1-17-9025/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

28. mai 2018

Kohtuasja number

1-17-9025

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Margit Mägi

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi A.P. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 järgi,

lühimenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 27. veebruari 2018. a otsus

Apellant

A.P. kaitsja Ain Laansalu

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

A.P. , isikukood XXX; elukoht XXX

Kaitsja

-

Ain Laansalu, valitud korras

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Kaire Hänilene

Kannatanu

-

K.K.

Kohtuistungi aeg

23. mai 2018

Kohtuistungil osalenud isikud

Süüdistatav A.P. , tema kaitsja Ain Laansalu ja prokurör Kaire

Hänilene

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. veebruari 2018. a otsus.

2. Mõista A.P. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi õigeks.

3. Jätta K.K. tsiviilhagi läbi vaatamata, selgitades kannatanule, et tal on õigus esitada sama

nõue A.P. vastu tsiviilkohtumenetluse korras.

4. Apellatsioon rahuldada.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

2(8)

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg

peatub

riigi

õigusabi

taotluse

esitamisega.

Sellisel

juhul

hakkab

kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest

kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks

mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. A.P. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 1 järgi selles, et tema

isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja omastamise, omastas 2015. aasta teisel poolaastal

täpselt tuvastamata ajal ebaseaduslikult Tartumaal Rannu vallas OÜ XX territooriumilt K.K. le

kuuluva 4m randaali X väärtusega 3500 eurot ning selle müügist saadud raha.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

2. Tartu Maakohtu 27. veebruari 2018. a otsusega tunnistati A.P. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdi ja

teda

karistati

vangistusega

kuud,

mida

kriminaalmenetluse

seadustiku

(KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati 4-kuulise vangistuseni. KarS § 65 lg 1 alusel luges selle

karistuse kaetuks süüdistatavale teises kriminaalasjas varem mõistetud karistusega, mõistes

A.P. le liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud vangistust. Selle vangistuse jättis kohus

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 1 aasta ja 5 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

3. Sama kohtuotsusega rahuldati osaliselt kannatanu tsiviilhagi ja A.P. lt mõisteti K.K. kasuks välja

3000 eurot.

(b) Põhiosa

4. Kannatanu K.K. ja tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et randaali X omanik oli K.K. , mitte A.P.

. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta 2015. a augusti teises pooles kasutamiseks OÜ-le XX kuuluva

külviku. Kui ta viis randaali külviku tagatiseks OÜ XX territooriumile, oli seal randaali vastu

võtmas A. Tunnistaja A.A. (OÜ XX juhatuse liige) kinnitas, et randaal oli K.K. oma. 2015. a

sügisel helistas talle A.P. , kes küsis kas ta saaks oma külvikut K.K. le laenata. A.A. soovis

külviku laenamise eest tagatist juhuks, kui midagi ära lõhutakse. A.P. lubas, et K.K. toob talle

külviku laenamisel tagatiseks oma randaali. Paar päeva hiljem tõi K.K. randaali tema õuele XX

tallu ja viis külviku ära. Kannatanu ja tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et randaal oli K.K. oma

ning see oli antud A.A. tagatiseks laenatud külviku eest. Seega säilis K.K. omandiõigus. Asjas

ei ole vaidlust, et K.K. andis A.P. le nõusoleku randaali müümiseks. Kannatanu täpsustas

süüdistatavale, et kindlasti müügu randaal hinnaga üle 3000 euro. Tunnistaja A.A. ütlused

tõendavad, et A.P. viis randaali tema hoovi pealt ära. See võis tema sõnul olla septembri- või

oktoobrikuus, pärast külviaja lõppu, kui A.P. helistas ja teatas, et ta tuleb randaalile järele. Ta tuli

vist samal päeval Läti numbriga treilerautoga, kus oli üks mees ja üks naine. Nad panid randaali

3(8)

auto peale ja viisid minema. A.P. ei öelnud, miks ja kuhu ta randaali viib. Maakohus leidis, et sel

hetkel, kui A.P. pani randaali treileri peale ja viis selle A.A. valdusest ära, sai ta randaali valduse

endale. Kuna A.P. l oli luba randaali müügiks, oli randaal tema seaduslikus valduses, kuid tegemist

oli tema jaoks võõra varaga. Selle omanik oli endiselt K.K. . K.K. ütlustega on tõendatud, et ta ei

saanud tagasi ei randaali ega selle müügisummat. Puuduvad tõendid selle kohta, kuhu A.P.

randaali viis ning kas ta müüs selle maha või jättis endale. Samas ei ole see oluline, sest randaali

äraviimisega

jättis

ta

K.K. sellest kestvalt ilma. Oluline oli süüdistatava tahe luua endale asja suhtes omanikusarnane

seisund, mida A.P. ka tegi. Kuna A.P. l puudus luba asja endale jätta või seda muul moel ära

tarvitada, ilma, et K.K. saaks tagasi oma asja või selle väärtuse rahas, oli A.P. tegevus

ebaseaduslik. A.P. tegu vastab omastamise objektiivsele koosseisule. A.P. pani teo toime otsese

tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. A.P. teadis, et tal on K.K. nõusolek randaali müügiks, mitte

randaali või sellest saadava raha endale jätmiseks. Randaali ära viies ning seda omanikule mitte

tagasi andes, süüdistatav teadis, et ta võtab võõra vara endale ning jätab sellega omaniku K.K.

sellest ilma. A.P. pidi vähemalt möönma, et selline tegevus on ebaseaduslik.

5. Tsiviilhagi lahendades leidis maakohus tõendeid kogumis hinnates, et omastatud randaali

turuväärtus oli 3000 eurot, ja mõistis selle summa võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 5 alusel süüdistatavalt kannatanu kasuks välja.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

6. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.P. kaitsja Ain Laansalu, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist, oma kaitsealuse õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

Kaitsja märgib, et tõenditest ei nähtu, kellele süüdistuses nimetatud randaal tegelikult kuulus.

Kuna randaali kuuluvus on tõendamata, ei saa rääkida ka võõra vara omastamisest. K.K. väited

on paljasõnalised ja ebausaldusväärsed. Isegi, kui eeldada K.K. ütluste õigsust, nähtub nendest

tema poolt A.P. le antud luba randaali käsutamiseks. Seega isegi, kui randaal kuulus K.K. le, müüs

A.P. selle K.K. selgesõnalisel nõusolekul. Seega ei saanud randaali käsutamine A.P. poolt olla

KarS

§

mõttes

ebaseaduslik.

A.P.

ja

K.K. erimeelsus on tsiviilõiguslik. Seda, kas tegemist oli ühise tegutsemise lepingu,

komisjonimüügi, käsunduslepingu vms, saab lahendada tsiviilkohus süüteomenetlusliku

sekkumiseta. K.K. on korduvalt kinnitanud, et A.P. oli volitatud asja käsutama. Eeltoodud

põhjustel on ebaõiglane ka tsiviilhagi rahuldamine. Lisaks on randaali väärtuse tuvastamisel

rikutud kriminaalmenetlusõigust.

Ringkonnakohtu istung

7. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni ning palusid selle rahuldada.

Prokurör leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

8. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu

võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest isiku poolt, kes on

4(8)

varem toime pannud varguse, röövimise, omastamise, süüteo toimepanemise tulemusena saadud

vara omandamise, hoidmise või turustamise, asja tahtliku rikkumise või hävitamise, kelmuse või

väljapressimise.

9. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku

kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist

kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra

asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik

mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. Võõra vallasasja enda või

kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub

asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja

faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana.

Senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega

süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse

halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid

juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes

valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt

võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite

kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja

õigel ajal ei tagastata. Siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist

väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse

tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või

asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata

asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse

üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega

olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja

väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. (Vt lähemalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p-d 26–30 koos seal toodud

viidetega.)

10. Seega jõudmaks järelduseni, et süüdistatav pööras eseme ebaseaduslikult enda kasuks, peab kohus

kõigepealt tuvastama sellised faktilised asjaolud, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra

vallasasja või muu võõra vara ebaseaduslik enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.

KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 kohaselt saab kohus asuda tuvastama aga vaid selliseid (väidetavalt

omastamistahte manifesteerimisena hinnatavaid) fakte, mida on piisava selguse ja täpsusega

kirjeldatud süüdistuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-46-08, p 30 ja 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p-d 7 ja 10). Seejuures

on oluline silmas pidada, et süüdistuse sisu peab kajastama faktiliste (eluliste) asjaolude kirjeldust,

mitte seaduses sätestatud süüteokoosseisu tunnuste ümberkirjutust (Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 29). Teisisõnu tuleb süüdistuses

asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele

tunnusele vastavad faktilised asjaolud (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21). Näiteks

käsitles Riigikohus 23. novembri 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-109-12 juhtumit, kus inimest

süüdistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi selles, et ta omastas teisele isikule kuuluva roomikekskavaatori.

Süüdistuse kohaselt seisnes ekskavaatori omastamine selles, et süüdistatav oli pärast

liisingulepingu lõppemist kohustatud selle omanikule tagastamata, kuid jättis selle tegemata.

Riigikohus leidis esmalt, et pelgalt ekskavaatori tagastamata jätmine ei ole materiaalõiguslikult

hinnatav selle ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks. Samas asus Riigikohus

viidatud otsuses seisukohale, et ringkonnakohus, kes oli leidnud, et süüdistatav pööras

ekskavaatori enda kasuks sellega, et ta hoidus ekskavaatori tagastamisest kõrvale, toimetas selle

5(8)

Lätti ja tegi sellega töid, väljus KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 nõudeid rikkudes süüdistuse piiridest,

kuna süüdistuses polnud selliseid asjaolusid märgitud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-109-12,

p 10). Riigikohtu refereeritud seisukohast järeldub muu hulgas, et kui omastamissüüdistuses ei ole

eseme enda kasuks pööramist sisustavaid faktilisi asjaolusid kirjeldatud, puudub kohtul ka

võimalus selliseid asjaolusid tuvastada.

11. Menetletavas kriminaalasjas esitati A.P. le järgmise sisuga süüdistus:

A.P. ’t süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja omastamise, omastas

eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal 2015 aasta II poolaastal ebaseaduslikult Tartumaal Rannu vallas asuvalt

OÜ XX territooriumilt K.K. le kuuluva 4m randaali X väärtusega 3500 eurot ning selle müügist saadud raha.

12. Osundatud tekstis kirjeldatakse küll väidetava omastamisteo toimepanemise aega, kohta, objekti

ja viimase väärtust, kuid süüdistuses on täielikult avamata omastamistahte manifesteerimise

elulised asjaolud ehk see, millises käitumises seisnes eseme pööramine A.P. või kolmanda isiku

kasuks.

Süüdistuses

piirdutakse

kõnealuses

küsimuses

vaid

tõdemusega,

et

A.P. „omastas“ süüdistuses nimetatud objekti. „Omastamine“ on süüteokoosseis ja teo

nimetamine omastamiseks tähendab sellele teole karistusõigusliku hinnangu andmist, mitte teo

eluliste asjaolude kirjeldamist. Nagu kolleegium eelnevalt kohtupraktikale tuginedes selgitas,

peab süüdistuse sisu kajastama faktiliste (eluliste) asjaolude kirjeldust, mitte seaduses sätestatud

süüteokoosseisu tunnuste – veel vähem üksnes süüteokoosseisu pealkirja – ümberkirjutust.

Väitest, et süüdistatav „omastas“ süüdistuses nimetatud vara, pole võimalik aru saada, missuguses

tegevuses või tegevusetuses seisnes süüdistatava selline käitumine, milles objektiivselt avaldus

tema tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda

asja omavaldajana. Ka asjas nr 3-1-1-109-12 väljendatud Riigikohtu seisukohast järeldub üheselt,

et olukorras, kus eseme enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kirjeldatakse süüdistuses

üldsõnaliselt kui „omastamist“, ei tohi kohus asuda omastamistahte manifesteerimist ise mingite

– süüdistuses märkimata – käitumisaktidega sisustama.

13. Menetletavas asjas asus maakohus seisukohale, et randaali äraviimisega (mõeldud ilmselt randaali

äraviimist A.A. hoovist) jättis A.P. kannatanu K.K. sellest kestvalt ilma. Samuti võib maakohtu

otsusest

aru

saada,

et

kohus

käsitas

omastamistahte

manifesteerimisena

A.P. poolt randaali (või selle müügisumma) endale jätmist. Võtmata hetkel seisukohta sellise

järelduse materiaalõigusliku paikapidavuse kohta, märgib kolleegium, et A.P. süüdistuses pole

märgitud, et süüdistatav pööras randaali enda kasuks seda A.A. (OÜ XX ) hoovi pealt ära viies

ja/või K.K. le tagastamata jättes. Seega väljus maakohus kõnealust asjaolu tuvastades KrMS §

268 lg 1 ja lg 5 ls 1 nõuete vastaselt süüdistuse piirest, rikkudes nii KrMS § 339 lg 2 mõttes

oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

14. Kuna A.P. süüdistuses ei kirjeldata selliseid faktilisi asjaolusid, mis oleksid õiguslikult

hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes,

tuleb A.P. kuriteo tuvastamatuse tõttu KarS § 201 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista.

II

15. Sõltumata eeltoodust leiab ringkonnakohus, et A.P. tuleks mõista KarS § 201 lg 2 p 1 järgi õigeks

isegi juhul, kui oleks võimalik asuda seisukohale, et maakohus ei väljunud faktilisi asjaolusid

tuvastades süüdistuse piiridest.

6(8)

16. KarS § 201 kohaselt on valduses oleva vallasasja või isikule usaldatud muu vara enda või

kolmanda isiku kasuks pööramine karistatav üksnes juhul, kui 1) see toimub ebaseaduslikult ja

2) vara on isikule võõras.

17. A.P. le heidetakse süüdistuses ette „randaali X väärtusega 3500 eurot ning selle müügist saadud

raha“ omastamist.

18. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et süüdistuse selline sõnastus on vastuoluline, sest jääb

arusaamatuks, kuidas oleks A.P. saanud omastada samaaegselt nii randaali kui ka selle müügist

saadud raha. Juhul, kui A.P. omastanuks randaali, olnuks kuritegu sellega lõpule viidud ja selle

võimalikust

müügist

saadud

raha

endale

jätmist

tulnuks

vaadelda

nn mittekaristatava järelteona, mille ebaõigus neeldub randaali omastamises.

19. Maakohus tuvastas muu hulgas järgmised asjaolud, mida prokuratuur ei ole vaidlustanud:

Kannatanu ja tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et randaal oli K.K. oma ning see oli antud A.A. tagatiseks

laenatud külviku eest. Seega säilis K.K. omandiõigus, kuid valdus anti üle A.A.. Asjas ei ole vaidlust selles, et K.K.

andis A.P. le nõusoleku randaali müümiseks. […] Tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et A.P. viis randaali tema

hoovi pealt ära. […] Kohus leiab, et sellel hetkel, kui A.P. pani randaali treileri peale ja viis selle ära A.A.

valdusest, sai ta randaali valduse endale ehk temast sai asja valdaja. Kuna A.P. l oli luba randaali müügiks, saab

asuda seisukohale, et randaal X oli tema seaduslikus valduses, kuid tegemist oli tema jaoks võõra varaga. Selle

omanikuks oli endiselt K.K. . […] K.K. ütlustega on tõendatud, et ta ei ole saanud tagasi randaali ega selle müügist

saadud raha. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, kuhu A.P. randaali viis ning kas ta müüs selle maha

või jättis selle endale. […] Samas ei ole käesolevas asjas oluline, kas ta jättis randaali endale või tegi sellega

midagi muud, sest randaali äraviimisega jättis ta K.K. sellest kestvalt ilma. […] Oluline oli tema tahe luua endale

asja suhtes omanikusarnane seisund, mida A.P. ka tegi. Kuna A.P. l puudus luba asja endale jätta või seda muul

moel ära tarvitada ilma, et K.K. saaks oma vara kas tagasi või vara väärtuse endale, oli A.P. tegevus

ebaseaduslik. […] A.P. teadis, et tal on K.K. nõusolek randaali müügiks, mitte randaali endale jätmiseks või

sellest saadava raha endale jätmiseks. Randaali ära viies ning seda omanikule mitte tagasi andes, ta teadis, et ta

võtab võõra vara endale ning jätab sellega omaniku K.K. sellest ilma. […]

20. Seega nähtub maakohtu tuvastatud asjaoludest, et A.P. l oli randaali müümiseks selle omaniku

K.K. nõusolek. See tähendab seda, et juhul, kui A.P. müüs K.K. randaali – mida maakohus pidas

võimalikuks, ehkki mitte tõsikindlalt tuvastatuks – ei saa sellist käitumist käsitada KarS § 201

mõttes ebaseaduslikuna. Riigikohus on selgitanud, et KarS § 201 kaitseb vara omaniku õigust vara

käsutada. Seega ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida, kui tegu pannakse toime vara

omaniku nõusolekul – sellist tegu ei saa pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes.

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

5. detsembri

2014.

a

otsus

asjas

nr 3-1-1-52-14, p 16) Järelikult ei saanud A.P. omastamistahte manifesteerimine seisneda randaali

võõrandamises, ehkki üldjuhul on isiku valduses oleva võõra asja käsutamine vaadeldav selle

pööramisena kolmanda isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 21).

21. Juhul, kui A.P. müüs K.K. nõusolekul viimasele kuuluva randaali, kuid jättis müügist saadud

raha K.K. ga sõlmitud kokkulepet rikkudes K.K. le üle andmata, ei saa süüdistatava sellist

käitumist vaadelda randaali müügist saadud raha omastamisena. Seda seetõttu, et erinevalt

randaalist polnud selle müügist saadud raha A.P. le KarS § 201 mõttes „võõras“ vara. Isikule on

KarS § 201 mõttes võõras asi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49), mis ei ole tema

omandis

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

12. detsembri

2008.

a

otsus

asjas

nr 3-1-1-46-08, p 19) või muu ese (TsÜS § 48), mis ei kuulu isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Ostja

poolt randaali eest A.P. le üle antud sularaha või talle üle kantud kontoraha ei saanud minna K.K.

, vaid A.P. vara hulka. Kui ostja andis A.P. le randaali eest sularaha, siis selle kui vallasasja

üleminekuks

K.K.

vara

hulka

puudusid

asjaõigusseaduse

7(8)

§-dest 92–95 tulenevad alused. Kui A.P. le tasuti randaali eest ülekandega, siis tuleb silmas pidada,

et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil

kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses

selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1). Kolleegium

märgib täiendavalt, et kui A.P. müüs K.K. nõusolekul viimasele kuuluva randaali, oli nende vahel

tõenäoliselt komisjonileping (VÕS § 692). Kuna komisjonär tegutseb enda nimel, saab

müügilepingu pooleks ja komisjonilepingu järgi omanikuks kõigepealt tema. Omandi

ülekandmine komitendile toimub komisjonilepingu täitmise käigus saadu väljaandmiskohustuse

täitmise eesmärgil ja vastavalt konkreetse komisjonieseme käsutamise suhtes kehtivatele nõuetele.

Vallasasi tuleb anda komitendi valdusesse ja kanda talle omand üle. Komisjonär võib

väljaandmiskohustuse täita ka omandamisvõimaluse loomisega, nt müügilepingust tulenevate

nõuete loovutamisega. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. novembri 2015. a otsus asjas

nr 3-2-1-128-15, p 11) Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid

võimalusele, et A.P. komisjonärina andis randaali eest saadud sularaha kui vallasasja valduse ja

omandi üle K.K. le või loovutas viimale oma nõude panga vastu (kontoraha). Seega sõltumata

sellest, kas A.P. sai randaali müügi korral selle eest ostjalt sularaha või kontoraha, läks see tema,

mitte K.K. vara hulka. Seetõttu polnud see raha talle KarS § 201 mõttes võõras. Ka asjaolu, kui

K.K. l oli A.P. vastu viimasega sõlmitud lepingust tulenev randaali müügist saadud summa

tasumise nõue, ei tähenda seda, et see osa A.P. varast, mille ta oleks pidanud lepingu täitmiseks

K.K. le üle andma, oli süüdistatava jaoks KarS § 201 tähenduses võõras. Kuna randaali

(võimalikust)

müügist

saadud

raha

ei

olnud

A.P. jaoks KarS § 201 mõttes võõras vara, ei saanud ta seda raha ka omastada.

22. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire märgib kolleegium, et kui isik

(nt komisjonär) saab teiselt isikult (nt komitendilt) nõusoleku viimasele kuuluva eseme

müümiseks, luues omanikule teadvalt ebaõige ettekujutuse enda valmisolekust asja müügist

saadud raha omanikule üle anda, võib see teatud juhtudel olla karistatav KarS § 209 järgi

kelmusena (nt nn lepingukelmus komisjonilepingu sõlmimisel). Menetletavas asjas ei tugineta

süüdistuses sellele, et A.P. l oli juba K.K. lt randaali müügiks nõusolekut saades tahtlus randaali

müügisumma

K.K.

le

tasumata

jätta.

Seetõttu

poleks

kolleegiumil

KrMS § 268 lg-t 1 ja lg 5 ls-t 1 järgides võimalik kaaluda A.P. le süüdistuses etteheidetava teo

ümberkvalifitseerimist kelmuseks isegi juhul, kui seda ei takistaks asjaolu, et KarS § 209 lg 2 p 1

kui KarS § 201 lg 2 p-ga 1 võrreldes raskemat karistust ette nägevat sätet kohaldades väljuks

ringkonnakohus lubamatult süüdistatava kahjuks apellatsiooni piiridest (KrMS § 331 lg-d 2 ja 3

ning § 340).

23. Maakohus viitas ka võimalusele, et A.P. ei müünudki K.K. randaali, vaid jättis selle hoopis

endale. Ehkki sellist asjaolu pole tõsikindlalt tuvastatud, märgib kolleegium, et tulenevalt

eelnevalt juba refereeritud kohtupraktikast, ei saa pelgalt randaali omanikule tagastamata jätmist

käsitada selle ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu otsus asjas

nr 3-1-1-109-12, p 9 ja otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p-d 26–30). Kohtuotsuses – rääkimata

süüdistusest – pole välja toodud konkreetseid asjaolusid, mis jätaksid objektiivsele

kõrvaltvaatajale mulje, et A.P. ei jätkanud randaali valdamist võõrvaldajana, vaid omavaldajana,

s.t võttis faktilise omanikustaatuse üle. Näiteks pole süüdistuses väidetud ega maakohtu otsuses

tuvastatud, et A.P. asunuks randaali K.K. eest aktiivselt varjama (vrd nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

27. juuni

2016.

a

otsus

asjas

nr

3-1-1-49-16,

p-d

1.3,

12 ja 18).

8(8)

24. Sarnaselt ei saa ka pelgalt A.P. poolt randaali äraviimist A.A. hoovist käsitada selle ebaseadusliku

enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena, sest selline tegevus oli hõlmatud

K.K. antud nõusolekust randaal maha müüa, lisaks ei olnud tegemist teoga, mis jätnuks

objektiivsele kõrvaltvaldajale mulje omanikustaatuse ülevõtmisest. Kõnealuses küsimuses on

maakohtu otsus ka mõneti vastuoluline. Nii asus kohus esmalt seisukohale, et kuna A.P. l oli luba

randaali müügiks, sai ta seda A.A. valdusest ära viies randaali seaduslikuks valdajaks. Samas

leidis kohus hiljem, et just randaali A.A. juurest äraviimisega jättis süüdistatav K.K. sellest asjast

kestvalt ilma.

25. Kokkuvõttes ei võimalda maakohtu tuvastatud asjaolud – isegi, kui oleks võimalik jätta kõrvale

käesoleva otsuse I osas käsitletud kohtu väljumine süüdistuse piiridest – asuda seisukohale, et

A.P. käitumine on materiaalõiguslikult käsitatav K.K. randaali või siis selle müügist saadud raha

omastamisena. Samuti ei ole K.K. teos tuvastatavad ühegi teise kuriteo tunnused. Seega tuleb

K.K. ka otsuse käesolevas osas toodud põhjustel kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista.

III

26. Kuna ringkonnakohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, tuleb K.K. tsiviilhagi jätta

KrMS § 310 lg 2 alusel kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Sõltumata sellest peab kolleegium

vajalikuks märkida, et maakohus kvalifitseeris K.K. nõude A.P. vastu ekslikult deliktiõiguslikul

alusel, s.o VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kohtu tuvastatud asjaoludel oli K.K. l ja A.P. l

seoses randaali kasutamise ja käsutamisega lepinguline suhe. VÕS § 1044 lg 2 välistab üldjuhul

võimaluse nõuda lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võlaõigusseaduse

53. peatüki

sätete

(s.o

deliktiõiguslikul)

alusel

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-41-16, p 16). Seega

tulnuks ka K.K. kahju hüvitamise nõuet käsitleda lepingulisel alusel tekkinud nõudena.

IV

27. Otsuse I ja II osas toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3 ning

§ 340 lg 2 p-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 27. veebruari 2018. a otsuse ja

mõistab A.P. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi õigeks. K.K. tsiviilhagi jätab kolleegium läbi vaatamata.

Kannatanul on õigus esitada sama nõue A.P. vastu uuesti tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada. Samas ei pea kolleegium

A.P. õigeksmõistmise tõttu vajalikuks käsitleda apellandi kõiki väiteid, sh neid, milles

vaidlustatakse süüdistuses märgitud randaali kuuluvust ja väärtust.

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)