2-16-14655/24 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21614655

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Marika Korolev-Pihelpuu hagi MTÜ Eesti Ämmaemandate

Ühing vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Eesti Ämmaemandate Ühing kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4177 eurot 41 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marika Korolev-Pihelpuu, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Robert Sarv

Kostja MTÜ Eesti Ämmaemandate Ühing, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

7. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21614655

ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marika Korolev-Pihelpuu (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi MTÜ Eesti Ämmaemandate

Ühing (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitise 3840 eurot, hagi

esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 30 eurot 22 senti ja viivise seadusjärgses määras

kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista hageja

menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja.

Hagiavalduse kohaselt algatati 25. märtsil 2015 veebilehe Perekool foorumis foorumipostituste

teema „Korolev Pealtnägijas“. Nimetatud foorumipostituste teema juures avaldasid kolmandad

isikud kommentaare, mis sisaldasid hageja kohta ebaõigeid andmeid ja ebakohaseid

väärtushinnanguid. Hageja algatatud eeltõendamismenetluses tsiviilasjas nr 21515837 esitas kostja

2-16-14655

Harju Maakohtule andmed, mille kohaselt on foorumipostituste teema juures 28. märtsil 2015

kell 18.56 avaldatud kommentaariga ID 371207 seotud IP aadress 176.46.12.177. ASi Eesti Telekom

teate kohaselt kuulus nimetatud kuupäeval ja kellaajal IP-aadress 176.46.12.177 Jaanus Jantsonile.

Hageja esitas 3. märtsil 2016 Harju Maakohtule hagi J. Jantsoni vastu mittevaralise kahju nõudes

(tsiviilasi nr 2163462). J. Jantson vaidles hagile vastu, väites, et tema ei ole kõnealuse kommentaari

autor, ning taotles kohtu kaudu kostjalt lisaandmete väljanõudmist. Harju Maakohus rahuldas

taotluse ning lisaandmete põhjal ilmnes, et kõnealuse kommentaari ID on hoopis 385571, millest

järeldus, et J. Jantson ei olnud kommentaari autor. Hageja esitas avalduse hagist loobumiseks. Harju

Maakohus lõpetas 15. augusti 2016. a määrusega menetluse ja jättis J. Jantsoni menetluskulud

summas 1260 eurot hageja kanda. Hageja nõuab kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks

3840 euro väljamõistmist, mis koosneb hagejalt tsiviilasjas nr 2163462 välja mõistetud

menetluskuludest 1260 eurot ja hageja enda samas tsiviilasjas kantud menetluskuludest 2580 eurot.

Oma nõude õigusliku alusena tugineb hageja võlaõigusseaduse (VÕS) §le 1043 ja § 1045 lg 1

pdele 5 ja 8, samuti § 1045 lg 1 ple 7, leides, et kostja on rikkunud karistusseadustiku (KarS) § 280

lgst 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 328 lgst 1 tulenevaid kohustusi.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja arvates ei tule kohaldada

VÕS § 1045 lg 1 p 5, p 7 ega p 8. Isegi kui kahju oleks tekitatud, ei saa see olla õigusvastane.

Kohaldada ei tule ka KarS § 280 lgt 1 ega TsMS § 328 lgt 1. Kostja ei teadnud andmete esitamisel

nende puudustest. Kohtule esitatavad andmed pandi kokku kuuest erinevast andmebaasist info

kopeerimisel. Tegemist oli andmete ümbertõstmisel tekkinud inimliku eksitusega. Kahju on

põhjustanud mitte kostja tegevus, vaid J. Jantsoni tegevusetus. Ehkki hageja saatis enne hagi

esitamist J. Jantsonile nõudekirja, ei vastanud ta sellele. Ühtlasi esitas J. Jantson tsiviilasjas

nr 2163462 taotluse täiendavate tõendite kogumiseks alles oma teises menetlusdokumendis. Kui

J. Jantson oleks juba enne hagi esitamist hageja nõudele vastu vaielnud või esitanud taotluse

täiendavate tõendite kogumiseks juba esimeses menetlusdokumendis, oleks ka hagejal tekkinud

kahtlus, et tema ei ole kõnealuse kommentaari autor. Igal juhul ei saa hageja kostjalt nõuda hageja

enda kantud menetluskulude hüvitamist, sest hageja oleks igal juhul kohtusse pöördunud ja tal

oleksid tekkinud menetluskulud, sõltumata kostja isikust. Kahjuhüvitist tuleks VÕS § 139 lg 1

alusel vähendada nullini.

3. Tartu Maakohus rahuldas 15. veebruari 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 3840 eurot ning viivise 147 eurot, samuti viivise kahjuhüvitiselt alates

15. veebruarist 2017 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

1790 eurot, samuti viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohus leidis, et hagejal kahju tekkimise ja kostja teo vahel on põhjuslik seos. Kui kostja ei oleks

andnud hagejale eeltõendamismenetluses andmeid selle kohta, et vaidlusaluse postitusega seotud

IPaadress on 176.46.12.177, ei oleks hageja J. Jantsoni vastu hagi esitanud. J. Jantsoni käitumine

võis mõjutada poolte menetluskulude suurust, kuid kostja ei ole kahju suurust vaidlustanud.

Maakohtu hinnangul ei tulene kostja tegevuse õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 pst 5, kuna hageja ei

ole näidanud, et kostja oleks tema omandit rikkunud. Samuti ei vastuta kostja VÕS § 1045 lg 1 p 7

alusel. Kostjale ei kohaldu TsMS § 200 lgtest 1 ja 2 ning TsMS §st 328 tulenevad kohustused, sest ta

polnud tsiviilasjas nr 21515837 menetlusosaline. Kostja kohustus koostada talle kättesaadavate

andmete põhjal tõend tuleneb TsMS § 279 lgst 2, ent sättest ei tulene otsest kohustust koostada

dokumentaalne tõend ainult õigete andmete põhjal. Tõendi koostajat võiks analoogia korras käsitada

tunnistajana, kuid see eeldaks tema hoiatamist vastutuse eest. Kostja käitumine on heade kommete

vastane ning kostja vastutab VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kostja pidi kohtule andmeid esitades aru

2(10)

2-16-14655

saama, et hageja soovib kogutud tõendite põhjal esitada isiku vastu nõude, ja möönma, et ebaõigete

andmete esitamisega tekitab ta hagejale kahju. Kostja vastutust ei välista tema väide, et kostja ei

soovinud kahjuliku tagajärje saabumist ning ebaõigete andmete esitamine oli üksnes eksimus. Ka

menetlusväline isik, kellelt kohus andmeid küsib, peab esitama andmed sellise hoolikusega, et neile

oleks võimalik tugineda. Kahjuhüvitise vähendamine VÕS § 139 lg 1 alusel ei ole põhjendatud.

Hageja tegi esimesel võimalusel hagist loobumisega kõik, et vähendada tekkinud kahju.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies

ulatuses tühistada ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus,

millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta täies ulatuses hageja

kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja

kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 720 eurot koos

käibemaksuga.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse

norme, otsus ei ole üllatuslik ega vastuoluline. Hagejal kahju (s.o menetluskulud) tekkimise ja

kostja teo vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja ei oleks esitanud eksitavate andmetega tõendit

eeltõendamismenetluses, ei oleks hageja J. Jantsoni vastu hagi esitanud. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et kostja käitumine on heade kommete vastane ja kostja vastutab VÕS § 1045 lg 1 p 8

alusel. Kostja pidi saama aru tõendi kogumise eesmärgist ja oma kohustusest esitada korrektsete

andmetega tõend ning möönma, et kui ta esitab ebaõigete andmetega tõendi, võib see tuua hagejale

kaasa kahju. Kostja viis hageja eksitusse. Ebaõigete andmetega tõendi väljastamine olukorras, kus

seda sooviti eesmärgiga välja selgitada isik, kelle vastu nõue esitada, on käsitatav heade kommete

vastase tahtliku käitumisena. Maakohus on kostja taotlust kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel

vähendada arvesse võtnud ning põhjendanud selle rahuldamata jätmist. Kahjuhüvitise vähendamine

hagejast tulenevatel asjaoludel ei ole põhjendatud, kuna hageja loobus hagist mõistliku aja jooksul

ja tegi sellega kõik, et vähendada tekkinud kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei tule asjas kohaldada VÕS § 1045 lg 1 p 8, kuna normi eeldused ei

ole täidetud. Kostja teo ja hageja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Hageja oleks hagi esitanud

niikuinii, sõltumata kostjalt saadavate andmete sisust. Hagi esitamine J. Jantsoni vastu oli tingitud

mitte kostjast, vaid J. Jantsoni tegevusetusest, täpsemalt sellest, et ta ei vastanud hageja nõudekirjale

ning esitas tsiviilasjas nr 2163462 taotluse täiendavate tõendite kogumiseks alles oma teises

menetlusdokumendis. Maakohus on tuvastanud vähemalt selle, et J. Jantson võis vastutada

menetluskulude suurenemise eest. Sel juhul ei saa kostja vastutada kõigi tsiviilasjas nr 2163462

3(10)

2-16-14655

tekkinud menetluskulude eest. Kostja saaks maksimaalselt vastutada hageja poolt vale kostja vastu

hagi esitamisega seotud kulude eest, aga mitte kohtumenetluse jooksul tekkinud menetluskulude

eest. Viidatud tsiviilasja poolte menetluskulud suurenesid ka advokaatidest esindajate kasutamise

tõttu, mida kostja tegu ei mõjutanud. Kostja tegu ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8

tähenduses. Hageja peab normi kohaldamiseks tõendama teo õigusvastasuse ehk muu hulgas ka

kostja süü vormina tahtluse. Kohtud ei ole põhjendanud, mille alusel nad leiavad, et kostja tegevus

oli tahtlik, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse normi. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud

kostja tahtluse, sisustades seda hooletuse kaudu (kasutades sõnu „eksimus“, „sellise hoolikusega“

jne). VÕS § 1045 lg 1 p 8 ei näe ette vastutust, kui isik pani heade kommete vastase teo toime

hooletusest. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine, ent kostja ei

soovinud kahjuliku (õigusvastase) tagajärje saabumist. Hoolsusnõuete eiramisest ei tulene

automaatselt järeldust, et isik on teinud teo tahtlikult. Kostja ei nõustu ka kohtute seisukohaga, et ta

pidi aru saama, et hageja soovib esitada eeltõendamismenetluses kogutud tõendite põhjal isiku vastu

nõude kohtusse.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

10. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

•

Veebilehe Perekool foorumis algatati 25. märtsil 2015 foorumipostituste teema „Korolev

Pealtnägijas“.

•

Tsiviilasjas nr 21515837 (eeltõendamismenetlus) esitas kostja Harju Maakohtule andmed,

mille kohaselt on foorumipostituse juures 28. märtsil 2015 kell 18.56 avaldatud

kommentaariga ID 371207 seotud IP aadress 176.46.12.177. ASi Eesti Telekom teabe

kohaselt kuulus IP-aadress 176.46.12.177 nimetatud kuupäeval ja kellaajal J. Jantsonile.

•

Hageja esitas hagi J. Jantsoni vastu ebaõigeid andmeid ja ebakohaseid väärtushinnanguid

sisaldava kommentaariga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2163462).

J. Jantson vaidles hagile vastu ja taotles menetluses uute tõendite kogumist. Kostjalt kogutud

uute tõendite põhjal selgus, et vaidlusaluse 28. märtsi 2015. a kommentaari ID oli hoopis

385571 ning kostja oli esitanud eeltõendamismenetluses kohtule ebaõigeid andmeid.

•

Hageja avalduse alusel lõpetas Harju Maakohus 15. augusti 2016. a määrusega tsiviilasjas

nr 2163462 menetluse hagist loobumise tõttu ja jättis J. Jantsoni menetluskulud summas

1260 eurot hageja kanda.

•

Hageja nõuab kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks 3840 eurot, mis koosneb

temalt tsiviilasjas nr 2163462 välja mõistetud menetluskuludest 1260 eurot ja hageja enda

samas tsiviilasjas kantud menetluskuludest 2580 eurot.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja poolt eeltõendamismenetluses

ebaõigete andmete esitamise ja hagejale tsiviilasjas nr 2163462 kantud menetluskuludena tekkinud

kahju vahel esineb põhjuslik seos, kas kostja tekitas hagejale kahju õigusvastaselt ning millises

ulatuses tuleb kostjal hagejale tekkinud kahju hüvitada.

12. Kostja vaidleb kassatsioonkaebuses vastu põhjusliku seose esinemisele enda teo ja hagejale

tekkinud kahju vahel, leides, et hagejale ei põhjustanud kahju mitte kostja tegevus, vaid hoopis

4(10)

2-16-14655

tsiviilasja nr 2163462 kostja J. Jantsoni tegevusetus, ning et hageja oleks esitanud hagi sõltumata

sellest, milliseid andmeid kostja talle eeltõendamismenetluses oleks esitanud. Kostja arvates on

ringkonnakohus jätnud need vastuväited sisuliselt arvestamata. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud

põhjusliku seose hindamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega oluliselt rikkunud

menetlusõiguse normi.

12.1. VÕS § 127 lgst 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et põhjusliku seose tuvastamisel

tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt

eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt

hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse

kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta

saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks

(vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32117312, p 18; 8. juuni 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3214216, p 19). Kohtud leidsid, et kostja teo ja hagejale kahju tekkimise vahel esineb

põhjuslik seos, kuna hagejale tekkis kahju sellest, et ta esitas hagi vale isiku vastu, ning hageja ei

oleks vale isiku vastu hagi esitanud, kui kostja ei oleks esitanud eeltõendamismenetluses ebaõigete

andmetega tõendit.

12.2. Seoses kostja väitega, et kahju on põhjustanud J. Jantsoni tegevusetus, märgib kolleegium, et

põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib

seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma kohustuste rikkumisega loob (Riigikohtu

10. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 32112503, p 27; vt ka 7. oktoobri 2015. a otsus

haldusasjas nr 3311115, p 12). Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et kostja lõi oma käitumisega

põhjusahela, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju. Kohtud ei ole tuvastanud ning kostja ei ole ka

väitnud, et mingist hetkest alates oleks J. Jantson oma käitumisega kostja loodud põhjusahela üle

võtnud, lõpetades sellega kostjale etteheidetava teo mõju hagejale kahju tekkimisse. Seega on

kohtud põhjendatult jätnud J. Jantsoni rolli põhjusliku seose hindamisel arvesse võtmata.

Kolleegium märgib, et J. Jantsoni käitumine tsiviilasja nr 2163462 menetluse eel ja selle käigus võib

olla tähtis hüvitatava kahju ulatuse kindlaksmääramisel (vt käesoleva otsuse punkt 15).

12.3. Samuti on kostja menetluses väitnud, et kuna hageja eesmärk tsiviilasjas nr 2163462 oli

esitada hagi isikute vastu, kes on tema arvates avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid ja

ebakohaseid väärtushinnanguid, oleks ta kohtusse pöördunud sõltumata sellest, kas kostjaks oleks

olnud J. Jantson või keegi teine. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kui kahju põhjustab

küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muust asjaolust

tulenevalt, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada (vt Riigikohtu 6. mai

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3213815, p 19). Samas ei ole kostja praeguses asjas väitnud ega esitanud

tõendeid selle kohta, et juhul, kui hageja oleks esitanud hagi selle kommentaari, mille kirjutamist

J. Jantsonile tsiviilasjas nr 2163462 põhjendamatult ette heideti, tegeliku autori vastu, oleks hagejale

samasugune kahju tekkinud, sh kuna hagi oleks jäänud suure tõenäosusega rahuldamata. Eelnevast

tulenevalt on kohtud põhjendatult jätnud kostja vastava vastuväite põhjusliku seose hindamisel

arvesse võtmata.

13. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1045 lg 1 p 8, leides,

et tuvastatud asjaoludel on kostja tegu käsitatav tahtliku heade kommete vastase käitumisena.

5(10)

2-16-14655

13.1. Kohtud on asunud seisukohale, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 eeldused on täidetud, kuna kostja pidi

andmeid esitades aru saama, et tal on kohustus esitada korrektsete andmetega tõend ja et hageja

soovib eeltõendamismenetluses kogutud tõendite põhjal esitada isiku vastu nõude, ning möönma, et

ebaõigete andmete esitamisega võib hagejale tekkida kahju. Ringkonnakohus lisas, et kostja poolt

hageja eksitusse viimine ning ebaõigete andmetega tõendi väljastamine olukorras, kus seda sooviti

eesmärgiga selgitada välja isik, kelle vastu nõue esitada, on kvalifitseeritav heade kommete vastase

käitumisena.

13.2. Kolleegium selgitab, et kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8

alusel eeldab, et kostjale saaks ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Teo

õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi eeldab seega seda, et kahju tekitaja oleks käitunud heade

kommete vastaselt ning subjektiivsest küljest oleks tema tegu iseloomustanud tahtlus. VÕS § 104

lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8

järgi piisab sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua

hagejale kaasa kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3211815, p 10; 2. novembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 32110116, p 17; 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32113216,

p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja selgitab, et käitumise õigusvastasuse mõistmine

tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda eeldab, et

isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade

kommetega.

13.3. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud, et kostja oleks saanud aru, et ta esitab kohtule

ebaõigeid andmeid, ning oleks seega mõistnud oma käitumise õigusvastasust. Sellega on kohtud

jätnud nõuetekohaselt tuvastamata VÕS § 1045 lg 1 p 8 teokoosseisu subjektiivse elemendi

esinemise.

Kostja on menetluses väitnud, et ta esitas ebaõiged andmed erinevatest andmebaasidest andmete

ümbertõstmisel tekkinud eksimuse, inimliku vea tõttu ning ta ei saanud aru, et esitab kohtule

ebaõigeid andmeid. Maakohus on selle kohta märkinud üksnes, et eksimus andmete esitamisel ei

välista kostja vastutust ning ka menetlusväline isik, kellelt kohus andmeid küsib, peab esitama

andmed sellise hoolikusega, et neile oleks võimalik tugineda. Ringkonnakohus ei ole kostja

vastuväitele täiendavalt vastanud, ent on nõustunud üldiselt maakohtu põhjendustega. Kolleegiumi

arvates on kohtud põhjendamatult leidnud, et ka hooletus andmete esitamisel ja seeläbi hageja

eksitusse viimine vastab VÕS § 1045 lg 1 p 8 tunnustele. Isegi kui kostja oli andmeid esitades

hooletu või raskelt hooletu VÕS § 104 lgte 3 ja 4 tähenduses, ei täida hooletus VÕS § 1045 lg 1 p 8

koosseisu, mis eeldab tahtlust. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus

käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete

tunnustega – kohaste nõuete mittejärgimisega (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus haldusasjas

nr 3312312, p 14). Kolleegium on seisukohal, et isik ei saa soovida oma heade kommete vastase

käitumisega teisele isikule kahju tekitada VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja § 104 lg 5 tähenduses olukorras,

kus ta ei ole teadlik asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise heade kommete vastasuse ega

mõista seega oma tegevuse õigusvastasust.

Eelnevast tulenevalt on kohtud tuvastatud asjaoludel põhjendamatult leidnud, et kostja vastutab

hagejale õigusvastaselt kahju tekitamise eest VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb ringkonnakohtul VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamiseks hinnata, kas kostja teadis, et ta esitab

tsiviilasjas nr 21515837 kohtule ebaõigeid andmeid, ja seega mõistis oma käitumise õigusvastasust.

Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul on tahtlus teo õigusvastasuse eeldus, lasub selle tõendamise

koormus hagejal ning VÕS § 1050 lgs 1 sätestatud eeldus ei kohaldu.

6(10)

2-16-14655

14. Kolleegiumi arvates saab tuvastatud asjaoludel kostja teo õigusvastasus tuleneda VÕS § 1045

lg 1 pst 7 ja lgst 3.

14.1. Hageja on tuginenud menetluses oma nõude alusena ka VÕS § 1045 lg 1 ple 7, mille kohaselt

on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva

käitumisega. Kolleegium on varem selgitanud, et viidatud sätte tähenduses peetakse silmas mis

tahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus teha teatud tegu või hoiduda

teatava teo tegemisest. Sama sätte lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju

tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine

sellise kahju tekitamise eest. Seega on seadusest tuleneva kohustuse rikkumine seatud sõltuvusse

rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja

temal tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärk. (Vt Riigikohtu

20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32116911, p 13)

Kuna teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul, siis peab hageja juhul, kui ta tahab

tõendada kostja teo õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, tõendama kostjat kohustava

sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju

eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 32116112, p 11).

14.2. Hageja on heitnud kostjale hagis ette KarS § 280 lgst 1 ja TsMS § 328 lgst 1 tulenevate

kohustuste rikkumist, viidates hilisemates seisukohtades ka TsMS § 200 lgst 2 tulenevate kohustuste

rikkumisele kostja poolt. Kolleegium nõustub maakohtuga, et KarS § 280 ei ole antud juhul

asjakohane säte ning kuna kostja ei olnud tsiviilasjas nr 21515837 menetlusosaline, ei kohaldunud

tema suhtes ka TsMS §st 328 tulenevad kohustused.

14.3. Ehkki hageja ei ole senises menetluses sõnaselgelt viidanud TsMS § 279 lgst 2 tuleneva

kohustuse rikkumisele kostja poolt, on ta heitnud kostjale ette seda, et kostja rikkus kohustust

esitada kohtule alati õigeid andmeid, lisades, et selle kohustuse kaitse-eesmärk on tagada, et

valeandmete esitamise tagajärjel ei oleks mõnel poolel võimalik tugineda ebaõigetele andmetele ja

tekitada sellega kellelegi kahju. Seega on hageja sisuliselt heitnud kostjale ette TsMS § 279 lgst 2

tuleneva kohustuse rikkumist, põhjendades ühtlasi selle kohustuse kaitse-eesmärki. Viidatud sättest

tuleneb, et kui isiku valduses on asja lahendamiseks tähtsaid andmeid, peab ta kohtu nõudel

koostama nende andmete alusel dokumendi ja esitama selle kohtule. Sellest võib keelduda samal

põhjusel kui dokumendi väljaandmisest.

Maakohus on õigesti märkinud, et TsMS § 279 lgst 2 tulenes kostjale kohustus koostada talle

kättesaadavate andmete põhjal tõend. Kolleegium ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et ehkki

TsMS § 279 lg 3 näeb ette, et kohus võib dokumendi alusetult esitamata jätnud isikut trahvida, ei ole

kolmandal isikul kohustust koostada dokumentaalne tõend ainult õigete andmete põhjal. Kolleegium

on seisukohal, et TsMS § 279 lgt 2 eesmärgipäraselt tõlgendades tuleneb sellest sättest isikule

kohustus esitada kohtule dokument, mis on koostatud õigete andmete põhjal. Ebaõigete andmete

esitamine oleks võrreldav dokumendi aluseta esitamata jätmisega, kuivõrd mõlemal juhul jääb

saavutamata dokumendi nõudmise eesmärk.

14.4. Erinevalt maakohtust on kolleegium seisukohal, et TsMS § 279 lg 2 kujutab endast

deliktiõiguslikku kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Kolleegiumi arvates kaitseb säte

selle menetluse menetlusosaliste, mille raames kohus nõuab TsMS § 279 lg 2 järgi andmete põhjal

7(10)

2-16-14655

dokumendi koostamist ja kohtule esitamist, ning eelkõige vastava taotluse esitanud isiku huve ja

õigustatud ootust, et kohtule esitatavad andmed on õiged ning neile on võimalik kooskõlas nende

andmete kogumise eesmärgiga tugineda. TsMS § 279 lgst 2 tulenev kohustus esitada kohtule õigete

andmete alusel koostatud dokument ei täida seega üksnes õigusemõistmise eesmärke, tagamaks, et

kohus teeb lahendi õigete asjaolude põhjal. Eelnevast tulenevalt on TsMS § 279 lg 2 järgi õigeid

andmeid sisaldava dokumendi koostamise ja kohtule esitamise kohustuse eesmärk VÕS § 1045 lg 3

tähenduses mh kaitsta dokumendi kogumist taotlenud isikut ja teisi menetlusosalisi kahju eest, mis

neile võib tekkida tulenevalt sellest, et nad dokumendis sisalduvatele andmetele põhjendatult,

kooskõlas dokumendi väljanõudmise eesmärgiga tuginevad. Kolleegiumi arvates kehtib eelnev ka

juhul, kui kohus nõuab dokumendi esitamist eeltõendamismenetluses.

14.5. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on viidanud kostjalt andmete nõudmiseks tehtud kohtu

päringu õigusliku alusena ka infoühiskonna teenuse seaduse (InfoTS) § 11 lgle 5 ning elektroonilise

side seaduse §le 1141 ja § 1111 lgle 3. Kolleegium möönab, et kuivõrd asjas ei vaielda selle üle, et

kostja opereerib Perekooli foorumit, võib ta olla InfoTS § 2 p 1 tähenduses infoühiskonna teenuse

osutaja, kellele laienevad InfoTS-is sätestatud kohustused, sealhulgas § 11 lgst 5 tulenev kohustus

esitada kohtule kirjaliku üksikpäringu alusel TsMS-is ettenähtud alustel ja korras teavet oma teenuse

kasutaja kohta. Praeguses asjas ei ole aga hageja tuginenud sellele, et kostja oleks infoühiskonna

teenuse osutajana tekitanud hagejale VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi õigusvastast kahju, rikkudes

InfoTSist tulenevaid spetsiifilisi kohustusi. Järelikult on kohtud põhjendatult jätnud kostja

võimaliku vastutuse nende kohustuste rikkumise eest käsitlemata.

14.6. Tunnustamaks hageja nõuet delikti üldkoosseisu alusel, peab lisaks põhjuslikule seosele

(VÕS § 127 lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg 1) olema kostja süüdi hagejale kahju

tekkimises (VÕS § 1050). VÕS § 1050 lg 1 kohaselt eeldatakse kahju tekitaja süüd. Kostja on

menetluses väitnud, et ta ei teadnud andmeid esitades nende puudulikkusest ega ka seda, et temalt

küsitakse andmeid selleks, et hageja saaks nende alusel esitada hagiavaldused. Sellega on kostja

sisuliselt vaidlustanud oma käitumise süülisuse. Kohtud ei ole menetluses aga kostja süü küsimust

VÕS § 1050 lg 1 alusel hinnanud. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel

läbivaatamisel hinnata, kas kostja on kahju õigusvastases tekitamises süüdi VÕS § 1050 lg 1

tähenduses. Selleks piisab, kui kostja pani õigusvastase teo toime vähemalt hooletusest VÕS § 104

lg 3 järgi, jättes kohtule eeltõendamismenetluses nõutud andmeid esitades järgimata käibes vajaliku

hoole.

Seoses kostja väitega, et hageja poolt kolmanda isiku vastu hagi esitamine ja seega kahju tekkimine

ei olnud talle ettenähtav, märgib kolleegium, et kuigi VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu deliktilise vastutuse

juhtudel, võib kahjuliku tagajärje ettenähtavusel õigusvastase teo toimepanemise ajal olla tähtsus ka

delikti üldkoosseisul põhineva (s.o süülise) vastutuse korral. Nimelt saab õigusvastase teo

toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lgte 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et

talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha

põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3215306, p 13).

15. Kassatsioonkaebuses heidab kostja ringkonnakohtule ette ka hüvitatava kahju ulatuse ja suuruse

kohta esitatud vastuväidete käsitlemata jätmist. Kolleegium selgitab hüvitatava kahju ulatuse ja

vähendamisega seoses järgnevat.

15.1. Põhjusliku seose olemasolu ei tähenda, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja

rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Vaatamata põhjusliku seose

8(10)

2-16-14655

olemasolule kostja teo ja hageja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ei pruugi kostja kahju tekitamise eest

lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärk ei

olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt ülalviidatud otsused

tsiviilasjas nr 3215306, p 13; haldusasjas nr 3311115, p 12). Vajadus arvestada hüvitatava kahju

ulatuse kindlaksmääramisel selle kohustuse või sätte eesmärki, mille rikkumise tagajärjel kahju

hüvitamise kohustus tekkis, tuleneb VÕS § 127 lgst 2, seadusest tuleneva kohustuse rikkumise

korral ka VÕS § 1045 lgst 3. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muu hulgas

arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule (vt ülalviidatud otsus

tsiviilasjas nr 3215306, p 13). Muu hulgas on viidatud sätete alusel piiratud teoga liialt kauges

põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt ülalviidatud otsus haldusasjas

nr 3311115, p 12).

15.2. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 279 lg 2 kaitse-eesmärk hõlmab kannatanu kaitsmist

sellise kahju eest, mis kohtule esitatud ebaõigete andmete põhjal vale isiku vastu hagi esitamisega

tüüpiliselt kaasnevad, sealhulgas hagi esitamisega kaasnevad mõistlikud menetluskulud ning hagist

põhjendatult loobumise tõttu hageja kanda jäetavad teise poole menetluskulud. Selliste kulude

tekkimine on kaitsenormi rikkumisega kaasneva riski realiseerumise korral objektiivselt ettenähtav.

Praeguses asjas möönis maakohus, et J. Jantsoni käitumine võis mõjutada tsiviilasjas nr 2163462

tekkinud menetluskulude suurust. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et kui J. Jantsoni käitumine

aitas kaasa poolte menetluskulude suurenemisele, saab kostjalt nõuda nende menetluskulude

hüvitamist maksimaalselt vaid osaliselt. Ringkonnakohus ei käsitlenud otsuses seda väidet. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seega hinnata, kas tsiviilasjas nr 2163462 hageja kanda

jäetud menetluskulud, mis kujutavad endast hagejale tekkinud kahju, on sellised, mis tüüpiliselt

kaasnevad või võivad kaasneda vale isiku vastu hagi esitamisega, ning kas nende tekkimine oli

mõistlikule isikule seega objektiivselt ettenähtav. Seejuures tuleb arvesse võtta, kas selle isiku

käitumine, kelle vastu hageja põhjendamatult hagi esitas, menetluse eel ja käigus oli sellises

olukorras tavapärane ja mõistlikult ettenähtav, mistõttu sellega kaasnenud kulude tekkimise riski

jätmine kostja kanda on põhjendatud. Kolleegium märgib, et üldjuhul on ebaõigeid andmeid, mille

põhjal esitatakse kolmanda isiku vastu hagi, esitanud isikule ettenähtav see, et lisaks hagi

esitamisele tekib kulusid ka edasise menetluse käigus, kusjuures pooled võivad kasutada menetluses

professionaalseid esindajaid. Samuti ei saa eeldada, et selles menetluses kostjaks olev kolmas isik

teostab oma menetlusõigusi võimalikest kõige tõhusamal viisil.

15.3. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et olukorras, kus kohtud on tuvastanud, et hageja loobus

hagist põhjendatult ja mõistliku aja jooksul pärast teadasaamist, et see on esitatud vale isiku vastu, ei

ole alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel. Samuti ei ole VÕS § 139 lg 1 järgi

kahjuhüvitise vähendamise aluseks J. Jantsoni kui hagejast sõltumatu kolmanda isiku võimalik roll

hagejale tekkinud kahju suurenemises. Kolleegium märgib, et VÕS § 139 lgte 1 ja 2 alusel

kahjuhüvitise vähendamiseks oleks võinud anda alust see, kui hageja ei oleks enne J. Jantsoni vastu

kohtusse pöördumist püüdnud lahendada vaidlust kohtuväliselt, rakendades selleks mõistlikke

abinõusid. Pooled ei vaidle aga selle üle, et hageja püüdis seda teha, saates J. Jantsonile enne hagi

esitamist nõudekirja, millele J. Jantson ei vastanud.

Poolte esitatud asjaoludel ei ole kahju hüvitamine täies ulatuses kostja suhtes ka äärmiselt

ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, mis õigustaks kahjuhüvitise vähendamist

VÕS § 140 lg 1 järgi.

9(10)

2-16-14655

16. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline suurus TsMS § 173 lg 3 teise lause ja

TsMS § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 alusel tagastada.

Malle Seppik

Peeter Jerofejev

Henn Jõks

10(10)