3-18-55/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juuni 2018, Tartu

Haldusasja number

3-18-55

Haldusasi

M.M. kaebus Viru Vangla vastu ergonoomilise- ja

alus/vahemadratsi

väljastamiseks

olemasolevate

madratsite asemele ning Viru Vangla, Terviseameti ja

Justiitsministeeriumi

tegevuse

õigusvastasuse

tuvastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.M. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – M.M.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätkata kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

2. Võtta kaebaja apellatsioonkaebus ringkonnakohtu menetlusse.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2018. a otsus ja saata asi Tartu

Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 6. juuli 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 3. oktoobril 2017 esitas Viru Vangla kinnipeetav M.M. vanglale taotluse tema kehakaalule

vastava ergonoomilise alus/vahemadratsi väljastamiseks olemasolevate asemele. Taotlus jäeti

rahuldamata Viru Vangla 7. novembri 2017. a otsusega nr 6-10/33152-2.

Viru Vangla 5. detsembri 2017. a vaideotsusega nr 6-12/499-2 jäeti rahuldamata ka C vaie vangla

kohustamiseks taotletud toimingu tegemiseks.

2. 10. jaanuaril 2018 esitas M.M. Tartu Halduskohtule samas asjas kaebuse.

3. 16. veebruari 2018. a otsusega Tartu Halduskohus jättis M.M. kaebuse rahuldamata

(resolutsiooni p 1), vabastas M.M. kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ja võttis kaebuse

menetlusse (resolutsiooni p 2), jättis rahuldamata taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil

(resolutsiooni p 3) ja jättis menetluskulud poolte endi kanda (p 4).

Halduskohus asus seisukohale, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne, seetõttu

esinevad eeldused asja läbivaatamiseks lihtmenetluse ning tegi otsuse HKMS § 169 lg-le 1

tuginedes kirjeldava ja põhjendava osata, viidates Viru Vangla 7. novembri 2017. a otsuses ja

5. detsembri 2017. a vaideotsuses esitatud põhjendustele.

4. 20. märtsil 2018 esitas M.M. apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja

täita kaebuses esitatud taotlused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. 16. veebruari 2018. a otsusega vabastas Tartu Halduskohus kaebaja menetlusabi korras

riigilõivu tasumisest käesolevas haldusasjas kaebuse esitamisel. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 114 lg 2 kohaselt eeldatakse, et menetlusabi kehtib ka igas järgmises kohtuastmes, kui

menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi. Ringkonnakohtu

hinnangul ei esine käesolevas menetlusstaadiumis aluseid menetlusabi jätkuvuse katkestamiseks.

Seetõttu kehtib Tartu Halduskohtu otsusega antud menetlusabi ka apellatsioonimenetluses ning

kaebaja on vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas menetlusstaadiumis aluseid apellatsioonkaebuse

tagastamiseks ega käiguta jätmiseks. Seega võtab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

HKMS § 187 lg 1 alusel menetlusse.

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tuleb halduskohtu

otsus tühistada ja saata asi ettevalmistava menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule.

8. Vastavalt HKMS § 199 lg 2 p-dele 1 ja 2 võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle

vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks

halduskohtule, kui kohus otsustas selle isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja arutamisele

halduskohtus ei kaasatud ja kelle kaasamine apellatsioonimenetluses ei võimalda asja kiiremini ja

õigemini lahendada (p 1) ja/või otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja

ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (p 2).

9. Halduskohtule esitatud kaebuse 7. peatükis „Taotlused“ märkis M.M. kaebuse nõuetena:

1) tuvastada, et Viru Vangla teadlikult ületas taotlusele vastamise tähtaega, jättis taotlused ja

vaide sisuliselt menetlemata ning rikkus sedasi käitudes hea halduse tava;

2) tuvastada, et Viru Vangla teadlikult andis kaebajale magamiseks kehakaalule ebasobivad

madratsid ja voodi, mille konstruktsioon ei võimalda madratsi tuuldumist, asetas kaebaja

olukorda, kus ta pidi magama tervist kahjustavates tingimustes, rikkudes sellega

VangS § 41 lg-s 1 sätestatud nõudeid, põhjustas pika aja vältel igal ööl valu ja lõi olukorra,

kus kaebaja ei saanud magada katkematut und;

3) kohustada Viru Vanglat väljastama kaebaja kehakaalule sobiv madrats ja looma

tingimused selle tuulutamiseks;

4) tuvastada, et Terviseamet on jätnud täitmata talle seadusega pandud järelevalvekohustuse;

5) alternatiivselt, kui kohus leiab, et järelevalve kinnipeetavate magamistingimuste üle on

Justiitsministeeriumi kohustus, tuvastada, et Justiitsministeerium on jätnud täitmata talle

seadusega pandud järelevalvekohustuse;

6) tuvastada, et Justiitsministeeriumi vanglate osakond on jätnud täitmata talle pandud

seadusloome-, järelevalve ja kinnipeetava õiguste kaitsmise kohustuse;

7) tuvastada, et Justiitsministeeriumi vanglate osakond jättis kaebaja avalduse sisuliselt

menetlemata.

Lisaks taotles M.M. , et kohus kontrolliks erinevate õigusaktide põhiseaduspärasust.

10. Halduskohus tegi otsustuse kaebuse nõuete menetlusse võtmise kohta 16. veebruari 2018. a

otsuses, märkides lakooniliselt „võtta kaebus menetlusse“, s.o eristamata siinjuures kaebuse

erinevaid nõudeid. Sõnastusest järeldub, et kohus otsustas võtta kaebuse menetlusse tervikuna, s.o

kõigi selles esitatud nõuete osas.

Samas nähtub kohtulahendi kirjeldavast osast (p 4), et kohus on kaebuse nõudena käsitanud üksnes

kohustamisnõuet. Otsuse päises on asjas vastustajana nimetatud üksnes Viru Vangla.

Halduskohus võis seega soovida võtta menetlusse üksnes Viru Vangla vastu esitatud

kohustamisnõude ja lahendada see otsusega. Kuid otsuse resolutsioonis ei ole kohus sellist tahet

väljendanud.

11. Tulenevalt HKMS § 120 lg-st 1 kaebuse saanud kohus muu hulgas selgitab asjas välja vaidluse

eseme (p1), selgitab asjas välja pooled ja nende esindajad (p 2), kontrollib, kas kaebuses on

esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse

korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta (p 3), kontrollib, ega ei esine alust kaebuse

tagastamiseks või käiguta jätmiseks (p 8). Kui ei esine alust kaebuse tagastamiseks ega käiguta

jätmiseks, võtab kohus kaebuse määrusega menetlusse (HKMS § 120 lg 2).

HKMS § 37 lg 3 järgi kaebuses võib soovi korral esitada mitu omavahel seotud nõuet (liitkaebus).

Liitkaebuse nõuded võivad olla ka alternatiivsed. Halduskohus kontrollib liitkaebuse lubatavust

iga nõude osas eraldi.

Seega pidi kohus kontrollima iga kaebuses esitatud nõude, s.t ka kõigi tuvastamisnõuete, osas, kas

selle nõude esitamine on lubatav ja vajalik kaebaja õiguste kaitseks ning sõltuvalt kontrolli

tulemusest nõude tagastama või võtma nõude menetlusse ja määrama kohase vastustaja.

12. Olukorras, kus vaidlustatud otsus on ainus kohtulahend selles asjas, ei näe ringkonnakohus

muud võimalust, kui asuda seisukohale, et otsuse resolutsiooniga on halduskohus otsustanud võtta

menetlusse kaebuses esitatud kõik nõuded ning samas jätnud ka kõik nõuded rahuldamata.

13. Vastavalt HKMS § 17 lg-le 1 vastustaja on Vabariigi Valitsus, peaminister, minister,

riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku ülesannet

enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus

või kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille

tuvastamist kaebuses taotletakse.

Terviseameti ja Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud nõuete osas

saavad halduskohtumenetluses vastustajaks olla eelkõige nimetatud haldusorganid, kelle tegevust

kaebusega vaidlustatakse. Teine haldusorgan, näiteks Viru Vangla, võiks ka nende nõuete osas

vastustaja olla juhul, kui vaidlusalune asjaolu seondub kõige tõenäolisemalt just vangla, mitte

Terviseameti või Justiitsministeeriumi tegevusega. Käesoleval juhul see nii ei ole, kuna kaebaja

etteheited seonduvad Terviseameti ja/või Justiitsministeeriumi järelevalve kohustuse täitmata

jätmisega ja puudutavad Viru Vangla tegevust üksnes kaudselt. Halduskohus ei ole aga kumbagi

nimetatud haldusorganit menetlusse kaasanud ning on teinud otsuse seega menetlusosalise kohta,

keda ei kaasatud menetlusse nõuetekohaselt.

14. Halduskohtumenetluses kehtib põhimõte, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses nõutud

ulatuses (HKMS § 2 lg 3). Samas tuleb kohtul otsusega lahendada kõik kaebuses esitatud nõuded

ja veel lahendamata taotlused (HKMS § 158 lg 1 ls 2, § 162 lg 1), selgitades sealjuures millistele

asjaoludele ja õigusnormidele tuginedes kohus oma järeldustes tugineb ning põhjendades

menetlusosaliste väidetega mittenõustumist (HKMS § 165 lg 1). Kohus võib loobuda põhjenduste

esitamisest, kui kaebus jääb rahuldamata ja kaebaja väidetega mittenõustumist on vaidlustatud

haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ning kohus järgib neid

põhjendusi (HKMS § 165 lg 2, 169 lg 1).

Halduskohus ongi kaebuse rahuldamata jätmisel viidanud Viru Vangla 7. novembri 2017. a

vastusele taotlusele ja 5. detsembri 2017. a vaideotsusele. Mõlemad dokumendid puudutavad

kaebaja taotlust talle sobiva ja nõuetekohase madratsi väljastamiseks, s.o puudutavad kaebuses

esitatud kohustamisnõuet. Halduskohtu otsuses ei ole aga esitatud põhjendusi, miks kohus on

jätnud rahuldamata kaebuse tuvastamisnõuded. Tuvastamisnõuete rahuldamata jätmisel ei ole

kohus viidanud ka Viru Vangla, Terviseamet või Justiitsministeeriumi asjakohases haldusaktis või

vaideotsuses esitatud põhjendustele.

Seega on halduskohtu otsus olulises osas põhjendamata ega ole seetõttu apellatsioonimenetluses

kontrollitav.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusnormi rikkumised halduskohtumenetluses on

iseloomult sellised, et olenemata apellatsioonimenetluses esitatud väidetest tuleb halduskohtu

otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule (HKMS § 199 lg 2 p-d 1 ja 2).

Asja uuel arutamisel võib ilmneda, et tuvastamisnõudeid ei olnud alust HKMS § 45 lg-s 2

sätestatud kaebeõiguse piirangu ja/või kaebaja õiguste riive puudumise (HKMS § 44 lg 1) tõttu

menetlusse võtta. Arvestades menetluslike minetuste ulatust ei pea aga ringkonnakohus

põhjendatuks asuda apellatsioonimenetluses esmakordselt kontrollima kaebuse nõuete lubatavust

ega tegema ettevalmistavas menetluses tavapäraselt tehtavaid toiminguid.

16. Ringkonnakohus osutab veel, et halduskohus on kaevatava otsuse teinud lihtmenetluses.

Lihtmenetluses on lubatud kõrvale kalduda halduskohtumenetluse reeglitest, järgides üksnes

halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid (HKMS § 134 lg 1). Samas peab kohus siiski tagama

oluliste menetlusõiguste järgimise. Muu hulgas peab kohus tagama kõigis asja lahendamiseks

olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma

seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid

(HKMS § 2 lg 5). Samuti tuleb ka asja lihtmenetluses läbivaatamisel tagada menetlusosalistele

HKMS §-s 27 sätestatud õigused.

Menetluslike õiguste realiseerimise esmaseks eelduseks on, et menetlusosaline on teadlik, et kohtu

menetluses on asi, milles otsustatakse tema õiguste ja kohustuste üle, s.t eelkõige vastustajale ja

kolmandale isikule peab kohus teatama menetlusest, selle esemest ja muudest olulistest

asjaoludest. Kohustus kaebus teistele menetlusosalistele kätte toimetada on otsesõnu sätestatud

HKMS § 122 lg 2 p-s 3. Sellest reeglist ei ole lubatud kõrvale kalduda ka lihtmenetluses. Seetõttu

ei saa kohus korraldada asja lahendamist selliselt, et esimene teade menetlusosalise õigusi ja

kohustusi puudutava vaidluse halduskohtumenetluses sisulisele läbivaatamisele asumisest on

samas asjas tehtud kohtuotsus. Menetluse selline korraldamine on vastuolus õigusemõistmise

olemuse, HKMS §-s 2 sätestatud halduskohtumenetluse üldpõhimõtetega ning seab

menetlusosalised ebavõrdsesse olukorda. Vastustaja jääb sellega ilma nii võimalusest kaebusele

vastu vaielda ja esitada oma seisukohad, aga ka näiteks võimalusest sõlmida kompromiss, võtta

kaebus õigeks või esitada taandus kohtuniku vastu.

17. Kuna kaebuse kättetoimetamine teistele menetlusosalistele toimub pärast kaebuse menetlusse

võtmist, siis on tavaline, et menetlusosalisele saadetakse ühtlasi ka määrus kaebuse menetlusse

võtmise kohta, millega samas määratakse vastustajale tähtaeg kaebusele vastuse esitamiseks

(HKMS § 122 lg 2 p 4). Ka asja läbivaatamise lihtmenetluses peab kohus otsustama määrusega

(HKMS § 136). Lihtmenetluse kohaldamisel ei pea kohus nõudma vastustajalt kaebusele vastuse

esitamist, vaid võib piirduda üksnes selgitusega õiguse kohta olla ära kuulatud. Samas määruses

tuleb menetlusosalistele teatavaks teha ka asja läbivaatava kohtu koosseis. Erinevalt asja

läbivaatamisest kirjalikus menetluses ei kohusta seadus lihtmenetluses pooltele teatama otsuse

avalikult teatavakstegemise aega. Et kohtul ei ole kohustust lihtmenetluses kohustust määrata

menetlusosalistele tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks, siis ei pruugi

menetlusosalisetele olla ettenähtav, millise tähtaja jooksul tuleb neil astuda samme oma

ärakuulamisõiguse realiseerimiseks. Pidades silmas ka võimalikku kõrvalekaldumist muudest

menetlusreeglitest on ilmne, et seetõttu on oluline menetlusosaliste teavitamine asja läbivaatamise

vormist.

Menetlusökonoomia eesmärgil võib kohus ühe menetlusdokumendina vormistatud määruses

otsustada nii kaebuse menetlusse võtmise kui ka määrata asja läbivaatamise vormina

lihtmenetluse. Sel juhul ei pea kohus nõudma vastustajalt kaebusele vastuse esitamist, vaid võib

piirduda selgitusega õiguse kohta olla ära kuulatud, s.o esitada asja kohta oma seisukoht ja tõendid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiski tagatud menetlusosalise õigus olla ära kuulatud, kui

korraldavas määruses kohus samaaegselt ei nõua vastust kaebusele, ei määra täiendavate

menetlusdokumentide esitamiseks tähtaega ega selgita muud võimalust oma seisukoha ja tõendite

esitamiseks ega teata otsuse avalikult teatavaks tegemise tähtaega. Õigus olla ära kuulatud oleks

näilik, kui menetlusosalisel puudub igasugune indikatsioon selle kohta, millal lõpeb võimalus selle

õiguse kasutamiseks.

18. Kui kohtule on juba ainuüksi kaebuse põhjal selge, et esitatud nõuet ei saa rahuldada ning

samaaegselt on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne, siis võib olla otstarbekas

tagastada kaebus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kui kohus kaebuse tagastamist põhjendatuks ei

pea, tuleb kaebus läbi vaadata halduskohtumenetluse reegleid järgides, tagades vastustajale

võimaluse menetluses osalemiseks ka juhul, kui kaebus jääb siiski rahuldamata.

19. Vastavalt HKMS §-le 192 võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse

põhjal, kui kohus leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mis vastavalt

HKMS §-le 199 toob kaasa halduskohtu otsuse tühistamise.

Käesolevas asjas on menetlusrikkumised ilmsed ning ringkonnakohus ei hinda kaebuse

rahuldamata jätmise sisulist põhjendatust. Seetõttu peab ringkonnakohus võimalikuks otsustada

asi Viru Vanglalt ning Terviseametilt ja/või Justiitsministeeriumilt seisukohta küsimata.

/allkirjastatud digitaalselt/