2-16-6665/60 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2166665

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Brave Capital OÜ hagi Arco Vara AS vastu domeeninime

kasutamise lõpetamise ja üleandmise nõudes

Arco Vara AS vastuhagi Brave Capital OÜ vastu

kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Brave Capital OÜ kassatsioonkaebus

Arco Vara AS vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Brave Capital OÜ kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Arco Vara AS vastukassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Brave Capital OÜ, esindajad vandeadvokaat Ants

Nõmper ja patendivolinik Mari Must

Kostja Arco Vara AS, esindajad vandeadvokaat Urmas Ustav ja

patendivolinik Indrek Eelmets

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2166665

ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Brave Capital OÜ kassatsioonkaebuselt ja Arco Vara AS

vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Brave Capital OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Arco Vara AS (kostja) vastu, milles

palus keelata kostjal domeeninime veskimoldre.ee kasutamine, tuvastada kostja kohustus esitada

registripidaja kaudu Eesti Interneti Sihtasutusele tahteavaldus domeeninime üleandmiseks hagejale

2-16-6665

ja asendada vastav tahteavaldus kohtuotsusega ning kohustada kostjat hoiduma tähist

„VESKIMOLDRE“ sisaldava domeeninime registreerimisest. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja alates 2013. a augustist ettevalmistusi ja alates 2014. a märtsist

arendab Saue vallas elamurajooni „Veskimöldre“ nime all. Kostja oli hageja tegevusest teadlik, ent

registreeris 29. novembril 2013 domeeninime veskimoldre.ee. Hageja esitas 3. detsembril 2014

Eesti Patendiametile taotluse kaubamärgi „VESKIMÖLDRE“ registreerimiseks kinnisvarateenuste,

sh kinnisvaraarenduse valdkonnas ning kaubamärk kanti 19. oktoobril 2015 registrisse

(registreerimisnumber 53399) klassides 36 ja 37 nimetatud teenuste osas. Kostja domeeninimi

veskimoldre.ee on suunatud kostja veebilehele arcovara.ee, millel on üleval kostja arendusprojektide

müügipakkumised ning kostja vahendatavad kinnisvarapakkumised. Veebilehe arcovara.ee kohaselt

osutab kostja kinnisvara hindamise, vahenduse, ostu, müügi, rendi ning halduse teenuseid, samuti

kinnisvaraarenduse ja planeerimise teenuseid. Mingisugust iseseisva sisuga kodulehte domeeninime

veskimoldre.ee taga ei ole ning veebilehel arcovara.ee toodud info kohaselt ei ole kostjal ühtegi töös

või müügis olevat arendusprojekti „VESKIMOLDRE“ nime all.

Hageja on seisukohal, et kostja tegevus domeeninime veskimoldre.ee kasutamisel rikub hageja

ainuõigust kaubamärgile kaubamärgiseaduse (KaMS) § 14 lg 1 p 2 ja lg 2 pde 3 ja 5 tähenduses.

Kostja kasutab tähist „VESKIMOLDRE“ hageja kaubamärgiga identsetel teenustel, tähis

„VESKIMOLDRE“ on hageja kaubamärgiga „VESKIMÖLDRE“ sisuliselt identne ning on

tõenäoline kostja tähise ja hageja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas kostja tähise

assotsieerumine hageja kaubamärgiga. Ühtlasi osutab kostja tähise „VESKIMOLDRE“

kasutamisega hagejale kõlvatut konkurentsi konkurentsiseaduse (KonkS) § 50 lg 1 p 1 ja § 51

tähenduses. Domeeninime veskimoldre.ee kasutusele võtmine ja selle suunamine kostja kodulehele

arcovara.ee võib tavalise tähelepanelikkuse juures jätta klientidele eksliku mulje kaubamärgi

„VESKIMÖLDRE“ all pakutavate kinnisvarateenuste päritolust ning neid pakkuvast ettevõttest.

Suunates hageja kinnisvaraarendusest huvitatud isikud oma kinnisvarapakkumiste juurde, kostja

kahjustab või võib kahjustada hageja majandustegevust.

Vastuseks kostja vastuväidetele ja vastuhagile selgitas hageja, et ta ei registreerinud kaubamärki

„VESKIMÖLDRE“ pahauskselt. Kostja pole tõendanud tähise „VESKIMÖLDRE“ üldtuntust kostja

kaubamärgina. Kostja ei ole olemasoleva Veskimöldre nimelise elurajooni arendaja ega ehitaja, vaid

selleks oli Arco Investeeringute Aktsiaselts, kelle üheks aktsionäriks oli kostja. See

kinnisvaraarenduse projekt lõppes 2005. aastaks. Paljasõnaline on kostja väide, et ta soovib

arendada „Veskimöldre“ nime all elamuehitust. Kaubamärgi „VESKIMÖLDRE“ registreerimise ajal

ei esinenud selle registreerimist välistavaid asjaolusid, sealhulgas on tähisel eristusvõime (KaMS § 9

lg 1 p 2) ning see ei koosne üksnes kaupu või teenuseid kirjeldavatest tähistest (KaMS § 9 lg 1 p 3).

Kostja pole tõendanud, et Veskimöldre oleks ametlik asumi nimetus Tallinnas või et keskmine Eesti

tarbija oleks sellisest kohanimest teadlik, samuti, et seda seostatakse kogu Eestis ehitus- või

kinnisvarateenustega. Kaubamärgi registreerimisest keeldumine ei saa tugineda üksnes väitele, et

teoreetiliselt võib kohanimega tähistatud kohas kaupu toota või teenuseid osutada. Asjaolude

hindamisel tuleb arvesse võtta geograafilise päritolu tähtsust konkreetsete kaupade või teenuste

puhul, samuti tavapärast äripraktikat nende kaupade või teenuste puhul. Kostja ei ole tõendanud, et

kinnisvaraga seotud teenuseid osutavad ettevõtted tavapäraselt rõhutaksid oma teenuste päritolu

konkreetsest asukohast, et viidata osutatavate teenuste objektiivsetele ja kvalitatiivsetele tunnustele.

Tulenevalt KaMS § 16 lg 1 pst 1 ei takista kaubamärgi „VESKIMÖLDRE“ registreering selle tähise

kasutamist kohanimena aadressis.

2(17)

2-16-6665

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja selgituste kohaselt on ta

kinnisvarateenuseid osutav äriühing, mis tegeleb muu hulgas kinnisvaraarendusega, kusjuures üheks

kostja suurimaks elurajooni ehitusprojektiks on olnud Tallinnas Nõmme linnaosa ja Saue valla

piirile rajatud Veskimöldre-nimeline uuselamupiirkond. Kostja alustas elurajooni rajamist

1996. aastal ning võttis kasutusele nime „Veskimöldre“, mis on tuletatud sellel maa-alal kunagi

asunud Veski ja Möldre talude nimedest. Praeguseks on Veskimöldre väljakujunenud ja hinnatud

elurajoon. Kostja kontserni kinnisvaraportfelli kuulub arvukalt kinnistuid Veskimöldre piirkonnas.

Kostja ei osuta hagejale kõlvatut konkurentsi. Kostja on domeeninime veskimoldre.ee kasutanud

oma kinnisvarateenustega seoses juba 1990-ndate lõpust. Kuna enne juulis 2010 toimunud

domeenireformi oli ühel isikul võimalik registreerida vaid üks domeeninimi ja kostja nimele oli juba

registreeritud domeeninimi arcovara.ee, siis registreeriti veskimoldre.ee kostja aktsionäri osalusega

äriühingu OÜ HM Investeeringud nimele. Tegelikult kasutas domeeninime kogu aeg kostja. Kui

kostja arendatud Veskimöldre projekt oli valminud, suunati domeeninimi arcovara.ee kodulehele.

Domeeninime kehtivust unustati pikendada aprillis 2013 ja see oli registrist kustutatud kuni

29. novembrini 2013, kuid selle vea avastamisel registreeris kostja domeeninime uuesti. Kostja

kasutab tähist „VESKIMÖLDRE“ oma äritegevuse ja teenuste kvaliteedi reklaamimisel, samuti

Veskimöldre elurajoonis asuva kinnisvara müügil ja vahendamisel. Hageja kuritarvitab kaubamärgi

õiguskaitset ja kõlvatu konkurentsi regulatsiooni ning kasutab ebaausalt ja pahauskselt ära seda, et

kostja ei ole oma arendusprojekti nime varem kaubamärgina registreerinud. Hageja arendatav

kinnisvaraprojekt Saue vallas (Koru kinnistu) asub kostja varem arendatud Veskimöldre elurajooni

lähistel, asudes teisel pool Laagri-Harku maanteed. Hageja on oma projektile uue nime

väljamõtlemise asemel võtnud kasutusele kostja tuntuks tehtud nime „Veskimöldre“, kasutades ära

selle tuttavust inimestele, tuntust ning head nime. Sellega jätab hageja avalikkusele mulje, nagu

oleks tema arendatav uuselamurajoon kostja arendatud Veskimöldre elurajooni osa.

Kostja esitas vastuhagi hageja ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks kaubamärgi „VESKIMÖLDRE“

suhtes. Vastuhagi kohaselt on hageja võtnud tähise „VESKIMÖLDRE“ kasutusele ja registreerinud

selle kaubamärgina pahauskselt KaMS § 9 lg 1 p 10 tähenduses. Hageja kaubamärgi registreerimine

on vastuolus ka KaMS § 10 lg 1 pdega 1 ja 2. Kostjale kuulus juba enne hageja kaubamärgi

registreerimistaotluse esitamist 3. detsembril 2014 üldtuntud kaubamärk „VESKIMÖLDRE“, mis

oli saavutanud üldtuntuse samade või samaliigiliste teenuste osas, mille suhtes on registreeritud

hageja kaubamärk. Alternatiivselt leiab kostja, et „VESKIMÖLDRE“ on hageja kaubamärgi

registreeringus loetletud teenuste osas KaMS § 9 lg 1 pde 2–4 tähenduses eristusvõimetu, kirjeldav

ja tavapärane tähis, mis tähistab väljakujunenud elurajooni ja näitab üksnes kinnisvaraga seotud

teenuste osutamise asukohta.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus keelas kostjal

domeeninime veskimoldre.ee kasutamise, kohustas kostjat esitama registripidaja kaudu Eesti

Interneti Sihtasutusele tahteavalduse sisuga „Käesolevaga loovutan domeeninime veskimoldre.ee

Brave Capital OÜ-le (registrikood 11903432)“ ning asendas vastava tahteavalduse kohtuotsusega.

Samuti kohustas maakohus kostjat hoiduma tähist „VESKIMOLDRE“ sisaldava domeeninime

registreerimisest. Maakohus jättis 29. aprilli 2016. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud

jõusse ja menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuhagi kohta leidis maakohus, et hageja klassides 36 ja 37 registreeritud kaubamärk

„VESKIMÖLDRE“ ei ole registreeringus loetletud teenuste osas eristusvõimetu, kirjeldav ega

tavapärane tähis KaMS § 9 lg 1 pde 2–4 tähenduses. Samuti ei ole hageja registreerinud kaubamärki

pahauskselt ning tegemist ei ole kostja varasema üldtuntud kaubamärgiga. Ainuüksi asjaolust, et

Veskimöldre on kujunenud Tallinnas Nõmme linnaosa ja Saue valla piiril paikneva elurajooni ja

3(17)

2-16-6665

asumi tavapäraseks nimetuseks, ei järeldu, et tegemist oleks selle asumi ametliku nimega ja/või

kogu Eesti laiemale avalikkusele hästi teada asumi nimega, mis seostuks kinnisvarateenustest

huvitatud inimeste jaoks eelkõige tuntud ja kvaliteetsete kinnisvarateenuste osutamise kohaga.

Ainuüksi asjaolust, et tegemist on geograafilist päritolu kirjeldava tähisega, ei tulene automaatselt,

et tähis „VESKIMÖLDRE“ on muutunud keelekasutuses või heauskses äripraktikas tavapäraseks

mingi ehitus- või kinnisvarateenuse tähistamiseks. Maakohus ei nõustunud kostjaga ka selles, et

hageja on registreerinud kaubamärgi „VESKIMÖLDRE“ oma nimele pahauskselt. Veskimöldre

elurajooni arendajaks aastatel 1996–2005 ei olnud mitte kostja ise, vaid tema tütarettevõte Arco

Investeeringute Aktsiaselts, ning Veskimöldre elurajooni arendustegevus oli lõppenud ligi kümme

aastat enne hageja kaubamärgitaotluse esitamist, s.o 2000-ndate keskel. Kuigi kostja on 2013. a

novembris registreerinud domeeninime veskimoldre.ee, siis selle domeeninime taga ei ole iseseisva

sisuga kodulehte, vaid see on suunatud kostja koduehele arcovara.ee, kus samuti ei nähtu nimetatud

tähisega seonduvaid uusi arendusi või projekte. Kostja ei ole tõendanud, et talle kuulus varasem

üldtuntud kaubamärk.

Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja kaubamärk „VESKIMÖLDRE“ ja kostja

kasutatav tähis „VESKIMOLDRE“ on KaMS § 14 lg 1 p 2 mõttes identsed ning neid kasutatakse

identsete teenuste puhul, milleks on kinnisvara hindamine ja vahendus, kinnisvara ostu, müügi,

rendi ja halduse teenused, samuti kinnisvaraarenduse ja planeerimise teenused, mistõttu nende

äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga on

tõenäoline.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uus otsus, millega rahuldada vastuhagi ja jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus

kostja saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja jättis

menetluskulud kostja kanda. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Kostja vastuhagi kohta leidis ringkonnakohus, et asjaomaseks avalikkuseks, kelle perspektiivist

tuleb hinnata kaubamärgi eristusvõimet, kirjeldavust ja tavapärasust, on praegusel juhul lisaks

kinnisvarasektoris tegutsevatele isikutele ka kogu Eesti avalikkus. Kaubamärk „VESKIMÖLDRE“

ei ole eristusvõimetu KaMS § 9 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellel sõnal ei ole iseseisvat mõistetavat

tähendust ja see jääb tarbijatele arusaamatuks, olles seega individuaalselt mõjuv sõnamoodustis.

Vastuhagi rahuldamiseks pole alust ka KaMS § 9 lg 1 p 3 järgi. Kuigi tähis „VESKIMÖLDRE“

viitab asukohale, ei kirjelda see kinnisvara arendamise või haldamise teenust kui sellist. Tähisel

„VESKIMÖLDRE“ puuduvad klassides 36 ja 37 märgitud kaupade või teenuste omadused. Kostja

ei ole tõendanud, et asjaomane avalikkus on teadlik sellest tähisest kui kohanimest ja see nimi

seostub tarbijale klasside 36 ja 37 teenustega, mille suhtes hageja kaubamärk on kaitstud. Samuti ei

anna asjas esitatud tõendid alust väita, et tähis „VESKIMÖLDRE“ on KaMS § 9 lg 1 p 4 tähenduses

tavapärane sõna või väljend kinnisvara arendamise ja haldamise teenuste puhul. Hageja ei esitanud

kaubamärgi registreerimise taotlust pahauskselt KaMS § 9 lg 1 p 10 tähenduses. Maakohus leidis

4(17)

2-16-6665

õigesti, et asjas ei leidnud tõendamist, et tähis „VESKIMÖLDRE“ oli 3. detsembril 2014

omandanud üldtuntuse kostja kaubamärgina KaMS § 7 tähenduses. Kostja oli tähist kasutanud ja

asjaomane avalikkus (sh kinnisvarasektoris tegutsevad isikud) oli seda mõistnud elurajooni nimena,

mitte aga kaubamärgi funktsioonis tähisena, mis viitab teenuste päritolule. Seetõttu ei saanud hageja

tahe kaubamärgi registreerimisel olla takistada kostjal oma kaubamärgi kasutamist ja registreerimist.

Kuna kostjale ei kuulunud varasemat õigust KaMS mõttes, ei esine ka KaMS § 10 lg 1 pdes 1 ja 2

sätestatud suhtelisi õiguskaitset välistavaid asjaolusid.

Hagi rahuldamata jätmist põhjendas ringkonnakohus sellega, et kostja ei kasuta tähist

„VESKIMÖLDRE“ domeeninimes kaubamärgi funktsioonis. Asjaomane avalikkus ei taju seda

mitte identseid või samaliigilisi kaupu või teenuseid tähistava tähisena, vaid asukoha nimetusena,

mistõttu pole tõenäoline tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga ja selle

äravahetamine tarbija poolt. Riigikohtu tsiviilasjas nr 321406 tehtud lahendi pst 50 tulenevad

seisukohad ei ole praeguses vaidluses kohaldatavad.

Kostja suhtes ei kohaldu KonkS § 50 lg 1 ps 1 ja lgs 2 ning § 51 lgtes 1 ja 2 sätestatu. Samuti ei ole

kostja käitumine vastuolus reklaamiseaduse § 4 lgs 1 sätestatud eksitava reklaami keeluga. Kostja

kasutab tähist „VESKIMÖLDRE“ enda rajatud elurajooni nimena. Kostja tütarühing alustas

1996. aastal Tallinnas Nõmme linnaosa ja Saue valla piirile rajatud Veskimöldre-nimelise elurajooni

arendamist. Kostja kontserni kinnisvaraportfelli kuulub kinnistuid Veskimöldre piirkonnas ning

kostja ei ole välistanud oma arendustegevust selles piirkonnas tulevikus. Kostjal ei saa keelata

viidata oma varasemale arendusprojektile Veskimöldres, samuti varasema projektiga end

reklaamida. Hageja käitumine on käsitatav KonkS § 50 lg 1 ps 1 ja § 51 lgs 1 sätestatud tegevusena.

Hageja arendatud kinnisvaraprojekt asub kostja varasemalt arendatud Veskimöldre rajooni lähistel.

Kostja on domeeninime veskimoldre.ee kasutanud alates 1990-ndate lõpust. Seoses asjaoluga, et

enne 2010. a domeenireformi kehtinud domeenireeglite järgi võis ühele isikule olla registreeritud

vaid üks domeeninimi ja kostjal oli juba arcovara.ee domeeninimi, oli registreering kostja aktsionäri

osalusega äriühingu nimel. Kostja projekti valimimise järgselt suunati domeeninimi veskimoldre.ee

aadressile arcovara.ee. Kõlvatu konkurentsi keelust tuleneb hageja kui kaubamärgiomaniku

kohustus taluda konkurendi poolt pikka aega ja mitte kaubamärgifunktsioonis kasutatud tähise

kasutamist domeeninimes. Asjaolu, et domeeninimi veskimoldre.ee on suunatud kostja veebilehele

arcovara.ee, iseseisva sisuga kodulehte domeeninime veskimoldre.ee taga ei ole ja kostjal ei ole

veebilehel arcovara.ee toodud info kohaselt ühtegi töös või müügis olevat Veskimöldre nime

kandvat arendusprojekti, ei välista nimetatud tähise kasutamise õigust kostja domeeninimes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse, jättis hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud

nende endi kanda, ning teha asja uueks läbivaatamiseks saatmata tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldada hagi ning jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja tugineb kassatsioonkaebuses erinevate menetlusõiguse normide rikkumisele

ringkonnakohtus. Hageja on seisukohal, et ringkonnakohus tugines maakohtu otsust tühistades ja

hagi rahuldamata jättes asjaoludele, mida maakohus ei olnud tuvastanud. Ka vaidlustatud otsusest ei

nähtu, kuidas ringkonnakohus tuvastas muu hulgas, et kostja kasutab tähist „VESKIMÖLDRE“

elurajooni nimena, mille kostja rajas ja millele kostja sellise nime andis, et varasem Veskimöldre

arendusprojekt on kostja projekt ja et kostja on domeeninime veskimoldre.ee kasutanud alates

1990ndate lõpust. Eelnev kujutab endast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8

5(17)

2-16-6665

rikkumist. Ringkonnakohus on jätnud neid asjaolusid tuvastades käsitlemata hageja vastuväited.

Ringkonnakohus on alusetult lugenud hageja omaks võetuks asjaolu, et kostja on pikka aega

kasutanud domeeninime veskimoldre.ee, ning pole võtnud seisukohta hageja vastuväite kohta, et

kostja ei ole seda domeeninime enne 2013. aastat kasutanud.

Hageja arvates on ringkonnakohus rikkunud materiaalõiguse norme, omistades Arco Investeeringute

Aktsiaseltsi tegevuse põhjendamatult kostjale kui aktsionärile. Samuti on ringkonnakohus valesti

tõlgendanud ja kohaldanud KaMS § 14 lg 1 p 2, KonkS § 50 lg 1 p 1 ning KonkS § 51 lgd 1 ja 3.

Kostja on kasutanud hageja kaubamärgiga sisuliselt identset domeeninime veskimoldre.ee

paralleelselt domeeninimega arcovara.ee kõikide oma teenuste osutamiseks ja kinnisvara

pakkumiseks, sõltumata nende asukohast. Ringkonnakohtu otsusest jääb arusaamatuks, miks peaks

tarbija tajuma domeeninime veskimoldre.ee kui viidet asukohale ning mitte mõistma seda

analoogselt domeeninimega arcovara.ee kui viidet teenuse osutajale. Olukord, kus kostja kasutab

kõikide oma teenuste ja kinnisvarapakkumistega seotud domeeninimes konkurendi kaubamärgiga

sisuliselt identset tähist, on tarbijaid eksitav.

8. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles

kostja vastuhagi jäeti rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega rahuldada vastuhagi tervikuna.

Muus osas palub kostja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud KaMS § 10

lg 1 p 1 ja 2. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostja alates 1990-ndatest kasutatav tähis

„VESKIMÖLDRE“ ei ole üldtuntud. Kohus määratles valesti asjaomase avalikkuse. Kostja arvates

tuleb asjaomase avalikkuse kindlaksmääramisel arvestada selle avalikkusega, kellel on kõrgendatud

või tegelik huvi soetada Veskimöldre asumis kinnisvara. Asjaomane avalikkus ei ole kogu Eesti

Vabariigi rahvas, vaid Tallinna ja Harjumaa elanikkond. Kostja on tõendanud, et enamik

analoogiliste teenuste tegelikke ja võimalikke tarbijaid ning enamik nende teenustega tegelevast

ärisektorist tunneb „VESKIMÖLDRE“ tähist kostja kaubamärgina.

Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud KaMS § 9 lg 1 p 10. Hageja teadis enne kaubamärgitaotluse

esitamist, et kostja on võtnud tähise „VESKIMÖLDRE“ kasutusele elurajooni nimena, ning

registreeris kaubamärgi enda nimele pahauskselt. Ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et

pahauskselt saab registreerida vaid sellise tähise, mis on üldtuntud. Ringkonnakohus on valesti

leidnud, et tähis „VESKIMÖLDRE“ on KaMS § 9 lg 1 p 2 tähenduses eristusvõimeline. See tähis ei

ole tähenduseta ega jää tarbijale arusaamatuks. Hageja kaubamärgitaotluse esitamise hetkeks oli

tähis „VESKIMÖLDRE“ juba aastakümneid kasutusel asukoha nimetusena. See tähis on läinud

keelekasutuses käibesse ning sellele on kujunenud iseseisev tähendus, mistõttu see ei suuda enam

täita üksnes hageja teenuste eristamise funktsiooni. Ka hageja ise viitab enda arendusele kui

olemasoleva Veskimöldre asumi teisele etapile. Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud

KaMS § 9 lg 1 p 3. Ringkonnakohus leidis, et „Veskimöldre“ on tarbija jaoks tuntud kui kohanimi

või asum. Hageja osutab kaubamärgi all teenust eranditult vaid Veskimöldre geograafilise asumi

kõrval. Kaubamärgi kasutamine mujal ei ole tõendatud ega usutav. Seega on tähis kirjeldav ja sellele

ei saa anda õiguskaitset kaubamärgina. Ringkonnakohus jättis arvestamata kostja väitega, et tähis

„VESKIMÖLDRE“ viitab kinnisvara asukohast tulenevale heale mainele ja kvaliteedile. Ka teised

isikud kasutavad tähist „VESKIMÖLDRE“ viitamaks, et nad osutavad selles piirkonnas teenuseid.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, mistõttu kohus on rikkunud TsMS § 436 lgs 1 sätestatud

menetlusõiguse normi. Hinnates kostja väiteid tähise tavapärasuse kohta, leidis ringkonnakohus, et

„Veskimöldre“ on tarbija jaoks tuntud kui kohanimi või asum. Samas ei nõustunud ringkonnakohus

6(17)

2-16-6665

kostja väitega, et tähis „VESKIMÖLDRE“ on kirjeldav, kuna see on geograafilise koha nimetus.

Lisaks, olukorras, kus nii kostja kui ka hageja kasutavad tähist samal viisil, on arusaamatu

ringkonnakohtu järeldus, et hageja puhul mõistab asjaomane avalikkus tähist „VESKIMÖLDRE“

kaubamärgina, aga kostja puhul elurajooni nimena.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja vaidleb

vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kumbki pool

jätta vastaspoole kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus ja kostja

vastukassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas ringkonnakohus on hagi

rahuldamata jättes eksinud KaMS § 14 lg 1 kohaldamisel ning kas esinevad alused hageja

kaubamärgist „VESKIMÖLDRE“ tuleneva ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Esmalt analüüsib

kolleegium hageja nõuet KaMS § 14 lg 1 alusel (I), sealhulgas kas hageja võimaliku nõude välistab

kõlvatu konkurentsi keeld (II) või varasema domeeninime olemasolu (III), ning hageja alternatiivset

nõuet konkurentsiseaduse alusel (IV). Seejärel käsitleb kolleegium kostja vastuhagi (V) ning

lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (VI).

12. Kuivõrd hageja kaubamärk „VESKIMÖLDRE“ on KaMS § 5 lg 1 p 2 alusel kaitstav

kaubamärk, mille kohta on tehtud registreering Eesti kauba- ja teenindusmärkide registris,

reguleerib selle õiguskaitset KaMS. Asja lahendamisel võtab kolleegium asjakohases ulatuses

arvesse ka Euroopa Liidu Kohtu praktikat KaMS sätete aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide

õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25; direktiiv 2008/95/EÜ) ning sellega

paralleelsete Euroopa Liidu kaubamärki käsitlevate määruste (kehtiv Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 14. juuni 2017. a määrus (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017,

L 154, lk 1); sellele eelnenud nõukogu 26. veebruari 2009. a määrus (EÜ) nr 207/2009 Euroopa

Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), mida muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu

16. detsembri 2015. a määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21); nõukogu 20. detsembri

1993. a määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne

17/01, lk 146)) sätete kohta (viidatud määruseid käsitleva Euroopa Kohtu praktika arvesse võtmise

kohta direktiivi 2008/95/EÜ vastavate sätete tõlgendamisel vt nt Euroopa Kohtu 15. märtsi 2012. a

otsus liidetud kohtuasjades nr C90/11 ja nr C91/11, Strigl ja Securvita, p 19).

I

13. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus tuvastatud asjaoludel eksinud kostjale etteheidetava

rikkumise kvalifitseerimisel. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei riku

hageja kaubamärgist tulenevaid ainuõigusi, ka nõuetekohaselt põhjendatud.

13.1. Kaubamärgiomanikul on KaMS § 14 lg 1 p 1 kohaselt õigus keelata kolmandatel isikutel

kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste

puhul, mis on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Sama lõike p 2

kohaselt laieneb kaubamärgiomaniku ainuõigus ka õiguskaitse saanud kaubamärgiga identsete või

sarnaste tähiste kasutamisele kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised

7(17)

2-16-6665

kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi

äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga.

13.2. Kolleegiumi arvates on kohtud tuvastatud asjaoludel põhjendamatult hinnanud hageja

kaubamärgi võimalikku rikkumist KaMS § 14 lg 1 p 2 alusel. Kohtud on märkinud, et asjas ei

vaielda selle üle, et hageja kaubamärk „VESKIMÖLDRE“ ja kostja kasutatav tähis

„VESKIMOLDRE“ on identsed, samuti on need kasutatavad identsete teenuste puhul, milleks on

kinnisvara hindamine, vahendus, kinnisvara ostu, müügi, rendi ja halduse teenused, samuti

kinnisvaraarenduse ja planeerimise teenused (maakohtu otsuse pd 10 ja 34; ringkonnakohtu otsuse

p 31). Kolleegiumi arvates tuleb tuvastatud asjaoludel kohaldada KaMS § 14 lg 1 p 1, mitte sama

sätte p 2. Ehkki hageja on hagis tuginenud KaMS § 14 lg 1 ple 2, on hageja nõude õige

kvalifitseerimine õiguslik küsimus. TsMS § 436 lg 1 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on varem ka KaMS § 14 lg 1 pde 1 ja 2 kontekstis

väljendanud seisukohta, et kohus rajab otsuse hageja esitatud asjaoludele, andes asjas tuvastatud

asjaoludele ise õigusliku hinnangu ega ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab

(vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 321406, p 46). Seetõttu ei olnud praeguses

asjas tähtsust, kas hageja tugines KaMS § 14 lg 1 ple 1 või 2 või mõlemale.

13.3. Ringkonnakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist KaMS § 14 lg 1 p 2 alusel peamiselt

sellega, et kostja ei kasuta tähist „VESKIMOLDRE“ domeeninimes kaubamärgi funktsioonis, vaid

viitena asukohale. Seetõttu pole ringkonnakohtu hinnangul tõenäoline tähise assotsieerumine

õiguskaitse saanud kaubamärgiga ja selle äravahetamine tarbija poolt. Erinevalt KaMS § 14 lg 1

pst 2 ei ole p 1 kohaldamise eelduseks see, et oleks tõenäoline tähise ja õiguskaitse saanud

kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt. Kostja võimaliku rikkumise ebaõige kvalifitseerimise tõttu

on kohtud asetanud põhjendamatult suurt kaalu sellele, kas on tõenäoline kostja tähise ja hageja

kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine kaubamärgiga.

13.4. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtul asja uuel lahendamisel hinnata hageja nõuet

KaMS § 14 lg 1 p 1 alusel.

14. Riigikohus on varem leidnud, et registreeritud kaubamärgi omanikul on KaMS § 14 lg 1 järgi

õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes, s.o tegemist on

kaubamärgiomaniku ainuõigusega (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 321406,

p 50). Samas tuleb igal konkreetsel juhul hinnata kaubamärgi rikkumist vastava juhtumi asjaoludel.

Lisaks sellele, et esineb mõni KaMS § 14 lg 1 pdes 1–3 sätestatud olukordadest, peavad olema

täidetud rikkumise üldised eeldused. Eelkõige tuleneb KaMS § 14 lgst 1, et kaubamärgiomaniku

ainuõiguse rikkumiseks peab õiguskaitse saanud tähist olema kasutatud „äritegevuses“ ja „kaupade

või teenuste puhul“. Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ka kaubamärgiga identse tähise

kasutamist identsete kaupade või teenuste puhul saab kaubamärgiomanik kolmandal isikul keelata

üksnes juhul, kui selline kasutamine mõjutab või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesannete

täitmist ja eriti selle peamise ülesande täitmist ehk tarbijale kauba või teenuse päritolu tagamist

(vt Euroopa Kohtu 12. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C206/01, Arsenal Football Club, p 51;

18. juuni 2009. a otsus kohtuasjas nr C487/07, L’Oréal jt, p 58). Isegi kui rikkumise eeldused on

täidetud, tuleb arvestada KaMS §s 16 sätestatud ainuõiguse piirangutega.

Hinnates hageja nõuet KaMS § 14 lg 1 p 1 alusel, võib ringkonnakohtu seisukohal, et kostja ei

kasuta tähist mitte kaubamärgi funktsioonis, vaid viitena asukohale, olla kaubamärgi rikkumise

eelduste kontrollimisel tähtsust eelkõige kahes aspektis. See võib viidata esiteks sellele, et kostja ei

kasuta tähist „kaupade või teenuste puhul“ KaMS § 14 lg 1 tähenduses, ning teiseks sellele, et kostja

kasutab tähist viisil, mis ei mõjuta kahjulikult hageja kaubamärgi ülesannete täitmist ega riku seega

hageja kaubamärgist tulenevat ainuõigust.

8(17)

2-16-6665

15. Kolleegiumi arvates kasutab kostja tuvastatud asjaoludel tähist „VESKIMOLDRE“ „teenuste

puhul“ KaMS § 14 lg 1 tähenduses.

15.1. Euroopa Kohtu praktika kohaselt toimub tähise kasutamine kaupade ja teenuste puhul nende

kaupade ja teenuste eristamiseks (Euroopa Kohtu 11. septembri 2007. a otsus kohtuasjas nr C17/06,

Céline, p 20). Sellega on tegemist siis, kui kolmas isik kannab tähise kaupadele, mida ta turustab,

samuti muudel juhtudel, kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise ja tema

turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. a otsus

kohtuasjas nr C48/05, Adam Opel, p 20; nr C17/06, Céline, pd 22 ja 23).

15.2. Riigikohus on varem leidnud, et ainuüksi ärinimes või muu majandustegevusega tegeleva

ettevõtte või isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina

kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse

rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime

kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või

tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid (vt Riigikohtu 25. veebruari 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 32116214, p 19). Viidatud seisukoha aluseks on Euroopa Kohtu praktika, mille

kohaselt ärinime või ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine, vaid

ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime

ülesanne on tähistada ettevõtet (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C23/01,

Robelco, p 34; 16. novembri 2004. a otsus kohtuasjas nr C245/02, Anheuser-Busch, p 64; nr C17/06,

Céline, p 21). Kasutamisega „kaupade või teenuste puhul“ on Euroopa Kohtu seisukoha järgi

seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime või

ettevõtte nime kujutava tähise või kui ta kasutab seda tähist muul viisil nii, et ta loob seose tähise –

mis kujutab endast tema ärinime või ettevõtte nime – ja tema turustatavate kaupade või osutatavate

teenuste vahel (nr C17/06, Céline, pd 22 ja 23; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas

nr 32116214, p 19).

15.3. Kolleegium leiab, et sarnaselt ärinime ja majandustegevuses tegeleva ettevõtte või isiku

nimega ei ole ka domeeninime ülesanne iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Domeeninime

olemust on kolleegium lähemalt käsitlenud tsiviilasjas nr 321406 tehtud otsuse punktides 47–49,

märkides, et domeeninimi on osa internetis kasutatavast aadressist, mis aitab leida soovitud

dokumenti või saata e-kirja. Sarnaselt ärinime ja majandustegevuses tegeleva ettevõtte või isiku

nimega on aga võimalik ka domeeninime kasutada nii, et luuakse seos tähise – mis kujutab endast

domeeninime – ja kaupade või teenuste vahel. Sellisel juhul on kolleegiumi arvates tegemist tähise

kasutamisega „kaupade või teenuste puhul“ KaMS § 14 lg 1 tähenduses. Eespool viidatud lahendis

märkis kolleegium, et domeeninimi ei ole üksnes aadress, vaid kannab lisaks tehnilisele

funktsioonile ka muid ülesandeid, sh mõjutab interneti kasutajaid külastama just seda lehekülge,

hõlbustab eristamist ja meeldejätmist, annab teavet, näitab kuuluvust või päritolu ning täidab

reklaamifunktsiooni (vt otsuse p 49). Loetletud lisafunktsioonide täitmine ongi kolleegiumi arvates

võimalik tänu sellele, et luuakse seos domeeninimena kasutatava tähise ning sellel veebilehel,

milleni domeeninimi interneti kasutaja juhatab, esitatud teabe vahel.

15.4. Praeguses asjas nähtub kohtute tuvastatud asjaoludest, et domeeninimi veskimoldre.ee on

suunatud kostja veebilehele arcovara.ee, kusjuures viidatud lehel toodud info kohaselt ei ole kostjal

ühtegi töös või müügis olevat Veskimöldre nime kandvat arendusprojekti. Kolleegiumi arvates

viitavad need asjaolud sellele, et kostja kasutab tähist „VESKIMOLDRE“ eesmärgiga juhatada

interneti kasutajad teabeni kostja osutatavate kinnisvarateenuste kohta ning neid reklaamida. Sellega

on kostja kolleegiumi hinnangul loonud seose domeeninimes sisalduva tähise „VESKIMOLDRE“

9(17)

2-16-6665

ning enda osutatavate kinnisvarateenuste vahel. Järelikult kasutab kostja tähist „VESKIMOLDRE“

kaupade või teenuste puhul KaMS § 14 lg 1 tähenduses.

16. Kolleegiumi arvates ei saa tuvastatud asjaolude põhjal järeldada, et kostja kasutab tähist

„VESKIMOLDRE“ üksnes asukohale viitamiseks, mistõttu see ei mõjuta kahjulikult hageja

kaubamärgi ülesannete täitmist.

16.1. Ringkonnakohtu seisukohast, et kostja kasutab tähist „VESKIMOLDRE“ domeeninimes

asukoha nimetusena, võib kolleegiumi arvates järeldada, et ringkonnakohtu arvates kasutab kostja

tähist oma teenuste kirjeldamiseks, täpsemalt nende asukohale viitamiseks. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei ole kaubamärgiomaniku ainuõigusi rikutud siis, kui kaubamärgiga identset tähist

kasutatakse üksnes kaupade või teenuste omaduste kirjeldamiseks, kui sellise kasutamise puhul on

välistatud kaubamärgi tajumine päritolutähisena (Euroopa Kohtu 14. mai 2002. a otsus kohtuasjas

nr C2/00, Hölterhoff, p 17). Selline kasutus ei kahjusta kaubamärgiomaniku huve, kuna see ei

kahjusta kaubamärgi peamist ülesannet tagada tarbijale märgiga tähistatud kauba või teenuse

päritolu, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks

äravahetamisoht (vt nr C2/00, Hölterhoff, p 16; nr C206/01, Arsenal Football Club, pd 48 ja 54;

Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 32116214, p 19). Lisaks sätestab KaMS § 16 lg 1

p 2 kaubamärgiomaniku ainuõigusest piirangu, mille kohaselt ei ole kaubamärgiomanikul õigust

keelata teistel isikutel kasutada äritegevuses häid äritavasid järgides mh kauba või teenuse

geograafilist päritolu näitavatest või muul viisil kaupa või teenust kirjeldavatest tähistest koosnevaid

tähistusi.

16.2. Samas ei nõustu kolleegium tuvastatud asjaolude põhjal ringkonnakohtu järeldusega, et kostja

kasutab tähist „VESKIMOLDRE“ vaid asukohale viitamiseks. Praeguses asjas on kohtud

tuvastanud, et domeeninimi veskimoldre.ee on suunatud kostja üldisele veebilehele arcovara.ee.

Iseseisva sisuga kodulehte, kus kostja tutvustaks oma Veskimöldre asumis asuvaid projekte,

domeeninime veskimoldre.ee taga ei ole. Ühtlasi on tuvastatud, et veebilehel arcovara.ee toodud

info kohaselt ei ole kostjal ühtegi töös või müügis olevat Veskimöldre nime kandvat

arendusprojekti. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus kostja ei kasuta tähist

„VESKIMOLDRE“ üksnes Veskimöldre piirkonnas osutatavate (sh tulevikus või minevikus)

teenuste puhul, vaid loob tähise kasutamisel seose selle tähise ja ka nende teenuste vahel, mida

kostja osutab mujal kui Veskimöldre piirkonnas, ei kasuta kostja tähist oma teenuste asukohale

viitamiseks ja seega nende kirjeldamiseks.

16.3. Lisaks märgib kolleegium, et kaupade või teenuste päritolu tagamise ülesande kõrval on

Euroopa Kohus tunnustanud kaubamärkidel ka asjaomase kauba või teenuse kvaliteedi tagamise

ülesande ning teabe, investeeringute ja reklaamiga seotud ülesannete olemasolu (vt nr C487/07,

L'Oréal jt, p 58; Euroopa Kohtu 23. märtsi 2010. a otsus liidetud kohtuasjades nrd C236/08C238/08,

Google France ja Google, p 77). Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kaubamärgiga identse

tähise kasutamist kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on

registreeritud, ka siis, kui see kasutamine ei ohusta küll kaubamärgi peamist ülesannet tähistada

kaupade või teenuste päritolu, aga kahjustab või ohustab kaubamärgi mõnda muud ülesannet

(Euroopa Kohtu otsused kohtuasjas nr C487/07, L'Oréal jt, p 65 ja nrd C236/08C238/08, Google

France ja Google, p 79; 22. septembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C323/09, Interflora ja Interflora

British Unit, p 38; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 32116214, p 19). Nagu

eespool selgitatud, täidab domeeninimi lisaks tehnilisele funktsioonile ka muid ülesandeid, sh

hõlbustab meeldejäämist, annab teavet ja täidab reklaamifunktsiooni. Praegusel juhul on hageja

menetluses kaubamärgi muudele ülesannetele ka kaudselt tuginenud, viidates kaubamärgi

„VESKIMÖLDRE“ reklaamimiseks tehtud investeeringutele ja asjaolule, et hageja

kinnisvaraarendusest huvitatud isikute eksitav suunamine kostja juurde võib kahjustada hageja

10(17)

2-16-6665

majandustegevust. Samuti on hageja välja toonud, et kostja domeeninime kasutamine takistab

hagejal endal vastava domeeni registreerimist ja avalikkuse teavitamist oma arendusest. Kaubamärgi

muude ülesannete kahjustamist, mis domeeninime olemusest ning hageja väidetest tulenevalt võivad

praeguses asjas kõne alla tulla, ei ole kohtud aga otsustes analüüsinud.

16.4. Eelneva tõttu tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas tähise

„VESKIMOLDRE“ kasutamine kostja domeeninimes mõjutab või võib mõjutada kahjulikult hageja

kaubamärgi ülesannete täitmist, võttes arvesse tähise kasutamise viisi konkreetsel juhul. Seejuures

tuleb lisaks kaubamärgi põhiülesandele tagada kaupade või teenuste päritolu hinnata ka mõju

kaubamärgi muude ülesannete täitmisele.

II

17. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, pidades hageja tuginemist oma

kaubamärgist tulenevale ainuõigusele kõlvatu konkurentsi osutamiseks KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51

järgi.

17.1. Kolleegiumi arvates ei saa kaubamärgiomaniku tuginemine registreeritud kaubamärgist

tulenevale õigusele ning selle õiguse kaitseks hagi esitamine põhimõtteliselt olla käsitatav kõlvatu

konkurentsi osutamisena KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 järgi. KaMS § 14 lgst 1 tulenevalt annab

registreeritud kaubamärk selle omanikule ainuõiguse kaubamärgi suhtes. Seejuures on

kaubamärgiomanikul KaMS § 57 lg 1 p 1 järgi õigus esitada oma ainuõiguse kaitseks hagi

ainuõigust rikkunud isiku vastu mh õigusrikkumise lõpetamiseks. Kostja saab esitada rikkumisele

KaMS-ist tulenevaid vastuväiteid, sealhulgas tugineda KaMS §s 16 sätestatud kaubamärgiomaniku

ainuõiguse piirangutele. Samuti on kostjal võimalik esitada KaMS §de 52 ja 53 alusel vastuhagi

kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks või lõppenuks tunnistamiseks. Kolleegium on varasemas

praktikas leidnud, et seni, kuni hagejale kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja

kaubamärki registrist kustutatud, ei saaks kostja registreeritud kaubamärgi omaniku nõude vastu

kaitset ka siis, kui talle kuuluks varasem sarnane üldtuntud kaubamärk (Riigikohtu 23. veebruari

2005. a otsus tsiviilasjas nr 32116804, p 10).

17.2. Ühtlasi jääb vaidlustatud otsusest arusaamatuks, miks ringkonnakohus on seisukohal, et hageja

on avaldanud eksitavaid andmeid KonkS § 51 tähenduses. Kohtud on tuvastanud, et hageja kasutab

kaubamärki „VESKIMÖLDRE“ samanimelise elurajooni lähedal asuva arenduse tähistamiseks.

Samuti ei ole kohtud tuvastanud, et hageja kaubamärk võiks oma olemuselt tarbijaid eksitada hageja

teenuste omaduste suhtes (KaMS § 9 lg 1 p 6).

17.3. Kolleegium märgib, et juhul kui kaubamärgiomanik kuritarvitab oma seadusega tagatud

ainuõigust, võib see olla vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lgs 1 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) §s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb oma

õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi teisest lõikest

tulenevalt ei ole lubatud teostada oma õigust selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see

oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Eelneva tõttu võib hea usu põhimõttest tulenev

keeld teostada oma õigusi teisele isikule kahju tekitamise eesmärgiga piirata kaubamärgiomaniku

õigust oma ainuõigusele tugineda. Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, et hageja eesmärk oma

kaubamärgist tulenevale ainuõigusele tuginemisel oleks kostjale kahju tekitada.

18. Ühtlasi on ringkonnakohus hageja käitumist KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 alusel hinnates

rikkunud otsuse põhjendamise kohustust.

11(17)

2-16-6665

18.1. Hageja väidab kassatsioonkaebuses põhjendatult, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, mille

põhjal kohus järeldas, et Veskimöldre elurajoon, millele kostja tähisega „VESKIMOLDRE“ viitab,

on kostja rajatud. Hageja on sellele menetluses vastu vaielnud, väites, et Veskimöldre elurajooni

rajas Arco Investeeringute Aktsiaselts. Ka ringkonnakohus on otsuses märkinud, et pooled ei vaidle

selle üle, et Tallinnas Nõmme linnaosa ja Saue valla piirile rajatud Veskimöldre-nimelise

uuselamupiirkonna arendas alates 1996. aastast välja kostja tütarühing (ringkonnakohtu otsuse

p 51). Riigikohus on varem selgitanud, et kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad

juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad, ning kolmandate

isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused ei ole samastatavad

emaettevõtja õiguste ja kohustustega (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3217115,

p 11). Seega ei saa Arco Investeeringute Aktsiaseltsi tegevust Veskimöldre elurajooni arendamisel

ning sellega kaasnevaid õigusi ja kohustusi omistada kostjale kui juriidiliselt iseseisvale isikule.

18.2. Samuti nõustub kolleegium hagejaga selles, et ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud,

miks saab kostjat lugeda domeeninime kasutajaks juba alates 1990-ndate lõpust. Hageja on vaielnud

sellele vastu, märkides, et kostja sai domeeni veskimoldre.ee omanikuks alles 2013. aastal.

Ringkonnakohus on otsuses põhjendanud vaid seda, miks asjaolu, et domeen oli enne 2013. aastat

registreeritud teise isiku nimele, ei välista seda, et tegelik kasutaja oli kostja. Otsusest aga ei selgu,

miks ringkonnakohus loeb tõendatuks selle, et just kostja alates 1990-ndate lõpust tegelikult

domeeninime veskimoldre.ee kasutas.

III

19. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, kuidas mõjutab kaubamärgiomaniku õigust nõuda

kolmandalt isikult oma kaubamärgist tulenevale ainuõigusele tuginedes kaubamärgiga identset või

sarnast tähist sisaldava domeeninime üleandmist see, kui kolmandale isikule kuuluv domeeninimi

on registreeritud enne seda, kui kaubamärk sai õiguskaitse.

19.1. Vastuses kassatsioonkaebusele juhib kostja tähelepanu sellele, et Riigikohus on tsiviilasjas

nr 321406 tehtud lahendi ps 51 viidanud võimalusele lähtuda kaubamärgi ja domeeninime vahelise

konflikti puhul mh ICANN (Internet Corporation for Assigned Names and Numbers)

domeenivaidluste lahendamise juhendist (Uniform Domain Name Dispute Resolution Policy,

UDRP) ning komisjoni 28. aprilli 2004. a määrusest (EÜ) nr 874/2004, millega kehtestatakse

tippdomeeni .eu rakendamise ja kasutamise üldeeskirjad ning selle registreerimise põhimõtted

(ELT 2004, L 162, lk 40; määrus (EÜ) nr 874/2004). UDRP art 4 lit-st a lähtuvalt saab registreeritud

domeeninime vaidlustada, kui see on identne või eksitavalt sarnane vaidlustaja kaubamärgiga,

domeeninime registreerijal ei ole domeeninime suhtes õigusi ega õigustatud huvi ning domeeninimi

registreeriti ja seda kasutatakse halvas usus. Määruse (EÜ) nr 874/2004 art 21 järgi tuleb

domeeninimi tühistada, kui see on identne või eksitavalt sarnane nimega, mille suhtes kehtivad riigis

või ühenduses tunnustatud õigused (mh kaubamärgist tulenevad õigused), ja kui selle domeeninime

registreeris isik, kellel ei ole selle suhtes õigusi ega õigustatud huvi, või domeeninimi registreeriti

või seda kasutatakse pahauskselt. Sarnased tingimused on kehtestatud kaubamärgiomaniku nõudele

registreeritud domeeninime endale üleandmiseks või kustutamiseks ka Eesti Interneti Sihtasutuse

juures tegutseva domeenivaidluste komisjoni reglemendi (reglement) ps 15.4. Seejuures võimaldab

reglement nõuda domeeninime kustutamist või endale üleandmist vaid „varasema õiguse“ omajal,

mis reglemendi p 2.11 järgi hõlmab Eestis kehtivaid registreeritud kaubamärke.

19.2. Eelnevast nähtub, et domeeninimede üle tekkivate vaidluste lahendamise riigisisese ja

rahvusvahelise praktika kohaselt ei ole kaubamärgiomanikul üldjuhul õigust domeeninime

vaidlustada, sh nõuda selle endale üleandmist, kui kolmandal isikul on domeeninime kasutamiseks

õigustatud huvi ja/või domeeninimi registreeriti ning seda kasutatakse heas usus. Eestis saab

12(17)

2-16-6665

kaubamärgiomanik reglemendi kohaselt tugineda domeeninime omaniku suhtes oma kaubamärgile

juhul, kui kaubamärk on domeeninime suhtes varasem õigus reglemendi p 2.11 tähenduses.

19.3. Kolleegiumi arvates ei takista kirjeldatud domeenivaidluste lahendamise reeglitest tulenevad

piirangud kaubamärgiomanikul oma KaMS § 14 lgst 1 tuleneva ainuõiguse kaitseks hagi esitamist

ka varasema domeeninime omaniku vastu. Riigikohus on varem rõhutanud, et domeenivaidluste

lahendamist käsitlevad reeglid ei ole kohtule vaidluse lahendamisel siduvad. Neid saab kasutada

võrdlusmaterjalina Eesti seaduse tõlgendamisel ning rahvusvahelisest praktikast juhinduda niivõrd,

kuivõrd see ei ole Eesti seadusega vastuolus (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 321406, p 51).

KaMS ei piira õiguskaitse saanud kaubamärgi omaniku õigust tugineda oma kaubamärgist

tulenevale ainuõigusele isiku suhtes, kes kasutab kaubamärgiga identset või sarnast tähist

domeeninimes, isegi kui nimetatud domeeninimi on registreeritud enne seda, kui kaubamärk sai

õiguskaitse, või kui domeeninime registreerinud isikul on selle kasutamiseks õigustatud huvi ja

kasutamine toimub heas usus.

IV

20. Kolleegium on seisukohal, et käesoleva otsuse ps 19 viidatud ringkonnakohtu eksimused võisid

viia eksliku järelduseni hageja nõude põhjendatuse kohta KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 alusel.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel lahendada uuesti ka hageja nõue, mis

põhineb kõlvatu konkurentsi keelu rikkumisel kostja poolt.

V

21. Kolleegium ei nõustu kostja vastukassatsioonkaebuse väitega, et kohtud on kostja vastuhagi

lahendamisel eksinud asjaomase avalikkuse määratlemisel.

Euroopa Kohus on selgitanud, et seda, kas kaubamärgi suhtes saab kohaldada üht või teist

kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühiseks tunnistamise põhjust, tuleb ühest küljest

arvestada kaupu ja teenuseid, mille tähistamiseks kaubamärgi registreerimist taotletakse, ja teiseks

tuleb hinnata seda, kuidas registreerimiseks esitatud tähist tajub asjaomane avalikkus, kelleks on

vastava kauba või teenuse keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud ja mõistlikult

tähelepanelik ning arukas (vt Euroopa Kohtu 12. veebruari 2004. a otsus kohtuasjas nr C363/99,

Koninklijke KPN Nederland, pd 33 ja 34).

Kohtud leidsid, et nende teenuste, mille osas hageja kaubamärk on registreeritud, tarbijaks on nii

ärisektor (kinnisvarasektoris tegutsevad isikud) kui ka n-ö lõpptarbijad, seejuures kogu Eesti

avalikkus. Kolleegiumi arvates on kohtud oma järeldust asjakohaselt ja piisavalt põhjendanud.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et asjaomaseks avalikkuseks tuleks pidada Tallinna ja Harjumaa

elanikkonda.

22. Kuivõrd tähisel, mis koosneb üksnes kaubamärgi registreerimise taotluses esitatud teenuste

omadusi kirjeldavatest tähistest, puudub samade teenuste suhtes kindlasti ka eristusvõime

(vt nr C363/99, Koninlijke KPN Nederland, p 86; Euroopa Kohtu 10. märtsi 2011. aasta otsus

kohtuasjas nr C51/10 P, Agencja Wydawnicza Technopol vs. OHIM, p 33), käsitleb kolleegium

kõigepealt kostja väiteid hageja kaubamärgi kirjeldavuse kohta. Seejuures arvestab kolleegium

Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt tuleb kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjuste

tõlgendamisel lähtuda nendest igaühe aluseks olevast üldisest huvist (vt nt Euroopa Kohtu 29. aprilli

2004. a otsus liidetud kohtuasjades nr-d C456/01 P ja C457/01 P, Henkel vs. OHIM, pd 45 ja 46;

13(17)

2-16-6665

16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas nr C329/02 P, SAT.1 vs. OHIM, p 25; nr-d C90/11

ja C91/11, Strigl ja Securvita, p 22).

23. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus eksinud KaMS § 9 lg 1 p 3 kohaldamisel ja rikkunud

hageja kaubamärgina registreeritud tähise kirjeldavuse hindamisel menetlusõiguse normi.

23.1. KaMS § 9 lg 1 p 3 kohaselt ei saa õiguskaitset tähis, mis koosneb üksnes kaupade või teenuste

liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste

osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi näitavatest või muul viisil kaupa või teenust

kirjeldavatest tähistest või andmetest või eelnimetatud tähistest või andmetest, mida ei ole oluliselt

muudetud. Selle aluseks on üldine huvi tagada, et registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või

teenuste üht või mitut omadust kirjeldavad tähised oleksid kõigi neid kaupu ja teenuseid pakkuvate

majandustegevuses osalejate jaoks vabalt kasutatavad (Euroopa Kohtu 4. mai 1999. aasta otsus

liidetud kohtuasjades nr-d C108/97 ja C109/97, Windsurfing Chiemsee, p 25; nr C51/10, Agencja

Wydawnicza Technopol vs. OHIM, p 37; nr-d C90/11 ja C91/11, Strigl ja Securvita, p 31).

23.2. Euroopa Kohus on KaMS § 9 lg 1 p 3 aluseks oleva direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c

tõlgendamisel täpsustanud, et konkreetselt kaupade ja teenuste geograafilist päritolu tähistada

võivate märkide või tähiste, iseäranis geograafiliste nimetuste puhul ei ole üldine huvi nende

kättesaadavuse säilitamiseks tingitud mitte ainult nende võimest kajastada asjaomaste kaupade ja

teenuste võimalikku kvaliteeti ja muid omadusi, vaid ka nende võimest mõjutada erineval moel

tarbijate eelistusi, näiteks sidudes kaubad ja teenused positiivseid tundeid esile kutsuda võiva

kohaga (nr-d C108/97 ja C109/97, Windsurfing Chiemsee, p 26; vt ka Euroopa Liidu üldkohtu

25. oktoobri 2005. a otsus kohtuasjas nr T-379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg),

p 33). Eelnevast tulenevalt ei registreerita Euroopa Kohtu praktika kohaselt kaubamärgina esiteks

selliseid geograafilisi nimetusi, mis tähistavad kindlaksmääratud kohti, mis on asjaomase avalikkuse

seas juba omandanud tuntuse asjassepuutuvate kaupade või teenuste kontekstis ja mida asjaomane

avalikkus seetõttu seostab nende kaupade või teenustega, aga ka selliseid geograafilisi nimetusi,

mida kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise hetkel veel sellisena ei kasutata, aga mida

ettevõtjad võivad tulevikus soovida kasutada asjassepuutuvate kaupade või teenuste geograafilise

päritolu tähistamiseks (nr-d C108/97 ja C109/97, Windsurfing Chiemsee, pd 29–30; vt ka

nr T379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), p 34). Eelnevast tulenevalt tuleb

direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c kohaldamisel hinnata, kas geograafiline nimetus, mida tahetakse

kaubamärgina registreerida, tähistab kohta, mida asjaomane avalikkus seostab asjassepuutuvate

kaupade või teenuste kategooriaga või mille puhul on mõistlik eeldada, et selline seos võib tulevikus

välja kujuneda (nr-d C108/97 ja C109/97, Windsurfing Chiemsee, p 31; vt ka Euroopa Kohtu 6. juuli

2017. a otsus kohtuasjas nr C139/16, Moreno Marín jt, p 16).

Hinnates, kas geograafiline nimetus on võimeline tähistama asjaomase avalikkuse silmis kõnealuste

kaupade või teenuste päritolu, tuleb arvesse võtta kõiki olulisi tingimusi, nagu tähistatud kaupade ja

teenuste olemus, asjaomase avalikkuse teadlikkus vastavast geograafilisest nimetusest ja sellega

tähistatud kohast, tegevusharu traditsioonid, sh kas asjassepuutuvate kaupade või teenuste puhul on

kaubanduses kombeks ära märkida nende geograafiline päritolu, samuti see, kas ja millisel määral

peetakse kõnealuste kaupade või teenuste geograafilist päritolu oluliseks nende kvaliteedi või

muude omaduste hindamisel (vt nr-d C108/97 ja C109/97, Windsurfing Chiemsee, p 32; nr T379/03,

Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), pd 49 ja 50). Välistatud ei ole selliste geograafiliste

nimetuste registreerimine kaubamärgina, mis on asjaomase avalikkuse jaoks tundmatud või

vähemalt tundmatud geograafilise koha tähistajana, samuti selliste nimetuste, mille puhul tulenevalt

tähistatud koha iseloomust (näiteks mägi või järv) ei ole tõenäoline, et asjaomane avalikkus võiks

arvata, et asjassepuutuvad kaubad või teenused sellest kohast pärinevad (nrd C108/97 ja C109/97,

Windsurfing Chiemsee, p 33; nr T-379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), p 36).

14(17)

2-16-6665

Kaupade geograafilisele päritolule viitavate tähiste kohta on Euroopa Kohus märkinud, et üldjuhul

kohaldub direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c sellistele tähistele, mis viitavad kohale, kus kaubad on

valmistatud või kus neid saaks valmistada, ent kaupade ja geograafilise piirkonna vaheline seos võib

seisneda ka muudes asjaoludes, näiteks selles, et kaubad kavandati ja disainiti kõnealuses piirkonnas

(nr-d C108/97 ja C109/97, Windsurfing Chiemsee, p 36).

23.3. Ringkonnakohtu järeldus, et asjaomane avalikkus ei ole teadlik tähisest „VESKIMÖLDRE“

kui kohanimest, on vastuolus otsuse muudes osades tehtud järeldustega. Vastavas osas on

ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lgt 1, samuti otsuse põhjendamise kohustust.

Tähise kirjeldavuse hindamisel asus ringkonnakohus seisukohale, et kostja ei ole tõendatud, et

asjaomane avalikkus oleks teadlik tähisest „VESKIMÖLDRE“ kui kohanimest. Otsuse muudes

osades on ringkonnakohus aga leidnud, et asjaomane avalikkus mõistab tähist „VESKIMÖLDRE“

elurajooni nimena ning Veskimöldre on tarbija jaoks tuntud kui kohanimi või asum, kusjuures seda

kasutavad elurajooni nimena nii elanikud, avalik sektor, ajakirjandus kui ka selles piirkonnas

kinnisvarateenuseid osutavad isikud (ringkonnakohtu otsuse pd 24–25, 28). Hageja pahausksuse

hindamisel kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel märkis ringkonnakohus, et kostja esitatud

tõenditest nähtub, et tähist „VESKIMÖLDRE“ kasutatakse ja asjaomane avalikkus mõistab seda

elurajooni nimena ja viitena teenuste osutamise kohale, mitte aga kaubamärgi funktsioonis oleva

tähisena viitena teenuste päritolule (ringkonnakohtu otsuse p 35).

Vaidlustatud otsusest jääb seega ebaselgeks, kas ringkonnakohtu arvates viitavad tõendid sellele, et

tähis „VESKIMÖLDRE“ tähistab asjaomase avalikkuse jaoks geograafilist kohta või mitte, ning

miks ringkonnakohus on eeltoodud asjaoludest järeldanud, et asjaomane avalikkus ei ole teadlik

tähisest „VESKIMÖLDRE“ kui kohanimest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seega

uuesti hinnata, kas asjaomane avalikkus tunneb tähist „VESKIMÖLDRE“ kohanimena, ning

tehtavaid järeldusi nõuetekohaselt põhjendada.

23.4. Ühtlasi on ringkonnakohus liialt kitsendavalt tõlgendanud KaMS § 9 lg 1 p 3 kohaldamise

tingimust, et kõnealune geograafiline piirkond seostuks asjaomasele avalikkusele kaubamärgi

registreerimise taotluses esitatud teenustega.

Ringkonnakohus selgitas, et kuigi kaubamärk „VESKIMÖLDRE“ viitab asukohale, ei kirjelda see

kinnisvara arendamise ja haldamise teenust kui sellist. Ringkonnakohus lisas, et tähisel

„VESKIMÖLDRE“ puuduvad klassides 36 ja 37 märgitud teenuste omadused ning kaubamärgi

registreering vastavates klassides ei ole seotud teenuste osutamise asukohaga, vaid välistatud ei ole

see, et hageja kasutab tulevikus sama kaubamärki ka mõnes muus piirkonnas.

Kolleegiumi arvates leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et selleks, et tähis oleks KaMS § 9 lg 1

p 3 tähenduses kirjeldav, peaks ta iseloomustama kõnealust teenuste kategooriat kui sellist,

s.o kirjeldama asjassepuutuvaid klassidesse 36 ja 37 kuuluvaid teenuseid tervikuna. Euroopa Kohus

on leidnud, et kaubamärki tuleb pidada kirjeldavaks direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c tähenduses

siis, kui asjaomane avalikkus tajub kaubamärki nii, et see annab teavet sellega tähistatud kaupade

või teenuste omaduste kohta (vt nr C363/99 (Koninklijke KPN Nederland), p 97; nr-d C90/11

ja C91/11 (Strigl ja Securvita), p 39). Näiteks kohtuasjades nr-d C108/97 ja C109/97 tehtud lahendis

Windsurfing Chiemsee viitas Euroopa Kohus, et järve nimi võib viidata spordiriiete ja kaupade

päritolule, kui asjaomane avalikkus mõistab järve nime all ka selle kaldaid või ümbritsevaid alasid,

kuna inimesed võivad arvata, et kaubad toodeti või kavandati ja disainiti seal (pd 34 ja 36). Eelnev

viitab kolleegiumi arvates sellele, et oluline on hinnata, kas asjaomane avalikkus juba praegu või

eelduslikult tulevikus seostab kõnealuse tähise all pakutavaid kaupu või osutatavaid teenuseid

15(17)

2-16-6665

konkreetse geograafilise piirkonnaga, nt arvates, et neid kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse

selles piirkonnas.

Eelnevast tulenevalt tuleb tähist „VESKIMÖLDRE“ lugeda klassides 36 ja 37 loetletud teenuseid

kirjeldavaks siis, kui asjaomane avalikkus juba praegu või eelduslikult tulevikus seostab teenuseid,

mille juures seda tähist kasutatakse, Veskimöldre geograafilise piirkonnaga, näiteks arvates, et

vastavaid teenuseid osutatakse selles piirkonnas. Seejuures pole oluline, et asjassepuutuvate

klassidesse 36 ja 37 kuuluvate teenuste osutamine pole seotud üksnes Veskimöldre piirkonnaga,

vaid neid saab osutada ka mujal.

23.5. Hinnates, kas tähis „VESKIMÖLDRE“ võib asjaomase avalikkuse silmis tähistada

asjassepuutuvate teenuste osutamise kohta, tuleb ringkonnakohtul hinnata kõiki käesoleva otsuse

ps 23.2 viidatud asjaolusid. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et kinnisvarasektori teenuste,

eelkõige kinnisvaraarenduse puhul on nende asukoht teenuse olemusest tulenevalt oluline asjaolu.

Seetõttu on nende teenuste puhul keskmisest suurem tõenäosus, et asjaomane avalikkus võib tajuda

kaubamärgis kohanime kasutamist viitena teenuse osutamise asukohale. Üksnes teoreetiline

võimalus, et kõnealuse kaubamärgi all oleks võimalik osutada kinnisvarateenuseid ka mujal, ei

välista järeldust, et tähis kirjeldab kauba või teenuse omadusi. Nimelt peavad kohanimed, mida

asjaomane avalikkus võib tajuda kaupade või teenuste päritolu kirjeldavana, jääma vabalt

kasutatavaks ka teistele ettevõtjatele, kes võivad soovida neid kasutada selleks, et viidata oma

kaupade või teenuste omadustele.

24. Kostja vastukassatsioonkaebuse väite kohta, et tähisel „VESKIMÖLDRE“ puudus hageja

kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval eristusvõime KaMS § 9 lg 1 p 2

tähenduses, märgib kolleegium järgmist.

24.1. Ringkonnakohus leidis, et tähis „VESKIMÖLDRE“ on KaMS § 9 lg 1 p 2 järgi

eristusvõimeline, kuna sellel ei ole iseseisvat mõistetavat tähendust ja see jääb tarbijatele

arusaamatuks, mistõttu tegemist on individuaalselt mõjuva sõnamoodustisega. Nimetatud asjaoludel

on ringkonnakohus põhjendatult järeldanud, et tähis on eristusvõimeline.

24.2. Kolleegium märgib siiski, et juhul kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma,

et „VESKIMÖLDRE“ on registreerimistaotlusega hõlmatud teenuste omadusi kirjeldav tähis

KaMS § 9 lg 1 p 3 tähenduses, tuleb arvestada Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt direktiivi

2008/95/EÜ art 3 lg 1 p-des b ja c (ja seega KaMS § 9 lg 1 pdes 2 ja 3) sätestatud absoluutsete

kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluste kohaldamisalad osaliselt kattuvad (nr C363/99,

Koninklijke KPN Nederland, p 85; nr-d C90/11 ja C91/11, Strigl ja Securvita, p 20). Tähisel, mis

direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c tähenduses kirjeldab registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade

või teenuste omadusi, puudub kindlasti võime neid kaupu või teenuseid eristada (nr C363/99,

Koninklijke KPN Nederland, p 86; nr-d C90/11 ja C91/11, Strigl ja Securvita, p 39). Seega juhul, kui

ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma, et tähis „VESKIMÖLDRE“ on KaMS § 9

lg 1 p 3 tähenduses kirjeldav, saaks sama tähise eristusvõimelisust jaatada vaid juhul, kui see oleks

omandanud taotluse esitamise kuupäevaks eristusvõime kasutamise teel KaMS § 9 lg 2 järgi (vt nr-

d C108/97 ja C109/97, Windsurfing Chiemsee, p 47).

25. Kostja vaidlustab vastukassatsioonkaebuses ringkonnakohtu järelduse, et hageja kaubamärgi

registreerimist ei takistanud KaMS § 10 lg 1 p 1 või 2, kuna kostjale ei kuulunud hageja taotluse

esitamise ajal varasemat üldtuntud kaubamärki „VESKIMÖLDRE“. Sisuliselt vaidlustab kostja

tõendite hindamise ringkonnakohtus, leides, et ta on menetluses tõendanud, et enamik analoogiliste

teenuste tegelikke või võimalikke tarbijaid ja enamik teenustega tegelevast ärisektorist tunneb

„VESKIMÖLDRE“ tähist kui kostja kaubamärki. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lgtest 3–5

16(17)

2-16-6665

tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, vaid peab lähtuma maa- ja ringkonnakohtu

tuvastatud asjaoludest. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus kostjale varasema üldtuntud

kaubamärgi kuulumise hindamisel menetlusõiguse normi rikkunud.

26. Kolleegium ei nõustu kostja vastukassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas

ebaõigesti KaMS § 9 lg 1 p 10 ja rikkus menetlusõiguse normi, leides, et hageja ei esitanud taotlust

kaubamärgi „VESKIMÖLDRE“ registreerimiseks pahauskselt.

26.1. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohus asetas hageja pahausksuse hindamisel

liiga suure tähtsuse sellele, kas kostjale kuulus varasem üldtuntud kaubamärk „VESKIMÖLDRE“.

Euroopa Kohus on selgitanud, et taotleja pahausksuse olemasolu hindamisel peab riigisisene kohus

võtma arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, mis iseloomustavad käsitletavat asja ja mis esinesid

tähise kaubamärgina registreerimise taotluse esitamise ajal, eelkõige järgmisi asjaolusid: kas taotleja

teadis või pidi teadma, et vähemalt ühes liikmesriigis mõni kolmas isik kasutab identsete või

sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast tähist, mida võib segi ajada tähisega, mille

registreerimist taotleti; taotleja tahet takistada kolmandatel isikutel sellise tähise edasist kasutamist;

ning ka seda, milline õiguskaitse tase on kolmanda isiku tähisel ja tähisel, mille registreerimist

taotletakse (Euroopa Kohtu 11. juuni 2009. a otsus kohtuasjas nr C529/07, Chocoladenfabriken

Lindt & Sprüngli, p 53). Eelnevast nähtuvalt on kostja varasema tähise võimaliku õiguskaitse tase,

sealhulgas vastava tähise võimalik üldtuntus, vaid üks hageja pahausksuse hindamisel arvesse

võetav asjaolu. Selle kõrval tuleb arvesse võtta ka teisi olulisi asjaolusid, sealhulgas seda, kas kostja

kasutas identsete või sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast tähist, kas hageja teadis seda ning

kas hagejal oli tahe sellist kasutust takistada.

26.2. Siiski ei mõjutanud eelnev kolleegiumi arvates ringkonnakohtu lõppjäreldust hageja

pahausksuse puudumise kohta kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel. Ringkonnakohus

mitte üksnes ei leidnud, et kostjale ei kuulunud varasemat üldtuntud kaubamärki, vaid tuvastas, et

kostja ei kasutanudki tähist „VESKIMÖLDRE“ kaubamärgi funktsioonis, vaid üksnes

geograafilisele piirkonnale viitamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sellisel juhul ei

saa väita, et hageja kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal oleks mõni kolmas isik

kasutanud oma kaupade või teenuste jaoks identset või sarnast tähist ja et hageja eesmärk oleks

olnud takistada tal vastava tähise kasutamist. Kui kostja kasutas sõna „Veskimöldre“ vaid oma

teenuste asukohale viitamiseks, siis seda kasutust ei oleks hageja kaubamärgi registreerimine

KaMS § 16 lg 1 p 2 kohaselt takistanud.

VI

27. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

28. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt

tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 alusel tagastada.

Ants Kull

Peeter Jerofejev

Jaak Luik

17(17)