2-15-4981/106 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2154981

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi Jelena Kleineri

vastu hagi tagamisega tekitatud 75 393 euro 12 sendi

suuruse kahju hüvitamiseks, kahjuhüvitiselt viivise

saamiseks ja 16 872 euro 67 sendi suuruse leppetrahvi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jelena Kleineri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

98 334 eurot 93 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu), esindaja

vandeadvokaat Paul Keres

Kostja Jelena Kleiner, esindaja vandeadvokaat Anatoli

Jaroslavski

Asja läbivaatamise kuupäev

9. aprill 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2154981 osas,

milles jäeti muutmata samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 13. juuni 2016. a otsus

osas, milles mõisteti Jelena Kleinerilt Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks

välja kahjuhüvitis 75 393 eurot 12 senti ja kahjuhüvitiselt alates 1. aprillist 2015 kuni

nõude täieliku rahuldamiseni viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Danske Bank A/S (Eesti

filiaali kaudu) hagi Jelena Kleineri vastu 75 393 euro 12 sendi suuruse kahjuhüvitise ja

sellelt viivise saamiseks rahuldamata.

2. Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas maa- ja

ringkonnakohtus.

3. Muus osas (s.o osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas,

millega maakohus rahuldas Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi Jelena

2-15-4981

Kleineri vastu 16 872 euro 67 sendi suuruse leppetrahvi saamiseks) jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

„1. Rahuldada Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi Jelena Kleineri vastu

osaliselt.

2. Mõista Jelena Kleinerilt Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja

leppetrahv 16 872 eurot 67 senti.

3. Jätta Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) nõue Jelena Kleineri vastu 75 393 euro

12 sendi suuruse kahjuhüvitise ja kahjuhüvitiselt alates 1. aprillist 2015 kuni nõude

täieliku rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise saamiseks

rahuldamata.“

5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Jätta kõikide kohtuastmete menetluskuludest 15,1% kostja kanda ja 84,9% hageja

kanda.

7. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista Jelena

Kleinerilt Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja menetluskulu 1295 eurot

27 senti.

8. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista Danske

Bank A/S-ilt (Eesti filiaali kaudu) Jelena Kleineri kasuks välja menetluskulu

1061 eurot 25 senti.

9. Tasaarvestada Jelena Kleineri ja Danske Bank A/S-i (Eesti filiaali kaudu) vastastikused

kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud (pd 7 ja 8) ning mõista Jelena

Kleinerilt Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja menetluskulu 234 eurot

2 senti.

10. Hüvitatavalt menetluskulult (p 9) tuleb Jelena Kleineril tasuda Danske Bank A/S-ile

(Eesti filiaali kaudu) praeguse otsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

11. Tühistada Harju Maakohtu 2. aprilli 2015. a määrusega seatud ja Tallinna

Ringkonnakohtu 5. detsembri 2016. a määrusega muudetud hagi tagamine hüpoteegi

seadmise kohta osas, milles Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks seatud

hüpoteek ületab hüpoteegisummat 17 106 eurot 69 senti (s.t kohtuliku hüpoteegi

summaga tagatakse Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) leppetrahvi nõue

16 872 eurot 67 senti ja menetluskulu 234 eurot 2 senti).

12. Tagastada Jelena Kleinerile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 1. aprillil 2015 Harju Maakohtule hagi

Jelena Kleineri (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista hagi tagamisega tekitatud kahju

75 393 eurot 12 senti ja seadusjärgses määras viivise kahjuhüvitiselt alates hagi esitamisest kuni

nõude rahuldamiseni. Kohtumenetluse kestel esitas hageja lisaks nõude kostja vastu 16 872 euro

67 sendi suuruse leppetrahvi saamiseks. Maakohus tagas 2. aprilli 2015. a määrusega hagi ja seadis

hageja kasuks kostja kinnistule (asukohaga Vääna-Jõesuu küla Harku vald Harju maakond)

75 393 euro 12 sendi suuruse kohtuliku hüpoteegi.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 5. augustil 2008 ühishüpoteegiga

tagatavate nõuete muutmise ja hüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse

(edaspidi leping), mille alusel seati Tallinnas Lai 20–1, 20–3 ja 20–4 asuvatele kostja

korteriomanditele (korteriomandid) hüpoteegid kogusummas 843 633 eurot 76 senti. Kostja võttis

2(1

2)

2-15-4981

kohustuse alluda hageja nõudel sundtäitmisele hüpoteegisumma ulatuses. Hageja 3. juuni 2011

avalduse alusel algatati hüpoteekide realiseerimiseks kostja vastu täitemenetlus nr 024/2011/1268.

Kostja esitas 28. juunil 2011 hageja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, paludes

ühtlasi hagi tagamise korras sundtäitmine peatada. Harju Maakohus peatas täitemenetluse

1. juuli 2011 määrusega (tsiviilasi nr 21129868). Harju Maakohus jättis 4. oktoobri 2012 otsusega

kostja hagi rahuldamata, tühistades ka hagi tagamise. Maakohtu eelnimetatud otsus jõustus

7. oktoobril 2013.

Tsiviilasjas nr 21129868 toimunud hagi tagamisega tekitas kostja hagejale kahju. Hagi tagamine oli

jõus 830 päeva (1. juulist 2011 – 7. oktoobrini 2013), mistõttu hageja ei saanud selle aja jooksul

oma nõuet maksma panna. Kui kostja ei oleks hagi tagamist taotlenud, oleks kohtutäitur

korteriomandid müünud ja hageja saanuks saadud raha kasutada oma tavapärases

majandustegevuses (krediidi väljastamine intressiga). Ärilaenude intress oli sel perioodil 3,93%

aastas, mistõttu jäi hagejal kostja tegevuse tõttu saamata tulu 75 393 eurot 12 senti. Kostjal tuleb

tasuda hagejale ka viivist seaduses sätestatud määras. Kostja on andnud korteriomandid ilmselt

tasuta kasutusse pereettevõttele PlusGo OÜ (edaspidi kolmas isik), kes teenib korteriomandite

väljarentimiselt tulu. Kuivõrd kostja ei kooskõlastanud korteriomandite rendilepingutega

koormamist hagejaga, on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu pde 2.3 ja 2.7 alusel leppetrahvi

16 872 eurot 67 senti.

Hageja esitas tõendite kogumise taotluse, paludes kohtul kohustada kostjat esitama leping, mille

alusel kolmas isik kasutab vaidlusaluseid korteriomandeid renditulu teenimiseks. Hageja palus

kohustada ka kostja ainuomandis olevat kolmandat isikut esitama rendilepingud, mille alusel kolmas

isik vaidlusaluseid korteriomandeid välja rendib.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja tekitatud kahju õigusvastasust, samuti ei ole kostja süüdi

hagejale kahju tekitamises. Hageja ei ole tõendanud ka kahju suurust. Leppetrahvi nõue on

põhjendamatu. Hageja ei tõendanud, et kasutuslepingute sõlmimisega oleks vähenenud

hüpoteekidega koormatud vara väärtus või et sellega oleks kahjustatud hageja kui hüpoteegipidaja

huve muul viisil. Samuti pole tõendatud, et korteriomandid oleks antud kolmandate isikute

kasutusse.

3. Harju Maakohus rahuldas 13. juuni 2016. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 92 265 eurot 79 senti ja kahjuhüvitiselt (75 393 eurot 12 senti) alates hagi esitamisest kuni

nõude rahuldamiseni viivise VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras. Maakohus jättis jõusse

2. aprilli 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 6542 eurot 64 senti ning

menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni viivise VÕS § 113 lgs 1

sätestatud määras.

Maakohus kohaldas hageja kahju hüvitamise nõude lahendamisel VÕS § 1043 ja § 127 lgt 4. Hageja

kohustuseks on tõendada, et hagi tagati, hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, hagejal

tekkis kahju ning esineb põhjuslik seos hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Hageja on

tõendanud, et kostja taotlusel hagi tagati ning hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata.

Hageja on tõendanud kahju tekkimise. Hageja ei saanud kostja esitatud hagi tagamise tõttu

realiseerida täitemenetluses täidetavat nõuet ajavahemikus 1. juulist 2011 kuni 7. oktoobrini 2013.

Hageja ärilaenude intress oli sellel ajal 3,93% aastas, st 0,01077% päevas. Olukorras, kus hagejal ei

3(1

2)

2-15-4981

olnud võimalik 830 päeva eeltoodud summat kasutada, tekkis tal kahju 75 393 eurot 12 senti

(843 633 eurot 76 senti * 0,0001077 * 830). Samuti on tõendatud põhjuslik seos kostja teo ja

saabunud tagajärje vahel. Kui kostja poleks esitanud põhjendamatut sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi ja ühes sellega hagi tagamise avaldust, siis oleks hageja saanud täitemenetluse

tulemusel hagi tagamise aja võrra varem 843 633 eurot 76 senti. Hageja saanuks selle raha

majandustegevuses välja laenata ja teenida intressitulu.

Kostjalt tuleb VÕS § 101 lg 6, § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel

hageja kasuks välja mõista ka viivis kahjuhüvitiselt.

Samuti tuleb VÕS § 76 lg 1 ja lepingu pde 2.3 ja 2.7 järgi rahuldada hageja leppetrahvi nõue.

Lepingu p 2.3 kohaselt hüpoteegiga koormatud vara suhtes üüri-, rendi- ja muude kasutuslepingute

sõlmimiseks, kui sellega väheneb hüpoteegiga koormatud vara väärtus või kahjustatakse

hüpoteegipidaja huve muul viisil, on vajalik hüpoteegipidaja eelnev nõusolek, v.a juhul, kui see

toimub korrapärase majandamise tulemusena. Lepingu p 2.7 järgi kohustub hüpoteegiga koormatud

vara omanik maksma hüpoteegipidajale viimase nõudmisel leppetrahvi 2% tagatava nõude summast

juhul, kui jääb täitmata ükskõik milline lepingu ps 2 võetud kohustus. Kostja andis korteriomandid

kasutada kolmandale isikule. Kolmanda isiku majandusaasta aruandest nähtub, et äriühingu

põhitegevus on korteriomandite rendile andmine. Äriregistri väljavõttest nähtub, et kolmas isik

kuulub kostjale. Korteriomandite ilma hageja loata kolmandale isikule rendile andmine väljaspool

tavapärast majandus- ja kutsetegevust on hagejat kahjustav tegevus. Hageja taotles, et kohus nõuaks

kostjalt välja korteriomandite kohta sõlmitud lepingud, et hageja saaks tõendada lepingute

sõlmimisega enda huvide kahjustamist lepingu p 2.3 mõttes. Kostja kohtu korraldust ei täitnud.

Kohus on selgitanud kostjale, et sellises olukorras pöördub tõendamiskoormus ümber ning osas,

mille kohta kostja ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud, loetakse hageja väited põhjendatuks.

Kostja ei tõendanud, et hageja oleks andnud rendilepingute sõlmimiseks oma nõusoleku, samuti ei

esitanud kostja rendilepinguid, millest nähtuks, et tegemist ei ole tavapärasest majandus- ja

kutsetegevusest väljuva ning hagejat kahjustava rendile andmisega. Kostjalt tuleb hageja kasuks

välja mõista leppetrahv 16 872 eurot 67 senti (843 633 eurot 76 senti * 0,02).

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi

rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja vaidles

apellatsioonkaebusele vastu.

5. Tallinna Ringkonnakohus tagas 5. detsembri 2016 määrusega hagi täiendavalt ja suurendas hageja

kasuks kostja kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi summat 116 942 euro 54 sendini.

Ringkonnakohtu määrus on jõustunud ja täidetud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud

TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus jättis jõusse 5. detsembri 2016. a

määrusega kohaldatud täiendava hagi tagamise abinõu. Ringkonnakohus jättis maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja

taotluse ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud 1267 eurot 28 senti ning menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4(1

2)

2-15-4981

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastas maakohus piisavalt kostja vastuväidetele.

Kostja ei avalda kaebuses, missugune tõend on tema arvates jäänud hindamata või uurimata. Samuti

ei nähtu kaebusest, millisele konkreetsele faktiväitele on maakohus jätnud vastamata. Maakohus

käsitles vaidlustatud otsuses kõiki kahju hüvitamise nõude, leppetrahvi nõude ja viivise nõude

faktilisi aluseid.

Maakohus tuvastas õigesti TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused ja kohaldas põhjendatult

kahju kindlakstegemisel VÕS-i sätteid. Hageja kui krediidiasutus ei pidanud rohkem tõendama

asjaolu, et tal oli võimalus korteriomandeid koormavate hüpoteekide summale vastav rahasumma

välja laenata perioodil, mil hagi tagamine takistas hüpoteekide realiseerimist. Asjas ei kohaldu

Riigikohtu 30. märtsil 2016 tsiviilasjas nr 32115715 tehtud otsuse ps 13 avalik-õiguslikust suhtest

võrsunud vaidluse kohta märgitu. Eesti õigus on piisavalt sarnane Saksa sellekohaste

õigusnormidega (Bürgerliches Gesetzbuch §d 252 ja 286), st viidatud Saksa kõrgeima kohtu

(Bundesgerichtshof, BGH) praktika on rakendatav ka Eesti õiguse tõlgendamisel. BGH praktika

kohaselt saab krediidiasutuse (panga) puhul eeldada, et tal oli võimalik kasutada raha

väljalaenamiseks ja talle võlgnetavalt rahalt tuleb seega maksta saamata jäänud tulu hüvitist

keskmise intressimääraga, millega ta kõnealusel perioodil laenu andis. Seega saaks hageja

kahjunõue olla edutu või tuua kaasa hagejale teatava täiendava tõendamiskoormise üksnes

erandlikel asjaoludel. Neid erandlikke asjaolusid ei ole esitatud. Seega piisas, et hageja tõi esile

hüpoteekide realiseerimisest eeldavalt saadava summa (hüpoteegisumma), keskmise intressimäära ja

hagi tagamisega põhjustatud viivituse kestuse.

Maakohus lahendas õigesti ka leppetrahvi nõude. Hageja tõendas, et kostja andis korteriomandid

kolmanda isiku kasutusse. Nimelt ei oleks võimalik kasutajal omakorda anda korteriomandeid

rendile, kui kostja poleks neid enne andnud kasutajale. Maakohus kohustas kostjat esitama

korteriomanditega seotud lepingud, kuid kostja seda ei teinud. Sellises olukorras ei pidanud hageja

esitama leppetrahvi nõude kohta lisatõendeid. Kui hageja on esitanud tõendeid, mis muudavad tema

nõude usutavaks (kasutaja majandusaasta aruanded), ja tõendamist vajav asjaolu on kostja kontrolli

all (kostja ja tema ettevõte on võimalike kasutuslepingute pooled), siis pöördub tõendamiskoormis

hea usu põhimõttest tulenevalt ümber ja kostja peab tõendama, et ta ei ole lepingut rikkunud viisil,

mis annab alust leppetrahvi nõuda.

Maakohus ei ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ega rikkunud

TsMS § 175 lgt 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohtud kohaldasid hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamisel valesti VÕS § 127 lgt 4 ja § 128

lgt 4, kui leidsid, et hageja on tõendanud põhjusliku seose tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel.

Saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuli hagejal tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada

ning et tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata) ja seega tulu saamata just

kostja tegevuse tõttu. Kui hageja suutis kostja tegevusest hoolimata kõiki oma laenukliente

teenindada, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust.

Kohtud rikkusid leppetrahvi nõude rahuldamisel otsuse põhjendamise kohustust ning ei hinnanud

tõendeid nõuetekohaselt. Kohtud ei hinnanud kostja väidet, et lepingu pst 2.3 tulenevalt oli hageja

nõusolek kasutuslepingute sõlmimiseks vajalik ainult juhul, kui kasutuslepingute sõlmimisega

5(1

2)

2-15-4981

vähenes hüpoteegiga koormatud vara väärtus või on kahjustatud hüpoteegipidaja huve muul viisil.

Hageja ei tõendanud korteriomandite andmist kolmandate isikute kasutusse ega seda, et

hüpoteegipidaja huve on kahjustatud.

Ringkonnakohus leidis valesti, et maakohus ei ületanud hageja lepingulise esindaja õigusabile

kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire. Maakohus ei

hinnanud menetluse keerukust. Õigusabikulud on ülepaisutatud, nende mõistlik, põhjendatud ja

vajalik suurus on maksimaalselt 2181 eurot 12 senti.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis 31. jaanuari 2018. a

määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises koosseisus

tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused TsMS § 391 lg 1 ja VÕS § 128 lg 4 kohaldamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja

kahjuhüvitis 75 393 eurot 12 senti ja viivis kahjuhüvitiselt. Kolleegium teeb selles osas TsMS § 691

p 5 alusel uue otsuse, millega jätab eeltoodud hageja nõude rahuldamata. Muus osas (osas, milles

rahuldati hageja nõue kostja vastu 16 872 euro 67 sendi suuruse leppetrahvi saamiseks) jääb

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Kohtud rahuldasid hageja 75 393 euro 12 sendi suuruse kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise

nõude, leides, et TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud ning hagi tagamise tõttu jäi

hagejal märgitud suuruses tulu saamata.

TsMS § 391 lg 1 p 1 järgi peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele

poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi

vaatamata. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128

lg 2).

Kolleegium on hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist sätestanud TsMS § 162 lg 1 (enne

1. jaanuari 2006 kehtinud seaduse sõnastuses) kohaldamise kohta selgitanud, et lahendis tehtud

järeldused kehtivad ka TsMS § 391 lg 1 kohaldamisel koostoimes VÕS-i kahju hüvitamise sätetega.

Kolleegium märkis, et TsMS § 162 lg 1 on lepinguväliselt ja õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise alusnorm ning kahju hüvitamise eelduste kindlakstegemiseks tuleb lisaks viidatud sättele

juhinduda ka TsK sätetest lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise kohta. Kolleegium osutas

ühtlasi kõnealustest normidest tulenevate nõuete erisustele: TsMS § 162 lg 1 kohaldamisel ei ole

vaja täiendavalt tõendada kahju tekitamise õigusvastasust, sest hagi tagamine ongi õigusvastane, kui

hagi jäetakse hiljem rahuldamata. Samuti on poolte taotlusel hagi tagamine teadlik ja tahtlik

tegevus, mistõttu kahju tekitaja ei saa süü puudumise tõttu vastutusest vabaneda (vt Riigikohtu

3. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3214908, pd 12–13 ja 19).

Kolleegium asus viidatud lahendis samuti seisukohale, et hagi tagamise taotluse esitamisega võtab

hageja endale riski hüvitada hagi rahuldamata jätmise korral kostjale hagi tagamisest tekkida võiva

kahju. Nii peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise

nõudes üksnes tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, samuti

6(1

2)

2-15-4981

kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Kahju hüvitamise

eesmärk on saavutada olukord, mis oleks võimalikult lähedane hüpoteetilisele olukorrale, kui hagi ei

oleks tagatud, st nn negatiivse kahju hüvitamine (vt Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3214908, p 13). Samuti on Riigikohus 10. jaanuaril 2011 tsiviilasjas nr 32113310 tehtud määruse

ps 17 eeltoodud lahendile viidates märkinud, et tagatud hagi rahuldamata jätmisel peab hageja

TsMS § 391 lg 1 järgi hüvitama kostjale hagi tagamisega tekitatud kahju.

12. Kolleegium muudab eeltoodud seisukohti järgmiselt.

13. Kolleegium on viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3214908 asunud seisukohale, et TsMS § 391 lg 1

alusel esitatud nõue on kvalifitseeritav ka VÕS § 1043 järgi. Kolleegium märkis, et deliktiõiguse

mõttes on hagi tagamine õigusvastane, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata. Kolleegium muudab

seda seisukohta.

TsMS § 391 lg 1 p 1 on kahju hüvitamise erikoosseis. See tähendab, et TsMS § 391 lg 1 p 1

kohaldamise eeldused on selles sättes ammendavalt reguleeritud. TsMS § 391 lg 1 p 1 ei ole lepingu

rikkumisest tulenevat vastutust või seadusest tulenevat vastutust (st VÕS § 115 jj) või

deliktiõiguslikku vastutust (st VÕS-i 53. ptk) täpsustav säte. TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamine ei

tähenda seda, et hageja on toime pannud õigusvastase teo.

Samas ei ole välistatud, et hageja vastutab hagi tagamisega kostjale kahju tekitamise eest muul

alusel. Näiteks juhul, kui hageja on hagi tagamise taotluse esitamisel tuginenud teadlikult

valeandmetele või kui ta on esitanud hagi tagamise taotluse põhjendamiseks võltsitud dokumente,

võib tema selline tegevus olla kvalifitseeritav tahtliku heade kommete vastase tegevusena

VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt selle kohta Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 32113216, pd 16–18).

14. Varasemates lahendites (viidatud lahendid tsiviilasjades nr 3214908 ja nr 32113310) on

kolleegium leidnud, et kahju tekitajal tuleb TsMS § 391 lg 1 alusel hüvitada hagi tagamisega

tekitatud kahju (s.o VÕS § 128 lg 2 järgi nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu).

Ühtlasi asus kolleegium seisukohale, et hagi tagamise taotluse esitamisega võtab hageja endale riski

hüvitada hagi rahuldamata jäämisel hagi tagamisest kostjale tekkida võiv kahju. Kolleegium

muudab seda seisukohta.

Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lgs 4 sätestatud põhjuslik

seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada.

Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj)

sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud

selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

Kohus kohaldab viidatud sätet ise, kuivõrd hinnangu andmine VÕS § 127 lg 2 järgi on õiguse

kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 32117410, p 11). Kolleegium on selgitanud, et VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta

rikkumiste negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku

inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei

saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka

võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud

kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 32110611, p 12; Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3215306,

7(1

2)

2-15-4981

p 13). Kolleegium rõhutab lisaks, et rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama

pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele.

VÕS § 127 lg 2 kohaldub, kui hageja ei ole järginud TsMS § 391 lg 1 pst 1 tulenevat kohustust

hoiduda hagi tagamisega kostja õiguste kahjustamisest. TsMS § 391 lg 1 p 1 kaitse-eesmärgi

sisustamisel tuleb arvestada sellega, et hagi tagamise otsustab kohus põhjendatud määrusega,

arvestades mh sellega, kas hagi on õiguslikult põhjendatud ja kas hagi aluseks olevad asjaolud on

TsMS § 235 mõttes põhistatud (Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3218316,

pd 14–16 ja 18). Seega ei tähenda hagi tagamise taotluse esitamine vääramatult hagi tagamist.

Samas ei tohi hagi tagamine tuua hagi tagamist taotleva isiku jaoks kaasa liiga suuri riske juhul, kui

kohus küll hagi tagab, kuid jätab hagi rahuldamata. Juhul kui hagi rahuldamata jätmise korral tuleks

TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitada kogu kahju, mis on põhjuslikus seoses hagi tagamisega, riivaks

see intensiivselt hagi tagamist taotleva isiku õigust kaitsta oma õigusi kohtus. Hagi tagamist

taotleval isikul võib olukorras, kus ta loodab hagi rahuldamisele, olla mõistlik taotleda hagi

tagamist, sest vaatamata hagi rahuldamisele võib kohtuotsuse täitmine muutuda võimatuks või olla

raskendatud. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi hagi tagamist taotlevat isikut (praeguse

menetluse kostjat) oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel (vt põhiseaduse § 15 esimene lause)

ülemäära heidutada. Seetõttu leiab kolleegium, et hageja saamata jäänud tulu ei ole VÕS § 127 lg 2

mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 pst 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga.

15. Kuna hageja taotleb TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel kahjuna saamata jäänud tulu hüvitamist, siis ei

ole eeltoodust tulenevalt (vt käesoleva otsuse p 14) võimalik tema kahju hüvitamise nõuet rahuldada

ka juhul, kui kostja oleks hagejale sellise kahju põhjustanud.

Ülaltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja kahjuhüvitis (saamata jäänud tulu) ja viivis kahjuhüvitiselt.

16. Kuigi kolleegium leiab, et TsMS § 391 lg 1 ei võimalda kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu,

peab kolleegium vajalikuks õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil selgitada järgmist. Rahuldades

hageja kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõude, osutas ringkonnakohus mh sellele, et kuivõrd

praegune vaidlus on tekkinud eraõiguslikust suhtest, ei kohaldu asjas Riigikohtu 30. märtsi 2016. a

otsuses (tsiviilasi nr 32115715, p 13) krediidiasutuse suhtes kohaldatud tõendamisstandard, sest

Riigikohtu lahend käsitles avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidlust. Otsuse põhjendustest

nähtuvalt on ringkonnakohus leidnud, et viidatud tsiviilasjas nr 32115715 on Riigikohus asunud

põhjusliku seose tuvastamisel seisukohale, et hageja tõendamisstandard on erinev sõltuvalt sellest,

kas vaidlus on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kolleegium selle seisukohaga

ei nõustu, märkides järgmist.

Kolleegium on varem saamata jäänud tulu nõude lahendamise kohta selgitanud, et saamata jäänud

tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus

tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215511, p 12). Samuti on

kolleegium märkinud, et hagejal kui pangal tuleb saamata jäänud tulu hüvitamiseks tõendada, et tal

oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata)

ja seega tulu saamata just kohtutäituri tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel (vt Riigikohtu

14. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3212614, p 14). Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsuses

tsiviilasjas nr 32115715 jäi kolleegium viidatud seisukohtade juurde, märkides, et hagejal kui pangal

tulnuks saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks tõendada, et tal jäid laenulepingud

sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kostjalt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude

väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid, ning kui hageja suutis eeltoodust hoolimata

8(1

2)

2-15-4981

teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust (viidatud

otsuse p 13).

Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegium tsiviilasjas nr 32115715 tehtud lahendis väljendanud

seisukohta erinevate tõendamisstandardite kohta olenevalt sellest, millisest õigussuhtest on vaidlus

tekkinud. Teistsugust järeldust ei saa teha ka kõnealuse lahendi p 13 kolmanda lõigu mõneti

eksitavast sõnastusest, mille rõhuasetused võivad luua eksliku mulje, nagu oleks kolleegium

soovinud anda hinnangut ka olukorrale, mis ei olnud kõnealuse vaidluse esemeks. Kolleegium

rõhutab, et tsiviilasjas nr 32115715 lahendas Riigikohus selles tsiviilasjas VÕS § 127 lg 4 ja § 128

lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses ning ei andnud hinnangut

viidatud sätete kohaldamisele eraõiguslikust suhtest tekkinud vaidluses.

Kolleegium märgib lisaks, et põhjusliku seose tuvastamisel ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4

kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati

eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kolleegium ei näe põhjust, miks peaks kahju tekitaja

tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel eraõiguslikus suhtes olema teistsugune kui avalik-

õiguslikus suhtes.

17. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse etteheidetega, et kohtud rikkusid pooltevahelise

lepingu pdest 2.3 ja 2.7 tuleneva hageja 16 872 euro 67 sendi suuruse leppetrahvi nõude

rahuldamisel menetlusõiguse norme.

Kohtud ei rikkunud kõnealuse nõude lahendamisel otsuse põhjendamise kohustust ning jagasid asjas

õigesti tõendamiskoormise. Hagejal tuli leppetrahvi nõude rahuldamiseks tõendada kostja vastutuse

aluseks oleva lepingu ps 2.3 märgitud asjaolud, s.o et kostja andis hageja loata vaidlusalused

korteriomandid kolmanda isiku kasutusse väljaspool tavapärast majandus- ja kutsetegevust ning et

sellega on kahjustatud hageja huve. Hageja esitas tõendid, mis kinnitavad kohtute hinnangul, et

kostja on andnud vaidlusalused korteriomandid hageja loata kolmandale isikule rendile ning see on

toimunud väljaspool tavapärast majandus- ja kutsetegevust. Tõendamaks eeltooduga hageja huvide

kahjustamist, taotles hageja kohtult abi, nõudmaks kostjalt välja tema mõjualas olevad

korteriomandite kohta sõlmitud lepingud, mille alusel saaks hinnata hageja huvide kahjustamist.

Kostja kohtu korraldust ei täitnud.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja selline käitumine toob kaasa poolte tõendamiskoormise

ümberpööramise ning osas, milles kostja ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud, saab lugeda hageja

väited põhjendatuks. Kolleegium on selgitanud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), on hea

usu põhimõttest tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise

võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille

esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik

tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev

pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu

esinemise puudumist (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3218216, p 24;

Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32117312, p 17). Tõendamiskoormise

ümberpööramine ei olnud kostjale üllatuslik, maakohus selgitas poolte tõendamiskohustusi ja

tõendamiskoormise ümberpööramist 17. mai 2016. a istungil (II kd, tl 129 pöördel). Eeltoodut

arvestades tuvastasid kohtud õigesti, et hageja on kostja vastutuse aluseks oleva lepingu ps 2.3

märgitud asjaolud tõendanud. Kirjeldatud menetluslikus olukorras ei pidanud hageja esitama

leppetrahvi nõude maksmapanekuks lisatõendeid (nagu õigesti märkis ringkonnakohus).

9(1

2)

2-15-4981

Kostja väited kassatsioonkaebuses hageja tõendamiskoormise täitmata jätmise kohta on

põhjendamatud, kuivõrd kostja jätab tähelepanuta, et kohtud tuginesid poolte ümberpööratud

tõendamiskoormisele, mis oli tingitud kostja enda käitumisest. Istungiprotokollist nähtuvalt on

kostja esindaja kohtu järelepärimisele kohtu korralduse täitmata jätmise kohta märkinud, et ta ei

oska sellele küsimusele vastata (II kd, tl 129 pöördel).

18. Kolleegium ei nõustu ka kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on valesti

nõustunud maakohtus kostjalt välja mõistetud hageja lepingulisele esindajale kulutuste

hüvitamisega. Maakohtu järeldus kostjalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu

kohta on kooskõlas TsMS § 175 lgga 1, põhinedes hagejale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse

analüüsil. Ringkonnakohus on hinnanud, et maakohtu järelduse muutmiseks ei ole alust. Kolleegium

märgib lisaks, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige

õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 32111514, p 11; Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3214310,

p 19). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud hageja lepingulise esindaja antud õigusabile kulunud aja

põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

19. Kuivõrd asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause

alusel kindlaks menetluskulude jaotuse.

Hagi rahuldamise määra kindlaksmääramisel võtab kolleegium arvesse hageja põhinõude

92 265 eurot 79 senti ja praeguse lahendi tegemise seisuga (6. juuni 2018) põhivõlalt 75 393 eurot

12 senti sissenõutavaks muutunud viivise. Viivis põhivõlalt seadusjärgses määras alates 1. aprillist

2015 kuni 6. juunini 2018 on 19 265 eurot 21 senti (st alates 1. aprillist 2015 kuni 30. juunini 2016

määraga 8,05% aastas 457 päeva eest 7598 eurot 90 senti (75 393 eurot 12 senti * 0,0805 / 365 *

457) ja alates 1. juulist 2016 kuni 6. juunini 2018 määraga 8% aastas 706 päeva eest 11 666 eurot

31 senti (75 393 eurot 12 senti * 0,08 / 365 * 706)). Hageja nõue on kokku 111 531 eurot

(92 265 eurot 79 senti + 19 265 eurot 21 senti). Hagi rahuldatakse 16 872 euro 67 sendi nõudes ehk

hagist rahuldatakse 15,1%.

Kolleegium leiab, et põhjendatud on jagada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega ja jätta 15,1% menetluskuludest kostja ja 84,9% hageja kanda.

20. TsMS § 174 lgte 1, 3 ja 5 järgi määrab kolleegium kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele

kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse.

Maakohtus olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 6542 eurot 64 senti (vt ka praeguse

otsuse p 18). Kostja peab viidatud menetluskuludest hüvitama 15,1% ehk 987 eurot 94 senti.

Ringkonnakohtus olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 1267 eurot 28 senti.

Ringkonnakohtu kindlaksmääratud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust kostja ei

vaidlustanud. Kostja peab viidatud menetluskuludest hüvitama 15,1% ehk 191 eurot 36 senti. Seega

peab kostja hüvitama hagejale maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludena kokku

1179 eurot 30 senti.

21. Menetluskulude kohta kassatsioonimenetluses esitas hageja nimekirja, mille kohaselt vastavad

hageja kassatsioonimenetluse kulud arvestusele 7 tunni eest õigusteenuse tunnihinnaga 128 eurot,

10(1

2)

2-15-4981

millele lisandub käibemaks. Seega nõuab hageja kostjalt 1075 euro 20 sendi menetluskulude

hüvitamist. Menetluskulud tulenesid järgmistest toimingutest: kassatsioonkaebuse analüüs,

kassatsioonivastuse koostamine, õiguslik analüüs ja lõpliku seisukoha koostamine.

Kostja pidas hageja menetluskulusid ülepaisutatuks, leides, et piisav ajakulu õigusabi osutamise eest

on 3 tundi. Kostja leidis samuti, et hageja lepingulise esindaja tunnihind on liiga kõrge.

Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning seda, et sama esindaja

on hagejat esindanud algusest peale, leiab kolleegium, et TsMS § 175 lg 1 esimese aluse järgi on

vajalik ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu 768 eurot (s.o 5 tundi * 128 eurot + 20%

käibemaks). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja

tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu

13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 32111513, p 25). Kolleegiumi hinnangul ei ületa hageja

õigusteenuse tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises

praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga

(1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3219213) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta

(2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3219313), samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga

(14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3219813), 153 eurot ilma käibemaksuta (11. veebruari

2015. a määrus tsiviilasjas nr 32111514, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (26. aprilli 2017. a

määrus tsiviilasjas nr 3213417, p 15).

Hageja on soovinud kohtult menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmist ja on kinnitanud, et

ei saa käibemaksu tagasi arvestada.

Arvestades hagi rahuldamise määra 15,1%, peab kostja hageja kassatsiooniastme kuludest

(768 eurot) hüvitama 115 eurot 97 senti.

22. Kokku peab kostja hageja menetluskuludest hüvitama 1295 eurot 27 senti.

23. Maakohtus kandis kostja menetluskulusid 50 eurot (riigilõiv maakohtu 2. aprilli 2015. a hagi

tagamise määruse peale määruskabuse esitamise eest) (II kd, tl 41). Ringkonnakohtus kandis kostja

menetluskulusid 1200 eurot (riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamise eest) (III kd, tl 103). Kostja ei

esitanud Riigikohtu määratud tähtajaks kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja.

Hageja peab menetluskuludest 1250 eurot hüvitama 84,9% ehk 1061 eurot 25 senti.

24. TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis poolte nõuded

rahuldatud osas. Tasaarvestuse tulemusena mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

234 eurot 2 senti (1295 eurot 27 senti – 1061 eurot 25 senti).

25. Lisaks menetluskuludele tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks

mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu

otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

26. TsMS § 386 lg 4 järgi tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata,

ning teeb seda üldjuhul ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus. TsMS § 442 lg 5

esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas ka menetluse jooksul

kohaldatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

11(1

2)

2-15-4981

Maakohus seadis 2. aprilli 2015. a määrusega hageja kasuks kostja kinnisasjale 75 393 euro suuruse

kohtuliku hüpoteegi. Ringkonnakohus suurendas 5. detsembri 2016. a määrusega hagi tagamiseks

kostja kinnisasjale seatud kohtuliku hüpoteegi summat 116 942 euro 54 sendini, mistõttu on lisaks

hageja kahju hüvitamise nõudele hüpoteegiga tagatud ka hageja viivise nõue, leppetrahvi nõue ning

eelduslikud menetluskulud (vt TsMS § 388 lg 2 järgi hüpoteegiga tagatava nõude kohta Riigikohtu

27. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 32116209, p 12).

Kuna hageja nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 386 lg 4 järgi vastavas ulatuse tühistada ka

hagi tagamine. Kolleegium tühistab eeltoodut arvestades kõnealuse hagi tagamise osas, milles

hageja kasuks on seatud kohtulik hüpoteek kostja kinnisasjale hüpoteegisummat 17 106 eurot

69 senti ületavas ulatuses (st kohtuliku hüpoteegi summaga tagatakse hageja leppetrahvi nõue

16 872 eurot 67 senti ja menetluskulud 234 eurot 2 senti).

27. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon kostjale TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Eriarvamus: 2-15-4981/107

12(1

2)