2-16-2954/50 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-2954

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Vjatšeslav Sereda hagi Anžela Nezentseva vastu ühisvara

jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vjatšeslav Sereda kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vjatšeslav Sereda, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Viktor Turkin

Kostja Anžela Nezentseva (endine Sereda), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov

Asja läbivaatamise kuupäev

7. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-2954 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vjatšeslav Sereda (hageja) esitas 23. veebruaril 2016 Anžela Nezentseva (kostja) vastu hagi

ühisvara jagamiseks, paludes lõpetada poolte ühisomand Tallinnas Õismäe tee 139–25 ja Õismäe

tee 139–26 asuvatele korteritele (korterid), jätta need hageja ainuomandisse, asendada kostja

tahteavaldus kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks, kustutada kostja omanikuna

kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja ning mõista hagejalt kostja

kasuks välja enam saadud ühisvara eest hüvitisena 5650 eurot 92 senti. Hageja palus jätta tema

kanda poolte laenukohustuse AS SEB Pank vastu.

2-16-2954

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. augustil 1998 Tallinna perekonnaseisuametis abielu.

Pooled kolisid 1999. aastal püsivalt Suurbritanniasse, kus nad on senimaani elanud. Poolte abielu

lahutati Suurbritannia kohtus 12. märtsil 2013. Suurbritannia kohtuotsusega jagati poolte abielu

kestel Suurbritannias ostetud ühine eluase, kuid jagamata jäid Tallinnas asuvad korterid.

Kinnistusraamatusse on alates 24. aprillist 2006 korterite omanikuna kantud kostja, kuid korterid

kuuluvad poolte ühisvara hulka, sest abikaasad ei sõlminud abieluvaralepingut, nende vahel kehtib

varaühisuse varasuhe ning korterid soetati abielu kestel.

Pooled sõlmisid 12. aprillil 2006 AS-ga SEB Pank laenulepingu nr L060012221, et korterid osta ja

renoveerida. 23. veebruari 2016. a seisuga oli laenu põhiosa jääk 70 281 eurot 57 senti. Abielu

lahutamisest hagi esitamiseni tasus laenumakseid hageja, kuid see oli poolte ühine kohustus,

mistõttu peaks kostja hüvitama hagejale poole ehk 5870 eurot 14 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et see tuleks jätta läbi vaatamata, sest Suurbritannia

kohtuotsusega jagati ka abikaasade Eestis asuvad korterid. Suurbritannia kohus jättis Eestis asuvad

korterid kostja ainuomandisse ja nende omandamiseks võetud laenukohustuse kostja kanda. Kõike

arvesse võttes otsustas kohus jätta ka Suurbritannias asuva kinnisasja kostjale ja anda hagejale

õiguse saada kinnisasja väärtusest 30% hüvitist.

Kostja leidis, et kui kohus siiski otsustab vaadata asja sisuliselt läbi, tuleks arvestada sellega, et

pooltevahelistele varasuhetele kohaldub Suurbritannia õigus, sest pooled kolisid sinna kohe pärast

abiellumist ja elasid seal kogu kooselu kestel. Suurbritannia õiguse kohaselt on poolte abieluvara

jagatud. Kui kohus kohaldab sellele vaatamata Eesti õigust, on kostjal õigus saada hagejalt

hüvitisena 72 082 eurot 8 senti, mis vastab poolele nende kahe korteri keskmisest turuväärtusest.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. veebruari 2017. a otsusega hagi osaliselt, lõpetas poolte ühisomandi

Tallinnas asuvatele korteritele, jättis korterid hageja ainuomandisse ja kohustas hagejat hüvitama

kostjale enamsaadud ühisvara eest 13 960 eurot. Maakohus tuvastas, et laenukohustus Aktsiaseltsi

SEB Pank vastu lasub poolte ühisvaral, ning jättis laenukohustuse 23. veebruari 2016. a seisuga

poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtes hageja kanda. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et hagi läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust, sest Eestis asuvad korterid on

jagamata, Eesti kohus on pädev asja menetlema ja kohaldada tuleb Eesti õigust. Maakohus leidis, et

Willesdeni ringkonnakohtuniku Middleton-Roy kinnitatud kohtuotsusega ei jagatud Suurbritannia

kohtus Eestis asuvaid kortereid ega laenukohustust.

Suurbritannia kohtuotsuse tõlke p 8 kohaselt oli abieluvaraks abikaasade ühine kodu. Kohtuotsuse

p-s 10 märkis kohus, et pooltel on kaks korterit Eestis ja lisas p-s 24, et korterid jäävad kohtu

jurisdiktsioonist välja. Sellest võib järeldada, et Suurbritannias kohus ei jaganud Eestis asuvaid

kortereid. Kuna korterid on jagamata, ei ole alust jätta hagi läbi vaatamata.

Õige ei ole kostja väide, et kohtualluvus on Suurbritannias. Riigikohus märkis 29. novembri 2010. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, et abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete

rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade

vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade

varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 102 sätestatud tingimused. Kuna kostja on

rahvastikuregistri kandest nähtuvalt Eesti Vabariigi kodanik, allub asi Eesti kohtule. Abikaasade

varasuhtele kohaldatav õigus tuleneb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st 58. Kuna

pooled sõlmisid abielu Tallinnas, kohaldub asjas Eesti õigus.

2(6)

2-16-2954

Kinnisasjade puhul kehtib eriregulatsioon, mis on sätestatud Nõukogu määruses (EÜ) nr 1215/2012

kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I

bis määrus) ning mille art 24 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt allub poolte alalisest elukohast olenemata

kinnisasjaõigusega seotud vaidlus kinnisasja asukohariigile ning registrikannete kehtivusega seotud

vaidlus registri pidamise koha kohtule. Kuna korteriomandid asuvad Eestis ja kinnisasjade andmeid

peab Eesti kinnisvararegister, on Eesti kohus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev asja

menetlema.

Ühisvara jagamisel tuleb juhinduda perekonnaseaduse (PKS) §-dest 210 ja 211 ning jagada ühisvara

PKS § 37 lg 3 järgi koostoimes asjaõigusseaduse § 77 lg-s 2 sätestatuga võrdsetes osades, makstes

omandist ilma jäänud abikaasale õiglast hüvitist ja määrates jagatava vara väärtuse kindlaks

võimalikult omandi kaotamise aja seisuga.

Pooled omandasid korterid abielu kestel ega vaidle selle üle, et need kuuluvad abikaasade ühisvara

hulka. Kuna hageja soovib kortereid enda ainuomandisse ja kostja neid endale ei soovi, tuleb

korterid anda hageja ainuomandisse ja hageja peab maksma kostjale omandi kaotuse eest hüvitist

49 100 eurot. Õiglase hüvitise maksmiseks kostjale tuleb tuvastada korteriomandite väärtus ühisvara

jagamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Väärtuse määramisel ei saa lähtuda kostja esitatud

hinnastatistikast, sest see ei kajasta konkreetsete korterite väärtust. Lähtuda saab ARCO VARA

hindamisaktis 1. oktoobri 2014. a seisuga märgitud korteriomandite väärtusest 50 200 eurot ja

39 200 eurot, sest hinnangu on andnud eriteadmistega spetsialist ja see kajastab jagatavate korterite

turuväärtust, arvestades sealjuures, et hindamisaktis märgitud väärtus peaks olema 10% võrra

suurem, sest pooleteist aasta jooksul on selle võrra kinnisvara hinnad tõusnud. Seega on korterite

turuväärtus kokku 98 340 eurot, millest pooles ulatuses peab hageja peab tasuma kostjale hüvitist

(49 100 eurot).

Pooled sõlmisid abielu ajal 12. aprillil 2006 laenulepingu, mille alusel said pangast laenu

93 370 eurot. Pooled on solidaarvõlgnikud panga ees. Laenu kasutati korterite ostmiseks. Laenujääk

70 281 eurot 57 senti tuleb PKS § 38 alusel jagada poolte vahel võrdselt. Laen jääb hageja kanda ja

kostja peab hüvitama hagejale 35 140 eurot. Asjas ei ole tõendatud, et alates abielu lahutamisest

kuni hagi esitamiseni oleks laenumakseid tasunud vaid hageja, seetõttu tuleb hageja 5870 euro

14 sendi suurune hüvitisnõue jätta rahuldamata.

Hageja nõue tagastada 8000 naela ühisvarasse ei ole põhjendatud. Hageja saab esitada nõude

kolmanda isiku vastu, kelle jaoks kinnisasi omandati. Kuna hageja peab kostjale maksma poole

korterite väärtusest ehk 49 100 eurot, kostja aga hagejale 35 140 eurot, siis pärast nõuete

tasaarvestamist tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitisena 13 960 eurot.

Kostja taotlus määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja kohustada hagejat tasuma enam saadud

ühisvara eest hüvitis kohtu deposiiti tuleb jätta rahuldamata, sest kostja õigused on tagatud tema

kasuks seatud eelmärkega, mille kustutamiseks on kinnistusraamatu seaduse § 341 lg 1 järgi vajalik

kostja nõusolek, mis on mõeldav pärast hüvitise saamist.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega maakohus rahuldas hagi, ja jätta uue otsusega hagi läbi vaatamata või täielikult

rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 72 082 eurot

8 senti ja siduda korteriomandite jagamise nõude hüvitise hoiustamise tingimusega.

3(6)

2-16-2954

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. veebruari 2018. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus rahuldas hagi ja lõpetas selles osas tsiviilasja menetluse. Ringkonnakohus rahuldas kostja

apellatsioonkaebuse ja jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Ringkonnakohus selgitas otsuse põhjendustes, et käsitles kostja taotlust jätta hagi läbi vaatamata

menetluse lõpetamise taotlusena TsMS § 428 lg 1 p 2 mõttes, tuues välja, et kohus ei saan jätta hagi

läbi vaatamata, kui ta on asja TsMS § 371 lg 1 p-le 4 vaatamata menetlusse võtnud.

TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh juhul, kui samade poolte

vahel samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu

lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Pooled ei vaidle selle üle, et

Suurbritannia kohtulahend tehti samade poolte vahel, kuid vaidlus on selle üle, kas Suurbritannia

kohus arvestas lahendi tegemisel poolte Eestis asuvaid kortereid ja nende soetamiseks võetud laenu.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et Suurbritannia kohtuotsuse p-dest 8, 10 ja 24 tuleb

järeldada, et Suurbritannia kohus ei jaganud Eestis asuvaid kortereid.

Suurbritannia õiguses ei too abielu sõlmimine kaasa abikaasade varasuhet, sealjuures ei moodustu

abikaasadel ühisomandit. Abielu lahutamisel lahendab kohus ühtselt õigluse põhimõttel

pooltevahelised nõuded, sealhulgas ülalpidamiseks ja varalise seisundi tasakaalustamiseks, lähtudes

õigusakti Matrimonial Causes Act 1973 (MCA) §-st 25. Kuigi Suurbritannia kohus nentis

kohtulahendi p-des 24 ja 26, et abikaasade ühine kodu Suurbritannias on ainus, mille osas tal on

kohtualluvus, järeldas maakohus sellest ennatlikult, et Suurbritannia kohus Eestis asuvat vara ei

jaganud. Suurbritannia kohus jättis abikaasade ühise kodu kostjale ja andis hagejale 30% suuruse

hüvitisnõude Eestis asuvaid kinnisasju ja laenukohustust arvestades. Sealjuures välistas kohus

poolte õiguse esitada teineteise vastu MCA alusel lisanõudeid.

Kuna Suurbritannia õiguse kohaselt abikaasadel ühist omandit esemetele ei teki, ei saa

abielulahutuse tagajärgi käsitlev lahend sisaldada kõiki varaesemeid, mille kohta lahend tehakse.

Kohus teeb otsuse vara ülekandmiseks vaid mõne üksiku eseme suhtes, kui peab seda kõiki

asjaolusid arvestades õiglaseks. Protokollist nähtub, et Suurbritannia kohus selgitas, et kuna pooled

ei ole teises riigis abielu lahutanud, on tema tehtaval lahendil kõrgem juriidiline jõud ning ta oleks

väga üllatunud, kui hageja üritaks esitada nende varaesemete kohta Eestis hagi. Kohtunik leidis, et

kui hageja seda teeks, peaksid hageja nõuded olema välistatud, kui kostja näitaks tehtud otsust Eesti

kohtus (II kd, tl 30; tõlge, tl 42). Ei ole põhjendatud hageja väide, et Suurbritannia otsust ei saaks

tunnustada, sest see on Eesti õiguse oluliste põhimõtetega vastuolus TsMS § 602 lg 1 p 1 mõttes,

sest Suurbritannia kohus leidis, et korterid on hageja ainuomandis, ega arvestanud võrdsuse

põhimõttega. Asjaolu et abikaasade varasuhetega seotud nõuded lahendati Suurbritannia, mitte Eesti

õiguse järgi, ei muuda lahendit avaliku korraga vastuolus olevaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja

saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.

4(6)

2-16-2954

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldub REÕS § 58 lg 3 järgi abikaasade varalistele

suhetele Eesti õigus, sest abikaasad ei ole varasuhetele kohaldatavat õigust valinud. Arvestada

tuleks sellega, et korterite omandamise asjaõiguslepingus on öeldud, et need kuuluvad abikaasade

ühisvara hulka. Asjaolu, et abikaasad asusid elama Suurbritanniasse, ei tähenda seda, et ühisomand

Eestis asuvatele korteritele oleks lõppenud. Suurbritannia kohus ei jaganud otsuse resolutsioonis

poolte vahel Eesti kortereid ning täitmiseks kohustuslik on vaid otsuse resolutsioon. Suurbritannia

kohus tõi välja, et tal ei ole korterite jagamiseks kohtualluvust. Hinnates, kas samade poolte vahel

on sama nõue juba lahendatud, tuleb anda hinnang vaid otsuse resolutsioonile ning muuga ei saa

tunnustamismenetluses arvestada.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata, leides, et hagi jäeti õigesti läbi vaatamata, sest korterid on Suurbritannias tehtud abielu

lahutamise ja vara jagamise otsusega juba jagatud ja jäetud kostja ainuomandisse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 kohaselt

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi ringkonnakohtule menetlemise

jätkamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud

Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara

jagatud. Hageja leiab, et Suurbritannias tehtud kohtulahendiga ei määratud Eestis asuvate

korteriomandite saatust, ning pöördus seetõttu Eesti kohtusse korteriomandite ühisomandi

lõpetamiseks. Kostja leiab, et Suurbritannia kohus jagas ka Eestis asuvad korterid ja seetõttu on juba

olemas samas asjas samade poolte vahel tehtud kohtulahend.

11. Et vastata küsimusele, kas menetlus tuleks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetada seetõttu, et samas

asjas on samade poolte vahel jõustunud tunnustamisele kuuluv välisriigis tehtud kohtulahend, on

vajalik esmalt analüüsida, millise nõude on hageja Eesti kohtusse esitanud.

Hagiavalduse kohaselt soovis hageja lõpetada poolte ühisomandi korteritele, jätta need hageja

ainuomandisse, asendada kostja tahteavaldus kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks,

kustutada kostja omanikuna kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja,

mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara eest hüvitisena 5650 eurot 92 senti ning

jätta hageja kanda poolte laenukohustus AS SEB Pank vastu.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui lõpetas asjas

menetluse, sest Suurbritannias ei lahendatud kõiki hageja esitatud nõudeid.

Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 10, et Suurbritannia kohus lahendas nii rahalise toetuse kui ka

varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, juhindudes MCA §-st 25, tuvastades kummalegi

abikaasale kuuluva vara, sh Eestis asuvad kinnisasjad ja nende väärtuse. Ringkonnakohus lisas, et

Suurbritannia kohtulahendi põhjendustes antud selgitus, et nende osas ei ole Suurbritannia kohtul

kohtualluvust (p 24), tuleb mõista selliselt, et Suurbritannia kohus ei saa korteriomandi

omandiõigust ühelt abikaasalt teisele üle anda ega korraldada vara võõrandamist.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus Suurbritannia kohtulahendis öeldule ei pruugi

olla ekslik, kuid sellest nähtub, et isegi juhul, kui võtta aluseks ringkonnakohtu tõlgendus, tuleb

möönda, et Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse

üleminekuga seotud küsimusi. Suurbritannia kohtulahendist ei nähtu, et lahendatud oleks vähemasti

5(6)

2-16-2954

korteriomandi omandiõiguse hagejale üleandmise ja sellega seotud kinnistusraamatu kannete

muutmiseks vajalike tahteavalduste asendamise ja kande muutmise nõuded. Seetõttu asus

ringkonnakohus ekslikult seisukohale, et menetlus tuleb lõpetada.

14. Kolleegium möönab, et välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi

tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis

moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei

moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25

toodud kriteeriume arvestades. Kolleegium leiab, et sellistele raskustele on viidanud ka

Suurbritannia kohus, kes on lahendi p-des 10, 24 ja 25 küll Eestis asuvat vara käsitlenud, kuid

märkinud põhjendatult vähemalt seda, et ta ei saa tagada Eestis asuvate korteriomandite

omandiõiguse üleminekut.

15. Kolleegium lisab, et kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel

tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus

tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Kolleegium leiab, et Eesti kohtu

kohustus piirdub siiski välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei

nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et

välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud.

16. Kolleegium leiab aga, et kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise

nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti

kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia

kohtulahendit.

Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hindama, vajadusel menetlusosalistelt lisatõendeid ja

seisukohti küsides, kas Suurbritannia kohus arvestas varalise seisundi tasakaalustamise nõude

ulatuse määramisel ka Eestis asuvaid kortereid. Sellest lähtudes saab ringkonnakohus otsustada, kas

hageja nõue korteriomandite ja laenukohustuse tema kanda jätmiseks on põhjendatud, ning võtta

seisukoha hageja nõuete kohta korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks, sellega seotud

kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste asendamiseks ja kinnistusraamatu

kannete muutmiseks.

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt

tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Jaak Luik

Ants Kull

Tambet Tampuu

6(6)