3-15-2943/85 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3152943

Otsuse kuupäev

4. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele

Parrest

Kohtuasi

A.J kaebus pikaajalise kartseris hoidmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja A.J

Vastustaja Viru Vangla

Vaidlustatud kohtulahendid

Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2017. a otsus haldusasjas

nr 3152943

Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-

16175

Menetluse alus Riigikohtus

A.J kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 21. juuli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri

2017. a otsused haldusasjas nr 3152943 ning Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2016. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 30. mai 2017. a otsused haldusasjas nr 316175 osas, milles kaebus on jäetud

rahuldamata pika katkematu kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

3. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav A.J (edaspidi kaebaja; endise nimega A.P) kandis 10. märtsist 2014 kuni

23. juulini 2015 katkematult kartserikaristusi. Valdavalt karistati teda valvuri korraldustele allumata

jätmise eest. Alates 15. juulist 2014 kohaldati tema kui süstemaatilise õigusrikkuja suhtes

katkematult täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.

2. Samuti karistati kaebajat 3., 10., 17. ja 24. augustil 2015 ajavahemikul 1.–31. juulini 2015 toime

pandud distsipliinirikkumiste eest kokku 236 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebajat

karistati 59 episoodi eest, kusjuures iga episoodi eest oli karistuseks neljaks ööpäevaks kartserisse

paigutamine. Kõikidel juhtudel keeldus ta allumast valvuri korraldusele.

3. Kaebaja esitas haldusasjas nr 316175 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab 10. märtsist

2014 kuni 23. juulini 2015 ilma vaheajata kartseris kinnipidamise eest hüvitist 51 800 eurot. Lisaks

ilma vaheajata kinnipidamisele tekitati kaebaja hinnangul kahju ka inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimustega. Samuti said kartseritingimuste tõttu tema hinnangul kahjustada tema

juuksed, hambad ja silmad.

3-15-2943

4. Haldusasjas nr 3152943 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab hüvitist

23 600 eurot 3., 10., 17. ja 24. augustil 2015 määratud 236 ööpäevaks kartserisse paigutamise eest.

Kahju tekitasid kaebaja hinnangul ka kinnipidamistingimused. Samuti said kartseritingimuste tõttu

tema hinnangul kahjustada tema juuksed, hambad ja silmad.

5. Tartu Halduskohus jättis 28. aprilli 2016. a otsusega kaebuse haldusasjas nr 316175 rahuldamata.

Halduskohtu põhjenduste kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe ja

kaebaja kui pideva distsipliinirikkuja puhul ei saanud kõne alla tulla karistuse täitmisele pööramise

edasilükkamine. Õigusaktidest ei tulene keeldu mitme kartserikaristuse järjestikuseks täitmiseks.

Kaebaja kinnipidamistingimused olid õiguspärased ega saanud talle kahju tekitada.

6. Haldusasjas nr 3152943 jättis Tartu Halduskohus 21. juuli 2016. a otsusega kaebuse läbi

vaatamata nägemise halvenemist ja liigset mürataset puudutavas osas. Ülejäänud osas jättis

halduskohus kaebuse rahuldamata. Ka selles asjas asus halduskohus seisukohale, et üldjuhul

pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe ja kuna kaebaja paneb pidevalt toime uusi

distsipliinirikkumisi, on karistuste täideviimine õiguspärane. Kinnipidamistingimused luges

halduskohus õiguspärasteks.

7. Kaebaja esitas haldusasjades nr 316175 ja nr 3152943 apellatsioonkaebused. Tartu

Ringkonnakohus jättis need vastavalt 30. mai ja 19. oktoobri 2017. a otsustega rahuldamata ning

halduskohtu otsused muutmata.

8. Riigikohus liitis 15. veebruari 2018. a määrusega haldusasjad nr 3152943 ja nr 316175 ühte

menetlusse, kasutades edaspidi haldusasja numbrit 3152943.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebaja nõuab esitatud kassatsioonkaebustes kohtute otsuste tühistamist ja tema kaebuste

rahuldamist ilma asja tagasi saatmata. Tema põhjendused on järgmised.

9.1. Viru Vangla on hoidnud kaebajat ülemäära kaua ebainimlikes kartseritingimustes. Õiguskantsler

on 5. oktoobri 2016. a seisukohas selgitanud, millist kahju see tekitab. Kohtud ei ole praeguses asjas

arvestanud õiguskantsleri ega tema seisukohas nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide

arvamust. Seadused, millele tuginedes on kaebused jäetud rahuldamata, on vastuolus inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Kohtud on rikkunud menetlusõigust, jättes kohtuistungi

korraldamata ja tõendid uurimata. Kartseris viibimine on tekitanud tervisekahjustusi, mis annavad

tunda ka 28. jaanuari 2018. a seisuga. Pikaajalise kokkusaamise keeld on kaasa toonud

abielulahutuse.

9.2. Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuse täiendustes oma tervisekaardi ja Viru Vangla

meditsiiniosakonnaga peetud kirjavahetuse väljanõudmist, kartserikambrite fotode väljanõudmist

ning arstide ülekuulamist tunnistajatena. Samuti esitab ta tõenditena vanglaga peetud kirjavahetuse.

10. Vastustaja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu järgmistel põhjustel.

10.1. Kassaator on väljunud vanglale kahju hüvitamise taotlustes ning haldusasjades nr 3152943 ja

nr 316175 kohtule esitatud kaebuste piiridest, kuna on viidanud ka kartseris viibimisele 2018. aastal.

Kahju hüvitamise taotluse esitamise hetkeks 7. septembril 2015 oli kaebaja augustis 2015 määratud

kartserikaristustest jõudnud ära kanda alles 32 päeva.

2(6)

3-15-2943

10.2. Kaebaja ei kasutanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikes 1 nõutud esmaseid

õiguskaitsevahendeid, mistõttu ei ole kahjunõude esitamise eeldused täidetud. Kaebajal oli võimalik

esitada halduskohtule kohustamis- või keelamiskaebus või esialgse õiguskaitse taotlus. Näiteks

haldusasjades nr 317356, nr 3171788, nr 3171789 ning nr 3171882 on halduskohus kartserikaristuse

kandmise katkestanud või lükanud selle edasi.

10.3. Kehtiva vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 punktis 4 lubatakse kinnipeetavat

distsiplinaarkorras karistada kuni 45ööpäevase kartserikaristusega. VangS § 65 lõike 1 järgi

pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Seega on karistuse põhjendamatu

edasilükkamine õigusvastane. Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi,

milleks on distsipliini tagamine vanglas ja distsipliini rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Kaebaja on

tunnistanud, et paneb distsipliinirikkumisi toime sihilikult, selgitades, et keeldub vanglaametnike

korralduste täitmisest protesti märgina.

10.4. Kartserikaristus võib põhjustada ebameeldivusi, kuid need kaasnevadki paratamatult

kartserikaristusega. Vangla ei põhjusta isikule rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Viru Vangla kartserikambrid vastavad nõuetele,

mistõttu ei saa kartseritingimused põhjustada kinnipeetavale tervisekahju. Kartser on kamber, mis

on ette nähtud distsiplinaarkaristuse kandmiseks. Sisuliselt ei erine kartseri kohta sätestatud nõuded

kambri kohta sätestatud nõuetest. Kinnipeetavaid toitlustatakse kartserikaristuse kandmise ajal

samamoodi kui tavarežiimil. Tervishoiuteenuste osutamine kartserikaristuse kandmise ajal ei erine

tavarežiimi aegsest. Kartserikambrites on sama valgustus mis tavakambrites. Kaebaja nimetatud

tervisehädad võivad tekkida mitmesugustel põhjustel. Kaebaja on kartserikaristuste kandmise ajal

korduvalt viibinud meditsiinitöötaja vastuvõtul.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kaebaja on esitanud hüvitamisnõude seoses pikaajalise katkematu kartseris viibimisega. Asjas

pole vaidlust, et kaebaja viibis kartseris kehtivate distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade

alusel ning hüvitamisnõude lahendamisel ei kontrolli kolleegium käskkirjade õiguspärasust.

Kolleegium vastab esmalt vastustaja väidetele hüvitamisnõude lubatavuse kohta (I), seejärel selgitab

asja lahendamisel olulist materiaalõigust (II) ja viimaks lahendab kassatsioonkaebuse (III).

I

12. Vastustaja on seisukohal, et kassaator on laiendanud vaidluse piire võrreldes kohtueelse

menetlusega, sest esiteks on kaebaja viidanud 2018. aastani kartseris viibimisele ning teiseks oli ta

vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise hetkel kandnud 2015. a augustis määratud

kartserikaristustest ära üksnes 32 ööpäeva, mitte kaebuses väidetud 236 ööpäeva.

13. Kuigi kassaator on tõesti viidanud asjaolule, et pikaajalise kartseris viibimise tagajärjed annavad

tunda ka 2018. aastal, nõuab ta siiski selgelt hüvitist samade 518 ja 236 päeva pikkuste ajavahemike

eest, mille kohta ta esitas juba 2015. aastal kahju hüvitamise taotlused Viru Vanglale. Kolleegium on

korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg

hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada

varem ning kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava

edulootusega kaebus (vt 14. juuni 2017. a otsus asjas nr 3311517, p 11 ühes viidatud

kohtupraktikaga). Kaebajale oli 3., 10., 17. ja 24. augusti 2015. a käskkirjadega määratud kokku

236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ning ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need

katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lõike 1

3(6)

3-15-2943

järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks

ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ning tal on võimalik nõuda hüvitist kogu

kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest.

14. Samadel põhjustel ei saa kaebajale ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist.

Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui

nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust

vähendanud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. juuni 2016 otsus asjas nr 3311616, p 14).

Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus

kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab

ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut

täitmisele pööramist. Samuti märgib kolleegium, et RVastS §s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole

RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa

keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita.

II

15. Kaebaja nõuab hüvitist seoses tema pikaajalise katkematu kartseris viibimisega. Eraldivõetuna ei

ületa ükski talle määratud distsiplinaarkaristus VangS § 63 lõike 2 punktis 4 sätestatud 45-ööpäevast

piirmäära. Samuti ei ole ühtegi distsiplinaarkaristust tühistatud. Sellegipoolest on kolleegium

leidnud, et 120-päevase kogupikkusega kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramine ei pruugi

olla lubatav (10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3153133, p 18). Viidatud lahendis selgitas

kolleegium, et põhiseaduse § 18 lõikest 1 ja § 28 lõikest 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab

vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muu hulgas, et kartseris viibimise järjestikune

kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega kahjustaks isiku tervist. Vajaduse

korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval

mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes.

16. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kontekstis on üksikvangistusena käsitatav nii

distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK 6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs.

Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt

eristada VangS § 69 lõike 2 punkti 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud

VangS § 69 lõikes 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning

VangS § 69 lõike 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad

ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla

poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (Riigikohtu

halduskolleegiumi 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3311017, p 21). Seega ei ole täiendavate

julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna

see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa

nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku

tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3311017, p 18.4).

17. Seevastu kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub

otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk,

määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta

prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi

4(6)

3-15-2943

distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata

vajalik.

18. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lõike 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata

kohe. Ilma VangS § 65 lõikes 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele

pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks.

19. Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on

oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju

tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk

tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks.

Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga

automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. detsembri 2011. a

otsus asjas nr 3314111, p 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada

tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise

kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lõike 1 punktis 4 sätestatud kartserikaristuse

maksimummäära ehk 45 päeva. Kolleegium on selgitanud, et kartserisse paigutamisega kaasneb

intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lõike 1 tähenduses (Riigikohtu

halduskolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3319309, p 12). Vastustaja pole selles asjas

ümber lükanud Riigikohtu otsuse asjas nr 3153133 punktis 18 viidatud EIK ning piinamise ja

ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest

tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui

niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata

käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks.

III

20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lõigetest 2 ja 3 tulenevalt on Riigikohus

seotud alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohtud on kaebaja väiteid

kinnipidamistingimuste kohta kontrollinud ega ole tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et

kaebaja kinnipidamistingimused poleks vastanud kehtivas õiguses sätestatule.

21. Seoses pika katkematu kartseris viibimisega on haldus- ja ringkonnakohus kaebuse rahuldamata

jätmist põhjendanud üksnes väitega, et kartserikaristuste järjestikuse täitmisele pööramise keeldu ei

ole. Samal ajal ei ole kohtud tuvastanud, millistel ajavahemikel kaebaja faktiliselt kartseris viibis

ning millised piirangud tulenesid kartserirežiimist ning millised täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisest. Seetõttu ei saa Riigikohus ise asjas uut otsust teha.

22. Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, tühistada Tartu Halduskohtu

21. juuli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2017. a otsused haldusasjas nr 3152943 ning

Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2017. a otsused haldusasjas

nr 316175 osas, milles kaebus on rahuldamata jäetud pika katkematu kartseris viibimisega tekitatud

kahju hüvitamise nõudes. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks Tartu

Halduskohtule. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada kaebaja kassatsiooniastmes

esitatud tõendite vastuvõtmine ja lahendada esitatud tõendite kogumise taotlused.

23. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lõige 4).

5(6)

3-15-2943

24. Kolleegium asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega

(HKMS § 175 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)