2-17-3278/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-17-3278

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.05.2018, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Kaupo Paal

Tsiviilasi

Turritis OÜ hagi AS HRX vastu 45 004 euro 87 sendi

ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.11.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

AS-i HRX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

53 668 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Turritis OÜ (registrikood 12639761),

esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa

Kostja (apellant) AS HRX (registrikood 10117789),

esindaja advokaat Sulev Tammemäe

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 15.11.2017 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta kostja, AS-i HRX kanda.

4. Rahuldada Turritis OÜ taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.

5. Määrata kindlaks AS-i HRX poolt Turritis OÜ-le hüvitatavate menetluskulude

suurus ning mõista AS-ilt HRX Turritis OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud (esindaja kulu) 1540 eurot (käibemaksuta). Tulenevalt

Turritis OÜ taotlusest tuleb AS-il HRX temalt väljamõistetud menetluskulud

tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr

EE501010220105597013.

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

6. AS-il HRX tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Turritis OÜ (hageja) esitas 01.03.2017 Harju Maakohtule AS-i HRX (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 45 004 eurot 87

senti, viivis perioodi 09.02.2017–01.03.2017 eest 450 eurot 5 senti ja alates

hagiavalduse esitamisest viivis 0,05 % päevas põhivõlgnevuselt kuni kohustuse

nõuetekohase täitmiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja kostja vahel 07.06.2015 sõlmitud

veolepingust (leping), mille objektiks oli hageja poolt kostjale veoteenuste osutamine

vastavalt kostja esitatud tellimustele ja lepingus sätestatule. Lepingu punkti 4.4.

kohaselt pidi hageja esitama kostjale arved teostatud veoteenuse eest iganädalaselt

ning lepingu punkti 4.5 kohaselt tasub pidi kostja tasuma arve kümne kalendripäeva

jooksul arvates arve kättesaamise päevast. Lepingu p 3.4.2 järgi tuli kostjal

pretensioonid toimunud veo või autojuhi osas esitada seitsme kalendripäeva jooksul.

Lepingu p-st 6.2 tulenes, et maksekohustuste täitmata jätmisel või täitmisega

viivitamisel on viivitav pool kohustatud teise poole nõudmisel tasuma viivist 0,05%

õigeaegselt tasumata summalt päevas.

3. 13.09.2016 teavitas kostja hagejat, et soovib hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu

lõpetada ning tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-st 8.2 lõppeb leping hiljemalt

13.12.2016. 16.11.2016 esitas hageja kostjale nõudeavalduse lepingust tulenevate

kohustuste täitmiseks ning pankrotihoiatuse, kuna kostja rikkus poolte vahel sõlmitud

lepingust tulenevat tasu maksmise kohustust. Nõudekirja kohaselt palus hageja kostjal

tasuda nõudekirja kostjale esitamise seisuga esitatud arvete õigeaegselt tasumata

jätmisest tekkinud võlgnevuse 93 313 eurot 66 senti ning tasumisega viivitamise tõttu

tekkinud viivisevõlgnevuse 1545 eurot, samuti palus hageja kostjal hüvitada viidatud

võlgnevuse sissenõudmiseks hageja poolt kantud õigusabikulud 360 eurot. Kostja ei

esitanud lepingu p-s 3.4.2 ettenähtud tähtaja jooksul mistahes pretensioone.

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

4. 02.12.2016 esitas hageja kostja vastu Harju Maakohtule pankrotiavalduse, mille kohus

võttis 09.12.2016 määrusega menetlusse (tsiviilasi nr 2-16-18193) Pankrotiavalduse

esitamise ajaks oli kostja jätnud tasumata hageja poolt kostjale veoteenuste osutamise

eest esitatud arved kokku summas 97 999 eurot 36 senti (tasumata oli arved nr 16175,

nr 16183, nr 16184, nr 16185, nr 16193, nr 16197, osaliselt nr 16208, nr 16223, nr

16234, nr 16247, nr 16257, nr 16263, nr 16277, nr 16287, nr 16299 ja nr 16309).

06.01.2017 kohtumäärusega määrati kostja ajutiseks pankrotihalduriks Andres

Hermet.

5. Pooled sõlmisid kostja ettevõtte majandustegevust pärssiva pankrotiavalduse

läbivaatamise menetluse lõpetamiseks 08.02.2017 võlgnevuse osalise tasumise

kokkuleppe (kokkulepe). Pooled leppisid kokku, et hageja omab kokkuleppe

sõlmimise päeva seisuga kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet kostja ja hageja

vahel sõlmitud lepingu alusel hageja poolt osutatud teenustest ja hageja poolt

väljastatud arvetest (põhinõue 97 999 eurot 36 senti ja viivis 5705 eurot 51 senti).

08.02.2017 tasus kostja eelpool nimetatud kokkuleppe alusel hagejale 30 000 eurot

ning 09.02.2017 täiendavalt 28 700 eurot. Hageja luges vastavalt VÕS § 88 lg-le 8

eeltooduga kostja laekumiste alusel esmalt tasutuks sissenõutavaks muutunud

võlgnevusest viivise ning seejärel vastavas osas põhinõude, mistõttu on kostjal

tasumata põhinõue 45 004 eurot 87 senti ning sellelt tekkinud viivisevõlgnevus.

Kostja vastuväited

6. Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu. Hagejal puudub nõue, kuivõrd

08.02.2017 kokkuleppe mõtteks ja eesmärgiks oli kompromissi korras leppida kokku

võlasummas, mille tasumise korral võlasuhe lõppeb. Enne kokkuleppe sõlmimist oli

kostja vaidlustanud hageja arved, väites, et hageja nõude kujunemine on ebaselge.

Kokkuleppe p-s 2.2 nimetatud summa on hagejale tasutud. Järelikult lõppes

kokkuleppe täitmisega poolte võlasuhe ning hagejal puudub kostja vastu nõue.

7. Hageja väide, et ta arvestas kokkuleppe alusel tasutud summa esmajärjekorras viivise

katteks, on vastuolus kokkuleppe sisu ning VÕS §-ga 88. Hageja järjepidevad viited

kokkuleppe p-le 2.1 on asjasse puutumatud. Osundatud punktis sätestatu alusel soovib

hageja näidata, et kostja on tunnustanud ka hagis nõutavat võlga. Selline seisukoht on

vastuolus kokkuleppe p-s 2.2 sätestatud poolte ühise tahtega sätestada tunnustatud ja

tasumisele kuuluvaks võlasummaks üksnes 58 700 eurot. Asjakohatud on ka hageja

viited lepingu p-le 3.4.2.

Maakohtu otsus

8. Harju Maakohus rahuldas 15.11.2017 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 45 004 eurot 87 senti, viivise 450 eurot 5 senti ja viivise 0,05 %

päevas põhivõlgnevuselt alates 02.03.2017 kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni,

kuid mitte üle põhivõlgnevuse summa. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu kokku 6700 eurot.

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

9. Maakohtus ei olnud vaidlust selles, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud 07.06.2015

veoleping ja 08.02.2017 kokkulepe ning et kostja tunnustab kokkuleppe p-s 2.1

nimetatud nõuet 58 700 eurot. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja oli õigesti

arvestanud kostja tasutud summa VÕS § 88 lg 8 järgi esmalt viivisevõlgnevuse ja

seejärel põhivõlgnevuse katteks, ning selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda

kokkuleppe järgi ka ülejäänud võlgnevus, mida hageja kohtule esitatud hagiavalduses

nõuab.

10. Kohus leidis, et kostja vastuväited, et hageja ei tohtinud 08.02.2017 ja 09.02.2017

tasutud summasid arvestada esmajärjekorras viivisevõlgnevuse katteks, ei ole

kohased. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et nõuete täitmise järjekord oli

seaduspärane. Kokkuleppest ei tulene, et pooled oleksid leppinud kokku seaduses

sätestatust erineva täitmise järjekorra. Samuti ei ole kostja maksekorraldustes

määratlenud, millise kohustuse täitmiseks ta ülekanded tegi. Seega leidis kohus, et

tuleb lähtuda VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust, mida hageja on ka õigustatult teinud.

11. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kokkulepe lõpetas pooltevahelise

võlasuhte, kuivõrd kokkuleppe p-s 2.1 on pooled määratlenud, et hageja omab

kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet

väljastatud arvetest, s.o põhinõue 97 999 eurot 36 senti, millele lisandub veolepingust

tuleneb viivis 5705 eurot 51 senti, kokku 103 704 eurot 87 senti.

12. Samuti tulenes kokkuleppe p-st 2.6, et võlgnik on teadlik ja saab aru võlausaldaja

õigusest pöörduda ülejäänud veolepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise

sissenõudmiseks kohtu poole. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et kokkulepe lõpetas

pooltevahelise võlasuhte.

13. Maakohtu hinnangul puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et hageja on edastanud

kostjale peale vedude teostamist iganädalaselt arved vastavalt poolte vahel sõlmitud

veolepingu p-le 4.4, millised tuli kostjal tasuda 10 kalendripäeva jooksul alates arve

kättesaamise päevast p-i 4.5 järgi. Tõendeid selle kohta, et kostja oleks peale arve(te)

saamist neid 7 kalendripäeva jooksul vaidlustanud, kohtule esitatud ei ole. Maakohus

ei nõustunud kostjaga selles, et 28.11.2016 kirjaga on viimane vaidlustanud hageja

väljastatud arved, kuivõrd osundatud kiri on üldsõnaline ja selles puuduvad viited

konkreetsetele arvetele.

14. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja põhivõlgnevuse nõue summas

45 004 eurot 87 senti on põhjendatud. Kohus leidis, et põhjendatud on ka hageja nõue

kostja vastu viivise 450 eurot 5 senti väljamõistmiseks (veolepingu p 6.2), kuivõrd

kostja on olnud viivituses omapoolse kohustuse täitmisega. Samuti on põhjendatud

hageja viivise nõue tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel.

Apellatsioonkaebus

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

15. Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

16. Kostja hinnangul on kohus jätnud enamusele kostja väidetele hinnangu andmata, on

alusetult tagastanud kostja poolt oma väidete tõendamiseks esitatud tõendid, on

loobunud osade tõendite hindamisest ning teinud otsuse, mis paljuski põhineb vaid

asja formaalsel, mitte sisulisel käsitlusel. Kohus on olulisel määral rikkunud tõendite

hindamise reegleid ning jätnud otsuse olulistes küsimustes motiveerimata.

17. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma järeldust, et 08.02.2017 võlgnevuse

tasumise kokkuleppest ei tulenenud, et pooled oleks leppinud kokku teistsuguses

täitmise järjekorras võrreldes VÕS § 88 lg-ga 8. Kostja selgitas 28.04.2017

dokumendis seda, miks tuli kostja poolt tasutud summad arvestada üksnes

põhivõlgnevuse katteks. Kohus ei ole neid väiteid analüüsinud (TsMS § 442 lg 8) ning

on üksnes üldsõnaliselt ja pealiskaudselt märkinud, et 08.02.2017 kokkuleppega ei

muudetud täitmise järjekorda. Kostja peab vajalikuks rõhutada, et kokkuleppe

sõlmimisele eelnenud situatsioonis oli poolte vahel vaidlus, kui suur on hageja

põhjendatud nõue kostja vastu. Selle vaidluse põhjuseks oli asjaolu, et hageja osutatud

teenuse maht oli ebaselge. Iseenesest on õige kohtu märkus, et kui kostja asus 58 700

euro tasumiseks ülekandeid tegema, siis ei märkinud kostja maksekorraldustel

konkreetselt, millise rahalise kohustuse täitmise katteks ta ülekandeid tegi. Kohus on

jätnud tähelepanuta, et kostja jaoks tulenes kompromisslepingust vaid üks rahaline

kohustus. Kostja lähtus nii kokkulepet sõlmides kui seda hiljem täites teadmisest, et

58 700 eurot on tunnistatud põhivõlg. Kui nõustuda kohtu lähenemisega, et hageja

võis esmalt katta vaieldava viivisvõla ja seejärel kompromissi korras tunnustatud

põhivõla, tulnuks samaaegselt asuda seisukohale, et kokkuleppe p-d 2.2 ja 2.6 jäid

sisutuks ja eesmärgituks.

18. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et pärast kostja poolt hagejale 58 700 euro

tasumist kestis võlasuhe edasi. 08.02.2017 kokkulepe nägi ette konkreetse summa

tasumise ning kokkulepe lõppes täitmisega. Seega kui hagis viidati läbisegi erinevatele

alustele, siis kostja arvates oli 08.02.2017 kokkuleppe alusel nõude esitamine

välistatud, kuivõrd kokkulepe lõppes VÕS § 186 p 1 järgi. Lõppenud õigussuhte alusel

uut nõuet esitada ega seda põhjendada ei saanud. Kohus ei ole võtnud seisukohta

selles, kas kokkuleppe p 2.6 on käsitletav õigussuhet tekitava kokkuleppena või

üksnes deklaratsioonina, mis vastastikkuseid tsiviilõigusi ega -kohustusi ei tekita.

Ilmselt on kohtu eksimus saanud alguse ka sellest, et kohus ei ole andnud selget

õiguslikku hinnangut 08.02.2017 kokkuleppele kui tervikule, s.o mis leping see selline

on, millist õigussuhet see tekitas, mis eesmärgil sõlmiti ning millised õigused ja

kohustused see leping kummalegi poole lõi.

19. Maakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas nõue tuleb lahendada 08.02.2017

kokkuleppe alusel või 07.06.2015 sõlmitud veolepingu alusel. Kohtu esmane ülesanne

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

on poolte õigussuhe kvalifitseerida ning tuvastada, millisel alusel ja mida kostjalt

nõutakse, kuid käesolevas asjas on kohus sellest sujuvalt mööda läinud.

20. Kohus asus seisukohale, et veolepingu p 3.4.2 järgi tuli kostjal arveid vaidlustada

7-päevase tähtaja jooksul. Kostja hinnangul reguleeriti arvetega seonduvat lepingu

p-s 4 ning sealt ei tulenenud, et arvetele oleks kehtestatud vaidlustamise kord või

tähtaeg. Kuivõrd pooled olid arvete vaidlustamise tähtaja osas erinevatel

seisukohtadel, oli ilmselgelt tegemist lepingu tõlgendamise küsimusega. Kohus on

lihtsalt piirdunud konstanteeringuga, et 7-päevane tähtaeg laienes ka arvetele.

21. Arusaamatu ja üllatuslik on maakohtu seisukoht, et kostja 28.11.2016 kiri on liiga

üldsõnaline, et sellega saanuks vaidlustada hageja arveid ning et arvete vaidlustamise

põhjus – juhatuse liikme tegevuse hindamine sisekontrolli käigus – ei ole üldse

asjakohane põhjus arvete vaidlustamiseks. Arvete vaidlustamise osas on kohtu

seisukoht vastuoluline, kuna ühelt poolt väitis kohus, et kostja oli vaidlustamisõiguse

minetanud, teiselt poolt asus kohus aga seisukohale, et kostja vaidlustas küll, kuid

tulenevalt piisava konkreetsuse puudumisest ei saanud seda siiski vaidlustamiseks

lugeda.

22. Igasuguse tähelepanu ja käsitluseta on jäänud kostja väide, et arvetel märgitud

summasid oli kunstlikult suurendatud. Kostja hinnangul võttis kohus tõendite

tagastamisega kostjalt oma väidete tõendamise võimaluse. Vastavalt veolepingu

punktile 2.2 seisnes veoteenus vaid kauba vedamises ning kauba peale või maha

laadimises. Seega osutati teenust vaid siis, kui hageja pakk oli kostja auto peal ning

seda veeti ning muud sõidud veoteenusena ei kvalifitseerunud. Otsusest ei nähtu, et

kohus oleks veoteenuse sisu vastavalt sõlmitud lepingule avanud. Hageja GPS-i

väljavõtete kohaselt on aga veoteenusena käsitletud ka autojuhi sõidud kohvi järele,

sõidud koju ja kodust välja jne. Kohus on jätnud kostja väidete osas seisukoha

võtmata, ehkki kogu vaidlus seisneski hageja esitatud nõude põhjendatuses. On õige,

et veoteenuse osutamises vaidlus puudus, kuid vaidlus oli osutatud teenuse mahus.

Vastustaja seisukoht

23. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

24. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu

otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.

25. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud 07.06.2015 veoleping, mille alusel

osutas hageja kostjale veoteenust ja väljastas arved, ning 08.02.2017 kokkulepe

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

veolepingust tuleneva võlgnevuse osaliseks tasumiseks, mille p-s 2.2 tunnustab kostja

p-s 2.1 nimetatud 103 704 euro 87 sendi suurusest võlanõudest 58 700 eurot.

Nimetatud asjaolude üle puudub vaidlus ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab

ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652

lg 1 p 1).

26. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes endiselt selle üle, kas hageja esitas nõude kostja

vastu veolepingu või kokkuleppe alusel ning kas kostja tasutud summa (58 700 eurot)

võis lugeda esmalt viivise ja seejärel põhivõla katteks. Pooltel on erinev arusaam ka

sõlmitud kokkuleppe olemusest. Eelkõige on erimeelsus selles, kas viidatud kokkulepe

kujutab endast kokkulepet võlasumma vähendamise kohta, mis lõpetas võlasuhte, või

oli tegemist üksnes võlgnevuse osalise tasumise kokkuleppega, milline sõlmiti teises

tsiviilasjas menetluse lõpetamise eesmärgil ega sisaldanud endas ülejäänud

võlgnevuse sissenõudmise välistamise klauslit. Lisaks vaidlevad pooled ka võlanõude

suuruse üle, st kas hageja on arvetes näidatud mahus kostjale teenust osutanud.

27. Kolleegium märgib esmalt hageja ja kostja vahelise õigussuhte kvalifitseerimise

kohta, et hageja võlanõude aluseks saab tuvastatud asjaolusid arvestades olla hageja ja

kostja vahel sõlmitud veoleping, mille alusel väljastas hageja kostjale arved ja mille

tasumata jätmisest tekkis kostjal hageja ees võlgnevus. Nii hageja kui maakohus on

võla osalise tasumise kokkuleppele viidanud põhjusel, et see selgitab hageja nõude

suurust. Lepingule lisaks kokkuleppele viitamine ei tähenda, et maakohus jättis hageja

nõude kvalifitseerimata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus praeguses asjas õigesti

kohaldanud lepingulisi võlasuhteid reguleerivad võlaõigusseaduse sätted.

Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt

lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. Nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse

olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on

muutunud sissenõutavaks. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab

VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult

kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108, mille

lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille

kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega ei ole maakohus

kolleegiumi hinnangul eksinud materiaalõiguse, sh VÕS § 108 lg 1, VÕS § 113 lg 1 ja

§ 774 lg 1 (maakohtu otsuse põhjendustes ekslikult VÕS § 744 lg 1) kohaldamisel

ning apellatsioonkaebuse väited ei võimalda asuda maakohtust erinevale seisukohale.

28. Kolleegiumi hinnangul ei ole

08.02.2017 sõlmitud kokkulepe käsitletav

kompromissina VÕS § 578 tähenduses või muu kokkuleppena, millega hageja oleks

loobunud veolepingust tulenevatest sissenõutavaks muutnud nõuetest. Sellisele

seisukohale ei ole asunud ka maakohus. Viidatud kokkuleppe eesmärgiks oli

ringkonnakohtu hinnangul üksnes menetluse lõpetamine tsiviilasjas nr 2-16-18193

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

ning hageja oli kokkuleppe p-s 2.2 järgse summa (58 700 eurot) tasumisel nõus

esitatud pankrotiavalduse tagasi võtma. Seda võib otseselt järeldada ka kokkulepe p-

des 2.3 ja 3.1 märgitust.

29. Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul õigesti seisukohale, et kostja pidi

kokkuleppe p-st 2.6 aru saama, et kokkuleppe p-s 2.2 nimetatud summa tasumisel on

p-s 2.1 nimetatud kohustus, mis koosneb põhivõlast ja viivisest, täidetud üksnes

osaliselt ning ülejäänud võlgnevuse sissenõudmiseks on hagejal õigus pöörduda

kohtusse. Vastavaid järeldusi on maakohus TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele

vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohtu arvates kinnitab nimetatud seisukohta ka

kokkuleppe sõlmimise eesmärk (p-d 2.3 ja 3.1). Seetõttu on ekslik kostja seisukoht, et

kokkuleppe p-st 2.3 tulenes talle üksnes põhivõla 58 700 euro tasumise kohustus.

Kokkuleppe p-dest 2.4 ja 3.1 nähtub selgelt, et tegemist oli võlgnevuse osalise

tasumise kokkuleppega mitte võlasuhte lõpetamisega ega kompromissilepinguga VÕS

§ 578 mõttes. Kui pooled oleks soovinud kokku leppida, et ülejäänud võlasumma osas

hageja loobub oma nõudest (VÕS § 578 lg 2), oleks kokkulepe eelduslikult pidanud

sisaldama klauslit, et pärast p-s 2.2 nimetatud summa nõuetekohast tasumist puuduvad

pooltel teineteise vastu veolepingust tulenevad mistahes nõuded, või muud sarnase

sisuga kokkulepet.

30. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ka kostja väited VÕS § 88 väära

kohaldamise kohta. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et otsuses jäi

käsitlemata tema 28.04.2017 esitatud vastuväide viivist puudutavas osas. Kolleegium

ei nõustu kostjaga selles, et asjas tuli kohaldada VÕS § 88 lg-t 4. Kolleegiumi

hinnangul ei kohaldu praeguses asjas kostja viidatud VÕS § 88 lg 4 p 1, kuna lisaks

rahalisele põhikohustusele tuli kostjal tasuda ka viivist. Olukorras, kus pooltel puudub

kohustuste täitmise järjekorra kohta kokkulepe ja võlgnik peab lisaks rahalisele

põhikohustusele tasuma ka intressi, kohaldub VÕS § 88 lg 8, mille kohaselt loetakse,

et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud

intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 16; 15.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, 13).

Seejuures ei ole võlgnikul võimalik määrata, et tema poolt tasutud summadest ei tohi

maha arvata eelkõige viivist ja seejärel alles põhivõlga (VÕS § 88 lg 9).

Ringkonnakohus märgib, et intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist

(viivitusintressi) (vt nt Riigikohtu 04.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11).

Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et põhivõla ja viivisevõla olemasolul raha

maksmisel loetakse, et täitmine on toimunud esmalt sissenõutavaks muutunud viivise

katteks. Kokkuleppe p-s 2.1 on välja toodud, et hageja nõue koosneb põhivõlast ja

viivisest, ning p-s 2.2 tunnistas kostja p-s 2.1 nimetatud nõuet summas 58 700 eurot,

täpsustamata seejuures, millest tunnistatud nõue koosneb. Seetõttu leidis maakohus

õigesti VÕS § 88 lg-le 8 tuginedes, et hageja toimis seaduslikult, kui arvestas kostja

tasutud summadest osa esmalt viivise katteks ja seejärel vähendas põhiosa võlgnevust.

Kolleegiumi hinnangul ei järeldu kokkuleppe p-st 2.2 ega muudest punktidest, et

kostja võib tasuda 58 700 eurot üksnes põhivõla katteks või et võlausaldaja (hageja)

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

on nõus kohustuse täitmisega VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinevas järjekorras.

Kolleegiumi hinnangul ei muuda maakohtu käsitlus kokkuleppe punkte 2.2 ja 2.6

sisutuks, nagu väidab kostja. Kokkuleppe p-de 2.2 ja 2.3 alusel tasus kostja põhivõla

üksnes osaliselt ja järelikult on võimalik tasumata põhivõlalt jätkuvalt arvestata viivist.

Seega on hagejal kokkuleppe p 2.6 alusel õigus pöörduda nii põhivõla kui ka alates

09.02.2017 sissenõutavaks muutunud viivise väljanõudmiseks kohtu poole, vaatamata

sellele, et kokkuleppe p 2.2 nimetatud summa tasumisel sai senine viivisevõlgnevus

tasutud.

31. Nõude rahuldamise eelduseks olevate asjaolude tõendamiskoormis on TsMS § 230

lg 1 esimesest lausest lähtuvalt eelkõige hagejal, st seni, kuni hageja ei ole esitanud

tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, võib kostja kasutada hagi

vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata. Kui hageja esitab tõendid

asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma

vastuväidet omakorda tõendada (vt nt Riigikohtu 06.02.2008 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-137-07, p 13). Kolleegiumi arvates ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on hinnangud tõendeid kooskõlas TsMS

§ 232 lg-tega 1 ja 2.

32. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on põhjendamatult tagastanud kostja

poolt esitatud tõendid, mille all kostja peab ilmselt silmas 01.06.2017 esitatud arveid.

Samas ei ole kostja apellatsioonkaebuses (ega hilisemalt) taotlenud ringkonnakohtult

tõendite vastuvõtmist. Seetõttu puudub ringkonnakohtul TsMS § 652 lg-test 3 ja 5

tulenev alus uute tõendite vastuvõtmise või kogumise kaalumiseks

apellatsioonimenetluses.

33. Kostja hinnangul ei ole hageja nõue põhjendatud, kuna esitatud arved on ebaselged

vedude mahu ja autojuhi tegevuse tõttu. Samuti leiab kostja, et hageja esitatud arveid

võis kostja vaidlustada tähtajatult, kuna arvete vaidlustamine on jäetud lepingu p-s 4

reguleerimata. Hageja hinnangul kohaldub arvete vaidlustamisele veolepingu p 3.4.2.

Ringkonnakohus on ühte meelt hagejaga ning kostja seisukohaga ei nõustu.

Veolepingu p-s 4 on reguleeritud veoteenuse hinnaga seonduv ning arvete esitamise

intervall ja arvete tasumise tähtaeg. Veolepingu p 3.4.2 kohaselt pidi kostja esitama

pretensioonid toimunud vedude või autojuhi osas hiljemalt seitsme kalendripäeva

jooksul. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse

lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kolleegiumi hinnangul ei ole mõistlik tõlgendus, et

lepinguga piiratakse toimunud vedude ja autojuhi tegevuse osas pretensioonide

esitamist seitsme päevaga, aga juhul, kui vedude maht on kajastatud tellijale esitatud

arvetes, siis saab tellija toimunud vedusid vaidlustada p-s 3.4.2 kokkulepitud tähtaega

arvestamata. Arvestades, et lepingu p-s 4.4 järgi pidi arvete esitamine toimuma

iganädalaselt, tundub mõistlik eeldada, et pooled leppisid kokku selles, et arveid saab

vaidlustada samuti iganädalaselt kuni järgmise arve väljastamiseni. Seega ei ole

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kostja väide, et lepinguga on jäänud arvete

vaidlustamise küsimus reguleerimata.

34. Vastupidiselt kostjale ei pea kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi vastuoluliseks

osas, milles maakohus ei pidanud kostja poolt arvete vaidlustamist õigeaegseks ja

ühtlasi asus hindama pretensioonide sisu. Maakohus oleks saanud piirduda ka üksnes

kostja 28.11.2016 kirjas sisalduvate pretensioonide esitamise tähtaja kontrollimisega,

kuid asjaolu, et maakohus andis lisaks vaidlustamise õigeaegsusele ka sisulise

hinnangu pretensioonidele, ei muuda iseenesest kohtu põhjendusi ja järeldusi

vastuoluliseks. Kuigi kolleegium leiab, et maakohus ei pidanud praegusel juhul

kontrollima kostja väiteid arvetes toodud vedude mahu kohta olukorras, kus kostja oli

arvete vaidlustamise tähtaja minetanud, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida

järgmist. Õige on maakohtu seisukoht, et äriühingu juhatuse liikmete omavahelised

erimeelsused ei ole aluseks hageja teostatud teenuse ja selle eest esitatud arvete

mittetasumiseks. Seda enam, et 28.11.2016 kirjast nähtuvalt on kostja vaidlusalused

arved eelnevalt aktsepteerinud. Kostja sisulised etteheited arvete osas ei oma seega

praegusel juhul tähendust nõude põhjendatuse seisukohalt. Vastasel juhul ei oleks

lepingus vaidlustamise tähtaja andmisel mingit mõtet, kui vaatamata poolte vahel

kokkulepitule, on kostjal igal ajal õigus arveid täies ulatuses vaidlustada.

Menetluskulude jaotus

35. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

36. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

37. Hageja esitas 07.05.2018 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub

hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 2520 eurot

(käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud

apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 18 tunni ulatuses tunnitasuga 140 eurot

(käibemaksuta).

Nimekirja

kohaselt

seisnes

õigusabi

18.12.2017

apellatsioonkaebusega tutvumises ja analüüsis (2 t), 20.12.2017 kliendiga

nõupidamises (1 t), 28.12.2017 apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (5 t 40

min), 08.01.2018 kliendiga nõupidamises ja vastuse täiendamises (3 t 20 min),

02.05.2018 seisukoha koostamises (4 t), 04.05.2018 kliendiga nõupidamises (30 min)

ja 07.05.2018 seisukoha täiendamises (1 t 30 min).

Menetluskulude

kindlaksmääramise avalduses palub hageja menetluskulud välja mõista käibemaksuta.

Kostja oma seisukohta hageja menetluskulude osas ei esitanud.

38. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu seoses vastuse koostamisega

apellatsioonkaebusele (sh kaebusega tutvumine, analüüs, vastuse koostamine ja

täiendamine ning kliendiga nõupidamine) on põhjendatud ja vajalik kokku mitte

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278

rohkem kui 9 tunni ulatuses. Esindaja oli tsiviilasja materjalidega ning vaidlusaluse

esemega juba eelnevalt tuttav ning vastuses apellatsioonkaebusele hageja olulises osas

kordab maakohtus esitatud väiteid. Ajakulu, mis on kaasnenud seisukoha esitamisega

07.05.2018, sh seisukoha koostamine, kliendiga nõupidamine ja seisukoha

täiendamine, on samuti põhjendatud osaliselt. Viidatud seisukohas kordab hageja

kokkuvõtlikult apellatsioonkaebuse vastuses toodud seisukohti, mistõttu kolleegiumi

hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu nimetatud toiminguteks kokku mitte

rohkem kui 2 tundi. Lepingulise esindaja tunnitasu määr 140 eurot (käibemaksuta) on

mõistlik ning TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud.

39. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud (11*140) 1540 eurot (käibemaksuta).

Tulenevalt hageja poolt menetluskulude nimekirjas esitatud taotlusest ning võttes

aluseks TsMS § 445 lg 1, märgib kohus otsuse resolutsioonis, et väljamõistetud

menetluskulud tuleb tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele

nr EE501010220105597013.

40. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele

otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

41. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Ele Liiv

Kaupo Paal

11(11)

Tsiviilasi nr: 2-17-3278