3-18-392/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. juuni 2018, Tartu

Haldusasja number

3-18-392

Haldusasi

M.S. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 24.11.2017 otsuse nr 10-

6/45142-2 tühistamise ja 24.10.2017 taotluse rahuldamiseks

või uueks otsustamiseks kohustamise ning kahju hüvitamise

nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – M.S.

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Leila

Siiroja

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.S. kaebus osaliselt.

2. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 24.11.2017 otsus nr 10-6/45142-2 ja kohustada

Sotsiaalkindlustusametit M.S.24.10.2017 taotlust uuesti läbi vaatama.

3. Jätta kaebus hüvitamisnõude osas rahuldamata.

4. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt M.S. kasuks välja menetluskulu 10 eurot.

5. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

6. Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja nimi initsiaalidega.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09. juulil 2018.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.S. esitas 24.10.2017 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse abivahendi ISO-

koodiga 12.22.03.01 (kahekäeratastoolid aktiivsusgrupp I) piirlimiidi suurendamiseks.

Haldusasja dokumentidest nähtuvalt on M.S. soovinud tema puude ja diagnooside tõttu kahe

3-18-392

2(10)

ratastooli (eraldi siseruumides ja väliskeskkonnas kasutamiseks) osas riigi poolt tasu maksmise

kohustuse ülevõtmist.

SKA jättis 24.11.2017 otsusega nr 10-6/45142-2 taotluse rahuldamata, st otsustas piirlimiiti

mitte suurendada. Otsuse tegemisel tugines SKA sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 52 lg-le

1, § 51 lg-tele 1 ja 4 koosmõjus sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 74 "Abivahendite

loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsustamise ja

erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed" (määrus nr 74) §-ga 7 ja

lisaga "Abivahendite loetelu“. SKA leidis, et taotlejal on võimalus valida ratastool, mis sobib

kasutamiseks nii sise- kui ka välitingimustes ning võimaldab vastavalt vajadusele ratastooli

kohandada. SKA hinnangul ei olnud tegemist olukorraga, kus taotleja vajab abivahendit

piirlimiidist suuremas koguses funktsioonihäirest või diagnoosist tulenevalt (tl 7-8).

M.S. esitas SKA 24.11.2017 otsuse peale vaide, mille SKA jättis 25.01.2018 vaideotsusega nr

1.1-12.3/18 rahuldamata. Vaideotsuses märkis SKA, et võtab taotluse põhjendatust hinnates

arvesse perearsti, eriarsti hinnangut, taotleja poolt taotluses toodud põhjendusi ning muid

kättesaadavaid ja asjasse puutuvaid asjaolusid (sh eelarvelised vahendid). Vastustaja on välja

toonud taotleja esitatud põhjendused ja arstitõendi immunosupressiivsete ravimite kasutamise

ja väga hügieenilise elukeskkonna vajaduse kohta. Eeltoodu põhjal leidis vastustaja, et tegemist

ei ole olukorraga, kus taotlejal oleks tulenevalt diagnoosist või funktsioonihäirest vaja kasutada

abivahendit piirlimiidist suuremas koguses. Kuivõrd Sotsiaalkindlustusamet võib erandkorras

suurendada abivahendi kasutusajal selle piirlimiiti ning seda eelpool nimetatud tingimustel, oli

Sotsiaalkindlustusametil vaideotsuse kohaselt õigus jätta taotlus rahuldamata.

2. M.S. esitas 24.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles SKA 24.11.2017

otsuse nr 10-6/45142-2 tühistamist ja taotluse rahuldamiseks kohustamist või alternatiivselt

tema taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamist. Alternatiivselt taotles kaebaja 25.01.2018

vaideotsuse nr 1.1.12.3/18 tühistamist ja vaide rahuldamiseks kohustamist või alternatiivselt

vaide uueks läbivaatamiseks kohustamist. Kaebaja taotles ka SKA tegevusega tekitatud kahju

hüvitamist, mis on tekkinud seeläbi, et vastustaja õigusvastase otsuse tõttu on kaebaja olnud

sunnitud tasuma ise teise ratastooli rendisummasid. Kaebuse esitamise ajaks on kahjusumma

suuruseks kujunenud 55,49 eurot.

3. Tallinna Halduskohus andis 26.02.2018 määrusega asja kohtualluvuse järgi üle Tartu

Halduskohtule. Haldusasja nr 3-18-392 toimik saabus Tartu Halduskohtusse 20.03.2018. Tartu

Halduskohus võttis 20.03.2018 määrusega kaebuse menetlusse Sotsiaalkindlustusameti

24.11.2017 otsuse nr 10-6/45142-2 tühistamise ja 24.10.2017 taotluse rahuldamiseks või uueks

otsustamiseks kohustamise ning kahju hüvitamise nõudes.

4. Vastustaja esitas 10.04.2018 vastuse kaebusele. Kohus on määranud 13.04.2018

määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas kirjalikus menetluses

täiendava seisukoha 26.04.2018 ja vastustaja 04.05.2018.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja esitab kaebuses ja täiendavas seisukohas järgmised väited.

5.1. Kaebaja vajab raske nägemispuude ja mõlema jala sääreamputatsiooni tõttu pidevalt

ratastooli nii siseruumides, kui ka õues. Kaebaja on püsivalt 100% töövõimetu ning tal on

määratud sügav puue. Kaebajal on piirlimiidi ulatuses võimalik riigipoolse toetusega rentida

ühte ratastooli. Piirlimiidi suurendamist vajab kaebaja selleks, et rentida samaaegselt kahte

ratastooli.

3-18-392

3(10)

5.2. Kaebajal on diagnoosist ja funktsioonihäirest tulenev vajadust kahe ratastooli samaaegseks

rentimiseks. Kaebaja vajab eraldi ratastooli õues kasutamiseks ja siseruumides liikumiseks,

kuna siirdatud neeru tõttu vajab ta väga hügieenilist keskkonda. Kaebaja saab

immunosupressiivset ravi, mis nõrgestab immuunsüsteemi selleks, et organism neerusiirikut

kui võõrkeha ära ei tõukaks. Neerusiirik võib lakata funktsioneerimast. Selleks tuleb vältida

nakatumist viirus- ja bakteriaalsetesse haigustesse.

5.3. Õues kasutatava ratastooli külge koguneb märkimisväärses koguses pori ja lund. Toas

kasutamisel ratastooli nakkumist soodustava materjaliga kaetud hoorattad koguks õues

kasutamisel veelgi rohkem pori ja lund, mis muudaks toas väga hügieenilise keskkonna

säilitamise võimatuks.

Füsioterapeudi hinnangu kohaselt vajab kaebaja erineva tehnilise seadistusega ratastooli õues

kasutamiseks ja siseruumides liikumiseks. Kaebaja toas kasutatava ratastooli hoorattad peavad

füsioterapeudi hinnangul olema kaetud nakkumist soodustava materjaliga selleks, et soodustada

iseseisva ratastooli kasutamise kiirust ning vähendada haaramis- ja hoidmiskoormust kätele.

Nakkumist soodustava materjaliga kaetud hoorataste kasutamise vajadus iseseisva ratastooli

kasutamise kiiruse soodustamiseks ja haaramis- ning hoidmiskoormuse vähendamiseks tuleneb

diabeedi tüsistusena tekkinud kõõluste lühenemisest ja jäigastumisest, mida põhjustab

kollageeni kuhjumine kõõlustele; sõrmede funktsioon on väga piiratud ja käte lihased

nõrgenenud. Ilma nakkumist soodustava materjaliga kaetud hooratasteta ei saa kaebaja

iseseisvalt ratastooli praktiliselt üldse kasutada, sest see paneb liiga suure koormuse kätele.

5.4. Vastustaja on otsustamisel teinud kaalutlusvigu. Arvesse ei ole võetud kõiki olulisi

asjaolusid. Otsusest selgub, et SKA võttis ainsate faktiliste asjaoludena arvesse osa kaebajaga

peetud telefonivestlusest selgunud informatsiooni, s.t et on vaja välitingimustes kasutatavat

ratastooli, millel on jalatoed, kõrgusesse reguleeritavad abistaja käetoed, katmata hoorattad

ning laiem iste üleriiete ja küünarkarkude transportimise vajaduse tõttu. Vastustaja on jätnud

arvestamata, et kaebaja vajab kaht erinevat ratastooli, et tagada väga hügieeniline keskkond.

5.5. Vastustaja eeltoodud informatsioonil põhinev väide, et on võimalus valida ratastool, mis

sobib kasutamiseks nii sise- kui ka välitingimustes ning vastavalt vajadusele ratastooli

kohandada, on tõendamata.

5.6. Vaidlustatud otsuse tõttu peab kaebaja teise ratastooli rentimiseks maksma 210,97 eurot

aastas, mis on peaaegu 4 kuu sotsiaaltoetus puudest tulenevate lisakulude kompenseerimiseks.

Kui kaebajal ei ole võimalik maksta teise ratastooli rendi eest ilma riigi toetuseta, on ta sunnitud

kasutama ühte ratastooli nii siseruumides, kui ka õues. Sellega seaks kaebaja tõsisesse ohtu oma

tervise.

5.7. Kaebaja märgib 26.04.2018 täiendavas kirjalikus seisukohas, et vastustaja on jätnud

kogumata otsustamiseks asjakohased tõendid. Füsioterapeudi arvamus on esitatud hilinemisega

(kohtumenetluses), kuna vastustaja ei taganud menetluses ärakuulamist.

6. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja peab vaidlustatud otsust õigeks

ning jääb ka vaideotsuses toodud seisukohtade juurde, selgitades vastuses kaebusele ja

täiendavas kirjalikus seisukohas järgmist.

6.1. SHS § 48 lg 3 punkti 8 kohaselt kantakse abivahendite loetellu koguseline piirlimiit aastate

või kuude arvestuses. Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu nr 693 seletuskirjas on selgitatud, et

piirlimiit kujundatakse vastavalt keskmisele abivahendi vajadusele ning peaks väljendama

mõistlikku kogust aasta lõikes. Piirlimiidi seadmisel võetakse aluseks ka riigi eelarvelisi

võimalusi. Määruse nr 74 lisaks oleva loetelu kohaselt on õigustatud isikul õigus

kahekäeratastooli riigipoolse osalusega üürida üks tükk korraga abivahendi kasutusajal.

3-18-392

4(10)

6.2. Määruse nr 74 § 7 lg-st 4 tuleneb SKA õigus, mitte kohustus, teatud asjaoludel piirlimiiti

suurendada. Määruse seletuskirja kohaselt võivad nendeks juhtudeks olla olukorrad, kus isikul

on tulenevalt diagnoosist või funktsioonihäirest põhjendatud vajadus kasutada piirlimiidist

suuremat kogust. Põhjendatud vajadust saab hinnata perearst, eriarst diagnoosiga või

rehabilitatsioonimeeskond rehabilitatsiooniplaanis. Ühtlasi sõltub vajaduse korral riigi poolt

tasu maksmise kohustuse ülevõtmine eelarvelistest võimalustest.

6.3. Kaebaja tõenditest ei tulene, et eelpool nimetatud spetsialistid oleksid hinnanud, et kaebaja

vajab tulenevalt diagnoosist kasutamiseks kahte ratastooli.

6.4. Kaebusele lisatud OÜ ITAK füsioterapeut Aili Lopmani eksperthinnang on esitatud alles

kohtumenetluses. Vastustaja ei nõustu ka kõigi hinnangus esitatud asjaoludega, märkides

järgmist.

6.4.1. Kaebaja on 31.07.2017 soetanud kaks II aktiivsusgrupi sääreproteesi, mille kohta on

määruse nr 74 lisas täpsustatud: kasutus keskmiselt vähemalt 5 päeva nädalas, 5-8 tundi päevas,

vähemalt kahes liikumiskeskkonnas, regulaarselt nii siseruumides kui väliskeskkonnas; on

suuteline või võimeline iseseisvalt ületama minimaalseid keskkonnast tulenevaid takistusi

(uksepiidad, äärekivid, ca 7-12 trepiastet jm); liigub enamjaolt aeglase kõnnikiiruse ja lühikeste

sammudega, kuid on suuteline või võimeline lühiajaliselt kiirendama kõnnitempot ja astuma

pikemaid samme ning kõndima 500 m kuni 1 km; vajadusel kasutab lisaks ratastooli,

käimisraami, karke ja/või keppi.

6.4.2. Arvestades asjaolu, et kaebajale on riigipoolse osalusega võimaldatud II aktiivsusgrupi

sääreproteesid, mida ta kasutab küünarkeppide najal liikudes, ei ole asjakohane väide, et ta

vajab toas liikumiseks ainult selliselt kohandatud ratastooli, mille abil saab kaebaja

tõugata/tõmmata toas end alajäsemeproteeside abil põrandale toetudes edasi. Kui kaebaja vajab

arvuti taga töötamisel jalgade toetamist põrandale, et tagada ergonoomiline asend, saab

kasutada vastavalt valitud ja seadistatud töö- või kontoritooli.

6.4.3. Ergonoomilise tööasendi tagamiseks on teised abinõud. Tööturutoetuste ja –teenuste

seaduse (TTTS) § 21 lg 1 järgi sõlmib Eesti Töötukassa puudega isiku või tema tööandjaga

isikule töötamiseks vajaliku abivahendi tasuta kasutada andmiseks halduslepingu. Lõike 2

kohaselt on töötamiseks vajalik abivahend, milleta isikul ei ole puudest tulenevalt võimalik

tööülesandeid täita. Töötamiseks vajalikuks abivahendiks ei loeta vahendit, mis on puudest

olenemata vajalik tööülesannete täitmiseks või mis on puudega inimesele vajalik igapäevaeluga

toimetulekuks.

6.4.4. Väide, et ITAK-l ei ole võimalik kohandada kaebajale ühte ratastooli kasutamiseks nii

sise- kui ka välistingimustes, ei tähenda, et teised analoogset abivahendit müüvad/üürivad

ettevõtted ei oleks võimelised seda tegema.

6.4.5. SKA-le teadaolevalt on hügieeniruumi viiva ukse ava laius 70 cm, millest tulenevalt

puudub oht käte vigastamiseks.

6.5. SKA on tutvunud 16.10.2017 kaebaja elu- ja töökohaga eksperthinnangu andmiseks isiku

osas, kes vastustajale teadaolevalt elab ja töötab kaebajaga samal aadressil.

6.6.

Vastustaja ei välista, et kaebajale on mugavam kasutada ühte ratastooli välistingimustes

ja teist ratastooli sisetingimustes, kuid neil asjaoludel ei ole põhjendatud kahe ratastooli

võimaldamine riigipoolse osalusega.

6.7. Kuna vaidlustatud otsus on õiguspärane, on põhjendamatu ka kahju hüvitamise nõue.

6.8. Kui isik taotleb erandkorras abivahendi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist, on tal

võimalik esitada omapoolsed selgitused ja põhjendused taotlusel ning lisada kõik vajaminevad

dokumendid. Kaebaja esitas taotluse koos põhjendustega ning lisas nefroloogi tõendi ja Tartu

3-18-392

5(10)

Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjoni otsuse. Vastustaja

palvel esitas kaebaja ka perearsti tõendi. Enne otsuse tegemist võttis vastustaja kaebajaga

ühendust, et täpsustada, millistest asjaoludest tulenevalt kaebaja vajab kahte ratastooli.

KOHTU SEISUKOHT

7. Asjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud rahuldamata kaebaja

taotluse abivahendi piirlimiidi suurendamiseks ning kas vaidlustatud otsusega on kaebajale

põhjustatud hüvitamisele kuuluvat varalist kahju.

8. SHS § 46 kohaselt võtab riik abivahendite loetellu kantud abivahendi ostmisel või

üürimisel õigustatud isikult tasu maksmise kohustuse üle tingimusel, et: 1) õigustatud isik ja

abivahendi müüja või üürija lepivad kokku abivahendi müügis või üürimises tingimustel, mis

vastavad minimaalselt SHS 3. ptk 1. jaos sätestatud nõuetele; 2) abivahendi müüja või üürija

ja riik on sõlminud SHS §-s 54 nimetatud lepingu. Abivahendite loetelu kinnitab valdkonna

eest vastutav minister (sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määrus nr 74 „Abivahendite loetelu,

abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsustamise ja erandite

tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed“).

SHS § 51 lg 1 näeb ette, et tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemiseks esitab SHS § 47

lõike 1 punktis 2 ja lõike 2 punktides 1–3 nimetatud isik taotluse Sotsiaalkindlustusametile.

SKA otsustab tasu maksmise kohustuse ülevõtmise 30 kalendripäeva jooksul taotluse ja

nõutava dokumentatsiooni esitamisest arvates (SHS § 52 lg 1).

9. Kaebaja on esitanud vastustajale erandkorras abivahendi ostmisel või üürimisel tasu

maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise taotluse (erimenetluse taotlus) (tl 16-17p).

Vaidlust ei ole, et kaebaja saab olla õigustatud isikuks SHS § 47 lg 1 p 2 järgi (tööealine isik

alates 18. eluaastast, kellel on puue puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 tähenduses

või kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime töövõimetoetuse seaduse alusel).

SKA on 13.01.2017 otsusega nr 1427043 tuvastanud kaebaja püsiva töövõime kaotuse 100%,

põhjus üldhaigestumine (tl 15-15p). SKA 13.01.2017 otsusega nr 1427046 on kaebajal

tuvastatud sügav puue, kuna tema igapäevane tegutsemine ja ühiskonnaelus osalemine on

täielikult takistatud (tl 12-13). Ekspertarsti arvamuse kohaselt esineb kaebajal raskele puude

raskusastmele vastav nägemisfunktsiooni suur kõrvalekalle, raskele puude raskusastmele

vastav liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle, keskmisele puude raskusastmele vastav liigutuste

funktsiooni mõõdukas kõrvalekalle, sügavale puude raskusastmele vastav muu funktsiooni

(neerud) täielik puudumine. Kaebajal on siirdatud neer ja amputeeritud mõlemad jalad (tl 19).

10. Vastustaja ei ole eitanud kaebaja põhimõttelist vajadust ratastooli järele, mida kinnitab

ka asjaolu, et kaebaja saab kasutada üht ratastooli, mille tasu maksmise kohustuse on riik üle

võtnud. Vaidlus on selles, kas põhjendatud on piirlimiidi suurendamine, s.t et riik võtaks tasu

maksmise kohustuse ka teise ratastooli üürimisel.

11. Määruse nr 74 § 7 lg 1 p 4 kohaselt on isikul õigus taotleda tasu maksmise kohustuse

riigi poolt ülevõtmisel erandi tegemist, kui isik taotleb piirlimiidi suurendamist. SKA võib

erandkorras abivahendi kasutusaja jooksul piirlimiiti suurendada, kui isikul on diagnoosist või

funktsioonihäirest tulenev põhjendatud vajadus piirlimiidist suurema koguse kasutamiseks

(määruse nr 74 § 7 lg 4). Kehtiv õigus ei määratle täpsemalt diagnoose või funktsioonihäireid,

mille puhul seda sätet kohaldatakse, ega näe ette kriteeriume, mida otsustamisel järgida. Seega

on SKA-l kaalumisruum põhjendatud vajaduse väljaselgitamisel ja hindamisel.

3-18-392

6(10)

Vastustaja ei ole väitnud, et piirlimiidi suurendamine määruse nr 74 § 7 lg 4 tähenduses ei võiks

hõlmata ka kahe erineva ratastooli kasutamist. Vastustaja on üksnes asunud seisukohale, et

praegusel juhul puudub selleks alus.

12. Kaebaja on taotluses selgitanud põhjendatud vajadust erandi tegemiseks (vajadust kahe

ratastooli järele) järgmiselt (tl 17p):

„1.

Pean oma kodus säilitama suuremat puhtust kui seda võimaldab, nii sise- kui

välitingimustes kasutatav ratastool. Puhtuse nõude tingib 2011. a toimunud neerusiirdamine ja

sellele järgnev ravi. Vastav arstitõend lisatud taotlusele.

2. Vajan sisetingimustes (oma kodus) kõrgema aktiivsusklassiga tooli kuna liigun

siseruumides ratastooliga iseseisvalt. Tuttavas ümbruses on nägemisest tulenevad piirangud

liikumisel väiksemad, samuti piisab minu käte jõust siledal põrandal tooliga liikumiseks.

Vastav otsus IAT mahu määramise kohta lisatud taotlusele

3. Vajan välitingimustes laiemat ja sisetingimustes kitsamat ratastooli. Väljas pean

korralikult (üleriided on paksemad) riietuma, siseruumid on kitsamad, nendes ei mahu laiema

tooliga liikuma.“.

Loetletud põhjustel soovis taotleja rentida kaks ratastooli riigipoolse toetusega (omaosalus

mõlema ratastooli rendihinnast 10%).

13. Kaebaja heidab vastustajale ette kaalumisreeglite rikkumist ja oluliste asjaolude välja

selgitamata ning arvestamata jätmist. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on jätnud

arvestamata kaebaja vajaduse tagada väga hügieeniline keskkond. Kaebaja leiab ka, et

vastustaja on ebaõigesti tõlgendanud asjakohaseid õigusnorme, mille kohaselt on SKA-l õigus

piirlimiiti suurendada.

14. Määruse nr 74 § 2 kohaselt tuleb taotlusele lisada järgmised dokumendid: 1) perearsti,

eriarsti, füsioterapeudi või tegevusterapeudi tõend või rehabilitatsiooniplaan abivahendi

vajaduse kohta ISO-koodi täpsusega; 2) osalise või puuduva töövõimega isiku puhul töövõime

hindamise otsus. Kuna piirlimiidi suurendamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, on vajalik

erandliku vajaduse sisustamiseks koguda juhtumi eripärast tulenevaid täiendavaid tõendeid.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustajal on igal juhul kohustus taotlus rahuldada.

15. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on vastustaja tuginenud kaebaja esitatud taotlusele, mis

eelduslikult

on

hõlmanud

ka

taotluse

lisana

esitatud

dokumente

(arstitõendid,

sotsiaalhoolekandekomisjoni otsus). Vastustaja tegi vaidlustatud otsuses järgmise järelduse:

„Teil on võimalus valida ratastool, mis sobib kasutamiseks nii sisetingimustes kui

välitingimustes ning võimaldab vastavalt vajadusele ratastooli kohandada. Seetõttu ei ole

tegemist

olukorraga,

kus

Te

vajate

abivahendit

piirlimiidist

suuremas

koguses

funktsioonihäirest või diagnoosist tulenevalt.“

Vaideotsuses (tl 10-11) on märgitud, et taotluse põhjendatust hindab Sotsiaalkindlustusamet,

võttes arvesse perearsti, eriarsti hinnangut, taotleja poolt taotluses toodud põhjendusi ning muid

kättesaadavaid ja asjasse puutuvaid asjaolusid (sh eelarvelised vahendid).

Vastustaja on vaideotsuses viidanud muuhulgas ka kaebaja esitatud arstitõendile, mille kohaselt

tarvitab kaebaja immunosupressiivseid ravimeid ja on oluline, et tema elukeskkond oleks väga

hügieeniline. Vaideotsuse kohaselt ei ole kaebajal tulenevalt diagnoosist või funktsioonihäirest

vaja kasutada abivahendit piirlimiidist suuremas koguses.

16. Kaebaja selgitustest ja esitatud tõenditest ilmnevad kaebaja erinevad diagnoosid ja

funktsioonihäired, mis kohtu hinnangul muudavad tema tegutsemis- ja liikumisvõimalused

oluliselt komplitseerituks.

3-18-392

7(10)

Nefroloogi 08.04.2016 tõendist ilmneb, et patsiendil on suhkruhaigusest põhjustatud

terminaalne neerupuudulikkus, mistõttu on siirdatud neer. Patsient tarvitab pidevalt

immunosupressiivseid ravimeid ja seetõttu on oluline, et tema elukeskkond oleks väga

hügieeniline (tl 18).

Kaebaja on selgitanud kaebuses, täiendavates seisukohtades ja vaides SKA-le (tl 25-25p) teise

ratastooli vajadust hügieenilise keskkonna tagamiseks sellega, et toas liikumiseks on tal vajalik

parema nakkuvusega ratastega ratastool (selle tingib diabeedi tüsistusena tekkinud kõõluste

lühenemine ja jäigastumine, sõrmede piiratud funktsioon, käte lihaste nõrgenemine). Parema

nakkuvusega ratastega kantakse aga õuest tuppa ka rohkem mustust, mis ohustab kaebaja

vajadust ülimalt puhta keskkonna järele. Teise ratastooli vajadust on kaebaja põhjendanud ka

nägemispuude ja liikumist pärssivate asjaoludega, mis ei võimalda tal liikuda toas sama mõõtu

ning samasuguse nakkuvusega ratastega ratastooliga, mis vastab tema vajadustele

väliskeskkonnas liikumisel.

Erimenetluse taotlusele oli lisatud ka Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna

sotsiaalhoolekandekomisjoni

otsus

kaebajale

isikliku

abistaja

teenustundide

mahu

suurendamise kohta (tl 65). Sellest otsusest nähtuval vajab kaebaja isikliku abistaja teenust

eneseteeninduses, riiete korrashoiu ülevaatamisel, liikumisel, kirjutamisel, lugemisel,

instrumentaalsetes igapäevaelutoimingutes, sotsiaalsetes igapäevaelutoimingutes, lemmik-

looma eest hoolitsemisel, abikaasa elu korraldamisel/hoolitsemisel. Kaebaja vajab abi seitsmel

päeval nädalas, keskmiselt 8 tundi päevas.

17. Eelpool viidatud õigusnormidest ei tulene, et erand määruse nr 74 § 7 lg 4 alusel oleks

põhjendatud vaid ühe väga konkreetselt välja toodud diagnoosi või funktsioonihäire korral. Ei

vaidlustatud otsuses ega selle lahendamiseks tehtud vaideotsuses pole vastustaja põhjendanud,

kas ja mil määral on otsustamisel arvesse võetud kaebaja väidet väga hügieenilise keskkonna

tagamise vajadusest ning arvestatud seda koosmõjus taotluses kajastatud ja taotlusele lisatud

tõendites märgitud diagnooside ja funktsioonihäiretega.

Vaidlustatud otsusest ilmneb, et vastustaja on enne otsustamist (23.11.2018) kaebajaga telefoni

teel vestelnud umbes 10 minutit (kõneteenuse väljavõte, tl 66). Telefonivestluse protokolli (tl

61) kohaselt on vestlusest selgunud, et kaebaja vajaks ühte ratastooli sisetingimustes

liikumiseks ja teist välitingimustes liikumiseks. Samas on märgitud, et kaebaja tõi vestluse

käigus välja, et välitingimustes kasutataval ratastoolil peavad olema jalatoed, kõrgusesse

reguleeritavad abistaja käetoed, katmata hoorattad ning laiem iste üleriiete ja küünarkarkude

transportimise vajaduse tõttu. Telefonivestluse kokkuvõte on kajastatud ka vaidlustatud otsuses

(tl 7-8). Vastustaja on 14.11.2017 küsinud e-kirja teel perearsti tõendi koopiat ratastooli

vajaduse kohta (tl 60), mille kaebaja ka vastustajale edastas (tl 14).

18. Vastustajal on õigus selles, et füsioterapeudi 08.02.2018 eksperthinnang (tl 22-23) on

esitatud alles kohtumenetluses, mistõttu polnud vastustajal võimalik sellega otsustamisel

arvestada. Samas sisaldab ekspertarvamus põhjalikku tegevusvõime kirjeldust ning ka selgitust,

miks OÜ ITAK ei saa kaebajale kohandada ühte ratastooli kahes erinevas keskkonnas

liikumiseks, istumiseks ja töötamiseks. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole kaebaja nägemispuude

tõttu võimeline ise ratastega õuest tuppa toodavat lumesulamisvett ära pühkima ja

nägemispuude tõttu on tal keelatud ka pea alaspidi olekut nõudvad tegevused. Samas on

selgitatud erinevate istmekõrguste ning -laiuste vajadust toas ja õues kasutatava ratastooli

puhul. Seejuures on füsioterapeut selgitanud, et nägemispuude ja sellest tulenevate tajuhäirete

tõttu ei ole kaebaja ratastooliga liikumine ülitäpne. Ratastool, mis on inimese jaoks liiga lai,

nõuab suuremat käte eemaldamist kehast ning seetõttu head kehatüve kontrolli ja käte

täppisliigutusi. Kaebaja puhul esineb häireid nii kehatüve kontrolli kui käte täppisliiguste

funktsioonis. Eksperthinnangu kohaselt on ratastooli istumistasapindade kõrguse vahe (7 cm)

3-18-392

8(10)

sedavõrd suur, et seda ei ole võimalik korrigeerida kõrgema ratastoolipadja kasutamisega.

Suurenenud põlvepiirkonna painutuse tagajärjel halveneks verevarustus selles piirkonnas

veelgi, tagajärjeks on lümfipaisu suurenemine köndi piirkonnas ning lamatiste tekkimise riski

oluline tõus. Lümfipaisu ja lamatiste tekkimisel ei ole isikul võimalik kasutada proteese ning

seetõttu halveneks tegevusvõime veelgi. Eksperthinnangus loetletud tegurite tõttu ei ole

võimalik kasutada sama ratastoolipatja nii sise- kui ka välistingimustes.

Samuti on alles kohtumenetluses esitatud väljavõte haigusloost (tl 20-21), millest nähtub 2014.

aastal operatsioon parema käe III-V sõrme sirutuse defitsiidi raviks ning 2015. aastal vasaku

käe II sõrme tenolüüs. Kuigi ka see tõend on esitatud kohtumenetluses ning polnud vastustajale

otsustamise ajal teada, viitavad hilinenult esitatud tõendid sellele, et kaebaja taotluse

lahendamisel ei ole välja selgitatud ja arvestatud otsustamiseks vajalikke asjaolusid.

19. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuse tegemisel tähelepanuta jäänud kaebaja taotluses

märgitud vajadus tagada väga hügieeniline keskkond. Sellega seonduvaid asjaolusid ei ole välja

selgitatud ei telefonivestluses taotlejaga (vähemalt ei ilmne see telefonivestluse protokollist)

ega täiendavaid dokumente või selgitusi kirjalikult küsides. Täiendavat uurimist ega

ärakuulamist ei ole toimunud ka vaidemenetluses.

Kuigi määruse nr 74 lg 2 p-s 2 on sätestatud, millised tõendid tuleb lisada abivahendite eest

tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise taotlusele, puudub kehtivas õiguses loetelu

tõenditest, millele tuginedes SKA otsustab erandjuhul piirlimiidi suurendamise põhjendatud

vajaduse olemasolul. Kuna SKA-l on sellise otsustuse tegemisel oluline kaalumisruum, tuleb

HMS § 4 lg-ga 2 kooskõlas oleva õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks järgida

haldusmenetlusele omaselt uurimiskohustust (HMS § 6) ja tõhusalt tagada taotleja õigus olla

ära kuulatud (HMS § 40).

20. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga nagu välistaks taotluse rahuldamise asjaolu, et

põhjendatud vajadust kahe ratastooli järele pole hinnanud arst. Vastustaja on, viidates ka

määruse nr 74 seletuskirjale, märkinud, et põhjendatud vajadust saab hinnata perearst, eriarst

diagnoosiga või rehabilitatsioonimeeskond rehabilitatsiooniplaanis (tl 36p, p 2.2). Samas on

nefroloog 13.04.2018 tõendis (tl 50) märkinud, et raviv eriarst ei ole pädev hindama

hügieeniliseks elukeskkonnaks vajalikku ratastoolide arvu. Vastustaja, olles 14.11.2017 e-

kirjas (tl 60) selgitanud kaebajale vajadust esitada täiendavalt perearsti tõend, ei ole

täpsustanud, et perearst peaks andma hingu kahe ratastooli vajadusele.

Asjaolude ebapiisav väljaselgitamine ja kohaste asjaolude arvestamata jätmine on viinud kohtu

hinnangul ebaõige kaalutlusotsuseni.

21. Vastustaja on vastuseks kaebaja seisukohtadele ja kohtumenetluses esitatud

füsioterapeudi eksperthinnangule märkinud, et kaebaja on 31.07.2017 soetanud kaks II

aktiivsusgrupi sääreproteesi, ning selgitanud nende kasutusvõimalusi. Vaidlustatud otsusest ega

vaideotsusest ei ilmne, et kaalutlemisel oleks aluseks võetud sääreproteeside olemasolu ja

kasutusvõimalusi. Seega ei saa neid selgitusi pidada osaks kaebaja taotluse lahendamisel tehtud

kaalutlustest (vt ka Riigikohtu 28.10.2014 otsus asjas nr 3-3-1-46-14, p 15). Proteesidega seoses

on kohtumenetluses ilmnenud, et proteeside kasutamisel seab piiranguid ka nõue vältida

kokkupuudet niiskusega (Proteesimeister OÜ juhend, tl 54).

22. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega kaebajale sobivate töötingimuste ja

ergonoomilise tööasendi tagamise osas. TTTS § 21 lg 1 kohaselt sõlmib Eesti Töötukassa

puudega isiku või tema tööandjaga isikule töötamiseks vajaliku abivahendi tasuta kasutada

andmiseks halduslepingu. Lõikest 2 tuleneb, et töötamiseks vajalik abivahend on abivahend,

milleta isikul ei ole puudest tulenevalt võimalik tööülesandeid täita. Töötamiseks vajalikuks

abivahendiks ei loeta vahendit, mis on puudest olenemata vajalik tööülesannete täitmiseks või

mis on puudega inimesele vajalik igapäevaeluga toimetulekuks. Seega saab kaebaja korraldada

3-18-392

9(10)

talle sobivaid töötingimusi TTTS-s sätestatud abinõusid kasutades. Haldusasja tõenditest

ilmneb, et kaebaja töö- ja eluruumid langevad osaliselt kokku. Asjaolu, et kaebaja töökohta on

võimalik kohandada TTTS-st tulenevaid võimalusi kasutada, ei välista vajadust hinnata eraldi

sisetingimustes kasutatava ratastooli osas piirlimiidi suurendamise põhjendatust. Vastustaja

esitatud eksperthinnnag kaebajaga samades ruumides töötava puudega isiku erivajaduste ja

töökoha kohanduste vajaduse hindamiseks (tl 39-40) ei seondu küsimusega väga hügieenilise

keskkonna tagamisest.

23. Vastustaja on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kaebajal on võimalus valida

ratastool, mis sobib kasutamiseks nii sise- kui ka välistingimustes ning võimaldab ratastooli

vastavalt kohandada. Vastustaja ei ole seda seisukohta otsuses ega vaideotsuses põhjendanud.

24. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on olulise kaalutlusveaga

ja tuleb tühistada. Tühistamisnõude rahuldamise tõttu rahuldab kohus ka kaebaja

kohustamisnõude ja kohustab vastustajat kaebaja 24.10.2017 taotlust uuesti läbi vaatama.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-test 4 ja 5 tulenevalt võib kohus teha avaliku võimu

kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul,

kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest asja uuel

otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kirjeldatud

olukorraga ning vastustaja peab taotlust uuesti lahendades viima läbi uue õiguspärase

kaalumise, olles välja selgitanud vajalikud asjaolud ja kogunud asjakohased tõendid. Kohus ei

saa haldusorgani asemel sellist kaalutlusotsust langetada ega kohustada praeguse vaidluse

asjaolusid arvestades vastustajat kaebaja taotlust rahuldama.

25. Kaebaja on esitanud ka hüvitamisnõude. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja, olles

õigusvastaselt jätnud rahuldamata tema taotluse, on põhjustanud talle kahju seeläbi, et kaebaja

on pidanud teise ratastooli üürimise kulud tervikuna ise kandma. Kaebusega on taotletud kahju

hüvitamist ajavahemiku november 2017 kuni veebruar 2017 osas (tl 27). Kaebaja on esitanud

tõendid ratastooli üürimise ja üürikulude tasumise kohta (tl 26, 70-79).

25.1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

25.2. Praegusel juhul tühistab kohus vaidlustatud otsuse selle õigusvastasuse tõttu, kuna kohtu

hinnangul ei toimunud otsustamisel õiguspärast kaalumist. Praeguseks ei ole selge, kas kaebaja

õigust piirlimiidi suurendamisele on rikutud. Kahju tekkimine kaebaja taotluse rahuldamata

jätmise tõttu saab selguda pärast kaebaja taotluse uut sisulist lahendamist. Üksnes kaalumisvea

tõttu vaidlustatud otsuse tühistamine ei tähenda, et vastustaja tegevus on kaebajale kahju

põhjustanud. Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole võimalik võtta lõplikku seisukohta, kas

kaebajal oli õigus piirlimiidi suurendamise tulemusena teise ratastooli üürimiseks õigustatud

isikult tasu maksmise kohustuse üle võtmiseks riigi poolt. Seetõttu ei ole võimalik praeguse

kohtuotsuse tegemise aja seisuga kindlaks teha, kas teise ratastooli üürisumma kogu ulatuses

tasumise tõttu on kaebajale kahju tekkinud. Kaebajal on võimalik esitada kahju hüvitamise

nõue, kui tema taotluse uuel lahendamisel tehtava vastustaja otsusega tema taotlust ei peaks

rahuldatama ja selline otsustus osutub õigusvastaseks.

26. Eelnevat arvesse võttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt (tühistamis- ja

kohustamisnõud osas). Hüvitamisnõue jääb rahuldamata.

MENETLUSKULUD

3-18-392

10(10)

27. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja

menetluskulu seisneb kaebuse esitamisel tasutud riigilõivus (15 eurot). Kuna kohus rahuldab

kaebuse kolmest esitatud nõudest kahe osas, tuleb ka menetluskulu kaebaja kasuks vastustajalt

välja nõuda 2/3 ulatuses, st 10 eurot. Ülejäänud osas jääb kulu kaebaja kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad võimalikud

menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe