2-15-9050/63 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 17. mai 2018. a

Tsiviilasja number

2-15-9050

Tsiviilasi

Osaühing

IV

INVEST

DEVELOPMENT

hagi

OSAÜHING

ARENDUS-INVEST

(kustutatud)

ja

Callidus

Builds

Osaühingu

vahel

sõlmitud

nõude

loovutamise lepingu täitemenetluses tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

24 267 eurot 85 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. jaanuari 2018. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Callidus Builds Osaühingu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Callidus Builds Osaühing, (registrikood

11523965), esindaja Silver Peepmaa

Vastustaja

(hageja):

Osaühing

IV

INVEST

DEVELOPMENT (registrikood 11129843), esindaja Julia

Tuštšenko

RESOLUTSIOON

1. Jätta Callidus Builds Osaühingu apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 18. jaanuari 2018. a otsus

muutmata.

3. Võtta asja juurde 2. augusti 2013. a nõude loovutamise

leping.

4. Jätta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus

muutmata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

Callidus Builds Osaühingu kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ IV INVEST DEVELOPMENT (hageja) esitas 15. juunil 2015 Viru Maakohtule hagi

OSAÜHING ARENDUS-INVEST (kustutatud, kostja I) ja Callidus Builds Osaühingu

(kostja II) vastu tunnistada kehtetuks kostjate vahel 9. oktoobril 2012 ja 2. augustil 2013

sõlmitud nõude loovutamise leping, millega kostja I loovutas kostjale II nõude summas

65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX INVEST vastu. Hageja palus kohustada kostjat II

tasuma nõude loovutamise lepingust saadu hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva

kohtutäituri Krista Järveti arveldusarvele.

Hagiavalduse kohaselt on Viru Maakohtu 17. novembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-

48810 kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud põhivõlgnevus 16 399 eurot 35 senti ja

30. septembri 2014 seisuga viivised summas 6810 eurot 75 senti ning alates 1. oktoobrist

2014 viivised 0,025% päevas. Hageja nõude tagamiseks seadis maakohus viidatud

tsiviilasjas käsutamise keelumärke kostja I vallasvarale. Hageja esitas 23. aprillil 2015

maakohtu otsuse kohtutäiturile sundtäitmiseks. Viru Maakohtu 17. novembri 2014 otsus

jõustus resolutsiooni p-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas 30. detsembril 2014. Kohtutäituri teate

kohaselt puudub kostjal I vara nõude rahuldamiseks.

Kostjad sõlmisid 9. oktoobril 2012, s.o koheselt pärast hageja 1. oktoobri 2012 nõudekirja

saamist, lihtkirjalikus vormis nõude loovutamise lepingu, millega kostja I loovutas

kostjale II nõude 65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX INVEST vastu 9. juuni 2008

hoonestusõiguse müügilepingute alusel. Kostjad sõlmisid 2. augustil 2013 notariaalselt

tõestatud vormis nõude loovutamise lepingu, milles kinnitasid, et 9. oktoobril 2012 sõlmitud

nõude loovutamise lihtkirjalik leping on kehtiv. Hagi esitati 16. juunil 2015. Seega sõlmiti

nõude loovutamise lepingud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist tehingu kehtetuks

tunnistamiseks. Lepingu p-s 1.11 kinnitas kostja I, et OÜ CASTNIX INVEST jättis kostjale

I tasumata 65 528 eurot 68 senti. OÜ CASTNIX INVEST tasus 10. oktoobrist 2014 kuni

14. oktoobrini 2014 kostjale II nõude loovutamise lepingute alusel 63 982 eurot.

Hageja täpsustas oma nõudeid ja palus (I kd, tl 191-193) tunnistada täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 187 ja § 188 alusel kostja I ja kostja II vahel 9. oktoobril 2012. ja 2. augustil 2013

sõlmitud nõude loovutamise lepingud kehtetuks või alternatiivselt tuvastada, et kostja I ja

kostja II vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingud on tühised ning määrata kindlaks

kohtuotsuse täitmise kord ja mõista välja kostjalt II nõude loovutamise lepingu järgi saadu

summas 24 267 eurot 85 senti hageja kasuks Narva kohtutäitur Krista Järveti arvelduskontole.

Kostja I, loovutades kostjale II nõude OÜ CASTNIX INVEST vastu summas 65 528 eurot

68 senti 2740 euro eest, kahjustas võlausaldajate huve. Äriregistri andmete kohaselt on

kostja I juhatuse liige ja ainuosanik Andrei Dmitrijev, kes oli teadlik, et kostjal I on

kohustused hageja ees summas 16 399 eurot 35 senti, millele lisanduvad viivised ning ka

sellest, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise tagajärjel puudub põhivõlgnikul vara,

millele saaks pöörata sissenõuet hageja nõude rahuldamiseks.

Kostja II ainuosanik on samuti Andrei Dmitrijev, kes kostja II juhatuse liikmena sõlmis

nõude loovutamise lepingud ja oli teadlik, et kostjal I on kohustused hageja ees ning ka

sellest, et nõude loovutamisel puudub kostjal I vara, millele saaks pöörata sissenõuet hageja

nõude rahuldamiseks. Seega oli kostja I nõude loovutamise lepingute sõlmimisel teadlik

hageja huvide kahjustamisest. Pärast nõude 65 528 euro 68 sendi loovutamist kostjale II

muutus kostja I maksejõuetuks.

Kostja II tuleb lugeda kostja I lähikondseks pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 p 6 alusel.

Hageja õigus nõuda raha kostjalt II tuleneb sellest, et kostja II on saanud kehtetu nõude

loovutamise lepingute järgi 63 982 eurot. Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2014

otsusega tsiviilasjas nr 2-13-7268 mõisteti OÜ-lt CASTNIX INVEST kostja I kasuks välja

65 528 eurot 68 senti, ei muuda hageja nõuet kostja II vastu olematuks. Tallinna

Ringkonnakohtu otsuses on tuvastatud, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 242 lg 1 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 3 järgi peab hoonestusõiguse üleandmiseks kohustavast

tehingust (müügilepingust) tuleneva nõude loovutamise leping olema sõlmitud notariaalses

vormis ja seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu on kostja I ja kostja II vaheline

9. oktoobri 2012 nõude loovutamise leping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1

järgi tühine. Viru Maakohtu 4. detsembri 2012 ja Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2013

määruste alusel on seatud kostja I vallasvarale alates 4. detsembrist 2012 käsutuskeeld ning

vara on arestitud hageja kasuks.

Kostjate vahel 2. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise leping on TsÜS § 88 järgi

tühine, kuna rikub 4. detsembri 2012 ja 27. veebruari 2013 määrustes seatud vara

käsutuskeeldu. Hageja on seisukohal, et kostja I kustutamine äriregistrist tsiviilasjas 2-15-

11627 pankrotimenetluse raugemise tõttu alates 22. jaanuarist 2016 tõendab, et nõude

loovutamise tehingute tagajärjel muutus kostja I maksejõuetuks.

Registrist kustutatud kostja I huve ei saa käesolevas tsiviilasjas tehtav lahend rikkuda. Hagi

toimetati kostjale I kätte, kuid kostja I ei esitanud hagile vastuväiteid. Raha väljamõistmise

nõue on esitatud kostja II vastu. Hagejal on võimalik esitada avaldus kostja I suhtes täiendava

likvideerimise läbiviimiseks. Kostja I ajutine pankrotihaldur ei tohtinud käesoleva vaidluse

tõttu esitada avaldust kostja I äriregistrist kustutamiseks. Kostja I ajutist pankrotihaldurit

teavitati õigeaegselt hageja nõudest. Kostja II seisukoht, et hageja pidi tasuma

pankrotimenetluse jätkamiseks vajaliku summa kohtu deposiiti on vastuolus TsMS §-ga 2.

Kuna kostja I ajutine pankrotihaldur ei esitanud vastuväiteid hagile, tuleb hagi faktilised

asjaolud

lugeda

kostja

I

ajutise

pankrotihalduri

poolt

omaksvõetuks

vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-le 4.

2. Viru Maakohus rahuldas 29. juuli 2015 määrusega hageja hagi tagamise avalduse, millega

kanti hagi tagamiseks kostjale II kuuluvale kinnisasjale asukohaga Tallinna mnt 24-M1

Narva linn neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas

25 000 eurot hageja kasuks.

3. Hagimaterjalid ja kohtumäärused toimetati kätte kostja I ajutisele haldurile 11. jaanuaril

2016 (I kd, tl 137 pöördel).

Kostja I ajutine haldur avaldas 25. jaanuaril 2016, et Viru Maakohtu 15. detsembri 2015

määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11627 lõpetati kostja I pankrotiavalduse menetlemine

pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Tartu Maakohtu registriosakonna 22. jaanuari

2016 määrusega nr Ä 40018006/7 on kostja I äriregistrist kustutatud alates 22. jaanuarist

2016 ilma õigusjärgluseta.

4. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II on

seisukohal, et hagejal puudus õiguslik alus hagi esitamiseks. Avaliku andmebaasi

www.riigiteataja.ee/kohtuteave andmetel jõustus Viru Maakohtu 17. novembri 2014 otsus

tsiviilasjas nr 2-12-48810 alles 11. juunil 2015.

Hageja ei saanud 23. aprillil 2015 alustada täitemenetlust jõustumata kohtulahendi alusel.

Kohtutäitur jättis kontrollimata täitemenetluse alustamise eeldused. Hageja ei ole järginud

hagi esitamise eeldusi ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata ning menetlus lõpetada. Samuti tuleb

tühistada Viru Maakohtu 29. juuni 2015 määrus hagi tagamise abinõude kohaldamiseks.

Kostja II leidis, et hageja on menetluses muutunud hagi eset, milleks kostja nõusolekut ei

andnud (I kd, tl 176-177).

Kostja II on seisukohal, et vaidlus 9. oktoobril 2012 ja 2. augustil 2013 sõlmitud nõude

loovutamise lepingute kehtivuse üle on asjakohatu, sest Ringkonnakohtu 22. mai 2014

lahendiga tsiviilasjas nr 2-13-7268 tunnistati viidatud lepingud õiguspäraseks ning mõisteti

nende lepingute alusel kostja II kasuks välja 65 528 eurot 68 senti.

Õiguslikud alused kostja I suhtes täiendava likvideerimise läbiviimiseks puuduvad põhjusel,

et enne kostja I pankrotimenetluse raugemist anti võlausaldajatele võimalus deponeerida

kohtu deposiitarvele rahalised vahendid menetluskulude katteks. Hageja ei soovinud kostja I

pankrotimenetluse jätkumist, mistõttu puudub hagejal õiguslik alus taotleda käesoleval ajal

kostja I täiendava likvideerimise läbiviimist.

5. Viru Maakohus lõpetas 11. novembri 2016 määrusega (jõustunud 18. aprill 2017)

menetluse hageja hagis kostja I vastu nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamiseks ja jätkas menetlust hageja hagis kostja II vastu nõude loovutamise

lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus jättis 18. jaanuari 2018 otsusega rahuldamata kostja II taotlused hagi läbi

vaatamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks ning rahuldas hageja hagi kostja II vastu.

Maakohus tunnistas TMS § 187 ja § 188 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ja

kostja II vahel 9. oktoobril 2012 sõlmitud ja 2. augustil 2013 notariaalselt tõestatud nõude

loovutamise lepingud, millega kostja I loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68

senti OÜ CASTNIX INVEST vastu. Maakohus mõistis välja kostjalt II nõude loovutamise

lepingu järgi saadu summas 24 267 eurot 85 senti hageja kasuks Narva kohtutäitur Krista

Järveti arvelduskontole. Maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude tuvastada

kostjate vahel 9. oktoobril 2012 ja 2. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingute

tühisus. Maakohus jättis Viru Maakohtu 29. juuni 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõud jõusse kuni kohtuotsuse täitmiseni kostja II poolt ning jättis kostja II menetluskulud

tema enda kanda ja hageja menetluskulud kostja II kanda.

7. Viru Maakohtu 17. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 2-12-48810 on resolutsiooni

punktide 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas jõustunud 30. detsembril 2014 (I kd, tl 113). Täitemenetlust

alustati hageja kui sissenõudja 23. aprilli 2015 avalduse alusel. Seega on kostja väide, et

hageja ei saanud täitemenetlust alustada, alusetu.

8. Maakohtu hinnangul on ekslik kostja II seisukoht, et Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai

2014 jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-13-7268 (I kd, tl 104-107) tunnistati vaidlusalused

nõude loovutamise lepingud õiguspäraseks, mistõttu tuleks hagi jätta läbi vaatamata.

Hageja esitas nõude tunnistada kostjate vahel 9. oktoobril 2012 ja 2. augustil 2013 sõlmitud

nõude loovutamise lepingud kehtetuks TMS § 187 ja § 188 alusel tagasivõitmise korras.

Kostja I kustutati 22. jaanuaril 2016 äriregistrist pankrotimenetluse raugemise tõttu ilma

õigusjärgluseta. Hagiavaldus toimetati kostja I ajutisele haldurile kätte 11. jaanuaril 2016, s.o

enne äriühingu registrist kustutamist. Kostja I ei esitanud hagile vastuväiteid. Maakohus

leidis, et kostja I huve ei saa käesolevas tsiviilasjas tehtav lahend rikkuda. Raha

väljamõistmise nõue on esitatud kostja II vastu. Maakohus luges TsMS § 231 lg 4 alusel hagis

esitatud faktilised asjaolud kostja I poolt omaks võetuks.

9. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole hagi eset menetluses muutnud. Hageja poolt

21. augustil 2017 esitatud menetlusdokumendis on muudetud nõude rahuldamise eelistuse

järjekorda, mida maakohus ei pidanud TsMS § 376 lg 4 p-st 2 tulenevalt hagi muutmiseks.

10. Maakohtu hinnangul on täidetud kõik TMS § 188 lg-s 1 sätestatud alused tehingu

tagasivõitmiseks.

Viru Maakohus rahuldas 17. novembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-48810 hageja hagi

kostja I vastu võlgnevuse 9596 euro 84 sendi ja viivise 30. septembri 2014 seisuga summas

9596 eurot 84 sendi väljamõistmiseks ning viivise 0,025% päevas põhivõlgnevuselt alates

1. oktoobrist 2014 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Maakohtu otsus on resolutsiooni punktide

1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas jõustunud 30. detsembril 2014. Kohtutäitur Krista Järvet alustas

23. aprillil 2015 hageja poolt esitatud täitedokumendi alusel kostja I suhtes täitemenetlus nr

167/2015/352 (I kd, tl 41-42).

Tehingute kehtetuks tunnistamise hagi esitati kohtule 15. juunil 2015. Seega on kostjate vahel

sõlmitud tehingud tehtud vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist.

Kohtule ei esitatud 9. oktoobri 2012 lihtkirjalikku nõude loovutamise lepingut. 2. augusti

2013 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingust ei tulene, kas ja kui palju sai kostja I

nõude loovutamise eest tasu. 2. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu p-s 1.11 kinnitas

kostja I, et OÜ CASTNIX INVEST jättis kostjale I tasumata 65 528 eurot 68 senti. Lepingu

p-s 2.6 kinnitasid kostja I ja kostja II, et nõue OÜ CASTNIX INVEST vastu on kehtiv.

Kostja I 2013. aasta bilansi kohaselt (I kd, tl 8) on kostja I 2013 aruandeaasta kahjum 62 754

eurot ning nõuete summa on 2740 eurot, millest maakohus järeldas, et kostja I müüs

kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX INVEST vastu 2740 euro eest.

Viru Maakohus lõpetas 15. detsembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11627 kostja I

pankrotimenetluse raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Kostja I ajutise halduri

aruande kohaselt oli kostjal I 14. augusti 2015 seisuga varasid kogusummas 697 eurot,

kohustusi 78 602 eurot 28 senti ning kostja I omakapital oli negatiivne 75 711 eurot. Ajutine

haldur oli seisukohal, et kostja I maksejõuetus tekkis 2012. aastal.

Maakohus leidis, et võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist tõendab ka see, et kostja I,

olles 2012. aastal maksejõuetu, loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti 2740

euro eest. Kostjate vahel sõlmitud lepinguga on kahjustatud hageja huvisid, sest tehingu

tulemusel vähenes kostja I vara oluliselt ja seetõttu ei ole hageja kasuks tehtud kohtulahendit

õnnestunud täita.

Kostja II ainuosanikuks (I kd, tl 29) ja vaidlusaluste tehingute tegemise ajal juhatuse liikmeks

oli Andrei Dmitrijev, kes oli vaidlusaluste tehingute tegemisel ka kostja I juhatuse liige ja

osanik (I kd, tl 28). Seega oli kostja II kostja I lähikondlane TMS § 188 lg 3, PankrS § 117

lg 2 p-d 1 ja 2 tähenduses, kuna TMS § 188 lg 2 järgi tuleb eeldada kostja II teadmist või

teadma pidamist hageja huvide kahjustamisest, siis lasub vastupidise tõendamise kohustus

kostjatel. Kostjad ei ole toonud esile usutavaid asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et

kostja II ei võinud teada, et lepinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.

Maakohus tunnistas TMS § 187 ja § 188 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ja

kostja II vahel 9. oktoobril 2012 ja 2. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingud,

millega kostja I loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX

INVEST vastu.

11. Maakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist nõude loovutamise lepinguga kolmanda

isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 järgi ja käesolevas tsiviilasjas on hagejal õigus nõuda raha selle

saajalt, s.o kostjalt II, kes on saanud kehtetute nõude loovutamise lepingute järgi 63 982 eurot.

Vaidlusaluste nõude loovutamise lepingutega sai kostja II õiguse nõuda raha esialgselt

võlausaldajalt OÜ-lt CASTNIX INVEST.

Maakohus määras TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ning kohustas

kostjal II nõude loovutamise lepingu järgi saadu summas 24 267 eurot 85 senti tasuma Narva

kohtutäitur Krista Järveti arvelduskontole. Maakohus jättis tähelepanuta hageja väited ja

kostja II vastuväited seoses kostja I võimaliku täiendava likvideerimise läbiviimisega ja leidis,

et see küsimus ei oma tähtsust käesoleva asja läbivaatamisel.

12. Kuna maakohus rahuldas hagi tehingute kehtetuks tunnistamise nõudes, siis jättis

maakohus rahuldamata hageja nõude tuvastada vaidlusaluste tehingute tühisus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

13. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja saata

tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus menetlusõiguse normide olulise rikkumise ning

tõendite kallutatud ja ebaõige hindamise tõttu teinud ebaõige otsuse. Maakohus on otsuse

põhjendavas osas jõudnud järeldustele, mis ei ole kooskõlas asjas olevate tõenditega ega

faktiliste asjaoludega ning seavad kahtluse alla kohtu erapooletuse.

Kostja II esitas maakohtule korduvalt taotlusi lõpetada asja menetlus seoses hagi esitamise

eelduste puudumisega. Maakohus ei võtnud menetluse kestel kostja II taotluste osas

seisukohta ning lahendas kostja II taotlused kohtuotsuse põhjendavas osas, samas jättes

märkimata kostja II poolt esitatud taotluste arvu ja kuupäevad.

Kostja II jaoks on maakohtu järeldus, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja

avaldusel alusel on alustatud täitemenetlus, üllatav. Samasugusele järeldusele on kohus

jõudnud ka otsuse lk 18 (alt II lõik).

Kostja hinnangul on maakohtu järeldus hagi õigeksvõtu kohta vastuolus õigusaktides

sätestatuga. Kostja I ajutisele haldurile toimetati hagimaterjalid kätte 11. jaanuaril 2016, s.o

enne kostja I äriregistrist kustutamist. Kostja I ei esitanud hagile vastuväiteid ja maakohus

luges TsMS § 231 lg 4 kohaselt hagis esitatud faktilised asjaolud kostja I poolt omaks

võetuks. Maakohus on omal algatusel laiendanud PankrS §-s 22 ja §-s 29 sätestatud ajutise

pankrotihalduri pädevust ning omistanud ajutisele pankotihaldurile pädevuse kostja II

esindamiseks enne pankroti välja kuulutamist.

Maakohus on meelevaldselt sisustanud hageja poolt esitatud teooriat, et nõude loovutamise

eest tasuti 2740 eurot. Maakohus kinnitab otsuse lk 18 viimases lõigus, et kostja II ja kostja I

vahel 2. augustil 2013 sõlmitud notariaalne nõude loovutamise leping asub toimikus lk 16-18

ja tuvastas otsuse lk 19 keskel, et „2. augustil 2013 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise

lepingust ei tulene, kas ja kui palju sai kostja I tasu nõude loovutamise eest.“ 2. augusti 2013

nõude loovutamise lepingu punktis 4.2 on fikseeritud nii nõude loovutamise tasu summas

32 764 eurot 34 senti kui ka tasumise kord. Samuti nähtub lepingu lk-l 5, et tehinguväärtus oli

summas 32 764 eurot.

Maakohtu järeldus, et nõude loovutamise lepingu alusel põhjustati kostja I maksejõuetus on

põhjendamatu ja alusetu. 2. augusti 2013 lepingust nähtub, et maksejõuetuse tegelikuks

põhjuseks oli rahade mittemaksmine OÜ CASTNIX INVEST poolt alates aastast 2008.

Asjaolu, et kostja I loovutas nõude tasuga 50% nõude väärtusest ja mida tuli tunnustada

kohtumenetluses (tsiviilasi 2-13-7268), ei saa käsitleda võlausaldajate huvide kahjustamisena.

Kostjale II jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et nõude loovutamise lepingute sõlmimisel

tegutses Andrei Dmitrijev kostja II juhatuse liikmena.

Maakohus on otsuse lk 20 keskel tuvastanud, et kostja I loovutas kostjale II nõude summas

65 528 eurot 68 senti ja otsuse lk 20 alt II lõigus, et hagi esitamise seisuga oli hagejal

sissenõutavaks muutunud nõue summas 24 267 eurot 82 senti. Otsuse lk 21 ülevalt II lõigus

leidis maakohus, et kostja II on saanud kehtetu nõude loovutamise lepingu alusel 63 982 eurot

ning otsuse lk 21 keskel mõistis maakohus kostjalt II nõude loovutamise lepingu järgi saadu

summas 24 267 eurot 85 senti hageja kasuks Narva kohtutäitur Krista Järveti arvelduskontole.

Kostjale II on arusaamatu, millele tuginedes on maakohus viidatud summad tuvastanud. Kui

hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud summa ja välja mõistetud summa osas võib

tugineda trükiveale, siis ülejäänud summade osas on maakohtu järeldused arusaamatud.

Kostjale II jääb samuti arusaamatuks, miks kohustas maakohus kostjat II tasuma

väljamõistetud summa menetluses pooleks mitte oleva kolmanda isiku arvelduskontole. Isegi

kui eeldada, et Narva kohtutäitur Krista Järvet viis läbi kostja I suhtes täitemenetlust, siis

TMS § 48 lg 1 p 6 alusel oli kohtutäituril juba 2016. aastal kohustus lõpetada täitemenetlus

seoses kostja I registrist kustutamisega 22. jaanuaril 2016 ilma õigusjärgluseta.

14. Hageja palus jätta kostja II apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja II

kanda.

2. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu kohaselt esindas lepingu sõlmimisel kostjat I

juhatuse liige Andrei Dmitrijev ja kostjat II Andrei Dmitrijev kui lepinguline esindaja. Kostja

II pidi olema teadlik, et kostjal I on kohustused hageja ees põhisummas 16 399 eurot 35 senti,

millele lisanduvad viivised ning ka sellest, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise tagajärjel

puudub kostjal I vara, millele saaks pöörata sissenõuet hageja nõude rahuldamiseks.

Väär ja tõendamata on kostja II väide, et 2. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu p 4.2

kohaselt loovutati kostjale II nõue OÜ CASTNIX INVEST vastu summas 65 528 eurot 68

senti 32 764 euro 34 sendi eest. Alates 29. detsembrist 2012 olid kõik kostja I arvelduskontod

arestitud hageja kasuks. Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2013 kohtumääruse tsiviilasjas

2-12-48810 p 2.2 kohaselt arestiti 25 000 euro ulatuses kostja I või teiste isikute valduses olev

kostjale I kuuluv vallasvara. Narva kohtutäitur Krista Järveti tõendi kohaselt ei saa kostja I

arvelduskontodele ja muule varale sissenõude pööramisega nõuet rahuldada, kuna kostjal I

puudub vara.

Kohtutoimikus oleva 2. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu koopia kohaselt puudub p-s

4.2 loovutatava nõude eest makstud summa. Kostja II ei ole kostjale I loovutatud nõude eest

tasu maksnud. Kostja II poolt alles apellatsioonimenetluses esitatud uus faktiväide tuleb jätta

TsMS § 631 lg 1, § 652 lg 1 alusel tähelepanuta. Kui nõue OÜ CASTNIX INVEST vastu

summas 65 528 eurot 68 senti loovutati kostjale II 32 764 euro 34 sendi eest, siis esineb alus

tunnistada kostja I ja kostja II vahel 2. augusti 2013 nõude loovutamise leping kehtetuks

TMS § 189 lg 1 ja 2 järgi tagasivõitmise korras. Arvestades loovutatud nõude väärtust, s.o

65 528 eurot 68 senti ja loovutatud nõude eest väidetavalt maksmisele kuuluvat hinda, s.o

32 764 eurot 34 senti, on tagasivõidetaval tehingul vähemalt osaliselt kinke iseloom ning

esineb alus tunnistada 2. augusti 2013 nõude loovutamise leping tagasivõitmise korras

TMS § 189 lg 1 ja 2 järgi kehtetuks.

Põhjendamatu on kostja II seisukoht, et maakohus mõistis kostjalt II nõude loovutamise

lepingu järgi saadu summas 24 267 eurot 85 senti hageja kasuks Narva kohtutäitur Krista

Järveti arvelduskontole, kes ei ole menetlusosaline.

Hageja esitas maakohtule 15. märtsil 2017 avalduse kostja I likvideerija määramiseks.

Maakohus jättis hageja avalduse rahuldamata leides, et avaldus on ennatlik ning äriühingul

puudub jaotamisele kuuluv vara. Käesoleva tsiviilasja tõttu ei tohtinud kostja I registrist

kustutada (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 24).

Hageja esitas Viru Maakohtule äriseadustiku (ÄS) § 218 lg 3 järgi 11. aprillil 2018 uue

avalduse kostja I likvideerija määramiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse

esitamisega kaasnenud menetluskulud hageja kanda.

16. Hageja nõue maakohtu menetluses oli tunnistada kehtetuks kostjate vahel 9. oktoobril

2012 lihtkirjalikus vormis sõlmitud nõude loovutamise leping, millega kostja I loovutas

kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX INVEST vastu 9. juuni 2008

hoonestusõiguse müügilepingute alusel. Kostja I ja kostja II sõlmisid 2. augustil 2013

notariaalselt tõestatud vormis nõude loovutamise lepingu, milles kinnitasid, et nõude

loovutamine 9. oktoobri 2012 lihtkirjaliku lepingu alusel on kehtiv (I kd, tl 16-18).

Alternatiivselt palus kostja tuvastada, et nõude loovutamise lepingud on tühised.

Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet

nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt

Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-13381, p 11). AÕS § 242 lg 1 ja

VÕS § 11 lg 3 järgi peab hoonestusõiguse üleandmiseks kohustavast tehingust tuleneva nõude

loovutamise leping olema notariaalses vormis. Kostjad sõlmisid 2. augusti 2013 notariaalse

lepingu, millega pooled soovisid kinnitada, et nende vahel 9. oktoobril 2012 sõlmitud

lihtkirjalik nõude loovutamise leping kehtib. TsÜS § 84 lg 4 järgi kehtib tehing kinnitamise

ajast, seega ei oma 2. augusti 2012 lihtkirjalik leping nõude ülemineku kui käsutuse ajahetke

suhtes tähendust. Nimetatu ei ole aga maakohtu otsuse muutmise aluseks.

17. Sissenõudja võib TMS § 187 lg-te 1 ja 2 järgi nõuda vara tagasivõitmist juhul, kui tal on

täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ja sissenõude pööramisega võlgniku

varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude

pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 188 lg 1 alusel tunnistab kohus kehtetuks

tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks

tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis

või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.

Kostja I vastu algatati täitemenetlus nr 167/2015/352 Viru Maakohtu 17. novembri 2014

otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-12-48810, sissenõudjaks hageja. Põhivõla suuruseks

täitemenetluses oli 16 399 eurot 35 senti (I kd, tl 41), millel lisandus viivis 30. septembri 2014

seisuga 9596 eurot 84 senti. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt

tuvastatule, et kohtuotsus jõustus kostja nõude osas 30. detsembril 2014 ja täitemenetlus

algatati hageja 23. aprilli 2015 avalduse alusel. Tehingute kehtetuks tunnistamise hagi esitati

maakohtule 15. juunil 2015. Seega on kostjate vahel sõlmitud tehingud tehtud vähem kui

kolm aastat enne hagi esitamist.

18. Maakohus lõpetas asjas menetluse kostja I vastu 11. novembri 2016 määrusega (I kd, tl

145). Maakohtu menetluse kostja I suhtes lõpetamise määruse aluseks oli asjaolu, et Viru

Maakohtu 15.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11627 lõpetati kostja I pankrotiavalduses

menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Tartu Maakohtu registriosakonna

22. jaanuari 2016 määrusega nr Ä 40018006/7 on OÜ Arendus-Invest äriregistrist kustutatud

alates 22. jaanuarist 2016. Kostjal I puudub õigusjärglane.

Tsiviilasja nr 3-2-1-38-08 p-s 11 on Riigikohus leidnud, et pärast pankrotimenetluse

lõppemist PankrS § 29 lg 1 alusel (pankrotiavalduse menetluse raugemine ilma pankrotti välja

kuulutamata) on täitemenetluse jätkumine lubatav. TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb

täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega, millest saab järeldada, et kui võlgniku

pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib

võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlust.

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt saab lugeda hagis esitatud

faktilised asjaolud kostja I poolt omaksvõetuks, ei ole õiguslikult põhjendatud. Nimetatu ei

ole aga aluseks maakohtu otsuse muutmiseks. Täitemenetluse jätkumine on lubatav ka pärast

pankrotimenetluse lõppemist PankrS § 29 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et kuna hagiavaldus

oli kätte toimetatud kostja I ajutisele haldurile 11. jaanuaril 2016, seega enne äriühingu

registrist kustutamist ning kuna kostja I pole esitanud vastuväiteid hagi faktiliste asjaolude

kohta ega nõude osas, loetakse TsMS § 231 lg 4 kohaselt hagis esitatud faktilised asjaolud

tema poolt omaks võetuks. Omaksvõtt on TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi faktilise väitega

tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või

kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Ainuüksi vastuväidete esitamata jätmine ei

tähenda nõude omaksvõttu. Tähendust kostja I suhtes asja lahendamisel ei ole aga

apellatsioonkaebuse väidetel ajutise halduri esindusõiguse suhtes.

20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei saa käsitleda

hoonestusõiguse müügilepingust tuleneva nõude loovutamist nõude väärtusest poole

väiksema summa eest võlausaldajate huvide kahjustamisena, ei ole õiguslikult põhjendatud.

Kohus tunnistab TMS § 188 lg 1 järgi kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta

jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja

huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.

Tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja

nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude

rahuldamiseni (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12).

Maakohus on õigesti leidnud, et võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist on hageja

tõendanud asjaoluga, et 2012. aastal maksejõuetu kostja I loovutas kostjale II nõude summas

65 528 eurot 68 senti OÜ Castnix Invest vastu. Maakohtu hinnangul loovutati nõue 2740 euro

eest. Maakohus tuvastas nõude loovutamise tasu kostja I bilansis sisaldunud andmete põhjal

leides, et kostja I bilansi (01.01.2013–31.12.2013) kohaselt (tl 8) on OÜ Arendus-Invest

2013.a. aruandeaasta kahjum 62 754 eurot ning nõuete summa on 2 740 eurot, millest saab

järeldada, et kostja I müüs kostjale II nõude summas 65 528,68 eurot OÜ Castnix Invest

vastu 2 740 euro eest.

Kostja II apellatsioonkaebuse kohaselt oli müügilepingus kokkulepitud hind 32 764 eurot 34

senti. Kostja II väitel tõendab seda nõude loovutamise lepingu p 4.2, mille kohaselt oli

tehingu väärtus oli 32 764 eurot. Maakohtule esitatud lepingu koopiatest (I kd, tl 16 jj; II kd, tl

45 jj) ei ole võimalik nimetatut järeldada. Kostja II poolt ringkonnakohtule esitatud lepingu

koopias on nõue loovutatud 32 764 euro 34 sendi eest. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul,

kui tehingu väärtus oleks pool nõude summast, kahjustab nõude loovutamine maksejõuetu

võlgniku võlausaldajate huve. Kostja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis põhjendaks

poolest nõude väärtusest loobumist, nõude loovutamisel on praegusel juhul osaliselt kinke

iseloom. Kostjad ei ole vaidlustanud, et tehinguga vähenes kostja I vara oluliselt.

Apellatsioonkaebuse kohaselt põhjustas kostja I maksejõuetuse OÜ Castnix Investi poolt

rahade mittemaksmine (kaebuse p 2.3). Nimetatu viitabki aga sellele, et olukorras, kus kostja

I oli maksejõuetu, kahjustab nõude loovutamine oluliselt väiksema väärtuse eest ilmselgelt

võlausaldajate huve. Kostja II ei ole toonud menetluses esile ühtegi asjaolu, miks selline

nõude loovutamine oli kostja I igapäevase majandustegevuse huvides. Põhjendatud on hageja

vastuses apellatsioonkaebusele esitatud väide, et kostja II ei ole maakohtus väitnud ega

tõendanud, et loovutatud nõude eest on kostja II maksnud kostjale I 32 764 eurot 34 senti

(nõude loovutamise lepingu p 4.2 järgi). Kui kostja II oleks kostjale I tasunud, oleks hageja

nõue eelduslikult saanud ka selle summa arvel vähemalt osaliselt rahuldatud.

Kostjate vahel sõlmitud lepinguga on kahjustatud hageja huvisid. Tehingu tulemusel vähenes

kostja I vara oluliselt. Kui OÜ Castnix Invest oleks nõude eest tasunud kostjale I, oleks hageja

kasuks tehtud kohtulahendit õnnestunud vähemalt osaliselt täita. Viru Maakohus lõpetas

15. detsembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11627 kostja I pankrotimenetluse

raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Kostja I ajutise halduri aruande kohaselt oli

kostjal I 14. augusti 2015 seisuga varasid kogusummas 697 eurot, kohustusi 78 602 eurot 28

senti ning kostja I omakapital oli negatiivne 75 711 eurot. Ajutine haldur oli seisukohal, et

kostja I maksejõuetus tekkis 2012. aastal.

21. TMS § 188 lg 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing

tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Võlgniku

lähikondsed määratakse pankrotiseaduse § 117 kohaselt (TMS § 188 lg 3). Notariaalse

hoonestusõiguse loovutamise lepingu sõlmimisel esindas nii kostjat I kui ka kostjat II Andrei

Dmitrijev. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult tuvastanud, et Andrei

Dmitrijev oli kostja II juhatuse liige. Asja materjalidest (I kd tl 28, 29) tuleneb, et Andrei

Dmitrijev oli kostja I juhatuse liige ja osanik. Andrei Dmitrijev oli kostja II ainuosanik.

PankrS §117 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed juriidilise isiku

juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; juriidilise isiku

aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest.

Vaatamata sellele, et maakohus nimetas Andrei Dmitrijevit otsuse põhjendustes kostja II

juhatuse liikmeks ekslikult, saab asuda seisukohale, et kostja II oli kostja I lähikondne.

22. Maakohus on põhjendatult määranud, et nõude loovutamise lepingu järgi saadust tuleb

hageja nõudele vastav osa deponeerida kohtutäituri arvelduskontole. TMS § 195 lg 1 esimese

lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu

tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) tehingu teine pool. Kostjad ei ole esitanud

vastuväited sellele, et OÜ Castnix Invest on hoonestusõiguse müügilepingust tuleneva

võlgnevuse kostjale II tasunud. TMS § 195 järgi peab seega juhul, kui 2. augusti 2013 nõude

loovutamise leping on TMS § 188 lg 1 alusel tunnistatud kehtetuks, kostja II tagastama

kostjale I (likvideerimismenetluses) võlgnikult saadu ning kostja I peab tasuma kostjale II

TMS § 195 lg 2 ja PankrS § 119 lg 4 alusel summa, mida kostja I nõude loovutamise

tulemusel sai.

Hageja on esitanud maakohtule nõude kujunemise kostja I vastu (I kd, tl 60). Kostjad ei ole

nõude kujunemisele vastuväiteid esitanud. Põhimõtteliselt saab tagasivõitmise korras tehingu

kehtetuks tunnistada ka osaliselt, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik

tagasivõitmise eeldused (Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-111-16, p 30).

Praegusel juhul ei ole hoonestusõiguste müügilepingust tuleneva nõude üksikuteks osadeks

jagamine põhjendatud. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et kostjal I tekkis

maksejõuetus 2012. aastal, hageja esitas kostja I vastu maakohtule nõude 22. novembril 2012

(I kd, tl 20jj). Hageja nõue kostja I vastu oli 24 267 eurot 82 senti. Kostja II väitel oli nõude

loovutamise tehingu väärtus 32 764 eurot.

23. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks maakohus.

Maakohtu otsuse kohaselt lahendab maakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

peale otsuse jõustumist eraldi määrusega. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus

kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab

tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse

lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määra.

Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt menetluskulude suuruse kindlaks määrusega

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/