3-17-1871/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

8. juuni 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1871

Haldusasi

I.K.i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 30.05.2017 otsuse nr

79560-14 ja 15.08.2017 vaideotsuse nr 1.1-10/30679

tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: I.K., esindaja Gaabriel Tavits

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.07.2018.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti poolt määrati I.K.ile 05.02.2001 otsusega nr 79560-1 rahvapension

töövõimetuse tõttu.

2. 16.05.2017 esitas I.K. avalduse taotlusega, et tema pensioniõigusliku staaži hulka arvataks

periood 06.01.1982 kuni 17.12.1992, mil ta töötas Tartu garnisonis. 30.05.2017 tegi

Sotsiaalkindlustusamet otsuse nr 79560-14, millega otsustati jätta I.K.i avaldus rahuldamata.

29.06.2017 registreeriti Sotsiaalkindlustusametis I.K.i vaie Sotsiaalkindlustusameti 30.05.2017

otsusele nr 79560-14. Sotsiaalkindlustusameti 15.08.2017 vaideotsusega nr 1.1-10/30679 jäeti

I.K.i vaie rahuldamata.

3. 14.09.2017 saabus Tallinna Halduskohtule I.K.i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 30.05.2017

otsuse nr 79560-14 ja 15.08.2017 vaideotsuse nr 1.1-10/30679 tühistamiseks ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks lahendada kaebaja 16.05.2017 avaldus uuesti

arvestades tema pensioniõigusliku staaži hulka periood 06.01.1982 kuni 17.12.1992, mil ta

töötas Tartu garnisonis.

19.09.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 2018 määrusega määras kohus asja

lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on õigusvastased ning kaebaja palub kohtult

nende tühistamist ja vastustaja kohustamist lahendada kaebaja avaldus uuesti alljärgnevatel

põhjustel.

4.1. Kaebaja esitaja ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti järeldustega, mille kohaselt teenis

kaebaja Nõukogude armees vabatahtlikuna ning seetõttu ei kuulu nimetatud ajaperiood kaebaja

pensioni staaži hulka arvestamisele.

Kaebaja märgib, et Sotsiaalkindlustusameti poolt esitatud pensiponitoimiku ja selle tõlgete

kohaselt on nähtav, et kaebuse esitaja töötas küll Nõukogude Liidu armees, kuid täitis seal

tavalisi tööülesandeid, mida täidetakse nn vaba palgalisena. Sellest tulenevalt ei saa lähtuda

mitte isiku positsioonist, vaid täidetud ülesannetest. Tulenevalt pensionitoimikus sisalduvatest

dokumentides töötas kaebuse esitaja: vanema mehaaniku ja tehnikuna. Nimetatud tegevused

on võimalikud üksnes nn vabapalgalisena ning ei eelda teenistust Nõukogude armees.

Lähtuvalt eelpooltoodust on Sotsiaalkindlustusamet tõlgendanud kaebuse esitaja poolt esitatud

tõendeid ebaõigesti ning sellest tulenevalt on Sotsiaalkindlustusamet jõudnud ka ebaõigete

järeldusteni.

4.2. Kaebaja leiab, et Sotsiaalkindlustusameti otsus on ebaproportsionaalne, kaalutlemata ja

motiveerimata.

Kaebaja arvates ei ole Sotsiaalkindlustusamet oma otsuses viidanud nendele dokumentidele,

mille alusel oleks võimalik väita, et kaebaja oli vabatahtlikult Nõukogude armee

tegevteenistuses. Sotsiaalkindlustusameti vaidlustatud otsuse puhul on tegemist haldusaktiga,

millega jäetakse inimene ilma temale seadusega ettenähtud õigustest. Sellest tulenevalt peab

olema haldusakti põhjendustes nähtav, missugused on need dokumendid ja õiguslikud alused,

millele tuginedes isik temale ettenähtud õigustest ilma jäi. Vaidlusaluses otsuses neid

dokumente ning viiteid vastavatele dokumentidele ei nähtu. Seega ei ole Sotsiaalkindlustusamet

põhjendanud oma otsust ning ei ole kaebajale tõendanud, et ta teenis Nõukogude armees

üleajateenijana.

Töölepingu alusel töötamine garnisonis ei ole teenimine Nõukogude armees üleajateenijana.

Siinkohal tuleb selgelt eritada nn kaadrisõjaväelasi ning neid, kes tegid abitöid. Abitööde

tegijad töötasid töölepingu alusel. Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel on välistatud

pensioni staažist selle perioodi arvesse võtmine, kui isik teenis Nõukogude armees kui

kaadrisõjaväelane.

Kui

töötati

töölepingu

alusel

Eesti

territooriumil,

siis

Sotsiaalkindlustusametil ei olnud õiguslikku alust nimetatud ajaperioodi väljaarvamiseks isiku

pensioni staažist. Sellest tulenevalt ei olnud Sotsiaalkindlustusametil alust keelduda staaži

ümberarvestamisest.

Kaebaja on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et Sotsiaalkindlustusameti vaidlustatud otsused ei

ole motiveeritud ning proportsionaalsed.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on seaduslikud ning nende tühistamiseks

puudub alus. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Sotsiaalkindlustusamet märgib, et põhjendused, miks I.K.i pensioniõigusliku staaži hulka ei saa

arvata perioodi 6.1.1982 kuni 17.12.1992, on toodud Sotsiaalkindlustusameti 30.5.2017 otsuses nr

79560-14 ja 15.8.2017 vaideotsuses nr 1.1-10/30679.

5.2. Sotsiaalkindlustusamet ei nõustu kaebaja väitega, et Sotsiaalkindlustusamet ei ole oma otsuses

viidanud nendele dokumentidele, mille alusel oleks võimalik väita, et vaide esitaja oli Nõukogude

armee tegevteenistuses ja et dokumentide alusel võib perioodi 06.01.1982 kuni 17.12.1992 arvata

pensioniõigusliku staaži hulka RPKS § 28 lg 1 alusel kui töölepingu alusel töötamine Tartu

garnisonis. I.K.i poolt esitatud tööraamatu kanded ei kinnita I.K.i väidet, et ta töötas perioodil

06.01.1982 kuni 03.12.1992 Tartu garnisonis töölepingu alusel. Tööraamatu kande nr 4 kohaselt

vabastati I.K. 30.12.1981 töölt seoses asumisega teenistusse Nõukogude armee ridadesse. Rohkem

kandeid ei ole tööraamatusse tehtud, tööraamat on kontrollitud ja sellest on tehtud koopia

Sotsiaalkindlustusametis 30.1.2001. Sõjaväepileti kannetest nähtuvalt asus I.K. alates 4.1.1982

teenistusse sõjaväeosasse 21894, alates 7.6.1982 võeti I.K. arvele sõjaväeosa 21702 kursandina.

Kaitseministeeriumi Lõuna Riigikaitse osakonna 9.5.2003 kirjast nr SM7-403/719 ja sellele lisatud

arvestuskaardist nähtuvalt oli I.K. alates 6.1.1982 arvatud üleajateenistusse kestvusega 2 aastat ja

alates 7.6.1982 kuni 1.12.1982 praporštšike kooli kursandiks; alates 1.11.1982 kuni 7.12.1992 viibis

I.K. teenistuses sõjaväeosas 21894. I.K.i Nõukogude armee auaste on vanem praporštšik (omistatud

18.8.1989). Seega nähtub I.K.i poolt esitatud dokumentidest üheselt, et I.K. viibis vaidlustatud

perioodil (6.1.1982 kuni 3.12.1992) Nõukogude armees tegevteenistuses.

RPKS § 28 lg 1 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka tegevuse aeg, kui tööandja oli

kohustatud maksma sotsiaalmaksu ja sama § 28 lg 2 annab loetelu tegevustest, mille aeg samuti

arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka. Nõukogude armees tegevteenistuses viibinud isikute eest

sotsiaalmaksu ei makstud ja RPKS § 28 lg-s 2 ei ole nimetatud Nõukogude armee ega teiste riikide

sõjaväe tegevteenistuses viibitud aega.

RPKS § 28 lg 2 p 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka teenistusaeg Eesti kaitseväes

ning kooskõlas kaitseväeteenistuse seadusega selle teenistusega võrdsustatud teenistusaeg.

Nimetatud säte reguleerib Eesti kaitseväes teenimise aja, mitte kaitseväeteenistuse staaži, arvamist

pensioniõigusliku staaži hulka. Teenistus Nõukogude armees ei ole võrdsustatav teenistusega Eesti

kaitseväes ja sellest tulenevalt ei reguleeri RPKS § 28 lg 2 p 2 Nõukogude armees teenistuses oldud

aja arvamist pensioniõigusliku staaži hulka.

Nõukogude armees teenimise aega saab arvata pensioniõigusliku staaži hulka ainult vastavalt RPKS

§ 28 lõikele 5, mille kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku

sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist või kui isik elas enne

ja pärast väljastpoolt Eestit teenistusse suunamist Eestis ja tal on vähemalt 15 aastat Eestis

omandatud pensionistaaži ning mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni. Seega saab

RPKS alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka ainult kohustusliku sõjaväeteenistuse aja

Nõukogude armees.

5.3. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses ja kaebaja menetluskulud kaebaja

kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus

tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei nähtu otsusest,

millele tuginedes on vastustaja jätnud kaebaja 16.05.2017 avalduse, milles kaebaja taotles, et

tema pensioniõigusliku staaži hulka arvataks periood 06.01.1982 kuni 17.12.1992, mil ta töötas

Tartu garnisonis, rahuldamata ei ole põhjendatud.

Vaidlustatud otsusest ja selle suhtes tehtud vaideotsusest nähtub, et vastustaja on otsuse

tegemisel tuginenud kaebaja tööraamatu kannetele, millest nähtub alljärgnev: Tööraamatu kande

nr 4 kohaselt vabastati I.K. 30.12.1981 töölt seoses asumisega teenistusse Nõukogude armee

ridadesse. Rohkem kandeid ei ole tööraamatusse tehtud, tööraamat on kontrollitud ja sellest on

tehtud koopia Sotsiaalkindlustusametis 30.01.2001. Sõjaväepileti kannetest nähtuvalt asus I.K. alates

04.01.1982 teenistusse sõjaväeosasse 21894, alates 07.06.1982 võeti I.K. arvele sõjaväeosa 21702

kursandina. Kaitseministeeriumi Lõuna Riigikaitse osakonna 09.05.2003 kirjast nr SM7-403/719 ja

sellele lisatud arvestuskaardist nähtuvalt oli I.K. alates 06.01.1982 arvatud üleajateenistusse

kestvusega 2 aastat ja alates 07.06.1982 kuni 01.12.1982 praporštšike kooli (lipnike kooli)

kursandiks; alates 01.11.1982 kuni 07.12.1992 viibis I.K. teenistuses sõjaväeosas 21894. I.K.i

Nõukogude armee auaste on vanem praporštšik (omistatud 18.08.1989). Seega nähtub I.K.i poolt

esitatud dokumentidest üheselt, et I.K. viibis vaidlustatud perioodil (06.01.1982 kuni 03.12.1992)

Nõukogude armees tegevteenistuses, mitte ei töötanud seal töölepingu alusel.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja otsusest üheselt aru saadav, millistele dokumentidele tuginedes

on vastustaja oma otsuse teinud. Kaebaja ei ole kohtule esitanud teistsuguseid andmeid või tõendeid,

et vastavad kanded oleks ebaõiged.

Kaebaja väidab veel, et kõikidel eelpool viidatud perioodidel töötas kaebaja töölepingu alusel, mitte

ei olnud üleajateenija Nõukogude Armees. Kohtule esitatud dokumendid kaebaja poolseid väiteid ei

kinnita. Kaitseministeeriumi Lõuna Riigikaitse osakonna 09.05.2003 kiri nr SM7-403/719 kinnitab,

et kaebaja oli perioodil 01.11.1982 kuni 07.12.1992 teenistuses Hmelnitskaja obl. Slavutski rajoonis.

Samuti oli kaebajale omistatud Nõukogude Armee auaste vanempraporštšik 18.08.1989. Kohus

märgib, et kui kaebaja oleks töötanud töölepingu alusel abitöödel, siis ei oleks kaebajale omistatud

esiteks eelpool nimetatud auastet ega arvestatud teda kui teenistuses olevat isikut. Kaebaja väited

sellest, et ta töötas üksnes abitöödel ega olnud teenistuses, on tõendamata ning paljasõnalised.

Arvestades ülalpool märgitud asjaolusid ei olnud vastustajal võimalik arvestada vaidlusalust

perioodi kaebaja pensionistaaži hulka lähtudes riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg

1, mis sätestab, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse tegevuse aeg, kui tööandja oli kohustatud

maksma sotsiaalmaksu. Nõukogude armee ega teiste riikide sõjaväe tegevteenistuses viibitud aja

eest sotsiaalmaksu ei makstud. RPKS § 28 lg 2 p 2 kaebaja suhtes ei kohaldu, kuivõrd see ei reguleeri

mitte Nõukogude armees oldud teenistusaega, vaid Eesti Kaitseväes oldud teenistusaega.

Nõukogude armees teenimise aega saab arvata pensioniõigusliku staaži hulka ainult RPKS § 28 lg

5 alusel, mille kohaselt pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kohustusliku sõjaväeteenistuse ja

asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist või kui isik elas enne ja pärast väljastpoolt

Eestit teenistusse suunamist Eestis ja tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ning

mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni. Viidatud sättest tulenevalt saab

pensioniõigusliku staaži hulka arvestada ainult kohustusliku sõjaväeteenistuse aja Nõukogude

armees juhul kui on täidetud lg 5 sätestatud tingimused. Kaebaja puhul on kinnitamist leidnud aga

tema teenimine üleajateenijana vaidlusalusel perioodil. Seega ei ole vastava ajavahemiku

arvestamine lubatud ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Kohus märgib veel, et otsuse proportsionaalsust kaebaja suhtes ei ole antud juhul võimalik hinnata,

kuivõrd tegemist ei ole vastustaja kaalutlusotsusega. Vastustajal tuli otsuse tegemisel juhinduda

RPKS-st, mida vastustaja on antud juhul ka teinud.

Kohus, juhindudes HKMS § 165 lg 2, mis sätestab, et juhul, kui kaebus jääb rahuldamata ning

kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi

arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses

juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses

kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus märgib, et nõustub lisaks

eelpool toodule ka vaidlusaluses otsuses ning selle suhtes tehtud vaideotsuses ja käesolevale

kaebusele vastustaja poolt esitatud põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata.

Menetluskulud

7. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik