2-17-12771/34 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-17-12771

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Donald Kiidjärv

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31. mai 2018, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-17-12771

Tsiviilasi

Nadežda Gorjunova hagi Vjatšeslav Gorjunovi

vastu

korteriomandi

omandiõiguse

tuvastamiseks

Vjatšeslav

Gorjunovi

vastuhagi

Nadežda Gorjunova

vastu

ühisvaraks

oleva

korteriomandi jagamiseks

Tsiviilasja hind

hagihind 30 000 eurot

vastuhagi hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja / vastuhagi kostja: Nadežda Gorjunova

(ik XXX; elukoht XXX), lepinguline esindaja: Maia

Ploom

kostja / vastuhagi hageja: Vjatšeslav Gorjunov

(ik XXX; elukoht XXX), lepingulised esindajad:

advokaadid Karina Lõhmus-Ein ja Artur Maljukov

Kohtuistungi toimumise aeg

25. aprill 2018

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Nadežda Gorjunova hagi Vjatšeslav Gorjunovi vastu korteriomandi

omandiõiguse tuvastamiseks.

2. Tuvastada, et XXX Tartus asuv korteriomand (registriosa nr XXX) kuulub Nadežda

Gorjunova ainuomandisse.

3. Jätta rahuldamata Vjatšeslav Gorjunovi vastuhagi Nadežda Gorjunova vastu XXX

Tartus asuva korteriomandi ühisvarana jagamiseks.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta menetluskulud Vjatšeslav Gorjunovi kanda.

6. Välja mõista Vjatšeslav Gorjunovilt riigilõiv 1000 eurot ja lepingulise esindaja kulu

2229,60 eurot, kokku menetluskulu 3229,60 eurot Nadežda Gorjunova kasuks.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

2/7

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on Nadežda Gorjunova (hageja) 28.08.2017 hagi

Vjatšeslav Gorjunovi (kostja) vastu tuvastamiseks, et XXX Tartus asuv korteriomand

(registriosa nr XXX) kuulub hageja ainuomandisse (tlk 2-5, 17).

Hagiavalduse ja hageja 06.10.2017 vastuse (tlk 33-34) järgi abiellusid pooled

XX.XX.XXXX. Pärast abielusuhete lõppemist ostis hageja korteri, mis kanti XX.XX.XXXX

kinnisturaamatusse. 15.02.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2-12/99 lahutas kohus poolte

abielu ja kinnitas ühisvara jagamise kokkuleppe. Kokkuleppe p IX järgi lugesid pooled

kokkuleppe täieliku täitmisega kogu ühisvara jagatuks ja kinnitasid vastastikku, et neil

puuduvad igasugused nõuded teineteise vastu. Pooled lähtusid õigesti sellest, et korter

on hageja lahusvara, ei lugenud korterit ühisvaraks ega jaganud seda. Kuna ühisvara on

jõustunud kohtuotsusega jagatud, ei saa kostja esitada uuesti ühisvara jagamise nõuet

ning tähtsust ei oma abielusuhete lõppemise aeg. Pealegi väitis kostja 07.12.1998 hagis,

et abielusuhted lõppesid enam kui paar aastat tagasi, seega 1996. – 1997. a. Aastal

2017 selgus, et notarid ei taha korteriomandiga kostja nõusolekuta tehingut teha. Algselt

oli kostja nõus notari juurde ilmuma, hiljem hakkas väitma, et korteriomand on poolte

jagamata ühisvara.

2.

29.09.2017 vastuses (tlk 22-24) ja 19.10.2017 seisukohas (tlk 38-40 / 43-45) palus

kostja jätta hagi rahuldamata. 08.12.2017 esitas kostja vastuhagi korteriomandi

ühisvarana jagamiseks (tlk 53-57). 17.01.2018 täpsustatud vastuhagis (tlk 77-82) palus

kostja lõpetada poolte ühisomandi XXX Tartus asuvale korteriomandile järgmiselt: müüa

korteriomand avalikul enampakkumisel; kanda müügist saadud raha arvel müügikulud;

jagada müügist saadud raha, millest on maha arvatud müügikulud, poolte vahel

võrdsetes osades. Kohus võttis vastuhagi menetlusse 19.01.2018 (tlk 84).

Kostja esitatud menetlusdokumentide järgi omandati korter vallasasjana XX.XX.XXXX.

Sel ajal elasid pooled koos, nende abielusuhted ei olnud lõppenud. Korteriomand kanti

kinnistusraamatusse XX.XX.XXXX. Tähtsust omab korteri vallasasjana omandamise aeg.

15.02.2001 otsusega jagatud ühisvara hulgas XXX korteriomandit ei ole. Seega kuulub

see tänaseni ühisvarasse. Vara ei saa lugeda jagatuks üldsõnalise kinnitusega. Jagatuks

saab lugeda kohtuotsuses konkreetselt nimetatud vara.

Kuigi kostja väitis 07.12.1998 hagis, et abielusuhted lõppesid paar aastat tagasi, on

hageja kostja väited 02.02.1999 vastuses nimetatud hagile ümber lükanud. Hageja esitas

abielusuhete lõppemise osas erinevaid väiteid, kuid vastusest tuleneb üheselt, et

kooselu lõppes 1998. a sügisel. Tsiviilasjas nr 2-12/99 taotles hageja sõiduautole KIA

Sephia vastuhagi tagamiseks käsutamise keelumärke seadmist. Dokumentide järgi

omandati sõiduauto 1998. a sügisel. Hageja leidis, et tegemist on ühisvarasse kuuluva

sõidukiga sellest lähtudes, et abielusuhted ei olnud veel lõppenud.

Kostja 20.02.2018 seisukoha (tlk 116-118) järgi ei olnud poolte suhted enne kooselu

lõppemist väga head, kuid nad elasid ja majandasid ühises kodus kuni 1998. a sügiseni.

1998. a augustis korraldati ja peeti koos ka kostja XXX juubelit. Korter osteti ühiselt

investeeringuna, hageja ei asunud sinna pärast ostu elama. Korter vajas remonti,

3/7

materjali ostis ja remondi korraldas kostja.

3. Hageja palus 05.02.2018 vastuses (tlk 88-91) jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja

väitis oma 02.02.1999 vastuväites, et abielusuhted lõppesid 1997. a. Eesti keele ja

juriidiliste teadmiste puudulikkuse tõttu käsitas hageja ühesugusena abielusuhete

lõppemist ja kunagisest ühisest kodust viimaste varaesemete ära viimast. 1999. a

vastuses kohtule kirjeldas hageja, et kostja ajas ta kodust 1997. a välja ja ta pidi otsima

varjupaika mujalt. Sisuliselt olid abielusuhted lõppenud juba varem. Hageja elab korteris

alates selle vallasasjana ostmisest ja see on tema registreeritud elukoht. Korterisse

elama asumisel sõlmis hageja telefoni liitumislepingu ja maksis kogu aeg telefonimaksu.

Säilinud on osa korteriga seotud maksete tasumise kviitungitest; summade suuruse järgi

on tasutud nii korteri omamisega seotud tasud kui kasutatud teenuste eest. Abielusuhete

lõppemise aeg nähtub ka Tartu Maakohtu 15.02.2001 otsusest; hageja viitab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-le 3. Asjaolu, et kostja pidas korterit

hageja ainuomandiks, tõendab seegi, et ta ei tundnud selle vastu huvi 20 aastat.

4.

28.03.2018 kohtuistungil (tlk 135-155) kuulas kohus ära hageja taotletud tunnistajad

D.G.i, I.G., S.I., J.H. ning J.T. ja kostja taotletud tunnistajad A.G., T.K. ning M.T.i. Hageja

seletas, et käis kostja elukaaslase A.G. poes kostjat sõimamas 1999. a juunis, sest kostja

hakkas ühist vara kõrvaldama. 05.06.1999 otsus haldusõiguserikkumise asjas tõendab,

et konflikt ei olnud mitte 1998. a novembris ja mehe äravõtmise pärast, vaid

kohtumenetluse ajal ja vara tõttu.

5. Kostja leidis 04.04.2018 vastuses (tlk 158-159), et haldusõiguserikkumise asjas

tehtud otsus tekitab küsimusi, sest see on tehtud laupäeval, puudub number ja viidatud

on haldusõiguserikkumiste seadustiku § 25 lg-le 3, kuigi paragrahvil puudus 3. lõige.

6. Hageja 11.04.2018 vastuse (tlk 167-168) järgi ei vastuta tema selle eest, millal ja

millise õigusakti alusel otsus tehti. Kostja viidatud asjaolud ei muuda otsust õigustühiseks

või otsuses näidatud asjaolusid olematuks. Hageja tasus õigusrikkumise eest määratud

trahvi 07.06.1999. Hageja 03.02.1999 vastuhagi tsiviilasjas nr 2-12/99 ei tõenda poolte

kooselu 1998. a. 10.11.1998 auto KIA Sephia ostnud osaühing Rolaan asutati

17.10.1995, seega kuulus osaühing ühisvara hulka. Vastuhagis viitas hageja osaühingu

varale, mille jagamist ta soovis. Sisuliselt soovis hageja osaühingu jagamist. Hageja

koostas vastuhagi juristi abita ega osanud juriidiliselt täpsemalt väljenduda. Osaühing

kustutati 10.10.2000 ning hageja loobus auto ja osaühingu muu vara jagamise nõudest.

7.

25.04.2018 kohtuistungil (tlk 174-178) leidis kostja esindaja, et tunnistajate J.H. ja

S.I. ütlused on kahtlased. Vastuoluline on, et varasemaid sündmusi tunnistajad

mäletavad, kuid hilisemad mitte. J.H. jääb mulje, et ta oli igapäevaselt hageja kõrval.

Tunnistajad D.G. ja I.G. on huvitatud isikud ja nende ütlused ebausaldusväärsed, sest

vaidlusalune korter lubati nende lastele. Hageja esindaja märkis, et kostja tunnistajate

ütlused ei klapi kirjalike tõenditega ja ka tunnistaja A.G. on asjast huvitatud isik.

8. Hageja nimekirja järgi on tema menetluskuluks riigilõiv 1000 eurot, õigusabikulu

2120 eurot (17 t 35 min * 120 eurot käibemaksuta) ja õigusabikulu 25.04.2018

kohtuistungil osalemise eest hinnaga 120 eurot/t (tlk 179-180, 189). Kostja nimekirjade

järgi on tema menetluskulud kokku 2643 eurot – õigusabikulu 2343 eurot (17,75 t *

132 eurot käibemaksuga) ja riigilõiv 300 eurot (tlk 181-182, 192-193).

KOHTU SEISUKOHT

9. Hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Põhjendatud on tuvastada, et

vaidlusalune korteriomand kuulub hageja ainuomandisse. Menetluskulud tuleb jätta

kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu kokku 3229,60 eurot.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

pooled abiellusid XX.XX.XXXX (tlk 2, 78);

4/7

-

Tartu Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-12/99 – kostja hagi hageja vastu

abielu lahutamiseks ja hageja vastuhagi kostja vastu ühisvara jagamiseks;

-

jõustunud 15.02.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2-12/99 lahutas kohus poolte abielu

ja kinnitas poolte abielu ajal soetatud ühisvara jagamist käsitleva ning otsuse

kirjeldav-motiveerivas osas kaldkirjas oleva kokkuleppe (tlk 7-10);

-

XX.XX.XXXX osteti vallasasjana XXX Tartus asuv korter (tlk 22, 90);

-

XXX Tartus asuv korteriomand (registriosa nr XXX) kanti XX.XX.XXXX avalduse

alusel kinnistusraamatusse XX.XX.XXXX, korteriomand kinnistati hageja nimele

(tlk 11).

11. Hageja leiab, et korteriomand on tema lahusvara ja sellest lähtusid pooled ka

tsiviilasjas nr 2-12/99 ühisvara jagamisel. Hageja palub tuvastada korteriomandi

kuulumise oma ainuomandisse. Kostja on seisukohal, et tegemist on poolte ühisvaraga,

mis jäi tsiviilasjas nr 2-12/99 jagamata. Kostja palub lõpetada poolte ühisomandi

korteriomandile selle müümisega avalikul enampakkumisel.

12. Riigikohus asus 26.09.2012 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-93-12 p-s 18 seisukohale, et

ei enne 01.07.2010 kehtinud ega praegu kehtivas perekonnaseaduses ole sätestatud

põhimõtet, et kogu ühisvara tuleb jagada korraga, ega seda, et osa ühisvara jagamine

välistaks hiljem muu ühisvara jagamise. Seega on võimalik ühisvara jagada osadena

ning 15.02.2001 otsusele tsiviilasjas nr 2-12/99 vaatamata on põhimõtteliselt võimalik, et

vaidlusalune korteriomand on poolte jagamata ühisvara.

15.02.2001 otsusega kinnitatud kokkuleppe I punkti järgi soovisid pooled jagada kogu

abikaasade ühisvara. Kokkuleppe IX punkti kohaselt loevad pooled kokkuleppe täieliku

täitmisega kogu ühisvara jagatuks ja kinnitavad vastastikku, et neil puuduvad igasugused

nõuded teineteise vastu.

Riigikohus on 01.11.2013 otsuse kohtuasja nr 3-2-1-118-13 p-s 12 selgitanud, et lepingu

tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud

asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu

tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui poolte ühist tegelikku

tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi

lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Lepingu tõlgendamisel tuleb

eelkõige arvestada võlaõigusseaduse § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh

lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele

varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust

ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat.

Kokkuleppest tulenevalt oli poolte tahe suunatud omavaheliste varaliste suhete

reguleerimisele ning sõnastus viitab ühisele soovile välistada pärast seda edaspidised

nõuded teineteise vastu. Poolte kokkuleppest tuleneb üheselt, et nad soovisid jagada

kogu ühisvara ja neil puuduvad teineteise vastu igasugused nõuded. Kokkuleppes ei ole

ühisvarana välja toodud vaidlusalust korteriomandit. Poolte esitatud tsiviilasja nr 2-12/99

materjalidest ei ilmne, et nad oleksid seda üldse ühisvaraks pidanud. Hageja esitatu järgi

ei ole kostja tundunud korteri vastu ka hiljem huvi ja oli probleemi tekkimisel esialgu nõus

seoses korteriomandiga notari juurde ilmuma (tlk 3, 90). Tõlgendades kokkulepet koos

antud menetluses tuvastatud muude asjaoludega (vt järgmised punktid), peab kohus

põhjendatuks asuda seisukohale, et korteriomand on hageja lahusvara ja kuulub tema

ainuomandisse, mistõttu tuleb hagi rahuldada.

13. Riigikohus on selgitanud, et korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isikud,

kes olid korteri kui vallasasja omanikud ning vallasasjana ühisvaraks olnud korter on

abikaasade ühisvara ka korteriomandina vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati

ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu (vt nt Riigikohtu 07.04.2009 otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-23-09, p 13).

5/7

Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 alusel tuleb ühisvara koosseisu

kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Enne 01.07.2010

kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema

omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise

teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete

lõppemist.

14. Hageja väitel omandas ta korteri vallasasjana pärast abielusuhete lõppemist. Kostja

on seisukohal, et korter vallasasjana omandati abielusuhete ajal.

PKS1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 II lause alusel kujunenud praktika kohaselt loeti abikaasade

abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii

isiklikud kui ka varalised suhted (vt Riigikohtu 14.05.2014 otsus kohtuasjas

nr 3-2-1-31-14, p 13).

Hageja esitatu kohaselt märkis kostja tsiviilasjas nr 2-12/99 järjepidevalt, et poolte

abielusuhted lõppesid enam kui kaks aastat tagasi. Kostja hagiavaldus on dateeringuga

07.12.1998 (tlk 36) ja tsiviilasja numbri järgi esitatud hiljemalt 1999. a alguses. 15.02.2001

otsuse järgi oli kostja seisukohal, et abielusuhted on lõppenud ja pooled elavad lahus.

TsMS § 457 lg 3 järgi eeldatakse, et kohtuotsuse kirjeldav osa tõendab avaldusi, mida

menetlusosalised menetluses tegid.

Praeguses menetluses väidab kostja, et 1998. a märtsis ei olnud abielusuhted lõppenud,

pooled elasid ja majandasid koos sügiseni (tlk 116). Oma seisukohta tõendab kostja lisaks

tunnistajate ütlustele hageja 02.02.1999 dateeringuga vastusega (tlk 27), 18.02.1999 hagi

tagamise määrusega (tlk 28-29), arve-saatelehega sõiduauto KIA Sephia omandamise

kohta (tlk 30) ja hageja 03.02.1999 dateeringuga vastuhagiga (tlk 161-164). Kohus ei

nõustu kostjaga, et hageja 02.02.1999 vastus kinnitab üheselt poolte kooselu lõppemist

1998. a sügisel; kostja on õigesti märkinud, et hageja vastuses on esitatud abielusuhete

lõppemise kohta erinevaid väiteid (tlk 23). Ka asjaoludest, et osaühing Rolaan ostis

10.11.1998 sõiduauto KIA Sephia, hageja nimetas sõidukit oma vastuhagis ja kohus tegi

hageja vastuhagi tagamiseks autole käsutamise keelumärke, ei järeldu abielusuhete

lõppemine kostja väidetud ajal. Hageja on arusaadavalt selgitanud oma juriidiliste

teadmiste puudumist ning seda, et auto ostnud osaühing Rolaan oli poolte ühisvara ja

seega oli ühisvara jagamisel põhjendatud arvestada osaühingule kuuluva varaga selle

soetamise ajast sõltumata (tlk 168). Äriregistri väljavõtte kohaselt on osaühing Rolaan

esmakanne tehtud 17.10.1995 (tlk 171-172), vaidlust ei ole, et sel ajal olid poolte vahel

abielusuhted. Vastuhagist ilmneb sõiduauto KIA Sephia seos osaühinguga (tlk 162).

15.02.2001 otsusest nähtub, et hageja kinnitas menetluses lõppkokkuvõttes siiski kostja

väidet, et pooled elavad lahus enam kui paar aastat ning abielusuhted on lõppenud

(TsMS § 457 lg 3).

Kostja praegusi seisukohti ei tõenda ka tunnistajate ütlused. Kuigi M.T. (XXX) ütluste

järgi ei olnud kostja sünnipäeval XXX lahutusest mingisuguseid jutte, ei kinnita see

abielusuhete olemasolu. Tunnistaja ütlusest selgub lisaks, et pärast 1994. a suhtles ta

pooltega harvem, põhiliselt suhtlesid kostja ema ja tunnistaja vanaema, tunnistaja oli

noor ja temani ei pruukinud info jõuda (tlk 153). Tunnistaja A.G. (kostja praeguse

abikaasa) ütluste järgi tuli kostja 1998. a novembri algul tema töö juurde, seejärel tuli

kohe hageja, kes karjus, solvas ja süüdistas tunnistajat oma mehe äraviimises.

Tunnistaja kutsus politsei, kes viis hageja minema. Pärast seda ei läinud kostja tagasi

perekonna juurde (tlk 149-150). Tunnistaja T.K. ütluste järgi töötas ta A.G.ga samas

majas aadressil XXX ja nägi XXX, kuidas politsei tõi poest välja naisterahva, kes karjus,

et A.G. võtab ära tema abikaasa ja lõhub peresuhted (tlk 152). A.G. ja T.K. ütlused

intsidendi asjaolude ja aja kohta lükkab ümber hageja esitatud 05.06.1999 otsus

haldusõigusrikkumise asjas (tlk 156). Selle järgi sõimas hageja kostjat XXX Tartus

asuvas kaupluses 01.06.1999. Maksekorraldus tõendab, et hageja tasus määratud 82

krooni suuruse trahvi 07.06.1999 (tlk 170). Kostja märgitud küsitavused otsuse

6/7

vormistamisel (tlk 158) ei sõltu hagejast ega anna alust kahelda otsuses toodud muudes

andmetes. Ütluste ja dokumentaalse tõendi vastuolu seab kahtluse alla ka A.G. muud

ütlused, sh 24.10.1998 kostjaga tutvumise ja 1998. a detsembris poolte suhete

lõppemise kohta (tlk 149, 150). Tunnistaja ja kostja võimalik kooselu algusaeg ei välista

iseenesest poolte abielusuhete lõppemist tunduvalt varem.

Tõendamata ja paljasõnaline on kostja väide, et pooled ostsid korteri investeeringuna ja

kostja korraldas seal remondi (tlk 117). Hageja esitatud maksekorraldusest nähtuvalt

maksis ta korteri eest 230 000 krooni XX.XX.XXXX (tlk 69). Kõik hageja tõendid

kinnitavad tema väiteid, et korteri vallasasjana omandamise ajaks 1998. a märtsis olid

poolte abielusuhted lõppenud, hageja ostis korteri endale elukohaks ning asus sinna ka

elama. Tunnistajate S.I. (XXX), J.T. (XXX), D.G.i (XXX) ja I.G. (XXX) ütluste kohaselt

elas hageja kuni XXX poja pool ning seejärel kolis üksinda vaidlusalusesse korterisse.

Kõik nimetatud tunnistajad on üksikasjalikult kirjeldanud pooltevahelisi pikaajaliselt halbu

suhteid, hageja lahkumist ühisest kodust ja elamist sugulaste juures, seejärel aga uue

korteri ostmise ja sinna kolimise asjaolusid, samuti seda, et XX.XX.XXXX pidasid nad

hageja uues korteris hageja lapselapse sünnipäeva ja tähistasid korteriostu (tlk 140-149).

Ka hagejaga mitteseotud tunnistaja J.H. (XXX) ütluste ja tõendi järgi asus hageja 1998. a

märtsis korterisse üksi elama ja on korterikaardil fikseeritud 14.03.1998 (tlk 137-140,

113). Hageja korterisse elama asumist tõendavad veel 02.04.1998 liitumisleping Eesti

Telefoniga (tlk 93, 94), telefoniarved alates aprillist 1998 osutatud teenuste eest (tlk 95-

106) ning maksekorraldused korteriühistule tehtud ülekannete kohta 1998. a maist (tlk

107-112). Vaidlust ei ole, et pooled nimetatud korteris koos ei elanud. Pooltevahelise

suhtluse puudumisele viitab ka asjaolu, et kostja uuris J.H. ütluste järgi temalt hageja

majja elama asumise kohta (tlk 138). Pooltevaheliste suhete puudumist kinnitab seegi, et

pooled käisid S.I., D.G.i ja I.G. ütluste järgi oma sugavõsadega poja sünnipäeval XXX

erinevatel päevadel ning kostja teatas seal oma uuest elust ja suhtest (tlk 141, 146, 148).

Kostja on leidnud, et hageja tunnistajad ei ole erapooletud ja nende ütlused on kahtlased.

Kohus märgib, et sama saab öelda ka kostja tunnistajate, eelkõige A.G. kohta. Samas on

hageja tunnistajate ütlused loogilised ja muude tõenditega kooskõlas, kostja tunnistajate

ütlustes tuvastas kohus eespool aga selge ebakõla. Arvestades, et 1998. a toimunu ei

ole igapäevane ja tavapärane ning oli seotud oluliste sündmustega (korteriost, XXX

sünnipäev XXX aastaseks saamine ja kooliminek), ei tekita kahtlusi asjaolu, et hageja

tunnistajad mäletasid seda piisavalt detailselt möödunud 20 aastale vaatamata.

25.04.2018 (registreeritud 27.04.2018) seisukohas tõi kostja esmakordselt välja, et

hageja ei ole antud asjas tõendanud oma 03.02.1999 menetlusdokumendis esitatud

väidet korteri ostmise kohta pärandvara arvel (tlk 184). Kohus leiab, et vastuväide tuleb

jätta TsMS § 331 alusel tähelepanuta, sest kostja on esitanud selle hilinemisega mõjuva

põhjuseta ja selle menetlemine põhjustaks menetluse lahendamise viibimist. Kohus

märgib, et antud menetluses on hageja tuginenud üksnes sellele, et ostis korteri pärast

abielusuhete lõppemist. Iseenesest ei välista korteri ostmine pärandvara arvel, et see

toimus pärast abielusuhete lõppemist.

15. Lähtudes hagi rahuldamisel esitatud põhjendustest ja korteriomandi kuulumisest

hageja ainuomandisse, on kostja vastuhagi korteriomandi ühisvarana jagamiseks

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

16. TsMS § 162 lg-t 1 ja hagi rahuldamist ning vastuhagi rahuldamata jätmist arvestades

tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

17. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka

menetluskulude rahalise suuruse.

Hagihind on TsMS § 122 lg 2, § 126 lg 1 I lause alusel 30 000 eurot, millelt tuli

riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 1000 eurot. Hageja on riigilõivu

tasunud (tlk 1, 68). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuta on

vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Arvestades poolte

7/7

menetlusdokumentide sisu ja mahtu, asja keskmist keerukust ja kohtuistungite kestust,

peab kohus põhjendatuks ka hageja esindaja ajakulu 18,58 t (sh 25.04.2018 istung 1 t).

Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu kokku 2229,60 eurot

(120 eurot * 18,58 t). Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kokku

on hageja menetluskulud 3229,60 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik