest.

Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest

lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike

väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt nt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15).

VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina

võlgnetavalt summalt. Kuna vaidlustamata ja kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt sõlmisid

pooled eluruumi üürilepingu ning leppisid selle p-s 5.3 kokku, et iga üüri tasumisega viivitatud

päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus kolleegiumi hinnangul

tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei ole eluruumi

üürilepingu p-s 5.3 nimetatud kokkulepe viivise kokkulepe. Tegemist on leppetrahvi

kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. VÕS § 287 sätestab aga, et kokkulepe, millega eluruumi

üürnikku kohustatakse lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi, on tühine.

11. Kuna hageja soovis kostja vastu esitada viivisenõude (I kd, tl-d 10, 179, 193), kostja on saanud

sellele nõudele esitada vastuväiteid ja on mh märkinud, et ta on hagejale maksnud viivist 8 eurot

77 senti (vt I kd, tl-d 107-108, 159, 184) ning kohtud on hageja viivisenõuet menetlenud, siis saab

kolleegium pooli üllatamata ise lahendada hageja viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määrast lähtudes.

Ringkonnakohus tuvastas, et kostjal tekkis 104 euro 89 sendi suurune põhivõlg 6. juunil 2015,

kostja tasus selle 30. juunil 2016 ning kostja oli viivituses 391 päeva. VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud viivise määr oli 1. jaanuarist 2015 kuni 30. juunini 2016 (st mh perioodil, mil kostja oli

üüri tasumisega viivituses) 8,05% aastas. Kolleegium leiab, et hageja viivisenõue 30 juuni 2016. a

seisuga oli 9 eurot 3 senti (104 eurot 89 senti × 8,05% + 104 eurot 89 senti × 8,05% / 366 päeva ×

26 päeva). Ringkonnakohus tuvastas, et 30. juunil 2016 tasus kostja 8 eurot 77 senti viivist.

Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 26 sendi suurune viivis.

12. Kolleegium märgib lisaks, et kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte

õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv

kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille

5(6)

2-15-8794

kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Seadusandja ei ole eluruumi üürilepingu puhul sätestanud, et eluruumi üürnikult ei või

võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

viivisemäärast kõrgemat viivist. Näiteks tarbijakrediidilepingu puhul on VÕS § 415 lg 1 esimeses

lauses reguleeritud, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast kõrgemat viivist. Kolleegiumi hinnangul saab eelnevast

järeldada, et seadusandja tahe ei olnud eluruumi üürilepingu puhul piirata eluruumi üürnikult üüri

tasumisega viivitamise korral nõutavat viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

viivisemääraga.

Kolleegiumi hinnangul ei tulene ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatust, et viivist saaks nõuda üksnes

VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse küll

viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas,

samas tuleneb VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest, et kui lepinguga on ette nähtud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgem intressimäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Seega lubab VÕS § 113 lg 1 kokku leppida VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast

kõrgemas viivisemääras. Eelnevast tulenevalt ei kaldu eluruumi üürilepingu pooled seadusega

sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel

tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei

ole selline kokkulepe ka VÕS § 275 järgi tühine.

13. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi

ka asja menetluskulud.

Kuna hagi jäetakse põhilises osas rahuldamata, jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 3

esimese lause alusel menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda.

14. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas ega määranud kindlaks kostja ringkonnakohtus kantud menetluskulusid.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3

ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus

kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel

määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või

täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940,

p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). Kolleegium jääb eeltoodud

seisukohtade juurde.

Eeltoodust lähtuvalt ei määra kolleegium kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid

ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kolmes kohtuastmes

määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

6(6)