3-16-2136/54 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.05.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2136

Haldusasi

XX kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks (lähedastega kohtumiste keelamine pika

aja vältel)

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin

Martisen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.10.2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.10.2017 otsus

haldusasjas nr 3-16-2136 muutmata.

2. Jätta rahuldamata taotlus vangistusseaduse § 25 lg 3 ja § 94 lg 5 kohaldamata

jätmiseks.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2018, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-16-2136

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX paigutati 19.02.2015 vahistatuna Tallinna Vanglasse. Tema suhtes jõustus 18.10.2016

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX süüdimõistev kohtuotsus, millega ta tunnistati süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti karistuseks 9 aastat vangistust.

2. XX taotles 22.08.2016 Tallinna Vanglalt pikaajalise kokkusaamise lubamist oma pojaga.

Tallinna Vangla tagastas 29.08.2016 otsusega nr 5-11/16/19811-2 XX taotluse.

3. XX esitas 31.08.2016 Tallinna Vangla otsuse nr 5-11/16/19811-2 peale vaide. Tallinna

Vangla 26.09.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/278-2 jäeti XX vaie rahuldamata ja märgiti, et

lähtuvalt Riigikohtu 04.04.2011 otsusest nr 3-4-1-9-10 ei ole vangistusseaduse (VangS) § 94

lg 5 põhiseadusega vastuolus ning haldusorganil puudub asja otsustamisel kaalutlusruum.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule 25.10.2016 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi

Tallinna Vangla tegevuse (lähedastega kohtumiste keelamine pika aja vältel) õigusvastasuse

tuvastamine. Kaebaja palub ühtlasi tuvastada VangS § 94 lg 5 ja § 25 lg 3 vastuolu

põhiseadusega.

Kaebuse täiendustes vaidlustab kaebaja mitte üksnes Tallinna Vangla keeldumist kaebaja

22.08.2016 pikaajalise kokkusaamise loa taotluse rahuldamiseks, vaid leiab, et Tallinna

Vangla on pika aja vältel (12 korral) õigusvastaselt keeldunud andmast luba pikaajaliseks

kohtumiseks oma lähedastega. Tallinna Vangla on jätnud VangS § 94 lg 5 alusel rahuldamata

kaebaja vastavasisulised taotlused 21.09.2015, 30.12.2015, 07.02.2016, 21.03.2016,

29.05.2016, 29.08.2016, 07.07.2016, 20.10.2016, 20.11.2016 ja 22.12.2016. Taotluste

kohaselt on kaebaja soovinud pikaajalist kokkusaamist oma ema ja pojaga.

Peale kaebaja vahistamist ei seatud talle suhtlemiskeeldu, kuna ta oli oma kriminaalasjas

ainus süüalune ning kõik tema teod olid tõendatud. Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebaja

mõjutada kriminaalmenetluse käiku. VangS § 94 lg 5 välistab vahistatu pikaajalise

kokkusaamise. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 23.06.2015 otsusest nr 39633/10

pidi vastustaja kohaldama PS § 123 ning kokkusaamise taotluse lahendamisel rakendama

kaalutlusõigust.

Arvestades,

et

kohtueelne

kinnipidamine

lõpeb

esimese

astme

kohtulahendiga, siis langes kaebaja puhul alus keelata pikaajalist kokkusaamist 06.04.2016,

kui jõustus kaebaja suhtes esimese astme kohtu lahend.

5. Tallinna Halduskohus jättis 25.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja paigutati Tallinna Vanglast Viru Vanglasse 03.01.2017. Seega viibis kaebaja

Tallinna Vanglas üle 22 kuu. Tulenevalt VangS § 94 lg-st 5 ei kohaldata vahistatule VangS §-

s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Tegemist on imperatiivse normiga, mis ei võimalda

konkreetse juhtumi asjaolude kaalumist.

Riigikohus on korduvalt vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keelu põhiseaduslikkust

analüüsinud (vt nt Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-4-1-9-10, 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-

16). Pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega ei ole sama efektiivne, isikut vähem koormav ja

riigi kulutusi arvestavateks abinõudeks näiteks sellised vangistusseaduses ette nähtud

meetmed nagu vahistatu kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine, pakkide läbivaatus, samuti

võimalus kasutada julgeolekumeetmetest läbiotsimist ning jälitusasutuste tehtavad toimingud

3-16-2136

3(8)

(Riigikohtu 04.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 61). Riigikohus jäi samale seisukohale

16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 ja leidis, et vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld on

nende perekonnaelu põhiõiguse vajalik piirang.

Kaebaja on viidanud EIK-i lahendile, mis puudutab vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste

keelu kooskõla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK)

(23.06.2015 otsus nr 39633/10 Gaciu vs. Rumeenia). Ringkonnakohus selgitas käesolevas

haldusasjas 08.06.2017 määruses, et nimetatud EIK lahendist ei ole võimalik teha järeldust, et

EIK oleks tunnistanud VangS § 94 lg 5 EIÕK sätetega vastuolus olevaks. Kuigi nimetatud

vaidlus käsitles samuti vahistatute suhtes kehtestatud absoluutset keeldu pikaajaliste

kokkusaamiste võimaldamiseks, hindas EIK selle piirangu kooskõla EIÕK-ga üksnes

konkreetse kaasuse asjaolude (sh Rumeenia õiguse) pinnalt. EIK ei ole otsuses leidnud, et

vahistatute ja süüdimõistetute erinev kohtlemine pikaajaliste kokkusaamiste osas oleks igal

juhul vastuolus EIÕK-ga (st rikuks juba iseenesest diskrimineerimise keeldu), vaid rõhutas, et

kokkusaamispiirangud ei tohiks olla üldist laadi ning peaksid põhinema konkreetse isikuga

seotud kaalutlustel (otsuse p-d 56, 58, 59).

Kaebaja leiab ekslikult, et kuna ta oli kriminaalasjas ainus süüalune ning tema teod olid

tõendatud, ei saanud ta mõjutada menetluse käiku. Riigikohus on asjas 3-4-1-9-10 leidnud, et

vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu

mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise

vältimise eesmärki (p 50). Kaebajat oli varem kriminaalkorras karistatud ning ta oli

pikaajalise kokkusaamise taotluste esitamise hetkel süüdistatav tõsise kuriteo eest. Ei saa

välistada, et pikaajalise kokkusaamise keelust erandi tegemine oleks võinud kahjustada

kriminaalmenetluse

läbiviimist

ka

olukorras,

kus

kaebaja

oli

ainus

süüdistatav

kriminaalmenetluses. Asjas oli ka tunnistaja, kelle ütlustega kaebaja süüdimõistmisel

arvestati. Seega oleks pikaajalise kokkusaamise kaudu kaebaja võinud tunnistajat mõjutada ja

seda vaatamata asjaolule, et kaebaja soovis kokku saada hoopis oma ema ja täisealise pojaga.

Eeltoodust lähtuvalt oli kohtu hinnangul põhjendatud vältida kaebaja liiga lähedast suhtlemist

oma pereliikmetega.

Kaebaja väitel puudus alus käsitada tema pikaajalist kokkusaamist oma pereliikmetega

kriminaalmenetlust ohustavana, kuna tema suhtes ei ole kohaldatud suhtlemispiiranguid.

Selles kaebaja eksib. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 järgi võib prokuratuur

või kohus juhul, kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti

kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse

läbiviimist, teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümberpaigutamiseks, täielikuks

eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest.

Asjaolust, et kaebajale ei ole suhtlemispiiranguid seatud, ei saa teha automaatset järeldust, et

kaebaja suhtes suhtlemispiirangud üldse ei kehtinud (Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-1-

62-09, p 16). Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja

(VSKE) § 39 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt üks

kord kuus ja kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja

seda võimalust ka kasutanud. Lisaks oli kaebajal võimalus kasutada ka teisi VangS 2. peatüki

3. jaos sätestatud vahistatule lubatud vanglavälise suhtlemise vorme. Eelnevast tulenevalt oli

kaebajal võimalik säilitada oma era- ja perekonnaelu parimal võimalikul viisil. Arvestades

kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse staadiumi ning kaebajale esitatud süüdistust, ei

saanud vastustajalt eeldada VangS § 94 lg 5 kohaldamata jätmist. VangS § 94 lg-s 5

sätestatud piirang on asjakohane ning vajalik ega riiva kaebaja PS §-st 26 tulenevat õigust

perekonnaelu puutumatusele liigselt, kuna piirangu kehtestamiseks esinevad kaalukad alused.

3-16-2136

4(8)

Tallinna Vangla on keeldunud kaebaja taotluste rahuldamisest, tuginedes VangS § 25 lg-le 3,

mille kohaselt pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata vangla vastuvõtuosakonnas viibivale

kinnipeetavale. VangS-i muutmise eelnõu (eelnõu nr 964 SE) seletuskirja kohaselt on

seadusandja soovinud näha vastuvõtuosakonda kui vangla muudest struktuuriüksustest

täielikult eraldatud osakonda, kuhu paigutatud kinnipeetavatel on kokkupuutumine vangla

teistes osakondades viibivate kinnipeetavatega välistatud.

Kohtu hinnangul ei piiranud Tallinna Vangla kaebaja põhiõigusi, keeldudes 20.10.2016,

20.11.2016, 22.12.2016 esitatud pikaajaliste kokkusaamiste taotluste rahuldamisest ning

käsitletav säte ei ole vastuolus VangS-ga ega PS-ga. VangS § 14 lg 4 sätestab, et kinnipeetava

vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud. Kaebaja suhtes jõustus

süüdimõistev kohtuotsus 18.10.2016. Seega hakkas kolmekuuline VangS § 14 lg-st 4 tulenev

tähtaeg kulgema 18.10.2016 ning lõppes 18.01.2017. Kaebaja paigutati Viru Vanglasse

03.01.2017, mistõttu Tallinna Vangla ei ületanud VangS § 14 lg-st 4 tulenevat tähtaega.

VSKE § 45 alusel võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks

kord poole aasta jooksul. Kaebajal oli võimalus taotleda pikaajalist kokkusaamist saabumisel

Viru Vanglasse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub 27.11.2017 Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses ja selle

10.05.2018 täienduses tühistada halduskohtu 25.10.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsuse kogu ulatuses, jäädes oma

seniste seisukohtade ja taotluste juurde.

Halduskohus leidis ekslikult, et EIK hindas 23.06.2015 otsuses nr 39633/10 Gaciu vs.

Rumeenia vaidlusaluse piirangu kooskõla EIÕK-ga üksnes Rumeenia õiguse pinnalt. See

otsus käsitleb süüdimõistetute ja eeluuritavate erinevat kohtlemist pikaajaliste kokkusaamiste

võimaldamisel ning selles on selgelt leitud, et seadusest tulenev absoluutne pikaajaliste

kokkusaamiste keeld eeluuritavate suhtes on diskrimineeriv ja vastuolus EIÕK artiklitega 8 ja

14. Halduskohtu viide lühiajalisele kokkusaamisele oma sõbraga on asjakohatu, kui vaidluse

all on pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine pereliikmetega. Põhjendamatu on

halduskohtu väide, et vaidlusalune piirang kaitseb kaebaja intiimsfääri ja eraelulisi andmeid.

Kaebajal puudub vajadus neid pereliikmete eest kaitsta ja isegi kui selline vajadus peaks

tekkima, saab kaebaja selle eest ise pikaajalisel kokkusaamisel hoolt kanda. Kui kaebaja oleks

soovinud mõjutada tunnistajaid, oleks ta saanud vastavad soovid edasi anda ka lühiajalistel

kokkusaamistel sõbraga, kirja või telefoni teel. Kaebaja ega ühegi tema kambrikaaslase suhtes

ei ole kohaldatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel lisapiiranguid.

Halduskohus ei ole neid asjaolusid arvestanud ja on viidanud üksnes vastustajat õigustavatele

asjaoludele, seades seeläbi kahtluse alla halduskohtu objektiivsuse. VangS § 94 lg-s 5 ja § 25

lg-s 3 sätestatud absoluutne keeld on vastuolus PS §-ga 26. Vanglal puudub KrMS § 1431

alusel pädevus ja teave pikaajaliste kokkusaamiste keelu kohaldamiseks. Vanglal on õigus

seda keeldu kohaldada vaid VangS § 41 lg-s 2 sätestatud juhul, nt kartserikaristust kandva

kinnipeetava suhtes. Praegusel juhul VangS § 41 lg 2 kohaldamise aluseid ei esine. See säte ei

vasta õigusselguse põhimõtte nõuetele, sest puuduvad viited sellele, kes võib eelvangistuses

või vastuvõtuosakonnas viibivate kinnipeetavate pikaajalisi kokkusaamisi piirata.

Isegi kui VangS § 94 lg 5 ja § 25 lg 3 kohaldamine on praegusel juhul toimunud kooskõlas

põhiseadusega, ei ole see toimunud kooskõlas EIÕK artiklitega 8 ja 14. Kaebaja jaoks on

pere- ja eraelus vahetu, sh füüsiline kontakt oma lähedastega vältimatu. Asjakohatu on

vastustaja väide, et vaidlusalusest piirangust tulenev riive kaebaja eraelule on väiksem

võrreldes nende kinnipeetavatega, kes saavad pikaajalisel kokkusaamisel kohtuda abikaasaga

3-16-2136

5(8)

ja astuda temaga intiimsesse kontakti. VangS § 25 lg-s 1 sätestatud isikute ring näitab selgelt,

et seadusandja on pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel pidanud silmas ennekõike

vajadust hoida peresuhteid. Kuigi praeguseks (2018. a maikuus) võimaldatakse kaebajale

pikaajalisi kokkusaamisi, juhib kaebaja tähelepanu sellele, et nii Tallinna kui ka Viru vangla

on jätnud rahuldamata tema taotluse jätta ta karistust kandma Tallinna Vanglasse.

Ümberpaigutamise tõttu Viru Vanglasse ei ole kaebaja lähedastel rahapuuduse tõttu olnud

võimalik teda külastada. Viimase aasta ja viie kuu vältel on kaebajat Viru Vanglas külastatud

vaid ühel korral (lühiajaliselt), samas kui Tallinna Vanglas oli kaebajal sama perioodi vältel

27 kokkusaamist.

7. Tallinna Vangla palub 12.12.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

Riigikohus on 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 põhjalikult analüüsinud VangS § 94 lg-s 5

sisalduvat piirangut ning selle õiguspärasust, järeldades et tegemist ei ole põhiseaduse vastase

regulatsiooniga. EIK praktikast ei tulene samuti, et igale vahistatule peaks kindlasti olema

tagatud õigus pikaajalisele kokkusaamisele, vaid EIK analüüsib piirangu proportsionaalsuse

hindamisel selle vajalikkust kriminaalmenetluse tagamise seisukohast iga kaebuse puhul

eraldi. EIK on selgitanud, et EIÕK artiklist 8 ei tulene iseenesest nõuet pikaajalise

kokkusaamise lubamiseks (vt nt 04.12.2007 otsust asjas Dickson vs Ühendkuningriik, nr

44362/04). Samas on EIK asunud 09.07.2013 otsuses asjas Varnas vs Leedu (nr 42615/06)

seisukohale, et EIÕK artikli 14 mõttes on vahistatu ja kinnipeetav sarnases olukorras ning

seega peab nende erinevaks kohtlemiseks esinema mõistlik õigustus. Antud asjas leidis EIK,

et pikaajalise kokkusaamise keelamine isikule, kes oli pikaajalise kokkusaamise taotlemise

hetkeks olnud vahistatu kaks aastat ning kellel oli võimalik oma abikaasaga suhelda üksnes

lühiajalistel kokkusaamistel, mis toimusid läbi võrgu, ei olnud õigustatud. Seejuures tugines

EIK asjaolule, et isiku abikaasa ei olnud isiku suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega

seotud. Sarnastel asjaoludel tuvastas EIK 23.06.2015 otsuses asjas Costel Gaciu vs Rumeenia

(nr 39633/10) artikli 14 koosmõjus artikliga 8 rikkumise olukorras, kus isik oli olnud

vahistatu aasta ja kümme kuud ning ta soovis pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga, kes ei

olnud isiku suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega seotud.

Eelviidatud EIK otsustes oli tegemist vahistatute abikaasadega. Käesoleval juhul soovis

kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel osaleda oma ema ja pojaga. Iseenesest ei ole kahtlust, et

kinnipeetaval on õigus pikaajalisele kokkusaamisele nii abikaasa kui ka ema ja pojaga. Samas

on pikaajalistel kokkusaamistel eriline tähtsus abikaasade vaheliste intiimsuhete säilitamisel.

See erisus tuleneb selgelt ka eelviidatud EIK praktikast, kus kasutatakse ingliskeelset terminit

conjugal visit, mida saab eesti keelde tõlkida kui abielulist kokkusaamist. Otsuse asjas Varnas

vs Leedu p-st 117 nähtub, et EIK eristab laiemas mõttes pikaajalist kokkusaamist kitsamas

mõttes abielulisest kokkusaamisest, kuid eelkirjeldatud EIK praktika käib just nimelt

abielulise kokkusaamise kohta. Seetõttu on eraelu puutumatuse riive määr erinev sõltuvalt

sellest, kas vaatluse all on pikaajaline kokkusaamine sugulastega või nn abieluline

kokkusaamine. Asjas Costel Gaciu vs Rumeenia märkis EIK, et iseenesest ei ole kinnipeetud

isikule suhtlemisõiguse piiramine vastuolus EIÕK artikliga 8. Ligikaudu pooled

lepinguosalised riigid võimaldavad kinnipeetutele nn abielu-kohtumisi. EIK ei ole siiski siiani

asunud EIÕK artiklit 8 tõlgendama viisil, mis tagaks igale kinnipeetule õiguse sellistele

kohtusaamistele. Seetõttu on riikidel avar hindamisruum (p 56).

Tulenevalt asjaolust, et XX oli Tallinna Vanglas pikaajaliste kokkusaamiste taotluste

esitamise ajal esmalt vahistatu staatuses, seejärel paigutatud vastuvõtuosakonda, ei olnud tal

õigust pikaajalisele kokkusaamisele, kuivõrd see on välistatud selgesõnaliselt VangS § 94 lg-

ga 5 ja VangS § 25 lg-ga 3. Eelnimetatud sätete näol on tegemist keelavate normidega, mille

3-16-2136

6(8)

alusel puudub Tallinna Vanglal võimalus vahistatule ja vastuvõtuosakonnas viibivale

kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi võimaldada.

Seadusandja on soovinud keelustada pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise vahistatutele ja

vastuvõtuosakonnas viibivatele isikutele ning Tallinna Vanglal puudub volitus kalduda

kõrvale siseriikliku regulatsiooni järgimisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja selgitanud oma põhjendatud huvi tunnistada

vastustaja otsused, millega keelduti pikaajalisi kokkusaamisi võimaldamast, õigusvastaseks

preventiivse huviga ja sooviga esitada tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Kohtupraktikas on mõlemat eesmärki peetud tuvastamiskaebuse esitamisel piisavaks

põhjendatud huviks (vt nt Riigikohtu 25.02.2010 otsus nr 3-3-1-100-09, p-d 18 ja 22).

Erinevalt 01.01.2018 jõustunud HKMS-i redaktsioonist andis kaebuse esitamise ajal kehtinud

HKMS § 45 lg 2 järgi hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õiguse esitada

tuvastamiskaebus.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul kaebajal preventiivset huvi. Kohus ei

saa prognoosotsuse tegemisel lähtuda eeldusest, et pärast kaebajale mõistetud karistuse

ärakandmist saadab kaebaja korda sellise uue õigusrikkumise, mis toob kaasa temalt uuesti

vabaduse võtmise ja tema uuesti kinnipidamisasutusse paigutamise vahistatu staatuses, milles

ta peab viibima pikaaegselt. Vangistuse täideviimise eesmärk on VangS § 6 lg 1 järgi

kinnipeetava

suunamine

õiguskuulekale

käitumisele

ja

õiguskorra

kaitsmine.

Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada

juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude

muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (Riigikohtu

28.05.2014 otsus nr 3-3-1-8-14, p 12). Kuna ringkonnakohtule nähtuvalt ei saa eeldada, et

täidesaatva võimu tegevus enam tulevikus kaebaja õigusi vaidlusaluses küsimuses puudutaks,

ei ole tuvastamiskaebuse menetlemine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud.

10. Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina

kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu

18.02.2010 määrus nr 3-3-1-88-09, p 11). Arvestades kaebaja välja toodud asjaolusid ja

ennekõike ringkonnakohtu ning EIK praktikat vaidlusaluses küsimuses, ei saa mittevaralise

kahju hüvitamise nõuet käesolevas asjas, tuvastamiskaebuse lahendamisel, pidada ilmselgelt

perspektiivituks ja põhjendatud huvi seetõttu olematuks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

11. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et Tallinna Vangla ei piiranud kaebaja

põhiõigusi, keeldudes pikaajaliste kokkusaamiste taotluste rahuldamisest. Pikaajalise

kokkusaamise keeld oma pereliikmetega (sh ema ja pojaga) riivab vahistatu PS §-ga 26

tagatud õigust perekonnaelu puutumatusele (Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, p 93).

Praegusel juhul on tegemist pika perioodiga, mil kaebaja suhtes rakendati VangS § 94 lg-s 5

sätestatud keeldu. Kaebaja viibis vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas Tallinna Vanglas üle 22

kuu. Pikaajaliste kokkusaamiste keelu pikast ajalisest kestusest tingitud kaebaja perekonnaelu

puutumatuse riive määr on seega olemuslikult intensiivne. RVastS § 9 lg-st 1 ei saa järeldada,

et selles pole õigust perekonnaelu puutumatusele silmas peetud, sest perekonnaelu moodustab

osa eraelust (Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010 otsus nr 3-09-1840, p 7).

3-16-2136

7(8)

12. Ringkonnakohus on korduvalt tunnistanud vangistusseaduse sätted, mis näevad ette

vahistatu suhtes pikaajalise kokkusaamise keelu, põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätnud

asja kinnipeetava kasuks otsustades need sätted asja lahendamisel kohaldamata (Tallinna

Ringkonnakohtu 30.06.2016 otsus nr 3-15-2393 ja 30.09.2010 otsus nr 3-09-1840).

Riigikohus märkis kummagi taotluse puhul, et ta saab konkreetse normikontrolli raames

hinnata normi põhiseadusele vastavust üksnes konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ja leidis,

et neis asjades oli kaebajate suhtes pikaajalise kokkusaamise keeld põhiseaduspärane

(Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, p-d 84 ja 134; Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-

4-1-9-10, p-d 31 ja 83). Samas ei välistanud Riigikohus, et VangS § 94 lg 5 kohaldamine võib

teistsuguste asjaolude, sh teistsugustes kuritegudes süüdistatavate kaebajate või teiste

VangS § 25 lg-s 1 märgitud isikute gruppide, kelle kokkusaamise vahistatuga VangS § 94 lg 5

välistab, puhul viia vahistatu (ja tema perekonnaliikme) perekonnaelu põhiõiguse

ebaproportsionaalse riiveni (Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, p 136). Seega hindab

ringkonnakohus, kas praegusel esineb selliseid eeskätt kaebajast lähtuvaid asjaolusid, mis

võisid

kaasa

tuua

kaebaja

ja

tema

perekonnaliikmete

perekonnaelu

põhiõiguse

ebaproportsionaalse riive.

13. Riigikohus leidis 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 (p 126) ja 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-

9-10 (p 69), et asjassepuutuva isiku puhul on tegemist vahistatuga, kelle kuritegu annab alust

arvata, et ta püüab oma abikaasa kaudu kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada,

mistõttu erinevalt ringkonnakohtust pidas Riigikohus pikaajalise kokkusaamise keeldu

proportsionaalseks. Riigikohus võttis seejuures 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 arvesse

asjaolu, et asjassepuutuvas kuritegelikus ühenduses oli organiseeritud selle liikmete lähedaste

toetamine (p 128). Samuti lähtus Riigikohus selles otsuses asjaolust, et kaebaja puhul oli

kuriteoks, mille toimepanemisele on asjassepuutuva kuritegeliku ühenduse tegevus süüdistuse

kohaselt suunatud, väljapressimine, mille üheks objektiivseks kuriteotunnuseks on ähvardus

või psüühilise või füüsilise vägivalla kasutamine, mistõttu võib ähvardust ja vägivalda pidada

asjassepuutuva kuritegeliku ühenduse liikmetele iseloomulikuks tegutsemisviisiks, mille

kasutamise oht kriminaalmenetluse lubamatuks otseseks või vahendatud mõjutamiseks on

tõenäoline (p 129). Selliste meetodite kasutamine on sageli omane ka isikute ringi puhul, kes

on seotud narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega, kuid praegusel juhul

seda kaebaja puhul kriminaalasja materjalidest selgelt ei nähtu.

14. XX on taotlenud pikaajalist kokkusaamist lisaks emale ka oma täisealise pojaga.

Ringkonnakohus on kriminaalasjas nr 1-15-8438 märkinud, et teiste kriminaalasjade

menetlemisel ja kaastööteadetest nähtus, et kaebaja ja tema poeg tegelevad koos suures

koguses amfetamiini müügi ja vahendamisega (Tallinna Ringkonnakohtu 27.07.2016 otsus nr

1-15-8438, p 5.5). Kaebaja poja kuulumine asjassepuutuvasse kuritegelikku ringi on

ringkonnakohtu hinnangul selliseks asjaoluks, mis tõstab oluliselt tõenäosust, et pikaajalisel

kokkusaamisel eeskätt oma pojaga võib kaebaja püüda kriminaalmenetlust ebasobival moel

mõjutada. Kaebaja ema puhul ei saa samuti välistada potentsiaalset rolli sellise teabe

edastamisel,

mis

võinuks

mõjutada

kriminaalmenetluse

käiku.

Seejuures

võtab

ringkonnakohus arvesse, et kriminaalasjas nr 1-15-8438 oli kaebaja süüdimõistmisel oluline

roll tunnistajate ütlustel. Tunnistajate mõjutamine ütluste andmisel võinuks selgelt mõjutada

kaebaja kriminaalasja käiku ja kaebaja perekonnaliikme isiklik seotus kaebaja kuritegudega

on piisav alus, et selline oht võinuks pikaajalise kokkusaamise kaudu realiseeruda. Riigikohus

viitas 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16, et kuivõrd PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi

sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu, ei oleks juhul, kui kahtlustatav või

süüdistatav kasutaks kriminaalasjas õigusemõistmise takistamiseks oma lähedase abi,

seaduslikult võimalik sundida seda lähedast isikut uurijale, prokurörile ja kohtule menetluse ja

õigusemõistmises tõe tuvastamise takistamist tunnistama (p 130).

3-16-2136

8(8)

15. Tunnistajate mõjutamise oht ei ole määrav olukorras, kus isik ei ole enam vahistatu

staatuses,

vaid

paikneb

tema

süüdimõistmise

järgselt

kinnipeetavana

vangla

vastuvõtuosakonnas. Kuigi vastuvõtuosakonnas on pikaajalised kokkusaamised keelatud, on

tegemist ajaliselt väga piiratud perioodiga, mis ei tohi VangS § 14 lg 4 järgi ületada kolme

kuud. Seetõttu võimaldas see Tallinna Vanglal täita VSKE §-s 45 sätestatud kohustust tagada

kinnipeetavale õigus vähemalt ühele pikaajalisele kohtumisele üks kord poole aasta jooksul.

16. Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid,

mis võimaldaksid pidada pikaajalise kokkusaamise keeldu ilmselgelt põhjendamatuks ja

põhiseaduse

vastaseks.

Ringkonnakohus

jätab

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

ja

halduskohtu otsuse muutmata.

17. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

võimalikud menetluskulud tuleb seega jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole

apellatsioonimenetluses

menetluskulude

väljamõistmist

taotlenud

ega

esitanud

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)