3-15-2079/28 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-15-2079

Otsuse kuupäev

22. mai 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Nele Parrest, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

A kaebus Finantsinspektsiooni 20. juuli 2015. a kirjale

Menetlusosalised

Kaebaja A, esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman

Vastustaja Finantsinspektsioon, esindaja Siim Tammer

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2017. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

A kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2017. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Arvata kautsjon riigituludesse. Muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja temaga seotud äriühingu nimi

tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B esitas 22. veebruaril 2012 Finantsinspektsioonile avalduse, milles heitis Nordea Bank Plc Eesti

filiaalile (Nordea) ette tsiviilasjas maakohtule esitatud õiendis antud kinnitust. B avalduse alusel

alustas Finantsinspektsioon Nordea suhtes järelevalvemenetluse ja saatis 11. mail 2012 Nordeale

kirja. Nordea 24. mai 2012. a vastuses Finantsinspektsioonile sisaldus muu hulgas järgmine väide:

"B ja temaga seotud isikud on olnud mitmete aastate jooksul kriminaalmenetluses kahtlustatavad

ning on seotud mitmete kohtuvaidlustega, sh riigiga." B juhatuse liige A (kaebaja) sai sellest Nordea

kirjast teada Politsei- ja Piirivalveameti 8. juuni 2015. a kirjast.

2. Kaebaja esitas 6. juulil 2015 Finantsinspektsioonile taotluse, milles märkis, et Nordea 24. mai

2012. a kirjas viidatud "seotud isik" on mh ka tema kui B juhatuse liige ja enamusosanik. Nordea

esitas vale faktiväite, et ta on olnud mitmete aastate jooksul kriminaalmenetluses kahtlustatav.

Kaebaja palus selgitada, miks ei ole Finantsinspektsioon täitnud isikuandmete kaitse seaduse (IKS)

§ 15 lgs 1 sätestatud nõuet teavitada teda tema isikuandmete töötlemisest. Ühtlasi taotles ta IKS § 19

lg 1 kohast teabe ja andmete teatavaks tegemist, isikuandmete parandamist haldustoimikus ja

muudes Finantsinspektsiooni andmekogudes ning isikuandmete parandamist nende asutuste ja

isikute andmekogudes, kellele Finantsinspektsioon on need andmed edastanud (st tagamist, et

kaebajale ei viidata kui kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud isikule).

3. Finantsinspektsioon asus 20. juuli 2015. a vastuses nr 4.12-3/2409-2 seisukohale, et tal

puudub seadusest tulenev kohustus ja õigus avaldada taotluses soovitud teavet ja andmeid.

Inspektsioon osutas, et IKS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on lubatud isikuandmeid töödelda andmesubjekti

3-15-2079

nõusolekuta, kui andmeid töödeldakse seaduse alusel. IKS § 15 lg 2 p 3 järgi ei ole andmesubjekti

sel juhul vaja isikuandmete töötlemisest teavitada. IKS § 19 lg 3 teise lause alusel võib seaduses

andmesubjektile tema isikuandmete kohta teabe ja isikuandmete väljastamise korra suhtes näha ette

erandi. Finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 54 lg 1 kohaselt ei ole Finantsinspektsiooni poolt

finantsjärelevalve teostamiseks läbiviidav menetlus avalik. Finantsjärelevalve käigus

finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sh andmed,

dokumendid ja muu teave, finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud

finantsjärelevalve tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on FIS § 54 lgst 2

tulenevalt konfidentsiaalsed. Teave ei ole FIS § 54 lg 3 kohaselt konfidentsiaalne üksnes siis, kui see

on avalikustatud FIS § 2 lgs 1 nimetatud seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud

korras või kui avalikustatava teabe põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku

kohta. Inspektsioon viitas ka, et ebaõigete faktiväidete esitamisel on isikul võimalik oma õigusi

kaitsta võlaõigusseaduse § 1047 järgi.

4. Kaebaja

esitas

kaebuses

Tallinna Halduskohtule

järgmised nõuded: 1)

tühistada

Finantsinspektsiooni 20. juuli 2015. a vastus või tunnistada see õigusvastaseks, kui tegemist on

toiminguga; 2) kohustada Finantsinspektsiooni tegema kaebajale teatavaks IKS § 19 lgs 1 sätestatud

andmed tema kohta; 3) kohustada Finantsinspektsiooni parandama kaebaja isikuandmed

haldustoimikus ja Finantsinspektsiooni andmekogudes (st tagama, et kaebajale ei viidata kui

kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud isikule); 4) kohustada Finantsinspektsiooni tagama, et

isikuandmed parandatakse ka nende asutuste ja isikute andmekogudes, kellele Finantsinspektsioon

on andmed edastanud (st tagama, et kaebajale ei viidata kui kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud

isikule). Alternatiivselt nõuetega 2–4 palus kaebaja kohustada Finantsinspektsiooni vaatama kaebaja

6. juuli 2015. a taotlus uuesti läbi. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

1) Nordea kirjas sisalduv faktiväide, et ta on olnud mitmete aastate jooksul kriminaalmenetluses

kahtlustatav, on väär. Seda tõendavad tsiviilasjas 3. aprillil 2012 tehtud otsuse lk 9 ja Politsei- ja

Piirivalveameti 2011. a saatekiri. Faktiväide on andmed ja kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et

tema kohta vastustaja ja kolmandate isikute juures säilitatavad andmed oleksid õiged (põhiseaduse

(PS) §d 10, 17, 26 ja § 44 lg 3).

2) Enne vastuse koostamist ei kuulanud Finantsinspektsioon kaebajat ära. Ärakuulamisõiguse

rikkumine mõjutas asja lõpptulemust.

3) Kaebaja ei ole isikuandmete töötlemiseks oma nõusolekut andnud (IKS § 12). IKS § 14 lg 1 p 1

sätestab erandi, mille kohaselt pole andmesubjekti nõusolekut andmete töötlemiseks vaja, kui

andmeid töödeldakse seaduse alusel. FIS-s ei sisaldu sätteid, mis lubavad riivata kaebaja

isikuandmete töötlemisega seotud õigusi. FIS § 54 lgd 1–3 on üldsätted finantsjärelevalve kohta ega

näe ette andmesubjekti õiguste kitsendusi. IKS § 20 lgs 1 on sätestatud ammendav loetelu

võimalustest piirata andmesubjekti õigusi saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid ning

nõuda isikuandmete parandamist. Neid aluseid siinsel juhul ei esine. Vastuses ei sisaldu ühtegi

põhjendust, kuidas andmete parandamine ja muude 6. juuli 2015. a taotluses sisalduvate nõuete

rahuldamine takistaks finantsjärelevalve teostamist. Keeldumine on ka ebaproportsionaalne.

Vastusest ei selgu, kas vastustaja kaalus andmete avaldamist FIS § 54 lg 5 alusel.

4) Kui FIS § 54 lgtest 1–3 tuleneb keeld väljastada kaebaja soovitud teavet ja parandada andmeid,

on see norm vastuolus põhiseadusega ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga.

5. Tallinna Halduskohus jättis 9. septembri 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

1) Isikuandmete avaldamisest ja parandamisest keeldumine ei ole haldusakti andmine. Seega on

vastustaja 20. juuli 2015. a vastus olemuselt toiming. Kaebust tuleb tõlgendada selliselt, et

Finantsinspektsiooni vastuse õigusvastasuse tuvastamist soovib kaebaja kohustamisnõuete

eeldusena, mitte eraldi nõudena.

2(9)

3-15-2079

2) Nordea kirjas pole kaebajat nimeliselt mainitud, kuid kirjas viidatud äriühingu juhatuse liikmena

kuulub ta isikute ringi, keda Nordea kirjas mainiti. Kui vastustaja on saanud kirja, mis sisaldab

väiteid kaebaja kohta, tuleb vastustajat pidada isikuandmete töötlejaks ning kaebajat

andmesubjektiks IKS §de 4 ja 5 mõttes.

3) Kaebajal on õigus, et IKS § 20 lgs 1 ei ole alust piirata andmesubjekti õigust saada teavet ja enda

isikuandmeid olukorras, kus isikuandmed on kogutud mitteavalikus menetluses (FIS § 54).

Vastustaja viide IKS § 19 lg 3 teisele lausele ei ole õige, kuna see säte võimaldab reguleerida

tutvumise korda. Tutvumise õiguse piiramise ammendavad alused on sätestatud IKS § 20 lgs 1. FIS

§ 54 seletuskirjast ei nähtu, kas seadusandja soovis teha erandit IKS-st.

4) Kaebaja taotlus teha talle teatavaks IKS § 19 lgs 1 sätestatud andmed tuleb jätta siiski

rahuldamata. Esiteks, tegu oli isikuandmete töötlemisega seaduse alusel avaliku ülesande täitmiseks

isiku nõusolekuta (IKS § 14 lg 1 p 1). IKS § 15 lg 2 p 3 alusel oli vastustajal õigus jätta kaebaja

tema isikuandmete töötlemisest teavitamata. Isegi kui järelevalvemenetlus algatati kaebaja avalduse

alusel, ei olnud kaebaja menetlusosaline, mistõttu oli menetlus tema suhtes kinnine. Kui isik saab

oma isikuandmete töötlemisest mingil viisil teada, ei teki isikuandmete töötlejal sellest kohustust

isikuandmed avalikustada. Teiseks, kaebuse eesmärk on selgitada välja kaebaja kohta esitatud valed

faktiväited ja tagada nende parandamine selliselt, et kaebajale ei viidataks kui kriminaalmenetluses

kahtlustuse saanud isikule. Isikuandmete parandamist kaebaja nõuda ei saa. Andmesubjekti IKS

§ 21 lgst 1 tulenev õigus on välistatud, kui isikuandmete töötleja töötleb tema kohta käivaid

andmeid alusel, milleks IKS § 14 kohaselt pole andmesubjekti nõusolekut tarvis, eelkõige näiteks

seadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Vastustaja on selgitanud, et kui tal peaks tekkima seaduslik

alus ja vajadus kasutada kaebaja kohta olemasolevaid andmeid tema vastu, saab kaebaja võimaluse

osaleda sellekohases haldusmenetluses.

5) Nõue kohustada vastustajat tagama ebaõigete andmete parandamine kõrvaliste isikute

andmekogudes tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja ei saa nõuda teistelt isikutelt kaebaja

isikuandmete parandamist. IKS § 24 p 6 kohaselt saab ta kolmandaid isikuid vaid teavitada, et tema

on isikuandmed parandanud.

6) Vastustaja ei pidanud kaebajat ära kuulama, sest tal puudus kaalutlusõigus ja tegu ei olnud

keerulise taotlusega, mis eeldanuks kaebajale lisaküsimuste esitamist.

7) FIS § 54 ei ole vastuolus põhiseadusega ega Euroopa Liidu toimimise lepinguga. Järelevalvelise

teabe salastatus on vajalik, vältimaks finantsturu ebaadekvaatseid reageeringuid informatsioonile ja

selle kaudu ebasoodsat arengut turul. Sellise teabe konfidentsiaalsus on nimetatud eesmärgi

saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ja teha

uus otsus, millega kaebus rahuldada.

7. Tallinna Ringkonnakohus

jättis

6. novembri 2017. a otsusega

apellatsioonkaebuse

rahuldamata, Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata ja menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

Kohtu seisukohad olid järgmised.

1) Halduskohtu otsuse põhjendused on õiged ja puudub vajadus neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 201 lg 4).

2) Kaebaja viide haldusasjale nr 3-3-1-85-15 ei ole asjakohane, kuna vaidlus ei seisne selles, kas esines ülekaalukas

avalik huvi oma andmetega tutvuda.

3) FIS § 54 lg 5 võimaldab avalikustada väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -lepingu nende andmisest või

sõlmimisest arvates, kui see on vajalik investorite, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või

finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Kaebaja puhul ei ole selle sätte eeldused täidetud. Finantsturu

toimimist on normis silmas peetud laiemalt. Normi eesmärk ei ole veenda selles igat üksikisikut.

4) Finantsinspektsioon ei saa asuda parandama andmeid, mida kolmas isik on inspektsioonile edastatud kirjas esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3(9)

3-15-2079

8. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused

tühistada, teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, ja välja mõista menetluskulud. Kassaatori

seisukohad on järgmised.

1) FIS § 54 lgd 1–3 ei piira kaebaja õigust tutvuda oma isikuandmetega ja nõuda nende parandamist.

2) Kui Riigikohtu hinnangul välistavad FIS § 54 lgd 1–3 eelnimetatud õigused, on need sätted

vastuolus PS § 44 lgga 3 (koostoimes Eesti Vabariigi ja Kasahstani Vabariigi vahelise vastastikuse

mõistmise ja koostöö lepingu art-ga 4, sest kaebaja on Kasahstani kodanik) ja §ga 26.

3) Ebaõiged on vastustaja osutused, nagu oleks tal õigus tugineda Euroopa Liidu õigusaktidest

tulenevale ametisaladuse hoidmise kohustusele. PS § 44 lg 3 piiramine Euroopa Liidu direktiivide

täitmiseks ei ole lubatav. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 53 alusel võivad liikmesriigid

põhiseadusega antud õigusi laiendada ja täiendada, kuid ei või neid piirata ega kitsendada.

4) Kohtupraktika tunnustab isiku õigust nõuda ebaõigete andmete parandamist (tsiviilasi nr 32180-

13, p 34), sh isikutelt, kellele töötleja need andmed edastas (tsiviilasi nr 3-2-1-127-10). Sama

sätestab ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 8 lg 2. Seejuures ei ole oluline isikuandmete

töötlemise eesmärk või tagajärg, st asjasse puutumatu on vastustaja argument, et kaebaja ei ole

finantsjärelevalve haldusmenetluses osaline.

5) Vastustaja ei ole järginud proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja ei ole kordagi väitnud, et

kaebaja soovitud toimingute tegemisel oleks tekkinud või võis tekkida konkreetne kahju

finantsjärelevalve teostamisele. Andmete tekkimisest on möödunud pikk aeg. Nordea filiaal

kustutati äriregistrist 1. märtsil 2017.

6) Vaidluse lahendamiseks võib olla vajalik küsida eelotsust selle kohta, kas direktiivide

nr 2006/48/EÜ art-d 44–52 ja nr 2013/36/EL art-d 53–55 võimaldavad piirata füüsilise isiku

andmekaitseõigusi, kui ta ei ole finantsjärelevalve subjekt; kui jah, siis kas viidatud direktiivid on

selles osas kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu art-ga 16 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta

art-ga 8.

7) Menetluskulude nimekiri on esitatud haldus- ja ringkonnakohtule. Kassatsioonimenetluses

kaebaja menetluskulude nimekirja ei esita.

9. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused

muutmata ning kõik menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja seisukohad on järgmised.

1) Finantsinspektsioon jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde.

2) Vaidlus taandub küsimusele, kas ja milline roll on FIS §l 54 olukorras, kus Finantsinspektsioon

saab järelevalvemenetluse raames teavet isiku kohta, kes ise ei ole finantsjärelevalve all.

3) IKS § 10 lg 1, § 14 lg 1 p 1 ja § 19 lg 3 võimaldavad teha eriseadusega erandi. Sellisteks

eriseadusteks on ka FIS ja FIS §s 2 nimetatud seadused. FIS § 54 lg 2 järgi on finantsjärelevalve

käigus saadud teave konfidentsiaalne, kusjuures FIS § 2 lg 1 mõttes on finantsjärelevalve kõik see,

mis seondub konkreetse finantsjärelevalve subjekti ja Finantsinspektsiooni vahelise suhtlusega

(konkreetsel juhul Nordea panga kiri inspektsioonile).

4) Finantsjärelevalvemenetluse väline isik (nt finantsjärelevalve subjekti klient) ei saa

menetlusosalise staatuseta kasutada järelevalvemenetluses kogutud andmete suhtes eraldiseisvalt

IKS-s sätestatud õigusi. Vastasel korral muutuksid erivaldkondade õigused sisutühjaks. Kui isik

muutub finantsjärelevalvemenetluses menetlusosaliseks, siis kaasatakse ta menetlusse. Nii näiteks

sätestab krediidiasutuste seaduse § 973

lg 2, et menetlusosalisel on õigus tutvuda

Finantsinspektsioonis tema kohta kogutud andmetega. Asjaolu, et finantsjärelevalvemenetluse tulem

mõjutab kaudselt nt krediidiasutuse kliente, ei muuda neid menetlusosaliseks. Samamoodi ei olnud

kaebaja (ega temaga seotud äriühing, kelle kaebuse alusel Finantsinspektsioon Nordea poole

pöördus) finantsjärelevalve all ega menetlusosalise staatuses Nordea suhtes toimunud

järelevalvemenetluses, mille teave on FIS § 54 kaitse all.

5) Finantsinspektsioonil puudub kohustus viia läbi menetlus uurimaks, kas õige on Nordea või

kaebaja seisukoht. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta kirja koostaja kaudu.

4(9)

3-15-2079

6) Finantsjärelevalvelise saladuse hoidmise kohustus on reguleeritud samalaadselt eri

finantsjärelevalve all olevates valdkondades. Praegusel juhul puudutab see pangandust, millele

laienevad direktiivi 2013/36/EL art-d 53–61 ja põhjendus 29, mis on üle võetud FIS §desse 34, 54

jm konfidentsiaalset infot puudutavatesse normidesse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassatsiooniastmes puudub vaidlus järgmistes küsimustes. Nordea 24. mai 2012. a kirjas

sisalduvad kaebaja isikuandmed IKS § 4 mõttes: viide talle kui äriühinguga "seotud isikule" seob

kirjas sisalduva faktiväite temaga. Kuna Nordea kiri saadeti Finantsinspektsioonile, on viimane IKS

§ 5 ja § 7 lg 1 kohaselt isikuandmete töötleja, kuigi mitte andmete looja. Finantsinspektsiooni

20. juuli 2015. a vastus, milles keelduti teabe ja andmete väljastamisest ning andmete

parandamisest, on olemuselt toiming. Kaebaja ega temaga seotud äriühing ei olnud Nordea 24. mai

2012. a kirja saatmise ajal ega ka 6. juulil 2015 Finantsinspektsioonile taotluse esitamise hetkel

finantsjärelevalve menetluse menetlusosalised.

11.Vaidlus taandub küsimusele, kas Finantsinspektsioonil oli õiguslik alus keelduda kaebajale teabe

ja isikuandmete väljastamisest (IKS § 19) ning isikuandmete parandamisest nii Finantsinspektsiooni

kui ka nende asutuste ja isikute (edaspidi kolmandad isikud, hõlmab ka haldusorganeid (vt IKS § 9))

andmekogudes, kellele ta võis need edastada (IKS § 21). Teave IKS § 19 mõttes hõlmab seda, kas

Finantsinspektsioon töötleb tema isikuandmeid, mis on töötlemise eesmärk, kes või mis on

isikuandmete allikad, kolmandad isikud, kellele isikuandmed on edastatud, jms. Seejuures kui

kaebaja kohustamisnõue andmete parandamiseks puudutab konkreetseid isikuandmeid (Nordea

kirjas sisalduv viide kaebajale kui kahtlustatavale), siis kohustamisnõue teabe ja isikuandmete

saamiseks hõlmab kõiki kaebaja isikuandmeid, mida Finantsinspektsioon 6. juuli 2015. a taotluse

esitamise hetkel töötles.

12. Kolleegium selgitab esmalt, milline on tema seisukoht tõlgenduste suhtes, mille kohtud on

isikuandmete kaitse seadusele andnud (I), ning annab hinnangu kaebaja kohustamisnõudele teabe ja

tema kohta käivate isikuandmete saamiseks (II). Seejärel analüüsib kolleegium kaebaja

kohustamisnõuet tema isikuandmete parandamiseks (III) ja lahendab kassatsioonkaebuse (IV).

I

13. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajal ei ole õigust saada teavet ega tema kohta käivaid

isikuandmeid kahel põhjusel. Esiteks on Finantsinspektsioonil õigus töödelda isikuandmeid avaliku

ülesande täitmiseks andmesubjekti nõusolekuta ja teda sellest teavitamata. Kui isik ei ole ega peagi

olema teadlik andmete töötlemisest, ei saa halduskohtu arvates andmetega tutvumata jäämine tema

õigusi rikkuda. See on nii ka juhul, kui ta saab andmete töötlemisest juhuslikult teada. Teiseks,

halduskohtu hinnangul on isikuandmetega tutvumine eesmärgipärane vaid juhul, kui sellega kaasneb

võimalus nõuda nende parandamist. Parandamise nõue on aga välistatud, kui töötleja töötleb

andmeid alusel, milleks IKS § 14 järgi andmesubjekti nõusolekut tarvis ei ole. Ringkonnakohus

nõustus eeltooduga.

14. Kirjeldatud kohtute arusaam isikuandmete kaitse seaduse tõlgendamisest on ekslik. Selline

lähenemine tähendaks, et isikul puuduks sisuliselt igasugune õigus teada, milliseid tema

isikuandmeid avaliku ülesande täitmiseks töödeldakse, ning võimalus nõuda nende parandamist,

sulgemist või kustutamist, kui andmed on väärad, kui andmetöötlus on vastuolus isikuandmete

töötlemise põhimõtetega (IKS § 6) vms. Nimelt võivad kõik haldusorganid töödelda isikuandmeid

andmesubjekti nõusolekuta teda sellest teavitamata avaliku ülesande täitmise käigus seaduse,

5(9)

3-15-2079

välislepingu või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduva õigusaktiga

ettenähtud kohustuse täitmiseks (IKS § 10 lg 2, § 14 lg 1 pd 1 ja 2, § 15 lg 2 p 3). Kohtute

tõlgenduse korral ei oleks tagatud PS § 44 lgs 3 sätestatud põhiõigus tutvuda inimese kohta

riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Ometi on see kvalifitseeritud

seadusereservatsiooniga põhiõigus.

15. Asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda

isikut sellest teavitamata, ei järeldu eeltoodust tulenevalt see, et isikul puuduvad IKS §des 19 ja 21

sätestatud õigused. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul

üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ning seda sõltumata sellest, kuidas isik saab

andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil

põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased

andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata,

kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu

otsekohalduv õigusakt (vt ka haldusasi nr 33-1-84-15, p 24).

II

16. Nagu öeldud, hõlmab kaebaja kohustamisnõue teabe ja isikuandmete saamiseks kõiki kaebaja

isikuandmeid, mida Finantsinspektsioon 6. juuli 2015. a taotluse esitamise hetkel töötles. Seejuures

ei olnud kaebaja Nordea 24. mai 2012. a kirja saatmise ajal ega ka 6. juulil 2015

Finantsinspektsioonile taotluse esitamise hetkel finantsjärelevalve menetluse menetlusosaline.

17. Isikuandmete kaitse seadus võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. a

direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise kohta (edaspidi isikuandmete kaitse direktiiv). Isikuandmete kaitse direktiivi põhjenduse

43 ja art 13 lg 1 p e järgi on andmesubjekti õiguste piirangu legitiimne eesmärk mh liikmesriigi või

Euroopa Liidu oluliste majanduslike või rahanduslike huvide kaitse. Direktiivist ja seda selgitavast

kohtupraktikast nähtub siiski, et kui liikmesriik otsustab direktiivis sätestatud võimalust kasutada ja

piirangu kehtestada, tuleb seda teha seadusega ja piirang peab olema proportsionaalne (nt

kohtuasjad C-473/12, IPI, pd 32, 37, 39; C-73/16, Puškár, p 116). Direktiivi 95/46/EÜ põhjenduses

44 lisatakse, et ka liidu õiguse sätete tõttu võib liikmesriikidel osutuda vajalikuks kõrvale kalduda

direktiivi sätetest, mis käsitlevad andmetele juurdepääsu õigust, üksikisikute teavitamise kohustust

ja andmete kvaliteeti, et kindlustada liikmesriigi või Euroopa Liidu oluliste majanduslike või

rahanduslike huvide kaitse.

18. Finantsinspektsioon leiab, et tema keeldumise õiguslik alus tuleneb Finantsinspektsiooni

seadusest (eeskätt FIS §st 54) kui eriseadusest isikuandmete kaitse seaduse suhtes (vrd ka haldusasi

nr 3-3-1-39-15, p 13). FIS § 54 "Kontrollimisandmete salastatus" lg 1 sätestab, et inspektsiooni

poolt finantsjärelevalve teostamiseks läbiviidav menetlus ei ole avalik. Lõige 2 näeb ette, et

finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud

teave, sealhulgas andmed, dokumendid ja muu teave, finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid,

aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki

andmekandjal on konfidentsiaalsed. Lõike 3 järgi ei ole teave konfidentsiaalne, kui see on

avalikustatud FIS § 2 lgs 1 nimetatud seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud

korras või kui avalikustatava teabe põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku

kohta. Järgnevad lõiked reguleerivad teabe avalikustamist ja konfidentsiaalse teabe edastamist

teistele asutustele. Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve

subjektidega (vt FIS § 2 lgd 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja

6(9)

3-15-2079

kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lgs 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4,

korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lg 4).

19. FIS § 54 võtab üle mitu Euroopa Liidu õigusakti, näiteks direktiivid 2014/65/EL

(finantsinstrumentide turgude kohta; eelkäijaks direktiiv 2004/39/EÜ), 2009/138/EÜ (kindlustus- ja

edasikindlustustegevuse kohta) ja 2013/36/EL (krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohta;

eelkäijaks direktiiv 2006/48/EÜ). Kõnealused direktiivid ei välista sõnaselgelt isikuandmete kaitse

direktiivis sätestatud andmesubjekti õiguste kohaldatavust. Mõnes direktiivis tehakse deklaratiivseid

viiteid isikuandmete kaitse direktiivile (Euroopa andmekaitseinspektori arvamuses (2012/C 175/01)

tehtud ettepanekute alusel, vt nt direktiivi 2013/36/EL põhjendus 103 ja art 62, direktiivi

2014/65/EL põhjendus 106 ja art 78). Direktiivid sisaldavad ka mõningaid erinorme. Küll aga

näevad kõik direktiivid ette ametisaladuse hoidmise kohustuse, reguleerides detailselt

konfidentsiaalse teabe kasutamist, teabevahetust järelevalve- ja muude asutuste vahel, samuti

kolmandate riikidega, ning andmete avaldamist ja avalikustamist.

20. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-140/13 direktiivi 2004/39/EÜ art-s 54 sätestatud

ametisaladuse hoidmise kohustuse sisustamisel märkinud: "Liikmesriigisisesel järelevalvel ja eri

liikmesriikide pädevate asutuste omavahelisel teabevahetusel põhineva investeerimisühingute

tegevuse kontrollisüsteemi /.../ tõhus toimimine eeldab, et nii kontrollitavad äriühingud kui ka

pädevad asutused saavad olla kindlad, et jagatud konfidentsiaalne teave jääb põhimõtteliselt

konfidentsiaalseks /.../ [K]ui taoline usaldus puudub, siis edastataks pädevale asutusele järelevalve

teostamiseks vajalikku konfidentsiaalset teavet üksnes vastu tahtmist. Seega näeb direktiivi 2004/39

artikli 54 lõige 1 ette ametisaladuse hoidmise kohustuse kui üldreegli mitte ainult asjaomaste

äriühingute, vaid samuti liidu finantsinstrumentide turu nõuetele vastava toimimise kaitseks.

Erandjuhud, mil üldine konfidentsiaalse teabe avalikustamise keeld ei takista selle teabe edastamist

või kasutamist, on üksikasjalikult ette nähtud direktiivi 2004/39 artiklis 54. Seega saab üldisest

konfidentsiaalse teabe avalikustamise keelust teha erandi ainult konkreetselt nimetatud sättes ette

nähtud olukorras." (C140/13, Altmann jt, pd 31–35)

21. Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs avalikule

teabele. Sama kehtib andmesubjekti juurdepääsu kohta teabele ja isikuandmetele. Eeltoodud

Euroopa Kohtu seisukohast nähtub, et finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise

kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ja juurdepääs avalikule

teabele on erand, kusjuures erandid on selgesõnaliselt erinormides sätestatud. Kolleegiumi

hinnangul kehtib see tõdemus ka isikuandmetele juurdepääsu suhtes. Kirjeldatud arusaam on vajalik

piiriüleseks tõhusaks vastastikusel usaldusel ja tunnustamisel põhinevaks finantsjärelevalveks, mis

tagab finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse. Järelevalveasutused on küll

kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid (nagu kinnitavad ka ps 19

nimetatud direktiivid), kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda

juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele.

22. Eeltoodust tuleneb, et Finantsinspektsiooni keeldumine anda kaebajale kui andmesubjektile

teavet ja isikuandmeid IKS § 19 mõttes oli FIS § 54 lg 2 alusel õiguspärane. Kohtud on jätnud

kaebaja kohustamisnõude teabe ja isikuandmete saamiseks seega õigesti rahuldamata.

Finantsinspektsiooni põhitegevusvälise toetava tegevuse (n-ö tugiteenused, nt personalialased

otsustused, asjaajamine jms) raames töödeldud andmetele juurdepääsule laieneb IKS § 19. Kaebaja

eesmärk tutvuda Finantsinspektsiooni töödeldavate isikuandmetega piirdus kohtumenetluses

esitatud seisukohtadest tulenevalt Finantsinspektsiooni sisulise tegevusega (s.o

finantsjärelevalvega). Seetõttu puudub vajadus kohustada vastustajat uuesti vastama kaebaja

juurdepääsutaotlusele n-ö tugiteenuste kohta.

7(9)

3-15-2079

III

23. Kaebaja taotles isikuandmete parandamist (Nordea kirjas sisalduv viide kaebajale kui

kahtlustuse saanud isikule) Finantsinspektsiooni haldustoimikus ja andmekogudes ning

Finantsinspektsiooni kohustamist tagama, et isikuandmed parandatakse nende kolmandate isikute

andmekogudes, kellele Finantsinspektsioon on andmed edastanud. Vastustaja on seisukohal, et

kaebaja peaks pöörduma andmete parandamiseks andmete looja (s.o Nordea), mitte

Finantsinspektsiooni poole, ning et vaidlus nende vahel tuleks lahendada tsiviilkorras.

24. Isikuandmete kaitse seadus tõstab andmete õigsuse eriliselt esile: andmete õigsus on osa

andmete kvaliteedi põhimõttest (IKS § 6 p 5, direktiivi 95/46/EÜ art 6 lg 1 p d). IKS § 21 lgst 1

tuleneb andmesubjekti õigus nõuda tema isikuandmete töötlejalt ebaõigete isikuandmete

parandamist (direktiivi 95/46/EÜ art 12 p b). IKS § 24 näeb ette mitu töötleja kohustust seoses

ebaõigete andmetega (vt pd 2–5), sh nähtub pst 6, et andmeid parandama ei ole kohustatud üksnes

andmete looja, vaid ka see, kes on andmed saanud kolmandalt isikult, kuid kes tuvastab nende

ebaõigsuse. Andmete parandamisel lasub parandajal (sh haldusorganil) üldjuhul kolmandate isikute

teavitamise kohustus, kuid andmete parandamist kolmandate isikute andmekogudes parandaja

tagada ning kaebaja haldusorganilt nõuda ei saa – haldusorgan saab üksnes täita

teavitamiskohustust.

25. Õigus nõuda isikuandmete parandamist ei ole siiski piiramatu. Alused, mil võib jätta

rahuldamata andmesubjekti nõude parandada tema isikuandmed, on üldnormidena sätestatud IKS

§ 21 lgs 3 koostoimes IKS §ga 20 (vt ka eelnevalt ps 17 kirjeldatud isikuandmete kaitse direktiivis

sätestatu).

26. Praegusel juhul on tegu teabega, mille Finantsinspektsioon on saanud finantsjärelevalve

käigus ja millele FIS § 54 lg 2 kohaselt puudub kaebajal kui andmesubjektil, kuid

finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul juurdepääsuõigus. Arvestades eelkirjeldatud

finantsjärelevalvesüsteemi eripärasid ametisaladuse hoidmise kohustuse ja teabevahetuse

konfidentsiaalsuse suhtes, puudub kaebajal õigus nõuda andmete parandamist. Selle põhjuseks on

tõik, et andmete parandamine või parandamata jätmine võib kahjustada ametisaladuse hoidmise

kohustuse olemust. Pelk asjaolu, kas järelevalveorgan nõustub andmesubjekti nõuet rahuldama või

mitte, võib anda aluse järeldusteks, mis kahjustavad konfidentsiaalsust. Veel enam riivaks

ametisaladuse hoidmise kohustust olukord, kus andmesubjekti nõude osalisel või täielikul

rahuldamata jätmisel oleks Finantsinspektsioon kohustatud seda põhjendama (vt haldusmenetluse

seaduse § 43 lg 4 p 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete

ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid

andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus.

27. Eeltoodust tulenevalt on kohtud õigesti jätnud rahuldamata kaebaja kohustamisnõude

isikuandmete parandamiseks Finantsinspektsiooni haldustoimikus ja andmekogudes ning

Finantsinspektsiooni kohustamiseks tagada isikuandmete parandamine kolmandate isikute

andmekogudes, kellele Finantsinspektsioon andmed edastas.

IV

28. Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu

6. novembri 2017. a otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi,

asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.

8(9)

3-15-2079

29. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja ja temaga seotud äriühingu nimi asendada

tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

30. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108

lg 1). Kautsjon tuleb kanda riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). Vastustaja pole menetluskulude

hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)