2-15-123028/39 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

215123028

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

OÜ ABCDENT hagi J. P vastu 77 euro 85 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ ABCDENT kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

77 eurot 85 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ ABCDENT, esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Kostja J. P

Asja läbivaatamise kuupäev

7. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 215123028

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le ABCDENT kassatsioonkaebuse eest tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ ABCDENT (hageja) esitas 28. oktoobril 2015 Pärnu Maakohtule J. P (kostja) vastu

maksekäsu kiirmenetluse avalduse 77 euro 85 sendi saamiseks. Kuna kostja esitas

makseettepanekule vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 4. jaanuari 2016. a määrusega maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 17. veebruaril 2016 Harju Maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja samuti 77 eurot 85 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Menetluskuludena palus hageja mõista kostjalt välja esindajakulud 300 eurot.

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja 25. juunil 2015 kostjale poolte kokkuleppel hambaravitöid.

Hageja esitas kostjale hambaraviteenuse eest 127 euro 85 sendi suuruse arve, millest kostja tasus

hagejale üksnes 50 eurot. Hageja saatis 17. juulil 2015 kostjale meeldetuletuse, paludes lisaks

tasutule maksta ära ka 77 eurot 85 senti, mida kostja ei teinud. Kostja peab selle summa maksma

hagejale tervishoiuteenuse osutamise tasuna. Kostja ei ole tõendanud, et hageja osutatud

tervishoiuteenused ja raviprotseduurid olid ebavajalikud või ebamõistliku hinnaga.

2-15-123028

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostjal ei ole enda arvates kohustust tasuda hagejale 77 eurot 85 senti, kuna ta ei ole selles ulatuses

hagejalt tervishoiuteenust tellinud. Kostja pöördus hageja kliinikusse, kuna tema hambast oli

eemaldunud täidis (plomm). Kostja soovis konsultatsiooni, teravate hambaäärte lihvimist ja plommi

asetamist. Arst ei teavitanud kostjat raviplaanist, ei maininud, milliseid protseduure ta kavatseb teha,

ega küsinud allergiate kohta. Samuti ei selgitanud arst protseduuri ajal toimuvat, mh seda, et ta peab

asetama hambasse ravimit. Protseduuri ajal ei olnud kostjal võimalik arstiga rääkida, mistõttu ta ei

saanud osutatavat teenust valida. Tasu suurusest ja tehtud protseduuridest sai kostja teada alles arve

kättesaamisel. Kostja ei tellinud juurekanalite laiendamist ega röntgenpiltide tegemist ning

hambakrooni ta paigaldada ei kavatsenud. Korrektse teavitamise korral ei oleks kostja raviga

nõustunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 ja § 766 lg 1 järgi on raviarstil kohustus teavitada

patsienti enne ravi alustamist raviplaanist, selle tulemustest ja teenuse eeldatavast maksumusest ning

tal on õigus patsienti ravida alles patsiendi nõusoleku saamisel. Kuna hageja seda ei teinud, on

kostjal õigus keelduda tasumisest.

3. Harju Maakohus tegi 28. märtsil 2017 kirjeldava ja põhjendava osata otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kuid kostja menetluskulusid hagejalt välja ei mõistnud,

kuna kostja seda ei taotlenud. Hageja taotlusel tegi maakohus 17. aprillil 2017 täiendava otsuse,

millega lisas otsusele kirjeldava ja põhjendava osa.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja osutas 25. juunil 2015 kostjale

hambaraviteenust hinnaga 127 eurot 85 senti, millest kostja tasus hagejale 50 eurot, jättes maksmata

77 eurot 85 senti. Pooled sõlmisid tervishoiuteenuse osutamise lepingu VÕS § 758 lg 1 mõttes.

Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama patsiendile teabe kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Hageja ei ole tõendanud, et ta teavitas kostjat vajalikest töödest, töö mahust ja

maksumusest nagu tuleneb VÕS § 766 lgst 1. Patsiendi teavitamist peab tõendama tervishoiuteenuse

osutaja, kuna patsient ei saa tõendada negatiivset asjaolu.

VÕS § 766 lg 3 kohaselt võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema

nõusolekul. Tegu ei olnud erakorralise arstiabiga. Kostja avaldas rahulolematust hageja tööga

29. juunil 2015, s.o mõistliku aja jooksul pärast 25. juuni 2015. a visiiti. Kostja selgitas, et soovis

üksnes hambaäärte kohendamist ega nõustu tasuma juurekanalite laiendamise ja kahe röntgenpildi

eest, mida ta ei tellinud. Ühtlasi selgitas kostja, et tal ei olnud soovi närvikanaleid avada ja täita ning

korrektse teavitamise korral ei oleks ta seda teenust tellinud ega sellise raviga nõustunud. Patsiendi

nõusolekut peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja, kuna patsient ei saa tõendada negatiivset

asjaolu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja andis vaidlusaluse teenuse osutamiseks nõusoleku.

Hageja kirjades on küll märge selle kohta, et kostja andis raviks nõusoleku, kuid kuna kirju ei

allkirjastanud teenust osutanud arst, vaid hageja juhatuse liige, kes ise raviteenust ei osutanud ega

seda pealt ei näinud, on need äärmiselt kaudsed tõendid ega tõenda veenvalt kostja nõusolekut.

Kostja vastuväited on seda usutavamad, et ta jättis juba arstilkäigu päeval osa arvest tasumata ja on

esitanud oma vastuväited soovimatu teenuse osutamise kohta mõistliku aja jooksul pärast visiiti.

Hageja väitis kostja nõusoleku olemasolu alles nelja nädala möödumisel raviteenuse osutamisest ja

kostjale arve väljastamisest ning kolm nädalat pärast kostjalt pretensiooni saamist. Hageja on

kirjavahetuses ise möönnud, et kostja on hageja pikaajaline patsient. Kirjavahetusest ei nähtu, et

kostja oleks varem hagejale raviteenuste eest maksmata jätnud.

Hageja ei täitnud raviteenuse osutamise kohustust nõuetekohaselt, sest rikkus kostja teavitamise ja

nõusoleku saamise kohustust. Hageja väljus kostja juhistest ja osutas teenust ulatuses, milles kostja

seda ei soovinud. Kuna hageja ei täitnud raviteenuse osutamise kohustust nõuetekohaselt, ei ole

2(10)

2-15-123028

tema tasunõue vaidlusaluste tööde eest sissenõutavaks muutunud (VÕS § 82 lg 7). Kostjal oli õigus

jätta hagejale 102 eurot 92 senti maksmata, mistõttu on hageja 77 euro 85 sendi suurune nõue

alusetu. Isegi kui hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud, on ta lepingut rikkunud ja kostjal

oleks õigus keelduda tasu maksmisest ülalviidatud ulatuses ka VÕS § 101 lg 1 p 2 alusel.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. jaanuari 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis nii maa- kui ka ringkonnakohtu

menetluskulud hageja kanda ning määras kostja menetluskulude suuruseks null eurot.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud otsust tehes menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning

ringkonnakohus nõustus nendega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Asjaolu, et kostja pöördus hageja poole probleemse hambaga ja soovis, et hambale paigaldatakse

plomm, ei tõenda, et hageja teavitas kostjat diagnoosist, selgitas ravivõimalusi ja sai kostjalt

nõusoleku selliseks raviks, mida hageja asus tegema. Patsiendi nõusolekut peab tõendama hageja.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja andis vaidlustatud teenuse osutamiseks nõusoleku. Maakohus ei

pidanud põhjendatult piisavaks tõendiks hageja vastust kostja pretensioonile. Vastuses on märgitud,

et raviarst teavitas kostjat vajadusest puhastada hambajuure kanalit ning selgitas ravi kulgu ja

eeldatavat maksumust ja patsient nõustus sellega. Vastuse on allkirjastanud hageja juhatuse liige,

mitte kostjale teenust osutanud arst, ning vastusest ei nähtu, millel juhatuse liikme arvamus põhineb.

Hageja ei palunud kuulata arsti tunnistajana üle ega esitanud muid tõendeid kostja teavitamise ja

nõusoleku kohta. Kostja on algusest peale väitnud, et talle ei selgitatud tehtud ravi vajalikkust ja kui

seda oleks tehtud, ei oleks ta sellega nõustunud. Ringkonnakohtu istungil jäi kostja selle juurde, et

läks konsultatsioonile ega arvestanud raviga. Arst ei öelnud kostjale, et uut plommi ei saa asetada

juurekanalit ravimata, ega selgitanud, millist ravi kostja vajab. Kui kostjale torud suhu pandi, ei

saanud ta aru, et teda hakatakse ravima. Hageja ei ole kostja väiteid ümber lükanud.

Maakohus kohaldas VÕS § 766 lgt 3 õigesti. Kostja nõusoleku puudumine välistab hageja õiguse

saada tasu kõigi kostjale tehtud protseduuride eest. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid

tervishoiuteenuse osutamise lepingu, kuid pooled vaidlevad selle üle, millise teenuse osutamises

kokku lepiti. Hageja väljus kostja juhistest ning osutas teenust ulatuses, milles kostja seda ei

soovinud. Kuigi juurekanali laiendamine, puhastamine ja täitmine võis olla objektiivselt

näidustatud, on tegemist raviteenusega, mida ei saa patsiendi nõusolekuta teha. Kuna hageja rikkus

teenust osutades lepingut, ei ole tal ka õigust nõuda VÕS § 761 alusel tavalist või mõistlikku tasu.

Kostja hammast ei ole taastatud ning ei ole andmeid, et seda oleks olnud võimalik teha. Kostja

haigusloost nähtub, et vaidlusalune hammas on murdunud 1 mm igeme piirilt. Seega ei ole hammas

peaaegu säilinud. Hageja pakutud edasine ravi krooni paigaldamiseks on kallis ja kostja väitel ei saa

ta seda endale lubada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3(10)

2-15-123028

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda,

kellelt mõista välja kassatsiooniastmes hageja kantud esindajakulud 488 eurot 75 senti ja kautsjon

100 eurot.

Hageja arvates eksisid kohtud VÕS § 766 lg 3 kohaldamisel. See säte ei välista tervishoiuteenuse

osutaja tasunõuet patsiendi teavitamata jätmise ja nõusoleku puudumise korral. Kohtud jätsid valesti

kohaldamata VÕS § 761, mille järgi tuleb tervishoiuteenuse osutamise eest igal juhul tasu maksta.

Kokkuleppe tuvastamise võimatuse korral tuleb tervishoiuteenuse osutajale maksta mõistlikku tasu.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osutas kostjale kõik raviteenused, mille kohta ta kostjale arve

esitas. Ekslik ja tõenditega vastuolus on kohtute järeldus, et kostja ei tellinud hagejalt

hambaravitöid. Kostja on ise menetlusdokumentides tunnistanud, et pöördus hageja poole

probleemse hambaga ja soovis plommi paigaldamist. Alles kohtuistungil asus kostja eitama, et ta

leppis hambaravitöödes hagejaga kokku. Kuna hageja alustas teenuse osutamisega ja kostja nõustus

sellega ega olnud sellele kohe vastu, on ta vähemalt kaudselt teenusega nõustunud (tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 68 lg 3). Kostja nõusolekut kinnitab kaudselt ka arve osaline tasumine.

Tervishoiuteenuse osutajalt ei ole mõistlik nõuda, et iga üksiku hambaravitöö kohta tuleb iga kord

sõlmida kirjalik leping välistamaks hilisemat ravi ja tasu suuruse vaidlustamist. Pooled ei vaidle

selle üle, et kostja diagnoosiks oli pulpiit (hambaõõnes ja hambajuurtes paiknev põletik). Hageja on

selgitanud, et sellisel juhul tuli kostjale teha juurekanalite ravi, kuna põletikulise juurega hambale ei

saa plommi paigaldada. Ringkonnakohus on möönnud, et hamba juurekanali laiendamine,

puhastamine ja täitmine võis olla objektiivselt näidustatud.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, kohtute otsused muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

9. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel hindab kolleegium

hageja nõude lahendust lepingulisel alusel (II) ja edasi lepinguvälisel alusel (III). Lõpetuseks teeb

kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Hageja nõuab kostjalt maksmata tasu hambaravi eest.

Seejuures tugineb hageja järgmistele põhilistele asjaoludele:

• pooled sõlmisid kostja hambaraviks tervishoiuteenuse osutamise lepingu;

• kostja pöördus hageja poole hambast välja tulnud plommi asendamiseks. Hageja osutas selleks

vajalikke teenuseid. Põletikulisele hambale ei oleks võinud plommi asetada röntgenpildita ega

juurekanalite ravita;

• kostja andis raviks ja teenusteks nõusoleku.

11. Kostja on osaliselt keeldunud nõutud raha maksmast, väites põhiliselt järgmist:

4(10)

2-15-123028

• kostja soovis konsultatsiooni, teravate hambaäärte lihvimist ja plommi asetamist, kuid mitte

lisatöid (hageja arvel nr A2015-004946 (arve) märgitud tööd nr 1 ja nr 3–5 (sh kanalite

laiendamine, puhastamine ja täitmine ning limaskesta tuimastamine));

• kostjat ei teavitatud raviplaanist, kavandatavatest protseduuridest, ei küsitud allergia kohta ega

teavitatud protseduuride hinnast. Ta oleks neist keeldunud ja hambakrooni ei oleks ta soovinud

paigaldada, kuna see oleks olnud tema jaoks liiga kallis.

12. Kohtud jätsid hagi rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel:

• hageja ei tõendanud, et ta teavitas kostjat vajalikest töödest, töö mahust ja maksumusest ning

sai selleks kostja nõusoleku, millega ta rikkus VÕS § 766 lgd 1 ja 3, väljudes kostja juhistest

ning osutas teenust ulatuses, milles kostja seda ei soovinud;

• kuna hageja ei täitnud raviteenuse osutamise kohustust nõuetekohaselt, ei ole tema tasunõue

vaidlusaluste tööde eest sissenõutavaks muutunud (VÕS § 82 lg 7) ja tema VÕS § 761 alusel

esitatud tasunõue on alusetu;

• isegi kui hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud, on hageja lepingut rikkunud ja kostjal

oleks õigus keelduda tasu maksmisest ülalviidatud ulatuses ka VÕS § 101 lg 1 p 2 alusel.

13. Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle:

• kostja pöördus 25. juunil 2015 hageja poole hambaraviteenuse saamiseks, kuna tema hambast

oli eemaldunud plomm ning ta soovis vähemasti konsultatsiooni, teravate hambaäärte

lihvimist ja plommi asetamist;

• hageja tegi hambast röntgenpildid ning laiendas, puhastas ja täitis juurekanaleid;

• hageja esitas kostjale teenuse eest 127 euro 85 sendi suuruse arve, mis on osutatud teenuste

hind hageja hinnakirja järgi;

• kostja tasus hagejale arvest 50 eurot;

• 29. juunil 2015 saatis kostja hagejale kirja, milles väljendas rahulolematust hageja tööga;

• hageja saatis 17. juulil 2015 kostjale meeldetuletuse, paludes lisaks tasutule maksta ära ka

77 eurot 85 senti, mida kostja ei teinud;

• kostja hammast ei ole taastatud, hammas on murdunud 1 mm igeme piirilt, st ei ole peaaegu

säilinud.

14. Kassatsioonkaebuses palub hageja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata

asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Selline taotlus on vastuoluline. Kui tühistada mõlema kohtu otsused, saaks asja saata tagasi vaid

maakohtule. Seega saab kaebuse vaid osaliselt rahuldada.

15. Kolleegium märgib, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, mille

menetlemisel maakohtus on lubatud teha menetluslikke lihtsustusi, st menetluslikult ei ole asja

lahendamise standardid mh tõendamisel sama kõrged kui suurema hinnaga asjade puhul.

Muu hulgas võis maakohus teha lahendi esialgu ka kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 405 lg 1

p 9, § 444 lg 4 esimene lause).

II

(A)

5(10)

2-15-123028

16. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid tervishoiuteenuse osutamise lepingu VÕS § 758 lg 1

tähenduses. Hageja nõuab kostjalt hambaraviteenuse osutamise eest kokkulepitud või tavalist või

mõistlikku tasu, tuginedes VÕS §le 761.

Tuvastatud asjaoludel ei ole leping tühine ja kostja ei ole ka esitanud avaldust lepingu tühistamiseks,

mh eksimuse tõttu.

17. VÕS § 758 lg 1 esimese lause järgi kohustub tervishoiuteenuse osutaja osutama

tervishoiuteenuse osutamise lepinguga oma kutsetegevuses patsiendile tervishoiuteenust, mh

eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima

patsienti ning teavitama teda tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse

osutamise eest tuleb VÕS § 761 esimese lause järgi maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist

tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu.

Kuna pooled sõlmisid hambaraviks lepingu, kostjale osutati tervishoiuteenust ja hageja nõuab selle

eest hinnakirjajärgset tasu, on üldised tasu nõudmise eeldused VÕS § 761 esimese lause mõttes

täidetud. Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 108 lg 1, mille järgi, kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

18. Kohtud on põhjendanud hageja tasunõude osalist välistatust sellega, et hageja rikkus kostjat

teenustest teavitamata ja tema nõusolekut saamata jättes VÕS § 766 lg-id 1 ja 3, mistõttu ei ole

tasunõue muutunud sissenõutavaks või isegi kui muutus, oli kostjal õigus hageja lepingu rikkumise

tõttu tasu maksmisest keelduda.

(B)

19. VÕS § 766 lg 1 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja teavitama patsienti tema läbivaatamise

tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku

tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest

ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest ning patsiendi soovil peab nimetatud

teabe esitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

VÕS § 766 lg 3 esimese ja kolmanda lause järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust

osutada üksnes tema nõusolekul, mis peab tervishoiuteenuse osutaja nõudmisel olema vormistatud

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Eeltoodust tulenevalt võib osutada patsiendile tervishoiuteenust üldjuhul üksnes pärast tema

teavitamist ja tema nõusolekul (v.a VÕS § 766 lgtes 4–6 ja § 767 lgs 1 sätestatud juhtudel; vt ka

Riigikohtu 11. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3213111, p 12).

20. Kolleegium ei nõustu aga kohtutega, et eelnimetatud kohustuste rikkumise tagajärjeks on see, et

kostja ei pea osutatud teenuse eest hagejale tasu maksma.

20.1. Kolleegiumi arvates on patsiendi teavitamise kohustuse eesmärk nii VÕS § 766 lg 1 kui

üldiselt ka VÕS § 758 lg 1 esimese lause järgi tagada patsiendi informeeritus tervishoiuteenuse kui

isikliku iseloomuga teenusega kaasnevatest võimalikest riskidest, ravi kestusest ja olemusest. See on

vajalik esmajoones selleks, et patsient saaks teha teadliku valiku, kas ta nõustub mingi ravi või

ravimeetodiga või mitte (VÕS § 766 lg 3). VÕS § 766 lg 3 ei reguleeri lepingu sõlmimise

tahteavaldusi, vaid ravitoimingu tegemiseks nõusoleku andmist. Lepingueelse

6(10)

2-15-123028

teavitamiskohustusena väljendavad erisätted ka VÕS § 14 lg 2 järgset üldist teavitamiskohustust

asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.

20.2. Nimetatud normide eesmärk ei ole kaitsta patsienti tasunõuete eest teavitamata jäetud ja

soovimatu raviteenuse eest. Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus patsienti teavitada ja saada

temalt nõusolek sõltumata sellest, kes teenuse eest tasub. Teavitamis- ja nõusolekukohustuste

rikkumisega kaasneb esmajoones patsiendi õigus nõuda kahju hüvitamist. Eelnevat kinnitab

eriregulatsioonina ka VÕS § 761, mille järgi tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb maksta

kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu ning

patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata

ravikindlustus või muu isik.

21. See, kas tervishoiuteenuse osutajal on teise lepingupoole (reeglina patsiendi) vastu lepinguline

tasunõue, tuleb lahendada üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi, hinnates, kas teenuse osutamise

õiguslikuks aluseks oli leping või mitte ning kas ja millist tasu selle eest saab nõuda. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb seda hinnata.

21.1. Tuvastatud asjaoludel pöördus kostja hageja poole hamba tõttu, mille plomm oli eemaldunud,

soovides enda väitel konsultatsiooni, teravate hambaäärte lihvimist ja plommi asetamist. Kostja tegi

hambast röntgenpildid, tuimestas limaskesta, laiendas, puhastas ja täitis juurekanaleid. Kohtud

tuvastasid, et hageja ei teavitanud kostjat eelnevalt nimetatud toimingutest ega saanud neiks kostja

nõusolekut.

21.2. Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse VÕS § 759

järgi muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse

osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul. Tervishoiuteenuse osutaja on VÕS § 760

järgi kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad

lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja tervishoiuteenuse osutamise lepingu

tüüptingimustega. Tuvastatud asjaoludel on võimalik, et hageja nõustumus kostja pakkumusega võis

olla nt muudatustega nõustumus VÕS § 21 mõttes. Tervishoiuteenuse osutamise lepingule ei ole

vorminõuet ette nähtud, st see võib olla sõlmitud ka suuliselt (VÕS § 11 lg 1).

See, milles pooled kokku leppisid, tehakse kindlaks lepingut tõlgendades. Lepingu tõlgendamisel

lähtutakse VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi

nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu

tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lgs 5 nimetatud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki

ning selle sõlmimise asjaolusid.

Kolleegiumi arvates tuleb selgeks teha, milles pooled kokku leppisid. Seda ei ole kohtud tuvastanud

ja asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha.

21.3. Kui hageja osutatud teenused olid vajalikud ja tavalised plommi asendamiseks ning hageja

hinnakiri oli kostjale eelnevalt mõistlikult kättesaadav, võib teenuseid lugeda lepingu alusel

osutatuks ja kostja peab nende eest ka tasuma. Kostja peab tasu maksma isegi siis, kui teda igast

toimingust eraldi ei teavitatud ja tema nõusolekut ei saadud.

7(10)

2-15-123028

Seejuures tuleb lähtuda sellest, kas osutatud teenused on mingi diagnoosi või selle kahtluse korral

tavalised, ning arvestada tuleb ka teenuste hinda ja patsiendi maksekohustust. Mida ebatavalisemad

ja kallimad on ravivõtted, seda kõrgem on ka standard poolte kokkuleppe hindamisel. Sisuliselt

tuleb hinnata, kas kostja võis aru saada, mis toiminguid hamba plommimise tõttu tehakse ja kui

palju see võib maksta, ning kas asjaolusid arvestades võis hageja mõistlikult eeldada, et teenustest ja

nende hinnast teades oleks kostja siiski teenust soovinud.

Tervishoiuteenus peab VÕS § 762 esimese lause järgi vastama vähemalt arstiteaduse üldisele

tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes.

Tegu ei ole eelduslikult töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 tähenduses, kuna patsiendile ei lubata

tervenemist (VÕS § 766 lg 2). Kuigi VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi

täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, siis sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab

käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda

üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Seega ei saa patsient arstile ette

kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda.

21.4. Ringkonnakohtu otsuse p 26 järgi on kostja hammas murdunud igeme piirilt ega ole peaaegu

säilinud.

Kui kostja pöördus hageja poole plommi asetamiseks, kuid hageja osutas talle teenuseid

hambakrooni taastamiseks, ei saa vähemasti eeldada teenuste osutamist kokkuleppel. Patsiendil

peab olema endal õigus otsustada, kas ta soovib muu (kallima) teenuse osutamist või mitte.

Ettevõtjal ei teki sarnaselt tarbijaga tellimata asja saatmise, teenuse osutamise või muu soorituse

tegemise korral tarbija vastu nõudeid (VÕS § 99 lg 1 esimene lause). Sarnaselt võib töövõtja

mittesiduva eelarve olulisel ületamisel ja sellest teatamata jätmisel nõuda eelarvet ületava tasu

maksmist üksnes ulatuses, milles tellija on rikastunud (VÕS § 639 lg 2 kolmas lause; vt ka

Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, p 26).

22. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist

(VÕS § 82 lg 7 esimene lause). Pooled ei vaidle selle üle, et arves nimetatud teenused osutati ja arve

esitati kostjale, st üldkorras muutus tasu maksmise kohustus sissenõutavaks. Seda kinnitab ka

asjaolu, et kostja tasus arve osaliselt. Küsimus on vaid selles, kas teenuste õiguslikuks aluseks oli

poolte kokkulepe.

23. Tuvastatud asjaoludel ei ole hageja teenust osutades rikkunud kohustust, mis annaks kostjale

aluse keelduda tasu maksmise kohustuse täitmisest VÕS § 110 või 111 alusel ega ka neile sätetele

üldiselt viitava VÕS § 101 lg 1 p 2 alusel, mida nimetas otsuses ekslikult maakohus (maakohtu

otsuse p 23). Nende sätete alusel oleks kostjal õigus keelduda ajutiselt maksmisest, kui hageja peaks

tasu saamiseks täitma veel mingi kohustuse või kõrvaldama puuduse. Nii see aga ei ole. Kostja on

soovinud keelduda raha maksmisest lõplikult, soovimata hagejalt veel mingi kohustuse täitmist või

puuduse kõrvaldamist.

Ka ei ole kostja alandanud hinda VÕS § 112 alusel ega esitanud kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115

lg 1 alusel kohustuse rikkumisest tulenevalt ja tasaarvestanud seda hageja tasunõudega. Tuvastatud

asjaoludel ei ole kumbki pool tervisehoiuteenuse osutamise lepingust taganenud ega seda üles

öelnud.

Vaidlust ei ole selle üle, et teenused osutati kostjale iseenesest nõuetekohase kvaliteediga, st

puudusteta.

8(10)

2-15-123028

(C)

24. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega tuvastada, milles pooled kokku leppisid. Kolleegium ise

asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lgd 3–5).

25. Kohtud on tuvastanud, et hagejal ei olnud kostja nõusolekut osa teenuste osutamiseks. Kuigi

seejuures ei ole kohtud menetlusõiguse norme rikkunud, tuvastati kostja nõusoleku puudumine

toiminguteks VÕS § 766 lg 3 mõttes, mitte aga lepingu sõlmimise tahteavalduste seisukohalt.

26. Ehkki seadus ei näe ette patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku kohustuslikku vorminõuet

hambaraviteenuse osutamisel, on teavitamise ja nõusoleku saamise tõendamine tervishoiuteenuse

osutaja ülesanne.

Nimelt peab tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 769 esimese lause järgi patsiendile tervishoiuteenuse

osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. See puudutab ka

lepingu sisu. Patsienti tuleb teavitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis üksnes tema

soovil (VÕS § 766 lg 1 teine lause) ning patsient peab andma nõusoleku kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis siis, kui tervishoiuteenuse osutaja seda nõuab (VÕS § 766 lg 3 teine lause).

III

27. Leidnud, et hagejal puudub kostja vastu nõue lepingu alusel, jätsid kohtud põhjendamatult

kontrollimata, kas hagejal võib tuvastatud asjaoludel olla nõue kostja vastu lepinguvälisel alusel.

28. Kui asja uuel läbivaatamisel leitakse, et hagejal ei ole kostja vastu lepingust tulenevat tasu

maksmise nõuet, tuleb hageja nõuet kontrollida ka lepinguvälisel alusel.

Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib

esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause

järgi ka ise seadust. Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ka ringkonnakohus ega

Riigikohus (TsMS § 652 lg 8 ja § 688 lg 2). Kuna kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele

üllatuslikult, peab kohus võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351,

§ 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1).

29. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et hageja nõue on käsitatav käsundita asjaajamisest

tuleneva kulutuste hüvitamise ja mõistliku tasu maksmise nõudena VÕS § 1023 lgte 1 ja 2 alusel.

Tuvastatud asjaoludel võiks tegemist olla juhtumiga, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks või

asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018

lg 1 pd 1 ja 2). Samas on soodustatu teavitamine nõutav ka käsundita asjaajamise puhul

(VÕS § 1020; vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3214411, p 33).

30. Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude puudumisel ei välista kolleegium ka VÕS § 1042 järgset

kulutuste hüvitamise nõuet. Kuigi VÕS § 1042 lgs 1 räägitakse õigusliku aluseta kulutuste

tegemisest teise isiku esemele, saab seda kolleegiumi arvates laiendavalt tõlgendada ka kulutuste

tegemisel füüsiliselt teisele isikule.

9(10)

2-15-123028

Selle nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija kui asjaajaja on olnud heauskne VÕS § 1024

lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas asjaajaja on järginud

teavitamiskohustust VÕS § 1020 järgi. Seejuures tuleb arvestada kulutuste kasulikkust patsiendile ja

tema kavatsusi enda ravi suhtes.

IV

31. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

32. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja

lg 8 esimese lause alusel hagejale tagastada.

Henn Jõks

Villu Kõve

Malle Seppik

10(10)