3-18-753/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.05.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-753

Haldusasi

Leonhard

Weiss

Energy

AS

kaebus

Riigihangete

vaidlustuskomisjoni 06.04.2018 otsuse nr 35-18/192881 ja

17.04.2018 otsuse nr 47-18/194852 tühistamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja (vaidlustaja) – Leonhard Weiss Energy OÜ,

lepinguline esindaja Raiko Lipstok

Vastustaja (hankija) – Eleketrilevi OÜ, lepinguline esindaja

Heli Raudkivi

Kolmas isik Empower AS lepinguline esindaja Kadri Matteus

Kolmas isik L.T.V Projekt OÜ

Asja läbivaatamise vorm

09.05.2018, avalikul kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Elektrilevi OÜ taotlus menetluse lõpetamiseks Riigihangete Ameti

vaidluskomisjoni 17.04.2018 otsuse nr 47-18/194852 osas.

2. Jätta rahuldamata Leonhard Weiss Energy AS taotlus põhiseaduslikkuse järelevale

menetluse algatamiseks riihigangete seaduse § 95 lg 4 p8 ja § 95 lg 5 osas.

3. Jätta rahuldamata Leonhard Weiss Energy AS kaebus.

4. Mõista kaebajalt välja kolmanda isiku Empover AS kasuks menetluskulud 1470 eurot.

Vastustaja ja kaebaja menetluskuld jätta nendi enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.06.2018. Kui apellant ei ole

apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus

kirjaliku menetlusega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leonhard Weiss Energy OÜ (kaebaja) esitas pakkumused Elektrilevi OÜ (hankija) poolt

lihthankemenetlusena läbi viidavates riigihangetes „Koigi 110/10 kV alajaama osaline

2(20)

rekonstrueerimine“ (viitenumber 192881) ja „Kohila 110/10 kV alajaama maaühendusvoolu

kompenseerimisseadmete paigaldus“ (viitenumber 194852).

2. Riighankes 192881 tegi hankija 05.03.2018 otsuse, millega kõrvaldas kaebaja hankemenetlusest.

08.03.2018 tegi hankija otsuse, millega tunnistas edukaks L.T.V Projekt OÜ pakkumuse. Leonhard

Weiss Energy AS esitas Riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) 08.03.2018 vaidlustuse,

milles taotles hankija otsuste kehtetuks tunnistamist.VAKO jättis kaebaja vaidlustuse 06.04.2018

otsusega nr 35-18/192881 rahuldamata.

3. Leonhard Weiss Energy OÜ esitas 16.04.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles

VAKO otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist selliselt, et tunnistataks kehtetuks Elektrilevi OÜ

otsus kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamise kohta ning Elektrielvi OÜ otsus L.T.V Projekt OÜ

pakkumuse edukaks tunnistamise kohta. Tallinna Halduskohus võttis 17.04.2018 kaebuse

menetlusse (haldusasi nr 3-18-753), tunnistas vastustajaks Elektrilevi OÜ, kaasas kolmanda isikuna

L.TV Projekt OÜ ning määras asja lahendamiseks istungimenetluses.

4. Riigihankes 194852 tegi hankija 16.03.2018 otsuse, millega kõrvaldas kaebaja

hankemenetlusest. 19.03.2018 tegi hankija otsuse, millega tunnistas edukaks Empower AS-i

pakkumuse. Leonhard Weiss Energy AS esitas 23.03.2018 VAKO-le vaidlustuse, milles taotles

hankija otsuste kehtetuks tunnistamist.VAKO jättis kaebaja vaidlustuse 17.04.2018 otsusega nr 47-

18/194852 rahuldamata.

5. Leonhard Weiss Energy OÜ esitas 27.04.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles

VAKO otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist selliselt, et tunnistataks kehtetuks Elektrilevi OÜ

otsus kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamise kohta ja ning Elektrilevi OÜ otsus Empower AS

pakkumuse edukaks tunnistamise kohta. Ühtlasi selgitas kaebaja, et kaebuse argumendid ja

põhjendused on identsed kaebusega haldusasjas nr 3-18-753 ning leidis, et seega tuleb mõlemas

kaebuses toodud vaidlusküsimused lahendada samasuguselt. Tallinna Halduskohus võttis

30.04.2018 kaebuse menetlusse (haldusasi nr 3-18-850), tunnistas vastustajaks Elektrilevi OÜ ja

kaasas kolmanda isikuna Empower AS. Ühtlasi palus kohus menetlusosalistel esitada seisukoht

asja liitmise osas haldusasjaga nr 3-18-753, arvestades, et selles haldusasjas on juba määratud

kohtuistungi toimumise ajaks 09.05.2018.

6. Kolmas isik Empower AS ja hankija esitasid 3.05.2018 kohtule asjas nr 3-18-850 seisukohad,

milles nõustusid nr 3-18-850 ja 3-18-753 liitmisega ning istungi korraldamisega 09.05.2018 kell

11. Seega liideti Tallinna Halduskohtu 04.05.2018 määrusega haldusasjad 3-18-753 ja 3-18-850

ühte menetlusse, haldusasja numbriks jäi 3-18-753.

7. Mõlemas haldusasjas on kohus kohaldanud ka esialgset õiguskaitset ning keelanud vastustajal

hankelepingute sõlmimise hankeasjades nr 192881 ja 194852 kuni kohtulahendi jõustumiseni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

8. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised: 1) hankija on alusetult kõrvaldanud pakkuja

hankemenetlusest riigihangete seaduse (RHS) § 95 lg 4 p 8 alusel; 2) RHS § 95 lg 4 p 8 ei ole

käesoleval juhul üldse kohaldatav. Lisaks on kaebaja esitanud põhiseaduslikkuse järelevalve

taotluse ning taotleb juhul, kui kohus leiab, et RHS § 95 lg 4 p 8 on käesoleval juhul kohaldatav,

jätta RHS § 95 lg 4 p 8 ja § 95 lg 5 kohaldamata, tunnistada eelpoolviidatud RHS sätted

põhiseadusega vastuolus olevateks ning alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

9. RHS § 95 lg 4 p 8 alusel võib hankija pakkuja hankelepingust kõrvaldada mh juhul, kui pakkuja

on oluliselt või pidevalt rikkunud hankelepingut selliselt, et rikkumise tulemusel on hankeleping

üles öeldud. Kaebaja leiab, et VAKO on vaidlustatud otsustes ebaõigesti tuvastanud, et hankija on

kehtivalt üles öelnud vaidlustajaga eelnevalt sõlmitud kaks hankelepingut nende olulise rikkumise

3(20)

tõttu. Lepingud on hankija poolt küll üles öeldud, kuid seda korraliselt, tuginemata vaidlustaja

poolsele olulisele rikkumisele.

9.1 Elektrilevi OÜ sõlmis kaebajaga riigihanke viitenumbriga 161191 tulemusel üheksa erineva

piirkonna kohta üheksa erinevat raamlepingut. 22.11.2016 saatis Elektrilevi OÜ kaebajale teate

raamlepingute 161191-1 (Ida-Tallinn) ja 161191-3 (Lääne-Harjumaa) ennetähtaegse lõpetamise

kohta, viidates, et lepingute lõpetamise aluseks on raamlepingute punkti 10.7 esimene lause:

„Tellijal on õigus Leping igal ajal kirjaliku avalduse tegemisega ennetähtaegselt lõpetada,

teatades sellest Töövõtjale vähemalt kolm (3) kuud ette.“ Lepingud ütles hankija üles selliselt, et

nende alusel toimub tellimuste esitamine veel kuni 30.06.2017. Ei ole vaidlust, et 22.11.2016

ülesütlemine oli korraline. Kuigi 22.11.2016 ülesütlemisavalduses oli kirjas, et faktiliselt

lõpetatakse lepingud vaidlustajast tulenevatel põhjustel, siis mitte kusagil kõnealuses avalduses

pole väidetud, et kaebaja on lepinguid rikkunud, rääkimata nende olulisest rikkumisest.

22.11.2016 ülesütlemisavalduses on selgelt kirjas, et ülesütlemine toimub raamlepingute punkti

10.7 esimese lause alusel. Hankija esindaja kinnitas 02.04.2018 VAKO istungil, et hankija valis

korralise ülesütlemise hea tahte märgiks ning ülejäänud raamlepingute täitmise huvides.

03.02.2017 saatis hankija kaebajale teate 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse tagasivõtmise

ja lepingute erakorralise ülesütlemise kohta tuginedes lepingute punkti 10.7 teisele lausele:

„Töövõtja poolse olulise lepingurikkumise korral on Tellijal õigus Leping ette teatamata üles

öelda.“ Ka lepingute erakorraline ülesültemine toimus hankija poolt selliselt, et lepingute alusel

toimub tellimuste esitamine veel kuni 30.06.2017.

9.2 Kaebaja on seisukohal, et raamlepingud ei saa olla paralleelselt lõppenud nii korraliselt kui

erakorraliselt. VAKO on tuvastanud nii kõnealuse 22.11.2016 korralise ülesütlemise kui ka

03.02.2017 erakorralise ülesütlemise samaaegse kehtivuse. Paralleelselt ei saa aga olla kehtivad

kaks erineval alusel hankija poolt teostatud ülesütlemist. VAKO on jätnud tähelepanuta, et just

kahe paralleelselt kehtiva ülesütlemise lubamatuse tõttu on hankija ise üritanud 22.11.2016

korralise ülesütlemise avaldust tagasi võtta. Samuti on VAKO jätnud tähelepanuta, et kui pärast

korralist ülesütlemist leiab aset erakorralist ülesütlemist õigustav oluline lepingurikkumine, siis

on erakorralise ülesütlemisega lubatud leping lõpetada üksnes juhul, kui see on suunatud

lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud etteteatamistähtaja möödumist.

Raamlepingute punkti 10.7 esimeses lauses on kirjas, et korralise ülesütlemise etteteatamistähtaeg

on vähemalt 3 kuud. Hankija teatas 22.11.2016 ülesütlemisavalduses ülesütlemisest ette rohkem

kui 7 kuud. Raamlepingute punkti 10.7 teises lauses on kirjas, et erakorraline ülesütlemine toimub

etteteatamata. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lõikest 1 tulenevast erakorralise

ülesütlemise definitsioonist ja raamlepingute punkti 10.7 teise lause sõnastusest, oli erakorralise

ülesütlemise eelduseks, lisaks olulisele lepingu rikkumisele, veel ka see, et ülesütlemine oleks

tehtud raamlepingu punkti 10.7 esimeses lauses sätestatud 3-kuulist etteteatamistähtaega

järgimata. Asjaolu, et hankija 03.02.2017 erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaeg oli

peaaegu 5 kuud ehk see ületas korralise ülesütlemise minimaalseks etteteatamistähtajaks olnud

3-kuud, kinnitab erakorralise ülesütlemise lubamatust.

Isegi, kui erakorraline ülesütlemine oleks lubatud 3-kuust pikema etteteatamistähtajaga, siis

03.02.2017 erakorraline ülesütlemine on igal juhul kehtetu, kuna ta ei lühendanud raamlepingute

kehtivuse tähtaega (30.06.2017). Erakorralise ülesütlemise lubatavusest saab rääkida üksnes

juhul, kui selles oleks väljendatud tahet lõpetada lepingud enne 30.06.2017, mil lepingud pidid

22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse kohaselt juba niikuinii lõppema. VÕS § 196 lg 1

kohaselt on erakorralise ülesütlemise eesmärgiks vabastada pooled lepinguliste kohustuste

täitmisest enne lepingus kokku lepitud tähtaega või enne etteteatamistähtaja lõppemist. Praegusel

juhul pidid lepingud lõppema 22.11.2016 ülesütlemisavalduse kohaselt 30.06.2017. Kuna

03.02.2017 erakorraline ülesütlemisavaldus ei lõpetanud lepinguid varem, siis järelikult on see

lubamatu ning VÕS §-ga 196 lg 1 vastuolus.

4(20)

9.3 VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega

teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt muutub

ülesütlemisavaldus kui kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus kehtivaks

kättesaamisega. Nimetatud õigusnormidest lähtuvalt on Riigikohus asjas nr 3-2-1-190-13 tehtud

kohtuotsuse punktis 23 leidnud, et: „Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut

lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni.“ TsÜS § 72 näeb

tahteavalduse ehk antud juhul raamlepingute lõpetamise avalduse tagasivõtmiseks ette ainult ühe

võimaluse, mille kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel

ajal jõuab saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Antud juhul jõudis hankija 22.11.2016

ülesütlemisavaldus vaidlustajani selle tegemisega samal päeval. Avalduse tagasivõtmise avaldus

tehti hankija poolt aga alles 03.02.2017, mil see jõudis ka vaidlustajani. Seega polnud hankijal

TsÜS § 72 sätestatud õigust võtta tagasi 22.11.2016 ülesütlemisavaldust. Sellist järeldust kinnitab

ka asjas nr 3-2-190-13 tehtud Riigikohtu otsuse punktis 23 väljendatud seisukoht: „Toimunud

ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta, mh järgneva sarnase

avalduse saatmisega.“ Seega hankijal puudus õigus 22.11.2016 saadetud ülesütlemisavaldust

tagasi võtta ega muuta selle õiguslikku alust ega asendada 22.11.2016 avaldust 03.02.2017

avaldusega.

9.4 Lisaks on VAKO eksinud, kui on leidnud, et 03.02.2017 erakorraline ülesütlemine teostati

vaidlustaja poolse olulise lepingurikkumise tulemusel. VAKO on küll õigesti tuvastanud, et enne

22.11.2016 toime pandud rikkumisi ei saanud hankija 03.02.2017 ülesütlemise õigustamiseks

kasutada, kuna neile oli ta hinnangu andnud oma 22.11.2016 avalduses, kuid pole sellest õigest

järeldusest 03.02.2017 avaldusele hinnangut andes lähtunud. 03.02.2017 erakorralises

ülesütlemisavalduses põhjendab hankija 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse tagasi võtmist

ja selle asemel lepingute erakorralist ülesütlemist eranditult rikkumistega, mis leidsid aset enne

22.10.2016. Hankija konkreetne etteheide seisnes 03.02.2017 avalduse teises lõigus, mille

kohaselt 21.11.2016 oli kõnealuse kahe raamlepingu puhul rikkumisi 269 kuid 09.11.2016 oli see

number tõusnud juba 321-ni. Nimetatud informatsioon oli hankijale teada ka 22.11.2016

ülesütlemisavalduse koostamise ajal, kuid hoolimata sellest lõpetas hankija lepingud nende

punkti 10.7 esimese lause alusel. Sellest tulenevalt on VAKO õigesti leidnud, et enne 22.11.2016

toime pandud rikkumistele ei saanud hankija 03.02.2017 avalduses tugineda. Kuna hankija aga

muudele rikkumistele oma 03.02.2017 avalduses ei tuginenudki, siis juba ainuüksi seetõttu

pidanuks VAKO tuvastama 03.02.2017 avalduse kehtetuse.

9.5 VAKO on eksinud, kui on leidnud, et vaidlustajal oli pärast 22.11.2016 ülesütlemisavaldust

kohustus saavutada ka Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa raamlepingute puhul tähtaja ületuste

vähenemine alla 10 tähtaja ületuse lepingu kohta. Esiteks jätab VAKO täielikult põhjendamata,

miks tuleb pidada mõistlikuks hankija 21.10.2016 kirjas esitatud nõuet, et tähtaja ületanud

tellimuste arv ei tohi ületada 10 tellimust lepingu kohta. Sellise numbri õigustamiseks pole

hankija mitte üheski oma kirjas esitanud mitte ühtegi põhjendust. Sellise numbri nõudmine on ka

vastuolus raamlepingutes sisalduva kvaliteedikompassi regulatsiooniga. Teiseks on VAKO

seisukoht vastuolus poolte poolt allkirjastatud 14.11.2016 kohtumise protokolliga, kus pooled

leppisid kokku, et vastustaja annab teistkordselt täiendava tähtaja Lääne-Tallinna, Pärnumaa,

Tartu linna, Lõuna-Tartumaa ja Viljandi lepingute osas selliselt, et 16.12.2016 oleks mitte rohkem

kui 10 tähtaja ületust lepingupiirkonna kohta. Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepinguid aga see

kokkulepe ei puudutanud, pooled leppisid kokku, et kõnealuste lepingute täitmisega jätkamine ei

ole perspektiivne.

Seega ei andnud hankija Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepingute osas uut täiendavat tähtaega

pärast 21.10.2016 kirjas antud täiendavat tähtega. Selles kirjas antud tähtajaks (09.11.2016)

hankija soovitud tulemust ei saavutatud. Hoolimata sellest, ütles hankija lepingud 22.11.2016 üles

korraliselt, mitte erakorraliselt tuginedes vaidlustaja olulisele rikkumisele. Järelikult ei saa

5(20)

hankija 03.02.2017 erakorralist ülesütlemist enam 09.11.2016 tähtaja mittejärgimisega õigustada.

Seega pidanuks hankija kõnealuse kahe lepingu suhtes andma teistkordse tähtaja.

9.6 VAKO on eksinud ka selles, kui on tuvastanud, et 03.02.2017 seisuga pole ületamine

vähenenud võrreldes 22.11.2016 seisuga. Esiteks ei ilmne VAKO otsusest, milline oli tähtaegade

ületus 22.11.2016. Sellist infot pole hankija esitanud. Isegi, kui lähtuda VAKO otsuse punktis

15.6 toodud numbritest, mis VAKO on võtnud hankija 03.02.2017 ülesütlemisavaldusele lisatud

tabelist, nähtub andmete võrdlemisel, et näiteks perioodil 01.12.2016- 30.01.2017 Lääne-

Harjumaa puhul on tähtaja ületuste arv vähenenud 74 tellimuse võrra. Seega on vähenemine

toimunud ja seda 74 tellimuse võrra, mis on väga oluline vähenemine. Samal perioodil oli Ida-

Tallinna puhul tähtaja ületuste arv suurenenud 14 tellimuse võrra, seega üksnes ebaolulises

mahus. Summaarselt on tähtaja ületuste arv vähenenud 60 tellimuse võrra. Kuigi iga raamlepingut

tuleb käsitleda eraldi, on VAKO neid millegipärast koos analüüsinud. Samas pidanuks VAKO

sellisel viisil leidma, et tähtaja ületuste arv on summaarselt vähenenud 60 tellimuse võrra, mis on

oluline vähenemine.

10. Kaebaja tunnistab leppetrahvide tasumist, kuid leiab, et leppetrahvisummad ei kinnita

rikkumiste olulisust ega pidevust. Leppetrahvide aluseks olnud tähtaegade ületuse on põhjustanud

hankija poolt tellimuste esitamine väga olulises mahus üle riigihanke eeldatava mahu. Kaebaja

tunnistab, et osaliselt on ta leppetrahve tasunud ka endapoolse tellimuste tähtaegade ületamise

tõttu. Kaebaja on tasunud leppetrahve hea tahte märgiks, kuna kaebajal oli lootus, et hankija,

nähes vaidlustaja pingutusi tellimusi tähtaegselt täita ning leppetrahvide tasumise näol võetud

vastutust tähtaja ületuste eest, asub samuti endapoolsete kohustuste täitmisesse tõsisemalt

suhtuma. Hankija on valinud taktika uputada vaidlustaja tellimustega mahus, mida vaidlustajal ei

olnud pakkumust esitades võimalik mitte kuidagi hankija esitatud eeldatavast mahust tuletada.

Sellest tulenevalt ei ole vaidlustajal jätkunud tellimuste tähtaegseks täitmiseks piisavalt ressurssi.

Küsimus sellest, kas hankija on või ei ole esitanud vaidlustajale täitmiseks eeldavast mahust

oluliselt rohkem tellimusi, on poolte vahelise tsiviilvaidluse esemeks tsiviilasjas nr 2-17-13305.

10.1 Arvestades riigihanke 161191 tulemusel sõlmitud raamlepingute mahtu, ei ole leppetrahviga

sanktsioneeritud tähtaja ületused olnud ei olulised ega pidevad. Kaebaja hinnangul saab olulisuse

ja pidevuse kriteeriumid tuletada raamlepingutes sisalduvast kvaliteedikompassi regulatsioonist.

Kõnealune kompass koosneb raamlepingu lisa 4 kohaselt erinevatest mõõdikutest. Näiteks nähtub

sealt, et hankija ei oota kompassi kohaselt mitte 100%, vaid 95% tellimuste tähtaegset täitmist.

Kaebaja poolt tasutud leppetrahvide aluseks olnud tähtajaületustega tellimuste arv on oluliselt

väiksem, kui hankija poolt ootuspäraseks peetud tähtajaületustega tellimuste arv. Raamlepingu

punktide 9.3 ja 8.27 kohaselt saaks leppetrahvide aluseks olnud tähtajaületustega tellimuste puhul

rääkida olulisest lepingurikkumisest, kui kompassinäitajad oleksid madalamad kui 70%. Kaebajal

on need keskmiselt olnud 90%. Kompassinäitajatest tuleneb selgelt, et kaebaja ei ole mitte ühtegi

raamlepingut mitte ühelgi kuul oluliselt rikkunud ning rikkumised ei ole olnud ka pidevad.

Riigihankes 161191 tasutud leppetrahv moodustab vaid 0,16% riigihanke eeldatavast

maksumusest.

10.2 Kaebaja ja hankija vahel sõlmitud teiste hankelepingute, mille rikkumisele hankija

kõrvaldamise otsuses tugineb, rahalist mahtu arvestades ei ole leppetrahviga sanktsioneeritud

tähtaja ületused olnud ei olulised ega pidevad. Tasutud leppetrahvid moodustavad lepingute

täidetud rahalisest mahust vastavalt 0,01%, 0,05%, 0,32%, 2,15%, 0,91% ja 20,5%. Sealjuures

on kõnealuse 20,5% suurust trahvi puudutava lepingu maksumuseks 9950 eurot, mis on

ebaoluline, võrreldes hankija poolt välja toodud lepingute kogumaksumusega.

11. Kaebaja on seisukohal, et hankija ei saa tugineda RHS § 95 lg 4 p 8 rikkumisele ka seetõttu,

et nimetatud sätte kohaldamine ei ole lubatav olukorras, kus rikkumised, millele hankija tugineb,

on toime pandud enne 01.09.2017, mil jõustus RHS kehtiv redaktsioon. RHS § 95 lg 4 p 8

saavutas õigusjõu uue RHS-i jõustumisega 01.09.2017. Enne seda puudus seaduses analoogne

6(20)

norm. Järelikult ei saanud pakkujad enne 01.09.2017 ka arvestada, et nende poolsed

hankelepingute rikkumised võivad tuua kaasa nende kõrvaldamise muudes hankemenetlustes.

Seetõttu on põhjendatud, et RHS § 95 lg 4 p 8 saab kohaldada üksnes nende rikkumiste suhtes,

mis on toime pandud alates 01.09.2017. Varasemate rikkumiste suhtes ei olnud pakkujatel

võimalik RHS § 95 lg 4 p 8 sätestatud negatiivsete tagajärgede kohaldamist ette näha ja sellest

tulenevalt oma käitumises arvestada. Kaebaja arvates pole RHS § 95 lg 4 p 8 enne 01.09.2017

toime pandud rikkumiste suhtes kohaldatav.

12. Juhul kui kohus leiab, et kehtivat õigust on üksnes võimalik rakendada ja tõlgendada nii, et

RHS § 95 lg 4 p 8 alusel võib hankija pakkuja või taotleja hankemenetlusest kõrvaldada ka siis,

kui kõrvaldamise aluseks olnud sündmus leidis aset enne kehtiva RHS-i jõustumist 01.09.2017,

on RHS selles osas põhiseadusega (PS) vastuolus.

12.1 Asjasse puutuvateks normideks on RHS § 95 lg 4 p 8 ja RHS § 95 lg 5, millede sisu on

järgmine: RHS § 95 lg 4 p 8: Hankija võib kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja või taotleja:

kes on oluliselt või pidevalt rikkunud eelnevalt sõlmitud hankelepingut või hankelepinguid nii, et

rikkumise tulemusena on lepingust taganetud või leping üles öeldud, hinda alandatud, hüvitatud

kahju või makstud leppetrahvi. RHS § 95 lg 5: Käesoleva paragrahvi lõiget 4 kohaldatakse

hankemenetlustes, mis on alanud kolme aasta jooksul lõikes 4 nimetatud teo toimepanemisest või

aluse esinemisest arvates. RHS § 95 lg 5 on nii rakendusliku kui abistava funktsiooniga ning

määrab kindlaks, millise ajavahemiku jooksul aset leidnud RHS § 95 lg-s 4 sätestatud sündmusi

võib pakkuja või taotleja kõrvaldamise otsustamisel arvestada. Seega kuulub RHS § 95 lg 5

kohaldamisele paralleelselt RHS § 95 lg 4 p-ga 8 ning nende sätete koostoimes on tekkinud

põhiseaduse vastane olukord, kuivõrd RHS § 95 lg 5 võimaldab RHS § 95 lg 4 p 8 tagasiulatuvat

mõju.

12.2 Asjassepuutuvatel normidel on seos EL-i õigusega, kuivõrd mõlemad on kehtestatud seoses

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (hankedirektiiv) Eesti õigusesse

ülevõtmisega. RHS § 95 lg 4 p 8 on üle võetud hankedirektiivi art 57 lg 4 p g alusel ning RHS §

95 lg 5 määrab vastavalt hankedirektiivi art 57 lg-le 7 kindlaks, millise perioodi jooksul toime

pandud rikkumisi tohib arvestada. Sealjuures ei tohi Hankedirektiivi art 57 lg 7 kohaselt see

periood olla pikem kui kolm aastat. Vaatamata eeltoodule, on käesoleval juhul Eesti kohus pädev

kontrollima asjassepuutuvate sätete vastavust PS-le. Kaebaja ei vaidlusta RHS § 95 lg 4 p 8 sisu

vastavust PS-le ning ei väida, et pärast RHS-i vastuvõtmist aset leidnud rikkumiste arvestamisel

oleks selle sätte kohaldamine PS-ga vastuolus. Kaebaja vaidlustab asjassepuutuvate sätete

rakendamisega seonduvaid küsimusi. Hankedirektiivi art 57 lg 7 kohaselt kehtestavad

liikmesriigid Hankedirektiivi art 57 rakendamise tingimusi käsitlevad õigusnormid, võttes

arvesse liidu õigust. EL-i õigusest tuleneb üksnes ülempiir, kui kaua tohib Hankedirektiivi art 57

lg-s 4 toodud asjaolusid pärast nende aset leidmist arvestada.

12.3 Asjassepuutuvad sätted võimaldavad võtta arvesse asjaolusid, mis nende aset leidmise ajal

ei olnud hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks. Selline olukord riivab õiguskindluse põhimõtet.

Riigikohus on selgitanud, et õiguskindlus on põhiseaduse ühe aluspõhimõtte, õigusriigi põhimõtte

(PS § 10) oluline osa. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on õiguskindluse

kohta öelnud asja nr 3-4-1-16-05, p-s 20; asja nr 3-4-1-33-05, p-s 21 ja asja nr 3-4-1-14-06, p-s

23 järgmist: „Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra

suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse

põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse

põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette

näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob.“ Õiguskindluse põhimõtte

osaks on usalduskaitse põhimõte. Selle osaks on omakorda ebasoodsa tagasiulatuva mõju keeld.

Erinevalt praegu kehtivast RHS-ist ei olnud 01.05.2007 kuni 31.08.2017 kehtinud RHS-i vanas

redaktsioonis (edaspidi RHS v.r) samasisulist kõrvaldamise alust ette nähtud. Enne kehtiva RHS-

7(20)

i jõustumist 01.09.2017 ei saanud seega pakkujatele olla ettenähtav, et pärast 01.09.2017 võidakse

nad hankemenetlustest kõrvaldada näiteks 2015. aastal aset leidnud lepingurikkumiste eest.

Varasemalt oli pakkujal võimalik arvestada sellega, et lepingurikkumise tagajärjed piirduvad

üksnes konkreetsee hankelepinguga ning ei oma mõju edaspidistele hankemenetlustele. Seega

omavad asjassepuutuvad normid ebasoodsat tagasiulatuvat mõju, kuivõrd võimaldavad hankijal

pakkujad hankemenetluses kõrvaldada varasemate hankelepingute rikkumiste eest, kuigi

rikkumise hetkest kuni uue seaduse jõustumiseni seadus sellist võimalust ette ei näinud.

12.4 Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib teatud juhtudel olla lubatud ka seaduse

negatiivne tagasiulatuv mõju, kuid seda üksnes juhul, kui selleks esinevad ülekaalukad põhjused.

Tulenevalt Hankedirektiivi preambulis toodud põhjendusest nr 101 on Hankedirektiivi art 57 lg

4 p g ja RHS § 94 lg 4 p 8 üheks eesmärgiks kõrvaldada hankemenetlusest pakkujad ja taotlejad,

kes on olnud ebausaldusväärsed. Võimalike ebausaldusväärsete pakkujate ja taotlejate

kõrvaldamine hankemenetlusest, kes ei kuuluks RHS v.r §-s 38 toodud kõrvaldamisaluste järgi

kõrvaldamisele, ei saa olla ülekaalukaks põhjuseks, mistõttu oleks põhjendatud seaduse

negatiivne tagasiulatuv mõju. Seega on asjassepuutuvad sätted PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse

põhimõttega vastuolus osas, milles need on rakendatavad enne kehtiva RHS-i jõustumist aset

leidnud lepingurikkumiste suhtes, mis ei olnud RHS v.r kohaselt kõrvaldamise aluseks.

12.5 PS § 31 kohaselt on ettevõtlusvabadus põhiõigus. See põhiõigus kehtib PS § 9 lg 2 kohaselt

ka kõigi juriidiliste isikute suhtes. Varasemalt analüüsitud õiguskindluse põhimõtte põhjendamatu

riivega piiratakse ka kaebaja ettevõtlusvabadust. Riigikohus on pidanud ettevõtlusvabaduse

tuumaks riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ning on pidanud

sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni ettevõtlusvabadust riivavaks. Põhimõtteliselt ei saa

õiguskindluse põhimõtet riivavad ettevõtluse piirangud üldjuhul olla proportsionaalsed. Seega

riivavad asjassepuutuvad sätted lisaks õiguskindluse põhimõttele ka ettevõtlusvabadust ning on

selles ulatuses PS §-ga 31 vastuolus.

Vastustaja seisukoht

13. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kaebus on täiel määral põhjendamatu

ning see tugineb kaebaja ebaõigel ettekujutusel aset leidnud sündmustest ja poolte jaoks

siduvatest lepingutingimustest. Vastustaja on õigesti kohaldanud RHS § 95 lg 4 punkti 8,

kõrvaldades kaebaja hankemenetlusest seoses varasemate hankelepingute olulise ja pideva

rikkumisega, mille tulemusel on kaks kaebajaga sõlmitud hankelepingut nende olulise rikkumise

tõttu lõpetatud. Samuti on kaebaja rikkumistest tulenevalt tasunud leppetrahve mitme eelmise

hankelepingu olulise ja pideva rikkumisega seoses.

14. Vastustaja 06.03.2018 otsusest ja vaidlustusmenetluses esitatud seisukohtadest nähtuvalt on

kaebaja hankemenetlusest kõrvaldatud järgmistel põhjendustel: 1) lepingute nr 161191-1 (Ida-

Tallinn) ja 161191-3 (Lääne-Harjumaa) oluline rikkumine, millest tulenevalt ütles vastustaja

03.02.2017 kirjaliku avaldusega mõlemad lepingud üles tuginedes lepingute punkti 10.7 teisele

lausele; 2) lepingute nr 161191-1, 161191-2, 161191-3, 161191-4, 161191-5, 161191-6, 161191-

7, 161191-8, 161191-9, 110232, 110230, 110229, 169359-2, 169359-4, 166816-2, 156260,

173429 ja 161393 pidev rikkumine, mille eest on kaebaja tasunud leppetrahvi vähemalt summas

140 733,27 eurot.

Puudub vaidlus selle osas, et kaebaja on eelnimetatud lepingute rikkumise eest vastustajale

leppetrahve tasunud. Selguse huvides märgib vastustaja, et kaebajale on hankemenetlusele

eelneva kolme aasta jooksul esitatud kokku leppetrahvinõudeid summas enam kui 1,3 miljonit

eurot, millest väga suure osa on kaebaja jätnud põhjendamatult tasumata. Tasumata

leppetrahvidele ei ole vastustaja kaebajat hankemenetlusest kõrvaldades tuginenud, kuna RHS §

95 lg 4 punkt 8 seda ei võimalda.

8(20)

15. Kaebajaga sõlmitud lepingud nr 161191-1 (Ida-Tallinn) ja 161191-3 (Lääne-Harjumaa) on

vastustaja õigesti lõpetanud seoses lepingutingimuste olulise rikkumisega kaebaja poolt.

15.1 Riigihanke 161191 tulemusena sõlmisid pooled kokku 9 hankelepingut. Seoses mitmete

nende lepingutega seotud tellimuste täitmiste hilinemisega andis vastustaja kaebajale 21.10.2016

täiendava tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks. Vastustaja soovis, et kaebaja kõrvaldaks rikkumised

hiljemalt 09.11.2016 selliselt, et tähtajaks täitmata tellimuste arv ei ületaks 10 tellimust ühe

lepingu kohta. Kaebaja teatas oma 08.11.2016 vastuses, et tegemist on ebamõistliku pikkusega

tähtajaga, mille jooksul ei ole rikkumist võimalik kõrvaldada. Vaidlust ei saa olla selles, et kui

täitmiseks on antud ebamõistlik täiendav tähtaeg, pikeneb see tulenevalt VÕS § 114 lõikest 1

mõistliku täiendava tähtajani. Tähtaja pikenemisest ei kohustu tähtaja andja vastaspoolt

teavitama, tähtaeg pikeneb mõistliku ajani seadusest tulenevalt. 22.11.2016 esitas vastustaja

kaebajale avalduse lepingute ülesütlemiseks omal algatusel, märkides, et ülesütlemise põhjuseks

on tegelikkuses siiski kaebaja lepingurikkumine. Arvestades muuhulgas vastustaja poolt

kaebajale alates lepingu täitmise algusest igakuiselt esitatud leppetrahvinõudeid, tähtajaks

täitmata tellimuste üha suurenevat arvu, vastustaja 21.10.2016 esitatud täiendava tähtaja andmise

avaldust ja 14.11.2016 poolte kohtumise protokolli, ei saa tekkida mistahes mõistlikku kahtlust

selle osas, et lepingute ülesütlemine oli tingitud millestki muust, kui kaebaja suutmatusest

lepinguid nõuetekohaselt täita.

15.2 22.11.2016 avalduse esitamisele järgnevalt jätkus lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 alusel

tellimuste andmine kuna need öeldi üles pea kaheksakuulise etteteatamisega (alates 30.06.2017).

Mistahes arusaama, et ta ei pea ülesöeldud lepinguid enam täitma, sealhulgas mõistlikuks

täiendavaks tähtajaks rikkumist kõrvaldama, ei saanud kaebajal tekkida. Vastustaja ei ole ühelgi

ajahetkel kaebajale teatanud, et ta on loobunud täiendavaks tähtajaks antud rikkumise

kõrvaldamise nõudest.

15.3 Vaidlustuskomisjon on oma 06.04.2018 otsuse punktis 15.5 õigesti leidnud, et asjaolu, et

14.11.2016 poolte protokollitud kohtumisel lepingute 161191-1 ja 161191-3 osas täiendavat

tähtaega ei antud, ei tähendanud, et vastustaja poolt 21.10.2016 antud tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks ei omaks tähtsust. Vaidlustuskomisjon on põhjendatult vastustajaga nõustunud,

et tulenevalt kaebaja 08.11.2016 kirjast – milles kaebaja leidis, et täiendav tähtaeg 09.11.2016

rikkumise kõrvaldamiseks ei ole mõistliku pikkusega – lükkus vastustaja antud täiendav tähtaeg

mõistliku aja võrra edasi. 23.01.2017 saatis vastustaja kaebajale kirja, milles rõhutas, et

21.10.2016 kirjas antud täiendavast tähtajast 09.11.2016 on möödunud juba kaks kuud, mille

jooksul ei ole kaebaja suutnud lepingute täitmist nõuetega kooskõlla viia. Vastustaja selgitas

kirjas, et tulenevalt VÕS § 114 lõikest 1 pikeneb ebamõistlik tähtaeg mõistliku täiendava

tähtajani. Kirjas esitas vastustaja kaebajale ettepaneku lõpetada lepingud poolte kokkuleppel,

tingimusel, et kaebaja hüvitab vastustajale lepingute lõpetamisest tuleneva varalise kahju.

Kaebaja keeldus vastustaja ettepanekust.

15.4 03.02.2017 esitas vastustaja kaebajale avalduse lepingute nr 161191-1 ja 161191-3

ülesütlemiseks kaebaja olulise rikkumise tõttu. Vastustaja on olulise rikkumise tuvastamisel

lähtunud asjaolust, et 21.10.2016 rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendav tähtaeg saabus

hiljemalt 2017. aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses ning rikkumised oli selleks ajaks

kaebaja poolt kõrvaldamata. Vastustaja 03.02.2017 ülesütlemise avalduse lisast nähtub, et kui

täiendava tähtaja andmisel 21.10.2016 oli lepingu nr 161191-1 (Ida-Tallinn) ja lepingu nr 161191-

3 (Lääne-Harjuma) alusel tähtajaks täitmata tellimusi vastavalt 130 ja 139, siis 2017. aasta

veebruari alguse seisuga oli tähtajaks täitmata tellimusi vastavalt 178 ja 152. Mõistlikult võttes ei

saanud 14.11.2016 protokollis kajastuv asjaolu, et lepingud 161191-1 ja 161191-3 soovitakse

lõpetada, tekitada kaebajas kuidagi arusaama, et ta ei kohustu kõnealuste lepingute alusel

tellimusi täitma, sealhulgas täitma neid pikenenud täiendavaks tähtajaks, mis vastustaja hinnangul

saabus hiljemalt 2017. aasta jaanuari lõpuks või veebruari alguseks.

9(20)

Täiendava tähtaja tingimuste kohaselt ei võinud kaebajal olla täiendavaks tähtajaks täitmata

tellimusi rohkem kui 10 ühe lepingu kohta.Ühelgi ajahetkel alates täiendava tähtaja andmisest

21.10.2016 kuni sisuliselt käesoleva vastuse koostamiseni ei ole esinenud olukorda, kus kaebajal

oleks kõnealuste lepingute alusel tähtajaks täitmata 10 või vähem tellimust. Vaatamata asjaolule,

et alates juunist 2017 vastustaja enam kõnealuste lepingute alusel kaebajale tellimusi ei esita, on

käesoleva ajani jätkuvalt tähtajaks täitmata ebamõistlikult suur hulk tellimusi. Vastavalt

03.02.2017 ülesütlemise avaldusele esitas vastustaja kaebajale tellimusi kuni 30.06.2017 ja

kaebajal on jätkuvalt lepingute täitmise kohustus nende tellimuste osas.

15.5 Vastustaja möönab, et varasemat, 22.11.2016 ülesütlemise avaldust ei saanud ta tagasi võtta,

kuid see ei piira ühelgi moel vastustaja õigust öelda kehtiv leping üles teisel alusel. Vastustaja ei

ole tuginenud 03.02.2017 avalduse esitamisel eranditult enne 22.11.2016 toime pandud

lepingurikkumistele, nagu kaebaja ekslikult väidab. Rikkumised võisid küll leida aset enne

nimetatud tähtpäeva, kuid need muutusid oluliseks alles täiendava, pikenenud tähtaja,

möödumisega ning sellest tulenevalt tekkis alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks,

mida 22.11.2016 ei eksisteerinud. 22.11.2016 avalduse esitamisel ei saanud vastustaja teada, et

kaebaja mõistliku täiendava tähtaja jooksul rikkumist ei kõrvalda.

Vastustaja hinnangul on tähelepanuväärne, et kaebaja on kaebuse punkti 10.2.2 alapunktis d

märkinud, et „…tellimuste tähtaja ületuste tõttu vähendamine hankija soovitud arvuni oli võimatu

nii 09.11.2016 (hankija esimene tähtaeg), 16.12.2016 (hankija teine tähtaeg) kui ka mistahes

muuks mõistlikuks tähtajaks.“. Sisuliselt kinnitab kaebaja seega, et lepingu nõuetekohane

täitmine oli tema jaoks võimatu. Ka täna, poolteist aastat pärast vastustaja poolt täiendava tähtaja

andmist on kaebajal Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepingute osas jätkuvalt täitmata kaheksa

tellimust, mille tähtaeg oli juba 21.10.2016 ja mille osas anti täiendav tähtaeg. Vastustaja nõustub,

et tal puudunuks alus lepingud kaebaja olulise rikkumise tõttu üles öelda juhul, kui kaebaja oleks

rikkumise mõistlikuks täiendavaks tähtajaks kõrvaldanud. Seda aga ei juhtunud ning nagu

kaebaja ise väidab, oli rikkumise kõrvaldamine mistahes mõistliku tähtaja jooksul võimatu.

Rikkumise kõrvaldamise asemel rikkumine hoopis süvenes, mis nähtub 03.02.2017 ülesütlemise

avalduse lisas olevalt jooniselt.

15.6 Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu 03.02.2017 ülesütlemise avaldusele. Avalduses viitab

vastustaja ka VÕS § 116 lõike 2 punktile 4, mille kohaselt loetakse oluliseks rikkumiseks

muuhulgas olukord, kus kohustuste rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku

põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Vastustaja on avalduses

märkinud, et tal puudub mistahes mõistlik alus eeldada, et olukord lepingute täitmisel võiks

tulevikus muutuda ja kaebaja võiks asuda lepingut nõuetekohaselt täitma. Tulenevalt VÕS § 196

lg 2 teisest lausest ei ole VÕS § 116 lg 2 punktis 4 nimetatud juhul täiendava tähtaja määramine

vajalik. Seega, kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt täiendavat tähtaega lepingute

nr 161191-1 ja 161191-3 osas ei antud – millega vastustaja ei nõustu – oli vastustajal siiski olemas

alus lepingute ülesütlemiseks olulise rikkumise tõttu.

15.7 Käesolevaks ajaks on lepingute kaebaja olulise rikkumise tõttu ülesütlemise kuupäevast

30.06.2017 möödunud ligikaudu aasta. Vastustaja esitab eranditult igal kalendrikuul riigihankes

161191 sõlmitud lepingute rikkumise eest kaebajale leppetrahvi nõudeid. Sealhulgas on esitatud

ohtralt leppetrahvinõudeid lepingute 161191-1 ja 161191-3 alusel, mille täitmine ei ole praktikas

kahetsusväärselt käesoleva ajani lõppenud. Vastustaja esitab olulise rikkumise tõttu üles öeldud

lepingute alusel käesoleva ajani kaebajale pea igakuiselt leppetrahvinõudeid, vaatamata faktile,

et juba 10 kuud nende lepingute alusel uusi tellimusi ei esitata. Seega osutus tõeseks ja

põhjendatuks vastustaja eeldus, mille kohaselt ei täida kaebaja lepinguid nõuetekohaselt ka

edaspidi.

15.8 Vastustaja jääb selle juurde, et kehtivate ja täitmisel olevate lepingute olulise rikkumise

korral, oli tal õigus leping olulise rikkumise tõttu üles öelda, sõltumata sellest, et varasemalt oli

10(20)

ta pea kaheksakuulise etteteatamise tähtajaga samad lepingud omal algatusel üles öelnud. Ka ei

saa põhjendatuks pidada kaebaja väidet, et vastustaja oleks pidanud lepingud üles ütlema

viivitamata. Seisukoht, mille kohaselt võib olulise rikkumise korral lepingu üles öelda üksnes

juhul, kui see on suunatud lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud

etteteatamise tähtaja möödumist, on meelevaldne ning seda ei toeta leping, seadus ega praktika.

Vastustajal on õigus ise otsustada, mis tingimustel temale lepingust tulenevat õigust kasutada ning

kui vastustaja on lepingud üles öelnud kaebaja olulise rikkumise tõttu ülesütlemisest ette teatades,

ei ole vastustaja millegi vastu eksinud.

Konkreetsete lepingute viivitamatu ülesütlemine ei olnud ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt

võimalik. Riigihanke 161191 tulemusena sõlmitud lepingute, sealhulgas kahe olulise rikkumise

tõttu üles öeldud lepingu alusel hangib vastustaja elektrivõrgu toimimiseks vajalikke ehitustöid.

Sealhulgas rikete kõrvaldamist ja vastustaja klientide elektrivõrguga liitmiseks vajalikke töid.

Tegemist on vastustaja igapäevases tegevuses olulist tähtsust omavate lepingutega, arvestades

siinkohal nii lepingute sisu, eesmärki kui rahalist mahtu. Vastustajal on sisuliselt võimatu öelda

hankeleping olulise rikkumise tõttu üles päevapealt, kuna sellisel juhul tekiks olukord, kus

elektrivõrgu nõuetekohaseks toimimiseks ja vastustaja elektrituruseadusest tulenevate kohustuste

täitmiseks hädavajalikku lepingut ei eksisteeriks ja vastavad tööd jääks tegemata. 22.11.2016

esitatud omal algatusel lepingute ülesütlemise avalduse esitamise eel kalkuleeris vastustaja, kui

pikk võiks olla periood, mille jooksul jõuab vastustaja ette valmistada ja korraldada kahe

lõpetatava lepingu asemel uute lepingute sõlmimiseks vajaliku riigihanget. Vastustaja leidis, et

põhjendatud on olukord, kus lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 alusel esitatakse tellimusi kuni

30.06.2017.

Pärast 22.11.2016 avalduse esitamist asuski vastustaja uut riigihanget ette valmistama.

Rahvusvahelise riigihanke viitenumbriga 180513 „Elektrilevi OÜ elektrivõrgu tööde teostamine“

hanketeade avaldati riigihangete registri andmetel 06.01.2017 ja pakkumuste esitamise tähtaeg

oli 13.02.2017. Seega oli lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 olulise rikkumise tõttu ülesütlemise

avalduse esitamise ajal uus hankemenetlus juba käimas, kuid alles algusjärgus. Vastavalt

riigihangete registrist nähtuvatele andmetele sõlmiti kõnealuses riigihankes hankelepingud

edukate pakkujatega 12.06.2017 ehk ca kaks nädalat enne lepingute nr 161191-1 ja 161191-3

alusel tellimuste esitamise planeeritud lõpuaega.

Eeltoodust nähtub, et asjaolu, et lepinguid ei öeldud 03.02.2017 olulise rikkumise tõttu üles ette

teatamata, vaid algses ülesütlemise avalduses märgitud kuupäeva 30.06.2017 seisuga, oli

mõistlik, põhjendatud ja praktikas vajalik.

16. Lisaks sellele, et kaebaja on oluliselt rikkunud vastustajaga sõlmitud kahte varasemat

hankelepingut, mille tulemusena on need lepingud üles öeldud, on kaebaja rikkunud vastustajaga

sõlmitud lepinguid, sealhulgas üles öeldud lepinguid pidevalt.

16.1 Kaebaja väited selle kohta, et tähtaegdest kinni pidamine on põhjendatud ka sellega, et

vastustaja esitab kaebajale tellimusi oluliselt suuremas mahus, kui seda oli riigihanke 161191

eeldatav maht, on ebaõiged ja tõendamata. Riigihanke 161191 hanketeate punkti II.1.4) on

riigihanke eeldatav maksumus ca 73 miljonit eurot, mitte 26 miljonit eurot, nagu väidab kaebaja.

Hankelepingu eeldatav maksumus sisaldab ka tööde teostamisel kasutatavate materjalide

maksumust, mis on kaebaja käibes ja mis kuuluvad kaebaja poolt akteerimisele ja vastustaja poolt

tasumisele analoogselt tööga. Ka ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et tsiviilasja nr 2-17-13305

vaidluse esemeks on ülemääraste tellimuste esitamine vastustaja poolt. Nimetatud tsiviilasjas

vaidlevad pooled lepingute nr 161191-1 kuni 161191-9 leppetrahviarvestuse metoodika üle.

Vastustaja teostas 2017. aasta juunis kaebaja poolt leppetrahvidena tasumata enam kui 300 000

euro suuruse summa osas tasaarvestuse, mille kaebaja vaidlustas. Vastustaja rõhutab, et ei ole

06.03.2018 kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamise otsuses nimetatud leppetrahvile tuginenud.

11(20)

16.2 Kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel on vastustaja muuhulgas tuginenud pidevate

lepingurikkumiste eest tasutud leppetrahvidele. Asjaolu, et leppetrahv on tasutud, kinnitab

kaebaja nõustumist sellega, et trahv oli põhjendatud. Seega ei saa esineda mistahes vaidlust selle

üle, kas rikkumine üldse esines ja kas see võis olla vastustaja poolsest lepingurikkumisest

põhjustatud. Kaebaja leppetrahvid tasunud ning tema väited, et ta on seda teinud üksnes seetõttu,

et vastustaja on kaebaja pikaajaline koostööpartner, on asjakohatud ja esitatud kohtu eksitamiseks.

16.3 Ebaõige on ka kaebaja viide, et vastustaja esindaja on vaidlustuskomisjoni 02.04.2018

istungil väitnud, et ta ei oska nimetada kriteeriume, milliseid tähtaja ületusi peab vastustaja

oluliseks või pidevateks. Vastustaja esindaja selgitas istungil, et vastustaja ei ole sätestanud

konkreetset valemit või meetodit, mille rakendamisel selguks, millise pakkuja suhtes oleks alust

hankemenetlusest kõrvaldamist rakendada. Vastustaja ei välistanud istungil, et ta sellise valemi

või meetodi kunagi kehtestab, kuid selgitas, et käesoleval ajal hindab vastustaja rikkumiste

pidevust iga konkreetse pakkuja vaates juhtumipõhiselt. Vastustaja jaoks on käesoleval hetkel

ilmne, et kui ta ka rikkumiste pidevuse hindamiseks valemi või meetodi välja töötaks, siis ei

esineks mistahes kahtlust, et kaebaja rikkumiste rohkust arvestades, oleks viimase kolme aasta

jooksul võimatu jõuda tulemuseni, mille kohaselt ei esine kaebajal pidevaid rikkumisi.

16.4 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et rikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel

on asjakohane lähtuda lepingute nr 161191-1 kuni 161191-9 kvaliteedijälgimise süsteemist

Kompass. Esiteks selgitab vastustaja, et lepingutest 161191-1 kuni 161191-9 tulenev kvaliteedi

jälgimissüsteemi Kompass eesmärgiks on sätestada alused töövõtjale kvaliteedinäitajate alusel

tulemustasu võimalikuks maksmiseks. Kompass ei ole ette nähtud rikkumiste pidevuse või

olulisuse hindamiseks ning vastava seose loomine kaebaja poolt on kunstlik. Kaebaja viide

lepingu punktile 9.3 on asjakohatu, kuna seal viidatud leppetrahvi ei ole vastustaja kaebajalt

nõudnud.

16.5 Kui aga vaadelda Kompassi andmeid, siis näiteks lepingu nr 161191-1 täitmise teisel

poolaastal on 13 mõõdiku eesmärgist täitmata lausa 9 (read 1, 2, 3, 5, 6, 7, 8, 9 ja 10). Näiteks

realt 2 nähtuvalt on tööde ohutu sooritamise eesmärk täidetud nõutava 100 asemel üksnes 76,83

ulatuses. Realt 6 nähtuvalt on tööde tähtaegsus kõigest 64 eesmärgiks oleva 90 asemel. Kuid

mõõdik real 13 (rikete kiire likvideerimine) on lepingu täitmise teisel poolaastal olnud eesmärgi

145 asemel lausa 684.

Analoogselt on lepingu nr 161191-3 täitmise teisel poolaastal 13 mõõdiku eesmärgist täitmata 8

(read 1, 2, 3, 5, 6, 8, 10 ja 12). Näiteks realt 2 nähtuvalt on tööde ohutu sooritamise eesmärk

täidetud nõutava 100 asemel üksnes 57,14 ulatuses (esimesel poolaastal suisa 45). Ka realt 6

nähtuv tööde tähtaegsus on teisel poolaastal kõigest 46. Real 13 olev rikete kiirel likvideerimisel

on aga saavutatud tulemus 235 (eesmärk on 79).

Seega on ilmne, et kaebaja väited, mille kohaselt on tema kvaliteedinäitajad väga head, eksitavad.

Pea kõigi mõõdikute osas on kaebaja näitajad olnud eesmärgist madalamad, mis tähendab, et

eesmärke ei ole saavutatud. Näiline hea tulemus tugineb paari üksiku rea tulemustel. Asjaolu, et

Kompass võimaldab tulemustasu saada ka olukorras, kus kõik näitajad ei ole head, ei tähenda, et

lepinguid ei saaks oluliselt või pidevalt rikkuda.

16.6 Kaebaja on asunud meelevaldsele seisukohale, mille kohaselt on vastustaja jaoks

„ootuspärane rikkumiste arv“ 5%, kuna Kompassi kohaselt on tööde tähtaegsuse mõõdiku

eesmärk teatud ajaperioodis 95%. Vastustaja kinnitab, et mistahes ootuspärast, lubatud või

aktsepteeritud rikkumiste arvu lepingu täitmisel ei eksisteeri. Leping on täitmiseks, sh ka

tellimused on täitmiseks ning juhul kui kaebaja hilineb tellimuse täitmisega, on vastustajal õigus

lepingu punkti 8.23 alusel rikkumise eest nõuda leppetrahvi 20 eurot tellimuse tähtaja iga

kalendripäeva ületamise eest. Lepingu punktist 8.23 ei tulene, et vastustajal tekib leppetrahvi

nõudeõigus alles siis, kui kaebaja väidetud „ootuspärane rikkumiste arv“ on ületatud.

12(20)

16.7 Kaebaja on kaebuses üritanud jätta muljet, nagu oleks tema rikkumiste näol tegemist

ebaoluliste ja juhuslike rikkumistega. See ei vasta kindlasti tõele.Lepingute pidevat rikkumist

kinnitab muuhulgas asjaolu, et alates lepingute nr 161191-1 kuni 161191-9 jõustumisest ei ole

kahe aasta jooksul möödunud ühtegi kuud, mil vastustaja ei oleks esitanud kaebajale

leppetrahvinõudeid, sealhulgas koondnõudeid sadade rikkumiste eest. Vastustaja rõhutab, et

kaebaja on ainus tema hankemenetlustes osalev isik, kelle vastustaja on varasema hankelepingu

olulise või pideva rikkumise tõttu menetlusest kõrvaldanud. Vastustaja pikaajaline praktika

võrgusektori hankijana kinnitab, et paljudel pakkujatel esineb varasemaid lepingurikkumisi, kuid

üldjuhul ei ole need ei olulised ega pidevad. Ühelgi teisel vastustaja lepingupartneril, peale

kaebaja, ei ole esinenud nii pikaajalisi ja laiaulatuslikke probleeme lepingute nõuetekohase

täitmisega. Suurem osa kaebaja poolt tasutud leppetrahve on tasutud tellimuste tähtajaks täitmata

jätmise eest, mille korral on leppetrahv reeglina 20 eurot päevas (lepingu nr 161191-1 kuni 9

punkt 8.23). Vastustaja on eelnevas menetluses selgitanud, et on 06.03.2018 hankemenetlusest

kõrvaldamise otsuse tegemisel tuginenud sellele, et leppetrahvide kogusummat arvesse võttes on

kaebaja tellimuste täitmisega hilinetud ca 9900 päeva, mis on äärmiselt märkimisväärne

hilinemine. Tegemist ei ole kindlasti mitte ebaolulise rikkumisega.

16.8 Vastustaja nõustub VAKO 06.04.2018 otsuses toodud seisukohaga, et lepingurikkumisi,

millele vastustaja on kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel tuginenud, saab lugeda pidevateks

rikkumisteks nende kogumis. Rikkumiste pidevuse kindlakstegemisel ei ole oluline see, kui suur

on leppetrahvi summa võrreldes lepingu kogumaksumusega (otsuse p 13). Samuti nõustub

vastustaja, et ei saa lähtuda lepingu kogumaksumusest olukorras, kus lepingu täitmine ei ole

lõppenud.

16.9 Vastustaja on elektrituruseaduse mõistes jaotusvõrguettevõtja, kes osutab avalikkusele

elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lõikes 1 nimetatud võrguteenuseid, mille näol on hädaolukorra

seaduse § 36 lg 1 punkti 1 kohaselt tegemist elutähtsa teenusega. 18 erineva lepingu, sealhulgas

mahukate raamlepingute rikkumine kaebaja poolt, takistab vastustajal oma seadusest tulenevate

kohustuste nõuetekohast täitmist ning see on kestnud lubamatult pika perioodi vältel. Seejuures

ei ole vastustaja eelnimetatud pika aja jooksul võtnud tarvitusele mistahes meetmeid, mis aitaks

rikkumisi vähendada. Kaebaja viimase kolme aasta oluliste ja pidevate lepingurikkumiste

valguses puudub vastustajal mistahes veendumus, et kaebaja on võimeline uusi hankelepinguid

nõuetekohaselt täitma.

17. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RHS § 95 lg 4 punkt 8 ei ole kohaldatav

rikkumiste osas, mis leidsid aset enne 01.09.2017, mil jõustus kehtiv riigihangete seadus. Et

kaebajal oleks õigus, peaks RHS-i rakendussätetest tulenema regulatsioon, mille kohaselt saab

RHS § 95 lg 4 punkti 8 rakendada üksnes alates 01.09.2017 aset leidnud lepingurikkumiste suhtes.

Sellist regulatsiooni seadusest aga ei tulene. Lepingu rikkumine ei ole õiguspärane tegevus,

mistõttu kaebaja ei saanud ega pidanudki saama eeldada, et temale sellest negatiivseid tagajärgi

tuleneda ei või. Kaebaja huve ei riku kehtiv regulatsioon aga vähimalgi määral muuhulgas

seetõttu, et tulenevalt RHS § 97 on varasemat hankelepingut rikkunud pakkujal võimalik taotleda

uues hankemenetluses heastamist.

Riigihangete seadus on vastu võetud tuginedes 26.02.2014 Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt

vastu võetud uutele riigihangete valdkonda käsitlevatele direktiividele, milles on sätestatud ka

alused varasema hankelepingu olulise või pideva rikkumise tõttu pakkuja hankemenetlusest

kõrvaldamiseks. Seega ei saanud 01.09.2017 jõustunud seaduse sätted kaebajale kuidagi

üllatusena tulla.

18. Vastustaja taotleb menetluse lõpetamist vaidlustuskomisjoni 17.04.2018 otsuse nr 47-

18/194852 osas. Seda põhjusel, et riigihankes 194852 on pakkumuste jõusoleku tähtaeg lõppenud

ja kaebaja, nagu ka ükski teine pakkuja, ei ole esitanud taotlust pakkumuste jõusoleku tähtaja

pikendamiseks. Tulenevalt RHS § 73 lg 3 punktist 7 lõpeb hankemenetlus kõigi pakkumuste

13(20)

jõusoleku tähtaja lõppemisel. Kuivõrd kõigi pakkumuste jõusoleku tähtaeg on möödunud

kohtumenetluse kestel, taotleb vastustaja menetluse lõpetamist vaidlustuskomisjoni 17.04.2018

otsust nr 47-18/194852 puudutavas osas.

Kolmanda isiku seisukoht

18. Kolmas isik, LTV Projekt OÜ oma seisukohti kohtule ei esitanud.

19. Kolmas isik, Empower AS, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. RHS § 95 lg

4 p 8, millele vastustaja on tuginenud, põhineb hankedirektiivi 2014/25/EL art 57 lg 4 p-l g (ning

võrgustiku sektori direktiiv 2014/25/EL art 80 lg-l 1), mille kohaselt on hankijal õigus kõrvaldada

riigihankest ettevõtja, kelle puhul on esinenud tõsiseid või pidevaid puudujääke varasema

riigihankelepingu või avaliku sektori hankijaga sõlmitud varasema hankelepingu või varasema

kontsessioonilepingu kohase olulise nõude täitmisel, mille tulemusel on see leping tulnud

enneaegselt lõpetada, makstud kahjutasu või rakendatud sellega võrreldavaid sanktsioone.

19.1 On tõsi, et kuni 31.08.2017 kehtinud riigihangete seadus (RHS2007) ega varasem

riigihangete direktiiv 2004/18/EÜ ning võrgustiku sektori direktiiv 2004/17/EÜ sellist

kõrvaldamise alust ei sisaldanud. Riigihangete direktiivi preambuli p-s 101 ja võrgustiku sektori

direktiivi preambuli p-s 106 on selgitatud, et hankijatel peaks olema samuti võimalik kõrvaldada

taotlejad ja pakkujad, kelle tegevus varasemates hankemenetlustes on osutanud suurtele

puudustele seoses oluliste nõuetega. Näiteks ei ole suudetud täita kohustusi, tarnitud tooteid või

osutatud teenusega seoses on esinenud olulisi puudusi, mistõttu ei ole olnud võimalik neid

kavandatud otstarbel kasutada või on aset leidnud sobimatu käitumine, mis põhjustab tõsiseid

kahtlusi ettevõtja usaldusväärsuse suhtes. Siseriiklikus õiguses tuleks näha ette selliste

kõrvaldamiste maksimaalne kestus. Fakultatiivseid kõrvalejätmise põhjuseid kohaldades peaksid

avaliku (ja võrgustiku) sektori hankijad pöörama erilist tähelepanu proportsionaalsuse

põhimõttele. Väikesed rikkumised peaksid ainult erandjuhtudel viima ettevõtja kõrvaldamiseni.

Siiski võivad korduvad väikesed rikkumised seada kahtluse alla ettevõtja usaldusväärsuse ja

põhjendada tema kõrvaldamist.

19.2 Uue regulatsiooni eesmärgiks on tagada jätkusuutlik ja stabiilne hankelepingute ja sellest

sõltuva avaliku ülesande täitmise kvaliteet, andes hankijatele võimalus mitte sõlmida

hankelepinguid isikutega, kes on oluliselt või pidevalt rikkunud varasemaid hankelepinguid,

mistõttu on hankijal kahtluseid ettevõtja usaldusväärsuse suhtes ning seetõttu on reaalne oht, et

selline pakkuja paneb ka edaspidi toime rikkumisi hankelepingu täitmisel. Sealjuures on

hankijatel oluline kaalutlusruum otsustamaks, kas antud juhul pakkujat kõrvaldada või mitte.

Kohus saab üksnes kontrollida, kas hankija on kaalutlusõiguse teostamisel lähtunud

kaalutlusreeglitest ega teinud ilmselget kaalutlusviga.

19.3 RHS § 95 lg 5 alusel kohaldatakse kõiki fakultatiivseid ehk diskretsioonilisi kõrvaldamise

aluseid hankemenetlustes, mis on alanud kolme aasta jooksul lõikes 4 nimetatud teo

toimepanemisest või aluse esinemisest arvates. Vaidluse all oleva kõrvaldamise aluse kontekstis

tähendab see, et hankijal on õigus arvestada lepingu rikkumisi, mis on toime pandud 3 aasta

jooksul enne 13.02.2018 ehk kõige varem 13.02.2015. Vaidluse all ei ole fakt, et

lepingurikkumised toimusid ajavahemikus 13.02.2015 kuni 31.08.2017 ehk enne kehtiva RHS

jõustumist, kuid § 95 lg-s 5 sätestatud ajavahemiku jooksul. Riigihangete direktiivi art 57 lg 7

kohaselt pidid liikmesriigid vastu võtma rakendusnormid ning kehtestama maksimaalse

ajaperioodi, mil kõrvaldamise aluseks olevaid asjaolusid arvesse võetakse. Direktiivi art 57 g 7

viimase lause kohaselt võis maksimaalne ajaperiood olla kolm aastat alates asjaomase sündmuse

toimumise kuupäevast. RHS § 95 lg 5 on seega kooskõlas EL õigusega ning hankijal oli õigus

võtta varasemaid rikkumisi arvesse.

19.4 Kolmas isik märgib, et igal kalendrikuul leppetrahvide esitamine on kindlasti pidevaks

lepingurikkumiseks seaduse ja direktiivi mõttes. Sealjuures ei ole kõrvaldamise aluse koosseisu

14(20)

täitmiseks vajalik, et pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ka

ühte liiki rikkumisest ehk väiksemate, kuid pidevate rikkumiste olemasolust, nagu on viidatud

riigihangete direktiivi preambuli punktis 101 ja võrgustiku sektori direktiivi preambuli punktis

106: „korduvad väikesed rikkumised [võivad] seada kahtluse alla ettevõtja usaldusväärsuse ja

põhjendada tema kõrvaldamist.“ Märkimisväärne on VAKO otsuses tuvastatud asjaolu, et

09.11.2016 seisuga oli täitmata tellimuste arv 321 ning 30.01.2017 seisuga oli tähtaega ületanud

tellimuste arv 324.

19.5 Hankija ei ole rikkunud kaalutlusreegleid kõrvaldamise otsuse tegemisel. VAKO otsusest ja

hankija vastusest vaidlustusele selgub, et hankija on kaalutlenud kõrvaldamise aluse rakendamist

ning võtnud arvesse kaebaja poolseid varasemaid lepingu rikkumisi, sh ka asjaolu, et hankija

osutab elutähtsat teenust hädaolukorra seaduse § 36 mõttes. Seega on tööde tähtaegne ja stabiilne

täitmine hankija jaoks eluliselt oluline, mis omab otsustavat mõju kaalutlusotsuse tegemisel.

Samuti on asjakohaseks kaalutluseks asjaolu, et ühelgi teisel hankija paljudest partneritest ei esine

ega ole kunagi esinenud niivõrd ulatuslikke lepingurikkumisi.

20. Kolmas isik ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RHS § 95 lg 5 koostoimes RHS § 94 lg 4 p-ga 8

on vastuolus põhiseadusega ning tuleb jätta kohaldamata.

20.1 Nagu mainitud, põhineb RHS § 94 lg 4 p 8 ja § 95 lg 5 riigihangete valdkonna direktiividel

2014/24/EL ja 2014/25/EL. Isegi kui jaatada käesoleval juhul põhiseaduse (PS) ülimuslikkust EL

õiguse ees, tuleb õiguskindluse printsiibi kontekstis arvestada seda, et vaidluse all olev

kõrvaldamise alus sisaldus direktiivis, mis võeti vastu 26.02.2014 ning mis võeti Eesti õigusesse

üle alles 01.09.2017. Sealjuures andis direktiiv liikmesriikidele võimaluse reguleerida sisuliselt

vaid kahte aspekti: 1) kas sätestada mõni või kõik fakultatiivsed kõrvaldamise alused

kohustuslikena ning 2) milline on ajaperiood, mil võib arvestada kõrvaldamise aluseks olevaid

asjaolusid. Seega ei ole kunagi küsimuse all olnud asjaolu, et Eestil tuleb üle võtta norm, millega

tekib hankijatel õigus kõrvaldada riigihankest pakkuja, kes on pidevalt või oluliselt rikkunud

varasemaid hankelepinguid. Vaidluse all olevate lepingute rikkumise episoodid on toimunud

peale EL direktiivide vastuvõtmist.

20.2 Hankes osalevatel ettevõtjatel oli aega kujundada enda käitumist hankelepingute täitmise

kontekstis alates uute direktiivide vastuvõtmisest, teades, et direktiivide ülevõtmisel omab

hankelepingute rikkumine olulist rolli. Seega ei ole RHS § 95 lg 5 puhul tegemist ehtsa

tagasiulatuva jõuga ebasoodsa tagajärjega. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi

regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse (RKPJKo 3-4-1-27-13 p 61).

20.3 Hankelepingute rikkumine kui negatiivne tegevus ei vääri põhiseaduslikku kaitset. Isikul on

põhiseaduse järgi õiguspärane ootus, kui on täidetud neli tingimust: 1) õigusakt (universaal- või

individuaalakt) annab isikule subjektiivse õiguse; 2) isik on hakanud seda õigust realiseerima või

on hakanud kulgema soodsa õigusjärelmi tingimuseks olev tähtaeg; 3) muudatusega kaasneb isiku

jaoks halvemus; 4) isiku mõistlik ootus õigusliku olukorra püsimisse kaalub üles avaliku huvi

ümberkorralduse järele. Arvestada tuleb muudatuse ettenähtavust, õigusliku olukorra selgust,

muutunud olusid, muudatusega kaasnevaid tagajärgi jne (vt nt RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14,

p-d 116–127).

20.4 Varasemate hankelepingute rikkumine ning nende arvestamata jätmine riigihankel ei ole

subjektiivne õigus, mis on õiguspärase ootuse tekke esimene eeldus. Kuna lepingu rikkumine ei

ole subjektiivne õigus, ei ole ka võimalik asuda seda realiseerima (teine eeldus). Isikutel ei saa

tekkida õiguspärast ootust, et hankelepingute rikkumisele ei järgne tulevikus negatiivseid tagajärgi

ning isegi kui tekib, siis selle kaaluvad üles avalikud huvid ümberkorralduse järgi seoses

vajadusega tagada hankelepingute ja sellest tuleneva avaliku ülesande nõuetekohane täitmine ja

avalike vahendite säästlik ning otstarbekas kasutamine.

15(20)

20.5 Tegemist ei ole ka ettevõtlusvabaduse lubamatu riivega. Ettevõtlusvabadus on lihtsa

seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega

vastuolus. Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt

õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat

regulatsiooni usaldanud isikuid (RKPJKo 3-4-1-27-13 p 69). Ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses

lepinguid rikkuda, vaid tegeleda ettevõtlusega. Vastupidi, lepingud tuleb täita vastavalt seadusele

ja lepingule (pacta sunt servanda) ning ettevõtja õigustatud huve ei saa riivata negatiivne tagajärg,

mis on otseselt tingitud tema enda tegevusest õiguse üldprintsiibi rikkumisel. Isegi, kui lepingute

rikkumine on ettevõtlusvabaduse kaitsealas, ei kaalu see üles seadusandja õigust piirata lepingu

rikkujate võimalusi hankelepingute sõlmimiseks, mistõttu ei riiva RHS § 95 lg 5 koostoimes § 95

lg 4 p-ga 8 kaebaja ettevõtlusvabadust.

KOHTU PÕHJENDUSED

Vastustaja taotlus menetluse osaliseks lõpetamiseks

21. Leian, et vastustaja taotluse menetluse osaliseks lõpetamiseks vaidlustuskomisjoni 17.04.2018

otsuse nr 47-18/194852 osas ei kuulu rahuldamisele. Vastustaja taotleb meneltuse osalist lõpetamist

põhjusel, et riigihankes 194852 on pakkumuste jõusoleku tähtaeg lõppenud ja kaebaja, nagu ka

ükski teine pakkuja, ei ole esitanud taotlust pakkumuste jõusoleku tähtaja pikendamiseks.

21.1 Vastustaja ei ole viidanud, millisele halduskohtumenetluse (HKMS) sättele ta menetluse

lõpetamise taotluse esitamisel tugineb, ent eeldan, et selleks aluseks võiks olla HMKS § 152 lg 1

p 1 koosmõjus HKMS § 121 lg 2 sätetega. Neist sätetest tuleneb, et kohus tagastab kaebuse

määrusega, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kaebajal puudub ilmselgelt

kaebeõigus (§ 121 lg 2 p 1); kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki

(§ 121 lg 2 p 2 ), või esinevad muud HKMS § 121 lg 2 p-des 21 – 3 nimetatud asjaolud (riive

vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise ebatõenäosus, kaebeõiguste kuritarvitamine koosmõjus

riive vähese intensiivsusega, kaebajale dokumentide kättetoimetamise võimatus).

21.2 Käesoleval juhul ei ole ilmselgelt puutumust HKMS § 121 lg 2 p-des 21 - 3 sätestatud kaebuse

tagastamise alustega. Leian aga, et menetluse lõpetamiseks ei ole alust ka HKMS § 121 lg 2

punktides 1 või 2 sätestatud alustel. Kohtupraktikast tulenevalt hindab kohus kaebeõigust kaebuse

esitamise hetke seisuga (Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-65-11 p 15 ja 3-3-1-25-02 p-d 24 ja 25).

Riigihanke 194852 hanketeate p IV.2.2 kohaselt oli pakkumuste esitamise tähtaeg 07.03.2018.

Hanketeate punkti IV2.6 oli pakkumiste jõusoleku ajaks kaks kuud. Kaebus halduskohtusse VAKO

otsusele seoses selles hankes esitatud vaidlustusega, on esitatud 27.04.2018 ning kohus võttis

kaebuse meneltusse 30.04.2018 määrusega (haldusasja algne nr 3-18-850). Seega ei olnud ajal, mil

kaebaja kohtusse pöördus ja kohus kaebuse menetlusse võttis, veel möödunud riigihankes 194852

esitatud pakkumuste jõusoleku tähtaeg, mistõttu kaebaja kaebeõiguses ei saa kahelda. Samuti ei

ole käesoleval juhul põhjust asuda seisukohale, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse

eesmärki olukorras, kus pakkumuste jõusoleku tähtaeg on möödunud. Pärast pakkumuste jõusoleku

tähtaja möödumist ei pruugi kaebuse esitaja hankemenetlusest kõrvaldamise ja kolmanda isiku

edukaks tunnistamise otsuste tühistamisega küll saavutada enda pakkumise edukaks tunnistamist,

kuid otsuste tühistamine võib olla aluseks täiendavate õiguskaitsevahendite kohaldamisel, näiteks

kahju hüvitamise nõude esitamisel.

Kohtu seisukohad vaidlusaluste küsimuste osas

22. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et kaebus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsused on õiguspärased ning

põhjendatud.Vastustaja ei ole hankelepingust kõrvaldamise otsuses teinud kaalutlusvigu.

16(20)

Asjaomased sätted ja kohaldamise eeldused

23. RHS § 95 lg 4 p 8 kohaselt võib hankija kõrvaldada hankelt pakkuja, kes on oluliselt või

pidevalt rikkunud eelnevalt sõlmitud hankelepingut või hankelepinguid nii, et rikkumise

tulemusena on lepingust taganetud või leping üles öeldud, hinda alandatud, hüvitatud kahju või

makstud leppetrahvi. RHS § 95 lg 5 sätestab, et lõikes 4 toodud kõrvaldamise aluseid saab

kohaldada, mis on alanud kolme aasta jooksul lõikes 4 nimetatud teo toimepanemisest või aluse

esitamisest arvates.

23.1 Ülalviidatud sätete kohaldamise eelduseks on seega vajalik tuvastada järgmised asjaolud:

kas pakkuja on rikkunud eelnevalt sõlmitud hankelepingut (lepinguid);

-

kas need rikkumised on olnud olulised või

-

kas need rikkumised on olnud pidevad

-

kas nende rikkumiste tulemusena on lepingust taganetud, või leping üles öeldud, hinda

alandatud, hüvitatud kahju või makstud leppetrahvi.

23.2 Direktiivide 2014/25/EL ning 2014/25/EL ning RHS sätestest tulenevalt on tegemist

fakultatiivse, mitte kohustusliku kõrvaldamise aluega ning seega pakkuja hankest kõrvaldamise

otsus kaalutlusotsus. Kohus saab seega üksnes kontrollida, kas hankija on kaalutlusõiguse

teostamisel lähtunud kaalutlusreeglitest ning kas hankija ei ole teinud kaalutlusviga.

RHS § 95 lg 4 p8 kohaldamise võimalikkus

24. Ma ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei saanud kaebaja hankemenetlusest

kõrvaldaldamisel riigihangetes 192881 ning 194852 tugineda RHS § 95 lg 4 p-le 8 sest

rikkumised, millele kaebaja tugines, olid toime pandud enne RHS kehtiva redaktsiooni

jõustumist. On õige, et kuni 31.08.2017 kehtinud riigihangete seadus ega varasem riigihangete

direktiiv 2004/18/EÜ ning võrgustiku sektori direktiiv 2004/17/EÜ ei näinud ette sarnast alust

pakkuja kõrvaldamiseks hankemenetlusest. See aga ei tähenda, et hankijad ei võiks kehtiva RHS

alusel pakkuja kõrvaldamisel tugineda rikkumistele, mis on pandud toime enne RHS jõustumist.

24.1 RHS § 95 lg 4 p 8 aluseks on hankedirektiivi 2014/25/EL art 57 lg 4 p g (ning võrgustiku

sektori direktiiv 2014/25/EL art 80 lg 1), mille kohaselt on hankijal õigus kõrvaldada riigihankest

ettevõtja, kelle puhul on esinenud tõsiseid või pidevaid puudujääke varasema riigihankelepingu

või

avaliku

sektori

hankijaga

sõlmitud

varasema

hankelepingu

või

varasema

kontsessioonilepingu kohase olulise nõude täitmisel ning mille tulemusel on see leping tulnud

enneaegselt lõpetada, makstud kahjutasu või rakendatud sellega võrreldavaid sanktsioone.

Hangete direktiivi art 57 lg 7 kohaselt pidid liikmesriigid vastu võtma rakendusnormid ning

kehtestama maksimaalse ajaperioodi, mil kõrvaldamise aluseks olevaid asjaolusid arvesse

võetakse. Direktiivi art 57 g 7 viimase lause kohaselt võis maksimaalne ajaperiood olla kolm

aastat alates asjaomase sündmuse toimumise kuupäevast. Muid piiranguid direktiivist nõude

kehtestamiseks ja sätete rakendamiseks ei tulene. Ka RHS-s ei ole toodud rakendussätteid, mis

piiraks RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamist ning ei lubaks sätte rakendamisel võtta arvesse rikkumisi,

mis olid toime pandud enne 01.09.2017, kui jõustus uus riigihangete seaduse redaktsioon. RHS §

95 lg 5 on seega kooskõlas EL õigusega ning vastustajal oli õigus võtta varasemaid rikkumisi

arvesse. Rikkumised, millele vastustaja tugineb, olid toime pandud RHS § 95 lõikest 5 tuleneva

tähtaja jooksul.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamise taotlus § 95 lg 4 p-ga 8 ja RHS § 95 lg 5

suhtes

25. Kaebaja taotlus RHS § 95 lg 4 p 8 ja RHS § 95 lg 5 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse alustamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja seisukohad õiguspärase ootuse rikkumise

ja ettevõtlusvabaduse ebakohase riive osas ei ole põhjendatud.

17(20)

25.1 RHS § 95 lg 4 p 8 puhul on tegemist ebaehtsat tagasiulatuvat jõudu omava sättega, mis

iseenesest ei ole põhiseadusevastane. Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele,

kui selleks on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast

ootust (Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-11-03 p 33 ja otsus asjas 3-4-1-27-13 p 61). Uue regulatsiooni

eesmärgiks on tagada senisest paindlikum võimalus kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kelle

pakkumus vastab küll formaalselt nõuetele, kuid kelle usaldusvääruses on hankijal alust kahelda,

sest pakkuja tegevus on varasemates hankemenetlustes olnud puudulik ning kes ei ole varasemates

hankementetlustes suutnud täita oma kohustusi. Neid eesmärke on selgitatud ka riigihangete

direktiivi preambuli p-s 101 ja võrgustiku sektori direktiivi preambuli p-s 106. Seega esineb sellise

regulatsiooni kehtestamiseks põhjendatud vajadus ning eksisteerib kaalukas avalik huvi.

25.2 Leian, et antud juhul ei ole tegemist ka kaebaja õiguspärase ootuse ebaproportsionaalse

kahjustamisega. Õiguspärase ootuse rakendumiseks peavad olema täidetud kolm kriteeriumi: 1)

õiguspärane ootus tekib olukorras, kus hoolikal ja mõistlikul isikul on alust loota kehtiva õiguse

püsimajäämisse; 2) muudetav õigusnorm peab vähemalt potentsiaalselt mõjutama isiku käitumist;

3) kaitstud on vaid õiguspäraselt omandatud õiguspositsioonid. Varasemate hankelepingute

rikkumine ning nende arvestamata jätmine riigihankel ei ole subjektiivne õigus, millest võiks

tuletada õiguspärase ootuse tekkimist. Ka ei saa isikute sellist käitumist pidada hoolikaks ja

mõistlikuks. Isikutel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et hankelepingute rikkumisele ei järgne

tulevikus negatiivseid tagajärgi. Isegi kui selline ootus millegipärast tekib, siis selle kaaluvad üles

avalikud huvid ümberkorralduse järgi seoses vajadusega tagada hankelepingute ja sellest tuleneva

avaliku ülesande nõuetekohane täitmine ja avalike vahendite säästlik ning otstarbekas kasutamine.

25.3 Täiendavalt viitan, et direktiivid 2014/24/EL ja 2014/25/EL, millele vaidlusalused sätted

tuginevad, võeti vastu juba 26.02.2014. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üles seadusega, mis

jõustus 01.09.2017. Sealjuures oli direktiivis sisalduva kõnealuse hankest kõrvaldamise aluse

ülevõtmine siseriiklikkusse õigusesse kohutuslik ning direktiiv andis liikmesriikidele võimaluse

reguleerida vaid seda, kas sätestada mõni või kõik fakultatiivsed kõrvaldamise alused

kohustuslikena ning milline on ajaperiood, mil võib arvestada kõrvaldamise aluseks olevaid

asjaolusid. Seega on algusest peale selge, et Eestil tuleb üle võtta norm, millega tekib hankijatel

õigus kõrvaldada riigihankest pakkuja, kes on pidevalt või oluliselt rikkunud varasemaid

hankelepinguid. Ettevõtjatel oli seega piisavalt aega enda käitumist uute normidega kohandada.

Vaidluse all olevad lepingu rikkumise episoodid on toimunud peale EL direktiivide vastuvõtmist.

25.4 Vaidlusalustest sätetest ei tulene ka ettevõtlusvabaduse lubamatut riivet. Ettevõtlusvabadus

on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata igal mõistlikul põhjusel, mis ei ole

põhiseadusega vastuolus. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste

ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane (Riigikohtu

otsus asjas 3-4-1-34-14 p 42). Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised

organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei

kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid (Riigikohtu otsus asjas 3-4-1-27-13

p 69). Nõustun siinkohal kolmanda isiku seisukohaga, et ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses

lepinguid rikkuda, vaid tegeleda ettevõtlusega. Lepingud tuleb täita vastavalt seadusele ja

lepingule (pacta sunt servanda) ning ettevõtja õigustatud huve ei saa riivata negatiivne tagajärg,

mis on otseselt tingitud tema enda tegevusel õiguse üldprintsiibi rikkumisel. Isegi, kui lepingute

rikkumine on ettevõtlusvabaduse kaitsealas, ei kaalu see üles seadusandja õigust piirata lepingu

rikkujate võimalusi hankelepingute sõlmimiseks, mistõttu ei riiva RHS § 95 lg 5 koostoimes § 95

lg 4 p-ga 8 kaebaja ettevõtlusvabadust.

Hankelepingute lõpetamine olulise rikkumise tõttu

26. Kaebaja leiab, et vastustaja on kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel ebaõigesti tuginenud

riigihanke 161191 raames sõlmitud kahe lepingu (nr 161191-1 Ida-Tallinn ja nr 161191-3 Lääne-

Harjumaa)

ülesütlemisele

kaebaja

poolsete

rikkumiste

tõttu

(vastustaja

03.02.2018

18(20)

ülesütlemisavaldus). Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd vastustaja oli nende lepingute suhtes teinud

juba 22.11.2016 korralise ennetähtaegse ülesütlemisavalduse lepingute punkti 10.7 esimese lause

kohaselt

ja

see

ülesütlemisavaldus

oli

kehtiv,

ei

saanud

vastustaja

03.02.2018

ülesütlemisavaldusega muuta lepingute ülesütlemise alust. VAKO menetluse käigus on vastustaja

möönnud, et 22.11.2016 ülesütlemisavaldust ei saanud ta tagasi võtta, kuid leiab, et tal oli õigus

03.02.2018 ülesütlemisavaldusega lepingud erakorraliselt üles öelda, sest kaebaja pani toime uusi

rikkumisi.

26.1 Ma ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustajal ei olnud õigust viidatud kahte lepingut

erakorraliselt üles öelda peale seda, kui vastustaja oli kaebajale juba saatnud korralise ülesütlemise

avalduse. Varasemat ülesütlemise avaldust ei saanud vastustaja enam tagasi võtta, see aga ei

tähenda, et vastustajal ei oleks õigust ülesütlemise aluseid muuta, kui kaebaja paneb toime uusi

rikkumisi või on selgunud uusi asjaolusid ning erakorralise ülesütlemise avalduse tegemise ajaks

ei ole saabunud veel varasemas ülesütlemisavalduses määratud tähtaega.

26.2 Vastustaja andis oma 21.10.2016 kirjaga kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kõigi

riigihankes nr 161191 sõlmitud 9 raamlepingu osas selliselt, et hiljemalt 09.11.2016 ei oleks tähtaja

ületanud tellimusi rohkem kui 10 iga lepingu kohta, vastasel juhul peab hankija seda oluliseks

lepingu rikkumiseks. Kaebaja teatas 08.11.2016 kirjaga, et see tähtaeg pole mõistlik ja pakkus välja

läbirääkimiste pidamise kahe lepingu (Ida-Tallinn ja Lääne-Harjumaa) lõpetamiseks poolte

kokkuleppel. Läbirääkimiste kohta koostatud 14.11.2016 protokollist tuleneb, et vastustaja algatab

nende kahe lepingu lõpetamise. Viie lepingu osas lepiti aga kokku täiendav tähtaeg mahajäämuse

likvideerimiseks.

Kaebaja osundab kaebuses asjaolule, et lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks pidanuks vastustaja

andma VÕS § 196 lg 2 kohaselt kaebajale selge täiendava tähtaja ka vaidlusaluse kahe lepingu

osas. Kuivõrd seda ei tehtud, ei ole alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Möönan, et

eelnevalt kirjeldatust ei nähtu tõepoolest selgesti, milliseks tähtajaks peaks kaebaja puudused

kõrvaldama. Vastustaja oli eelnevalt andnud kaebajale ka nende lepingute osas täiendava tähtaja

ning kaebaja oli teavitanud, et selline tähtaeg on ebamõistlik. VÕS § 114 lg 1 tulenevalt pikeneb

sellisel juhul antud tähtaeg mõistliku aja võrra ning seda automaatselt (Riigikohtu lahend asjas nr

3-2-1-153-14 p 9.). Seega, vaatamata asjaolule, et 14.11.2016 protokollis täiendavat tähtaega kokku

ei lepitud, pidanuks kaebaja rikkumised kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul. Seda iseäranis

olukorras, kus pooled olid möönnud erilisi raskusi nende lepingute osas. Seda kaebaja asja

materjalidest nähtuvalt aga ei teinud. Kohati rikkumiste arv isegi suurenes. Näiteks nähtub

vastustaja 03.02.2017 ülesültemiseavaldusele lisatud tabelist, et 09.01.2018 seisuga oli Ida-

Tallinna lepingu osas rikkumisi enam kui 22.11.2016 ülesütlemisavalduse järgselt ning 30.01.2017

seisuga oli rikkumisi endiselt rohekm kui 22.11.2016 ülesütlemisavalduse järgselt. Lääne-

Harjumaa puhul rikkumised küll vähenesid 74 võrra, kuid arvestades algset rikkumiste arvu (219)

ei saa seda pidada piisavaks rikkumiste kõrvaldamiseks. Sellest tulenevalt on põhjendatud

vastustaja seisukoht, et kaebaja ei kõrvaldanud rikkumisi ka mõistliku tähtaja jooksul.

26.3 Lisaks on vastustaja viidanud ülesütlemisavalduses VÕS § 116 lg 2 p-le 4, millest tulenevalt

loetakse oluliseks lepingurikkumiseks muuhulgas olukord, kus kohustuste rikkumine annab

kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustust ka

edaspidi. Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest lausest ei ole VÕS § 116 lg 2 punktis 4 nimetatud juhul

täiendava tähtaja määramine vajalik. Seega, kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt

täiendavat tähtaega lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 osas ei antud, oli vastustajal siiski olemas

alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks.

26.4 Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et vastustaja pidanuks lepingud erakorraliselt üles

ütlema viivitamata ja selle alusel tehtud järeldus, et nagu ei oleks vastupidisel juhul tegemist

erakorralise ülesütlemisega. Vastustaja on veenvalt selgitanud, et tema tegevuse iseloomust

tulenevalt ei ole sisuliselt võimalik selliste lepingute viivitamatu ülesütlemine kuna sellisel juhul

19(20)

tekiks olukord, kus elektrivõrgu nõuetekohaseks toimimiseks ja vastustaja elektrituruseadusest

tulenevate kohustuste täitmiseks hädavajalikku lepingut ei eksisteeriks ja vastavad tööd jääks

tegemata. Vastustaja on ka selgitanud, et lepingu lõpetamise kuupäeva määrates arvestas ta ka uue

teenuseosutaja leidmiseks vajaliku riigihanke korraldamisega seotud tähtaegadega ning on

viidanud ka konkreetsele hankemenetlusele. Nõustun vastustajaga, et objektiivsetest asjaoludest

tulenevalt ei olekski antud juhul olnud võimalik lepingute viivitamata lõpetamine.

26.5 Eeltoodud põhjustel olen seisukohal, et vastustajal oli võimalik hankemenetlusest

kõrvaldamise otsuses tugineda muuhulgas kahe lepingu erakorralisele ülesütlemisele riigihanke

161191 raames seoses kaebajapoolsete oluliste rikkumistega.

Eelnevate hankelepingute oluline ja pidev rikkumine

27. Lisaks eelnevale tugineb vastustaja kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel ka asjaolule, et

vastustaja on kaebajale varasemate hankelepingute (sh nii riigihanke 161191 raames, kui teiste

hangete raames sõlmitud lepingute) olulise ja pideva rikkumise tulemusena määranud

leppetrahve. Leppetrahve on kaebaja osaliselt ka tasunud. Kaebaja möönnab küll leppetrahvide

tasumist, kuid leiab, et leppetrahvide summad ei kinnita rikkumiste olulisust ega pidevust.

Osaliselt on leppetrahvid tingitud vastustaja tegevusest, sest vastustaja on esitanud kaebajale

tellimusi hangete eeldatavat mahtu ületades. Kaebaja on leppetrahve tasunud hea tahte märgiks,

arvestades, et tegemist on pikaajaliste koostööpartneritega, samuti lootes, et vastustaja täidab ka

oma kohustusi edaspidi korrektsemalt.

Vastustaja viitab 05.03.2018 ja 16.03.2018 otsustes, millega vastustaja kõrvaldas kaebaja

hankemenetlustest riigihangetes 192881 ja 194852, et aastatel 2015-2017 on kokku 19 lepinguga

seoses kaebaja tasunud leppetrahvi kokku 140 733,27 eurot. Seejuures on kaebajale esitatud

leppetrahvinõudeid oluliselt suuremas ulatuses, kuid kaebaja ei ole neid tasunud. Kaebaja leiab,

et tasutud leppetrahvide summa on lepingute kogumaksumust arvestades siiski väga väike ning

see ei kinnita lepingute olulist ja pidevat rikkumist.

27.1 Leian, et varasemate lepingurikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel ei saa lähtuda

üksnes kaeabaja toodud võrdlusest leppetrahvisummade ja lepingute kogumaksusumuse osas.

Hangete direktiivi preambuli punktist 101 ja võrgustiku sektori direktiivi preambuli punktist 106

tuleneb, et ka väikesed korduvad rikkumised võivad seada kahtluse alla ettevõtja usaldusväärsuse

ja põhjendada tema kõrvaldamist. Sealjuures ei ole kõrvaldamise aluse koosseisu täitmiseks

vajalik, et pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ka ühte liiki

rikkumisest. Rikkumiste hindamisel tuleb arvestada asjaolusid nende kogumis. Asja materjalidest

nähtub, et vastustaja on kaebajaga sõlmitud 19 lepingute osas esitanud leppetrahvinõudeid

pidevalt ja mõne lepingu osas igal kuul. Kaebaja on mitmel korral neid nõudeid leppetrahvi

tasudes ka aktsepteerinud. Kaebaja väide, et ta tasus leppetrahvi vaid heas usus, on paljasõnaline.

Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vastustaja on esitanud tellimusi

eeldatavast suuremas mahus ning see on põhjustanud tellimuste täitmise hilinemise, millele on

järgnenud leppetrahvi nõue.

27.2 Kaebaja väide, et rikkumiste hindamisel tuleb tugineda vastustaja kvaliteedikompassi

näitajatele, ei ole põhjendatud. Riigihanke 161191 tulemusena sõlmitud raamlepingute p 9

sätestab töö kvaliteedi mõõtmise alused. Lepingu p 9.1 kohaselt rakendab vastustaja selleks enda

poolt kehtestatud kvaliteedikompassi süsteemi ning lepingu p 9.3 on toodud kvaliteedinäitajate

miinumnõuded, millest halvemate tulemuste korral on vastustajal õigus nõuda kaebajalt

leppetrahvi 60 000 eurot lepingu punkt 8.27 alusel . Tegemist on täiesti iseseisva leppetrahviga,

mida vastustaja võib nõuda siis, kui kaebaja kvaliteedinäitajad langevad alla aktsepteeritava

miinimumi, samas ei saa sellest järeldada, et vastustaja peabki lepingu täitmist sellises osas

aktsepteeritavaks. Vastustaja on kaebajale leppetrahvinõudeid esitanud lepingu punkti 8.23 alusel,

mis näeb ette vastustaja õiguse nõuda leppetrahvi 20 eurot iga tellimuse tähtaja ületanud päeva

eest. Sellest järeldub, et vastustaja ootuseks on siiski tellimuste 100%-line tähtaegne täitmine.

20(20)

27.3 Leian, et käesolevas asjas on rikkumiste olulisuse hindamisel õige arvesse võtta ka teenuse

sisu, mida kaebaja vastustajatele varasemate hankelepingute alusel osutab. Vastustaja on

elektrituruseaduse mõistes jaotusvõrguettevõtja, kes osutab avalikkusele ELTS § 65 lõikes 1

nimetatud võrguteenuseid, mille näol on hädaolukorra seaduse § 36 lg 1 punkti 1 kohaselt

tegemist elutähtsa teenusega. Riigihanke 161191 tulemusena sõlmitud lepingute alusel hangib

vastustaja elektrivõrgu toimimiseks vajalikke ehitustöid. Sealhulgas rikete kõrvaldamist ja

vastustaja klientide elektrivõrguga liitmiseks vajalikke töid. Tegemist on vastustaja igapäevases

tegevuses olulist tähtsust omavate lepingutega ning ka seda tuleb lepingute rikkumise olulisuse

hindamisel arvesse võtta.

Menetluskulud

28. HKMS § 180 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud Leonhard Weiss Energy AS kahjuks. Kaebaja

menetluskulud jäävad seega tema enda kanda.

29. Vastustaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kokku summas 1925

eurot. Taotlusest nähtuvalt on tegemist õigusabikuluga. Leian, et vastustaja taotlus menetluskulude

väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

29.1 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohus haldusorgani poolt kantud õigusabikulude

väljamõistmisel analüüsima, kas asja keerukust ja muid asjaolusid arvestades oli vajadus välise

õigusabi järele põhjendatud. Välise õigusabi kasutamine ja kulude väljamõistmine kaebajalt on

põhjendatud eelkõige juhul, kui kohtuasi väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-26-12 p 30 ja otsus asjas nr 3-11-1355 p 55).

29.2 Arvestades asjaolu, et riigihangete korraldamine ja sellega kaasnevad vaidlused on

valdkonnad, millega vastustaja oma tegevusest tulenevalt sagedasti kokku puutub, ei pea ma

põhjendatuks käesoleval juhul kaebajalt vastustaja menetluskulude väljamõistmist. Vastustajal ei

ole keelatud kontsernisiseselt oma tööd korraldada selliselt, et õigusalane oskusteave koondatakse

kontserni emaettevõttesse, kes osutab vajadusel õigusabiteenust tütarettevõtjale, kuid

kontsernisisene töökorraldusega ei saa põhjendada kaebajalt menetluskulude väljamõsitmist.

Sellest tulenevalt jääb vastustaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata.

30. Empower OÜ on esitanud kohtule taotluse meneltuskulude väljamõistmiseks kokku summas

1470 (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjale lisatud kuludokumentidest nähtub, et

menetluskuludeks on õigusabikulud seonduvalt asja materjalidega tutvumise ja erinevate

dokumentide koostamisega (kokku 6,25 h) ning kohtuistungil osalemise kulu (2,25h).

30.1 HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Menetluskulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude

kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11). Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole

vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Käesolevas asjas on kolmanda

isiku Empover OÜ pooleks vastustaja.

30.2 Leian, et kolmanda isiku taotlus menetluskulude väljamõistmiseks on põhjendatud. Asja

materjale ja keerukust arvestades on menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulu maht

mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd otsus on tehtud kaebaja kahjuks on kaebajal menetluskulude

kandmise kohustus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma