2-16-17147/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

1(30)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-17147

Tsiviilasi

XX hagi Metsahaldur OÜ vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.12.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik,

hind

XX apellatsioonkaebusel 5152 eurot 29 senti Metsahaldur OÜ

vastuapellatsioonkaebusel 2947 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Kostja

(vastustaja)

Metsahaldur

OÜ

(registrikood

12596015), esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann

Istungi toimumise aeg

19.04.2018

Istungil osalenud isikud

Hageja ja tema esindaja vandeadvokaat Indrek Veso ning

kostja esindajad juhatuse liige ES ja vandeadvokaat Mari-Ann

Veiermann

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 15.12.2017 otsus osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks

välja leppetrahv 893 eurot ning kahjuhüvitis 1008 eurot ületavas ulatuses ja

sissenõudmiskulud 90 eurot ületavas ulatuses, samuti tühistada otsus rahuldatud

põhinõuetelt arvestatud viivise ja kindlaks määratud menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõue leppetrahvi 893 euro saamiseks

rahuldamata, kahju hüvitise nõue 1008 eurot ületavas ulatuses rahuldamata ja

sissenõudmiskulude nõue 90 eurot ületavas ulatuses rahuldamata ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja 15.12.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 140 eurot 9

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

2(30)

senti ja alates 16.12.2017 sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (1098 eurot) tasumata summalt kuni

põhinõude täitmiseni. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hageja

hüvitisnõue summas 518 eurot 40 senti jäeti rahuldamata.

3. XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Metsahaldur OÜ vastuapellatsioonkaebus

rahuldada osaliselt.

4. Lugeda Harju Maakohtu 15.12.2017 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks

sõnastuseks:

1) XX hagi Metsahaldur OÜ vastu rahuldada osaliselt.

2) Välja mõista Metsahaldur OÜ-lt XX kasuks kahju hüvitis summas 1008 eurot.

3) Välja mõista Metsahaldur OÜ-lt XX kasuks võla sissenõudmiskulud 90 euro

ulatuses.

4) Välja mõista Metsahaldur OÜ-lt XX kasuks 15.12.2017 seisuga sissenõutavaks

muutnud viivis 140 eurot 9 senti ning alates 16.12.2017 sissenõutavaks muutuv

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (1098 eurot)

tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni.

5) Muus osas jätta hageja nõuded rahuldamata.

5. Jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud kantud kulud 85,7% ulatuses hageja

XX kanda ning 14,3% ulatuses kostja Metsahaldur OÜ kanda.

6. Hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulud jätta täies ulatuses hageja

(apellandi) kanda, vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta

85,7% ulatuses hageja kanda ning 14,3% ulatuses kostja kanda.

7. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus

pärast

kohtuotsuse

või

menetlust

lõpetava

määruse

jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

3(30)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 14.11.2016 Harju Maakohtule hagi Metsahaldur OÜ (kostja) vastu

kahju hüvitamiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista seoses kostja poolt raidmete

õigusvastase ümbertöötlemise ja õigusliku aluseta omandamise tõttu omandatud

raidmete turuväärtus 3425 eurot, kahju hüvitis metsatee ja kraavide korda tegemise eest

2250 eurot, kahju, mis on tekkinud Menzi Muck Eesti OÜ-le tasutud

mineraliseerimistööde eest 518 eurot 40 senti, leppetrahv 893 eurot, sissenõudmiskulude

hüvitis 600 eurot ning viivis.

2. Hagiavalduse kohaselt 06.07.2015 sõlmisid hageja ja kostja kasvava metsa raieõiguse

võõrandamise lepingu nr 020715 koos tüüptingimustega ja sortimentide hinnatabeliga

(leping). Raieõiguse aluseks oli 25.05.2015 metsateatis nr 2989006901. Müüdud kasvav

mets asus Kitsingu maaüksusel, Vändra vallas, Pärnu maakonnas (registriosa nr

2731606, katastriüksus 93002:001:0043). Raie, puidu väljaveo ja raielangi puhastamise

tähtaeg oli 30.09.2015. Kostja tasus pärast mõõtmistulemuste selgumist hagejale

ettemaksuna 5000 eurot. 09.09.2015 metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr

KITSINGU-1 andis hageja raiutud metsamaterjali kostjale üle. Metsamaterjali

sortimenti kuulusid jämepalk, peenpalk, praakpalk, saepalk, paberipuu ja küttepuu.

Vastavalt metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktile tasus kostja hagejale kokku 14

984 eurot 45 senti (sh ettemaks) kindlaksmääratud sortimendi eest. Raidmeid, milleks

vastavalt Keskkonnaministri 27.12.2006 määruse nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“

(metsa majandamise eeskiri) §-s 9 lg 2 sätestatule on oksad, ladvad, raielangile jäänud

puutüved, raiutud järelkasv ja raiutud alusmets, hageja eelviidatud aktiga kostjale üle

andnud ei ole.

3. Kostja tegi raielangil langetustöid kuni 17.08.2015. Pärast seda asus kostja raielangilt

tehnikat ja raidmeid ära vedama. Kostja lahkus raielangilt 14.10.2015. Pärast 30.09.2015

ilmnes, et kostja on rikkunud lepingut, jättes koristamata laoplatsi, ei ole kõiki raidmeid

kinnistult ära koristanud. Vastuolus lepingu tingimustega ladustas kostja langilt välja

veetud raidmed osaliselt naaberkinnistul. Samuti ilmnes, et kostja on raide tegemise

käigus kahjustanud teetamme ning kuivenduskraave ja kostja tegevuse tagajärjel ei juhi

rikutud profiiliga kuivenduskraavid kinnistult ära vett. Hageja ja kostja esindajad ES ja

AM käisid raielangil 14.10.2015 tööde teostamise kvaliteeti üle vaatamas. Pärast seda

on käinud hageja korduvalt kostja kontoris, esitanud pretensioone telefonitsi nii vahetult

pärast lepingu täitmise tähtaja möödumist kui ka hiljem, nõudes lepingu korrektset

täitmist.

Vaatamata sellele ei ole kostja lepingut kohaselt täitnud, kahju hüvitanud ega parendusi

teinud.

4. Lepingu kohaselt pidi kostja raidmed vedama raielangilt ära ja koguma need hunnikusse

või vallidesse ja ladustama hagejale kuuluval kinnistul. Poolte vahel ei eksisteerinud

kokkulepet, et raidmete omandiõigus antakse üle kostjale. Lepingu alusel anti kostjale

üle üksnes lepingus sätestatud sortimendis metsamaterjal. Hageja kahju seisneb selles,

et vastuolus lepingu tingimustega töötles kostja 2016. a veebruaris omavoliliselt selle

osa raidmetest, mis olid langilt kogutud, välja veetud ja ladustatud osaliselt hagejale

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

4(30)

mitte kuuluval naaberkinnistul, ümber hakkeks ning võõrandas hakke Raja KT OÜ-le.

Sellega on kostja alusetult rikastunud ning peab hüvitama hakkepuidu hariliku väärtuse

ning tulu vastavalt VÕS § 1037 lg-s 1 ja § 1039 sätestatule. Kostja väljastas 02.03.2016

Raja KT OÜ-le arve 0203161H ning Raja KT OÜ tasus 18.03.2016 kostjale 4110 eurot

(käibemaksuga), s.o kostja võõrandas 685 m3 hakkepuitu 3425 euro (käibemaksuta)

eest. Kostja tegutses raiejäätmeid ümbertöötledes pahauskselt. Eelnevast tulenevalt

nõuab hageja kostjalt rikkumise teel saadud harilikku väärtust ja rikkumisega saadud

tulu 3425 eurot. Juhul, kui kohus ei nõustu hageja alusetu rikastumise hüvitamise

nõudega, siis on hageja seisukohal, et kostja peab kahju hüvitama vastavalt VÕS §-le

1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le 5.

5. Kostja jättis lepingut rikkudes tööpiirkonna ehk ladustamiskoha koristamata ning

kahjustas raide tegemise käigus teetamme ja kuivenduskraave (lepingu p-d 7.1.2, 7.1.3,

9.1 ja 9.3). Kostja tegevuse tagajärjel ei juhi rikutud profiiliga kuivenduskraavid

kinnistult ära vett, maapind on muutunud liigniiskeks ja langi ettevalmistamine uute

taimede istutamiseks tuleb teha uuesti peale kuivenduskraavide parendamist ja

liigniiskuse maaüksuselt ära juhtimist. 28.02.2016 koristas raidmete ladustamiskoha ära

hageja, sest raidmete ladustamiskoht asus osaliselt hageja naaberkinnistul. Hageja lasi

Osaühingul (OÜ) Metsagrupp kostja rikutud tee ja kraavid korda teha. Hageja kandis

eelneva tõttu kahju 2250 eurot. Hageja nõuab kostjalt lisaks kahju hüvitamisele ka

leppetrahvi tasumist summas 893 eurot vastavalt lepingu p-le 9.1. Hageja tellis 2015. a

kevadel Menzi Muck Eesti OÜ-lt Kitsingu maaüksuse raielangi maapinna

ettevalmistustööd uute taimede istutamiseks, maapinna mineraliseerimise ning tasus

tööde eest 518 eurot 40 senti.

6. Hageja on pöördunud võla sissenõudmiseks Advokaadibüroo Magnusson poole,

viimane

on

hageja

lepingulise

esindajana

pidanud

kirjavahetust

ja

kompromissiläbirääkimisi kostjaga ja esitanud 05.09.2016 hagejale arve nr 20160386

summas 600 eurot. Seega on hageja kandnud kahju hüvitamise sissenõudmiseks kulusid

kokku 600 eurot.

Kostja vastuväited

7. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.

8. Kostja väidete kohaselt hageja kinnitas 2015. a oktoobris raielangil kohtumisel, et ta on

kostja lepingu täitmisega rahul ning tal ei ole kostja vastu mingeid pretensioone. Seega

on leping kohase täitmisega lõppenud, mistõttu puudub õiguslik alus nõuete esitamiseks.

Igapäevaselt lepingu täitmise ajal raielangil kohal viibinud hageja ei ole lepingu täitmise

ajal ega ka peale lepingu lõppemist esitanud kostja vastu mitte ühtegi pretensiooni.

9. Kostja teostas langetustöid kuni 03.08.2015. Raidmed veeti raielangilt kinnistu serva,

mis kulges paralleelselt avaliku teega, 2015. a septembris. Seega lepinguga kokku

lepitud tööd lõpetati tähtaegselt ning lõpptähtpäevaks oli ära viidud ka tehnika.

Lepinguga kokku lepitud tähtaja piires (09.09.2015) teostati ka metsamaterjali

üleandmine-vastuvõtmine.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

5(30)

10. Hageja väide, ta hageja ei ole kostjale üle andnud raidmete omandiõigust akti alusel, on

väär. Raidmete üleandmist akti alusel ei näe ette hageja viidatud metsa majandamise

eeskiri, metsaseaduse (MS) § 37 lg 6 ega ka poolte vahel sõlmitud leping. Kostjale

teadaolevalt oli hageja varasemalt hästi kursis raietööde sisu (kohustuste ja õigustega)

ning teostamise käiguga. Hageja ei olnud raidmete omandamisest huvitatud ning ei

soovinud, et need jäävad raielangile või kinnistule. Vastasel juhul oleks pidanud hageja

kandma kulutusi. Hageja soovis, et kostja võtaks enda kohustuseks raidmete kokku- ja

äraveo kinnistult, kannaks eeltooduga seoses kulutusi ning kostjal oli õigus ise

otsustada, mida ta raidmetega edasi teeb. Kostja oli sellega nõus, kuna hageja oli nõus

sel tingimusel sõlmima kostjaga raieõiguse võõrandamise lepingu. Kuna pooled

vestlesid raidmetest juba lepingu sõlmimise eelsetel läbirääkimistel, siis tegi kostja

hagejale 2 hinnapakkumist, millest viimane (hinnalt hagejale kõrgem) sisaldas ka

raidmete võõrandamise tasu. Raidmete omandiõigus tekkis kostjal puude maharaiumise

hetkest vastavalt lepingu p 6.3. Sel põhjusel ei oma hageja viited palkide üleandmise

aktile mingit tähendust, sest palkide üleandmise akt vormistati selleks, et kostja saaks

palgi koosseisu ja mahtude alusel arvestada hagejale makstavat tasu. Pooltevahelise

kokkuleppe kohaselt jäid raidmed kinnistu ääres olevale laoplatsile kuivama, et neid

saaks kuivanuna ära hakkida. Seega võõrandati vaidlusaluse lepingu alusel hageja poolt

kostjale tasuta raidmed koos kohustusega kanda raidmetega seonduvad kulud, mis

seisnesid raidmete raielangil kokkuveoga, kui ka raielangilt laoplatsile äraveoga ca 500

m kaugusele.

11. Tõele ei vasta ka hageja väide, et kostja jättis raidmete ladustamise pinna koristamata.

Kostja soovis ladustamiskohta koristada, kuid hageja leppis kostjaga kokku, et teeb seda

ise, kuna oli huvitatud laoplatsile jäänud jäätmete enda omandisse saamisest, et kasutada

neid kütteks.

12. Hageja arvestab kogu raidmete võõrandamisest saadud tulu (3425 eurot) hüvitisena,

arvestamata, et sel juhul rikastub/säästab hageja oma vara tegelikult kostja poolt

raidmete võõrandamiseks kantud kulutuste (raidmete vedu kinnistu äärde) ehk 2055

euro võrra. Sel põhjusel esitas kostja nimetatud hageja nõudele vastuväite ning soovib

hageja nõuetega tasaarvestada kantud kulutuste summa 2055 eurot ning sellelt

arvestatud viivist.

13. Hageja esitatud 2005. a kinnistu kuivenduse tööprojekt tõendab, et hagejale kuuluv

kinnistu vajas kuivendamist aastaid enne kostja tööde teostamist ning põhjuslik seos

kostja lepingu täitmise ja raielangi liigniiskuse osas puudub täielikult. Hageja ei ole

kooskõlas kehtiva korraga maaparandussüsteemi rajanud, mistõttu ei saa hageja väita,

et seda on rikutud. Hageja ei teavitanud ega viidanud kostjale, et vaidlusalune

(vasakpoolne) juurdepääsutee aluspind on väidetavalt lagunenud ning ei võimalda

metsatehnika kasutamist sel teel või et selle tee kasutamine raietööde tegemiseks on

keelatud. Kostjale on teada, et peale kostja tööde lõpetamist ja tehnika eemaldamist,

kasutas kumbagi juurdepääsuteed, sh väidetavalt kostja lõhutud metsateed nii hageja ise

põllumajandustehnikaga

(traktoritega),

kui

ka

hageja

tellitud

maapinna

ettevalmistustööde teostaja, kes sõitis 2016. a talvel raske tehnikaga, sh

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

6(30)

metsaveotraktoriga, millel olid lindid all, väidetavalt kahjustatud teel, et teostada

maapinna ettevalmistustööd samal raielangil, kus raietööd teostati.

14. Kostja vaidleb vastu väitele, mille kohaselt jättis kostja koristamata raiejäätmed

raielangilt ja et raiejäätmed vedelesid metsateel ja tee servades. See on vastuolus hageja

väite ja nõudega, millega seoses võõrandas kostja kõik raiejäätmed ehk raidmed

õigusvastaselt, seega ei saanud need vedeleda. Liiatigi koristas kostja raielangilt

raiejäätmed.

15. Kostja ei nõustu hageja kahju hüvitamise nõudega maapinna ettevalmistustööde

rikkumisega seoses ja vaidleb sellele täielikult vastu. Kostja ei saa vastutada kahju eest,

mis on seotud maapinna ettevalmistustöödega (s.o maapinna mineraliseerimisega), mis

teostati 2016. a talvel (mitte 2015 kevadel) ehk peale kostja tööde lõppu. Sõltumata

eeltoodust, puudub ka mistahes vajadus juba teostatud maapinna ettevalmistustöid

uuesti korrata, sest juba tehtud tööd omavad mõju vähemalt 2017. a lõpuni. Hageja

soovib selgelt alusetult rikastuda kostja arvel.

16. Kostja ei nõustu leppetrahvi nõudega summas 893 eurot. Lepingu p 9.1 järgi on hagejal

õigus nõuda leppetrahvi siis, kui kostja rikub lepingut. Hageja ei ole viidanud hagis

leppetrahvi nõude esitamisel, milliseid lepingutingimusi on kostja rikkunud.

Leppetrahvi nõude maksmapaneku eeldus tuleneb VÕS § 158 jj. Teiseks, kui isegi

eeldada lepingu rikkumist, siis VÕS § 159 lg 2 piirab leppetrahvi nõude esitamise aega.

Riigikohus on leidnud, et mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks on 3 kuud

rikkumise avastamisest ning et see üldjuhul mahub VÕS § 159 lg 2 sedastatud mõistliku

aja raamidesse (vt Riigikohtu 02.10.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 11). Isegi

kui eeldada, et kostja rikkus lepinguga kokkulepitud tähtaegu või kõrvalkohustusi, siis

pidi hageja hiljemalt 30.09.2015 avastama väidetavad kostja rikkumised, eriti olukorras,

kus hageja igapäevaselt viibis raielangil. Seega esitas hageja leppetrahvi nõude 8 kuud

peale rikkumiste avastamisest, mida ei saa pidada ühelgi juhul leppetrahvi nõude

esitamiseks mõistliku aja jooksul. Seega on leppetrahvi nõue aegunud.

17. Hageja on esitanud kostja vastu erinevaid kahju hüvitamise nõudeid kui ka leppetrahvi

nõude ning kahju nõuetelt lisaks ka viivisnõuded. Kostja hinnangul on lepingu p 9.1

teksti tõlgenduse kohaselt leppetrahvi olemus mitte lepingut rikkunud poole lepingu

täitmisele sundimiseks mõeldud, vaid pelgalt lepingu rikkumise fakti esinemisega

seotud ja selle tulemusena tekkiva kahju katmiseks mõeldud. Eeltoodu tõttu leiab kostja,

et hagejal puudub õigus nõuda lisaks kahju hüvitamise nõuetele täiendavalt ka

leppetrahvi, mis tekitab olukorra, kus lepingut rikkunud poolelt nõutakse kahju

hüvitamist suuremas ulatuses, kui tegelikult väidetavalt kahju on tekkinud, sest

mõlemad õiguskaitsevahendid on mõeldud ühe ja sama kahju hüvitamiseks. Seega, isegi

juhul, kui hageja kahju hüvitamise nõuded oleksid põhjendatud, on hageja nõudnud

kostjalt suuremas ulatuses kahju hüvitamist, kui on VÕS § 161 lg 2 järgi lubatud, sest

hageja ei arvesta leppetrahvi ega viivisnõudeid.

18. Kostja vaidleb hageja kohtueelse õigusabikulude hüvitamise nõudele vastu, kuna hageja

ei ole tõendanud, et on nimetatud kulu kandnud.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

7(30)

19. Juhul, kui kohus leiab, et hagi on täielikult või osaliselt põhjendatud, siis esitab kostja

vastuväited (vastunõuded) ning tasaarvestab need praeguses kohtumenetluses esitatud

tasaarvestuse avalduste alusel hagejate nõuetega. Kostja soovib hageja nõuetega

tasaarvestada kostja kulutused 2055 eurot, mis seisnesid raidmete raielangil kokku

vedamise ja ära vedamisega seotud teenuste eest tasumisega tekkinud kulutuste

kandmises. Samuti on kostja kandnud seoses hageja kohtuväliselt esitatud

nõudeavalduste ja peetud kirjavahetusega ning tõendite kogumise ja esitamisega seotud

kulutusi õigusabile kokku 1389 eurot 66 senti, mida kostja soovib tasaarvestada hageja

nõuetega 1389 euro 66 sendi ulatuses. Lisaks on kostja arvestanud kahju hüvitamise

nõudelt viivist alates 31.05.2016 kuni 21.12.2016 summas 92 eurot 33 senti.

Maakohtu otsuse põhjendused

20. Harju Maakohus rahuldas 15.12.2017 otsusega hagi osaliselt, mõistes hagejalt kostja

kasuks välja kahju hüvitise 1125 eurot, leppetrahvi 893 eurot, võla sissenõudmiskulud

600 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 191 eurot 30 senti ning viivise VÕS § 113

lg 1 sätestatud määras põhinõudelt (1725 eurot) alates 16.02.2017 kuni põhinõude

tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hagi kahju hüvitise nõudes summas 3943 eurot

40 senti. Menetluskulud jättis maakohus 70% ulatuses hageja kanda ja 30% ulatuses

kostja kanda.

21. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus selles, et poolte vahel on sõlmitud

VÕS § 208 lg 1 mõttes müügileping kasvava metsa raieõiguse võõrandamiseks ning

selles, et kostja on tasunud hagejale vastavalt metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise

aktile kokku 14 984 eurot 45 senti. Vaidluse põhisisuks on maakohtu hinnangul see, kas

poolte vahel sõlmitud lepinguga läks kostjale üle ka omandiõigus raidmetele, kas kostja

on rikkunud oma lepingulisi kohustusi ning kas hagejale on tekkinud kahju.

22. Maakohtu hinnangul võiks hageja nõue raidmete ümbertöötlemise ja omandamise osas

kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 alusel. Esitatud tõenditele tuginedes maakohus

tuvastas, et kostja töötles raiejäätmeid ümber 27.02.2016 ja võõrandas Raja KT OÜ-le

685 m3 hakkepuitu ning 18.03.2016 tasus Raja KT OÜ kostjale 4110 eurot (sh

käibemaks). Kuna hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt kokkulepet raidmete

võõrandamise osas ei sõlmitud ja kostja mõistis lepingut selliselt, et raidmete

omandiõigus läheb kostjale üle, siis ei saanud maakohtu arvates praegusel juhul poolte

vahel sõlmitud lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikus tahtest

(VÕS § 29 lg 1), vaid lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-test 4 ja 5.

23. Tuginedes MS § 28 lg-le 2, § 37 lg-tele 6 ja 7 ning metsa majandamise eeskirja § 9 lg-

le 2, jõudis maakohus järeldusele, et puu langetamise ajal on see koos ladva ja okstega,

mis raieõiguse omandaja poolt eemaldatakse ja eraldamise käigus tekivad raidmed ja

palgimaterjal. Kohus leidis, et tunnistajate AM, EK ja AS ütlustega ning RF ja ST

arvamustega on tõendatud, et kui müüakse kasvava metsa raieõigus, siis tavapraktikas

tähendab see seda, et metsamaterjali koosseisus võõrandatakse ka raidmed. Vastasel

korral on tegemist valdkonna olulise erisusega, mis peaks olema selgelt välja toodud

raieõiguse võõrandamise lepingus. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

8(30)

kasvava metsa raieõiguse müügi korral läheb müüjale ostjalt üle metsas kasvavate

puude, s.o kogu metsamaterjali ehk teisisõnu puu tervikuna, omandiõigus. Kinnistu

omandiõigus jääb müüjale. Seega annab raieõigus ostjale muu hulgas õiguse langetada

puud, valmistada puudest puidusortimente ja vedada saadud sortimendid metsast välja.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus puudub kokkulepe, et raidmed jäävad hageja

omandisse ja nendega seotud tööd jäävad hageja teostada. Sellest tulenevalt, juhul kui

hageja oleks soovinud, et raidmed jäävad tema omandisse, siis oleks pidanud see

selgesõnaliselt olema lepingus kokku lepitud. Lähtudes eeltoodust asus kohus

seisukohale, et ei leidnud tõendamist, et kostja oleks omavoliliselt hagejale kuuluvaid

raidmeid ümber töödelnud. Tõendamist leidis, et raidmed kuulusid nende töötlemise ja

võõrandamise ajal kostjale. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kostja

poolset kohustuse rikkumist, mis annaks alust VÕS § 115 lg 1 alusel nõuda raidmete

ümbertöötlemise ja võõrandamisega seoses kostjalt kahju hüvitist. Kohus leidis, et

puudub alus kahju hüvitise väljamõistmiseks ka VÕS § 1037 lg 1 ja VÕS § 1043 ning

§ 1045 lg 1 p 5 alusel, sest raidmete omandiõigus oli kostjale üle läinud.

24. Hageja teise nõude, kahju hüvitis metsatee ja kraavide korda tegemise eest summas 2250

eurot, osas vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas hageja oli rajanud Kitsingu

kinnistule kuivenduskraavid ja millises seisus oli Kitsingu kinnistu enne kostja raietööde

teostamist. Maakohus tuvastas, et 17.02.2005 on Pärnu MB Maaparandustöö

väljastanud Kitsingu maaüksuse maaparandusehitise ehitusloa ja 15.08.2006 on hageja

ja OÜ Vändra MP vahel sõlmitud töövõtuleping Kitsingu kinnistul metsamaa

kuivendustööde teostamiseks, mis seisnes kraavide kaevamises ja truupide ehitamises.

14.08.2008 on metsakonsulent JP andnud hinnangu, et metsamaa kuivenduse tööd on

tehtud vastavalt projektile. Kohus leidis, et eelnimetatud tõenditega on tõendatud, et

hageja on 2006. a rajanud Kitsingu kinnistul kuivendussüsteemi. Kohus leidis, et ei ole

tõendatud kostja väide, et enne kostja raie teostamist oli Kitsingu kinnistu liigniiske.

25. Maakohus leidis kohtule esitatud tõendite alusel, et raietööd kestsid kuni 17.08.2015,

kui harvester metsast välja viidi, ja palgi väljaveotööd kestsid kuni 24.08.2017 ning

raidmed veeti raielangilt kinnistu serva 2015. septembris. Keskkonnaagentuuri

28.04.2016 esitatud meteoroloogiliste andmetega on tõendatud, et sellel ajal, kui kostja

koostööpartner Metsasipelgas OÜ teostas kostja tellimusel raidmete väljavedu

raielangilt, olid vihmased ilmad. Samuti tõestab 14.08.2015 tehtud pildid surnust

metsseast Kitsingu kinnistu kraavis, et raietööde tegemise ajal oli maapind niiske ja

mudane.

26. Seoses hageja kahju nõudega metsatee ja kraavide korda tegemise eest tuvastas

maakohus esmalt, et kohtule esitatud fotodest nähtuvalt on pinnase vajumise tõttu

kraavipind muutunud ebatasaseks ning veevool on takistatud ja nendes kohtades, kus

metsaveotraktor on kraavi ületanud, on tekkinud sügavad muljumisjäljed ning

ristprofiili muutuse tõttu on veevool kraavis peatunud. Samuti tuvastas fotodelt, et

lageraielangil on sügavad rööpad, kuhu on tekkinud veeloigud, mistõttu on raielank

liigniiske, metsaveo masinaga on kraavi sõidetud ja vesi seisab rööpa taga kinni. Kohus

ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt on vaidlusalust teed kahjustatud hoopis

Mezi Muck Eesti OÜ poolt 2016. a talvel mineraliseerimistööde käigus. Kohus leidis,

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

9(30)

et kohtule esitatud fotodega ja tunnistajate JP, RK ja hageja poolt vande all antud

ütlustega on tõendatud, et pärast kostja raietööde lõpetamist olid Kitsingu kinnistul tee

nr 1 ääres asuvad kraavid rikutud, tee nr 1 keeraku peal on truup kinni aetud, pinnas oli

truubi ees ning veel ei ole enam truubile ligipääsu. Kohus leidis, et tunnistajate AS, JT

ja RK ning hageja vande all antud ütlustega leidis tõendamist, et teel nr 1 olid kohati 30

cm sügavusega roopad ja seega oli pool teed oluliselt kahjustatud seoses märjal alal

raietööde tegemisega ja metsamaterjali väljaveoga. Kohus leidis, et Kitsingu kinnistu

tee ja kraavid oli rikutud just kostja poolt, kuna tõendamist ei leidnud, et aasta jooksul

pärast kostja raietööde tegemist, oleks keegi rasketehnikaga sõitnud mööda teed nr 1

ning sõitnud üle kraavide.

27. Poolte vahel oli maakohtus erimeelsus ka selles, mida käsitleda metsateede

kahjustamisena. Maakohus leidis, et kuigi metsa majandamise eeskirja § 19 lg 1 p-s 2

on sätestatud keeld kahjustada metsamulda sügavamalt kui 30 cm, ei tähenda see, et

kostja ei oleks pidanud enda järelt teed nr 1 ja kraave korda tegema kahjustuste osas,

mis jäid alla 30 cm. Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et kostja raietööde tegemisel ja

metsamaterjali väljavedamisel on kahjustatud Kitsingu kinnistul teed nr 1 ja antud tee

kõrval asuvaidt kraave, oli maakohtu hinnangul kostja lepingujärgseks kohustuseks

(punkt 7.1.3) parandada lõhutud tee ja kraavid. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole

täitnud lepingust ja metsa majandamise eeskirja § 19 lg-st 3 tulenevalt kohustust taastada

teede ja kraavide raie-eelne seisukord. Seega oli kostja rikkunud hagejaga sõlmitud

lepingust tulenevat kohustust.

28. Maakohus tuvastas, et vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule oli kokku lepitud, et

kostja teostab eraldisel 6 harvendusraiet ja eraldistel 7, 8, 9, 10 ja 11 lageraiet ning ostja

puhastab raielangid, s.o raiejäätmed kogutakse hunnikutesse või vallidesse ja

raiejäätmed veetakse langilt ära. Kohus osundas, et metsa majandamise eeskirja § 6

kohaselt on hooldusraie näol tegemist valgusraie, harvendusraie või sanitaarraiega.

Metsa majandamise eeskiri räägib üksnes uuendusraielankide puhastamisest (§-s 9 lg

1), harvendusraie puhul ei näe metsa majandamise eeskiri ette raielangi puhastamist.

Seega tuleb eristada raielankide puhastamist lageraie ja hooldusraie puhul. Kohus leidis,

et RF 17.01.2017 antud arvamuse kohaselt absoluutne raiejäätmete koristamine ei ole

tavapraktikas põhjendatud, olles seotud

ebamõistlike kulutuste, metsamulla

vaesumisega toitainetest ning raidmete realiseerimise keerukusega. Kohus tuvastas nii

eeltoodud arvamusele kui ka ST 21.01.2017 arvamusele tuginedes, et kostja teostatud

lageraielangilt on raidmed ära veetud ja lank on puhastatud korrektselt. Langile on

jäetud metsa majandamise eeskirjaga määratud säilitamist vajavad seemne- ja

säilikpuud, millest üksikud on maapinnale langenud. Raielank on raiejäätmetest

puhastatud ning sellel on võimalik metsauuendustööde läbiviimine. Eeltoodud

seisukohta kinnitavad ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad AS ja AM, leides, et

harvendusraie puhul koristustöid üldse ei tehta, sest see põhjustab metsale kahju ning

käsitsi ei koristata ühtegi raielanki. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et

hageja etteheited kostjale raielangilt raiejäätmete koristamata jätmisega seoses on

põhjendamatud.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

10(30)

29. Seoses hageja etteheitega, et kostja jättis laoplatsi koristamata ja hageja pidi ise laoplatsi

ära koristama, tuvastas maakohus järgmist. Puudus vaidlus selle üle, et 27.02.2016 vedas

Raja KT OÜ ära raidmetest valmistatud hakke ja juba 18.02.2016 koristas raidmete

ladustamiskoha ära hageja. AM ütlustega leidis tõendamist, et talvel laoplatsi reeglina

ära ei koristata ja hageja ei ole andnud kostjale tähtaega laoplatsi ärakoristamiseks.

Kohus leidis, et kuna hageja on asunud laoplatsi puhastama raidmetest järgmisel päeva

kohe pärast hakkepuidu laoplatsilt äraviimist ja tegemist oli talvega ning talvel on

tavapäraselt oksad jääs ja maa külge kinni külmunud ning ei ole andnud kostjale üldse

võimalust laoplatsi puhastamiseks, siis on hageja etteheide kostjale seoses laoplatsi

koristamata jätmisega põhjendamatu.

30. Järgmisena analüüsis kohus, kas hagejale on tekkinud kahju ja kas kostja vastutab kahju

tekitamise eest.

31. Kohus leidis, et kahju suuruse määramisel metsatee ja kraavide korrastamisel tuleb

lähtuda hageja ja OÜ Metsagrupp vahel sõlmitud kokkuleppest, mille kohaselt OÜ

Metsagrupp korrastab pärast kinnistul asuva metsatee kasutamist tee, selle kõrval asuvad

kraavid ning puitmaterjali ladustamiseks kasutatud ala ning metsatee ja kraavide

korrastamise maksumus on 2250 eurot. Kuivõrd OÜ Metsagrupp korrastas suurema ala

teedest ja kraavidest, kui kostja oli rikkunud, siis pidas kohus põhjendatuks VÕS § 127

lg 6 alusel määrata, et hagejale tekkinud kahju suuruseks on ½ hageja ja OÜ Metsagrupp

vahel kokku lepitud puitmaterjali ladustamiseks kasutatud ala ja metsatee ja kraavide

korrastamise maksumusest, st 1125 eurot. Kohus leidis, et kostja tekitatud kahju on

hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Kohus leidis, et kostja ei

tekitanud hagejale kahju tahtlikult, vaid raske hooletuse tõttu, kuna kostja ei järginud

vajalikku hoolsust olulisel määral. Kohtu hinnangul on põhjuslik seos kostja tegevuse ja

tekkinud kahju vahel. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hageja kahju nõude

kostja vastu summas 1125 eurot.

32. Hageja väitel temale tekkinud kahju seisneb ka Menzi Muck Eesti OÜ-le tasutud

mineraliseerimistööde maksumuses 518 eurot 40 senti. Hageja väitel kostja poolt

kraavide kahjustamise tõttu oli kogu kinnistu 12 ha ulatuses liigniiske ja sel põhjusel ei

saanud hageja istutada lageraie langile taimi 2015. a sügisel nagu plaanis. Kinnistu

liigniiskuse tõttu oli hageja sunnitud kahel korral lageraie lanki mineraliseeruma ning

kandma sellega seotud täiendavate mineraliseerimistööde tegemise kulu. Kohtule

esitatud Menzi Muck Eesti OÜ töötaja JJ selgituste kohaselt ja Menzi Muck Eesti OÜ

31.05.2016 arvest nähtuvalt tegi Menzi Muchk Eesti OÜ maapinna mineraliseerimistöid

Kitsingu kinnistul eraldistel 9, 10 ja 11 ühel korral 2015. a detsembris. Kohus leidis, et

GM arvamusega ja MV kirjaliku selgitusega leidis tõendamist, et hageja oleks saanud

soovi korral pärast esimest mineraliseerimistööde teostamist Kitsingu kinnistul asuvale

raielangile uusi taimi istutada, sest uued taimed istutatakse maapinna mineraliseerimise

teel tekitatud istutusvao nõlvale, mitte põhja ning taimede istutamist ei takista

pinnasevesi istutusvao põhjas. Samuti leidis eelnimetatud tõenditega tõendamist, 2016.

a kevadel teostatud maapinna ettevalmistus jääb metsauuenduse jaoks toimivaks

vähemalt 2017. a lõpuni ning hagejal puudus vajadus 2017. a kevadel uuesti Kitsingu

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

11(30)

kinnistul samal raielangi mineraliseerimistööde teostamiseks. Kohus leidis, et kostja ei

pea vastutama hageja põhjendamatult tellitud täiendavate mineraliseerimise tööde eest,

mistõttu kahju hüvitamise nõue summas 518 eurot 40 senti ei ole põhjendatud.

33. Hageja nõuab poolte vahel sõlmitud lepingu p-de 9-1 ja 9-3 alusel kostjalt ka lepingust

tulenevate kohustuste rikkumise, s.o raielankide koristamata jätmise ja/või tee nr 1 ja

kraavide rikkumise ja korda tegemata jätmise eest leppetrahvi summas 893 eurot.

Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud leppetrahvile

kohaldub VÕS § 161 lg 1, kuna leppetrahv ei ole tasendusliku iseloomuga, sest lepingu

punktis 9.1 kokku lepitud leppetrahv räägib konkreetselt, et lisaks kahju hüvitamisele

peab kostja tasuma leppetrahvi oma kohustust rikkumise eest. Seega kokkulepitav

leppetrahv on sõltumatu kostja tekitatud kahju summast. Kuna lepinguga oli poolte

vahel kokku lepitud lepinguliste kohustuste tähtajana 30.09.2015, siis pidi hageja

hiljemalt 30.09.2015 avastama väidetavad kostja rikkumised. Hageja esitas kostjale

leppetrahvi nõude 25.04.2016. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt

on 8 kuud ebamõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamises (VÕS § 159 lg 1). Kuivõrd

kohus tuvastas eelnevalt, et kostja on kahjustanud teed nr 1 ja tee kõrval asuvaid kraave

ning jätnud need korda tegemata, millega rikkus oma lepingulisi kohustusi, leidis kohus,

et hageja leppetrahvi nõue on põhjendatud.

34. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamise sissenõudmise kulusid kokku 600 eurot. Hageja

on pöördunud võla sissenõudmiseks Advokaadibüroo Magnusson poole, kes on hageja

lepingulise

esindajana

pidanud

kostjaga

kohtueelset

kirjavahetust

ja

kompromissiläbirääkimisi. Kohtu hinnangul ei ole arvestades teostatud tööde mahtu

õigusabi eest tasumisele kuuluv kogusumma ülemäärane. Praegusel juhul on hagejale

kahju tekkimine põhjuslikus seoses, sest seoses hageja ja kostja vahel tekkinud õigusliku

vaidlusega pidi hageja tegema kulutusi õigusabile. Kuna hageja on kandnud kahju

hüvitamise nõude sissenõudmiseks kulutusi kokku 600 eurot ja hagejale on tekkinud

samas summas kahju, mis ületab 113¹ lg 1 toodu määra, siis on põhjendatud kostjat välja

mõista kahju sissenõudmise kulud summas 600 eurot.

35. Lisaks põhinõudele esitas hageja kostja vastu lepingust tuleneva viivise nõude. Hageja

nõuab kahju hüvitiselt summas 2250 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud

viivist summas 174,93 eurot ning alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni määrast 0,02% kalendripäevas tähtajaks tasumata summalt kuni kohustuse

täitmiseni. Kostja leiab, et kuna kahju hüvitise nõue on alusetu, siis on põhjendamatu ka

viise nõue. Kostja ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud.

36. Maakohtu hinnangul ei ole hageja põhjendanud, mis ta nõuab viivist alates 01.11.2015.

Kuna vastavalt lepingule oli tööde teostamise tähtajaks 30.09.2015, siis pidi hageja

30.09.2015 seisuga teatavaks saama, et temale on tekkinud kahju seoses kostja poolt tee

ja kraavide kahjustamisega. Samas on hageja pöördunud esmakordselt kostja poole

kahju hüvitamise nõudega 25.04.2016, andes kostjale tähtaja 30.05.2016 maapinna

endise seisukorra taastamiseks. Sellest tuleneval asus kohus seisukohale, et hageja kahju

hüvitise nõue on muutunud sissenõutavaks 30.05.2016, kui saabus kostja poolt

kohustuse täitmise tähtaeg.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

12(30)

37. Kuna kohus rahuldas kostja kahju hüvitise nõude osaliselt summas 1125 eurot, siis on

põhjendatud kostjalt välja mõista viivis summalt 1125 eurot alates 30.05.2016 kuni

kohtuotsuse tegemiseni summas 139 eurot 2 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest

tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt summas 1125 eurot

kuni põhinõude täitmiseni.

38. Kuna kohus rahuldas hageja võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste nõude, siis on

põhjendatud kostjalt välja mõista viivis võla sissenõudmise kuludelt summas 600 eurot

kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 52 eurot 10 senti ning alates kohtuotsuse

tegemises tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt summas

600 eurot kuni põhinõude täitmiseni.

39. Seoses kostja tasaarvestuse avaldusega leidis maakohus järgmist. Tasaarvestamise

avalduses palub kostja tasaarvestada hageja nõudega kostja nõude 1389 eurot 66 senti,

mis on kostjal tekkinud seoses hageja kohtuväliselt esitatud nõudeavalduste ja peetud

kirjavahetuse ning tõendite kogumise ja esitamisega seotud kulutustega õigusabile.

Kohus leidis, et kuna kohus rahuldas osaliselt hageja kahju hüvitamise nõude seoses

kostja poolt tee ja kraavide rikkumisega summas 1125 eurot ja hageja leppetrahvi nõude,

siis ei ole kostjale tekkinud kahju seoses kostja poolt kantud kohtueelsete

õigusabikuludega. Seega ei ole kostjale tekkinud kahju, mida saaks kostja hageja

nõudega tasaarvestada.

Hageja apellatsioonkaebus

40. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse

osas. Hageja palub teha selles osas uus otsus, millega mõista hageja kasuks kostjalt välja

3425 eurot (alusetu rikastumise või alternatiivselt kahju hüvitise nõue), 2250 eurot

(metsatee ja kraavide korda tegemata jätmise eest) ja viivis. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

41. Maakohus on kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest valesti aru saanud, kuna kasvav

mets on kinnistu oluline osa. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 2 kohaselt

ei saa asi ja selle olulised osad olla eri isikute omandis. Seega ei omandanud kostja

kasvavat metsa, vaid lepingu lisas 1 kokkulepitud metsamaterjali.

42. Kohus leidis vääralt, et lepingu tõlgendamise tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-test 4 ja 5.

Tegelikult tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, mis väljendub selgesõnaliselt lepingus,

kus kostjale võõrandati nn sortimendi lepingu lisa 1 alusel männi, kuuse, kase ja haava

palgid. Lepingu p-s 1 on sätestatud, et lepingu ese on kasvava raieõiguse võõrandamine,

mille tulemusena läheb raieõiguse objektis oleva raiutud puude omandiõigus üle müüjal

ostjale. Kohus on vääralt kohaldanud MS § 37 lg 7, kuna see sätestab üldised raieõiguse

tingimused, kuid iga konkreetne raieõiguse võõrandamise leping sätestab konkreetsed

tingimused, mida ja mis tingimustel müüakse. Seega võõrandas hageja kostjale üksnes

lepingu lisas 1 ja 09.09.2015 aktis kirjeldatud sortimendi/raieõigusest saadava asja just

seal sätestatud mahus ja hinna alusel. Asjaolu, et kostja väitis, et tema sai aru, et raidmed

olid ka lepingu objektiks, on väär ja ei lähe kokku lepingu ega 09.09.2015 aktiga. Hageja

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

13(30)

rõhutab, et kohus on vääralt arvestanud asja lahendamisel asjasse puutumatute

tunnistajate ütluseid. EK, AS, RF ja ST ei saanud midagi arvata konkreetsest poolte

vahel sõlmitud lepingust, kuna tegemist on juriidilise küsimusega, mis tuleb lahendada

konkreetsetest tõenditest lähtuvalt. Hageja rõhutab, et tunnistajate arvamus metsanduses

kehtivast „praktikast“ on eksitav, kuna see ei oma mingit tähtsust, kuidas teised ja

millistel tingimustel oma raieõigust võõrandavad. Lankide koristamine oli kostja

seadusest (MS § 40 lg 4) ja lepingust tulenev kohustus. Alati peab raie teostaja koristama

enda järel langid ja teed ning andme üle korras kinnistu. Lankide koristamise kulu on

lepingu hinna sees ja see on samasugune kulu kostja jaoks nagu harvesteri ja väljavedaja

kulu.

43. Seega tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel

raidmete eest 3425 eurot või alternatiivselt VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel

kahju hüvitisena.

44. Seoses tee ja kraavide korda tegemata jätmise nõudega on maakohus õigesti tuvastanud,

et kostja on rikkunud raie tegemise, väljaveo ja raidmete koristamise käigus hageja

kinnistu teed nr 1 (parempoolne kraavidega ääristatud teetamm) ja kraave, kuid on

valesti tõlgendanud 07.06.2017 kinnistu kasutamise kokkulepet. Hageja ja OÜ

Metsagrupp vaheline kokkulepe seisnes selles, et hageja andis õiguse OÜ-le Metsagrupp

oma kinnistut kasutada metsamaterjali väljaveoks ja ladustamiseks ning selle eest

kohustus viimane korrastama kostja poolt rikutud tee nr 1 ja selle äärsed kraavid. Samuti

kohustus OÜ Metsagrupp korda tegema enda järelt tee nr 3 (keskmine tee), mida ta

kasutas metsamaterjali väljaveoks. Juhul, kui kostja oleks need enda

järelt korda teinud, siis oleks hageja saanud OÜ-lt Metsagrupp kinnistu kasutamise eest

tasu täiendavalt 2250 eurot, mis antud juhul tasaarvestati tee nr 1 ja kraavide korda

tegemise tasuga. Nimetatud summat võib vaadelda kui hageja kahju või kui saamata

jäänud tulu. Eeltoodust tulenevalt on maakohus valesti hinnanud tõendeid ja tunnistaja

AS ütlusi ning leidnud vääralt, et OÜ Metsagrupp tegi 2250 euro eest korda ka enda

poolt rikutud tee.

45. Raielankide koristamise osas on maakohus segi ajanud seadusest tulenevad kohustused

ja lepingust tulenevad kostja kohustused. Lepingus on kokku lepitud, et kostja kohustub

koristama ära kõik raielangid ja vedama raiejäätmed hunnikutesse. Lepingus ei ole

tehtud erisust lage-, harvendus- ja sanitaarraielankide koristusel. Seega oli kostja

kohustuseks koristada ära ka sanitaar- ja harvendusraie langid. Tähtsust ei oma

tunnistajate RF ja ST arvamused, et tavaliselt sanitaar- ja harvendusraie lanke ei

koristata ja seda ei ole mõistlik teha. Maakohus oleks pidanud lähtuma leppetrahvi

väljamõistmisel ka harvendus- ja sanitaarraielankide koristamata jätmisest kui olulisest

lepingu rikkumisest.

46. Hageja nõuab lisaks maakohtu poolt väljamõistetud viivisele (sissenõudmiseks tehtud

kulutustelt) ka viivist alusetu rikastumise või kahju hüvitiselt 3425 eurolt. Kostja sai

alusetust rikastumisest teada hiljemalt 26.04.2016, kui hageja esitas kostjale vastava

nõude. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 133 eurot 18 senti.

Samuti nõuab hageja viivist kahju hüvitiselt 2250 eurot (tee ja kraavide korda tegemise

eest). Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 174 eurot 93 senti

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

14(30)

(01.11.15-19.10.16). Hageja hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et viivist tuleks

arvutada alates 30.05.2016, mis oli hageja esimese kirjaliku nõude tähtaeg. Kohus tõi

ise välja, et lepingu järgi pidid kõik kostja poolsed kohustused olema täidetud

30.09.2015. Seega muutusid hageja nõuded sissenõutavaks 01.10.2015. Hageja on

ekslikult, kuid kostjale soodsalt, nõudnud viiviseid alates 01.11.2015.

47. Maakohus jättis alusetult suurema osa hagi nõuetest rahuldamata, mistõttu jättis kohus

70% menetluskuludest hageja kanda ja 30 % menetluskuludest kostja kanda. Isegi, kui

mõni hageja nõuetest jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda

TsMS § 163 lg 1 lausel, kuna kogu menetluse on põhjustanud kostja, kes ei pidanud

vajalikuks kohtuväliselt probleem lahendada ning kes kohtumenetluses on tootnud palju

dokumente, millele hageja pidi vastama.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

48. Maakohtu otsuse peale esitas kostja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse

osas. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja saata asi tagasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

49. Kostja hinnangul ei ole maakohtu otsuse põhjendused kooskõlas asjas kogutud

tõenditega. Kohus on jätnud osad tõendid hindamata ja analüüsimata ning on nii

ebaõigesti kui ka vastuoluliselt tuvastanud asjaolusid, samuti jätnud kostja vastuväited

nõuetele

täiesti

arvestamata.

Kohus

on

jätnud

vastuolus

menetlus-

ja

materiaalõigusnormidega täiesti arvestamata kostja tasaarvestuse vastuväite, mille tõttu

on hagi rahuldamine või alternatiivselt hagi osalise rahuldamise ulatus ebaõige. Lisaks

on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme.

50. Seoses hageja nõudega tee ja kraavide korda tegemise eest kahju hüvitise

väljamõistmisega esitas kostja maakohtus vastuväited, mille kohaselt ei ole ta lepingu p

7.1.2 kirjeldatud kohustust rikkunud, samuti hageja ei ole tõendanud tema

tõendamiskoormisesse jäänud kõigi kahju hüvitamise nõude maksma paneku eelduseid.

Kostja on seisukohal, et VÕS § 127 lg 1 rakendamiseks ei ole hageja muuhulgas

tõendanud väidetava kahju tekitamise eelset kui ka järgset olukorda, mis on vajalik

väidetava kahju ulatuse sisustamiseks ja seega hüvitise suuruse tõendamiseks. Kohus on

vastuoluliste tõendite pinnalt leidnud, et tõendamist on leidnud Kitsingu kinnistul asuva

kuivendussüsteemi rajamine 2006. a. Kostja juhtis tähelepanu 2005. a ja 2006. a

kehtinud maaparandusseaduse sätetele ja esitas põhjendatud vastuväite, et

kuivendussüsteeme ei ole rajatud vaidlusalusele kinnistule tol ajal kehtinud

regulatsiooni kohaselt. Kohus ei ole analüüsinud seda, kas metsanduskonsulendi JP

pädevusse saab kuuluda ehitustööde vastavuse hindamine ehitusprojektile ja kas selline

hinnang on samaväärne pädeva asutuse hinnangu ehk pädeva asutuse kasutusloaga.

Hageja möönis kohtus, et kraavidel puudub kasutusluba. Isegi juhul, kui leida, et kraavid

rajati, siis asjas puuduvad tõendid, et need toimisid enne kostja tööde algust.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

15(30)

51. Õige ei ole kohtu poolt kostja 09.06.2015 e-kirjas oleva teksti kasutamine kinnistul

asuvate kraavide seisundi või omanduste tõendamiseks, kuna selline tekst kostja ekirjas

puudub. Kuna kuivendussüsteemi olemasolu ei ole tuvastatud, siis on kohtu järeldus, et

kraavid toimisid kuni kostja väidetava õigusvastase tegevuseni, väär.

52. Kohus keskendus otsuses ebaõigesti raietööde üksikute tööde lõikude teostamise ajale,

kuigi lepingu kohaselt teostati tööd tähtaegselt. Kohus viitas erinevatele tõenditele, kuid

ükski neist ei tõenda asjaolu, et kostja teostas töid vihmasel perioodil. Kostja juhib

tähelepanu, et ka Eesti ilmateenistus oma lehel viitab, et 2015. a oli Eestis eriline sooja

ja kuiva ilma poolest. Samuti oli Eesti meteoroloogia 2015. a aastaraamatu kohaselt

ajavahemik

14.08–24.08.2015

üle-Eestiliselt

täiesti

sademeteta.

Seega

ilmastikutingimustest sademete kogusele kui asjas tähtsust omavale asjaolule väära

tähenduse omistamine mõjutas kohtu järgnevaid järeldusi hageja kinnistu kahjustamise

osas.

53. Samuti on väärad kohtu järeldused selle kohta, et raietööde ja metsamaterjali väljaveo

käigus kahjustati Kitsingu kinnistul asuvat teed ja kraave. Kohus luges ebaõigesti

tuvastatuks, et hageja poolt esitatud piiriprotokolliga ja 2014. a ja 2016. a ortofotodega

on tõendatud, et vaidlusalused kraavid asuvad Kitsingu kinnistul. Kuivõrd hageja väitel

rajati kraavid 2006. a, ei saa 25.09.2000 piiriprotokoll kraavide kuulumist hageja

kinnistu koosseisu tõendada. Veel vähem saavad seda tõendada ortofotod, sest nendega

ei määratleta kinnisasjade piire. Kohus on põhjendamatult ortofotode pinnalt lugenud

tuvastatuks kostja poolt kinnistu kahjustamise. Kohus tuvastas, et kostja kasutatud

masinatel olid lindid all, kuid seda fotodelt samuti ei nähtu. Fotod lageraielangil olevate

nn sügavate rööbaste kohta on pärit 2015. a detsembris mineraliseerimistööde teostaja

tegevusest, mille kohta on ka jäljed kinnistul olevatel teedel. Tegelikkuses olid nn

rööpad uute taimede istutusvaod. Kohus on teise isiku tegevuse jälgi pidanud kostja

tegevuse jälgedeks, sh hageja omakäeliste plaanidega kolmanda isiku tegevusest. Kostja

on seisukohal, et hageja plaani ei saa kvalifitseerida tõendiks.

54. Kohus ei kõrvaldanud vastuolusid tunnistaja JT ja tunnistajate MM ja AM ütluste vahel.

Kohus rajas otsuse üksnes hageja tõenditele ja tunnistajale, jättes sama asjaolu kohta

täielikult kõrvale kostja vastuväited, esitatud tõendid ja üle kuulatud tunnistajad.

55. Üllatuslik on kohtu väide, et ei ole tõendatud, et keegi kolmas isik oleks aasta jooksul

peale kostja töid rasketehnikaga sõitnud mööda teed nr 1 ja üle kraavide. Kostja rõhutab,

et lageraielangil olevad vaod (nn mineraliseerimisvaod, kuhu istutatakse noortaimed)

rajas Menzi Muck Eesti OÜ. Need vaod ei tekkinud kostja tööde tulemusena ja neid

vagusid ei nähtu teistelt tööde käigust tehtud fotodest. Seega kui lageraielangile kostja

tööde tulemusena sügavat maapinna kahjustust (sh rööbast sügavusega 30 cm) ei

tekkinud, ei saanud seda tekkida ka ülejäänud kinnistule.

56. Kostja ei saa menetluslikult tõendada, kes hageja kinnistut kasutab peale kostja tööde

teostamist ja mil määral. Kohus ei selgitanud seda kostjale ka menetluse ajal.

Arvestades, et hageja ei jäädvustanud kostja õigusvastast tegevust ja ka kahju

põhjustamist kinnitab, et hageja väited on otsitud.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

16(30)

57. Kohus ei ole nõustunud ka kostja vastuväidetega selles, mida saab lepingu p-de 7.1.2,

7.1.3 ja 9.3 järgi pidada maapinna kahjustamise või lõhkumisena. Kohtuotsusest ei

selgu, miks kohus jätab selles küsimuses metsa majandamise eeskirja sätted

kohaldamata.

58. Kostja ei nõustu kohtu arutluskäiguga kahjuhüvitise suuruse tuletamisega 1125 euro

osas, mis moodustas ½ hageja poolt nõutud summast, kui ka sellega, et kohus võttis

kahjuhüvitise aluseks hageja ja OÜ Metsagrupp lepinguga kokku lepitud tasu suuruse.

OÜ Metsagrupp töödel ei olnud mingit puutumust kostja töödega 2015. a ning sellele

leping ka ei viita. Seega ei tõenda kinnistu kasutamise kokkulepe kahju hüvitamise

nõuet. Antud juhul ei ole tegemist TsMS § 233 lg 1 järgse olukorraga, kus kohus teostab

diskretsiooni kahjuhüvitise suuruse määramiseks. Hagejal oli võimalus tõendada oma

nõude suurust, kuid ta ei teinud seda. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus on võimatu

tuvastada kahju suurust.

59. Juhul, kui eeldada, et kohus kohaldas õigesti TsMS § 233 lg 1 ja võttis põhjendatult

aluseks hageja ja OÜ Metsagrupp lepingu (millega kostja ei nõustu), siis on kohus jätnud

omavahel võrdlemata väidetava kostja kahjustuste mahu OÜ Metsagrupp tööde mahuga.

Võrdlemise ja asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamise tulemusena pidi kohus

jõudma järeldusele, et väidetavate kostja kahjustuste maht (pealmise õhukese

mullakamara eemaldumine metsapinnal, mida kostja kahjustusena omaks ei võta) on

tunduvalt väiksem sellest, mida kohus on arvesse võtnud ehk ½. Kostja juhib ka

tähelepanu asjaolule, et OÜ Metsagrupp raietööde maht ning seega masinate koormus

kinnistule (sealhulgas nii metsateele nr 1 kui ka nr 3) oli tunduvalt suurem kostja

raietööde mahust ja masinate koormusest. Seega ei ole kostjale etteheidetu proportsioon

mingil juhul pool 2250 eurost.

60. Kohus jättis arvesse võtmata kostja vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja n-ö kahju

kannatanud. Hageja vara ei ole 2250 euro või 1125 euro võrra vähenenud, kuna hageja

ei ole kandnud OÜ Metsagrupp töödega seoses mingeid kulusid osaliselt ega täielikult,

kui ka puudub tal tööde eest tasumise kohustus. Seega ei ole antud nõude rahuldamiseks

täidetud tingimus VÕS § 127 lg 1 ja § 128 näol. Hageja ei ole esitanud kohtule

tasaarvestamise avaldust, ilma milleta ei saa tasaarvestust teostada, isegi kui

hüpoteetiliselt eeldada, et eksisteeris tasaarvestusolukord. Põhjendamata on kohtu

seisukoht, et kui kostja oleks kahjustused parandanud, siis oleks hageja saanud teenida

tulu kinnistu kasutamise eest OÜ Metsagrupp poolt. Jääb arusaamatuks, millest kohus

järeldas, et hagejal sai saamata rent. Kohtu seisukohad on ebaõiged, kuna hageja ja OÜ

Metsagrupp vahel kinnistu kasutamise lepinguga ei lepitud kokku kostja väidetavate

kahjustuste kõrvaldamine OÜ Metsagrupp poolt. Kostja peab võimalikuks, et lepingus

sisalduv kokkulepe kinnistu tasu eest kasutamise kohta on näiline.

61. Kuivõrd kostja ei ole lepingut rikkunud, ei ole põhjendatud ka hageja leppetrahvi nõue.

Hageja ei saanud nõuda kahju hüvitamist osas, milles ta nõuab ka leppetrahvi, vaid ainult

leppetrahvi ületavas osas. Kohus rahuldas leppetrahvi nõude täies ulatuses, mis on

õigusvastane, sest tekitab olukorra, kus hageja õigusvastaselt ja alusetult rikastub ühe ja

sama kahju osas kostja arvelt. Kostja leiab, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab,

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

17(30)

et 8 kuud on VÕS § 159 lg 2 tähenduses mõistlik aeg. Lisaks on kohtuotsus samas osas

ka üllatuslik.

62. Kostja on seisukohal, et kohus rahuldas hageja õigusabikulude nõude ebaseaduslikult.

Kostja leiab, et kõik kohtu põhjendused selles küsimuses on väärad. Kostja on

põhjendanud, et hageja nõuded on alusetud ning kohus on seda ka hagi rahuldamise

ulatusega (30%) kinnitanud. Seega ei saa 600 eurot olla täies ulatuses põhjendatud. Vale

on ka kohtu põhjendus, et hageja on kandnud kulu 600 eurot. Kostja on hageja enda

tõendiga tõendanud, et hageja ei ole seda kulu kandnud ei täielikult ega osaliselt. Kohus

ei ole kostja vastuväitega arvestanud ega ka põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta.

63. Kostja leiab, et kohus on ebaõigesti arvestanud kohtueelselt õigusabikulult (600 eurot)

viivise alates 14.11.2016, kuivõrd kohus võttis peale puuduste kõrvaldamist hagi

menetlusse alles 02.12.2016 ja kostja sai hagi esitamisest antud nõudes teada

02.12.2016. Seega ei muutunud antud viivis sissenõutavaks 14.11.2016, mistõttu on

viivisesumma ebaõige.

64. Kostja hinnangul on kohtuotsus üllatuslik seoses kohtu põhjendustega kostja

tasaarvestuse vastuväitega. Kohus on hageja kohtueelse õigusabi nõude osas tuvastanud,

et hageja algatas kohtuvälise vaidluse hagi alusesse kuulunud asjaolude suhtes (osaliselt

kattuvas osas) ning kasutas selleks õigusabi. Kohus tuvastas, et kostja kandis sel

põhjusel samuti õigusabi kulusid ja seda menetlusväliselt, mistõttu esines põhjuslik seos

ka kostjal tekkinud kahjuga ning kahju vastab kahju tunnustele VÕS § 128 lg 3 järgi.

Seega esines tasaarvestuse olukord sõltumata sellest, et kohus rahuldas hagi osaliselt.

Kohus pidas hageja 600 eurost nõuet selle rahuldamisel täies ulatuses põhjendatuks

hoolimata sellest, et hagi rahuldati vaid 30% ulatuses. Sellest tulenevalt saab lugeda

kostja tasaarvestuse vastuväite kohtueelsete õigusabikulude osas põhjendatuks vähemalt

70% ulatuses ja vastavas ulatuses oleks pidanud kohus vähendama ka hagi rahuldavas

osas hageja nõudeid.

Menetlusosaliste seisukohad

65. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

66. Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

67. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja leppetrahv 893 eurot ning kahjuhüvitis

1008 eurot ületavas ulatuses ja sissenõudmiskulud 90 eurot ületavas ulatuses, samuti

tühistada otsus rahuldatud põhinõuetelt arvestatud viivise ja kindlaks määratud

menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hageja hüvitisnõue summas 518 eurot 40

senti jäeti rahuldamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

18(30)

68. Hageja on esitanud kostja vastu mitu nõuet: 

raidmete väärtuse hüvitamise nõue 3425 eurot (nõue 1); 

hüvitisnõue metsatee ja kraavide korda tegemata jätmise eest 2250 eurot (nõue

2); 

hüvitisnõue mineraliseerimistööde eest 518 eurot 40 senti (nõue 3); 

leppetrahvinõue 893 eurot (nõue 4); 

sissenõudmiskulude hüvitise nõue 600 eurot (nõue 5) ja  viivisenõue (nõue 6).

69. Maakohus on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 1125 eurot,

leppetrahvi 893 eurot, võla sissenõudmisekulud 600 eurot, kohtuotsuse tegemise aja

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 191 euro 39 sendi ulatuses ja alates 16.12.2017

viivise põhivõlalt summas 1725 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse

kohase täitmiseni. Muus osas on maakohus jätnud hageja nõuded rahuldamata. Seega

on maakohus jätnud rahuldamata nõuded (1) ja (3) ning rahuldanud nõuded (4) ja (5),

nõuded (2) ja (6) on maakohus rahuldanud osaliselt.

70. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis nõude (3)

rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud

ning nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei

kontrolli (TsMS § 651 lg 1). Muus osas on hageja apellatsioonkaebuses hagi

rahuldamata jätmise vaidlustanud, kostja on vastuapellatsioonkaebuses omakorda

vaidlustanud hagi rahuldamise.

71. Eelmärgitut arvestades peab kolleegium otstarbekaks käsitleda järgnevalt järjestikku

hageja nõude (1) põhjendatust (I), nõude (2) põhjendatust (II) ning nõuete (4) kuni (6)

põhjendatust (III-V), lahendada seejärel apellatsioonkaebused (VI) ning teha viimaks

vajalikud menetluslikud otsustused (VII).

I.

72. Maakohus on jätnud rahuldamata hageja nõude kostja poolt ümber töötatud raidmete

väärtuse hüvitamiseks (nõue 1). Maakohus on lepingut VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 alusel

tõlgendades leidnud, et kasvava metsa raieõiguse müügi korral läheb müüjale ostjalt üle

metsas kasvavate puude, s.o kogu metsamaterjali (ehk puu tervikuna), omandiõigus ning

kui hageja oleks soovinud, et raidmed jäävad tema omandisse, siis tulnuks selles

lepingus eraldi kokku leppida.

73. Ringkonnakohus nõustub kõnealuse nõude rahuldamata jätmist puudutavas osas

maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks

neid korrata. Apellatsioonkaebuses hageja suures osas kordab juba maakohtu

menetluses väljendatud õiguslike arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Siiski ei

anna apellatsioonkaebuse väited kolleegiumi arvates alust hinnata tõendeid maakohust

erinevalt või anda tuvastatud asjaoludele teistsuguseid õiguslikke hinnanguid.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

19(30)

74. Maakohus on iseenesest ekslikult märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et vastavalt

lepingule läks kasvava metsa omandiõigus kostjale üle pärast kostja poolt 14 984 euro

45 sendi tasumist hagejale. Asja materjalide põhjal pooled selles küsimuses üksmeelel

ei ole. Sellel ebatäpsusel ei ole maakohtu muude järelduste seisukohalt aga tähtsust, sest

vaidluse lahendamisel ei ole omandiõiguse ülemineku hetkel määravat tähendust.

Keskne on küsimus, kas pooled leppisid kasvava metsa müümisel kokku ka raidmete

omandiõiguse üleandmises kostjale (VÕS § 208 lg 1). Seda küsimust on maakohus

otsuses sisuliselt analüüsinud. Lisaks on maakohus ebaõnnestunult väljendunud VÕS §

29 lg-te 4 ja 5 kohaldamise osas. Maakohus on leidnud, et käesoleval juhul ei saa lepingu

tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1), vaid

VÕS § 29 lg-st 4 ja 5. Arvestades maakohtu sellele järeldusele eelnevat põhjenduskäiku,

on maakohus silmas pidanud, et kuivõrd poolte tegelikku tahet ei ole praegusel juhul

võimalik kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades

VÕS § 29 lg-s 5 sätestatut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selle seisukohaga.

75. Hageja väidab, et vastustaja omandas lepingu alusel vaid metsamaterjali

üleandmisevastuvõtmise

aktis

nimetatud

metsamaterjali

(ümarpalgi

toodud

sortimendina) ning kuna raidmeid ei ole aktis nimetatud, jäid need hageja omandisse.

Kolleegium hageja selle käsitlusega ei nõustu. Raieõiguse tasus võidakse raieõiguse

võõrandamisel kokku leppida erinevalt. See tuleneb nii poolte vahel kasutatud

lepingublanketist (lk 2) kui ka MS § 37 lg-test 7 ja 8. Asjaolust, et praegusel juhul võeti

tasu arvestamisel aluseks valmistatud ümarpalgi sortiment ja kogus, ei saa kolleegiumi

arvates järeldada, et pooled raidmete võõrandamises kokku ei leppinud. Kolleegium

nõustub kostjaga, et metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt oli vajalik vormistada

vaid selle metsamaterjali kohta, millest tuletati raieõiguse omandamise väärtus ehk

lepingu tasu. Metsamaterjali (sh raidmete) omandiõiguse üleandmises kostjale olid

pooled juba lepingu p-s 6.3 kokku leppinud. Kostja poolt viidatud VÕS § 213 lg 1

reguleerib samuti ostuhinna arvestamisega, mitte omandiõiguse üleandmisega,

seonduvat.

76. Hageja on enda maakohtus antud seletustele viidates apellatsioonkaebuses väitnud, et

kostja raius mh selliseid puidusortimente, milles ei olnud kokku lepitud (tamme, saart ja

künnappuud). Kolleegiumi hinnangul on apellatsioonkaebuse see väide asjakohatu,

kuna hagiavalduses ei ole hageja kostja sellele väidetavale lepingurikkumisele

tuginenud.

77. Kolleegium märgib, et poolte väidetest järelduvalt on nad lepingu sõlmimisel kasutanud

kolmanda isiku poolt välja töötatud tüüptingimusi. Arvestades poolte selgitusi

ringkonnakohtu

19.04.2018

istungil,

võeti

tingimused

Eesti

Erametsaliidu

(Erametsakeskuse) veebilehelt. Nende tingimuste kasutamise initsiatiiv tuli sisuliselt

küll kostjalt, kuid hageja ei esitanud selles osas vastuväiteid (II kd, tl 49 pöördel).

Kolleegiumi hinnangul võib sellest järeldada, et viidatud tingimusi on otsustatud

kasutada poolte kokkuleppel. Samuti ei ole hageja menetluses väitnud, et tal ei olnud

võimalik mõjutada lepingu sisu. Seega ei ole leping ringkonnakohtu hinnangul sõlmitud

kostja tüüptingimustel VÕS §-de 35 jj tähenduses.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

20(30)

II.

78. Nõude (2) on maakohus kolleegiumi hinnangul rahuldanud 1008 eurot ületavas ulatuses

põhjendamatult.

79. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on lepingu rikkumine võlgniku

poolt (VÕS § 100, § 115 lg 1). Lepingu p 7.1.3 järgi oli ostja (kostja) kohustatud

parandama oma kulul raieõiguse teostamise käigus lõhutud aiad, teed ja muud rajatised,

eemaldama omal kulul veekogudest, kraavidest ja väljaveoteedelt ning naaberkinnistult

raiejäätmed, mis on sinna pandud või tekkinud raieõiguse teostamise käigus. Lepingu p-

st 9.1 tulenevalt on ostja kohustatud hüvitama lepingu rikkumisega tekitatud kahju.

Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja on lepingut

rikkunud.

80. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kostja kahjustas lepingu

täitmise käigus (raietööde tegemisel ja metsamaterjali väljavedamisel) Kitsingu

kinnistul teed nr 1 ja selle tee kõrval asuvad kraave. Maakohtu otsuse sellekohaseid

põhjendusi peab kolleegium vajalikuks siiski muuta, sh täiendada.

81. Ringkonnakohtu hinnangul võib nõustuda maakohtu poolt tunnistajate JT, JP ja AS

ütlustest, hageja vande all antud seletusest ja kohtule esitatud fotodest tehtud

järeldusega, et pärast kostja poolt raietööde lõpetamist oli Kitsingu kinnistul asuv tee nr

1 oluliselt kahjustatud ning sellel asuv truup ja teega külgnevad kraavid lõhutud. Samas

on põhjendatud vastuapellatsioonkaebuses sisalduvad väited, et maakohus on jätnud tee

ja kraavide kahjustamise osas mitmed hageja poolt esitatud tõendid hindamata ning ei

ole nende arvestamata jätmist ka põhjendanud. Sellega on maakohus rikkunud TsMS §

442 lg-s 8 sätestatut. Samuti on õigustatud kostja seisukoht, et RK ütlustele ei saanud

kohus lahendit rajada. Need minetused ei ole kolleegiumi hinnangul viinud maakohut

siiski ebaõigele lõppjäreldusele lepingu p 7.1.3 rikkumise kohta.

82. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus on üle tähtsustanud küsimust, kas kostja tegi

raietöid või väljavedu vihmase ilmaga, ning keskendunud asja lahendamisel eelkõige

üksnes sellele küsimusele. Hageja on väitnud, et kostja rikkus lepingu täitmise käigus

Kitsingu kinnistul teed 1 ning sellega külgnevaid kraave ning on jätnud need kooskõlas

lepingu p-ga 7.1.3 korda tegemata. Hageja ei ole väitnud, et tee on rikutud ainult

seetõttu, et metsamaterjali veeti välja vihmase ilmaga. Kostja p-st 7.1.3 tulenevad

kohustused ei sõltu sellest, mis põhjusel on teid ja kraave raieõiguse teostamise käigus

rikutud. Kolleegium märgib samuti, et lepingu p 9.3, mis seob endise olukorra

taastamise kohustuse maapinna kahjustuste olulisusega, ei kohaldu pst 7.1.3 lähtuvate

kohustuste osas.

83. Asja materjalid annavad kolleegiumi hinnangul alust arvata, et Kitsingu kinnistul oli

selle asukoha tõttu üldiselt probleem pinnase liigse niiskusega, vastasel juhul puudunuks

vajadus rajada kinnistule kuivenduskraave. Kinnistu pinnase niiskuse tase võis sõltuda

aastaajast. Eelmärgitut kinnitavad mh GM arvamus (I kd, tl 123124), JT ütlused (II kd,

tl 132 pöördel) ja MM ütlused (II kd, tl 135) ning ka hageja enda vande all antud

seletused. Lepingu täitmise käigus kuivenduskraavide rikkumine võis olukorda seoses

kinnistu liigniiskusega halvendada, kuid ebatäpne on maakohtu järeldus, et enne kostja

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

21(30)

raietöid ei olnud Kitsingu kinnistu liigniiske. Maakohtu viidatud kostja 09.06.2015 e-

kirjast (I kd, tl 160 pöördel) ega JP ütlustest (II kd, tl 132 pöördel) ei saa kolleegiumi

arvates teha järeldust, et kinnistul liigset niiskust enne raietöid polnud.

84. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud MM ütlusi (II kd, tl 135). MM ütluste, nagu ka

AM ütluste, hindamisel tuleb silmas pidada, et tegemist on isikutega, keda kostja kasutas

hagejaga sõlmitud lepingu täitmisel. Seega on need isikud ilmselt huvitatud asja

lahendamisest kostja kasuks. MM ja AM ütlused tee ja kraavide seisukorra kohta pärast

raie- ja väljaveotööde lõpetamist erinevad ülalviidatud JT, JP ja AS ütlustest ning hageja

vande

all antud seletustest. Samuti ei lange MM ja AM ütlused kokku kostja poolt vande all

antud seletusega küsimuses, kas lepingu täitmise ajal hageja kostjale teede ja kraavide

seisukorra kohta pretensioone esitas või mitte. Samas ei pidanud maakohus tingimata

eelistama MM ja AM ütlusi teistele tõenditele. TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevalt

hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte,

arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

85. Lisaks on ka MM kinnitanud, et tee nr 1 muutus tööde käigus poriseks, kuid eitanud, et

teele olid tekkinud rööpad. Pori tekkimise põhjuseks on MM pidanud asjaolu, et pinnas

(tee all paiknev savi kiht) oli märg. Seega võib ka MM ütlustest järeldada, et pinnase

alumised kihid olid niisked, mistõttu võis tee kohati kahjustada saada sõltumata selles,

kas tehti vihmase ilmaga või mitte. Samuti ei saa AM ütluste põhjal järeldada

kahjustuste puudumist. AM on väitnud, et teedel ei tekkinud sügavamad kui 30 cm

sügavaid kahjustusi (II kd, tl 135 pöördel). AM on sarnaselt kostjaga lähtunud ilmselt

eeldusest, et kuni 30 cm sügavused kahjustused teel olid lubatavad ning kostja võis need

jätta parandamata. Kolleegium selle positsiooniga ei nõustu. Ringkonnakohus jagab

maakohtu seisukohta, et metsa majandamise eeskirja § 19 lg 1 p 2 kohasest keelust

kahjustada metsamulda sügavamalt kui 30 cm ei saa tuletada, et kostja ei oleks pidanud

enda järelt teed nr 1 ja kraave korda tegema kahjustuste osas, mis jäid alla 30 cm.

86. Tunnistaja AM poolt 25.04.2016 Kitsingu kinnistul üldplaanis tehtud fotodest (I kd, tl

195 ja tl 195 pöördel) ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et teel nr 1 mingeid kahjustusi

ei ole. Maakohtu menetluses on kostja tuginenud ka JJ ja MV kirjalikele seletustele (II

kd, tl-d 59 ja 66). Need tõendid kolleegiumi hinnangul kostja väiteid ei tõenda, kuna

seletuste tekstist ei ole aru saada, milliste teede või sihtide seisukorda nendes

kirjeldatakse.

87. Kolleegium nõustub kostjaga, et RK ütlustele ei saanud maakohus otsust rajada. RK

enda ütlustest (II kd, tl 132) ilmneb, et tunnistaja ei olnud enne 2017. a juulikuud

Kitsingu kinnistul käinud ning tema teadmised asjas tähtsust omavate asjaolude kohta

pärinesid üksnes hagejalt kuuludult. Tunnistajate JT, JP ja AS ütluste hindamise osas

kolleegium aga kostja kriitikaga ei nõustu. Tunnistajate ütlustest tõepoolest ilmneb, et

ainult JT on viibinud Kitsingu kinnistul nii enne raietööde tegemist, tööde ajal kui ka

pärast tööde lõppu, kuid see ei tähenda, et JP ja AS ei saanud anda ütlusi teede ja

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

22(30)

kraavide olukorra kohta pärast tööde lõppu. Selles aspektis on kõnealuse kolme

tunnistaja ütlused olulises osas kokkulangevad.

88. Kostja on vastuväidetes hagile tuginenud ka sellele, et teed nr 1 ning sellega külgnevaid

kraave on kahjustatud kolmanda isiku poolt pärast seda, kui kostja oli lepingujärgsed

tööd Kitsingu kinnistul lõpetanud. Maakohus ei ole lugenud seda väidet tõendatuks.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et oma vastuväiteid kahju tekitamisest kolmanda isiku

poolt pidi TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama kostja ning et kostja kõnealust

vastuväidet ei saa asjas tõendatuks lugeda. Maakohtu viimatinimetatud järeldus võis olla

kostjale küll üllatuslik, nagu kostja vastuapellatsioonkaebuses väidab. Asja

materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks asjaolude tõendamise koormist selles osas

pooltele selgitanud. Samas ei ole kostja soovinud apellatsioonimenetluses selle

vastuväite osas uusi tõendeid esitada ega ole taotlenud ringkonnakohtult tõendite

kogumist. Seega ei ole alust arvata, et maakohtu minetus selgitamiskohustuse täitmisel

võis iseenesest kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kolleegium möönab, et kõnealuse

vastuväite tõendamine võib olla kostja jaoks menetluslikult keeruline. Samas võis

majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul kostjalt kolleegiumi arvates mõislikult

eeldada enda kindlustamist tõenditega kohustuste kohase täitmise kohta juba lepingu

täitmise käigus.

89. Maakohus on kolleegiumi hinnangul ebaõigesti tõendiks lugenud hageja poolt esitatud

2016. a talvel mineraliseerimistöid teostanud Menzi Muck Eesti OÜ traktori teekonda

kajastava kaardi (II kd, tl 41). Kolleegium leiab, et viidatud hageja enda poolt koostatud

kaardiserveri andmetel põhinev plaan või skeem võib näitlikustada hageja väiteid, kuid

nõustub kostjaga, et sellist plaani ei saa kvalifitseerida tõendiks TsMS § 229 lg-te 1 ja 2

tähenduses. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Samas ei muuda

see ebaõigeks maakohtu järeldust, et kostja pole suutnud tõendada, et teed nr 1 ning

sellega külgnevaid kraave on kahjustatud kolmanda isiku poolt.

90. Muus osas järgib ringkonnakohus lepingu rikkumist puudutavaid maakohtu otsuse

põhjendusi ning ei pea vajalikuks neid korrata.

91. Asja materjalide põhjal on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud

kuivendussüsteemi rajamise Kitsingu kinnistule 2006. a-l, samuti selle süsteemi

olemasolu ja toimimise raietööde tegemise eelselt. Nende asjaolude tuvastamisel ei ole

maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning vastuapellatioonkaebuse

väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolust, et

kuivendussüsteemil puuduvad avaliku õiguse normide järgi nõutavad load, ei saa

kolleegiumi hinnangul järeldada süsteemi puudumist või mittetoimimist. Väär on ka

kostja

arusaam,

et

kõnealuseid

asjaolusid

oleks

saanud

tuvastada

vaid

kohtuekspertiisiga. Ülalviidatud TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks

ette kindlaksmääratud jõudu, v.a juhul, kui pooled on teisiti kokku leppinud. Selliseid

tõendamiskokkuleppeid käesoleva asja materjalidest ei nähtu.

92. Asja lahendamise seisukohalt ei ole määravat tähtsust sellel, kas vaidlusalused kraavid

asuvad kogu ulatuses Kitsingu kinnistul või mitte. Lepingu p 7.1.3 järgne kostja

parandamiskohustus ei sõltu sellest, kas raieõiguse teostamise käigus lõhutakse hagejale

või mõnele kolmandale isikule kuuluvaid rajatisi. Lepingu teistsugune tõlgendamine ei

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

23(30)

ole kolleegiumi hinnangul kooskõlas lepingu eesmärgiga ega hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttega.

93. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hüvitatava kahju suuruse leidmisel kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis on toonud

kaasa osaliselt ebaõige lahendi. Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et asja

kahjustamise korral hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 kohaselt eelkõige asja

parandamise mõistlikke kulusid ning võimalikku väärtuse vähenemist. Samas on

maakohus kohaldanud VÕS § 127 lg-t 6 (ja TsMS § 233 lg-t 1) ning leidnud, et hagejale

tekkinud kahju suuruseks on ½ hageja ja OÜ Metsagrupp vahel kokku lepitud

puitmaterjali ladustamiseks kasutatud ala ning metsatee ja kraavide korrastamise

maksumusest, st 1125 eurot.

94. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud VÕS § 127 lg 6 kohaldamine praegusel juhul õige.

Selle sätte (nagu ka TsMS § 233 lg 1) eesmärk on kahjustatud isiku olukorra

lihtsustamine juhtudel, mil kahju täpset suurust on raske tõendada. Käesolevas asjas

nõuab hageja otsese varalise kahju (VÕS § 128 lg 3) hüvitamist, mille (täpset) ulatust

on võimalik võlausaldajal eelduslikult alati tõendada ja kohtul kindlaks teha. VÕS § 127

lg 6 kohaldamine peaks üldjuhul võimalik olema üksnes mittevaralise kahju tekitamise

või tulevikus tekkiva kahju korral. Hageja põhjendustest ega maakohtu otsusest ei nähtu,

miks on praegusel juhul varalise kahju kindlakstegemine objektiivselt võimatu.

95. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt

peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on

kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik

seos). VÕS § 127 lg-d 1 ja 4 tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel rakendada

nende koosmõjus – kahju tekitaja peab hüvitama tema rikkumisest tulenevad, st sellega

põhjuslikus seoses olevad, kahjulikud tagajärjed. VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu

rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda,

milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi

olla kannatanu rikastumise allikaks (vt nt Riigikohtu 18.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-45-08, p 16). Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra

võrreldavat halvenemist – hageja peab olema sattunud kostja kohustuse rikkumise

tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui

rikkumist ei oleks toimunud. Seega tuleb praegusel juhul eelkõige kindlaks teha,

milliseid mõistlikke kulutusi pidi hageja tegema selleks, et viia kostja poolt lõhutud

rajatised (tee ja kraavid) raietööde eelsesse seisu.

96. Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks

olevaid asjaolusid, sh kahju suurus, TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama

hageja (vt nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15). Seega

ulatuses, milles hageja ei ole suutnud oma väiteid otsese varalise kahju kohta tõendada,

tuleb hagi jätta kolleegiumi hinnangul rahuldamata.

97. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ja OÜ Metsagrupp vahel 07.06.2017

sõlmitud kinnistu kasutamise kokkulepe (II kd, tl 80) ei tõenda kostja poolt lõhutud või

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

24(30)

rikutud rajatiste taastamise mõistlikke kulutuste suurust ning seda ei saanud hageja

kahjunõude rahuldamisel aluseks võtta. Viidatud kokkulepe koos tunnistaja AS

ütlustega (II kd, tl 131 ja 131 pöördel) tõendab, et OÜ Metsagrupp kohustus pärast

Kitsingu kinnistu kasutamist korrastama mh vaidlusalused tee nr 1 ja kraavid. Samas ei

väljenda korrastustööde tasukokkulepe summas 2250 eurot kolleegiumi hinnangul

mõistlike kulutuste suurust, mis olid vajalikud hageja asetamiseks olukorda, milles ta

oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud.

98. Seega saab kahju ulatuse määramisel lähtuda hagiavaldusele lisatud OÜ Vändra MP

hinnapakkumisest kuivenduskraavide rekonstrueerimise kohta (I kd, tl 74). See

võimaldab kostja poolt rikutud kraavide taastamise mõistlikeks kuludeks lugeda 1008

eurot. Vastavas ulatuses tuleb hageja nõue (2) rahuldada. Muus osas ei ole hageja oma

väiteid kahju kohta kolleegiumi hinnangul suutnud tõendada.

99. Eelmärgitut arvestades ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda 07.06.2017 sõlmitud

kinnistu kasutamise kokkulepet puudutavaid vastuapellatsioonkaebuse muid väiteid.

100. Hageja alternatiivse käsitluse järgi, tuleb kinnistu kasutamise kokkuleppes märgitud

2250 eurot pidada tema saamata jäänud tuluks (VÕS § 128 lg 4). Kolleegium märgib, et

lepingu rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on ka see,

et kahju oleks hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg

2) ning oleks rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal

ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3).

Ringkonnakohtu arvates kumbki nendest eeldustest hageja väidetava saamata jäänud

tulu osas täidetud ei ole. Lepingu p-s 7.1.3 sätestatud kohustuste eesmärgiks ei olnud

hageja tulu teenimise võimaluse tagamine ning kostja ei pidanud lepingu sõlmimise ajal

sellise kahju tekkimist rikkumise võimaliku tagajärjena ette nägema. Seetõttu hageja

kolleegiumi hinnangul lepingu p 7.1.3 rikkumise eest saamata jäänud tulu hüvitamist

nõuda ei saa.

101. Kolleegium lisab, et vastupidiselt hageja poolt väidetule ilmneb AS ütlusetest (II kd, tl

131 pöördel), et OÜ Metsagrupp harvester tegelikult liikus 2017. a juunis-juulis

Kitsingu kinnistul teel nr 1. Ka 07.06.2017 sõlmitud kinnistu kasutamise kokkulepe ei

määratle, millist Kitsingu kinnistul asuvat metsateed või selle osa OÜ Metsagrupp

kasutada võib. Seega on hageja lubanud kasutada OÜ-l Metsagrupp teed nr 1 olukorras,

kui see oli kostja poolt tehtud tööde käigus juba kahjustada saanud. Kolleegium märgib,

et võlausaldaja peab lepingu rikkumise korral püüdma tekkinud kahju vähendada ning

tegema kõik mõistlikult võimaliku kahju suurenemise vältimiseks. Nende kohustuste

rikkumine võib olla mh aluseks hüvitatava kahju vähendamisele VÕS § 139 lg 1 alusel.

102. Kolleegium lisab, et tee ja kraavide parandamiseks vajalike kulutuste väidetav kandmine

kostja poolt ei välista iseenesest VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõudmist

kalkulatsiooni (mitte tegelikult kantud kulutuste) alusel. Kalkulatsiooni alusel

kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest

mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures kostja vastuväiteid. (vt nt Riigikohtu

09.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Teisalt võivad kahjuna hüvitamisele

kuuluda ka tulevikus tekkivad mõistlikud kulud. Teisiti öeldes ei pea kulutuste

hüvitamise nõudmiseks kulutused olema tingimata juba kantud, vaid need võivad VÕS

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

25(30)

§ 128 lg 3 järgi tekkida ka tulevikus (vt nt Riigikohtu 19.09.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-89-12, p 19).

III. 103. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul ebaõigesti rahuldanud hageja leppetrahvinõude

(nõue (4)). VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud

rahasumma. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi kohaldatakse VÕS-is leppetrahvi

kohta sätestatut ka juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava

kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Hageja nõuab

leppetrahvi raielankide koristamata jätmise ning tee nr 1 ja kraavide rikkumise ning

korda tegemata jätmise eest. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktist 9.1 tuleneb, et kui

ostja (kostja) on lepingu tingimusi rikkunud, peab ta hüvitama kogu tekkinud kahju ja

maksma hagejale leppetrahvi lepingus kokkulepitud summas. Lepingu teisel leheküljel

on kokku lepitud leppetrahvi summas 893 eurot.

104. Maakohtu järelduste kohaselt on kostja raielankide koristamise kohustuse kohaselt

täitnud, kuid rikkunud lepingut tee nr 1 ja kraavide korda tegemata jätmisega. Nende

maakohtu

järeldustega

kolleegium

nõustub.

Hageja

on

jäänud

küll

ka

apellatsioonimenetluses seisukohale, et kostja on rikkunud raielankide koristamise

kohustust, kuid korranud selles osas juba varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu faktilistest asjaoludest ning õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid hageja

väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks

neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega.

105. Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud lepingu järgi oli kostja lepinguliste

kohustuste täitmise tähtpäevana kokku lepitud 30.09.2015 ning hiljemalt sellel päeval

pidi hageja avastama kostja väidetavad rikkumised. Samuti on maakohus tuvastanud, et

leppetrahvinõude on hageja kostjale esitanud esmakordselt 25.04.2016. Ka nende

asjaolude tuvastamisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul tõendeid ebaõigesti

hinnanud ega menetlusõiguse norme rikkunud.

106. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul eksinud, leides, et hageja ei ole VÕS § 159 lg

2 alusel kaotanud õigust leppetrahvi nõuda. Viidatud sätte järgi kaotab kahjustatud pool

õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise

avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg viidatud

sätte tähenduses peab senise kohtupraktika kohaselt jääma rikkumise avastamise ja

nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7

sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu

põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt

ka nt Riigikohtu 20.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p-d 12, 13; 11.05.2009

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 10; 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-142-11, p

16).

107. Kolleegiumi hinnangul ei saa ligikaudu 7-kuulist viivitust leppetrahvi nõudmisel

käesolevas asjas mõislikuks pidada. Kolmest kuust pikemaid viivitusi leppetrahvi

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

26(30)

nõudmisest teatamisel ei ole kohtupraktikas üldjuhul mõistlikuks peetud. Pikem viivitus

leppetrahvi nõudmisel võiks praeguse juhtumi asjaolusid arvestades olla mõistlik

eelkõige juhul, kui pooled oleks pärast 30.09.2015 pidanud läbirääkimisi vaidlusaluste

rikkumiste heastamiseks või kostja oleks lubanud ette heidetud rikkumised heastada

(kuid jätnuks selle hiljem sõnamurdlikult tegemata). Selliseid asjaolusid ei ole praegusel

juhul aga võimalik tõendite põhjal tuvastada. Seetõttu ei saanud hagejal kolleegiumi

arvates tekkida pärast 30.09.2015 põhjendatud usaldust leppetrahvinõude esitamise

vajaduse puudumise suhtes. Seonduvalt hageja väidetega lisab ringkonnakohus, et

hagiavaldusele lisatud hageja telefonikõnede eristuse väljavõttest (I kd, tl 26) ei saa

järeldada kõnede sisu, sh leppetrahvinõudest teatamist telefoni teel. Võimalik kohustuse

täitmise nõude esitamine ajavahemikul 30.09.2015 – 25.04.2016 ei asenda teadet

leppetrahvi nõudmise kohta.

108. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kostja

poolt leppetrahvinõudele esitatud muid vastuväited, sh küsimust, kas leppetrahvile

kohaldub VÕS § 161 lg 1 ning kas kostja pidanuks seda tasuma lisaks kahju

hüvitamisele. Ringkonnakohus jätab eelmärgitut arvestades vastavad põhjendused

maakohtu otsusest välja.

IV. 109. Hageja nõuab ka kohtumenetluseelsete õigusabikulude (sissenõudmiskulude)

hüvitamist 600 euro ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selle nõude 90

eurot ületavas ulatuses ebaõigesti rahuldanud.

110. Kohtupraktikas on peetud professionaalse õigusabi kasutamist kohtueelses vaidluses

üldjuhul mõistlikuks ja õigusabile tehtud kulusid hiljem VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1

alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavaks (vt nt Riigikohtu 09.02.2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p-d 26−27, 29). Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel

peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine

oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt

kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja

kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama,

mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab

maksma. Valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda

kahju, mis annab aluse VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks (vt Riigikohtu 03.04.2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11).

111. Maakohtu tuvastatud asjaoludel on hageja tellinud Advokaadibüroolt Magnusson

õigusabiteenuseid. Advokaadibüroo on hageja esindajana pidanud kostjaga kohtueelset

kirjavahetust ja kompromissiläbirääkimisi ning esitanud selle eest hagejale arve summas

600 eurot. Nende asjaolude tuvastamisel ei ole maakohus kolleegiumi arvates

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus iseenesest nõustub ka

maakohtu järelduste ja põhjendustega, et esindaja töö mahtu arvestades ei ole õigusabi

eest tasumisele kuuluv kogusumma ülemäärane, mh ei ületa esindaja tunnitasu oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostja vastuväidetes välja toodud

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

27(30)

asjaolu, et kulude tegelik kandmine hageja poolt ei ole tõendatud, ei anna alust nõude

rahuldamata jätmiseks. VÕS § 128 lg 3 järgi on kahjuks ka tulevikus kantavad mõislikud

kulud. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab Advokaadibüroo Magnusson poolt hagejale

õigusteenuste eest esitatud arve (I kd, tl-d 77–78), et hagejal on tekkinud

kohtumenetluseelsete õigusabikulude tasumise kohustus.

112. Samas tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada, et hageja poolt kohtumenetluse eelselt

esitatud väited kostja lepingurikkumiste kohta ning hüvitisnõuded on osutunud

kohtumenetluses ainult osaliselt põhjendatuks. Ülalesitatud järelduste kohaselt on kastja

rikkunud lepingut tee ja kraavide korda tegemata jätmisega, aga hageja nõuded (1) kuni

(4) kogusummas 7086 eurot 40 senti rahuldatakse üksnes 1008 euro, s.o ligikaudu 14,2

% ulatuses. Seda arvestades ei saa kolleegiumi hinnangul ka õigusabikulude hüvitamist

VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel nõuda kostjalt rohkem kui 15% ulatuses.

113. Järelikult on võimalik kohtumenetluseelsete õigusabikulude nõue rahuldada 90 euro

ulatuses. Muus osas ei ole kõnealused hageja kulud (õigusabile) kostja

lepingurikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Isegi kui põhjuslikku seost

jaatada, ei oleks 90 eurot ületavad kulud VÕS § 128 lg 3 tähenduses mõistlikud kulud.

V. 114. Pooled vaidlevad ka hageja viivisenõude põhjendatuse üle. VÕS § 113 lg 1 esimese

lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivise) tasumist arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama õigus tuleneb hagejale ka Lepingu punktist

7.3.

115. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, et tee ja kraavide

kahjustamisega seonduvalt kahjunõudelt on hagejal õigus nõuda viivist alates

30.05.2016. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 113 lg 2 esimeses

lauses sätestatu. VÕS § 113 lg-st 2 tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole

kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt

rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega ei sõltu viivise

nõudmise õigus otseselt kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumisest. Kuna

hageja teatas kostjale kõnealusest põhinõudest 25.04.2016 kirjas (I kd, tl 31–33), siis

tekkis hagejal VÕS § 113 lg 2 ja TsÜS § 135 lg 1 alusel õigus nõuda viivist alates

26.04.2016.

116. Ringkonnakohus samas ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väidetega, et viiviseid

tulnuks arvestada alates 01.11.2015. Nagu eelnevalt märgitud, kohaldub viivise

nõudmisel kahjunõudelt VÕS § 113 lg 2 esimeses lauses sätestatud erand, mitte VÕS §

113 lg 1.

117. Kostja leiab, et maakohus on kohtumenetluseelsetelt õigusabikuludelt ebaõigesti

arvestanud ebaõigesti viivist alates hagi esitamises (14.11.2016), kuna kohus võttis

pärast puuduste kõrvaldamist hagi menetlusse alles 02.12.2016.a ja kostja sai hagi

esitamisest antud nõudes teada 02.12.2016. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. VÕS §

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

28(30)

113 lg-st 2 ja TsÜS § 135 lg-st 1 lähtudes võis hageja sellelt kahjunõudelt viivist

arvestada alates hagi esitamisele järgnevast päevast. Hagi menetlusse võtmise hetk ega

selle kostjale kättetoimetamise aeg ei oma selles osas tähtsust. TsMS § 362 lg-tes 1 ja 3

tulenevalt on hagi esitamisega seotud materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel oluline

hagi kohtusse jõudmise aeg, eeldusel, et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud.

118. Lisaks eelmärgitule, tuleb muuta maakohtu otsust viivisenõuete rahuldamise osas ka

seetõttu, et ringkonnakohus rahuldab hageja nõuded (2) ja (5) maakohtust erinevas

ulatuses. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks

intressimääraks

on

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga poolt avaldatud teadete (VÕS

§ 94 lg 2) kohaselt oli referentsintressimäär enne 1. jaanuari 2016 0,05% aastas, enne 1.

juulit 2016 ja hiljem on nimetatud intressimäär olnud 0%. Seega tuleb VÕS § 113 lg 1

teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks ajavahemikus 26.04.2016–

30.06.2016 lugeda 8,05 % aastas ja alates 30.06.2016 8% aastas.

119. Seega moodustas maakohtu otsuse tegemise hetkeks tee ja kraavide kahjustamisega

seonduva kahjunõude (nõue (2)) rahuldatud osalt (1008 eurot) maakohtu otsuse

tegemise ajaks sissenõutavaks muutnud viivis 132 eurot 28 senti (ajavahemik

26.04.2016–15.12.2017) ning kohtumenetluseelsete õigusabikulude nõude (nõue (5))

rahuldatud osalt (90 eurot) arvestatud viivis 7 eurot 81 senti (ajavahemik 15.11.2016–

15.12.2017). Järelikult moodustas maakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis kokku 140 eurot 9 senti. Viivise arvestamisel on ringkonnakohus

kasutatud

viivisekalkulaatorit

(kättesaadav

veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee). Viivisekalkulaator lähtub viivise arvutamisel iga

kalendriaasta tegelikust kalendripäevade arvust ning arvutustehtes ümardatakse arv

peale koma kuue koha täpsusega.

120. Samuti tuleb TsMS § 367 alusel rahuldada hageja nõue alates 16.12.2017 sissenõutavaks

muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõude 1098 eurot tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni.

VI. 121. Kokkuvõttes tuleb maakohtu otsus kostja vastuapellatsioonkaebuse alusel kontrollitavas

osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uus otsuse, millega jätab

hageja nõude leppetrahvi 893 euro saamiseks rahuldamata, kahju hüvitise nõue 1008

eurot ületavas ulatuses rahuldamata ja sissenõudmiskulude nõude 90 eurot ületavas

ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 15.12.2017

seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 140 eurot 9 senti ja alates 16.12.2017

sissenõutavaks muutuv viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude

(1098 eurot) tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni.

122. Kostja on leidnud, et ka tema kohtumenetluseelsed õigusabikulud summas 1389 eurot

66 senti tuleb vähemalt osaliselt hüvitada ning on esitanud protsessuaalse

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

29(30)

tasaarvestustusavalduse (VÕS § 198), paludes tasaarvestada eelnimetatud nõude, hageja

võimaliku nõudega kostja vastu (I kd, tl-d 113–114). Maakohus on leidnud, et kostjale

ei ole tekkinud kahju, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldusega, kuid peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse

põhjendusi.

123. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma

või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS §

197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel

on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Selle sätte

järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole

vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega

lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid

see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. Hagimenetluses tasaarvestuse

avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ei ole kohtupraktika

järgi tingimuslik VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on

lubatav (vt nt Riigikohtu 05.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-s 44).

124. Ringkonnakohtu

hinnangul

ei

ole

kostjal

kohtu

ette

toodud

asjaoludel

kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet (mille täitmist saaks hagejalt

nõuda). VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks on kohustuse

rikkumine. VÕS § 128 lg 3 ei ole nõude alusnorm, vaid sisaldab üksnes otsese varalise

kahju legaaldefinitsiooni. Kostja vastuväidetest hagile ei nähtu, millist poolte vahel

sõlmitud lepingust tulenevat kohustust on hageja rikkunud. Ka kohtumenetluse eelselt

ei ole kostja esitanud hageja vastu lepingust tulenevaid nõudeid. Kostja

kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamiseks ei anna kolleegiumi hinnangul

praegusel juhul alust ka kahju õigusvastase tekitamise normid (VÕS 53. ptk). Kostja

poolt viidatud kohtupraktika (Riigikohtu 14.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-14, p

24) ei ole eelmärgitut arvestades asjakohane. Riigikohtu senises praktikas on käsitletud

üksnes hageja kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitatavust.

VII. 125. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on

hagi rahuldamise ulatusest lähtudes jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

võrdeliselt hagi ligikaudse rahuldamise ulatusega 70% hageja kanda ja 30% kostja

kanda.

126. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi maakohtust erinevas ulatuses, peab kolleegium

vajalikuks

maakohtu

poolt

määratud

kulude

jaotuse

proportsiooni

muuta.

Ringkonnakohus lähtub seejuures põhinõuete rahuldamise ulatusest, sest viivis sõltub

põhinõuete edukusest. Hageja esitatud nõuded (1) kuni (5) kokku moodustavad 7686

eurot 40 senti. Need nõuded rahuldatakse käesoleva otsusega 1098 euro ulatuses, st

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

30(30)

ligikaudu 14,3 % ulatuses. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta

maakohtu menetluses kantud kulud TsMS § 163 lg 1 alusel 85,7% ulatuses hageja kanda

ning 14,3% ulatuses kostja kanda.

127. Vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulud peab kolleegium põhjendatuks

samuti jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 85,7% ulatuses hageja kanda ning 14,3% ulatuses

kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulud jätab

ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel täies ulatuses hageja (apellandi) kanda.

128. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-

st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

129. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Reet Allikvere

Ele Liiv