2-15-18014/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

30.05.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-18014

Kohtuasi

Lagendi OÜ hagi Haart Ehitus OÜ (endise

ärinimega osaühing Tafrix) vastu võlgnevuse ja

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19.02.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lagendi OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Lagendi OÜ (registrikood 11110803),

esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa

Kostja Haart Ehitus OÜ (endise ärinimega osaühing

Tafrix, registrikood 10497964), vandeadvokaat

Olavi-Jüri Luik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 19.02.2018 määrus osas, milles kohus lõpetas menetluse

Lagendi OÜ hagis Haart Ehitus OÜ vastu Lagendi OÜ poolt Osaühing Eurotel

Investile tööde teostamise eest makstud 11 355,56 euro ulatuses.

2. Teha uus määrus, millega jätta kostja taotlus rahuldamata osas, milles kohus lõpetas

menetluse Lagendi OÜ hagis Haart Ehitus OÜ vastu Lagendi OÜ poolt Osaühing

Eurotel Investile tööde teostamise eest makstud 11 355,56 euro ulatuses.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Maakohtu määrus kehtib järgmises sõnastuses:

1) Rahuldada osaliselt Haart Ehitus OÜ taotlus tsiviilasja menetluse lõpetamiseks

TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.

2) Lõpetada menetlus Lagendi OÜ hagis Haart Ehitus OÜ vastu kahju hüvitamise

nõudes tegemata tööde ja paigaldamata materjalide osas 6 210,09 euro ulatuses.

3) Teatada kostjale hageja seisukoha esitamisest (24.01.2018) kohtute infosüsteemi

AET kaudu.

4) Saata määruse ärakiri pooltele.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni p 4.2 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul

määruse ärakirja kättesaamisest alates.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Lagendi OÜ (hageja) esitas 30.11.2015 hagi Haart Ehitus OÜ (endise ärinimega osaühing

Tafrix, kostja) vastu. Pärast hagi täpsustusi jäi hageja lõplikuks nõudeks palve mõista kostjalt

välja põhivõlg 68 882,18 eurot, millest 19 863,14 eurot on alltöövõtulepingust tulenev

võlgnevus ja 49 019,04 eurot kahjuhüvitis, ning sissenõutavaks muutunud viivised 135 900,72

eurot ja lisanduvad viivised. Samuti palus ta kohustada kostjat andma üle digitaalne

täitedokumentatsioon.

Hageja ja kostja sõlmisid 10.08.2012 ehituse töövõtulepingu nr 10.08/12, mille objektiks oli

hagejale lüpsilauda ja lägahoidla ehitus ning lüpsilauda seadmete müük ja paigaldus koos

installeerimisega. Kostja ei teostanud töid nõuetekohaselt, mistõttu tekkis hagejale kahju.

Nimelt tuli tal hoida loomi teises talus, mitmed materjalid olid paigaldamata ja tööd tegemata.

Lõpetamata tööde ja ehitustööde puudustega teostamise tõttu tuli hagejal võtta uus töövõtja

Osaühing Eurotel Invest. Lisaks jättis kostja tasumata hagejale alltöövõtulepingust tuleneva

tasu.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi läbivaatamata või rahuldamata. Nimelt

tuvastas kohus tsiviilasjas nr 21310012, kus vaidlesid samad pooled, et töövõtulepingu nr

10.08/12 ülesütlemine oli tühine ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja tasu 75 392,02 eurot ja

viivise.

3. Maakohus rahuldas 20.02.2017 hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

75 133,76 eurot, sh võlgnevuse 19 863,14 eurot, kahjuhüvitise 35 407,48 eurot ja viivise

19 863,14 eurot. Samuti kohustas maakohus kostjat andma hagejale üle lüpsilauda digitaalne

täitedokumentatsioon. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda, v.a riigilõivu, mille jättis

võrdses ulatuses poolte kanda.

4. Ringkonnakohus tühistas 04.07.2017 maakohtu otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks

esimese astme kohtule. Ringkonnakohus selgitas muuhulgas, et kui kohus on samade poolte

vahel jõustunud kohtuotsusega juba lahendanud vaidluse selle üle, kas töövõtjal on õigus

saada tehtud tööde eest tasu, ei saa samade poolte vahel toimuda uut kohtuvaidlust, mis

põhineb sellel, et töövõtja ei ole teinud töid, mille eest talle tasu välja mõisteti.

5. Kostja esitas 14.12.2017 taotluse menetluse lõpetamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel

Maakohtu määrus

6. Maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluses osas, milles hageja palus kostjalt

välja mõista kahju tegemata tööde ja paigaldamata materjalide eest 6 210,09 eurot ning

kolmandale ühingule tööde teostamise eest makstud tasu 11 355,56 eurot.

TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte

vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud Eesti kohtu lahend. Kostja tugines

taotluse esitamisel 11.07.2014 otsusele asjas nr 2-13-10012, millega rahuldati osaliselt samast

töövõtulepingust tulenev kostja tasunõue.

Hageja hinnangul jättis kostja tegemata osa töödest ja mitmed materjalid paigaldamata,

mistõttu kandis hageja kahju 6 977,03 eurot. Siinkohal viitas hageja aktide 4 ja 5 reale 59

(külma- ja sooja veesüsteemi väljaehitamine), reale 61 (kanalisatsiooni ehitus koos septiku ja

äravooluga), reale 23 (soojaku rent), reale 57 (välisseinte tasanduskrohv) ning ridadele 13, 44

ja 45 (lauda küünipoolse otsaseina uste avade kinniladumine, välisuste paigaldus, liistud ja

soojustatud seina ehitus). Tsiviilasjas nr 2-13-10012 leidis kohus, et aktide 4 ja 5 ridadel 59,

61, 57, 13, 44 ja 45 kajastatud tööd olid reaalselt teostatud ning hageja pidi need vastu võtma.

Seega võttis kohus seisukoha nõude osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista 6 210,09

euro suurune kahju tegemata tööde ja paigaldamata materjalide eest.

Hageja nõude osas, milles ta palus kostjalt välja mõista 39 786,01 euro suurune kahju, mis

tekkis seoses sellega, et kostja ei lõpetanud kõiki töövõtulepingus ettenähtud töid ja jättis

kasutusloa saamise tingimused täitmata, mistõttu oli hageja sunnitud tööde lõpetamiseks

palkama uue töövõtja, märkis maakohus järgmist. Tsiviilasjas nr 2-13-10012 tuvastas kohus,

et 11.02.2013 garantiikirjas kajastunud töid (lõpetamata katus, räästakastide ehitus,

olmeruumi viimistlus, lägahoidla ehitus) ei pidanud kostja tegema ja sõnnikukanali

ümberehituse võis omanikujärelevalvet teostava isiku hinnangul teha kevadel. Eelnev kohtu

järeldus välistas kohtu võimaluse praeguse asja raames uuesti hinnata, missugused olid

töövõtulepingujärgsed tööd ja missugused mitte. Seega ei saanud kohus menetleda hageja

kahjunõuet 28 430,45 euro ulatuses.

Hageja alltöövõtulepingust tulenevat nõuet kohus tsiviilasja nr 2-13-10012 raames ei

menetlenud. Samuti ei analüüsinud kohus hageja nõuet seoses loomade teises talus

hoidmisega nagu ka hageja nõuet viiviste väljamõistmiseks ning digitaalse

täitedokumentatsiooni üleandmiseks. Nende nõuete osas tuli menetlust jätkata.

Määruskaebus

7. Hageja palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus rahuldas kostja taotluse ja

lõpetas menetluse 6 210,09 euro suuruse tegemata tööde ja paigaldamata materjalide raames

tekkinud kahju ning teisele töövõtjale paranduste tegemiseks tasutud 11 355,56 euro osas.

Tühistatud osas palus hageja teha uus määrus, millega jätta kostja taotlus täies ulatuses

rahuldamata või alternatiivselt saata asi vastavas ulatuses menetluse jätkamiseks samale

maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohtu määrus ei olnud jälgitav ja kohus ei selgitanud, miks ta ei nõustunud hageja

väidete, selgituste ja põhjendustega. Praegusel juhul ei olnud jõustunud kohtulahendit samade

poolte vahel samal alusel sama hagieseme üle, mis välistaks kohtusse pöördumise. Tsiviilasja

nr 2-15-18014 esemeks olid töövõtulepingulisest suhtest tulenevad töövõtja kohustused.

Samas ei analüüsitud tsiviilasja nr 2-13-10012 raames, kas kostja täitis tööd nõuetekohaselt ja

kas kõik aktides nimetatud tööd olid teostatud. Viidatud tsiviilasja vaidlus keskendus sellele,

kas töövõtuleping oli kehtivalt üles öeldud. Kusjuures hageja esitas tsiviilasjas nr 2-13-10012

tasaarvestuse avalduse ja nõude aluseks olevad dokumendid, kuid kohus tagastas need

hagejale hilinenult esitamise tõttu. Selliste puuduste olemasolu, mis ei võimalda

töövõtulepingut üles öelda, ei välista nõuete esitamist töövõtulepingujärgsete tööde osas, mida

töövõtja ei teinud või tegi puudustega.

Siinkohal tuli arvestada ka sellega, et maakohus tegi praeguses tsiviilasjas 12.04.2016

määruse, milles leidis, et hageja materiaalõigusest tuleneva nõude kohta ei ole jõustunud

kohtulahendit. Kohus arvas ekslikult, et 12.04.2016 kohtumäärus ei olnud kohtule siduv.

Kohus ei tohi tsiviilasja keskel sedavõrd paljasõnaliselt ja kergekäeliselt eelmist seisukohta

muuta. Kui kohus on mingis küsimuses seisukoha väljendanud, tekitab see menetlusosalistes

teatava selguse, kindluse ning loomulikult ootuse. Kohtu esialgse seisukoha muutmine peaks

olema pigem erandlik ning võiks toimuda vaid kõrgendatud selgitamis- ja

põhjendamiskohustuse täitmisega. Vastasel juhul on tegu üllatusliku lahendiga.

Poolte jaoks on siduv üksnes kohtuotsuse resolutsioon, mitte põhjendused. Juhul kui kohus

tuvastab midagi teises tsiviilasjas või teeb mingid õiguslikud järeldused, ei ole need hageja ja

kostja jaoks kohustuslikud. Samuti ei ole need kohustuslikud kohtu jaoks, kes menetleb teise

hagi esemega tsiviilasja. Hageja nõuded olid selged ja tõendatud. Eelnevat ilmestas asjaolu, et

maakohus rahuldas 20.02.2017 hagi suuremas osas. Oli mõistusevastane, et ühtede ja samade

asjaolude juures jõuab kohus esmalt seisukohale, et töid ei ole teostatud, hiljem avaldab aga,

et tööd on ikkagi reaalselt teostatud, kusjuures faktilises olukorras ei ole midagi muutunud.

Vastus määruskaebusele

8. Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Kohus oleks küll pidanud jätma terve hagi

läbivaatamata, kuid vaidlustatud määrus oli siiski seaduslik ja põhjendatud.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab,

et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja teha tühistatud osas uus määrus. Määruskaebus

kuulub rahuldamisele osaliselt.

TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas määruskaebusest nähtuvalt maakohtu määruse osas, milles maakohus rahuldas

kostja taotluse tsiviilasja menetluse lõpetamiseks ning lõpetas menetluse 6 210,09 euro

suuruse kahju hüvitamise nõude ja 11 355,56 euro suuruse parandamiskulude nõude osas.

Maakohtu määrust ei vaidlustatud osas, milles kohus jättis kostja taotluse rahuldamata ja

ülejäänud nõuete osas menetluse lõpetamata, teatas kostjale hageja seisukoha esitamisest ning

otsustas saata pooltele määruse ärakiri. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust

vaidlustatud osas.

Vastavalt TsMS § 428 lg 1 p-le 2 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh juhul, kui

samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud

Eesti kohtu lahend. See tähendab, et sätte kohaldamiseks peavad kahe asja võrdluses samad

olema pooled (poolte menetluslik positsioon võib olla vahetunud), hagi alus ja hagi ese. Sama

hagi aluse ja eseme all mõeldakse TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet,

mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (vt nt Riigikohtu

28.11.2005 otsust asjas nr 3-2-1-122-05, p 15; 17.01.2011 määrust asjas nr 3-2-1-148-10, p-

d 10 ja 11). Olgu öeldud, et hagi ese ei ole nõue materiaalõiguslikus mõttes. Hagi ese on

menetluslik nõue, millega hageja taotleb kindla sisuga otsuse tegemist, millegi väljamõistmist,

tuvastamist vms. Materiaalõiguslik nõuete konkurents on menetluslikult käsitletav olukorrana,

kus üks nõue on põhjendatud mitmel õiguslikul alusel.

Iseenesest on õige määruskaebuse esitaja seisukoht, et TsMS § 428 lg 1 p-s 2 nimetatud

toimingu aluseks saab olla varasema otsuse resolutsioon, millest selgub piisava täpsusega,

missugust asja on poolte vahel varem arutatud. Samas olukorras, kus varasem lahend asja

lõplikku määratlemist ei võimalda, tuleb hagi ese ja alus tuvastada varasema lahendi sisu ning

varem esitatud hagi põhjal, tutvudes vajaduse korral ka varasema tsiviilasja toimikuga.

Praegusel juhul tegi maakohus 11.07.2012 asjas nr 2-13-10012 otsuse, millega tuvastas poolte

vahel 10.08.2012 sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 10.08/12 ülesütlemise avalduse tühisuse

ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja tasu ehituse töövõtulepingu alusel tehtud tööde eest

75 392,05 eurot, viivise 4 780,48 eurot ja lisanduva viivise 0,1% päevas alates hagi

esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus jättis rahuldamata kostja hagi lisatööde

tasustamiseks 26 775,82 euro ulatuses ja läbivaatamata 117 397,24 euro suuruse nõude hagi

osalise tagasivõtmise tõttu. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu

otsus jõustus 28.09.2015, kui Riigikohus keeldus kaebuse menetlusse võtmisest. Seega,

erinevalt määruskaebuses esitletust, ei olnud asjas nr 2-13-10012 esitatud hagi suunatud

üksnes töövõtulepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisele, vaid ka lepingu alusel tehtud

tööde eest tasu väljamõistmisele.

Seonduvalt asjas nr 2-13-10012 esitatud kostja tasunõuetega märkis maakohus muuhulgas, et

aktides 4 ja 5 sätestatud tööde eest nõutavad summad olid sissenõutavad, sest kostja jättis

alusetult tööd vastu võtmata. Hageja esitas kohtule nimetatud aktides tehtud tööde teostamise

tõendamiseks koopiad ehitustööde päevikust, millest nähtus aktides 4 ja 5 kajastatud tööde (sh

ridadel 13, 44, 45, 57, 59, 61 nimetatud tööde) teostamine. Kõik aktid olid allkirjastatud

kostja ja omanikujärelevalve esindaja poolt, seega oli tööde reaalne teostamine tõendatud ja

kostja pidi need tööd vastu võtma (otsuse põhjenduste p 8.3). Eelneva tõttu tuli tööde aktide

nr 4 ja 5 alusel 51 598,31 euro suurune kostja tasunõue rahuldada.

Kui hageja palus praeguse tsiviilasja raames eelnevas lõigus nimetatud aktides ridadel 13, 44,

45, 57, 59, 61 märgitud tööde tegemata jätmise tõttu kostjalt välja mõista 6 977,03 eurot, mis

vastas kokkulepitud tööde teostamise maksumusele, palus hageja 6 210,09 euro ulatuses

kostjalt välja mõista summa, mille kohus asjas nr 2-13-10012 hagejalt kostja kasuks välja

mõistis, kui tuvastas, et kostja oli vaidlusalused tööd teostanud. Seega esitas kirjeldatud

ulatuses hageja kostja vastu hagi, mille suhtes oli olemas jõustunud kohtuotsus. Vastupidine

seisukoht viiks olukorrani, kus kohtuvaidluse pooltel puudub õiguskindlus, et nende vaheline

vaidlus on jõustunud kohtuotsusega lõplikult lahendatud. Maakohus, tuvastades selle

vaidlustatud määruses, kohaldas õigesti menetlusõiguse norme.

Samas nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et sama nõue samal alusel ei ole

hageja palve mõista kostjalt välja mõistlikud kulud, mis tekkisid hagejale seoses sellega, et asi

ei vastanud lepingutingimustele, hageja nõudis õigustatult parandamist, kuid kostja keeldus

sellest, mistõttu lasi hageja kolmandal isikul töö parandada. Töö vastuvõtmine ei muuda

võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et lepingujärgne kohustus tuleb

täita kohaselt ning kui tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele, saab tellija kasutada sellest

tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Muuhulgas saab tellija nõuda parandamiskulutuste

hüvitamist. Seda nõuet oleks saanud tasaarvestuse vastuväite vormis menetleda ka koos

põhihagiga, kuid seda ei tehtud tasaarvestuse avalduse hilinenult esitamise tõttu. Seega ei ole

kohus kirjeldatud nõuet eelnevalt menetlenud ja selle osas otsust langetanud.

Eelnevat järeldust ei väära asjaolu, et maakohus kommenteeris asja nr 2-13-10012

menetlemisel ka kõnealuse hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid, leides, et kostja ei

pidanud vastavalt sõlmitud töövõtulepingu tingimustele lõpetama katust, ehitama räästakaste,

ehitama lägahoidlat jne. Reeglina on pooltele siduv üksnes kohtulahendi resolutsioon (vt nt

Riigikohtu 13.04.2016 otsust asjas nr 3-2-1-181-15, p 58). Reeglist teeb erandi TsMS § 457

lg 2, mille järgi seob otsus menetlusosalisi juhul, kui kostja on esitanud menetluses haginõude

vastu tasaarvestuse vastuväite, ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei

tunnustata (vt ka Riigikohtu 26.04.2017 määrust asjas nr 3-2-1-34-17, p 13). Samas praegusel

juhul hageja tasaarvestuse vastuväidet asjas nr 2-13-10012 ei menetletud. Seega oli hageja

nõue kirjeldatud osas lubatav ja alus selles osas menetluse lõpetamiseks puudus. Kirjeldatud

nõude osas tuli kostja taotlus jätta rahuldamata.

Vastuseks määruskaebuse esitaja teistele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Iseenesest on õige, et kui kohus on määruse näol teatud menetluslikud küsimused lahendanud,

siis ei tohiks seda kergekäeliselt hiljem muuta. Samas on kohtul siiski õigus ja võimalus seda

teha. Menetlusosalise kindluse ja ootuste, mis baseeruvad menetluse käigus tehtud kohtu

otsustustel, kõikuma löömist tuleb menetluses vältida, kuid menetluse juhtimise ja

lõpplahendi tegemise ülim eesmärk on siiski õige ja õiglane lahendus. Sellest eesmärgist

johtuvalt on kohtul õigus vajadusel ümber vaadata eelnevaid otsustusi. Kohtu kirjeldatud

käitumine on seda vajalikum, et ringkonnakohus juhtis praeguses asjas 04.07.2017 tehtud

otsuses tähelepanu sellele, et praegune tsiviilasi võib dubleerida jõustunud otsusega

lahendatud vaidlust ja saatis asja tagasi esimese astme kohtule uueks lahendamiseks. Andes

seejuures ülesandeks hinnata, missuguses osas nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist,

tuginedes sellele, et kostja töövõtjana lepingust tulenevaid töid ei teinud ja missuguses osas

on küsimus samade poolte vahel juba jõustunud kohtuotsusega lahendatud (III kd lk 193-203).

Veel märgib ringkonnakohus, et kui kõrgema astme kohus tühistab maakohtu otsuse tervikuna

ja saadab asja tagasi esimese astme kohtule uueks menetlemiseks, siis maakohtu otsust kui

sellist enam ei eksisteeri. Sellisel juhul vaadatakse asi uuesti maakohtu poolt läbi ning asja

läbivaatav kohus ja menetlusosalised ei saa tugineda tühistatud otsuses tuvastatud asjaoludele.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka nn mõistusevastasest olukorrast ja üllatuslikust tulemusest, kui

kohus jõuab asja uuel lahendamisel tühistatud lahendiga võrreldes teistsugustele järeldustele.

TsMS § 658 lg 2 kohaselt on apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse tühistamisel ja asja

uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel.

Ringkonnakohus jätab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel esimese

astme kohtu otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing