3-16-1759/39 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3161759

Otsuse kuupäev

1. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

A kaebus Tallinna Lasnamäe linnaosa valitsuse otsuste ja Harju

maavanema vaideotsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja A, esindaja vandeadvokaat Siret Saks

Vastustajad:

Tallinna linn, esindaja Liisi Raamets-Tunali

Sotsiaalkindlustusamet (Harju maavanema õigusjärglane)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

A kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2017. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

15. septembri 2017. a otsus.

3. Teha uus otsus, millega tühistada Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande

osakonna 16. mai 2016. a otsus nr 9-6/1267 ja 26. mai 2016. a protokolli nr 5

päevakorrapunktis 3 sisalduv otsus ning Harju maavanema 5. augusti 2016. a vaideotsus

nr 1948-k.

4. Mõista Tallinna linnalt riigituludesse menetluskulu 902 eurot ja 40 senti ning

Sotsiaalkindlustusametilt 451 eurot ja 20 senti.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtutäituri vahendusel müüdi 1. märtsil 2016 toimunud enampakkumisel kaks kaebajale

kuuluvat korteriomandit. Korterite müügist saadud raha arvestati kaebaja laenulepingutest

tulenevate võlgade katteks ja kohtutäituri tasuks.

2. Kaebaja esitas 14. aprillil 2016 Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsusele (Lasnamäe LOV)

toimetulekutoetuse taotluse. Kaebaja oli alates 6. aprillist 2016 registreeritud töötuna, kes ei saanud

töötutoetust ega töötuskindlustushüvitist. Tema leibkonda kuulub 2008. a sündinud laps. Taotluse

kohaselt moodustas kaebaja sissetuleku märtsis peretoetus 69 eurot ja 18 senti. 15. aprillil 2016

selgitas Lasnamäe LOV kaebajale telefoni teel, et 2016. a aprillikuus ta toimetulekutoetust ei saa,

kuna tema perekonna sissetulekud märtsis ületasid seadusega kehtestatud piirmäära. 9. mail 2016

esitas kaebaja Lasnamäe LOV-le avalduse, milles palus kirjalikku vastust talle toimetulekutoetuse

määramata jätmise kohta.

3-16-1759

3. Lasnamäe LOV sotsiaalhoolekande osakond selgitas 16. mai 2016. a otsuses nr 9-6/1267

toimetulekutoetuse mitte määramise kohta, et enampakkumisel vara võõrandamisest saadud tulu

tuleb arvestada kaebaja sissetulekuna. Toimetulekutoetuse määramisel ei ole võimalik arvestada

erinevate laenumaksete ja täitemenetlustega.

4. Lasnamäe LOV sotsiaalhoolekande komisjon vaatas kaebaja taotluse uuesti läbi ja leidis 26. mail

2016 toimunud koosolekul, et kaebajale toetuse määramata jätmise otsust pole alust muuta

(protokolli nr 5 päevakorrapunkt 3). 2016. a märtsis oli kaebaja netosissetulek 164 469 eurot ja

18 senti (vara müügihind 164 400 eurot pluss peretoetus 69 eurot ja 18 senti). Swedbanki teatise

kohaselt laekus vara müügist pärast kohtutäituri tasu mahaarvamist kaebaja laenulepingutest

tulenevate võlgnevuste katteks 150 689 eurot ja 62 senti. Teatise järgi olid kaebaja lepingulised

kohustused 19. aprilli 2016. a seisuga täitmata veel 16 214 euro ja 50 sendi ulatuses.

Kaebaja netosissetulekust saab maha arvata eluasemekulud 189 eurot ja 25 senti (korteri üür).

Riiklik toimetulekupiir kahele inimesele on 260 eurot. Enampakkumisel vara võõrandamisest

saadud tulu ei ole nimetatud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lgs 2, kus on loetletud

sissetulekud, mida toimetulekutoetuse määramisel ei arvestata. Seega pole alust jätta seda kaebaja

märtsikuu sissetuleku hulka arvestamata.

5. Harju maavanem jättis 5. augusti 2016. a korraldusega nr 1948-k kaebaja vaide Lasnamäe LOV

otsuste peale rahuldamata. Maavanem sedastas, et vara müügist saadud tulu kaebaja kasutada ega

käsutada ei saanud. SHS § 133 lg 2 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid piiritleb

ammendavalt, milliseid sissetulekuid toimetulekutoetuse määramisel ei arvestata. Seadus on

puudulik, kuid haldusorgan saab menetlust läbi viia üksnes õigusaktide piires.

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Lasnamäe LOV 16. ja

26. mai 2016. a otsused ning Harju maavanema vaideotsuse. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused

on vastuolus sotsiaalhoolekande põhimõtetega ning rikuvad tema õigust riigi abile puuduse korral.

Täitemenetluses võõrandatud vara eest saadud raha laekus pangale ja kohtutäiturile, seda ei saa

pidada kaebaja sissetulekuks. Lasnamäe LOV ei ole otsuse langetamisel arvestanud kaebaja ja tema

lapse tegeliku abivajadusega. Perekond pidi aprillis 2016 hakkama saama 69 euro ja 18 sendiga.

Seejuures tuli neil tasuda 300eurone üürimakse. SHS § 133 lgs 2 toodud loetelu ei ole ammendav.

7. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 27. märtsi 2017. a otsusega rahuldamata. SHS § 133 lg 2

sätestab tulud, mida ei arvata toimetulekutoetuse määramisel perekonna sissetuleku hulka. Peamiselt

on tegu riigi või kohaliku omavalitsuse toetustega. Korterite sundmüügist saadud tulu nimetatud

loetellu ei kuulu. Seda ei võimalda arvestamata jätta ka SHS § 133 lg 3. Kinnisvara olemasolu ja

selle müügist saadud tulu näitab ilmselgelt isiku varalist seisu ning sellega arvestamata jätmine ei

oleks kooskõlas toimetulekutoetuse eesmärgiga. Laenumakseid või täitemenetlusega seotud kulusid

ei ole võimalik netosissetulekust maha arvata, ka eluasemekuludena mitte. Õiguskantsler ei ole

pidanud laenumaksete sissetulekust mahaarvamise õiguse puudumist põhiseadusega vastuolus

olevaks. Laenu võtmine on isiku vaba valik ja sellega seotud riskid peavad jääma tema enda kanda.

Seetõttu jättis Lasnamäe LOV laenu tagasimaksed ja täitemenetluse kulud õiguspäraselt kaebaja

sissetulekust maha arvamata. Lasnamäe LOV-l puudus kaalumisõigus. Tegu on riigieelarvelistest

vahenditest makstava toetusega, mille maksmise tingimuste kindlaksmääramine on seadusandja,

mitte kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kaebajale selgitati võimalust taotleda linnalt täiendavalt

muid sotsiaaltoetuseid.

8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada.

2(6)

3-16-1759

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. septembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata, nõustudes halduskohtu põhjendustega. Kohaliku omavalitsuse

üksusel pole võimalik sotsiaalhoolekande seadust laiendavalt tõlgendada ei selle § 3 p 1,

põhiseaduse § 28 lg 2 ega lastekaitseseaduse alusel. Põhiõigus riigi abile ei ole absoluutne. Abi

saamise tingimused sätestab seadus. Kaebajal oli võimalik taotleda Tallinna linnalt muid linna

eelarvest makstavaid toetuseid. Pärast vastavasisulise taotlusega linna poole pöördumist makstigi

kaebaja perele erinevaid sotsiaaltoetusi linna eelarvest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles leiab, et kohtud on lähtunud seaduse

tõlgendusest, mis jätab hädas olevad inimesed, sh alaealise, abita. Ringkonnakohus ei ole

analüüsinud kaebaja väidet, et halduskohtu viidatud õiguskantsleri seisukoht käsitleb teist olukorda.

Kaebaja meelest on abi andja suhteliselt vaba otsustama, millist abi ja millistel tingimustel anda, et

tagada puudust kannatava isiku toimetulek. Seda kinnitavad sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud

sotsiaalhoolekandelise abi andmise eesmärgid ja põhimõtted.

11. Tallinna linn esitas kassatsioonkaebuse kohta vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse

rahuldamata jätta. Linn leiab, et ta on kohustatud toetuste määramisel järgima seaduses sätestatud

nõudeid. Asjakohaste õigusaktide laiendava tõlgendamise võimalust linnal ei olnud. Kaebaja pere

2016. a aprillikuu ainus sissetulek ei olnud 69 euro ja 18 sendi suurune peretoetus. Kaebaja

14. aprilli 2016. a kirjaliku seletuse kohaselt maksis tema õde tema eest 9. aprillil 2016 korteri

üürimisega seotud summad (350 eurot maakleritasu ja 350 eurot tagatisraha). See on arvestatav

kaebaja sissetulekuna.

Kaebajale selgitati 15. aprillil 2016 telefoni teel Tallinna linna eelarvest makstavate toetuste

taotlemise võimalust. Kaebaja pöördus sotsiaaltoetuste talitusse aga alles 10. mail 2016. Mais

makstigi kaebaja perele erinevaid sotsiaaltoetusi kokku 203 eurot. Lisaks abistavad kaebajat

pidevalt tema sugulased ja teised lähedased. Seega ei jäänud kaebaja pere toimetulekutoetuse

määramata jätmise tõttu abitusse olukorda.

12. Sotsiaalkindlustusamet esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse

rahuldamata jätta. Amet leiab, et sissetulekuna tuleb arvestada igasugust tulu, mida ei saa SHS § 133

lg 2 alusel sissetulekust maha arvata. Lasnamäe LOV-l polnud seega võimalik kaebaja vara müügist

saadud tulu arvestamata jätta. SHS § 133 lgtes 2 ja 5 sätestatud loetelud on ammendavad ning LOVl

puudus võimalus neid laiendavalt tõlgendada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Põhiseaduse § 28 lgga 2 nähakse ette õiguse saada puuduse korral riigilt abi. Tegu on

soorituspõhiõigusega, mis annab isikule õiguse nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis

tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3416713, p 31).

Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek

peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3413314, p 27).

Toimetulekupiiri kehtestab Riigikogu igal aastal riigieelarve seadusega. 2016. aasta riigieelarve

seaduse § 2 lg 8 p 1 kohaselt oli 2016. aastal üksi elava inimese toimetulekupiiriks 130 eurot kuus.

3(6)

3-16-1759

Perekonna iga lapse toimetulekupiir oli võrdne perekonna esimese liikme toimetulekupiiriga (SHS

kuni 2017. a lõpuni kehtinud redaktsioon, § 131 lg 5).

Abi andmise kohustuse täitmiseks on riik loonud toimetulekutoetuse, mille eesmärk on leevendada

ajutise abimeetmena abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust (SHS § 131 lg 1).

Toimetulekutoetust on õigus saada isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast

eluasemekulude maha arvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri (SHS § 131 lg 2).

14. SHS § 133 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või

perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis,

jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Lisaks on

SHS § 133 lgs 2 sätestatud negatiivne loetelu sissetulekutest, mida toimetulekutoetuse maksmise üle

otsustamisel ei arvestata. Loetellu kuuluvad sellised sissetulekud, mille maksjaks või tagajaks on

riik või kohalik omavalitsus ja mida makstakse üldjuhul selleks, et omakorda tagada mõnd

põhiõigust (nt puuetega inimeste sotsiaaltoetused, õppelaen, õppetoetus, tööturuteenuste raames

makstavad stipendiumid, vajaduspõhine peretoetus).

15. Käesoleva kohtuasja lahendamiseks tuleb selgitada, kas netosissetuleku mõiste hõlmab

sotsiaalhoolekandeseaduse tähenduses kaebaja kinnisvara müügiks täitemenetluses toimunud

enampakkumise tulemit, millele vastav rahasumma laekus võlausaldajate ja kohtutäituri kontole.

16. Netosissetuleku mõistet sotsiaalhoolekandeseadus ei ava. Sotsiaalhoolekandeseaduse eelnõu

(98 SE) seletuskirjas on mõistet selgitatud järgmiselt: "Netosissetuleku all mõeldakse sissetulekuid,

millest on maha arvatud kõik igakuised maksud ja maksed (tulumaks, töötuskindlustusmakse,

kohustusliku kogumispensioni makse). Ka füüsilisest isikust ettevõtjate ettevõtlustulu, millest on

maha arvatud ettevõtlusega seotud kulutused, kuulub sissetulekute hulka. Samas ei arvestata

netosissetuleku puhul muude kulutustega, näiteks erinevate laenumaksetega ja täitemenetlustega."

(lk 49).

Netosissetuleku mõistet kasutatakse ka nt Statistikaameti korraldatavates sotsiaaluuringutes.

Statistikaamet on määratlenud netosissetuleku kui "palgatöö eest ja individuaalsest töisest

tegevusest saadud sissetuleku, omanditulu, sotsiaalsete siirete, teistelt leibkondadelt saadud

regulaarsete rahaliste maksete ja enammakstud tulumaksu tagastuse summa, kust on maha arvatud

leibkonna poolt tehtud regulaarsed rahalised maksed teistele leibkondadele, varalt tasutud maksud ja

tulumaksu

juurdemaksed"

(http://pub.stat.ee/px-

web.2001/Database/Sotsiaalelu/09Sissetulek/ST_01.htm).

17. Eeltoodud määratlused on erinevad, eriti netosissetuleku arvutamisel sissetulekust

mahaarvatavate kulutuste poolest. Pole aga kahtlust, et netosissetulekuna käsitlemiseks peab

vaadeldav arveldus esmalt üldse olema liigitatav abitaotleja sissetulekuks. Alles siis tulevad

päevakorrale küsimused, milliseid kulusid võib sissetulekust SHS § 133 lg 1 kohaselt maha arvata

ning ega laekunud summa ei kujuta endast SHS § 133 lgs 2 nimetatud erandlikku sissetulekut, mida

toimetulekutoetuse arvestamisel inimese või perekonna sissetulekute hulka ei arvata. Seetõttu on

sissetuleku piiritlemisel asjakohatu halduskohtu iseenesest õige märkus, et sundmüügist saadavat

tulu ei saa SHS § 133 lg 2 alusel kaebaja sissetulekust maha arvata.

Samuti pole sissetuleku kindlakstegemisel asjakohane see, et SHS § 133 lg 5 järgi ei võeta

eluasemekuludena arvesse eluasemelaenu tagasimakseid. Vaidlus ei käi praegu selle üle, kas panga

võlanõude rahuldamist enampakkumise tulemi arvelt võiks lugeda netosissetulekust mahaarvatavaks

4(6)

3-16-1759

eluasemekuluks. Praeguse vaidluse tuum on selles, kas vara võõrandamisest saadud raha laekumine

kohtutäiturile ja võlausaldajale on hõlmatud sissetuleku mõistega ja omistatav kaebajale.

18. Nende küsimuste lahendamisel tuleb arvestada sotsiaalhoolekande põhimõtteid ja

toimetulekutoetuse eesmärki. See eesmärk on tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid

esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 27. veebruari 2003. a otsus asjas nr 331803, p 13). Viidatud kohtuasjas analüüsis

Riigikohtu halduskolleegium, kas füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtluskulud on võimalik

toimetulekutoetuse määramisel sissetulekutest maha arvata. Kolleegium leidis, et

toimetulekutoetuse määramisel arvestatav sissetulek pidi kuluma tarbimiseks – minimaalsete

tarbimisvajaduste rahuldamiseks –, mitte ettevõtluseks, sh ettevõtluskulude katmiseks.

Toimetulekupiiriga ei saa võrrelda sissetulekut, mida polegi võimalik tarbimiseks kasutada, kui ei

lõpetata ettevõtlust (viidatud otsuse p 11).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ja märgib lisaks järgmist. Sotsiaalhoolekandelise abi

andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2).

Sellele põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust asjaomastes normides seatud

sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem

elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel

olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). Kokkuvõttes on

toimetulekutoetuse määramisel oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt

piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks.

19. SHS § 133 lg 1 kohaldamisel tuleb üldiselt abitaotleja sissetulekuna arvesse võtta igasugust

laekunud raha, millest ei saa maha arvata muid jooksvaid kulutusi, kui samas sättes nimetatud

elatisemakse ja eluasemekulud.

Seejuures ei ole asja müümisel inimese sissetulekuks mitte kogu müügisumma, vaid müügisumma

ja soetusmaksumuse vahe ehk vara müügist saadav kasu. Vastasel korral tekiks sissetulekute

arvestust moonutav kumulatsioon: kui inimene on asja soetanud nt varasemal perioodil laekunud

töötasu eest, siis on see töötasu laekumise perioodil sissetulekuna korra juba arvesse läinud. Kui ta

sama asja hiljem müüb, toimuks kogu müügihinna arvessevõtmisel sisuliselt omaaegse sissetuleku

teistkordne arvessevõtmine sissetulekuna.

Osas, milles asja müügisumma ei ole vaadeldav sissetulekuna, on abitaotlejale laekunud

müügisummat võimalik sotsiaaltoetuse määramisel arvestada abitaotleja käsutuses oleva varana

(SHS § 134 lg 4 p 7), sarnaselt nt eelmiste perioodide sissetuleku arvelt säästetud rahaga.

20. Kinnistute müümisel täitemenetluses laekub raha vähemalt üldjuhul ostjalt otse kohtutäituri

kontole (vt nt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 43 lg 1, 93 lg 3, lgd 51 ja 52, § 95 lg 1 teine lause,

§ 102 lg 4 teine lause ja § 137 ). Sellest rahast võtab täitur esmalt maha täitekulud, sh oma tasu

(vt kinnisasjade korral TMS § 174 lg 2). Ülejäänu kannab täitur üle sissenõudjale. Võlgnikul ei ole

õigust nõuda müügist saadud raha enda käsutusse. Tal on õigus nõuda enda käsutusse vaid see osa

vara müügist saadud rahast, mis jääb täitekulude katmise ja sissenõude rahuldamise järel üle

(TMS § 95 lg 2). Praegusel juhul sellist ülejääki aga ei tekkinud, seetõttu ei ole täitemenetlusest

laekunud raha käsitatav kaebajale laekunud rahana, tema sissetuleku ega ammugi netosissetulekuna.

21. Sotsiaalhoolekande seaduse seletuskirjas toodud selgitus, mille kohaselt netosissetuleku puhul ei

arvestata "muude kulutustega, näiteks erinevate laenumaksete ja täitemenetlusega", käsitleb

kulutusi, mida ei saa inimese toimetulekuvõime hindamisel tema sissetulekutest maha arvata.

5(6)

3-16-1759

Sellest, et täitemenetlusega kaasnevat väljaminekut ei arvata hädavajaliku kuluna inimese

sissetulekust maha, ei järeldu aga, et täitemenetluses vara müügist saadud raha on käsitatav tema

sissetulekuna ka siis, kui see raha ei laeku temale.

22. Täitemenetluse tulemusena vabanes kaebaja osaliselt oma kohustustest võlausaldajate ees.

Võlakoormuse vähenemist ei saa praegusel juhul pidada kaebaja netosissetulekuks SHS § 133 lg 1

tähenduses kahel põhjusel. Esiteks ei saanud kaebaja vara sundmüügist eelduslikult isegi mitte

arvestuslikku tulu. Kaebaja vabanes küll osaliselt võlakohustusest panga ees, kuid sellega kaasnes

tema vara koosseisu kuulunud korteriomanditest ilmajäämine. Teiseks ei vähendanud sundmüük

reaalselt kaebaja abivajadust, sest tal puudus võimalus kasutada täitemenetluse tulemit enda ja oma

lapse esmavajaduste rahuldamiseks. Sotsiaalhoolekande põhimõtete (eespool p 18) valguses saab

netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse

varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste

arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav isiku netosissetulekuna

toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele

minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks.

23. Kolleegium rõhutab, et realiseerimata nõuded on samas käsitatavad varana, mida SHS § 134 lg 4

p 7 järgi on võimalik toetuse määramisel arvestada, kui nende arvelt on inimesel võimalik tagada

endale ja oma perekonnale elatusvahendeid. Näiteks sissenõutavat töötasunõuet tööandja vastu

võetakse arvesse töötaja varana, kuid seni, kuni töötasu pole välja makstud, ei saa seda käsitada

sissetulekuna.

Veel tuleb märkida, et kuna eluasemelaenu tagasimakse ei ole kohustus, mis SHS § 133 lg 5 järgi

inimese abivajadust suurendaks, ei saa ainuüksi sellest kohustusest vabanemine ka tema abivajadust

vähendada.

24. Riigikohus leiab eeltoodu põhjal, et kaebaja ei saanud täitemenetluse tulemina netosissetulekut

SHS § 133 lg 1 tähenduses. Vastustajad lähtusid kaebajale toimetulekutoetuse määramisest

keeldumisel sotsiaalhoolekande seaduse ekslikust tõlgendusest, mistõttu on vaidlustatud otsused

õigusvastased ja tuleb tühistada. Riigikohus tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning

teeb asjas uue otsuse, millega tühistab Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande

osakonna 16. mai 2016. a otsuse ja 26. mai 2016. a protokolli päevakorrapunktis 3 sisalduva otsuse

ning Harju maavanema 5. augusti 2016. a vaideotsuse.

Kaebaja esindaja tasu riigi õigusabi osutamise eest on kohtumenetluse käigus tehtud määrustega

kindlaks määratud järgmiselt: halduskohtu 19. septembri 2016. a määrus – 619 eurot ja 20 senti,

ringkonnakohtu 29. juuni 2017. a määrus – 518 eurot ja 40 senti, Riigikohtu 6. detsembri 2018. a

määrus – 216 eurot. Kokku kulus riigi õigusabi osutamiseks 1353 eurot ja 60 senti. Nimetatud

summa tuleb HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 3 alusel mõista vastustajatelt välja Eesti Vabariigi

kasuks. HKMS § 108 lg 12 ja TsMS § 173 lg 4 alusel määrab Riigikohus kulude kandmise

proportsiooni vastustajate vahel järgmiselt: 2/3 väljamõistetavatest kuludest (s.o 902 eurot ja

40 senti) jääb Tallinna linna ning 1/3 (s.o 451 eurot ja 20 senti) Sotsiaalkindlustusameti kanda.

HKMS § 175 lgte 3 ja 4 ning sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 8 alusel tuleb avaldatavas otsuses

asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)