1-16-11336/252 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

15. mai 2018

Kriminaalasja number

1-16-11336

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Evaldas Pauliukonis ja Julius Tiškevičius süüdistustes KarS

§ 256 lg 1 ja KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 järgi

üldmenetlus

Kohtuistungi sekretär

Kertu Kuusik

Tõlgid

Ruta Noor, Alla Lašmanova

Kohtuistungi toimumise aeg 25. jaanuar 2018, Tartu

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 9. oktoobri 2017 otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatav

Julius

Tiškevičius,

süüdistatav

Evaldas

Pauliukonise kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko

Paabumets ning süüdistatav Julius Tiškevičiuse kaitsjad

vandeadvokaat Andrus Lillo ja vandeadvokaadi abi Artur

Maljukov

Prokurör

ringkonnaprokurör Aro Siinmaa

Süüdistatavad

Evaldas Pauliukonis, isikukood: 37201240144, asukoht:

Tartu Vangla; varasem karistatus Euroopa karistusregistri

andmetel ja Eesti Vabariigis puudub

Julius Tiškevičius, isikukood: 37608270026, asukoht: Tartu

Vangla; varasem karistatus Euroopa karistusregistri andmetel

ja Eesti Vabariigis puudub

Kaitsjad

vandeadvokaadi

vanemabi

Marko

Paabumets,

vandeadvokaat Andrus Lillo, vandeadvokaadi abi Artur

Maljukov

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2017 otsus osaliselt, s.o OÜ-le B.

väljamõistetud tsiviilhagi osas summas 8250 eurot ning teha uus otsustus, millega

rahuldada tsiviilhagi summas 7250 (seitse tuhat kakssada viiskümmend) eurot.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Süüdistatava Julius Tiškevičiuse kaitsjate vandeadvokaat Andrus Lillo ja

vandeadvokaadi abi Artur Maljukovi apellatsioon rahuldada osaliselt.

4. Süüdistatava Evaldas Pauliukonise kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko

Paabumetsa

ning

süüdistatav

Julius

Tiškevičiuse

apellatsioonid

jätta

rahuldamata.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Julius Tiškevičiuse kasuks välja 9803 (üheksa tuhat

kaheksasada kolm) eurot 72 senti, sh käibemaks 1633 (üks tuhat kuussada

kolmkümmend kolm) eurot 95 senti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele

makstud tasu katteks.

6. Süüdistatav Julius Tiškevičiuse kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo taotlus

süüteoga tekitatud kahju hüvitamiseks ning mittevaralise kahju väljamõistmiseks

jätta läbi vaatamata SKHS § 13 lg 3 alusel.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistused

1. Evaldas Pauliukonist ja Julius Tiškevičiust süüdistatakse KarS § 256 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, s.o kuritegeliku ühenduse loomise, juhtimise ja sinna liikmete

värbamise, toimepanemises selles, et nemad organiseerisid koos vähemalt alates 2015. aasta

sügisest Leedu Vabariigis Panevežises loodud ning Leedu Vabariigi ja Eesti Vabariigi

territooriumil tegutsenud püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse,

mille tegevus oli suunatud Eesti Vabariigist hinnaliste sõidukite varguste, s.o KarS § 199 lg 2

järgi kvalifitseeritavate teise astme kuritegude toimepanemisele, mille eest on karistusena ette

nähtud kuni viieaastane vangistus.

J. Tiškevičius ja E. Pauliukonis värbasid kuritegelikku ühendusse O.S., N.U., G.V., kellele

panid ülesandeks elektrooniliste abivahenditega avatavate ja käivitavate uuemate

sõidukimudelite varguste süstemaatilise toimepanemise Eestist ja varastatud sõidukite Leetu

toimetamise. Olles ka ise enda poolt loodud kuritegeliku ühenduse aktiivsed liikmed, määrasid

J. Tiškevičius ja E. Pauliukonis, milliseid sõidukite marke ja mudeleid tuleb varastada,

varustasid kuritegeliku ühenduse liikmed sõidukite hõivamiseks vajalike elektrooniliste

seadmetega, viisid läbi instruktaaži seadmete kasutamiseks ning tagasid seadmete korrashoiu.

J. Tiškevičius ja E. Pauliukonis korraldasid varastatud sõidukite turustamise ja autode vahetute

hõivajate tasustamise, lubasid tagada kaitse võimalike konfliktide korral teiste sarnaseid

kuritegusid toimepanevate grupeeringutega ning võimaluste piires ka seoses ametivõimude

tegevusega. Kuritegeliku ühenduse aktiivne tegevus lõppes seoses O.S. , N.U. ja G.V.

kinnipidamisega Eestis 12.02.2016. Kuritegeliku ühenduse tegevuse raames varastati ja

turustati või püüti varastada järgmised sõidukid:

- 16.11.2015 ajavahemikul kella 02.30-05.30 vahel Tartumaal, Elva linnas, XXX asuva eramaja

eest M.S. kuuluv sõiduauto BMW 640I reg.nr X. väärtusega 50 000 eurot koos sõidukis olnud

M.S. kuuluvate esemetega koguväärtusega 56 910 eurot;

- ajavahemikul 25.11.2015 kella 20.00 - 26.11.2015 kella 06.30 vahel Viljandi maakonnast,

Viiratsist, X. maja eest AS Nordea Finance Estoniale kuuluva, N. OÜ ning I.B. kasutuses

olnud sõiduauto Porsche Cayenne Diesel reg.nr X. väärtusega 50 000 eurot koos sõidukis olnud

N. OÜ-le kuuluvate esemetega koguväärtusega 785 eurot ja I.B. kuuluvate esemetega

koguväärtusega 2135 eurot;

- ajavahemikul 02.12.2015 kella 02.39 – 02.55 vahel Tartumaal, Ülenurme vallas, Õssu külas,

X. eramaja eest aiaga piiratud territooriumilt SIA UniCredit Leasing Eesti filiaalile kuuluva,

OÜ B. ning R.P. vastutavas kasutuses olnud sõiduauto Toyota Land Cruiser 150 reg.nr X.

väärtusega 55 000 eurot, koos sõidukis olnud R.P. kuuluvate esemetega koguväärtusega 86

eurot. Lõhkumisega tekitatud kahju 984 eurot;

- 11.12.2015 ajavahemikul kella 00.45-07.20 vahel Harjumaalt, Saku vallast, Saku alevikust,

X. aiaga piiratud hoovist H. OÜ-le kuuluv A.L. kasutuses olnud sõiduk BMW 520D XDrive

reg.nr X. väärtusega 45 900 eurot koos sõidukis olnud esemetega koguväärtusega 345 eurot;

- ajavahemikul 14.12.2015 kella 17.00 - 15.12.2015 kella 07.40 vahel Pärnu linnas, X maja

eest Swedbank Liising AS-le kuuluv, V. OÜ ning H.V. kasutuses olnud maastur Toyota Land

Cruiser reg.nr X väärtusega 40150 eurot koos H.V. le kuuluvate esemetega koguväärtusega

498.91 eurot;

- ajavahemikul 04.02.2016 kella 20.30 - 05.02.2016 kella 07.40 vahel Tartumaal, Ülenurme

vallas, Tõrvandi alevikus, X paarismaja eest Swedbank Liising AS kuuluv, OÜ A. ning Ü.T.

vastutavas kasutuses olnud sõiduauto BMW Gran Turismo 530D reg.nr X väärtusega 25 000

eurot, koos Ü.T. kuuluvate esemetega koguväärtusega 80 eurot;

- ööl vastu 05.02.2016 püüdsid varastada Viljandis, X asuva maja eest aiaga piiratud hoovist

Nordea Liisingule kuuluvat, G.E. kasutuses olnud sõiduautot BMW reg.nr X väärtusega 64

900 eurot, kuid vargus jäi kurjategijatest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata;

- 05.02.2016 ajavahemikul kella 00.30 – 09.45 vahel püüdsid varastada Viljandis, X asuva

eramu ette pargitud M.S. kuuluvat sõiduautot Mercedes-Benz E 350 CDI reg.nr X väärtusega

25 000 eurot ja OÜ-le Laanetagune kuuluvat, kuid M.S. kasutuses olevat sõiduautot Porsche

Cayenne reg.nr X väärtusega 40 000 eurot, kuid vargus jäi kurjategijatest mitteolenevatel

põhjustel lõpule viimata;

- ajavahemikul 11.02.2016 kella 20.00 - 12.02.2016 kella 06.50 vahel Tartumaal, Ülenurme

vallas, Räniküla külas, X maja eest P. OÜ-le kuuluva, A.P. kasutuses olnud sõiduauto BMW

X5 reg.nr X väärtusega 94 000 eurot koos A.P. kuuluvate esemetega koguväärtusega 2037

eurot.

2. E. Pauliukonist ja J. Tiškevičiust süüdistatakse KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 järgi veel

selles, et nemad enda poolt organiseeritud kuritegeliku ühenduse liikmetena, organiseerisid

koos järgneva suureulatusliku varguse toimepanemise, mille O.S. ja N.U. vahetult täide viisid,

kusjuures E. Pauliukonis ja J. Tiškevičius varustasid nad varguste toimepanemiseks vajaliku

eritehnikaga ning selle käsitsemiseks vajaliku teabega ja lubasid korraldada varastatud

sõidukite turustamise:

- 16.11.2015 ajavahemikul kella 02.30 – 05.30 vahel varastasid Tartumaal, Elva linnas, XXX

asuva eramaja eest M.S. kuuluva sõiduauto BMW 640I reg.nr X. väärtusega 50 000 eurot koos

sõidukis olnud M.S. kuuluvate esemetega: M.S. nimele väljastatud juhiloa taastamisväärtusega

20 eurot, M.S. nimele väljastatud EV passi taastamisväärtusega 40 eurot, SEB pangakaarti -

väärtuseta, LHV pangakaarti - väärtuseta, 6500 eurot sularahaga, värava puldi väärtusega 50

eurot, garaažiukse puldi väärtusega 50 eurot, võrkpalli väärtusega 50 eurot ja Bosch

laserkaugusmõõtja väärtusega 200 eurot. Vargusega tekitasid M.S. varalist kahju kokku

summas 56 910 eurot.

Enda poolt organiseeritud kuritegeliku ühenduse liikmetena, organiseerisid E. Pauliukonis ja

J. Tiškevičius koos järgnevate suureulatuslike varguste süstemaatilise toimepanemise, mille

O.S. , N.U. ja G.V. vahetult täide viisid, kusjuures E. Pauliukonis ja J. Tiškevičius varustasid

nad varguste toimepanemiseks vajaliku eritehnikaga ning selle käsitsemiseks vajaliku teabega

ja lubasid korraldada varastatud sõidukite turustamise:

- ajavahemikul 25.11.2015 kella 20.00 kuni 26.11.2015 kella 06.30 vahel varastasid Viljandi

maakonnast, Viiratsist, X. maja eest AS-le Nordea Finance Estonia kuuluva kuid N. OÜ ning

I. B kasutuses oleva sõiduauto Porsche Cayenne Diesel reg.nr X. väärtusega 50 000 eurot.

Koos sõidukiga varastas N. OÜ-le kuuluva autoadapteri väärtusega 100 eurot, Iphone

autolaadija väärtusega 70 eurot, Novacon helkurvesti väärtusega 5 eurot, FOX kirjaga

vihmavarju väärtusega 70 eurot, 10 võtmest koosneva võtmekimbu väärtusega 100 eurot, 5

võtmes koosneva võtmekimbu koos Euro House Invest võtmehoidjaga väärtusega oli 50 eurot,

kaardikoti koos kaartidega väärtusega 50 eurot, Dunlop vedamisenööri väärtusega 20 eurot, 5

erinevat värava- ja aiapult koguväärtusega 320 eurot ning I.B. kuuluva rahakoti väärtusega 100

eurot, 1000 eurot sularaha, ID-kaardi väärtusega 25 eurot, juhiload väärtusega 25 eurot ja

paadiload väärtusega 25 eurot ning materiaalse väärtuseta pangakaardid ja pildid, kaks

turvaistet koguväärtusega 170 eurot, kaelapadja väärtusega 20 eurot, jalakaitse väärtusega 10

eurot, kolm paari päikeseprille koguväärtusega 500 eurot, materiaalse väärtuseta erinevad

meditsiinilised dokumendid, plaadimapi koos erinevate plaatidega koguväärtusega 100 eurot,

Hugo Boss villased kindad väärtusega 120 eurot, mobiiltelefoni Samsung väärtusega 20 eurot

ning 20 liitrit kütet koguväärtusega 20 eurot. Vargusega tekitasid I.B. varalist kahju summas

2135 eurot ja N. OÜ-le 50 785 eurot;

- ajavahemikul 02.12.2015 kella 02.39 kuni kella 02.55 vahel varastasid Tartumaal, Ülenurme

vallas, Õssu külas, X. eramaja eest aiaga piiratud territooriumilt SIA UniCredit Leasing Eesti

filiaalile kuuluva, kuid OÜ B. ning R.P. vastutavas kasutuses oleva sõiduauto Toyota Land

Cruiser 150 reg.nr X. väärtusega 55 000 eurot, koos sõidukiga varastas R.P. kuuluva parfüümi

Versace väärtusega 46 eurot, sõiduki registreerimistunnistuse – väärtuseta ning 40 liitrit kütet

koguväärtusega 40 eurot. Vargusega tekitati R.P. varalist kahju summas eurot 86 eurot ja OÜ-

le B. kahju summas 55 000 eurot. Lõhkumisega tekitati kahju 984 eurot;

- 11.12.2015 ajavahemikul kella 00.45-07.20 vahel varastasid Harjumaalt, Saku vallast, Saku

alevikust, X. aiaga piiratud hoovist H. OÜ-le kuuluv A.L. kasutuses olev sõiduk BMW 520D

XDrive reg.nr X. väärtusega 45 900 eurot koos sõiduki kütusepaagis olnud ca 15 liitri

diiselkütusega väärtusega 15 eurot ja A.L. le kuuluva plastikust koerapuuriga väärtusega 50

eurot, sõidupäevikuga materiaalse väärtuseta, päikseprillidega väärtusega 10 eurot,

vihmavarjuga väärtusega 10 eurot, lugemisprillidega väärtusega 60 eurot ja autovärava puldiga

taastamisväärtusega 200 eurot. Vargusega tekitasid H. OÜ-le varalist kahju kokku summas 45

900 eurot ja A.L. le summas 345 eurot,

- ajavahemikul 14.12.2015 kella 17.00 kuni 15.12.2015 kella 07.40 vahel varastasid Pärnu

linnas, X maja eest Swedbank Liising AS-le kuuluva kuid V. OÜ ning H.V. kasutuses olnud

maasturi Toyota Land Cruiser reg.nr X väärtusega 40150 eurot, milles oli H.V. le kuuluvad

Polaroid päikeseprillid väärtusega 30 eurot, meeste nahkkindad väärtusega 46 eurot, Nike

plätud väärtusega 30 eurot, Regio Eesti teedeatlas väärtusega 23 eurot, vihmavari väärtusega

22 eurot, seljatoe puidust riidepuu väärtusega 17 eurot, iPhone laadija väärtusega 15 eurot,

autolaadija adapter Insmat väärtusega 13 eurot, pleed väärtusega 10 eurot, helkurvest

väärtusega 6 eurot, lumehari kaabitsaga väärtusega 6 eurot ning CD järgnevad plaadid: Ewert

And The Two Dragons väärtusega 12,99 eurot, Curly Strings väärtusega 13,99 eurot, 2 tk

Kõrsikud koguväärtusega 27,98 eurot, Liisi Koikson väärtusega 13,99 eurot, Brainstorm

väärtusega 13,99 eurot, Lauri Saatpalu väärtusega 14,99 eurot, Mati Nuude väärtusega 18,99

eurot, Smilers väärtusega 18,99 eurot, Yanni väärtusega 15 eurot, Evelin Samuel väärtusega 15

eurot, ABBA Gold väärtusega 15 eurot, Tracy Chapman väärtusega 15 eurot, 2 tk James Blunt

koguväärtusega 30 eurot, Jaan Tätte, Marko Matvere väärtusega 15 eurot, Rammstain

väärtusega 15 eurot, ja Leonard Cohen väärtusega 25 eurot. Vargusega tekitasid V. OÜ-le

varalist kahju kokku summas 40150 eurot ja H.V. le summas 498,91 eurot;

- ajavahemikul 04.02.2016 kella 20.30 kuni 05.02.2016 kella 07.40 vahel varastasid Tartumaal,

Ülenurme vallas, Tõrvandi alevikus X paarismaja eest Swedbank Liising AS-le kuuluva kuid

OÜ A. ning Ü.T. vastutavas kasutuses oleva sõiduauto BMW Gran Turismo 530D reg.nr X

väärtusega 25 000 eurot, milles oli turvatool Maxi-Cosi Tobi väärtusega 55 eurot, umbes 30

liitrit kütet koguväärtusega 25 eurot. Vargusega tekitasid Ü.T. varalist kahju kokku summas

25 080 eurot;

- ööl vastu 05.02.2016 püüdsid varastada Viljandis, X asuva maja eest aiaga piiratud hoovist

Norde Liisingule kuuluvat, kuid G. E kasutuses olevat sõiduautot BMW reg.nr X väärtusega

64 900 eurot, kuid vargus jäi lõpule viimata kurjategijatest mitteolenevatel põhjustel;

- 05.02.2016 ajavahemikul kella 00.30 – 09.45 vahel püüdsid varastada Viljandis, X asuva

eramu ette pargitud M.S. le kuuluvat sõiduautot Mercedes-Benz E 350 CDI reg.nr X väärtusega

25 000 eurot ja OÜ-le Laanetagune kuuluvat, kuid M.S. kasutuses olevat sõiduautot Porsche

Cayenne reg.nr X väärtusega 40 000 eurot, kuid vargus jäi lõpule viimata kurjategijatest

mitteolenevatel põhjustel;

- ajavahemikul 11.02.2016 kella 20 kuni 12.02.2016 kella 06.50 vahel varastasid Tartumaal,

Ülenurme vallas, Räniküla külas, X maja eest P. OÜ-le kuuluva ning A.P. kasutuses oleva

sõiduauto BMW X5 reg.nr X väärtusega 94 000 eurot koos selles olnud A.P. kuuluva 26

paberilehel isikliku ja firmaga seotud dokumentatsioon – väärtuseta, villase mütsi Descente

väärtusega 40 eurot, 7 tk Zewa Soft pabersalvräti pakki – väärtuseta, 1 paar stringe – väärtuseta,

2 tk mõõdulinti WÜRTH koguväärtusega 20 eurot, autolaadija PRESIDENT väärtusega 8

eurot, avatud veepudeli Värska Originaal – väärtuseta, avatud toosi tikke – väärtuseta,

parkimiskella Nordea – väärtuseta, plastiktopsi – väärtuseta, autolaadija – väärtuseta, Hoist

kliendikaardi – väärtuseta, markeri Pentel Pen - väärtuseta, paberilehe Power Tack logoga –

väärtuseta, WÜRTH välgumihkli – väärtuseta, 3tk pastakat Volvo – väärtuseta, mälupulga

Goodram twister – väärtuseta, Olympus vutlari – väärtuseta, kreemituubi Zovirax – väärtuseta,

kokku 17 võtit koos ühe võtmehoidajaga- väärtuseta, kõrvaklapid Nokia – väärtuseta,

huulepalsami Blistex – väärtuseta, 2tk punast värvi ümbrikut – väärtuseta, P. OÜ PIN koodi

lehte – väärtuseta, 3 pakki kondoome Durex – väärtuseta, 3 pakki Oral Jelly – väärtuseta, Neste

Oil kliendikaardi OÜ P. nimele – väärtuseta, 2 pappkarpi koos veoauto õhufiltriga

koguväärtusega 100 eurot, käsiraadiojaama PRESIDENT väärtusega 150 eurot, fotoaparaadi

Nikon väärtusega 200 eurot, laste turvatool Cybex väärtusega 347 eurot, sõiduki

apteegikomplekti – väärtuseta, 2tk karpi koos kahe õlifiltriga koguväärtusega 20 eurot,

helkurvesti – väärtuseta, vahukustuti ja tõkiskingad musta kotiga - väärtuseta, koormakatte –

väärtuseta, kompressorifiltri väärtusega 45 eurot, 1 paar töökindaid väärtusega 2 eurot,

kompressori vooliku väärtusega 42 eurot, WÜRTH klaasipesu lisandi pudeli väärtusega 5 eurot,

2 tk koormakinnitusrihma – väärtuseta, Infrapuna kaamera väärtusega 98 eurot, WÜRTH

infrapuna ruumimõõdiku koos kotiga koguväärtusega 100 eurot, sülearvuti autolaadija

väärtusega 30 eurot, pagasiruumi mati BMW väärtusega 100 eurot, alkomeetri väärtusega 160

eurot, mobiiltelefon Nokia koos SIM kaardiga koguväärtusega 50 eurot ning rahakoti Police

väärtusega 70 eurot, milles oli A.P. nimele väljastatud juhiluba - väärtuseta, paberileht PIN

koodiga Premium kaardile – väärtuseta, Swedbank pangakaart – väärtuseta, Swedbank ärikaart

– väärtuseta, Premium7 kliendikaart – väärtuseta, Bauhof kliendikaart – väärtuseta, Stockmann

kliendikaart – väärtuseta ning 450 eurot sularaha. Vargusega tekitasid A.P. varalist kahju kokku

summas 96 037 eurot.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

3. Tartu Maakohtu 09.10.2017 otsusega karistati nii J. Tiškevičiust kui ka E. Pauliukonist KarS

§ 255 lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel 6 aasta vangistusega.

KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrata, et kohesele ärakandmisele kuulub 3 aastat vangistust

ning 3 aasta pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui J. Tiškevičius ja E. Pauliukonis ei pane

5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka ning kohesele ärakandmisele kuuluva

vangistuse kandmise algust arvestati süüdimõistetute puhul alates 30.08.2016.

KarS § 54 lg 1 alusel mõisteti J. Tiškevičiusele ja E. Pauliukonisele lisakaristused – Eesti

Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga tähtajaga 5 aastat, mis KarS § 55 lg 2 alusel

hakkab kulgema alates süüdimõistetute faktilisest väljasaatmisest Eesti Vabariigist.

3.1. Süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi mõisteti J. Tiškevičius ja E. Pauliukonis õigeks.

Süüdistatavatele kohaldatud tõkendid – vahistamine – jäeti muutmata ja tühistatakse

kohtuotsuse jõustumisel.

J. Tiškevičiusele ja E. Pauliukonisele Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määrusega kohaldatud

vahistatu lisapiirangud tühistati kohtuotsuse kuulutamisest alates.

3.2. Sama kohtuotsusega rahuldada täielikult kannatanute R.P. , OÜ B. , I. B, A.L. ja H.V.

tsiviilhagid. Osaliselt rahuldati kannatanute M.S. , N. OÜ, H. OÜ, V. OÜ ja OÜ A.

tsiviilhagid.

VÕS § 127, § 137, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti J. Tiškevičiuselt ja E. Pauliukoniselt

solidaarselt välja 14 410 eurot M.S. kasuks; 2095 eurot I. B kasuks; 8485 eurot N. OÜ kasuks;

176 eurot R.P. kasuks; 8250 eurot OÜ B. kasuks; 345 eurot A.L. kasuks; 4207,50 H. OÜ

kasuks; 90 eurot H.V. kasuks; 5520,63 eurot V. OÜ kasuks; 3750 eurot OÜ A. kasuks.

Eelnimetatud kannatanute kasuks on tsiviilhagid välja mõistetud N.U. lt ja G.V. lt TsMS § 440

lg 1 alusel Tartu Maakohtu 11.01.2017 otsusega kriminaalasjas 1-16-11325, mis jõustus

27.01.2017.

VÕS § 137 alusel tuleb J. Tiškevičiusel ja E. Pauliukonisel hüvitada M.S. tsiviilhagi

solidaarselt koos N.U. ga ning I. B, N. OÜ, R.P., OÜ B. , A.L. , H. OÜ, H.V. , V. OÜ ning

OÜ A. tsiviilhagid solidaarselt koos N.U. ja G.V. ga.

4. Maakohus leidis, et esitatud süüdistused on tõendatud osaliselt ning süüdistatavad kuulusid

kuritegelikku ühendusse, mis tegutses kallihinnaliste sõidukite varastamisega.

Maakohus luges keskseteks vaidlusküsimusteks, kas O.S. ütlusi saab pidada usaldusväärseks

tõendiks ja kas tunnistajate ütluste tõendina uurimisel on järgitud seaduses sätestatud korda.

4.1. 25.06.2017 esitas prokurör maakohtule taotluse lubada prokuratuuril korraldada tunnistaja

O.S. kaugülekuulamine KrMS § 69 lg 2 p 1 sätestatud korras, mille tehnilise teostuse ja

vajadusel KrMS § 468 nõuete täitmise tagab prokuratuur. Tegemist on tunnistajaga, kelle

kohtueelses menetluses antud ütluste kaalukusest ja sisust nähtuvalt võib tema isiklik julgeolek

olla ohustatud, kui ta peab ütluste andmiseks vahetult ilmuma kohtusaali. Prokurör väitis, et ta

ei saa tunnistaja turvalisuse kaalutlustel hetkel avaldada, kus tunnistaja istungi ajal täpselt viibib

ja millisel kuupäeval tema ülekuulamine konkreetselt planeeritud. 28.06.2017 andis kohtunik

loa tunnistaja O.S. turvalisuse tagamise eesmärgil korraldada Lõuna Ringkonnaprokuratuuril

välisriigis viibiva tunnistaja kaugülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel KrMS § 69

lg 5 kohaselt KrMS §-s 468 sätestatut järgides.

Tunnistaja O.S. maakohtus antud ütlusi ei kõrvutatud tema varem antud ütlustega. Kuna

tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotletud KrMS § 289 sätetatud

korras, järeldas maakohus sellest tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Vastuolulisust möönati

tunnistaja ütlustes abikaasa sissetuleku ja tema kasutatud auto tüübi ja vanuse kohta, kuid

avaldamist taotleti meenutamiseks. Auto tüübi kohta selgitas tunnistaja, et abikaasa kasutas

Volvot, kuid nemad Volvosid ei varastanud ja seetõttu ei ole sellel tähtsust. Tunnistajat küsitleti

kohtuistungil 6 päeva. Teisesküsitluses kordasid kaitsjad esmasküsitluse küsimusi. Prokurör

protestis esmasküsitluses esitatud küsimuste kordamist kaitsjate poolt. Kaitsja põhjendas

korduvaid küsimusi eesmärgiga kontrollida tunnistaja usaldusväärsust, mida maakohus lubas

tõendamiseseme asjaolude kohta. Kaitsjad tuvastasid tunnistaja ütlustes vastuolu, kui tunnistaja

ülekuulamise lõpus ütles, et BMW 640 eest saadud raha jagasid nad ära lihtsalt omavahel

(tunnistaja ja N). Varem tunnistaja rääkis, et seda autot maha ei müüdud ja raha ei saanud.

Maakohus ei tuvastanud tunnistaja maakohtus antud ütlustes vastuolusid. Kaitsjate nimetatud

vastuoluga maakohus ei nõustu. Küsimus esitati tunnistaja küsitlemise kolmanda päeva lõpus.

Enne BMW 640 eest saadud raha kohta küsimuse esitamist küsitlesid süüdistatavad tunnistajat

tema vabanemise aja ja menetlejaga seotud lepingu asjaoludel. Maakohus juhtis korduvalt

tähelepanu asjaolule, et tunnistaja ei pea vastama temaga kriminaalmenetluse lõpetamise järel

sõlmitud lepingu asjaolude kohta, samuti palus maakohus süüdistatavatel küsimuse esitada ilma

pika seletuseta ja sissejuhatuseta. Tunnistajale küsitlemisvooru lõpus esitatud sissejuhatuste ja

eelnevate seletustega esitatud küsimused juhtisid tunnistaja tähelepanu küsimusest kõrvale ning

olid seetõttu eksitavad.

Riigikohtu 25.12.2015 otsuse nr 3-1-1-100-15 p-s 19 on märgitud, et kaassüüdistatava ütluste

hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras

võrdväärsena teiste tõenditega. O.S. ei ole kriminaalasjas kaassüüdistatav. O.S. le oli esitatud

kahtlustus, kuid tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus kohtueelses menetluses süüdistusakti

koostamata.

4.2. Kaitsjate väitel on süüdistus rajatud ainult ühe isiku – tunnistaja O.S. , kes on olnud kuriteo

toimepanemises kahtlustatav, ütlustele. Maakohus selle väitega ei nõustu ja põhjendab seda

edasise tõendite analüüsimise käigus.

O.S. suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 205 alusel seoses temalt

kriminaalmenetluses tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga avaliku

menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisel, ilma milleta

olnuks välistatud või vähemalt oluliselt raskendatud kuritegeliku ühenduse kõigi liikmete

seostamine Eestis toime pandud tegudega ja nende vastutusele võtmine. O.S. on isik, kelle

käitumises on tuvastatud eelneva kriminaalmenetluse käigus KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo

karistatavuse üldised eeldused (süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü). Teoorias on see tuntud

kroontunnistajate regulatsioonina. Kriminaalmenetluse lõpetamine kroontunnistaja suhtes

tähendab sisuliselt talle andestamist kuriteo asjaolude selgitamiseks osutatud abi eest.

Arvestamata ei saa jätta sedagi, et ka kroontunnistaja regulatsioon iseenesest on käsitatav

süütuse presumptsiooni, eriti enese mittesüüstamise privileegi, riivena.

O.S. t hoiatati enne tunnistajana ütluste andmist vastutusega nii Eestis kui ka Hispaanias kehtiva

karistusõiguse järgi. Tunnistaja kinnitas, et sai vastutusest aru. Maakohtul ei ole põhjust jätta

tunnistaja O.S. ütlusi tõendite hulgast kõrvale. Maakohus kõrvutab neid teiste kriminaalasjas

kogutud tõenditega ja võtab need otsuse tegemisel aluseks.

4.3. Tunnistaja O.S. kuulati kohtuistungil üle audiovisuaalselt KrMS § 69 lg 2 p 1 sätestatud

tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult nägid ja

kuulsid kohtus mitteviibiva tunnistaja ütluse andmist ja said talle küsimusi esitada. Tunnistaja

kaugülekuulamine on üks erand kohtuliku uurimise vahetu põhimõtte suhtes. Maakohus on

seisukohal, et tunnistaja O.S. ütlusi on tõendina uuritud lubatud viisil.

KrMS § 69 lg-te 1 ja 5 ning KrMS § 287 lg 5 alusel lubab seadus kohtul kaugülekuulamist

kasutada sõltumata poolte taotlusest. Käesoleval juhul on kaugülekuulamise algatanud

prokuratuur, kes esitas kohtule vastava taotluse kohtuistungite vahelisel ajal.

Tunnistaja O.S. ütlused on prokuratuuri tõend. Maakohus on seisukohal, et kohtumenetluse

pool võib valida tõendi esitamise taktika. Prokuröri valitud tõendi uurimise viis on

menetlusseadustikus sätestatud korras lubatud viis ega sõltu süüdistatavate nõusolekust. KrMS

§ 69 lg 3 järgi kaugülekuulamine telefonitsi on lubatud vaid ülekuulatava ja süüdistatava

nõusolekul. Süüdistatava nõusolekut ei ole vaja anonüümse tunnistaja telefonitsi

kaugülekuulamiseks. Käesoleval juhul KrMS § 69 lg 3 nimetatud asjaolusid ei esine. Tunnistaja

kaugülekuulamiseks KrMS § 69 lg 2 p 1 ettenähtud tehniliste lahenduste abil ei ole nõutav

süüdistatava nõusolek.

4.4. Prokuröri kaugülekuulamise taotluse esitamise ajal ei olnud maakohtule teada tunnistaja

asukoht.

Prokuratuur on Eesti Vabariigis pädev õigusasutus, kes võib KrMS § 468 lg 5 kohaselt

kaugülekuulamist juhtida ja suunata. Ta võib ka kaugülekuulamist ette valmistada ja korraldada

ning antud juhul on kohus andnud selleks loa. Kaitsjate arvates ei saanud maakohus luba anda

eelnevalt kaitsjate arvamust ära kuulamata.

Prokuröri taotluse kohaselt oli tunnistaja asukoht välisriigis, mida ei saanud tunnistaja

turvalisuse kaalutlustel avaldada. Taotluses on nimetatud kaugülekuulamist võimaldavad kõik

KrMS § 69 lg 1 nimetatud alused. Eelkõige arvestades tunnistaja turvalisust oli

kaugülekuulamise taotlus põhjendatud.

Kohtuistungil prokurör avaldas tunnistaja O.S. ülekuulamise aja ja tegi teatavaks tunnistaja

asukoha. Seejärel kuulas maakohus ära kaitsjate ja süüdistatavate arvamuse ning määras

tunnistaja ülekuulamise KrMS § 69 sätestatud korras kaugülekuulamisena otstarbekuse

kaalutlustel. Kaitsjate hinnangul ei olnud tunnistaja kaugülekuulamine tema kaitsmise huvidega

põhjendatud. Tunnistajal ei ole hirmu süüdistatavate ees. Süüdistatavad taotlesid, et tunnistaja

kuulatakse üle kohtusaalis, kus toimub asja arutamine. Süüdistatav J. Tiškevičius taotles asja

arutamise lõpetamist kohtuistungil, mis oli eelistungil planeeritud. Ta oli huvitatud, et asi

laheneks kiiremini.

Tunnistaja kuulati üle otseülekandega videokonverentsi teel Hispaaniast Malaga kohtumajast.

Tunnistaja ülekuulamise käigus tuvastas maakohus tunnistaja kaugülekuulamise vajaduse

puudumise tunnistaja kaitsmist silmas pidades. Tunnistaja ei avaldanud hirmu süüdistatavate

suhtes. Maakohus ei tuvastanud muid asjaolusid, mille tõttu oli tunnistaja kaitsmist silmas

pidades põhjendatud kohaldada kaugülekuulamist. Tunnistaja kaugülekuulamiseks oli säilinud

KrMS § 69 lg 1 sätestatud alus - tunnistaja vahetu ülekuulamine oli raskendatud tema välisriigis

viibimisega ja tunnistaja asukoha kaugus kohtuistungi toimumise kohast põhjustab tema

kohtusse ilmumiseks ülemääraseid kulutusi. Kõrvale jättes ülemääraseid kulutusi tunnistaja

kohtuistungile ilmumiseks Eestis ei võimaldanud tunnistaja asukoha kaugus kohtust tema

kohtusse ilmumist lühikese ajaga, mistõttu tulnuks kohtul asja arutamine edasi lükata. Asja

arutamise edasilükkamine ei olnud süüdistatavate huvides.

Tunnistaja O.S. kaugülekuulamiseks esinesid seaduses sätestatud eeldused, mistõttu on

audiovisuaalse kaugülekuulamise korraldamine oli maakohtu diskretsioonis. Kuigi tunnistaja

kaitsmise huvid langesid kohtuliku arutamise ajal ära, ei toonud see kaasa süüdistatavate

õiguste rikkumist. Mõlemad süüdistatavad said ise tunnistajat küsitleda ja tunnistajat küsitlesid

ka süüdistatavate kaitsjad. Süüdistatavate õiguste kaitse tagamise hindamisel ei saa jätta

arvestamata, et kaugülekuulamise teel üle kuulatud tunnistaja suhtes esines riive süütuse

presumptsioonile, tema enese mittesüüstamise privileegile. Edaspidi tõendite analüüsis

kirjeldatud süüdistatavate ja süüdimõistetud isikute tunnistajana antud ütlused on tunnistajat

süüstava iseloomuga. Seetõttu väärib tähelepanu tunnistaja suhtes esinev riive süütuse

presumptsioonile. Maakohus hindas tunnistaja kaugülekuulamise teel saadud tõendit lubatud

tõendiks ja võttis selle aluseks kohtuotsuse tegemisel.

5. Süüdistuse osas KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 järgi märkis maakohus järgnevat.

5.1. Sõidukite vargused ajavahemikul 16.11.2015 kuni 12.02.2016 on kogumis tõendatud

suuliste ning dokumentaalsete tõenditega.

5.2. Tõendatud on KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritav kuritegu, s.o BMW X5 reg.nr P.

varastati grupi poolt. Sõiduki hõivamiseks kasutati sõidukisse sissetungimiseks elektroonilisi

seadmeid, mille abil avati sõiduki uksed, käivitati mootor ja sõideti sõidukiga asukohast ära.

Sõiduauto BMW X5 reg.nr P. varguse toimepanemist ajavahemikul 11.02.2016 kella 20.00 -

12.02.2016 kella 06.50 vahel Tartumaal, Ülenurme vallas, Räniküla külas, X maja eest

tõendavad suulised ja dokumentaalsed tõendid: tunnistaja A.R. ütlused, kahtlustatavate

kinnipidamise olustiku skeem, sündmuskoha vaatlusprotokolli lisa, tehnilise uuringu protokoll

koos fototabeliga; O.S. kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, N.U. kahtlustatavana

kinnipidamise protokoll ja isiku läbivaatuse protokoll ja G.V. kahtlustatavana kinnipidamise

protokoll ja isiku läbivaatuse protokoll, asitõendi vaatlusprotokoll, tunnistajate G.V. , N.U.

ütlused maakohtus.

Tunnistajate G.V. , N.U. ja A.R. ütlused haakuvad omavahel ning iga tunnistaja kinnitab teiste

tunnistajate ütlusi. Tunnistajad G.V. ja N.U. kirjeldavad samaselt nende paiknemist sõidukis

Eestisse tulles, tegutsemist seadmega sõiduki hõivamisel sündmuskohal ja sõidukite juhtimist

tagasiteel. Tunnistajate ütlused on samased selles, et politsei seatud teetõkkesse sõitis

esimesena BMW X5, millest väljus üks isik, ja tema järel sõitis Audi S4, millest väljus kaks

isikut. G.V. nägi teel Audi S4 järel politseiautot ja sõitis neist mööda. Ta jõudis esimesena ees

olevasse teetõkkesse. Mõlemad sõidukeid juhtinud tunnistajad kinnitavad peatumist pärast

võõra sõiduki hõivamist. Peatumisel anti G.V. juhitud sõidukisse raadiosaatja sidepidamiseks

kahe sõiduki vahel. Asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab tunnistajate G.V. ja N.U. ütlusi ning

tõendab teo toimepanemise aega ja sündmuskohale jõudmiseks kasutatud sõiduvahendit.

Protokoll kajastab Otepää foori kaamera salvestist 12.02.2016 kella 00:49:30-00:49:40, millest

nähtub kuriteosündmusega seonduva sõiduki Audi S4 liikumine Otepäält Tartu poole.

Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et sõiduauto BMW X5 reg.nr P. varastati Tartumaal,

Ülenurme vallas, Räniküla külas, X maja eest, kuhu sõiduki kasutaja A.P. oli sõiduki jätnud

11.02.2016 kella 20.00 ajal ja avastas selle kadumise 12.02.2016 kella 06.50 ajal. Eelnimetatud

suuliste ja dokumentaalsete tõendite kogum tõendab sõiduauto BMW X5 reg.nr P. varguse

toimepanemise ajavahemikku 12.02.2016 kell 00:49:40, mil tuvastati Audi liikumine Tartu

suunas kuni 12.02.2016 kella 3-ni, kui Audi koos BMW X5-ga Viljandimaal kinni peeti. Teo

toimepanemise aeg on süüdistuses märgitud 11.02.2016 kella 20.00 - 12.02.2016 kella 06.50

vahel.

16.02.2016 teostati sõiduki BMW X5 reg.nr X vaatlust. Asitõendi vaatlusprotokoll tõendab

varguse objekti. Protokollist nähtub varastatud sõiduki BMW X5 reg.nr X seisukord, sh

vigastused ja kuuliaugud ja sõidukist leitud esemed ning protokollis on märgitud sõiduki

salongist võetud DNA-proovide asukohad käigukangilt ja roolilt. Sõidukil tuvastatud

vigastused on tekkinud sõiduki kinnipidamisel kasutatud meetmete rakendamisest.

Tunnistajate G.V. ja N.U. ütluste usaldusväärsuses BMW X5 reg.nr P. varguse asjaolude

kohta ei ole maakohtul põhjust kahelda. Tunnistajad olid teo toimepanijad. Nad kirjeldasid

sõiduki hõivamist viisil, mida kinnitavad dokumentaalsed tõendid ja tunnistaja O.S. ütlused.

Tunnistaja O.S. kinnitas maakohtus antud ütlustega enda osalemist sõiduauto vargusel viisil,

mida kirjeldasid teised sõiduki varguse täideviijad, tunnistajad G.V. ja N.U. . Tunnistaja O.S.

ütluste järgi 12.02.2016 tulid nad BMW X5 võtma, oli uus X5. Varasematel kordadel nägid

seda Ülenurmes, Tartu lähedal ja teadsid, kus see seisab. Auto võtsid kolmekesi: tunnistaja, G

ja N. Saabusid Eestisse koos, auto seisis maja juures. G. istus BMW rooli. Tunnistaja oli Audis

kõrvalistmel, N oli Audi roolis. Nad sõitsid Audiga kodu suunas. Sõites, piiri lähedal politsei

ootas neid ja pidas kinni. Tunnistaja ei näinud enam BMW-d, hüppas koos N. autost välja ja

hakkasid jooksma. Politsei pidas teda metsas kinni.

5.2.1. 12.02.2016 teostati sõiduki Audi S4 Avant reg.nr X läbiotsimine. Läbiotsimisprotokoll

koos lisadega tõendab sõidukite varguste toimepanemiseks kasutatavaid seadmeid,

toimepanemise viisi ja vargusi toime pannud isikuid. Protokollist nähtub kinnipeetud isikute

G.V. , N.U. ja O.S. kasutuses olnud sõiduki Audi S4 reg.nr X seisukord, varustatus, kuritegude

toimepanemiseks kasutatud esemete ja objektide paiknemine sõidukis (asitõendite asukohad)

ja ekspertiisideks tarviliku võrdlusmaterjali võtmine. Sõidukist leiti muude asjade hulgas

järgmised

varguste

toimepanemise

vahendid:

tööriistakotid

erinevate

tööriistadega

(kruvikeerajad, tangid, akudrell, lehtvõtmed jne), 4 taskulampi, gaasirevolver koos padrunitega,

4 raadiosaatjat (3tk Cobra ja 1tk Midland), 2 mobiiltelefoni, 3 kütusekanistrit (2tk 30L ja 1tk

20L) kütusega, 3 paberilehte, millele kirjutatud käsitsi Eesti aadressid ning kilekott, milles

elektroonilised seadmed koos A4 formaadis venekeelse trükitud tekstiga. Kõik eelnimetatud

esemed on kriminaalasjas asitõenditeks.

Sõidukist Audi S4 reg.nr X leitud A4 formaadis paberileht, dokumendi koopia ja selle tõlge

kinnitavad, et tegemist on sõidukite varastamiseks kasutatud elektrooniliste seadmete

kasutusjuhendiga. Ka tunnistaja O.S. ütlused tõendavad, et dokumendi näol on tegemist

seadmete kasutusjuhendiga.

Autotehnilise ja infotehnoloogilise ekspertiisiakt nr 16E-LA0004 koos fototabeliga tõendab

varguste toimepanemise viisi, s.o varastatud sõidukite seotust sõidukist Audi reg.nr X leitud

elektrooniliste seadmetega: suurem helehall plastikkorpusega paneel (seade 1), väiksem

helehall plastikkorpusega paneel (seade 2), musta värvi plastikkorpusega seade koos antenniga

(seade 3) ja musta värvi laadija. Ekspertiisiakti kohaselt saab võtmevaba käivitussüsteemiga

(keyless-go) sõidukitel tekitada seadme 1 ja seadme 2 abil juhtmevaba sidekanali auto ja selle

originaalvõtme vahele. Auto originaalvõti, saades kätte justkui auto poolt saadetud signaali,

edastab omakorda võtmepuldi töösagedusel elektroonse kinnituse autole uste avamiseks ja auto

käivitamiseks. Seadmed 1 ja 2 töötavad koostoimivatena ning inimfaktori kaasabil on neid

võimalik kasutada võtmevaba süsteemi omavate sõidukite uste avamiseks, sõidukite

käivitamiseks ja varastamiseks.

Uurimiseksperimentide protokollid tõendavad varguste toimepanemise viisi. Eksperimentidega

on tõendatud, et sõidukist Audi reg.nr X leitud elektrooniliste seadmetega saab avada ja

käivitada erinevaid sõidukeid. Eksperimendis kasutati järgmisi sõidukeid, millel on võtmevaba,

keyless-go süsteem: BMW G11 7. seeria, BMW X6 40D, BMW X1 XDrive 20D, Mercedes-

Benz GLE, Mercedes-Benz GL, Grand Cherokey Jeep (2011), Grand Cherokey Jeep (2015),

Lexus NX 300H, Toyota Land Cruiser 150, Toyota RAV4, Bentley, Škoda Superb, Audi Q5.

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert Ahto Edovaldi maakohtus antud ütlustega on

tõendatud sõidukite varguste toimepanemise viis. Sõidukist Audi leitud elektrooniliste

seadmetega, millised on kajastatud autotehnilise ja infotehnoloogilise ekspertiisiaktis nr 16E-

LA0004 ja millega viidi läbi uurimiseksperimendid erinevate mudelitega sõidukitele, on

võimalik kasutada võtmevaba avamis- ja käivitussüsteemiga sõidukite uste avamiseks ja

mootori käivitamiseks. Eksperdi ütluste kohaselt on tegemist seadmetega, mis võimaldavad

võtmevaba avamise ja käivitussüsteemidega autode võtme ja auto signaali pikendada. Kui

tavaolukorras auto uks avaneb juhul, kui see võti on taskus, kusagilt 1 meetri kauguselt, siis

nende seadmetega võib selle tööpiirkonna viia oluliselt kaugemale. Suurem heledat värvi seade

võtab vastu seda signaali, mida väiksem halli värvi seade auto juurest saadab. Väiksema halli

värvi seadmega nagu kasutusjuhendis kirjas on, tuleb minna auto juurde. Seal tuleb leida üles

antenn, mis keyless-go (võtmevaba süsteemi) võimaldab. See on reeglina kusagil käepideme

juures, käivitamiseks on käivitusnupu juures. Seda seadet tuleb selle juures hoida. Suurema

seadmega tuleb minna sinna, kus eeldatavalt on sõiduki võti. Väiksemast seadmest saadetakse

signaal suuremasse ja suurem seade omakorda saadab signaali võtmele, kes omakorda saadab

signaali tagasi autole. Kui see ring toimib, siis uksed avanevad ja autot on võimalik käivitada.

Kasutusjuhend A4 formaadis oli venekeelne. Sellel on kirjas, et nendel seadmetel on on-off

(sisse-välja) lülitamise klahv. Suurema seadmega tuleb minna võtme juurde ja väikese

seadmega tuleb minna auto juurde. Selgelt on öeldud, et suurel seadmel sisse lülitada positsioon

1 ja vastavalt sellele ka väiksemal positsioon 1.

Tunnistaja N.U. ütluste järgi O. andis varguse jaoks neile seadeldise ja ütles, et minge. O.

seletas, kuidas vahendid töötavad ja kõik oli väga lihtne. Eestisse sõites oli neil autos relv, mis

oli ilmselt O. oma. Seadeldis, millega võõraid autosid varastada, koosneb 2 osast: üks suurem,

teine väiksem. Ta nägi seadet esimest korda autos. Auto vargus toimus reaalselt nii, et O. lülitas

sisse nii väiksema kui suurema seadeldise osa. O. ütles, et suurema osaga tuleb minna ukse

juurde ja väiksema osaga auto juurde. Tunnistajal oli suurem ja G väiksem osa seadeldisest.

Seadeldis aitas autosse pääseda, mis võttis lukust lahti ja pani auto käima. Seadeldisega oskaks

ümber käia isegi 5-aastane laps. O.S. istus Audi kõrvalistmel seni kui nemad G toimetasid

seadeldistega maja ukse ja auto juures. Ekspert kinnitas tunnistajate G.V. ja N.U. ütlusi selles,

et elektrooniliste seadmete kasutamine sõiduki avamiseks ja käivitamiseks oli väga lihtne ega

vajanud erioskusi, samuti seadme kasutamise viisi.

5.3. Tõendatud on 6 sõiduki vargused perioodil 16.11.2015 kuni 05.02.2016 ja 2 sõiduki

varguse katse.

5.3.1. Sõiduki BMW 640I reg.nr X. varguse toimepanemist 16.11.2015 kella 02.30-05.30 vahel

Tartumaal, Elva linnas, XXX asuva eramu hoovist tõendavad kannatanu M.S. ütlused, mida

kinnitavad dokumentaalsed tõendid, sh tunnistaja R.U. ütlused

Maakohtul ei olnud põhjust kahelda tunnistaja R. U ütlustes, kes tundis ära M.S. auto, mida ta

nägi lühikese aja möödudes pärast auto Elvast varastamist. Kuigi tunnistaja ei mäletanud täpselt

auto registreerimisnumbrit, olid M.S. auto registreerimisnumbri tähed samad, mida tunnistaja

nimetas ja numbriks kolm samasugust numbrit “111”. Tunnistaja ütlused tõendavad auto

varastamise aega, mis jääb süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemise ajavahemikku.

Maakohtu hinnangul ei oma tähtsust, mis marki oli M.S. sõidukiga koos olnud teine sõiduk.

Vähese valgustuse tõttu ei olnud tunnistajal seda võimalik täpselt tajuda. Tunnistaja tuvastas

sõiduki välismaise päritolu registreerimisnumbri järgi ning see asjaolu kinnitab asjaolu, et M.S.

auto oli Rõngus võõras valduses, saadetuna Leedust Eestisse tulnud sõidukivaraste autost.

Tunnistaja O.S. ütluste järgi varastasid nad esimesena 16.11.2015 Elvast BMW 640 6. klassi

auto. Olid kahekesi koos N.U. ga, sest G.V. oli Ameerikas. Esimesel kokkupuutel sõidukiga,

millega Eestisse tuldi, oli autol mingi välismaa riigi number. Võis olla Saksamaa oma. Audi

läbiotsimisel leiti sõidukist erinevad numbrimärgid. Tunnistaja O.S. ütlused ja dokumentaalne

tõend haakuvad tunnistaja R. U ütlustega ja kinnitavad M.S. sõiduki saatmist välismaise

numbriga sõiduki poolt. Tunnistaja R. U ütlused haakuvad ka tunnistajate G.V. ja N.U.

ütlustega. Peale auto varastamist sõideti sündmuskohast eemale ja seal peatati, et varastatud

sõidukisse anda sidevahend omavaheliseks suhtlemiseks.

Sündmuskoha vaatlusprotokoll 16.11.2015 tõendab teo toimepanemise viisi ja kohta.

Asitõenditeks on kannatanu M.S. poolt politseile üle antud sõiduauto BMW 640I reg.nr X. 2

süütevõtit, mis kinnitavad kannatanu ütlusi, et varastatud auto võtmed jäid kannatanu valdusse.

See asjaolu kinnitab, et auto läks kannatanu valdusest välja kannatanu nõusolekuta.

Kannatanu M.S. ütluste järgi oli auto turuväärtus 60 000 eurot. Sõidukisse jäi ka isiklikke asju:

juhiluba, EV pass, sularaha 6500 eurot, väravapult, garaažiukse pult, võrkpall, Boschi

laserkauguse mõõtja. Kindlustus hindas auto väärtuse 50 000 eurole.

5.3.2. Sõiduki Porsche Cayenne Diesel reg.nr X. varguse toimepanemist ajavahemikul

25.11.2015 kella 20.00 kuni 26.11.2015 kella 06.30 vahel Viljandi maakonnas, Viiratsis, X.

maja eest piiratud aiaga hoovist tõendavad kannatanute I. B ja N. OÜ esindaja H. V ütlused,

mida kinnitavad dokumentaalsed tõendid - sündmuskoha vaatlusprotokoll 26.11.2015;

asitõenditeks on kannatanu I. B poolt politseile üle antud sõiduauto Porsche Cayenne Diesel X.

2 süütevõtit, mis kinnitab kannatanu ütlusi, et varastatud auto võtmed jäid kannatanu valdusse

- see asjaolu kinnitab, et auto läks kannatanu valdusest välja kannatanu nõusolekuta; sõiduki

registreerimistunnistus nr EK516671.

Kannatanute I. B ja OÜ N. esindaja H. V ütlused kinnitavad osaühingule auto vargusega

tekitatud kahju ulatust. Sõiduki turuväärtus oli 50 000 eurot. Autos olnud OÜ-le N. kuulunud

asjade, mis koos autoga ära viidi, väärtus oli 1985 eurot. Kannatanu I. B ütluste järgi olid

varastatud autos tema isiklikest asjadest rahakott, erinevad dokumendid: ID-kaart, juhiload,

paadiload. Sularaha oli kindalaekas 1000 eurot, lapse turvatool, Rayban prillid väärtusega,

meeste Oakley prillid, naise Hugo Bossi päikeseprillid, plaadimapp erinevate plaatidega,

kindad, kaelapadi ja jalakaitse, Samsung mobiiltelefon, paarkümmend liitrit kütust, kokku 2095

euro väärtuses. Autos olid ka N. OÜ-le kuuluvad asjad: auto elektriadapter, Iphone laadija,

helkurvest, vihmavari Fox, must kaantega kaardikott erinevate kaartidega, vedamisnöör.

Sõiduki turuväärtus oli 50 000 eurot, mille ulatuses sai N. kahju. If P&C Insurance AS

18.12.2015 teade tõendab Porsche Cayenne Diesel väärtust ja vargusega tekitatud kahju ulatust.

Sõiduki vargusega kannatanutele I.B. tekitatud kahju on tõendatud osaliselt, 2095 euro ulatuses

ja OÜ-le N. tekitatud kahju on tõendatud süüdistuses märgitud ulatuses. OÜ-le N. tekitatud

kahju ületab KarS § 121 p 2 sätestatud suure kahju ulatust.

5.3.3. Sõiduki Toyota Land Cruiser 150 reg.nr X. varguse toimepanemist ajavahemikul

02.12.2015 kella 02.39 – 02.55 vahel Tartumaal, Ülenurme vallas, Õssu külas, X. eramaja eest

aiaga piiratud territooriumilt tõendavad kannatanu R.P. , kes on ka kannatanu OÜ B. esindaja

ütlused, mida kinnitavad dokumentaalsed tõendid ning videosalvestis: sündmuskoha

vaatlusprotokoll 02.12.2015, labori tööfotod, asitõendi vaatlusprotokoll, DNA-ekspertiisiakt nr

16E-GE0315, asitõendiks on kannatanu R.P. poolt politseile üle antud sõiduauto Toyota Land

Cruiser 150 reg.nr X. 2 elektroonilist võtit, 2 immobilaiserit ja eelsoojenduspult, mis kinnitab

kannatanu ütlusi, et varastatud auto võtmed jäid kannatanu valdusse - see asjaolu kinnitab, et

auto läks kannatanu valdusest välja kannatanu nõusolekuta; väljavõte Äriregistri

teabesüsteemist.

Kannatanu R.P. ütluste järgi oli auto väärtus 53 000 - 54 000 eurot. Koos varastatud autoga

läksid kaduma isiklikud esemeid, mis olid autos: meeste parfüüm ja autos olnud kütus 86 euro

väärtuses. Kannatanu ütlused kinnitavad ka värava lõhkumisega tekitatud kahju süüdistuses

nimetatud ulatuses. OÜ B. kahju seoses auto vargusega oli võrdne sõiduki väärtusega.

Swedbank P&C Insurance AS 09.12.2015 hüvitisotsus tõendab Toyota Land Cruiser 150

väärtuseks 55 000 eurot. Dokumentaalne tõend kinnitab kannatanu ütlusi sõiduki vargusega

tekitatud kahju kohta.

Sõiduki vargusega kannatanule OÜ-le B. tekitatud kahju on tõendatud süüdistuses märgitud

ulatuses. Tekitatud kahju ületab KarS § 121 p 2 sätestatud suure kahju ulatust.

Tunnistaja A.R. ütluste järgi oli politseile hõbedast universaalkerega Audi S4-ga Eestis käivate

autovaraste taust teada. Kõik olid videot näinud, mis ka meedias oli, kuidas autovargad

tegutsevad kohapeal. Nende tegevusmustrid olid eelnevalt teada. Eeldus oli, et nad on

relvastatud, kuna videost on seda näha. Kannatanu R.P. ütlused haakuvad tunnistaja A.R.

ütlustega selles, et 12.02.2016 BMW kinnipidamise eel oli politseile autovaraste

käitumismuster teada. Politsei olid näinud R.P. elukohast turvakaamera lindistust ja hinnanud

selle järele kurjategijate ohtlikkust.

Sõiduki läbiotsimisprotokoll ja ekspertiisiakt nr 16E-TB0016 tõendavad 12.02.2016

kinnipeetud isikute kasutuses olnud sõidukis Audi reg.nr X kinnipidamise järgselt asunud

relvataolise eseme ja laskemoona olemasolu, st kuriteo toimepanemise viisi. Tulirelva

ekspertiisiga on tõendatud, et tegemist on laskekõlbliku gaasirevolvriga ME 38 Compact-G nr

011710 kaliiber 9, mis kuulub gaasirelvade hulka. 3 paukpadrunit kaliiber 9 olid

laskekõlbulikud. Trumli padrunipesades sisaldunud kummikuulid on osa „kombineeritud“

padruneist, mis koosnevad eraldi kummikuulidest ja paukpadrunitest. Ekspertiisiaktist nr 16E-

TB0076 nähtub gaasirevolvri ME 38 Compact-G nr 011710 ja laskemoona olemus.

Paukpadrunid ei kuulu laskemoona hulka ja on ette nähtud laskmiseks kõigist gaasi-, signal- ja

traumarevolvritest kaliiber 9 mm. Gaasirevolvri ME 38 padrunipesades sisalduvad

kummikuulid saavad suunatud väljalaskmiseks vajaliku energia paukpadrunites oleva

püssirohu põlemisel tekkivate gaaside toimel.

5.3.4. Sõiduki BMW 520D XDrive reg.nr X. varguse toimepanemist 11.12.2015 ajavahemikul

kella 00.45-07.20 vahel Harjumaalt, Saku vallast, Saku alevikust, X. aiaga piiratud hoovist

kinnitavad kannatanu A.L. , kes on ka kannatanu H. OÜ esindaja, ütlused ja dokumentaalsed

tõendid - sündmuskoha vaatlusprotokoll fotodega 11.12.2015, vaatlusprotokoll 28.01.2016,

asitõendi vaatlusprotokoll, väljavõte Äriregistri teabesüsteemist.

Kannatanu ütluste järgi jäi autosse koera puur, plastmassist suur kast, vihmavari ja prillid.

Kütust oli autos kindlasti pool paaki. Kannatanu ütlustega on tõendatud vargusega tekitatud

kahju suurus. Seesam Insurance AS 17.12.2015 maksmisotsus tõendab BMW 520D XDRIVE

X väärtust ja vargusega tekitatud kahju hüvitamise ulatust. Otsuse kohaselt hinnati sõiduki

väärtuseks 45 900 eurot. Tõend kinnitab kannatanu ütlusi kahju ulatuse kohta. Sõiduki

vargusega kannatanule H. OÜ tekitatud kahju on tõendatud süüdistuses märgitud ulatuses.

Tekitatud kahju ületab KarS § 121 p 2 sätestatud suure kahju ulatust.

5.3.5. Sõiduki Toyota Land Cruiser 150 reg.nr X varguse toimepanemist ajavahemikul

14.12.2015 kella 17.00 kuni 15.12.2015 kella 07.40 vahel Pärnu linnas, X maja eest tõendavad

kannatanu H.V. , kes on ka kannatanu OÜ V. esindaja, ütlused, mida kinnitavad

dokumentaalsed tõendid - PZU AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali 04.04.2016 teatis.

Kannatanu H.V. ütluste järgi varastatud autosse jäid päikeseprillid, suur hulk CD-plaate,

vihmavari, plätud, paar fliisi, seljatoele kinnitatud riidehoidja, erinevad telefoni või akulaadijate

komplekt, muu pudipadi. Auto ja vara oli kindlustatud, lisaks liikluskindlustusele oli ka kasko.

Isiklike asjade vargusega tekitati kannatanule kahju kokku 537,91 eurot, juriidilisest isikust

kannatanu OÜ V. kahju oli sõiduki väärtus 40 150 eurot. Isiklike asjade nimekiri ja Swedbank

P&C Insurance AS 22.02.2016 hüvitisotsus kinnitavad kannatanu ütlusi varastatu väärtuse

kohta ja tõendavad sõidukis Toyota Land Cruiser 150 asunud H.V. isikliku vara hüvitamise

ulatust. Otsuse kohaselt hinnati vara väärtuseks 537,91 eurot, millest hüvitati kokku 447,91

eurot, omavastutus 90 eurot.

Sõiduki vargusega kannatanutele H.V. le ja OÜ-le V. tekitatud kahju on tõendatud süüdistuses

märgitud ulatuses. Tekitatud kahju ületab KarS § 121 p 2 sätestatud suure kahju ulatust.

5.3.6. Sõiduki BMW Gran Turismo 530D reg.nr X varguse toimepanemist ajavahemikul

04.02.2016 kella 20.30 kuni 05.02.2016 kella 07.40 vahel Tartumaal, Ülenurme vallas,

Tõrvandi alevikus, X paarismaja eest kinnitavad kannatanu Ü.T. ütlused ja dokumentaalsed

tõendid - sündmuskoha vaatlusprotokoll fotodega 05.02.2016.

Kannatanu Ü.T. ütluste järgi olid varastatud autos tema isiklikud asjad: laste turvatool, kelk oli

pagasnikus, päikeseprillid. Sõiduki väärtus oli 25 000 eurot. Sõiduk oli kindlustatud. Ü.T. ja

A. OÜ-le vargusega tekitatud kahju on tõendatud kannatanu ütlustega. Sama tõendavad ka

järgmised kaks dokumentaalset tõendit: Swedbank P&C Insurance AS hüvitisotsus ning

asitõendi vaatlusprotokollist nähtub Maksu- ja tolliameti automaatse numbrituvastussüsteemi

teabetalletus saateauto Audi reg.nr X sisenemise kohta Ikla piiripunkti Eesti Vabariiki

14.12.2015 kell 23.30 ning asitõendi vaatlusprotokollist nähtub Maksu- ja tolliameti automaatse

numbrituvastussüsteemi teabetalletus varastatud sõiduki BMW Gran Turismo 530D reg.nr X

lahkumise kohta ja saateauto Audi reg.nr 946IRK lahkumise kohta Eesti Vabariigist Eesti

Vabariigist Lilli maanteepiiripunkti kaudu 05.02.2016 kell 05.37. Eelnimetatud kaks

dokumentaalset tõendit haakuvad tunnistaja O.S. ütlustega.

5.3.7. Sõiduki BMW reg.nr X varguse katset ööl vastu 05.02.2016 Viljandis, X asuva maja

eest aiaga piiratud hoovist tõendavad G. E. ütlused ja dokumentaalsed tõendid – sündmuskoha

vaatlusprotokoll fotodega 05.02.2016.

5.3.8. Sõidukite Mercedes-Benz E 350 CDI reg.nr X ja Porsche Cayenne reg.nr X varguse

katset 05.02.2016 ajavahemikul kella 00.30 – 09.45 Viljandis, X asuva eramu eest tõendavad

kannatanu M.S. ja tunnistaja I. J. ütlused ning dokumentaalsed tõendid - sündmuskoha

vaatlusprotokoll, asitõendite vaatlusprotokollid. Asitõendite vaatlusprotokollid haakuvad

tõenditega ja kinnitavad varguste katse toimepanemise aega.

5.4. Ekspertiisiaktid tõendavad kuriteo toimepannud isikuid.

DNA-ekspertiisiakt nr 16E-GE0315 seob varguse toimepanemise koha varguse toimepannud

isikuga. Ekspertiisiakti punkt 5 tõendab, et Tartumaal, Ülenurme vallas, Õssu külas X. eramu

juurest leitud plastikdetaililt võetud DNA proovist saadud osaline DNA-profiil langeb kokku

N.U. DNA-profiiliga. Ekspert püstitas alternatiivsete hüpoteeside paari. Hüpoteeside

tõenäosussuhe saadi 1012. See tähendab, et antud DNA-profiili saamine on 1012 korda

tõenäosem juhul, kui proovis leiduv bioloogiline materjal pärineb N.U. lt võrreldes sellega, kui

bioloogiline materjal pärineb juhuslikult valitud tundmatult isikult.

Riigikohus on 3-1-1-29-14 otsuse p-s 11.2 märkinud, et juhtudel, mil DNA-

ekspertiisiarvamuses kasutatakse sõnu “isiku DNA sisaldumist ei saa välistada”, tegemist

olukorraga, mil ekspert möönab võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust. Kolleegium

leiab, et võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust mööndes on ekspert teinud järelduse, mis

on käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena, ja sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt

on tõendina lubatav. Antud juhul on DNA-ekspert pidanud proovis leiduva bioloogilise

materjali pärinemist N.U. lt 1012 korda tõenäosemaks, kui selle pärinemist juhuslikult valitud

tundmatult isikult. Maakohus leiab, et ekspertiisiakt tõendab N.U. t isikuna, kes varastas sõiduki

Õssu külas, X. eramu juurest.

Ekspertiisiaktist nr 16E-TJ0014 nähtub 12.02.2016 kinnipeetud isikute jalatsite seotus varem

toimunud sõidukite varguste sündmuskohtadega. Eksperdiarvamuse kohaselt 05.02.2016 X ,

Tõrvandi alevik, Ülenurme vald, Tartumaa fotofailidele jäädvustunud jalatsijälg on tõenäoliselt

jäetud pakendis nr 2 (N.U. l kinnipidamisel jalas olnud) esitatud parema jala jalatsiga;

05.02.2016 X , Viljandi fotofailidele jäädvustunud jalatsijälg võib olla jäetud pakendis nr 2

(N.U. l kinnipidamisel jalas olnud) esitatud parema jala jalatsiga; 05.02.2016 X , Viljandi

fotofailidele jäädvustunud jalatsijälje fragmendid võivad olla jäetud pakendis nr 2 (N.U. l

kinnipidamisel jalas olnud) esitatud jalatsitega; 05.02.2016 X, Ülenurme vald, Tartumaa

fotofailidele jäädvustunud jalatsijälje fragmendid võivad olla jäetud pakendis nr 2 (N.U. l

kinnipidamisel jalas olnud) esitatud jalatsitega.

5.5. Tunnistaja G.V. oma ütlustes ei tunnistanud süüd 8 varguse episoodis. Ta seletas, et

kohtuotsuse aluseks olnud kokkuleppe sõlmimine oli kantud soovist saada kergemat karistust.

Kokkuleppe läbirääkimiste juures oli kaitsja, kes seletas talle, et oluline on see üks episood, aga

teised 8 episoodi ei puutu temasse ja ta ei pea ennast tunnistama nendes episoodides süüdi. Ta

sai aru, et vastutab sellega seonduvalt mitte ühe, vaid kaheksa varguseepisoodi eest. Ta nõustus,

et on vangis 2 aastat ja 4,5 aastat on tingimisi, sest kui ta ei oleks sellega nõustunud, siis ei ole

teada, millega see kõik oleks lõppenud.

Tunnistaja G.V. ütluste järgi temal autos mingit relva ei olnud ja ka teiste käes ta relva ei

näinud. Teda küsitleti Leedu keskkriminaalpolitseis, kas ta tunneb inimest, kelle pihta selles

autos tulistati. Tunnistaja tundis seda isikut. See oli keegi Leedust, nime ta ei mäleta.

Tunnistaja N.U. oma ütlustes tunnistas ennast süüdi ainult selles episoodis, kus kinni peeti

peale BMW X5vargust 12.02.16. Prokurör tegi talle selgeks, et muu ei ole nii tähtis. Tunnistaja

jaoks oli tähtis see, et ta saab 2-aastase vanglakaristuse. Advokaat kinnitas talle seda. Prokurör

selgitas, et kui ta alla ei kirjuta, siis tuleb üldistung ja siis ta nõuab suuremat karistust. Tunnistaja

teab, et need 2 aastat peab ta nagunii kinni istuma ja tal ei ole siis võimalust suhelda perekonna

ja tuttavatega.

Tunnistaja N.U. ütluste järgi ei võtnud ta relva kaasa, kui seadmega ukse juurde läks. Ta teab,

et autos oli relv, kui nad Eestisse sõitsid. Relv oli ilmselt istmete vahel, nad ei plaaninud sellega

midagi teha. See oli ilmselt O. relv.

Maakohus leidis, et tunnistajate G.V. ja N.U. ütlused tervikuna ei ole usaldusväärsed. Varguse

episoodide kohta, milles nad ennast süüdi ei tunnista, annavad tunnistajad ütlusi valikuliselt,

põhjendades asjaolude ununemisega või eitades tegelikke asjaolusid. Tunnistajate ütlused on

vastuolus teiste tõenditega. Mõlemad tunnistajad eitavad relva kasutamist. G.V. eitab relva

olemasolu. N.U. kinnitab relva olemasolu, kuid eitab kasutamist. Sündmuskohal Õssu külas,

X. videosalvestiselt nähtub maja ukse juurde seadeldisega mineval mehel teises käes

relvasarnane ese. Relv on asitõendina ära võetud 12.02.2016 läbiotsitud Audist. Ei ole eluliselt

usutav, et kaks isikut seadeldistega kooskõlastatult tegutsedes ei jälginud teine-teist, mistõttu ei

ole usutavad G.V. ütlused, et ta relva ei näinud. Eeltoodud asjaoludel hindas maakohus

eelnimetatud tunnistajate ütlusi mitteusaldusväärseteks (v. a 12.02.2016 BMW X5 varguse

episood, milles tunnistajad enda süüd tunnistavad) ja jätab need tõendite hulgast kõrvale, mida

lubab eelpool nimetatud Riigikohtu 25.12.2015 otsuse 3-1-1-100-15 p-s 17 antud seisukoht.

5.6. N.U. t seovad Õssu külas, X sündmuskohaga DNA-ekspertiisi arvamus, mis kinnitab suure

tõenäosusega sündmuskohalt võetud proovide päritolu N.U. lt. Sündmuskohtadega X ,

Tõrvandi alevikus, X , Viljandis ja X , Viljandis seovad N.U. t jäljeekspertiisi arvamused.

Eksperdiarvamus ei välista sündmuskohtadel tuvastatud jalatsijälge jätmist N.U. poolt.

Viimase poolt jäetud jalatsijälgedega on seotud arutatava kriminaalasjaga mitteseotud

sündmuskoha X, Ülenurme vallas 05.02.2016 tuvastatud jäljed. Jäljed on tuvastatud samal

kuupäeval, kui eelmisel kolmel sündmuskohal tuvastatud jalatsijäljed. Ülenurme vallas, X ees

seisnud sõiduki BMW X6 küljest detailise varguses tunnistati N.U. süüdi Tartu Maakohtu

11.01.2017 otsusega.

5.7. O.S. ütluste olustiku seostamise protokollid tõendavad varguse objekte, varguste

toimepanemise aega, kohta ja viisi kõigis süüdistuses kirjeldatud episoodides.

Tunnistaja O.S. andis maakohtus ütlusi kõigi süüdistuses kirjeldatud varguse episoodides.

Tunnistaja ütluste järgi käis ta Eestis autosid varastamas koos G.V. ja N.U. ga novembrist 2015

kuni veebruarini 2016 umbes 3 kuu jooksul. Selle aja jooksul varastasid umbes 9 või 7 autot.

Tunnistaja kinnitas maakohtus, et videolt nähtud salvestis on kuriteosündmus, milles ta osales

koos G ja N. Vargused lõppesid siis, kui politsei võttis neid kinni. Politsei esitas kahtlustuse

vargustes ja kuuluvuses kuritegelikku ühendusse. Tunnistaja tunnistas end temale esitatud

kahtlustuses täies mahus süüdi. Tunnistaja kirjeldab toimunud sündmuste käiku.

5.8. Uuritud suuliste ja kirjalike tõendite kogum tõendab kahtlusteta süüdistuses kirjeldatud

kõigi varguse episoodide toimepanemist isikute grupi poolt. Eelpool on maakohus tuvastanud,

et Elvast 16.11.2015 sõiduki varguse panid isikud toime kaheliikmelises grupis ja edaspidi

tegutsesid kolmeliikmelises grupis. Grupis tegutsemine on koosseisuline karistust raskendav

asjaolu KarS § 199 lg 2 p 7 järgi. Kõigi sõidukite hõivamisel toimus vargus sissetungimisega

sõidukisse. Kolmel korral tungiti sisse aiaga piiratud territooriumile värava avamisega või

lukustuse lõhkumisega (XXX Elvas; X, Saku alevikus; X, Õssu külas).

Tõendatud on koosseisuline karistust raskendav asjaolu KarS § 199 lg 2 p 8 järgi. Ainuüksi

esimese sõiduki vargusega 16.11.2015 Elvast tekitati kannatanule kahju suures ulatuses, üle 40

tuhande krooni. Järgnevalt varastati 5 autot, mille väärtus ulatus üle 40 tuhande euro. Vaid ühe

varastatud sõiduki väärtus jäi alla suure kahju piiri, s.o KarS § 121 p 2 sätestatud suure kahju

ulatuse piiri.

Tõendatud on koosseisuline karistust raskendav asjaolu KarS § 199 lg 2 p 6 järgi. Tõendatud

on ka koosseisuline karistust raskendav asjaolu KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Vargused on toime

pandud süstemaatiliselt. Süstemaatilisus eeldab vähemalt kolme varguse toimepanemist. Lisaks

on vajalik, et toimepandud teod on omavahel seotud, et üksikud vargused moodustavad teatud

sisulise süsteemi. Antud juhul ei ole kahtlust, et samade isikute poolt kaks korda enam kui

kolme sõiduki vargused suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul olid toime pandud

süstemaatiliselt. Autode varastamine oli neile isikutele kuulunud elustiiliks. Isikud hankisid

endale sõidukite vargustega elatise lisa. Vargused olid sissetuleku allikaks ja vargused pandi

toime lähtuvalt väljakujunenud harjumusest. Kahel juhul – 05.02.2016 Viljandis X ja X

majade ees seisnud sõidukite vargused jäid katse staadiumisse, kuna olemasolevate

seadeldistega ei õnnestunud sõidukeid avada ja käivitada. Kahe sõiduki vargus jäi lõpule

viimata varaste tahtest mitteolenevatel põhjustel. Katse staadiumi jäävad vargused on hõlmatud

lõpuleviidud vargustega.

Asitõendiks on paberileht käsikirjaliste märkemetega ning vaatlusprotokolliga on tuvastatud

paberilehtedel aadressid ja tähe-numbrimärgid aadresside juures. Tunnistaja O.S. kinnitas

kohtus, et kolmel paberilehel, millele on kirjutatud käsitsi erinevad Eesti aadressid on nimekiri

autodest Eestis, mida varastada ja nende asukoht, kus nad seisavad. Tunnistaja selgitas, et

nimekirjas märgitud tähed tähistavad erinevaid autosid, T-täht on Toyota; A, A6, A7 ja A8 on

Audid; X6 on BMW X6, Q on Audi A5 ja F10 on BMW F10. S-täht on vana ja N-täht on uus.

A10 ja A9 ühel real tähendab, et ühes kohas seisab kaks autot. Tunnistajate maakohtus antud

ütlused kinnitavad O.S. ütlusi selle kohta, et paberitele märgitud Eesti aadressidel asusid autod,

mis olid tähistatud vastava tähega.

Tunnistajad on andnud ütlusi selle kohta, millised on nende aadressid ning nende kasutuses

olnud autode kohta (sh nende avamine), mis on samuti kajastatud paberilehtedel.

Eestis asuvate võtmevaba käivitussüsteemiga keylessgo sõidukite kohta koostatud nimekirja,

mida sõidukite vargusi toimepannud isikud kaasas kandsid, hindas maakohus varguse objektide

andmebaasiks. Andmebaas sisaldas sõidukeid Eesti Vabariigi piires lõunast põhjapiirini.

Laiaulatusliku andmebaasi olemasolu sõidukite kohta, mida on võimalik käivitada varaste

kasutuses olnud seadeldistega, kinnitab sõidukite varastamisel kuritegeliku ühenduse tegevust.

Varguste ulatus ja varaste käes olev andmebaas annab alust järeldada, et kuriteokoosseis on

laiem kui KarS § 199 lg 2 p 7 järgi varguste toimepanemine grupi poolt.

6. Süüdistuse kohta KarS § 256 lg 1 järgi märkis maakohus järgmist.

Mõlemale süüdistatavale on süüdistus esitatud KarS § 256 lg 1 järgi kuritegeliku ühenduse

organiseerimises ja ise enda loodud kuritegelikku ühendusse kuulumises. Isiku

süüditunnistamiseks KarS § 256 järgi tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada, et isik lõi

kuritegeliku ühenduse, juhtis seda või värbas sellesse vähemalt ühe liikme. Seejuures peavad

KarS § 256 järgi esitatud süüdistuses olema välja toodud tunnused, mille põhjal saab järeldada,

et ühendus, mille isik lõi, mida ta juhtis või millesse ta liikmeid värbas, oli kuritegelik ühendus

KarS § 255 lg 1 mõttes. (Riigikohtu 18.01.2010. a otsus 3-1-1-57-09 p 14)

6.1. Kaitsja tegi uuritud tõendite põhjal järelduse, et süüdistatavatel puudub seos kuritegeliku

ühendusega. Elvijuse(Elvius)-nimeline isik organiseeris kuritegeliku ühenduse, mille liikmed

olid O.S. , N.U. ja G.V. .

Vaidlust ei ole kriminaalmenetluses kogutud ja kohtus uuritud tõenditega tõsikindlalt

tuvastatud asjaolus, et Eesti Vabariigis tegutses Leedust pärit kuritegelik ühendus, mille tegevus

oli suunatud Eesti Vabariigist hinnaliste sõidukite varguste, s.o KarS § 199 lg 2 järgi

kvalifitseeritavate teise astme kuritegude toimepanemisele, mille eest on karistusena ette nähtud

kuni viieaastane vangistus. KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 süüdistuse eelpool analüüsimisel

tuvastas maakohus, et vargused pani toime kuritegelik ühendus, millesse kuulusid vähemalt

kolm isikut: O.S. (kellele süüdistust ei esitatud), N.U. ja G.V. . Kuritegelik ühendus oli püsiv

ja nende liikmete vahel olid ülesanded jaotatud.

6.2. Vaidlus on selles, kas kuritegeliku ühenduse organiseerisid süüdistatavad J. Tiškevičius ja

E. Pauliukonis ja kas nad kuulusid enda loodud ja Eesti Vabariigi territooriumil tegutsenud

püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühendusse.

Kuritegeliku ühenduse organiseerimise kohta J. Tiškevičiuse ja E. Pauliukonise poolt on

maakohtule esitatud üks suuline tõend – tunnistaja O.S. ütlused, mida maakohus järgnevalt

otsuses käsitles.

Tunnistaja O.S. ütlused kuritegeliku ühenduse organiseerimise kohta on pigem umbisikulised

kui konkreetsed. Süüdistatava ja tunnistaja ütlused on samasisulised selles, et süüdistatav ja

tunnistaja teadsid teineteist kui autoäriga tegelevat isikut. Kuna süüdistatavad olid sõbrad,

jagasid nad omavahel teavet ja seetõttu ei ole kahtlust, et mõlemad süüdistatavad teadsid

tunnistajat kui autoäriga tegelevat isikut. Seetõttu on loomulik, et kohtumistel tulid jutuks autod

ja autodest räägiti. Tunnistaja küll väidab, et süüdistatavad ütlesid, et nad ajavad äri varastatud

autodega, hindab kohus seda tunnistaja väidet oletuslikuks, sest edasistes ütlustes tunnistaja

enam ei räägi tema enda poolt tunnetatud faktidest, vaid oma arusaamast.

Uuritud tõenditega on tuvastatud, et legaalse autoäriga ei tegelenud süüdistatavad ega

tunnistaja. Tunnistaja O.S. andis ütlusi, et „meil oli Julius Tiškevičiuse ja Evaldas

Pauliukonisega räägitud, eelnevalt oli läbi räägitud, et sõidetakse Eestisse”, “alguses vaatasime

millised autod on Eestis. Mina küsisin ja mulle öeldi, et sellist autot oleks vaja. Julius ütles”.

Eelpool kirjeldatud ütlustes tunnistaja viitab temale endale teadaolevale teabele autode

olemasolu kohta, mida ta Juliusega arutas. Kokkulepete kohta andis tunnistaja järgmisi

vastuseid: “Küsimus (K): mis kokkulepe teil siis oli Julius Tiškevičiuse ja Evaldas

Pauliukonisega seoses Eestiga? Vastus (V): kokkulepe oli, et nende kaudu saab auto maha

müüa. Et kui on vaja, siis saavad teha autovõtmed, selle eest peab maksma 500 eurot” (3. kd, tl

130). “K: kuidas oli kokku lepitud, et kes teile raha maksab kui auto on varastatud? V: mõnikord

keegi andis otsekohe raha. Mõnikord kui teadsime, et probleeme ei teki siis anti hiljem (3. kd,

tl 132 pöördel). Tunnistaja vastusest järeldub, et konkreetset kokkulepet ei olnud. Asjad

kujunesid vastavalt olukorrale, mida ei olnud ette teada. Tunnistaja vastab sageli küsimustele

„kui oli räägitud, oli räägitud”. Tunnistaja ütlustes ei ole selgelt kirjeldatud kuritegeliku

ühenduse loomise viisi. Tunnistaja ütlustest ei saa kohus järeldada, et süüdistatavad värbasid

teda loodud kuritegelikku ühendusse. Samuti ei ole tunnistaja ütlustes üksikasjalikke kirjeldusi

süüdistatavate juhtivast tegevusest kuritegelikus ühenduses.

Küsimusele, et kuidas juhtus nii, et N ja G ka nendes Eestis toime pandud vargustes osalesid

vastas tunnistaja, et oli selline ettepanek, kui nad Juliusega rääkisid. Tunnistaja tundis neid ja

tegi ettepaneku N ja G. Tunnistaja teadis, et ka neile pakub see huvi. Tunnistaja oli kuulnud,

linnas räägiti, et nemad olid varem kokku puutunud sedalaadi vargustega. Pakkuski neile,

nemad nõustusid. Eelpool kirjeldatud ütlused ei viita süüdistatavatele kui kuritegelikku

ühendusse liikmete värbajatele.

6.3. Maakohus leidis, et süüdistatavate poolt kuritegeliku ühenduse organiseerimine – loomine,

juhtimine ja sinna liikmete värbamine ei ole tõendatud ja seetõttu tuleb mõlemad süüdistatavad

õigeks mõista neile esitatud süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi.

Kuritegeliku ühenduse organiseerimise ja sellesse ühendusse kuulumise kriminaliseerimisel on

aluseks võetud rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni konventsioon ehk Palermo kokkulepe, mille art 2 defineerib

kuritegeliku ühenduse mõiste. Eesti Vabariigi karistusõiguse revisjoni käigus jäeti KarS § 255

koosseisust välja tunnus “varalise kasu saamise eesmärk” ja selles osas erineb kuritegeliku

ühenduse definitsioon Palermo kokkuleppe art 2 toodud definitsioonist.

Kuigi varalise kasu saamise eesmärk ei ole 01.01.2015 jõustunud karistusseadustiku

muudatustega enam kuriteokoosseisuline asjaolu, ei saa kohus uuritud tõenditest tulenevalt seda

eesmärki tähelepanuta jätta.

Mõlema süüdistatava ütlused haakuvad tunnistaja O.S. ütlustega nende tutvumise, suhtlemise

asjaolude ja suhtlemise tiheduse osas. Eelnimetatud suulised tõendid tõendavad, et

süüdistatavad ja O.S. tutvusid umbes 15 aastat tagasi spordisaalis, E. Pauliukonis tutvustas

O.S. le J. Tiškevičiust. Maakohus tõi välja süüdistatavate ütlused.

Tõendid kinnitavad, et J. Tiškevičius, E. Pauliukonis ja O.S. suhtlemine oli tihe alates 2014,

s.o süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemise perioodi (2015 lõpp ja 2016 algus) eel.

Kõik kolm isikut tegutsesid maja ehitamisel või sisustamisel, käisid üks-teisel külas, võrdlesid

maja sisustamiseks kasutatavaid materjale ja hindasid terviktulemust. O.S. küsis E.

Pauliukoniselt ehituslikku nõu ja kasutas J. Tiškevičiuse tutvusi majale akende hankimiseks,

samuti soovis süüdistatava firmast kiviplaate maja sisustamiseks. Samal ajal suheldi aktiivselt

omavahel ka perekonniti. Seda asjaolu kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid, asitõendi

vaatlusprotokoll ja fotod ühistest koosviibimistest.

Dokumentaalsed tõendid, äratundmiseks esitamise protokollid koos fototabeliga tõendavad

O.S. ja süüdistatavate tutvust. O.S. tundis foto järgi ära J. Tiškevičiuse ja E. Pauliukonise kui

isikud, kellest ta oma ülekuulamistel rääkis. Süüdistatavate tundmist kinnitas tunnistaja O.S.

ka kohtuistungil antud ütlustega.

6.4. Dokumentaalsed tõendid, asitõendi vaatlusprotokoll, tõendavad süüdistatavate eluviise ja

iseloomustavad nende eluviise kuluka ja luksusliku eluviisina. Fotod, mida asitõendi

vaatlusprotokollis on vaadeldud, on jäädvustatud aastavahetusest 2011-2012. Aastavahetus on

tavadega seotud pidulik sündmus ja selle sündmuse tähistamine eeldabki suuremaid kulutusi ja

pidulikkust. Dokumentaalne tõend kinnitab, et traditsioonidega seotud sündmust ei tähistatud

pereringis, vaid meelelahutusteenuseid pakkuvas avalikus kohas rohke alkoholiga. Kõik

eeltoodu iseloomustab kulutuste suurust ja kokkuhoiu puudumist. Fotodel nähtuvalt on

E. Pauliukonis 04.01.2012 taas seltskonnas alkoholiga sündmust tähistamas. Toitude napp valik

ei viita korrapärasele söögiajale. Fotodelt nähtuv interjöör ja keskkond 29.01.2012 viitab

luksuslikule söögiajale, millest võttis osa J. Tiškevičius.

J. Tiškevičiuse ütluste järgi piisas neil elamiseks täielikult sellest, mida nad abikaasaga ühiselt

teenisid. Alati oli võimalus võtta V. ust, kuid ta üritas seda mitte teha. Oli erinevaid võimalusi

sealt võtta. Süüdistatav väidab, et ta oli investeerinud ettevõttesse, sai vormistada laenuna,

töötasu tõsta.

Süüdistatava J. Tiškevičiuse ütlused sissetulekute kohta on vastuolulised. Tunnistaja V.R.

ütluste järgi oli tema enda ja Juliuse palk ettevõttes väike, sest ettevõttel puudusid vahendid

suurema palga maksmiseks. Julius töötas töölepingu alusel projektijuhina mõnesajaeurose

palgaga. Ka tunnistaja on palgaline töötaja ja teenis samuti väikest palka. Ka süüdistatav

kinnitab, et tema palk oli 200-300 eurot. Süüdistatava ütluste järgi umbes 2014 tekkis tal idee

hakata Leetu tooma sisse naturaalset kivi. Kuna ostsid maja ja hakkasid seda sisustama, siis oli

käinud erinevates välisriikides ja näinud naturaalset kivi. Leedus olid selle kivil kõrged hinnad.

Küsis venna käest, kes töötab Inglismaal ja omab ettevõtet ning sai teada, et sealt saab sama

kivi osta 4 korda odavamalt. Esimene tellimus oli enda majale koos V. Sõitsid koos Inglismaale

ja ostsid kivi süüdistatava majale, et vaadata, kuidas see neil õnnestub. Jäi tulemusega väga

rahule ja hakkasid sellega tegelema tasapisi ettevõttes V. , mille aktsiad kuuluvad V, tal oli see

ettevõte varem alustatud ja kuna oli algus, siis otsustasid, et kasutavad tema varem loodud

ettevõtet selleks tegevuseks. Alguses rääkisid kohe, et kui kõik läheb plaani järgi, siis kirjutavad

firma ümber, et kumbki saab 50%, see oli 2 pere äri. Süüdistatav oli äris mänedžer, müügijuht.

Tunnistaja V.R. ütluste järgi on tema ja J. Tiškevičiuse abikaasad õed. Tunnistaja alustas oma

tööalast tegevust kinnisvarast, oli maakler, siis ehitusettevõttes projektijuht, siis asutas enda

ettevõte ja on 9 aastat olnud selle direktor. Nad on neli aastat koos Juliusega tegelenud

naturaalsest kivist toodete müügiga. 2014 oli selle tegevuse algus. Alguses oli aasta käive 50

tuhat eurot, eelmisel aastal 300 tuhat eurot, enne seda veidi vähem. Tunnistaja on kõigi V.

aktsiate omanik. Tema kuulub ettevõtte juhatusse, kus peale tema kedagi ei ole. J. Tiškevičius

tegeles enne ettevõttesse tööle asumist aktiivselt spordiga. Neil enne seda rahalisi suhteid ei

olnud omavahel. Ettevõtte loomiseks oli tunnistaja algkapital ja mõned laenatud vahendid.

Ettevõte oli loodud varem tunnistaja ja ühe teise isiku poolt, kavandasid autode teeninduse

tegemist aga see ei õnnestunud. Mõnda aega ei olnud ettevõttel tegevust ja siis alustasid

kivitoodete müügiga. Pärast see teine isik kirjutas aktsiad tunnistaja nimele ja kogu V. jäi

tunnistaja ettevõtteks.

Tunnistaja V. R ütlused ei kinnita süüdistatava ütlusi selles, et tal oli võimalik vajadusel OÜ-st

V. raha saada. Süüdistatav ei osalenud ettevõtte juhatuses ja tal puudus otsustamisõigus. OÜ

V. ei olnud laenuandja ettevõte.

J. Tiškevičiuse pere majanduslikku olukorda iseloomustab ka asjaolu, et pere sissetulekuks oli

abikaasade palk 3000 eurot kuus, peres oli kaks ülalpeetavat last ja perel oli kolm laenu.

Laenude igakuise tagasimaksu summa oli võrdne J. Tiškevičiuse kuupalgaga. Süüdistuses

kirjeldatud perioodil tegutses süüdistatav aktiivselt maja sisustamisega perekonna korterist

majja ümberkolimiseks.

J. Tiškevičiuse ütluste järgi oli perel kolm laenu. Laenu võtsid veel 2008 littides korteriostuks,

100% laenuga ostetud korter. Järgmine oli maja laen 2012. Ostsid maja, mille ehitus oli

lõpetamata, sees elada ei saanud veel. Aknaid ei olnud ja siseviimistlust – vanne, mööblit,

plaate, põrandaid. Pangalaenu igakuine tagasimakse on 280 – 300 eurot kuus. Nad kolisid majja

2015 lõpus, kui korter uputati üle. Olid sunnitud kolima majja, mis ei olnud lõpuni sisustatud.

Süüdistatav on võtnud vennalt suure laenu maja sisustamiseks. Vennale pidid laenu tagastama

korteri müügist, kuid laen on tagastama. Korterit ei ole saanud müüa, sest käivad vaidlused

üleujutuse põhjustaja ja kahjude hüvitaja üle.

J. Tiškevičiuse sissetulekute ja väljaminekute vahekorda hinnates olid tema rahalised

kohustused ilmselt ülejõu käivad. Kuigi abikaasa sissetulekud tasakaalustasid väljaminekuid,

ei muuda see süüdistatava enda olukorda, kus ta on laenukoormust suurendanud vennalt võetud

laenuga saamata ise täiendavat sissetulekut. Süüdistataval oli vajadus raha järele ilmne.

6.5. Süüdistatava E. Pauliukonise ütluste järgi oli tema sissetulek 2014-2015 üle 10 000 euro

või rohkem aastas. Abikaasa on 10 aastat töötanud kindlustusvaldkonnas, tema sissetulek 2012-

2015 oli kuni 30 000 aastas. Alates 2015 lõpust kuni kinnipidamiseni augustis 2016 süüdistatav

ei töötanud 8 kuud. Viimane töökoht oli Draudimo lyderis (tõlkes Kindlustusliider)

kindlustusmaaklerina või –agendina. Palga suurus kõikus, oli 600 eurot ja 1500 eurot kuus, ei

olnud fikseeritud kuutöötasu. Süüdistatav nägi, et kindlustusalal oli töö kerge ja ta sai teenida.

Sel põhjusel ei töötanud ta erialasel tööl. Abikaasa töötas ka kindlustusvaldkonnas. Vahepeal

nad töötasid abikaasaga koos, siis abikaasa läks sealt töölt ära ja süüdistatav jäi tööle. Abikaasa

viimane töökoht oli haiglas. Töö kindlustuses ei meeldinud süüdistatavale väga, tal oli

äriplaane, ideid ja sel ajavahemikul kuni kinnipidamiseni sellega tegeleski. Äriideed ei olnud

nii lihtsad ja kõik ei sõltunud temast, seepärast äriideed ei rakendunud. See olukord kestis mitu

aastat. Arvab, et ideed oleks realiseerunud kui teda ei oleks kinni peetud. Abikaasa töötas

kindlustusettevõttes juhist kuni direktorini. Kuna see töö on pingeline ja tervis ei pidanud vastu,

siis lõpetas kindlustusvaldkonnas tegevuse. 2016 oli väiksem sissetulek. Süüdistatava sissetulek

sõltus juhuslikest tasudest, mida talle maksti tuttavatele tehtud korteri sisekujundustööde,

interjööri, disaini eest. 2014 müüs süüdistatav maha vanematele kuulunud korteri, mille eest

saadud raha jäi temale.

Ka süüdistatava E. Pauliukonise majanduslikku olukorda süüdistuses kirjeldatud perioodil

iseloomustab järsk halvenemine. Mõlemad abikaasaga läksid ära tasuvalt töölt ja süüdistatava

enda sissetulekud olid juhuslikku laadi. Peres on ülalpidamisel kaks last. Vanemate korteri

müügist saadud raha jäämine süüdistatavale kinnitab rasket majanduslikku olukorda ja

vanemate poolt perele majandusliku abi osutamist. Aastaid kestnud äriidee mitterealiseerimine

sõltus teistest inimestest ja süüdistataval endal puudusid vahendid äri alustamiseks. Kogu

eelkirjeldatud olukord kinnitab, et E. Pauliukonisel oli raha vajadus ilmne.

6.6. Tunnistaja O.S. ütluste järgi kuni nende sündmusteni ta töötas. Tema sissetulek oli umbes

5000-6000 litti kuus, umbes 1500 eurot, mitteametlikke sissetulekuid ei olnud. Abikaasa

sissetulekuks nimetab tunnistaja pärast KrMS § 288 lg 9 alusel meenutamist 15 000 eurot

aastas. Nad ehitasid maja, mis kuulus abikaasale ja tema emale. Maja kohta esitati kohtule fotod

ja tunnistaja kinnitas fakti, et maja ei kuulu temale.

Mõlemad süüdistatavad ning süüdimõistetud tunnistajad G.V. ja N.U. kirjeldavad oma ütlustes

O.S. elustiili ja majanduslikku olukorda sarnaselt. Ütluste kohaselt ainuüksi maja suurus ja

ehituseks valitud materjal iseloomustab hinnalist ja luksuslikku ehitist.

Mõlemad süüdistatavad võrdlevad enda olukorda O.S. ga. Süüdistatavad peavad O.S.

sissetulekuid mittelegaalseteks. Selle kohta, et tunnistajal polnud kindlat tööd andis süüdistatav

E. Pauliukonis ütlusi, et ehitusel töötamiseks polnud O. oskusi. Süüdistatav teab kindlasti O.S.

st 10 korda rohkem ehitusala kohta. Kui O. ehitusega tegeles, siis ta tihti helistas või astus läbi

ja küsis, kas süüdistatav teab mõnda meistrit, kes oskaks tehnikat paigaldada, kõiki ehitustöid,

mida oli vaja, selle kohta küsis. Kui ta ventilatsioonisüsteemi paigaldada tahtis, küsis ka, kas ei

tunne kedagi ja süüdistatav viis teda kokku inimesega, keda teadis sellega tegelevat. Ehitajad

olid palgatud maja ehitamiseks.

Süüdistatava J. Tiškevičiuse ütluste järgi jättis O. akende eest tasumata inimesele, keda

süüdistatav soovitas, maksis ainult ettemaksu. Aknad paigaldati Panevežyses ja sellest hetkest

hakkas O. ennast varjama, lülitas telefoni välja või ei võtnud vastu ka siis, kui süüdistatav

helistas.

6.7. Süüdistatavate ja süüdimõistetud tunnistajate ja tunnistaja O.S. ütlused tõendavad, et O.S.

sissetulekud ei olnud kooskõlas tema elustiiliga. Ebaproportsionaalsust kinnitavad O.S.

kasutatud kallihinnalised sõidukid.

Süüdistatav E. Pauliukonis nimetas O.S. elukorraldust normaalseks, millest kohus järeldab

selle elustiili endale eeskujuks võtmist. Maakohus tegi järelduse: asjaolu, et O.S. uhkeldas

kallite autodega, tõmbas E. Pauliukonist samasuguse elustiili poole. Seda asjaolu kinnitab ka

suhtlemine perekonniti.

Süüdistatavad tundsid O.S. t piisavalt hästi ja tegid teadlikult valikud temaga suheldes. Kuigi

J. Tiškevičiusel oli varasem kogemus O. poolt tellitud akende tasumata jätmisest, ei takistanud

see asjaolu hiljem temaga kivide ostu-müügi üle läbi rääkimast OÜ-s V. . J. Tiškevičius viis

O.S. oma koju looduslikest kividest tehtud töö tulemust näitama.

Süüdistatava J. Tiškevičiuse ütluste järgi ei ole temal peale Evaldase rohkem ühiseid tuttavaid

O. E. Pauliukonisega tutvus süüdistatav ammu, 15 või rohkem aastaid tagasi spordisaalis.

Iseloomud olid sarnased, on koos käinud peredega puhkamas mere ääres. Soojad suhted säilisid

ka siis, kui kolis Panevežysest Kaunasesse, koos tähistasid sünnipäevi. Vahest suvel sättisid

puhkused samale ajale, on käinud mägedes suusatamas ühel korral. Kui süüdistatav käis P.

abikaasa ja lastega, siis said ka pered kokku. Kui olid tähtpäevad, jõulud või lihavõtted, siis

sõitsid Panevežysesse vanemate juurde ja järgmisel päeval said E. kokku, ta oli siis ainus sõber

Panevežyses. 2015-2016 käis süüdistatav Panevežyses kord kuus, vahest ka kaks korda. Kuna

ema on eakas ja elab Panevežyses, siis tema pärast käib ja abikaasa ema elab Panevežyses.

Käivad neile lapselapsi näitamas, tavaliselt nädalavahetustel.

6.8. Maakohus tegi süüdistatavate ja tunnistajate ütlustest järelduse, et süüdistatavatel ja O.S.

ga koos autosid varastanud kuritegeliku ühenduse liikmetel oli 2015 lõpuks kujunenud

majanduslik olukord selliseks, et tekkis ilmne vajadus raha järele, mida legaalne sissetulek

enam ei rahuldanud. Kasutati igasuguseid võimalusi. Seda iseloomutavad ka süüdistatava E.

Pauliukonise ütlused, mille järgi oli O S niipalju kasu, et kui oli vaja autole õli, rehve, siis sai

tema kaudu kauplusest soodustust 50 %. Ka muud asjaolud – lähedastega suhtlemise sagenenud

vajadus tõi J. Tiškevičiuse sagedamini Panevežysesse, kus elasid E. Pauliukonis ja O.S. .

Nimetatud isikute sarnane majanduslik olukord, sarnased iseloomud ja elustiil sidusid isikuid

emotsionaalselt ning oli aluseks kuritegeliku ühenduse kujunemisele.

Maakohus ei tuvastanud kuritegeliku ühenduse täpset kujunemist ja seetõttu ei ole tõendatud

süüdistatavate süü kuritegeliku ühenduse organiseerimises. Küll aga on tõendatud

süüdistatavate süü kuritegelikku ühendusse kuulumises.

6.9. Tartu Maakohtu 11.01.2017 otsusest nr 1-16-11325 nähtub, et N.U. t ja G.V. t süüdistati

selles, et nemad koos ning isikutega, kellele polnud süüdistust esitatud (O.S. , E. Pauliukonis ja

J. Tiškevičius), kuulusid isikute poolt, kellele polnud süüdistust esitatud (E. Pauliukonis ja J.

Tiškevičius) vähemalt alates 2015 sügisest Leedu Vabariigis Panevežises loodud ning Leedu

Vabariigi ja Eesti Vabariigi territooriumil tegutsenud püsiva isikutevahelise ülesannete

jaotusega kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli Eesti Vabariigi territooriumil

elektrooniliste abivahenditega lukustust kõrvaldades sõidukite varguseid toime panna ja

varastatud sõidukid Leedu Vabariiki toimetada, s.o KarS §-s 199 lg 2 sätestatud kuritegude

toimepanemine. E. Pauliukonise ja J. Tiškevičiuse organiseerimisel ja koos O.S. ga varastasid

N.U. alates 16.11.2015 ning G.V. alates 25.11.2015 sõidukeid kuni nende kinnipidamiseni

12.02.2016.

Maakohus hindab tunnistajate G.V. ja N.U. ütlusi kuritegelikku ühendusse kuulumise

eitamises mitteusaldusväärseteks. Kokkuleppemenetluses isikute süüdimõistmine ei eelda

süüdistatavate süü tunnistamist. Kuritegelikku ühendusse kuulumise eitamine ei välista G.V.

ja N.U. ega süüdistatavate süüd tegutsemises kuritegelikus ühenduses. Tunnistajate G.V. ja

N.U. ütluste järgi nad teavad, et O.S. suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, sest ta süüdistas

teisi, aga ise ütles, et tema ise ei ole midagi teinud. N.U. ütluste järgi O. valetas selleks, et

päästa oma sõbrad. Tunnistajate ütlused ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega. O.S. suhtes

lõpetati kriminaalmenetlus just seetõttu, et ta tunnistas enda süüd samades kuritegudes, milles

oli süüdistus esitatud G.V. le ja N.U. le ning arutatavas kriminaalasjas E. Pauliukonisele ja J.

Tiškevičiusele. Kriminaalmenetlus lõpetati seoses O.S. le andestamisega kuriteo asjaolude

selgitamiseks osutatud abi eest. O.S. ütlused on varguse süüdistuse üheks tõendiks. Ütlused

haakuvad teiste tõenditega. O.S. on seostanud ütlusi kõigi süüdistuses kirjeldatud sõidukite

varguste sündmuskohtadega, ka katse staadiumi jäänud tegude sündmuskohtadega.

Usaldusväärse tõendina on maakohus võtnud tunnistaja ütlused tõendite kogumis aluseks

varguse episoodide tõendamisel. Maakohtul ei olnud põhjust tunnistaja O.S. ütlusi kõrvale jätta

ka KarS § 256 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tõendatuse analüüsimisel ja hindamisel.

6.10. Maakohus on tõendite kogumis hindamisel tuvastanud, et kuritegelik ühendus, mis

tegutses Eestist kallihinnaliste sõidukite varastamisega, oli vähemalt viieliikmeline ja sellesse

ühendusse kuulusid mõlemad süüdistatavad. Kuritegeliku ühenduse ülesannete jaotamist

tõendavad tunnistaja O.S. ütlused selle kohta, et J. Tiškevičiuse ja E. Pauliukonisega oli

kokkulepe, et nende kaudu saab auto maha müüa. Nad ütlesid, milliseid autosid konkreetselt

vaja on: BMW-d, Toyotat oli vaja. Ütlesid, millise varustusega võiks auto olla ja vähemalt

2011-2012 auto, aga pigem ikka uuemaid. Oli räägitud, et auto peaks olema ilma võtmeta

käivitatav. Eestis käisid vaatamas ja teatasid ette, kus need sõidukid asuvad. Oli üks paberileht,

kuhu oli autode asukohad märgitud, jätsid meelde ka.

Tunnistaja O.S. ütlusi kuritegeliku ühenduse liikmete vahel ülesannete jaotamises ei kummuta

teised tõendid. Sõidukeid käisid Eestist varastamas ühenduse kolm liiget O.S. , N.U. ja G.V. .

Varastatud sõidukitele oli vaja turgu ja selle leidmise ülesanne oli süüdistatavatel. Sõidukite

varastamiseks vajaliku elektroonilise tehnika hankisid süüdistatavad. Kui esimene seade

nõuetekohaselt ei töötanud, muretses J. Tiškevičius teise, mis töötas nõuetekohaselt, mida

kinnitavad ka varguse süüdistuse tõendid. Maakohtule esitati dokumentaalne tõend sõiduki

kohta, mida kasutas J. Tiškevičius. Süüdistatavate kasutuses olnud sõiduautodega ei olnud

võimalik seadeldist katsetada ja need sõidukid ei ole ka muudel asjaoludel kuriteoga seotud.

Eelnimetatud asjaolu ei välista süüdistatavate poolt teiste, elektroonilise seadme kasutamise

juhendamiseks sobivate sõidukite kasutamist. Sõidukit oli võimalik laenata. Oma sõiduki

kasutamine ei olnud sobiv, kuna võis süüdistatavaid otseselt siduda kuriteoga.

Dokumentaalsed tõendid seovad süüdistatava Evaldas Pauliukonise sõidukite vargusteks

kasutatud vahendiga, kaheosalise elektroonilise seadmega ja kinnitab tema kuulumist

kuritegelikku ühendusse. E. Pauliukonise elukoha läbiotsimise protokollist nähtuvad

E. Pauliukonise elukoha olustik ja leitud asitõendid, sh mobiiltelefon BlackBerry IMEI kood

nr 356761054591133 nähtub E. Pauliukonise mobiiltelefon BlackBerry IMEI kood

nr 356761054591133, milles asub foto asitõendiks olevast A4 paberist, s.o sõidukite

varastamiseks kasutatud elektrooniliste seadmete kasutusjuhendist, mis leiti 12.02.2016

kinnipeetud isikute kasutuses olnud autost Audi S4. Jäljeekspertiisiakt nr 16E-TR0015 tõendab,

et E. Pauliukonise elukoha läbiotsimisel leitud mobiiltelefoni BlackBerry mälukaardil Samsung

olnud fotol on kujutatud sama A4 formaadis paberileht venekeelse tekstiga, mis leiti sõidukist

Audi S4 reg.nr x, s.o elektrooniliste seadmete kasutusjuhend.

6.11. Kuritegude toimepanemise vahendite hankimisele J. Tiškevičius kulutusi ei teinud,

seadme eest maksis O.S. . Varastatud võtmevaba käivitussüsteemiga autode uuesti

käivitamiseks oli vaja teha uus võtmepult ja see ülesanne oli samuti süüdistatavatel. Maakohtul

ei tekkinud kahtlusi, et võtmevaba käivitussüsteemiga sõidukite käivitamiseks süüdistatavate

käsutuses olnud seadme abil oli võimalik sõidukil nn kompuutri eemaldamisega kopeerida

sõidukile sobiv võtmepult. Seda võimalust kinnitas kohtus ka ekspert A. Edovald. Eksperdi

ütluste järgi OBD (pardadiagnostika) pistik koos selle seadmega ise kirjutab uue võtme autole,

ei ole mingi probleem. Uue võtmepuldi valmistamine oli vajalik sõiduki müümiseks, et sõiduki

kasutamine oleks järgmisele omanikule võimalik.

6.12. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust.

Varastatud sõidukite müügi eest saadud tasu jagati vastavalt ülesannete mahule. Tunnistaja

G.V. ütluste järgi pidi ta vargusega saadud tulu jagama N ja O., kellega koos pani ta varguse

toime. Varguse toimepanemise eesmärgiks oli teenida raha, jagada kolme peale võrdselt. Kui

palju nad auto müügist konkreetselt oleks saanud, seda tunnistaja ei kujuta tema väitel ette.

Müügiga pidi ilmselt tegelema O., eesmärk oli saada kasu.

Tunnistaja N.U. ütluste järgi sai ühe auto varastamise järel rohkem raha kui muidu mitme kuu

jooksul. Tunnistaja O.S. ütluste järgi talle öeldi iga kord hind, mis konkreetse auto eest sai.

Kui palju auto müügist tegelikult saadi, seda tunnistaja ei tea. Tema teab ainult seda, millise

summa said tegelikud auto hõivajad. Sõidukite müügist hõivajate osaks saanud täpne

rahasumma ei ole uuritud tõenditega tuvastatud. Eelkirjeldatud suulistest tõenditest tegi

maakohus järelduse, et sõidukite tegelikud hõivajad said suurema osa auto müügist saadud

rahast kui sõidukite müügi korraldajad. Tunnistaja O.S. ütluste järgi tegid süüdistatavad kõike

koos ja seda ei lükka ümber ka süüdistatavate ütlused, mis kirjeldavad nende omavahelisi häid

suhteid. Maakohus järeldas, et varastatud sõidukite müüki korraldasid mõlemad süüdistatavad

koos. Kui süüdistatavatele jäi kokkuleppe kohaselt iga sõiduki kohta 500 eurot ja võtme

valmistamise eest 500 – 550 eurot, sai kumbki süüdistatav korraliku sissetuleku võrreldes J.

Tiškevičiuse palga või E. Pauliukonise juhusliku sissetulekuga. Võrreldes J. Tiškevičiuse

palgaga oli auto müügist saadu ligi kahekordne kuupalk.

Tõendid kinnitavad, et käsitletava kuritegeliku ühenduse potentsiaal oli tugev. Varguse

süüdistuses analüüsitud tõendid kinnitavad varguste toimepanemise ettevalmistust eelnevalt

teabe kogumisega sobivate sõidukite kohta. Lühikese ajaperioodi jooksul varastatud sõidukite

arv iseloomustab tegutsemise intensiivsust. Tunnistaja O.S. ütluste järgi ei saanud ühte sõidukit

maha müüa. Süüdistatavate ja tunnistaja O.S. vahel tekkis kohtuistungil vaidlus selles, et miks

varastati uusi sõidukeid, kui varastatut ei saanud maha müüa. Ka see asjaolu, et vaatamata

tõrgetele varastatud sõidukite turustamisel jätkas grupp uute sõidukite varastamist, tekitades sel

viisil nn kauba varu.

6.13. Kui üldjuhul iseloomustab kuritegeliku ühenduse organisatsiooni struktuuri range

juhtimisstiil, liikmete distsipliin (vaikimiskohustus, absoluutne kuuletumine, sisemised

sanktsioonid), siis käsitletava juhul on tegemist lõdva juhtimisstiiliga kuritegeliku ühendusega.

Ühenduse liikmed olid allutanud ennast ühenduse tahtele, kuid tegevus ühenduses toimus

demokraatlikul printsiibil eesmärgi saavutamiseks – kallihinnaliste sõidukite varastamiseks.

Seda kinnitab asjaolu, et ühenduse liikmete vahel kooskõlastati tegevus ja varguse objekte.

Samas on käsitletavas ühenduses autoritaarsele juhtimisstiilile viitavaid elemente, mida

kinnitab liikmete distsipliin, teatav hoolitsus liikmete eest (põgenemine, abistamine

probleemide lahendamisel, õigustavate tõendite kunstlik loomine, liikmete omaste eest

hoolitsemine).

6.14. Põgenemine vastutusest vabanemiseks on inimlik ja loomulik reaktsioon kurjategija

kuriteolt tabamisel. Käsitletava kuriteokoosseisu korral on see ka kuritegelikku gruppi

iseloomustav element.

Tunnistaja A.R. ütluste järgi vastupanu, mis 12.02.2016 sõidukites S4 ja X5 olnud isikud

avaldasid, oli päris suur. Nad nägid, et ei ole kusagile minna. Nad ei andnud alla, võitlesid

lõpuni, kuigi väsimusest enam füüsiliselt vastupanu ei osutanud. Asitõendi vaatlusprotokoll

tõendab varastatud sõiduki kinnipidamisel põgenenud ühe isiku, N.U. kinnipidamise

asjaolusid. Kinnipidamise aeg ja koht tõendavad põgenemise aktiivsust. Tunnistaja I.P.

ütlustega on tõendatud, et tema andis Karksi-Nuias X eramu turvakaamera salvestuse politseile.

Isiku sisenemist hoovi nägi tunnistaja kaamerasalvestise ekraanilt ja kohe järgnesid

politseinikud.

Tunnistaja O.S. ütluste järgi täpselt ei oska öelda, kas see oli Julius või Evaldas, kes talle ütles

(nad olid koos), et nad saavad aidata, kui politsei sekkub. Tunnistaja sai aru nii, et neil on

tutvusi, et nad aitaksid, et ei peaks kaua vangis istuma. Julius koos Evaldasega pakkusid abi,

kui tekib konflikte teiste isikutega, seoses rahaga, teiste asjade pärast, sest kõik on

mittelegaalne. Tunnistaja kuritegeliku ühenduse ühe liikmena vajas konfliktide vältimiseks ja

õiguskaitseorganite võimaliku sekkumise tõttu toetust ja süüdistatavad kinnitasid talle toetuse

olemasolu.

Dokumentaalsed tõendid tõendavad, et sõidukeid varastanud ühenduse liikmete 12.02.2016

kinnipidamise järel asus N.U. kunstlikult tõendeid looma. Seda kinnitavad dokumentaalsed ja

suulised tõendid. Asitõendiks on 15.03.2016 Tartu arestimaja boksist nr 4 leitud leedukeelne

kiri ja 21.04.2016 O.S. poolt politseile üle antud leedukeelne kiri.

Käekirjaekspertiisiakti nr 16E-DK0064 kohaselt 07.03.2016 ja 09.03.2016 Tartu arestimaja

boksist nr 2 ja 07.03.2016 ja 15.03.2016 Tartu arestimaja boksist nr 4 leitud kirjad, samuti

21.04.2016 O.S. poolt politseile üle antud kirja on kirjutanud N.U. . ja, mis on kirjutatud N.U.

poolt. Tunnistaja N.U. kinnitas, et ta oma kahtlustatavana täiendava ülekuulamise protokollis

08.03.2016 rääkis Toomase-nimelisest isikust sellepärast, et kartis O. reeta. Ta kartis O., kuna

viimane oli talle autoriteet. Tunnistaja kinnitas, et vanglas äravõetud kirjad on tema poolt

kirjutatud O.. Ta mõtles nii valetada ja kogu süü veeretada väljamõeldud Toomase kaela, et

mitte öelda, et seda tegi O.. Ta püüdis võtta kontakti O. ja oma väljamõeldud Toomasest

rääkida, et ka tema sellest räägiks ülekuulamisel. Ta ise ei ole seda kirja O.S. le üle andnud.

Tunnistaja T.L. ütlused kinnitavad pärast 12.02.2016 Tartu arestimajas jalutusboksides seintele

kirjutatud leedukeelsete väljendite leidmist ja kirjade tuvastamist. Tunnistaja töötas sel ajal

Tartu arestimajas valvegrupi vanemana ning O.S. ja N.U. olid samas arestimajas

kinnipeetavad. Kui N.U. arestimajast ära, viidi, siis kirju enam ei olnud.

Süüdistatava E. Pauliukonise ütluste järgi pärast O.S. kinnipidamist külastas O abikaasa

süüdistatava elukohta. Ta tuli süüdistatava abikaasa juurde ostetud kassi näitama, mida lapsed

tahtsid näha. Väitis, et kass maksis 7500, ta tõi selle kassi näha, mingi metsik kass. See oli

28.02.2016. O abikaasa ütles, et tõid kassi Inglismaalt ja neil on ostetud ka isane kass, mis pidi

veel rohkem maksma. O juttu ei olnud. Võib-olla nad abikaasaga rääkisid, süüdistatav ei tea

sellest oma abikaasa kaudu ega ka muidu. Kogu vestlus oli kassidest. Kui süüdistatav ise kinni

peeti, oli ta šokis.

Maakohtu hinnangul on süüdistatava eelkirjeldatud ütlused tõendiks ühenduse liikme kuriteolt

kinnipidamise järel toetusest pereliikmetele. Pärast korduvalt õnnestunud sõidukite vargusi

ühenduse kolme liikme kinnipidamine oli ootamatu ja põhjustas šoki kinnipeetute

pereliikmetele. Süüdistatava ütluste järgi O oli siis juba kinni peetud, kuid temast ei räägitud.

See asjaolu kinnitab isikute šokiseisundit. E. Pauliukonise kui ühenduse ühe liikme perekonnas

O.S. lähedaste võõrustamine on toetus ühenduse liikme lähedastele. Käsitletaval juhul ei ole

tegemist enam ainult kuritegeliku ühenduse liikmete sõprussuhetega.

6.15. Uuritud tõenditega on tõendatud kuriteokoosseisu subjektiivne külg.

Mõlemad süüdistatavad teadsid kuritegeliku ühenduse eesmärgist, mis oli suunatud

kallihinnaliste sõidukite varastamisele Eestist. Seda asjaolu kinnitavad tõsikindalt tunnistaja

O.S. ütlused ja dokumentaalne tõend, sõidukite varastamiseks kasutatava kuriteo

toimepanemise vahendi kasutusjuhend süüdistatavate käes. Maakohus leidis, et kuna mõlemal

süüdistataval oli majandusliku kasu saamise eesmärk, teadsid nad kuritegeliku ühenduse

liikmetena vargustega selle eesmärgi saavutamist taotledes, et panevad toime süüteokoosseisule

vastava teo ja tahtsid seda. Süüdistatavad tegutsesid kuritegeliku ühenduse liikmetena otsese

tahtlusega.

Kuritegeliku ühenduse liikmeks olemine on lõpule viidud hetkest, kui isik alustab oma aktiivse

panuse andmisega kuritegeliku ühenduse tegevusse. Süüdistatavad andsid ühenduse tegevusse

oma aktiivse panuse juba varguste toimepanemiseks kasutatava vahendi muretsemisega koos

selle kasutusjuhendiga. Subjektiivsest küljest on vargused toime pandud kavatsetult.

Kuritegeliku grupi liikmed võtsid teadlikult võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise

eesmärgil, olles varguse objektiks olevad sõidukid eelnevalt välja valinud.

6.16. Maakohus ei tuvastanud süüdistatavate süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

6.17. Karistuse osas märkis maakohus järgmist.

6.17.1. Karistusregistrite andmetel on E. Pauliukonis ja J. Tiškevičius varem karistamata isikud.

Leedu Vabariigi Siseministeeriumi Informaatika- ja Sideamet kinnitab, et J. Tiškevičiuse suhtes

algatatud kohtueelseid menetlusi ega ole teda kriminaalkohtuasjades vastutusele võetud.

6.17.2. Karistust raskendava asjaoluna arvestas maakohus mõlema süüdistatava puhul

omakasu, mis on KarS § 58 lg 1 p 1 järgi mittekoosseisuline karistust raskendav asjaolu.

6.17.3. Süüdistatavad kuulusid kuritegelikku ühendusse, mille eesmärk oli varastada

kallihinnalisi sõidukeid. Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga tegemist siis, kui mitu

olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja on ajalis-ruumilise läheduse tõttu

sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse,

kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu

realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku

elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Maakohus leidis, et antud juhul on tegemist ühe teoga ehk

ideaalkogumiga. Loomuliku elukäsitluse järgi on tegemist ühtse käitumisega. Loodud

kuritegelikku ühendusse kuulumine ja ühenduses ühest riigist, Eestist, lühikeste ajavahemike

järel toimepandud vargused on üks tegu õiguslikus mõttes. Süüdistatavatele tuleb karistus

mõista KarS § 63 lg 1 järgi, kusjuures tuleb aluseks võtta KarS § 255 lg 1, mis näeb ette

raskeima karistuse.

6.17.4. Süüdistatavate süü suurust kuritegeliku ühenduse tegevuses määravad nende ülesanded

ühenduses. Süüdistatavad tegutsesid ühenduses sõidukite võtmevabaks käivitamiseks seadme

hankimisega ning selgitasid selle seadme tööpõhimõtet. Samuti oli süüdistatavate ülesanne

organiseerida käivituspuldita, võtmeteta sõidukitele käivituspult ning leida varastatud

sõidukitele turg. Kuigi sõidukite varguse eel kooskõlastati süüdistatavatega sõiduki sobivus

selle realiseerimiseks, ei saanud süüdistatavad alati määrata, kas varastati sõiduk, millel oli

potentsiaalne ostja olemas või jäi sõiduk osta puudumise tõttu seisma. Kuigi J. Tiškevičius oli

ühenduses ülesannete täitmisel aktiivsem ja temaga kooskõlastati otseselt kõik varastatavad

sõidukid hindas maakohus E. Pauliukonise osa ühenduses samaväärseks. E. Pauliukonis oli

ülesannete täitmisel J. Tiškevičiusega kaasas ja oli sellega temale alati vaimseks toeks.

Eeltoodud põhjustel tuleb mõlemale süüdistatavale mõista samasugune karistus.

6.17.5. Maakohus hindas süüdistatavate süü suurust keskmises määras. Arvestades KarS § 58

p 1 sätestatud karistust raskendava asjaolu olemasolu on põhjendatud karistus üle keskmise

määra. Arvestades süüdistatavate varasemat elukäiku, mida iseloomustab õiguspärane

käitumine, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige eripreventiivsest eesmärgist. Mõlemat

süüdistatavat saab mõjutada edaspidi samasugustest kuritegudest hoiduma karistusega alla

keskmise määra. KarS § 255 lg 1 järgi on karistuse keskmine määr 7,5 aastat.

Võttes arvesse mõlema süüdistatava varasemat õiguskuulekat eluviisi on põhjust järeldada, et

süüdistatavate kuritegu oli juhuslikku laadi ja eeldada, et pärast karistuse kandmist pöörduvad

mõlemad süüdistatavad tagasi seaduskuuleka elukorralduse juurde. Mõlemal süüdistataval on

perekonnad ja lähedaste tugev toetus, mis annab alust eelnimetatud eeldusteks. Neil põhjustel

pidas maakohus võimalikuks mõlema süüdistatava vabastamist osaliselt vangistusest tingimisi

KarS § 73 lg-te 1, 2 alusel.

Maakohus arvestas karistuse mõistmisel ka süüdistatavate eelvangistuses viibitud aega.

6.17.6. E. Pauliukonis ja J. Tiškevičius on Leedu Vabariigi kodanikud, kes panid kuritegusid

toime Eesti Vabariigis. Arvestades KarS § 255 lg 1 sätestatud kuriteo raskusastet ja kuritegeliku

ühenduse eesmärki varastada Eesti Vabariigist kallihinnalisi sõidukeid, pidas maakohus

karistuse mõistmise üldpreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatuks mõista mõlemale

süüdistatavale lisakaristus KarS § 54 lg 1 järgi, milleks on Eesti Vabariigist väljasaatmine koos

sissesõidukeeluga.

Mõlema süüdistatava perekonnad ja lähedased elavad väljaspool Eestit. Seetõttu

väljasaatmisega ei kaasne riivet PS §-ga 26 ja EIÕK art-ga 8 tagatud perekonnaelu

puutumatusele. Arvestades süüdistatavate süü suurust, lisakaristuse eripreventiivset eesmärki

on lisakaristuse mõistmine vajalik õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes. Maakohus mõistis

lisakaristuse tähtajaga 5 aastat, mis on pooles ulatuses KarS § 54 lg 1 sätestatud tähtajast.

7. Tsiviilhagide osas märkis maakohus järgmist.

7.1. Maakohus on seisukohal, et süüdlastel tuleb kannatanutele hüvitada varastatud autodes

olnud esemete väärtus või taastamisväärtus ning nende esemete ja sõidukite puhul, mis olid

kindlustatud, tuleb hüvitada kindlustusandja poolt hüvitisest maha arvatud omavastutuse

summad.

Kahju ulatuse kindlakstegemisel on muuhulgas aluseks sõidukite väärtus nende varastamise

hetke seisuga. Kindlustusandjate otsustest nähtub sõidukite kokkuleppeline juhtumieelne

väärtus. Ehkki osa kannatanuid on hinnanud sõiduki tegelikku väärtust kõrgemaks ja seetõttu

on ka tsiviilhagis märgitud sõiduki hind kõrgemana, ei ole maakohtule esitatud sellekohaseid

tõendeid, mistõttu lähtus maakohus kindlustusandja poolt hüvitisotsuses märgitud sõiduki

väärtusest.

Füüsilistest isikutest kannatanud on tsiviilhagides märkinud sõidukites olnud esemete

maksumuse või taastamisväärtuse vastavalt enda hinnangule. Maakohus leidis, et sellise kahju

hindamisel, mille kohta muid tõendeid peale ütluste ei ole võimalik esitada, kuna varastatud

autodes olnud asjad on kadunud, tuleb aluseks võtta kannatanute ütlused, milles ei ole

maakohtul alust kahelda, kui need vastavad üldiselt tavapärases käibes selliste esemete

maksumusele.

7.2. Tsiviilhagide keskseks küsimuseks varastatud sõidukite puhul on see, kas osaühingutest

kannatanutel (kes kasutasid sõidukeid liisingulepingu alusel ja sõlmisid kindlustusandjaga

kindlustuslepingud, milles soodustatud isikuteks olid sõidukite omanikud ehk liisinguandjad),

on õigus esitada haginõue kindlustushüvitises märgitud omavastutuse summa ulatuses, mille

kindlustusandjad arvestasid kahjuhüvitisest maha, kui seejuures kahju hüvitati sõiduki

omanikele ehk liisinguandjatele.

Maakohus on seisukohal, et kuigi kannatanud liisinguvõtjatena ei olnud sõidukite omanikud,

tuleb kahju tekitajatel omavastutuse summa kannatanutele hüvitada. Vaidlust ei ole selles, et

asja omanikul on õigus nõuda õigusvastaselt kahju tekitanud isikult kindlustuslepingu

olemasolu korral lepingujärgse omavastutuse hüvitamist. Käesolevas asjas sõidukite omanikud

ehk liisinguandjad seda teinud ei ole. Tavapäraselt liisitud eseme varguse puhul liisinguandjal

puudub huvi esitada kahjunõue varguse toimepanija vastu, kuna kindlustushüvitis ka ilma

omavastutuse osata katab liisinguandjal kõik liisingulepinguga tekkinud kulud ja levinud

praktika kohaselt vaid kulusid ületav summa kantakse liisinguandja poolt liisinguvõtjale. Just

seetõttu on liisinguandjad jätnud omavastutuse sissenõudmise võimaluse liisinguvõtjatele, et

viimased saaksid ise esitada nõude otse kahju tekitaja vastu. Sellest tulenevalt pidas maakohus

põhjendatuks, et omavastutuse summa saavad sisse nõuda asja tegelikud kasutajad.

Kui varastatud sõiduk oli liisitud, kuid kindlustatud liisinguandja kasuks, ei saa see vabastada

varguse toimepanijat tekitatud kahju hüvitamise kohustusest omavastutuse osas, kui selle

sissenõudjaks on omaniku asemel liisinguvõtja kui asja tegelik kasutaja.

7.3. Kahe kahjunõude puhul (M. S, H. OÜ) sisaldavad kannatanute tsiviilhagid ka nende endi

poolt tasumata jäänud kindlustusmaksete osasid, mille kindlustusandja on kahjuhüvitisest maha

arvanud. See tulenes asjaolust, et kindlustusmakse 1-aastase kindlustusperioodi eest oli

määratud tasumisele osade kaupa, mitte korraga. Kohus jätab tsiviilhagid rahuldamata osas, mis

puudutab kindlusmaksete tasumata osade hüvitamist, kuna kindlustusmakse puhul on tegemist

kokkuleppelise summaga, mida kindlusvõtja maksabki kindlusandjale selle eest, et

kahjujuhtumi korral oleks tal kindlustuskate olemas, sõltumata sellest, kas kahjujuhtum toimub

või mitte. See tähendab käesoleva asja raames, et ka juhul, kui sõidukeid ei oleks varastatud,

oleksid kannatanud ehk kindlusvõtjad jäänud sellest summast ilma, kuna perioodiline

kindlustusmakse tulnuks ära tasuda.

Mis puudutab H. OÜ ja V. OÜ haginõudeid, kus kindlustusandja on lähtunud hüvitise ja

omavastutuse arvutamisel sõiduki maksumusest ilma käibemaksuta, kuid kannatanud on

tsiviilhagi arvestamisel lähtunud sõiduki hinnast koos käibemaksuga (sellest tulenevalt on

nende tsiviilhagi nõue omavastutuse osas suurem kui nähtub hüvitisotsusest), leiab kohus, et

omavastutuse summa tuleb hüvitada vastavalt iga kindlustuslepingule/poliisi tingimustele.

Teisisõnu tuleb süüdlastelt välja mõista iga sõiduki puhul see omavastutuse summa, mis

konkreetset sõidukit puudutavas kindlushüvitisest nähtub, kuna hüvitiselt käibemaksu maha

arvestamine oli kindlustuslepingu tingimusena kindlustusvõtjatele teada juba kindlustuslepingu

sõlmimisel ja selle arvelt ei saa suurendada kahjunõuet.

7.4. Maakohus rahuldas täielikult kannatanute R.P. , OÜ B. , I. B, A.L. ja H.V. tsiviilhagid

ning osaliselt kannatanute M.S. , N. OÜ, H. OÜ, V. OÜ ja OÜ A. tsiviilhagid.

VÕS § 127, § 137, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel tuleb hüvitada kannatanutele kahju eelpool

märgitud ulatuses J. Tiškevičiusel ja E. Pauliukonisel solidaarselt. Kahju tuleb kanda

kohtuotsuse resolutsioonis märgitud ulatuses ja kannatanute nimetatud arveldusarvetele.

Tartu Maakohtu 11.01.2017 otsusega kriminaalasjas 1-16-11325 on N.U. lt ja G.V. lt

eelnimetatud kannatanute kasuks välja mõistetud tsiviilhagid.

VÕS § 137 lg 1 alusel tuleb J. Tiškevičiusel ja E. Pauliukonisel solidaarselt koos N.U. ga

hüvitada M.S. tsiviilhagi ning solidaarselt koos N.U. ja G.V. ga hüvitada I. B, N. OÜ, R.P.,

OÜ B. , A.L. , H. OÜ, H.V. , V. OÜ ning OÜ A. tsiviilhagid.

Apellatsioonid

8. Tartu Maakohtu 09.10.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav J. Tiškevičius, kes

palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega mõista J. Tiškevičius õigeks, kuna

ta ei ole süütegusid toime pannud. Menetluskulud palub apellant hüvitada.

8.1. Apellandi hinnangul ei ole maakohus järginud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigust õiglasele kohtupidamisele. Maakohus võttis vastu

süüdistatava avaldused ja lubas neile vastata kohtuistungil, kuid seda ei ole tehtud. Apellant

tunneb ennast ebavõrdses olukorras võrreldes prokuratuuriga, kelle taotlus tunnistaja

kaugülekuulamiseks rahuldati olematutel põhjustel. Apellant väljendas, et ta soovib süüdistaja

tunnistaja ülekuulamist kohtusaalis ning on huvitatud asja võimalikult kiirest lahendamisest,

kuid kohus ei võtnud apellandi soovi arvesse ja rikkus sellega inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artikkel 9 lg 3, s.o süüdistatava õigust kriminaalmenetluse käigus küsitleda

võrdsetel tingimustel omapoolseid ja süüdistuse tunnistajaid.

Maakohus, lubades prokuratuuril kuulata üle tunnistaja kaugülekuulamise teel, piiras

J. Tiškevičiuse ja teise süüdistatava võimalusi tunnistaja kvaliteetsele ja võrdsele küsitlemisele,

andis ebavõrdsed ja mugavad tingimused prokuröri tunnistajale anda ütlusi mitte kohtusaalis,

raskendades sel moel süüdistatava ja tema kaitsjate võimalusi valmistuda nõuetekohaselt ning

õigeaegselt tunnistaja ülekuulamiseks kaugülekuulamisel, piiras tunnistaja ülekuulamise aega

(tehniliste takistuste tõttu) ega andnud piisavalt aega esitada kõik küsimused tunnistajale.

8.2. Kuni O.S. ülekuulamiseni kinnitas prokurör A. Siinmaa avalikult, et tunnistaja O.S.

kuulatakse üle kohtusaalis, kuigi teadis Tartu Maakohtu 28.06.2017 tagaselja väljastatud loast

tunnistaja ülekuulamise kohtaja oli faktiliselt ja tehniliselt selle tagaselja kohtu loal juba

korraldanud. Kui enne tunnistaja O.S. ülekuulamise algust tuli ilmsiks nimetatud asjaolu,

pöördusid nii süüdistatav kui ka teine samas kriminaalasjas süüdistatav isik kohtu poole palvega

tagandada kohtunik E. Muts seoses erapoolikuse ja õiglase kohtupidamise põhimõtte järgimata

jätmisega. Kohtunik E. Muts ei tagandanud end kriminaalasja läbivaatamiselt, ei esitanud

mingeid garantiisid, mis oleks võinud kõrvaldada igasugused kahtlused kohtu erapoolikuse

suhtes ning rikkus kohtuasja menetluse hilisemates etappides tendentslikult ja süsteemselt

süüdistatavate menetlusõigusi.

8.3. KrMS § 1561 sätestab, et kohtumenetluse poole taotlusel teeb kohus kohtuistungi protokolli

kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks hiljemalt kolme tööpäeva möödumisel istungipäevast.

Tartu Maakohus ei järginud seda seadusesätet ega esitanud 14.09.2017 kohtuistungi ja ka

varasemaid protokolle sätestatud aja jooksul, rikkudes sel moel minu menetlusõigusi vastavalt

Eesti KrMS § 34 lg 9. 14.09.2017 toimunud kohtuistungi protokoll esitati menetlusosalistele

alles pärast kohtuotsuse väljakuulutamist 09.10.2017. Võttes arvesse nimetatud asjaolusid,

tuleb järeldada, et kohus on rikkunud Eesti KrMS § 15 lg 1, kuna võttes vastu süüdimõistva

kohtuotsuse, ei olnud tutvunud protokollidega, sest neid ei olnud kuni 09.10.2017 olemas.

Ka ei ole apellant rahul, et maakohtu menetluses leedukeelne tõlge hilines, mis takistas

arusaamist. Samuti ei tõlgitud menetlusdokumente õigeaegselt. Kõik see rikkus õigust reaalsele

ja efektiivsele kaitsele. Seejuures puudusid 14.09.2017 määruses suhtluspiirangute tühistamata

jätmise osas ning apellandi abikaasa kaitsjaks määramata jätmise kohta motiivid.

8.4. J. Tiškevičiuse süü tugineb üksnes tunnistaja O.S. ütlustele, mis on olulisel määral

vastuolus nii tema süü kui ka selle kuriteo teiste tunnustega, mis on jäetud nii kohtueelses kui

ka kohtumenetluses tuvastamata. Maakohus on jätnud analüüsimata ja hindamata tunnistaja

õiguskaitseorganitega koostöö asjaolusid ja nende asjaolude mõju ütluste sisule ning nende

peamistele muutustele selle kohtumenetluse käigus. Maakohus on andnud tunnistaja ütlustele

suurema mõjujõu kui peaks. Maakohus on rikkunud tõendite hindamise eeskirju ning on jätnud

tähelepanuta selle, et O.S. ütlusi ei kinnita muud tõendid. Kuna tunnistaja võis olla huvitatud

asja lõpetamisest võis ta varjata tegelikke kaasosalisi, vähendada oma süüd ning taotleda

kergemat karistust. Tunnistaja andis kohtule ütlusi valikuliselt. Apellant toob välja tunnistaja

ütlustes esinevad vastuolud teiste tõenditega.

8.5. Maakohus, võttes vastu süüdimõistva otsuse KrMS § 255 lg 1 ja § 199 lg 2 p 6, 7, 8, 9

järgi, kohaldas valesti materiaalseid õigusnorme ja pani toime olulisi KrMS rikkumisi, mis on

seotud tõendite hindamisega. Kohtuotsus ei põhine tõenditel, mida vaadeldi kohtuistungite ajal,

vaid tõenditel, mida kohtumenetluse ajal mitte kunagi ei vaadeldud. Kohus moonutas

tunnistajate ja süüdistatavate ütlusi ja tegeles iseseisvalt tõendite loomisega. Süüdimõistvat

kohtuotsust ei põhjendanud kohus kõigi tõenditega ja analüüsis valikuliselt vaid osa tõendeid.

8.6. Maakohus ei saanud teha selliseid järeldusi: „Kohus teeb süüdistatavate ja tunnistajate

ütlustest järelduse, et süüdistatavatel ja O.S. koos autosid varastanud kuritegeliku ühenduse

liikmetel oli 2015. a lõpuks kujunenud majanduslik olukord selliseks, et tekkis ilmne vajadus

raha järele, mida legaalne sissetulek enam ei rahuldanud.", ja see väidetavalt tõendab süüd

konkreetse kuriteo toimepanemises. Selle väitega kohus väljendas põhjendamata eelarvamust

ja tendentslikku arvamust, et kõik isikud (ilmselt leedulased) on ühesugused, süvenemata

asjasse. Vastupidiselt kohtu väitele oli apellandi isiklik olukord selline, et 2015 lõpus olid kõik

süüdistatava finants- ja perekonna vajadused kaetud, maja ehitamise tööd olid lõpetatud,

süüdistatava pere veel enne 2015 novembrit kolinud korterist majja. Tulud olid stabiilsed ja

prognoositavad. Kuigi kohus ignoreerib tõendeid, mis esitati kohtuistungil, on ilmselge, et

süüdistataval ei olnud mingit motiivi ega vajadust panna toime kuriteod selleks, et rahuldada

finantsvajadusi. Kohtu sellised järeldused on ebaseaduslikud, seetõttu tuleb kohtuotsus

tühistada. Rikutud on õiguspõhimõtet, et mitte süüdistatav ei ole kohustatud tõestama oma

süütust, vaid riiklik süüdistaja.

Kohtumenetluses ei uuritud iseloomuomadusi, elustiile (tunnistajate N.U. ja G.V. omi), ei

võetud arvesse esitatud tõendeid, mis näitavad nimetatud isikute täiesti vastupidist elustiili kui

süüdistataval, kuid tehakse järeldus, et kõigi nimetatud isikute (süüdistatav, E. Pauliukonise,

O.S. , G.V. , N.U. ) majanduslik seis on sarnane, sarnased iseloomud ja elustiilid ühendasid

neid emotsionaalselt ja olid aluseks kuritegeliku ühenduse moodustumiseks. Selline väide on

juriidiline absurd ja täielik õiguslik nihilism, kuna isikud, kes isegi ei tunne üksteist, mis on

tõendatud tõenditega, on hüpoteetiliselt seotud eeldusega, et kõik osalesid kuritegeliku

ühenduse tegevuses. Ei ole mingeid objektiivseid tõendeid, et J. Tiškevičius või E. Pauliukonis

oleksid suhelnud G.V. ja N.U. ga. Tunnistaja O.S. antud ütlustest ei ole isegi võimalik

tuvastada, kas kaebaja neid isikuid teadis või tundis, see erineb sellest, kui räägitakse isikute

pidevast suhtlemisest ühises grupis. Kohus ei hinnanud tõendeid, et reaalselt elas süüdistatav

teises linnas, faktiliselt oli ta täielikult hõivatud tööga Kaunases, pidevalt oli koos V. R, kes

teadis, kus ta on tööajal, lisaks suheldi pidevalt pärast tööd, Panevežyses käis harva.

8.7. Maakohus kinnitab, et tõendite analüüsimise käigus ei ole tuvastanud täpset kuritegeliku

ühenduse moodustamist. Siiski väidab maakohus, minnes vastuollu tõendite analüüsi

tulemustega, et J. Tiškevičiuse süü kuritegelikku rühmitusse kuulumises on tõestatud. Selle

tõestuseks on esitatud asjaolu, et N.U. t ja G.V. t süüdistati kuulumises kuritegelikku ühendusse

(koos süüdistatava ja E. Pauliukonisega) ja kuritegude toimepanemises ning nende suhtes

lõpetati kriminaalmenetlus kokkuleppemenetlusega. Mõlemad tunnistajad kinnitasid asjaolu ja

motiive, mis tingimustel sõlmiti kokkulepped - prokurör ja kaitsjad esitasid neile

informatsiooni, et kokkulepete sõlmimine mõjutab ainult neid endid ning kokkuleppe tekst

seoses teiste isikutega on tühine. Kokkulepped saavutati psühholoogilise surve abil ja

ähvarduste teel. Neid rahuldas pakutud karistus - kaheaastane vangistus. Maakohus ei pööranud

mingit tähelepanu kokkulepete sõlmimise asjaoludele. Vaatamata sellele, et tunnistajad N.U.

ja G.V. võtsid isiklikel motiividel ja eksitatuna prokuröri ja kaitsjate informatsioonist vastu

otsuse sõlmida kokkulepped, pidas maakohus nende ütlusi kohtus selle kohta, et nad faktiliselt

ei tunne apellanti ega ka E. Pauliukonist, ebausaldusväärseks, kuigi ei põhjenda seda järeldust.

Vastupidiselt sellele järeldusele leiab maakohus, et nende isikute kokkuleppemenetlus ei

tähenda, et tuleb tunnistada süüdistatavate, sealhulgas ka minu süüd.

Ka kuritegelikku ühendusse kuulunud liikmete omavahelise ülesannete jaotust kinnitab üksnes

tunnistaja O.S. , mida ei saa jätkuvalt pidada usaldusväärseks.

8.8. Maakohus ei analüüsinud OBD pistikut koos selle seadmega ning ei uurinud ka muid

asitõendeid, mis leiti varastamiseks kasutatud sõidukist Audis S4, nagu võtmete valmistamise

seade koos juhendiga ja asjaolusid, kuidas neid oleks võinud kasutada pärast autode vargusi

Eestis.

Maakohus tuvastas grupis olnud autoritaarse juhtimise, kuid jättis täiesti tähelepanuta asjaolu,

et järeldus ei ole mitte mingit moodi seotud J. Tiškevičiusega.

Tuvastatud subjektiivne koosseis ei ole mitte millegagi tõendatud, vaid üksnes kohtu arvamus.

Ka ei ole maakohus öelnud midagi inkrimineeritavate tegude ja tagajärgede vahel põhjusliku

seoses olemasolu tõendatuse kohta.

8.9. Karistuse osas märgib süüdistatav, et kuna teda ei ole varem karistatud, siis oleks pidanud

süüdistuses KarS § 199 järgi mõistma talle rahalise karistuse ning vangistus on kohtu

erapoolikuse puudumise tulemus.

8.10. Kuna süüdistatav ei ole ühtegi süütegu toime pannud, siis ei ole põhjendatud temalt ka

tsiviilhagide väljamõistmine. ´

8.11. Vastavalt nõukogu 13.06.2002 raamotsusele Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikide

vahelise üleandmiskorra kohta (2002/584/JSK) art 27 lg 2 „välja arvatud lõigetes 1 ja 3 osutatud

juhtudel, ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt

vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see,

mille eest ta üle anti“. Süüdistatav loovutati Eesti Vabariigile konkreetselt Euroopa

vahistamismääruse alusel süüdistuse esitamiseks kohtueelses uurimises. Maakohus ei järginud

seda reeglit, kvalifitseeris ümber süüdistatavale inkrimineeritava süüteo ja võttis

ebaseaduslikult vastu süüdimõistva kohtuotsuse.

8.12. Muuhulgas avaldab süüdistatav pahameelt kohtueelse menetluse üle ja prokuröri suhtes,

väites, et süüdistaja ei tegutsenud erapooletult, vaid ebaõiglaselt kallutatult ning esitas

süstemaatiliselt valeinformatsiooni. Sellise faktiliselt teostamata eeluurimisega võeti

süüdistatavalt reaalne võimalus end kaitsta. Edastamata on keeldu sisaldavad dokumendid ning

dokumendid on jäetud tõlkimata.

9. Tartu Maakohtu 09.10.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav E. Pauliukonise

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist

osas, millega tunnistati E. Pauliukonis süüdi ning mõista süüdistatav õigeks.

Kaitsja hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud

materiaalõigust, valesti hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud väära kohtuotsuse.

9.1. O.S. peeti kinni kahtlustatavana KarS § 255 lg 1 järgi, kuid riigiprokuröri 16.06.2016

määrusega lõpetati O.S. suhtes menetlus KrMS § 205 lg 1 tunnustel. Viidatud määruses on

nimetatud süüdistatavaid kui kuritegeliku ühenduse juhtfiguure KarS § 256 tähenduses ja

seostatud neid Eestis toimepandud kuritegudega. Maakohus mõistis E. Pauliukonise õigeks

süüdistuses KarS § 256 järgi, mistõttu tõusetub küsimus Riigiprokuratuuri määruse

õiguspärasuses, kuivõrd O.S. ei ole aidanud kaasa süüdistatavate esitatud süüdistuses nende

süüdimõistmisele. O.S. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud põhjendamatu ja tema

tunnistajastaatusesse asetamine menetleja poolt oluline menetlusõiguse rikkumine ja õiglase

kohtupidamise põhimõtte vastane.

9.2. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kui

rahuldas prokuröri taotluse tunnistaja kaugülekuulamiseks. Kaitsjale ja süüdistatavale tuli

täielikult üllatusena, et toimub tunnistaja kaugülekuulamine. 28.08.2017 kohtusaalis sai

teatavaks,

et

toimub

tunnistaja

kaugülekuulamine.

Kaitsjad

esitasid

vastuväited

kaugülekuulamise võimalikkuse kohta, peale mida esitati kaitsjatele dokumendid, prokuratuuri

25.06.2017 taotlus maakohtule ja kohtuniku vastus taotlusele 28.06.2017, millega maakohus

andis loa Lõuna Ringkonnaprokuratuurile korraldada välisriigis viibiva tunnistaja

kaugülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel KrMS § 69 lg 5 kohaselt KrMS § 468

sätestatut järgides. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on menetlenud prokuratuuri taotlust

menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes, teinud seda nii-öelda tagaselja, millega on rikkunud

ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtteid. Kaitsjal ega süüdistataval ei olnud võimalust

esitada taotlusele vastuväiteid. Vastav taotlus oleks tulnud esitada kohtuistungil või see oleks

pidanud avaldatama, seda oleks tulnud menetleda kohtuistungil või eraldi kirjaliku määrusena,

mis oleks tulnud avaldada kohtuistungil. Taotlust on menetletud õigusvastaselt tagaselja, mis

on

ausa

ja

õiglase

kohtumenetluse

põhimõtte

jäme

rikkumine

ja

oluline

kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine.

9.3. Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1, puudus maakohtul õigus anda kaugkohtuistungi

korraldamise õigus üle Lõuna Ringkonnaprokuratuurile, kuna prokuratuur ei ole antud asjas

menetleja. Maakohtu poolt kohtufunktsiooni üle andmine kohtumenetluse poolele, kelleks on

prokuratuur, on oluline menetlusõiguse rikkumine, millega on rikutud ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõtet. Maakohus ei saa anda, tulenevalt KrMS § 14 lg 1,

kriminaalmenetluse lahendamise funktsiooni prokuratuurile, kes täidab kriminaalmenetluses

süüdistusfunktsiooni.

Kaitsja on seisukohal, et taotluse kaugülekuulamiseks Hispaania Kuningriigi pädevale

õigusasutusele saanuks esitada Tartu Maakohus, mitte prokuratuur, tulenevalt KrMS § 69 lg 1

ja KrMS § 468 lg 1. KrMS § 468 lg 5 sätestab, et kaugülekuulamist juhib ja suunab taotleva

riigi pädeva õigusasutuse esindaja oma riigi menetlusseaduse kohaselt, kelleks antud asjas

Tartu Maakohus. Ebaõige on maakohtu tõlgendus KrMS § 468 lg 5, et prokuratuur on Eesti

Vabariigis pädev õigusasutus, kes võib KrMS § 468 lg 5 kohaselt kaugülekuulamist juhtida ja

suunata. Ta võib ka kaugülekuulamist ette valmistada ja korraldada ning antud juhul on kohus

andnud selleks loa.

Kaitsja ei nõustu maakohtuga ka selles, et tunnistaja kaugülekuulamiseks KrMS § 69 lg 2 p 1

ettenähtud tehniliste lahenduste abil ei ole nõutav süüdistatava nõusolek. Kaitsja on seisukohal

ja juhindub KrMS § 96 lg 3 tõlgendusest, mis on antud kriminaalmenetluse seadustiku

kommenteeritud väljaandes 2012 KrMS § 468 kommentaaride p-s 1, mille kohaselt kuna

tunnistaja audiovisuaalse kaugülekuulamine on erand kriminaalmenetluse vahetu ja suulisuse

põhimõtte osas (§ 15 lg 1), siis eeldab see kaitseõiguse tagamise seisukohalt, et kahtlustatav ja

süüdistatav on nõus tunnistaja kaugülekuulamisega (§ 69 lg 3). KrMS § 69 lg 3 sätestab, et

kaugülekuulamine telefonitsi on lubatud vaid ülekuulatava ja kahtlustatava või süüdistatava

nõusolekul. Kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut ei ole vaja anonüümse tunnistaja

telefonitsi kaugülekuulamisel. Maakohus on olulisem rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna

on tunnistaja üle kuulanud ilma süüdistatava nõusolekuta. Seega on tunnistaja ütlused lubamatu

tõend, millega ei saa arvestada süüdistatava süü tuvastamisel. Samuti heidetakse ette kohtule

lugupidamatut suhtumist kaitsjasse.

9.4. Maakohus märgib otsuses, et „tunnistaja O.S. kohtus antud ütlusi ei kõrvutatud tema varem

antud ütlustega. Kuna tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotletud

KrMS § 289 sätestatud korras, järeldab kohus sellest tunnistaja ütluste usaldusväärsust“.

Kaitsjale jääb maakohtu selline seisukoht arusaamatuks, kuna kaitsja on taotlenud ütluste

avaldamist KrMS § 289 alusel kohtuistungil 28.08.2017 protokollis lk 90, 91, 93. Jääb

arusaamatuks, miks maakohus ei arvesta kaitsja taotlustega, mille kohus on ka sisuliselt

rahuldanud, järelduse tegemisel, et tunnistaja ütluste avaldamist ei ole taotletud. Kuivõrd kaitsja

on siiski teinud taotlusi ütluste avaldamiseks nende usaldusväärsuse kontrollimiseks, on

maakohus valedel alustel ja põhjendustel järeldanud, et tunnistaja O.S. ütlused on

usaldusväärsed ja vastuolud ütlustes puuduvad. Kuivõrd otsuses puuduvad põhjendused, miks

kaitsja taotlusi ei saa arvestada KrMS § 289 alusel esitatutena, on tegemist menetlusõiguse

normi olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Apellatsioonis leitakse, et maakohtu järeldused on arusaamatud ja ei ole loogiliselt jälgitavad

ega põhjendatud. Kaitsja viitab sellele seisukohale nii seoses E. Pauliukonise elukohaga,

majaehitusega, söögilauaga, sissetulekutega või majandusliku seisukorraga üldiselt.

Süüdistatava majanduslik olukord, sissetulekud või rahavajadus ei kuulu tõendamisesemesse

ega ole koosseisutunnus. Samuti ei saa tõendamisesemesse mittekuuluvad asjaolu tõendada

kuritegelikku ühendusse kuulumist.

9.5. Kaitsja leiab, et tunnistajate G.V. ja N.U. ütlused on usaldusväärsed. O.S. ütlused

tõendavad, et G.V. ja N.U. ei kuulunud kuritegelikku ühendusse, vaid tegemist oli kuritegeliku

grupiga, jõuguga. Samuti saab nendest ütlustest järeldada, et tegelikult ei olnud süüdistatavad

seotud „jõugu“ tegemistega. Maakohus on valesti hinnanud selles osa tõendeid ja teinud valesid

järeldusi.

Tegemist oli grupiga, mitte 5-liikmelise kuritegeliku ühendusega. Maakohus jätab

põhjendamata, miks ta ei arvesta kaitsja poolt viidatud O.S. ütlustega grupi liikmete arvu kohta,

mis on oluline menetlusõiguse rikkumine.

9.6. Selleks, et maakohtu otsus oleks põhjendatud ja seaduslik, peaks olema tõendatud

süüdistatavate süü. E. Pauliukonise süü on tõendamata. O.S. ütlused ei haaku tõenditega.

Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit selle kohta, et E. Pauliukonis oleks tegelenud

kunagi varastatud sõiduautode müügiga. Tõendatud ei ole ka see, et E. Pauliukonisel oleks

olemas vähemgi puutumus Eestist varastatud sõidukite müügiga. Veel vähem on tõendatud, et

süüdistuses märgitud sõiduautod üldse oleks Leetu jõudnud või et need oleks müüdud E.

Pauliukonise

või

kaassüüdistatava

kaudu

Venemaale

või

Kasahstani.

Toimunud

kriminaalmenetluses

ei

ole

pärast

süüdistatavate

kinnipidamist

toimunud

ühtegi

menetlustoimingut või päringut Leedu suunas, puuduvad vaatlused, jälitamistoimingud. Pole

kogutud ühtegi tõendit, mis võiksid tõendada süüdistatavate süüd. Kaitsja ei näe ühtegi

põhjendust, miks kohtulik eeluurimine ei ole tegelenud sellega.

9.7. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mis on need kohtu põhjendused, mille alusel võiks väita, et

dokumentaalsed tõendid seovad süüdistatavat E. Pauliukonist sõidukite varguseks kasutatud

vahendiga ja kuulumist seeläbi kuritegelikku ühendusse. E. Pauliukonisel ei ole mingisugust

seost vargusteks kasutatud vahenditega. Süüdistatav on pärast enda vahistamist ja väljaandmist

Eestile taotlenud enda vastandamist O.S. ga seoses nimetatud tõendiga, mida aga talle ei ole

menetleja võimaldanud, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine menetleja poolt. Süüdistatav

tegi taotluse advokaadi juuresolekul, kuid seda taotlust ei menetletud. Süüdistatav on andnud

ütlusi selle kohta, et tõesti pildistas seda dokumenti, seda O.S. palvel, kuid mis dokumendiga

on tegemist, seda tema ei teadnud. Maakohtu järeldus, et süüdistatava ütlused ei välista tema

seost varguse toimepanemise vahendiga ega tema kuulumist kuritegelikku ühendusse, ei ole

põhjendatud. Maakohus jätab otsuses esitamata põhjendused, kuidas foto telefonis tõendab

süüdistatava seost varguse toimepanemise vahendiga ja põhjendused, kuidas foto tõendab

süüdistatava kuulumist kuritegelikku ühendusse, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine

KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. O.S. sooviks võis olla salvestada seadme juhend isiku

telefonis, kellel ei ole puutumust kuritegudega, et juhendi kadumisel või hävimisel oleks

võimalik selle taastamine. E. Pauliukonis on igasuguse tagamõtteta pildistanud juhendit O.S.

palvel. Kuivõrd puuduvad igasugused muud tõendid, mis tõendaksid E. Pauliukonise süüd, on

maakohus vääralt hinnanud tõendeid ja tõlgendanud tõusetunud kõrvaldamata kahtlused E.

Pauliukonise kahjuks, mis on vastuolus KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõttega ja on oluline

menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Seda kinnitavad tunnistaja O.S. ütlused

28.08.

Maakohus ei ole oma järeldustes pädev, leides kord, et E. Pauliukonis ei ole seotud kõigi

episoodidega, siis jälle et kõike J. Tiškevičius, siis jälle mõlemad koos.

9.8. Süüdistuse poolt on tõendamata, et varastatud sõiduautod jõudsid üldse Leetu, et need

müüsid süüdistatavad. Tõendamata on, et süüdistatavad valmistasid võtmed, mille eest pidid

nad saama 500-550 eurot. Kohus ei põhjenda otsuses, millel selline maakohtu järeldus põhineb,

mis on oluline menetlusõiguse rikkumine KarS § 399 lg 1 p 7 järgi. Kaitsjale on arusaamatu,

kuidas omab süüdistatavate sissetulek ja varaline seis tähtsust KarS § 255 lg 1 järgi esitatud

süüdistuse koosseisus. Maakohus ise on möönnud selle asjaolu tuvastamise vajaduse

puudumist, kuid on otsuses valdavas neid asjaolusid käsitlenud kui koosseisulist tunnust.

Eluliselt on ebausutav, et 250 euro eest iga auto müügi pealt võiks kuuluda kuritegelikku

ühendusse, see ei ole eluliselt usutav argument, isegi kuriteole kaasaaitaja suhtes. Varalise kasu

saamise eesmärk iseloomustab kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku ühenduse iga liiget

eraldi. Kuritegeliku ühenduse tegevus on suunatud varalise kasu saamisele ja seda objektiivset

koosseisutunnust tuleb tõendada kuritegeliku ühenduse loomise taga olevate isikute tahtluse

kaudu. Kohtu poolt süüdistatavate isikliku kasusaamise käsitlus viitab selgelt kohtu poolt

materiaalõiguse KarS § 255 lg 1 ebaõigele kohaldamisele.

9.9. Tunnistaja O.S. ütlused kohtueelsel uurimisel olid kantud soovist vabaneda süüdistusest

ja süüdimõistmisest. Tema ütluste eesmärgiks oli menetleja poolt kohtulikul eeluurimisel ja

kohtulikul

uurimisel

kuritegeliku

ühenduse

juhtfiguuride

väljaselgitamine

ning

õigusemõistmise ette toomine ja süüdimõistmine. Pärast kohtumenetlust on aga selgunud, et

O.S. ütlused, mis antud kohtulikul uurimisel, ei ole olnud piisavad tõendamaks süüdistatavate

süüd KarS § 256 lg 1 järgi, mis tähendab, et sisuliselt on O.S. andnud valeütlusi nii eeluurimisel

kui ka kohtulikul uurimisel ja tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 205 lg 1

järgi ei ole olnud õige.

9.10. Kaitsja on seisukohal, et kohus ei ole tuvastanud süüdistatavate tahet alluda kuritegeliku

ühenduse tahtele, olla selle liige ja täita ühenduse korraldusi järgida liikmete distsipliini. Kaitsja

on seisukohal, et antud kriminaalasjas on tõendamata nii objektiivne kui ka subjektiivne külg

süüdistatavate käitumises. Objektiivse külje osas võib väita, et Eestis toime pandud varguste

puhul on tegemist isikute grupiga, jõuguga, keda ühendab üksnes tahe panna ühiselt toime

samaliigilisi süütegusid ja teenida kuritegelikku tulu. O.S. on seda kinnitanud enda ütlustes,

kus ta väidab, et teda kutsuti niinimetatud “kampa“, siis jõuku, kes viis läbi vargusi Eestis, või

ta ise moodustas enda jõugu, mille juhtfiguuriks ta ise oli. Ütlused süüdistatavate vastu oli O.S.

le vaid tõhus vahend vabaneda karistusest ja prokuratuurile võimalus ja soov kasutada KrMS §

205 lg 1 praktikas, mille abil jõuda juhtfiguurideni Leedus, mis aga sisuliselt ei õnnestunud

tunnistaja ütluste ebausaldusväärsuse tõttu. Lugedes tunnistaja O.S. ütlused ebapiisavaks

süüdistatavate süü tuvastamisel KarS § 256 lg 1 järgi on kohus lugenud tunnistaja ütlused

piisavaks süü tuvastamisel KarS § 255 lg 1 järgi. Kaitsja on seisukohal, et kui tunnistaja ütlused

on ebausaldusväärsed KarS § 256 lg 1 järgi süü tuvastamiseks, on need ebapiisavad ka KarS §

255 lg 1 järgi süü tuvastamiseks ja kohus ei oleks tohtinud nendele tugineda süüdistatava E.

Pauliukonise süüdi tunnistamisel KarS § 255 lg 1 järgi.

10. Tartu Maakohtu 09.10.2017 otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav J. Tiškevičiuse

kaitsjad, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist J. Tiškevičiuse osas ning uue otsuse

tegemist, millega süüdistatav mõistetakse õigeks. Süüdistatava menetluskulud palutakse jätta

riigi kanda.

10.1. Maakohus on lahendanud ja rahuldanud prokuratuuri taotluse kaugülekuulamise

korraldamiseks, kuid ei võimaldanud selle kohta süüdistatavatel ega nende kaitsjatel oma

seisukohti esitada. Samuti on vastavat asjaolu hoitud süüdistatavate ja nende kaitsjate eest

saladuses 2 kuud ning tõenäoliselt oleks see jäänud ka saladuseks, kui kaitsjad ei oleks esitanud

viidatud menetlustoimingile vastuväiteid. Kaitsjad leiavad, et kohus peab õigusemõistmisel

mitte ainult olema erapooletu ja õiglane, vaid sellisena näima ka mõistlikule kõrvalseisjale.

Olukorras, kus kohus lahendab prokuratuuri taotlusi süüdistatavate ja nende kaitsjate selja taga,

ei küsi enne taotluse lahendamist kaitsjatelt seisukohti ning hoiab ka vastavaid

menetlustoiminguid süüdistatavate ja nende kaitsjate eest saladuses, tekib paratamatult igal

mõistlikul kõrvalseisjal kahtlus kohtu erapooletuses. Maakohus ei ole toonud välja ühtegi

objektiivset asjaolu, miks on menetlusliku otsuse tegemisest teavitamata jätmine olnud

objektiivselt vajalik. Kaugülekuulatud tunnistaja on kinnitanud, et ei tunne ennast

süüdistatavate poolt ohustatuna ega karda neid. Vaidlust ei saa olla selles, et iga isik, kes on

seotud kohtumenetlusega soovib teada ja avaldada õigeaegselt arvamust temaga seotud kohtu

poolt teostatavate menetlustoimingute suhtes ning tal on selleks ka seaduslik õigus.

Ülaltoodud asjaolu ei muuda ka maakohtu hilisem käitumine, millega maakohus lahendas

prokuröri taotluse kaugülekuulamise korraldamiseks teistkordselt kohtuistungil. Esitatud

taotluse teistkordne lahendamine toimus alles pärast seda, kui kaitsjad viitasid maakohtu poolt

menetlusnormi rikkumisele. Nimetatud olukorras tekkis süüdistatavatel ja nende kaitsjatel

küsimus, kuidas sellises olukorras saavad süüdistatavad käesolevas kriminaalasjas olla kindlad,

et enne kui kõik tõendid on uuritud ei ole juba olemas kohtu poolt koostatud süüdimõistvat

kohtuotsust. Maakohus jättis olukorras, kus ta pidi ennast taandama, seda tegemata.

Kaitsjad on seisukohal, et kriminaalasjas nr 1-16-11336 ei ole süüdistatavatele tagatud õigust

õiglasele kohtulikele arutamisele, kuna muu hulgas ei näi mõistlikule kõrvalseisjale

kriminaalasja nr 1-16-11336 menetlus ja asja lahendav kohus erapooletuna ehk kohtuotsuse on

teinud kohus, kelle erapooletuses on vähemalt põhjendatud kahtlusi.

10.2. Ühtlasi juhivad kaitsjad tähelepanu asjaolule, et kriminaalasjas koostatud kohtuistungi

protokoll peab olema kohtu poolt allkirjastatud. Käesolevas asjas ei ole ükski kohtuistungi

protokoll käesoleva ajani kohtu poolt allkirjastatud. See tähendab aga omakorda seda, et kohus

ei saa viidata kohtuotsuse põhistamisel ühelegi kohtuistungi protokollile. Kuna maakohus on

kohtuotsuse tegemisel viidanud kohtuistungi protokollidele, mis ei ole õiguslikus mõttes

olemas, siis on kohtuotsus rajatud asjaoludele, mida ei ole olemas ehk sh lubamatutele

tõenditele.

10.3. Kaugülekuulamise korraldamisel on maakohus rikkunud menetlusnorme ehk

kaugülekuulamist on korraldanud selleks õigust mitte omav isik. Samuti ei ole

kaugülekuulamine käesolevas asjas seaduslik.

Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust, et kohus saab anda luba kaugülekuulamise

korraldamiseks kolmanda isiku, antud juhul prokuratuuri, poolt nii nagu kohus seda oma

määruse kohaselt on teinud. Maakohus on andnud loa korraldada kaugülekuulamist

prokuratuurile ehk maakohus ei ole kaugülekuulamist ise korraldanud. Seega on

kaugülekuulamist korraldanud prokuratuur, kellel vastav õigus KrMS § 69 lg 1 alusel puudub.

Kaugülekuulamise teel kogutud tõendid ehk tunnistaja O.S. ütlused on lubamatu tõend, kuna

selle kogumisel on rikutud oluliselt menetlusõiguse norme ehk tõendite kogumise korda.

Lisaks ei ole apellatsiooni kohaselt KrMS § 69 eeldused täidetud. Maakohus on lubanud

„kroontunnistaja“ kaugülekuulamist põhjendusel, et see on vajalik „kroontunnistaja“

turvalisuse tagamiseks. Samas ei ole maakohus kuidagi põhjendanud, kuidas ta nimetatud

järelduseni on jõudnud. Seadus ei luba otseselt kaugülekuulamist tunnistaja turvalisuse

tagamiseks. Kaitsjad leiavad, et isegi kui oleks põhjendatud maakohtu seisukoht, et tunnistaja

vahetu ülekuulamine on raskendatud seoses tema välisriigis viibimisega ja tunnistaja asukoha

kaugus kohtuistungi toimumise kohast põhjustab tema kohtusse ilmumiseks ülemääraseid

kulutusi, siis see asjaolu ei muuda õiguspäraseks kohtu luba kaugülekuulamise korraldamiseks.

Ühtlasi ei ole raskendatud käesolevas asjas tunnistaja vahetu ülekuulamine tema välisriigis

viibimisega ja tunnistaja asukoha kaugus kohtuistungi toimumise kohast ei põhjusta tema

kohtusse ilmumiseks ülemääraseid kulutusi. Euroopa Ühenduse territooriumil viibiva tunnistaja

puhul ei ole tegemist olukorraga, kus tunnistaja vahetu ülekuulamine põhjustab ülemääraseid

ajalisi ja/või rahalisi kulutusi. Hispaania ja Eesti vahel on olemas lennuliiklus. Lend Hispaaniast

Eestisse sõltuvalt otselendude olemasolust võtab aega mitte rohkem kui ca 4-5 tundi.

Lennupileti maksumus Hispaaniast Eestisse on ca 200 eurot. Eeltoodu on üldteada olevad

asjaolud, mida ringkonnakohtul on võimalus iseseisvalt kontrollida. Samuti oli juba mitu kuud

ette teada, et vastav tunnistaja kuulatakse kriminaalmenetluse raames üle ehk oli mitu kuud

aega tunnistajal O.S. l endal või ka prokuratuuril korraldada tema ilmumine kohtusse. Seega on

alusetu kohtu seisukoht, et tunnistaja kohtuistungile ilmumist Eestisse, ei võimaldanud

tunnistaja asukoha kaugus kohtust.

Pigem põhjustas kaugülekuulamise korraldamine ülemääraseid ajalisi ja/või rahalisi kulutusi ja

seda isegi võrreldes tunnistaja O.S. vahetu ülekuulamisega Tartu kohtumaja kohtusaalis.

Nimelt, tunnistaja ülekuulamise ajaks viibis Hispaanias abiprokurör Maarja-Liisa Sari. Vaidlust

ei ole selles, et tema Hispaanias viibimise kulud olid oluliselt suuremad võrreldes sellega, kui

tunnistaja O.S. oleks tulnud Eestisse ja andnud ütlsed kohtusaalis. Samuti, kui tunnistaja O.S.

oleks andnud ütlused Eestis, oleks jäänud ära Hispaania kohtukulud.

Sisuliselt on maakohus asunud seisukohale, et kui tegemist on prokuratuuri tõendiga, siis ei

oma seaduses sätestatud nõuded tähtsust ja prokuratuur saab neid kohtu heakskiidul vabalt

ignoreerida ja kõrvale kalduda tõendite vahetuse uurimise põhimõttest. Kaitsjad leiavad, et

selline käsitlus on vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega ning seaduses sätestatuga.

10.4. Ühtlasi juhivad kaitsjad kohtu tähelepanu asjaolule, et ka kaugülekuulamine ise oli

korraldatud selliselt, et süüdistatavatel ei olnud võimalik efektiivselt oma kaitseõigust teostada

ehk ei kaitsjad ega süüdistatavad ei saanud “kroontunnistajat” piisava põhjalikkusega küsitleda.

Kaugülekuulamine oli korraldatud selliselt, et osa ajast läks kaduma, kuna prokuratuur kas

tahtlikult või tahtmatult ei suutnud korraldada nõuetekohast ühendust Hispaania kohtuga.

Samuti ei olnud kaitsjatele ega süüdistatavatele võimaldatud piisavalt aega, et

“kroontunnistajat” piisava põhjalikkusega küsitleda. Kohus on kaitsjate ja süüdistatavate

küsitlust kiirustanud, kuna Hispaania kohtuga kokku lepitud aeg “kroontunnistaja”

ülekuulamiseks on lõppemas. Selle tulemusena jäi süüdistatavatel osa küsimustest tunnistajale

esitamata ja seega ka nendele vastused saamata, mis võis mõjutada ka ebaõige otsuse tegemist.

Seega kaugülekuulamise kaudu ei võimaldatud kaitsjatele ega süüdistatavatele kvaliteetset ega

põhjalikku tunnistaja ülekuulamist. Näiteks, tänu kaugülekuulamisele ei olnud kaitsjatel

võimalik normaalselt näidata tunnistajatele pilte jms-st, kuna tehniliselt oli kaugülekuulamine

prokuratuuri poolt korraldatud selliselt, et tunnistaja eriti ei näinud talle kaitsjate ja

süüdistatavate poolt esitatavaid fotosid ja dokumente.

Tulenevalt ülaltoodust on kaitsjad seisukohal, et tunnistaja O.S. poolt kaugülekuulamise teel

antud ütlused on lubamatu tõend, kuna selle saamisel on oluliselt rikutud tõendi kogumise korda

ehk KrMS § 69 lg 1 nõudeid. Seega tuleb O.S. poolt kaugülekuulamise teel antud ütlused jätta

täielikult kõrvale.

10.5. Süüdistus on rajatud ainult ühel tõendil - „kroontunnistaja“ O.S. ütlustel. Sellises

olukorras peavad eksisteerima eriti mõjuvad ja pigem erandlikud asjaolud selleks, et vastavat

tunnistajat kuulata üle mitte vahetult, vaid kaugülekuulamise teel. Vaidlust ei saa olla selles, et

kaugülekuulamine ei taga süüdistatavate kaitseõigust täiel määral, kuna tegemist ei ole vahetu

tõendite uurimisega. Kaugülekuulamist, mida muuhulgas korraldab võistlevas menetluses

prokuratuur, kellel vastav õigus kohtumenetluse raames puudub, ei saa kuidagi võrrelda

tunnistaja ülekuulamisega kohtusaalis. Tunnistaja ülekuulamine vahetult kohtusaalis viib

tunnistaja tema mugavustsoonist välja, mis igal juhul aitab kaasa tõe väljaselgitamisele.

10.6. Kaebajate hinnangul on „kroontunnistaja“ instituut ja ainult „kroontunnistaja“ ütluste

alusel isiku süüdimõistmine vastuolus põhiseadusega. Kaitsjad on seisukohal, et

kroontunnistaja instituut ning ainult kroontunnistaja ütluste alusel isiku süüdi mõistmine, on

vastuolus põhiseadusega ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 6. Selliselt

seadustatakse sisuliselt võimalikku valeütluste andmist. „Kroontunnistaja“ kasutamine ehk

selle olemus, viitab juba iseenesest sellele, et asja lahendamisel on olemas ainult üks tõend ehk

ühe isiku ütlused, mida tegelikult ei ole võimalik ka kontrollida. See tuleneb sellest, et

„kroontunnistaja“ kasutatakse siis, kui konkreetse kuriteo kohta tõendite kogumine on

välistatud ja kuritegu saaks avastada ainult tänu „kroontunnistaja“ ütlustele.

Kriminaalasjas nr 1-16-11336 ei ole läbi viidud tõhusat uurimist ega kriminaalmenetlust.

10.7 Kaitsjad on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole prokuratuur viinud antud asjas läbi

tõhusat uurimist ega menetlust, mille tulemusena on jäänud suur hulk asjakohaseid ja/või

süüdistatavaid õigustavaid tõendeid kogumata. Muu hulgas tõi prokuratuuri ebatõhus uurimine

kaasa ebaõige süüdimõistva otsuse.

Nimelt, käesolevas kriminaalasjas ei ole pärast O.S. , N.U. ja G.V. kinnipidamist ja

ülekuulamist nimetatud isikuid ja nende ütlusi kuidagi kontrollitud. Prokuratuur ei ole

teostanud läbiotsimisi O.S. , N.U. ega G.V. elukohtades. Samuti ei ole kogutud informatsiooni

vastavate isikute elukorralduse ja suhtlusringkonda kohta ning ei ole nõutud Leedu

sideettevõtetelt nimetatud isikute telefoninumbritelt/-le tehtud kõnede eristusi ja kirjavahetust.

Kaitsjad on seisukohal, et olukord, kus prokuratuur oli teadlik vähemalt ühe olulist tähtsust

omava tõendi olemasolust, eriti kui see võib kinnitada süüdistatava süütust, kuid jätnud seda

kogumata või vähemalt kontrollimata, saab juba käsitleda ebatõhusa uurimisena. Kaitsjatel ja

süüdistatavatel on jäänud põhjendatud kahtlus, et prokuröri otsustused käesolevas asjas on

kantud sellistest sisemistest motiividest, mis ei ole seotud ametialase ülesannete hoolsa

täitmisega.

10.8. Kohtuotsus on rajatud lubamatutel tõenditel ja tõendamata asjaoludel. Asja lahendamisel

on maakohus jätnud põhjendamatult kõrvale õiguspärased ja asjakohased tõendid.

Kaitsjad kordavad taaskord üle O.S. ga seonduva ning kuigi see on ainus J. Tiškevičiust süüstav

tõend, tuleb see kõrvale jätta. Ühtlasi ei ole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud ka G.V. ja

N.U. ütluste ebausaldusväärsust. Maakohus on omistanud tunnistajatele ja süüdistatavatele

ütlusi, mida nad ei ole andnud ning neid ebaõigesti tõlgendanud. Seega on süüdistatavate ja

tunnistajate ütlused usaldusväärsed ning need tuleb otsuse tegemisel aluseks võtta. Käesolevas

kriminaalasjas ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale eriti selgesti

jälgitav. Maakohus ei ole asja lahendamisel igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki O.S.

ütluste hindamisel tõusetunud kahtlusi ja vähe sellest, et kohus ei ole neid veenvalt

kummutanud, vaid valdavas osas on jätnud kohus need üldse tähelepanuta. O.S. vastavad J.

Tiškevičiust süüstavad ütlused on ebausaldusväärsed ning need tuleb tõendina jätta kõrvale.

Kaitsjad on veendunud, et O.S. vastavad J. Tiškevičiust süüstavad ütlused olid antud

eesmärgiga ise vabaneda karistusest tema poolt toimepandud kuriteo eest ning samal ajal varjata

teisi süüteo toimepanemisega seotud isikuid, nagu, näiteks, A hüüdnimega S, D. kelle hüüdnimi

on S. ja E. või isegi kolmandaid, käesolevas asjas veel nimetamata, isikuid. Teiste süüteo

toimepanemisega seotud isikute varjamine võib olla seotud kahe aspektiga: prokuröri hinnangul

on tegemist kuritegeliku ühenduse mitte grupiga ja „kroontunnistaja“ tegelikult kardab teisi

süüteo toimepanemisega seotud isikuid, kuna teab, et nende vastu süüstavate ütluste andmine

on tema elule ja tervisele ka reaalselt ohtlik ning nendel kaalutlustel otsustas ta anda süüstavaid

ütlusi kolmanda täiesti kõrvalise isiku suhtes, kes ei ole kuritegeliku maailmaga kuidagi seotud

ja keda tal seega ei ole alust karta.

Kaitsjad toovad välja „kroontunnistaja“ ütlustes esinevaid vastuolusid teiste tõenditega.

10.9. Ka on usaldusväärsed süüdistatav J. Tiškevičiuse ütlused. Maakohus on hinnanud

süüdistatava J. Tiškevičiuse ütlusi ebausaldusväärseteks lähtuvalt sellest, et tema ütlused on

vastuolus teiste tõenditega. Kaitsjad maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiavad, et maakohus

on valesti hinnanud tõendeid ja viidanud asjaoludele, mida asjas ei ole esitatud. Apellatsioonis

tuuakse välja, kuidas maakohus on jõudnud valele järeldusele.

10.10. Olgugi, et süüdistustaktis on süüdistatavale heidetud ette KarS § 256 lg 1 ja § 199 lg 2

p-de 6, 7, 8, 9 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine on kohus kohtuotsuses kvalifitseerinud

ise süüdistuse ümber ja mõistnud süüdistatavad süüdi KarS § 255 lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 6, 7,

8, 9 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Vaatamata sellele ei ole maakohus sellele

võimalusele süüdistatava ega tema kaitsjate tähelepanu juhtinud ning ei ole võimaldanud

võimaliku uue kvalifikatsiooni suhtes oma seisukohti esitada. Maakohus on rikkunud

süüdistatava kaitseõigust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS

§ 339 lg 2 tähenduses.

Kaitsjad on seisukohal, et olukorras, kus tunnistaja ütlusi ei toeta ükski muu tõend ning valdav

osa tunnistaja ütlustest on ebausaldusväärsed, siis tuleb tunnistaja ütlused tervikuna kõrvale

jätta. Ühtlasi ei ole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud, et käesolevas asjas oli olemas

kuritegelik ühendus.

Veel märgivad kaitsjad, et kuritegeliku ühenduse liikmete konkreetsed kuriteod ei neeldu KarS

§ 255 lg 1 koosseisus ja need kuuluvad eraldi tuvastamisele ja kvalifitseerimisele. Kuna

süüdistatav ei ole ühtegi käesoleva asja esemeks olevat autovargust toime pannud, siis ei saa

talle ka KarS § 199 lg 2 p-s 6, 7, 8, 9 toodud kuritegude toime panemist ette heita ning

J. Tiškevičius tuleb KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 järgi õigeks mõista.

10.11. Kuna J. Tiškevičius tuleb KarS § 255 lg 1 ja KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 järgi õigeks

mõista ning tsiviilhagid on lahutamatult seotud vastava süüdistusega, siis tuleb tsiviilhagid jätta

täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt väidetakse, et maakohus on rikkunud tsiviilhagisid

välja mõistes menetlusõigust ning on põhjendamatult tsiviilhagid rahuldanud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

11. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioone nendes

toodud motiividel ja palusid maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja süüdistatavad õigeks

mõista.

Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu ja palus maakohtu otsuse jätta muutmata.

12. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, maakohtu istungite

protokolle, otsust, apellatsioone ja kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et

apellatsioonid on süüdistuste vaidlustamise osas põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja

maakohtu otsus tuleb selles osas jätta muutmata põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid

ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1. Maakohtu otsus

tuleb aga osaliselt tühistada OÜ-le B. väljamõistetud tsiviilhagi osas summas 8250 eurot ning

teha uus otsustus, millega rahuldada tsiviilhagi summas 7250 eurot.

13. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus

esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus

KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt

samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste

tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2

ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise

astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11).

Tulenevalt menetlusõigusest märgib kohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04).

KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse

põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma

otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea

ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele

maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus

nõustub (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18).

14. Ringkonnakohus märgib esmalt, et arvestades süüdistatavatele esitatud süüdistust KarS

§ 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 ja § 256 lg 1 järgi, on maakohtu otsuse motiveeriv põhiosa (KoTo kd

10, lk 154-172) vajalikult mahukas ja kogutud tõendusteabe juures detailidesse süüviv ning

põhjalikult analüüsiv. Analüüsi tulemusena on jälgitav, kuidas kujunes maakohtul veendumus

süüdistatavate süü olemasolus. Seega on alusetu kaitsjate poolt ringkonnakohtus korratud

seisukoht, et maakohtu siseveendumuse õiguspärane kujunemine on nende jaoks arusaamatu ja

kaheldav.

15. Kohus leiab, et apellatsioonides korratakse sisuliselt enamikke vastuväiteid süüdistustele,

mis on olnud kaitseversioonide sisuks kriminaalmenetluse kestel ja kokkuvõttes asub kollegium

maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et kaitseväidetel, mis on rajatud süü eitamisele pole

tõsiseltvõetavat alust. Maakohtule on vastuväited olnud teada ja nendele on esimese astme

kohtu otsuses juba tähelepanu omistatud ning tõenditest tulenevalt ümber lükatud.

Apellatsioonid sisaldavad muuhulgas ka selliseid asjaolusid, mis süüdistuse põhjendatuse

hindamise seisukohast ei oma kaalukat tähtsust. Kaitsjate A. Lillo ja A. Maljukovi kohtukõne

teesid kajastavad muuhulgas viiteid kirjanikele ja filosoofidele, mis ilmestavad kaitsjate kõrget

lugemust, kuid samas tekitab küsimuse nende vajalikkusest konkreetselt käesoleva

kriminaalasja

raames.

Seega

peab

ringkonnakohus

vajalikuks

peatuda

esitatud

apellatsioonidega seonduvalt vaid olulisimal.

16. KrMS § 3051 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Inimõiguste

kohtu praktika järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama oma lahendis põhjendused,

millel see rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased. Põhjendamiskohustus ei nõua

üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (21. jaanuari 1999. a otsus

Garcķa Ruiz vs Hispaania, p 26 ja 5. mai 2011. a otsus Ilyadi vs Venemaa, p 39.) (RKKKo nr

3-1-1-48-12).

17. Apellatsioonides leitakse, et maakohtu poolt läbi viidud uurimine on olnud ühekülgne ja

puudulik ning tõendeid hinnatud valikuliselt. Samuti polevat maakohtu otsuses motiveeeritu

käsitletav tõendite analüüsina ning maakohus on seetõttu rikkunud KrMS § 337 lg 1 p 7

nõudeid. Süüdistatav J. Tiškevičius väitis ringkonnakohtus, et maakohus võltsis otsuses

tõendeid ja moonutas süüdistatavate ning tunnistajate ütlusi. Ringkonnakohus taoliste

vastuväidetega ei nõustu, sest maakohtu otsus on ringkonnakohtu jaoks ülesehituselt arusaadav,

argumenteeritud ja kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Apellatsioonides esitatakse küll

kaitseversioonina omapoolne nägemus uuritavate sündmuste osas, mis aga siiski ei kummuta

maakohtus uuritud tõenditest tulenevaid järeldusi.

18. Riigikohus on lahendites korduvalt märkinud, et kohtuotsuses toodud põhistustega

mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes

(RKKKo nr 3-1-1-139-05).

Kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise

kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige

ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud

kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib

„põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse

puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku

aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas

üldse koostamata (RKKKo nr 3-1-1-11-15). Seda käesolevast maakohtu otsusest järeldada ei

saa.

Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa

rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest,

kas kaebaja nende järeldustega nõustub või mitte (RKKKo-d nr 3-1-1-90-09, 3-1-1-39-11).

Kohtupraktikas

on

kujunenud

seisukoht,

et

kohtuotsuse

resolutiivosa

järelduste

mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse

põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt

ebaõige järeldus. Käesolevas kriminaalasjas ringkonnakohus maakohtu otsuse motiveeritud

põhiosa ja resolutiivosa vahel selliseid vastuolusid ei tuvastanud.

19. Apellatsioonides on rõhutatud, et kriminaalasjas on kogutud vähe tõendeid ja nende suhtes

tõstatatud kahtluste kummutamiseks ei piisa üldisest hinnangust.

Ringkonnakohus leiab, et küsitavusi võiks süüdistuste tõendatuses esineda olukorras, kus

süüdimõistev otsus on tehtud süüdistatavate osas ainult ühe tõendi või äärmiselt kaudsete

tõendite olemasolul. Käesoleva juhul on kogutud tõendid ja analüüsiv seoste olemasolu

küllaldane selleks, et teha kohtu poolt otsustus süüdistatavate süü olemasolus.

Tuleb pidada mõistlikuks olukorda, kus maakohus annab tõendeid analüüsides hinnangu

mingite asjaolude esinemise tõenäosuse või ebatõenäosuse kohta, samuti mingi püstitatud

versiooni veenvuse või ebaveenvuse kohta, sest see on osa tõendamisprotsessist.

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha prokuröri kohta esitatud süüdistuste osas (I), seejärel

kujundab seisukoha uuritud tõendite, sealhulgas tunnistaja O.S. ütluste lubatavuse ning

usaldusväärsuse osas (II), süüdimõistmise osas KarS § 255 lg 1 järgi (III), tsiviilhagide osas

(IV), menetluskulude osas (V), süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas (VI) ning

võtab lõpuks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VII).

I

20. Kriminaalasja menetluse kestel on süüdistatavate ja kaitsjate poolt korduvalt kahtluse alla

seatud prokuröri tegevus kriminaalasjas.

Ringkonnakohtu arvates on esitatud kahtlus, et prokurör pole olnud erapooletu, kuna ta ei

teostanud objektiivset järelevalvet kohtueelse menetluse üle, alusetu. KrMS § 30 lg 1 kohaselt

kuulub prokuröri ülesannetesse kohtueelse menetluse juhtimine ja selle seaduslikkuse ja

tulemuslikkuse tagamine. KrMS § 211 järgi on kohtueelse menetluse eesmärk koguda

tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused. Kohtueelses menetluses selgitavad

uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud.

Kohtueelses menetluses teostab prokurör seega juhtimis- ja järelevalve funktsiooni, mis

sisaldab endas kohustust tagada kohtueelse menetluse seaduslikkus ja isikute õiguste järgimine.

Seejuures ei saa prokuröri erapoolikust tuletada pelgalt tema õiguslikest otsustustest kohtueelse

menetluse käigus, mis on suunatud tõendite kogumisele ja asjaolude väljaselgitamisele, ja seda

ka juhul, kui neid otsustusi hiljem tühistatakse kõrgemalseisva prokuröri poolt. Vastupidine

lähenemine piiraks ebamõistlikult prokuröri tegevust kohtueelse menetluse juhtimisel. Oluline

on, et prokuröri otsustused ei oleks kantud sellistest sisemistest motiividest, mis ei ole seotud

ametialaste ülesannete hoolsa täitmisega (näiteks isiklikest väärtushinnangutest tulenev

eelarvamus kahtlustatava või süüdistatava suhtes või isiklik huvitatus kriminaalmenetluse

tulemusest) (RKKKo nr 3-1-1-46-09).

Käesolevas kriminaalasjas ei ole asja materjalidest tulenevalt prokuröri isiklik huvitatus

tuvastamist leidnud. Olukorras, kus prokurör täidab professionaalselt ja kohusetundlikult oma

tööülesandeid alates kohtueelse menetluse algusest, ei pea veel tähendama tema isiklikku

huvitatust.

II

21. Apellatsioonides on tõstatatud küsimus mitmete tõendite lubatavusest. Tõendit on alust

käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult

mitteolulised menetlusõiguse rikkumised (RKKKo nr 3-1-1-31-11). Ringkonnakohus nagu

maakohuski taolisi rikkumisi uuritud tõendite puhul ei tuvastanud.

22. Ringkonnakohus, tutvudes asjas kogutud tõendusteabega, ei nõustu kindlasti süüdistatava

J. Tiškevičiuse kaitsjate väitega, et kriminaalasjas pole läbi viidud tõhusat uurimist ega

kriminaalmenetlust. Käesoleva kriminaalasja puhul pole tegemist tavapärase menetlusega ehk

teisisõnu pole tegu üksiku juhukuriteoga. Ka Eesti Vabariigi kohtusüsteemi jaoks on võõrriigist

pärit kuriteo toimepanijad käesoleva ajani pigem harv nähtus. Asjas nii tervikpilti kui ka

üksikuid tõendeid eraldivõetuna uurides ei tohi jätta tähelepanuta, et tegemist oli hoolikalt ja

rafineeritult kavandatud kuritegude seeriaga. Sõidukite vargused Eestist olid kaetud

samaaegselt kõrgendatud nõuetega kuritegude läbiviijatele. Põhieesmärk oli kõrge – Eesti

Vabariiki mahajääv võimalik tõendusteave pidi olema viidud miinimumini, et hiljem poleks

võimalik tuvastada kuriteo toimepanijaid. Samuti püüti minimeerida süüdistatavate endi

omavahelist suhtlust, mille abil oleks hilisema kuriteo avastamise korral võimalik kindlaks teha

isikutevahelisi seoseid ja asukohta.

23. Siinkohal tuleb nõustuda, et põhjalikult kavandatud kuritegude puhul ongi reeglina

tõenditebaas väike. Kuriteoplaani väljamõtlejad ja läbiviijad on aegsalt teinud vajaliku, et

vältida eksimusi ja vigu, mis viiksid õiguskaitseorganitele vahelejäämise korral organiseeritud

kuritegevuse avastamisele selle isikulistes sidemetes ning käsuliinides.

Eeltoodust tulenevalt on ainetu süüdistatava J. Tiškevičiuse kaitsjate apellatsiooni põhiväide,

et nende jaoks on maakohtu otsuses liiga umbmääraselt kirjeldatud süüdistatavale omistatavaid

tegusid ja vähe on tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatava süüd. Tutvudes asja materjalidega

saab ringkonnakohus järeldada, et kohtueelne ja kohtulik uurimine on läbi viidud parimate

võimaluste piires.

24. Ringkonnakohtus rõhutasid J. Tiškevičiuse kaitsjad, et maakohus pole mõistlikult

süüdistatavate süüs kahelnud ja asjas on oluliselt rikutud süütuse presumptsiooni, mis on viinud

ebaõiglase süüdimõistva otsuseni. Samuti pole maakohus prokuröri poolt esitatud tõenditesse

suhtunud vajaliku kahtlusega ja maksimaalselt kriitiliselt.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Kohtupraktika kinnitab jätkuvalt situatsioone, kus

kriminaalasjades on suuremal või vähemal määral mõningaid kahtlusi. Selline olukord ei

tähenda aga iseenesest koheselt kahtluste tõlgendamist süüdistatava kasuks. Maakohus on

süüdistatavate süü küsimuse lahendamisel tõusetunud kahtlustele hinnangu andnud. Samuti ei

soostu ringkonnakohus kaitsja A. Maljukovi seisukohaga, et maakohtu seisukohti ja järeldusi

tuleb kõiges kriitiliselt analüüsida ja kogutud tõendites kahelda.

25. Vastavalt

süüteomenetlusõiguse

üldpõhimõtetele

on

süüteoetteheite

puhul

tõendamiskoormis riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda

süütust tõendama. Siiski on nii menetlusteoorias kui ka kohtupraktikas mööndud, et teatud

juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormis, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus

võib lasuda ka süüdistataval. Kuid isegi asjaolu, et isik esitab end õigustavaid väiteid, ei

tähenda, et kohus oleks nendega automaatselt seotud.

Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise

kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava

kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses,

mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 3-1-1-38-11). Puudub

õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja

kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle

poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (RKKKo nr 3-1-1-15-

10).

Riigikohtu praktika kohaselt peab nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3

tähenduses) kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud kahtluse nõue

ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta

süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad kaitseversiooni kinnitavad

toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma

kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka

rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (RKKKo-d nr 3-1-1-77-15 p-d

17-20; 3-1-1-64-16, p 11). Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtul alust rakendada in dubio

pro reo põhimõtet, sest ei esine põhjendatud kahtluse tekkeks tõsiseltvõetavat tõenduslikku

alust.

26. Käesolevas asjas omavad kaalu tunnistaja O.S. ütlused ning seetõttu püüavad süüdistatavad

ja kaitsjad kaebustes jätkuvalt kahtluse alla seada ja murendada O.S. ütluste usaldusväärsust,

hoolimata asjaolust, et maakohtu otsuses on nende vastuväited juba käsitlemist leidnud.

Ringkonnakohus märgib koheselt, et ei pea vajalikuks selles osas kõigile kaitseväidetele

vastata. Maakohus on motiveerivas põhiosas pühendanud O.S. ütlustele ja tema isikule

märkimisväärse ja põhjalikult analüüsitud osa. Kuna apellatsioonikohus nende järeldustega

nõustub, siis vastava kordamine pole enam vajalik. On mõistetav, et apellatsioonikohtu

toimumise ajaks pole O.S. ütluste osas enam põhimõtteliselt võimalik mingit uut üllatuslikku

kaitsetaktikat kujundada ja seetõttu korratakse apellatsioonides juba maakohtus esitatud väiteid.

27. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku

ütlustele, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.

Käesoleval juhul pole tegemist eelnimetatud olukorraga, sest peale tunnistaja O.S. ütluste on

veel süüdistatavate süüd kinnitavateks tõenditeks mitmeid teisi tõendeid, mida on maakohtu

otsuses analüüsitud.

28. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-89-12 p-s 20 märkinud, et pole kahtlust, et kohtuotsus

tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes ainsale tõendile siis, kui kohtuotsuses viidataksegi vaid sellele

ainsale tõendile. Keerulisem on lahendada küsimust, kuidas otsustada selle üle, millal

kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“. Seda probleemi on käsitletud EIK praktikas

ja ka suurkoja otsuses, mille kohaselt on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava

(ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt.

Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu

tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või

kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi

pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK

20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse

üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet

tunnistaja ütlustega.

29. Riigikohus on varem korduvalt märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa

alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate

tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust"

ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKKKo nr 3-

1-1-3-10).

30. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 kohaselt on igas kuriteos

süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid (RKKKo nr 3-1-1-

45-07, p 16.1.). Käesoleval juhul oli maakohtu poolt süüdistatavatele ja nende kaitsjatele

tagatud võimalus tunnistaja O.S. ülekuulamiseks.

31. Keskse vaidlusküsimusena tõstatasid kaitsjad tunnistaja O.S. puhul asjaolu, kas tunnistaja

kaugülekuulamine oli ikka põhjendatud ja seaduslik ning kas seda ei viidud läbi kuidagi nende

„selja taga“. E. Pauliukonise kaitsja väidab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme prokuröri taotluse osas tunnistaja kaugülekuulamise korraldamiseks. Minnes veel

kaugemale leitakse, et maakohus tegi kaitsjale takistusi tunnistaja küsitlemisel. Kohus ei nõustu

kaitseväitega, et maakohus on menetlenud prokuröri taotlust kaitsjaid teavitamata, millega

rikkus ausa ja õiglase kohtupidamise reegleid, sest kuulas tunnistaja üle ilma süüdistatavate

nõusolekuta. Tekib õigustatud küsimus kuidas ja millega rikuti O.S. kaugülekuulamisega

süüdistatavate õigusi.

32. 25.06.2017 esitas prokurör maakohtule taotluse tunnistaja kaugülekuulamiseks ja

28.06.2017 andis maakohus oma vastuses taotlusele loa kaugülekuulamise korraldamiseks.

Asjaolu, et kaitsjad ja süüdistatavad polnud teadlikud O.S. kaugülekuulamisest juba juunis

2017, ei tähenda koheselt menetlusnormide rikkumist ning ei sea kahtluse alla maakohtu

erapooletust.

33. Kaitseväitena leitakse veel, et maakohtul puudus õigus anda kaugülekuulamise korraldamist

üle prokurörile, kes ei olnud asjas menetleja ning taotluse kaugülekuulamise läbiviimiseks

Hispaania Kuningriigi pädevale õigusasutusele saanuks esitada Tartu Maakohus, mitte

prokuratuur.

34. Ringkonnakohus ei saa nõustuda sealhulgas J. Tiškevičiuse apellatsiooni ühepoolse

seisukohaga, et maakohus, võimaldanud prokuratuuril korralduslikult läbi viia tunnistaja O.S.

kaugülekuulamise, piiras sellega süüdistatavate võimalust tunnistaja igakülgsele ja võrdsele

küsitlemisele ning lõi prokurörile äärmiselt mugavad tingimused.

Kaitsjad püüavad kaugülekuulamist näidata mitteseaduslikuna ja leiavad muuhulgas, et kohus

ei saanud kirjaga anda sellekohast ülesannet prokurörile, vaid oleks pidanud tegema määruse ja

siis oleks kaitsjad ja süüdistatavad saanud esitada omapoolseid vastuväiteid.

35. KrMS § 468 lg 5 kohaselt kaugülekuulamist juhib ja suunab taotleva riigi pädeva

õigusasutuse esindaja ning maakohus leidis õigustatult, et käesoleval juhul on prokuratuur

selleks pädev õigusasutus. Kaitseväide, et seda oleks igal juhul pidanud tegema asja menetlenud

maakohus, ei ole asjakohane, sest menetlusseadustik ei näe ette selliseid kitsaid raame. Samas

tekib põhjendatult küsimus, kelle õigusi või millisel moel rikuti sellega, et tunnistaja

kaugülekuulamise organisatoorne töö jäi prokuratuuri korraldada.

36. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on taolisele kaitseväitele juba ammendava vastuse

andnud ning õigustatult lugenud KrMS § 69 lg 1 alusel menetlusreeglitele vastavalt läbiviiduks

nii O.S. kaugülekuulamine vormilise külje kui selle dokumenteerimise ja protokollimise.

37. Kaitsjad leiavad endiselt, et maakohtul polnud õigust tunnistajat (kes asus Hispaanias)

otseülekandena videosilla vahendusel üle kuulata, sest kohus ei arvestanud ülekuulamist

läbiviies vajalikul määral kaitsjate arvamust. Vajalik on märkida, et menetlusseadustik ei näe

selles osas obligatoorselt ette kaitsjate arvamuse küsimist.

Tuleb nõustuda, et maakohus võttis O.S. suhtes läbiviidud kaugülekuulmisega vastu pädeva

otsuse ning ei pidanud menetlusosalistelt üksikasjalikke seisukohti küsima. Midagi erakordset

ja menetlusreeglite vastuolus olevat pole ka selles, et riiklik süüdistaja on seoses tunnistaja

kaugülekuulamisega osutanud omapoolset organisatoorset abi. Järjekordne kaitseväide, et

prokurör on kaugülekuulamise tarvis tehniliste lahenduste ja abi pakkumisega mõjutanud kohtu

hilisemat lahendit, on asjakohatu. Vajalik on osundada, et riikidevahelist kaugülekuulamist ei

korraldata Eesti Vabariigis väga sageli ja seetõttu on ka mõistetav, et menetlustoimingute ja

menetluse ladusaks läbiviimiseks on vajalik õigusasutuste omavaheline koostöö informatsiooni

kättesaadavuse ja kaugülekuulamise tehnilise läbiviimise osas.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on järginud välisriigis viibiva isiku kaugülekuulamist läbi

viies seaduses sätestatut ja maakohtul polnud keeldu kasutada O.S. kaugülekuulamise puhul

prokuratuuri ressurssi, sest KrMS § 468 lg 5 kohaselt juhib ja suunab kaugülekuulamist taotleva

riigi pädeva õigusasutuse esindaja oma riigi menetluseaduse kohaselt. KrMS § 287 lg 5 järgi

võib kohus poole taotlusel või omal algatusel lubada kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud

korras.

28.06.2017

andis

maakohus

Lõuna

Ringkonnaprokuratuurile

korralduse

kaugülekuulamise läbiviimiseks.

Kokkuvõttes ei soostu ringkonnakohus kindlasti väitega, et kuna prokuratuur osutas kaasabi

tunnistaja kaugülekuulamise korraldamisel, siis polnud tegemist õiglase kohtupidamisega.

38. Kaebustes seatakse kahtluse alla ka tunnistaja kaugülekuulamisega seotud protokolli

koostamise seaduslikkus. Maakohus on seda kaitsjate väidet põhjalikult analüüsinud ning

maakohtu istungi protokollist on näha mõlema riigi kohtu omavaheline kooskõlastus, mida

tuleb vastavalt menetlusnormidele järgida. Seetõttu ongi seadustjärgivalt Hispaania Kuningriigi

Malaga kohus koostanud tunnistaja ülekuulamise protokolli, mis on vastavuses meil kehtiva

KrMS reeglitega. Seoses O.S. kaugülekuulamisega on selguse ja korrektsuse mõttes välisriigi

poolt esitatud täiendavalt ka video- ja helisalvestis.

39. Asja materjalide kohaselt on süüdistatavad ja kaitsjad seisnud maakohtus aktiivselt vastu

võimalusele viia O.S. küsitlemine läbi kaugülekuulamise teel. Maakohus on viitega KrMS §-

le

juba

põhjendanud,

et

käesoleval

juhul

süüdistatavate

nõusolekut

O.S.

kaugülekuulamiseks polnud vaja. Inimõiguste Konventsiooni art 6 lg 3 p d ei anna samuti

süüdistatavatele piiramatut õigust nõuda tunnistaja kohtusse kutsumist.

Maakohtu istungitel peetud protokollis on muuhulgas jälgitav, et kaitsetaktikaliselt on mahukas

energia- ja ajaressurss raisatud tunnistaja O.S. küsitlemisel sellele, kas O.S. kardab kedagi ja

kas teda on vaja kuritegeliku maailma eest kaitsta. On mõistetav, et kaitsjad ja süüdistatavad

soovisid tunnistaja O.S. maakohtusse toomist, et teda vahetult kohtusaalis ristküsitleda.

Maakohtus menetlust läbi viies tuvastas maakohus tunnistaja ülekuulamise käigus, et puudus

vajadus tunnistaja kaugülekuulamiseks tunnistaja kaitsmist silmas pidades, sest tunnistaja ei

avaldanud ülekuulamise ajal otsest hirmu süüdistatavate suhtes. Küll pidas maakohus

õigustatult põhjendatuks O.S. kaugülekuulamist KrMS § 69 lg 1 alusel, seoses asjaoluga, et

tunnistaja vahetu ülekuulamine on raskendatud tema asukoha kaugusega kohtuistungi

toimumise kohast ja välisriigis viibimisega.

Süüdistatavatele ja kaitsjatele anti kohane ja adekvaatne võimalus küsitleda süüdistatavate

vastu tunnistusi andnud O.S. t. Tunnistaja kaugülekuulamine ei mõjutanud kuidagi

süüdistatavate põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele, sest O.S. ütlused pole saadud

õigusvastaselt. Pole võimalik mõista kuidas rikuti kaugülekuualmise käigus süüdistatavate

õigusi, sest neil oli võimalik takistusteta jälgida istungi kulgu.

40. O.S. t on hoiatatud enne tunnistajana ütluste andmist vastutusest Hispaania ja Eesti

karistusõiguse järgi ning ta on kinnitanud vastutusest arusaamist (KoTo 3 kd, lk 120p, 121,

148).

Maakohus viitas õigustatult asjaolule, mille kohaselt kinnitab O.S. kohtus antud ütluste

usaldusväärsust ka asjaolu, et menetlusosalised ei taotlenud KrMS § 289 korras tema

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Maakohus leidis mõningaid väheolulisi

erinevusi O.S. kohtus antud ütluste detailides, kuid on esitanud selles osas ka motiveeritud

põhjendused (muuhulgas, et osa küsimusi olid tunnistajale eksitavad), millistega, nõustub ka

ringkonnakohus. Apellatsioonide kaitseväide, et O.S. ütlustes esinevad kardinaalsed vastuolud

pole seega sisukohane.

41. J. Tiškevičiuse kaitsjate arvates on O.S. puhul tegemist nn „kroontunnistajaga“ ja ainult

tema ütluste alusel isikute süüditunnistamine on vastuolus põhiseadusega, sest muid tõendeid,

mille alusel saaks kontrollida „kroontunnistaja“ ütlusi asjas polevat. Kaitseväite kohaselt on

O.S. andnud süüdistatavaid süüstavaid ütlusi üksnes selleks, et pääseda ise vastutusest.

Ringkonnakohus leiab asja materjale uurides, et taolisel väitel pole tõsiseltvõetavat alust.

Kaebustes väidetakse järjekindlalt, et O.S. ütlused sisaldavad vastuolusid ning seetõttu ei saa

tema ütlusi usaldusväärseks pidada ja omistatakse suurt tähendust ka sellele, et ütluste andmisel

on O.S. teatud detailide puhul andnud eri aegadel erinevaid ütlusi (näit. konkreetselt millise

auto peal eelnevalt Leedus katsetati ärandamisseadet).

Ringkonnakohus uuris samuti tunnistaja O.S. poolt antud ütlusi, kuid ei tuvastanud nendes

taolisi põhimõttelisi vastuolusid, mis ärataks kahtlust kirjeldatud autovarguste ja süüdistatavate

tegevuse asjaoludes. Väide, et O.S. isiku ja ütlustega seonduvat pole maakohtus küllaldaselt

uuritud, on alusetu. Samas tuleb tõdeda, et sedavõrd aktiivse ja tempoka kuritegevuse puhul ei

saagi sündmuste hilisem meenutamine kõigis detailides olla peensusteni täpne ja eksimustevaba

ning seda ei saa ka O.S. le ette heita ega lugeda tema ütlusi seetõttu kohe mitteusaldusväärseks.

On üldteada asjaolu, et inimese mälul on omadus ajas kvaliteeti kaotada ning sündmuste

meenutamine ja taasesitamine on samas individuaalselt sõltuv ka isikuomadustest. Üksnes

asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga ei muuda

tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka n-ö riimumata tõend ei pruugi olla

ebausaldusväärne (RKKKo otsused asjades nr 3-1-1-89-12, p 14; 3-1-1-10-17, p 10).

42. Tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus

jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest ( RKKKo 3-1-1-87-11, p 7),

mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad

need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (RKKKo 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel

kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (RKKKo 3-1-1-114-13, p 10; 3-1-

1-49-16, p 19).

Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend

kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka

taasesitada.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

on

ütluste

kui

isikulise

tõendiallika

usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning

ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 16).

43. Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus üldjuhul alles tõendite hindamisel

(KrMS § 61) - seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud ja selle avaldanud ning see

tõend on edukalt läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi. Sellises olukorras tähendab tõendi

tunnistamine usaldusväärseks eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo

tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada.

Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka

tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest (RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14). Kuigi

kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest

lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine

kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana

ebausaldusväärne. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või

erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (RKKKo-d nr 3-1-1-89-

12, p 16; 3-1-1-94-04, p 8).

44. Ringkonnakohus uuris maakohtus peetud istungiprotokolle ja leiab, et kohtuistungitel on

küsimuste esitamise kord ja ajaline piir kohtu poolt pädevalt määratletud. Ringkonnakohtu

jaoks lisab tunnistaja O.S. ütluste usaldusväärsusele veenvust ka asjaolu, et aset ei leidnud

kiireloomuline ega ajaliselt piiratud pinnapealne kaugülekuulamine. O.S. kaugülekuulamine

toimus ligi 3 tööpäeva kestel, mis on ilmselgelt mõistlik ja küllaldane aeg isiku ülekuulamiseks

taolises asjas ning kaitsjatel oli võimalik tunnistajale korduvalt küsimusi esitada ning ka

teisesküsitluses korrata esmasküsitluses esitatud küsimusi, samuti on kohtuistungi protokolli

kohaselt maakohus olnud põhjalikult huvitatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollist

ning pole teinud ka menetlusosalistele takistusi sellekohaste küsimuste esitamiseks.

Kohtupraktikas on tavaline, et kui esitatavad küsimused hakkavad korduma, siis kohus lõpetab

küsimuste esitamise võimaluse. Protokollist nähtuvalt on alusetu väita, et süüdistatavaid on

tunnistajatele küsimuste esitamisel ebaõiglaselt koheldud.

Tunnistaja O.S. kaugülekuulamise seaduslikkust püütakse kahtluse alla seada veel mitmete

ainetute argumentidega. Nii väidetakse muuhulgas, et süüdistatavad ja kaitsjad ei saanud

tunnistaja ülekuulamiseks piisavalt ettevalmistusaega, samas kui tõendite loetelu oli

menetlusosalistele varasemalt teada. Kuidagi ei saa ka soostuda üldsõnalise seisukohaga, et

süüdistatavatel polnud võimalik tunnistajat küsitleda või veelgi enam, et süüdistatavatel polnud

ennast võimalik O.S. ütluste vastu kaitsta.

45. Ringkonnakohus uuris O.S. ülekuulamise protokolli ja selles on jälgitav, et tunnistaja on

avaldanud temale teadaoleva info seoses Eestis toime pandud autovargustega. Pole mingitki

tõsiseltvõetavat põhjust O.S. ütluste usaldusväärsuses kahelda ja neid mingil põhjusel tõendite

hulgast välja jätta. Samuti on usaldusväärselt ja asjakohaselt jälgitav O.S. ütluste seostamine

kuriteopaikades Eestis, mis on kajastatud vastavas protokollis ja kus ta kirjeldanud kuritegude

toimepanemise spetsiifikat ja seoseid süüdistatavatega.

Siinkohal on asjakohatu väide, et O.S. ütlused on sedavõrd üldise iseloomuga, et neist üksi ei

piisa süüteokahtluse tõestamiseks väljaspool mõistlikku kahtlust ja nende põhjal pole kuidagi

võimalik tõendada süüdistatavate süüd.

J. Tiškevičiuse kaitsjad, kes püüavad olulise isikulise tõendi tõeväärtust igati lammutada ja

pühendavad ka apellatsioonis palju ruumi sellele, rõhutavad korduvalt et „kroontunnistaja“

tahab kaitsta oma teisi tegelikke kuriteokaaslasi ning sellepärast annab süüstavaid ütlusi

süüdistatavate vastu. Kaitsetees, et „kergem on rääkida tegelikust kui välja mõeldud inimesest“,

ei veena aga ringkonnakohut.

Väljapakutavate kaitseversioonide mitmekesisuse juures leitakse, et O.S. on saanud ütluste

andmise eest kelleltki mingeid hüvesid ja tegelikult varjab ta kuriteo tegelikke toimepanijaid A

hüüdnimega „S“, D hüüdnimega „S“ ja E. Kuna eelnimetatute vastu ütluste andmine olevat

tunnistaja elule ja tervisele reaalselt ohtlik, siis on ta otsustanud anda ütlusi käesolevas asjas

süüdistatavate J. Tiškevičiuse ja E. Pauliukonise, kui täiesti kõrvaliste süütute isikute suhtes,

kes ei ole tegelikult mingisuguse kuritegeliku maailmaga seotud ja keda tal ei ole vaja karta.

Juba maakohtus esitasid kaitsjad versiooni, et tegelikud autovargad, kes olid kuritegude

toimepanemisel O.S. kaasosalised, on käesoleval ajal veel Leedus vabaduses. Sellise

üldsõnalise ja asjakohatu versiooni kinnituseks puuduvad asjas aga tõendid ja ei lükka kuidagi

ümber O.S. ütlusi. Kohtueelsel uurimisel on O.S. le esitatud küsimus, kas ta teab nimetada

isikuid, kes Leedus veel tegelevad autovargustega ja O.S. on seepeale nimetanud rea nimesid.

Maakohtu istungil esitasid kaitsjad tunnistaja O.S. le korduvalt küsimusi ja pinnisid teda, et kas

mitte need tema poolt varasemalt nimetatud isikud ei osalenud uuritavate autovarguste

toimepanemises. Tunnistaja O.S. on endale seepeale kindlaks jäänud ja kinnitanud korduvalt

oma ütlusi just E. Pauliukonise ja J. Tiškevičiuse kui autovarguste kaasosaliste osas. Maakohus

on hinnanud ja ümber lükanud ka kaitseväite mille kohaselt, et G.V. , O.S. ja N.U. olid

kuritegeliku ühenduse liikmed, mida juhtis keegi E nimeline isik. Maakohus on juba

motiveerinud, et O.S. poolt nimetatud suhtlus E nimelise isikuga ei lükka ümber tunnistaja

enda ütlusi ja tema kuulumist kuritegelikku ühendusse koos süüdistatavate J. Tiškevičiuse ja E.

Pauliukonisega.

46. Tunnistaja O.S. andis kaugülekuulamisel muuhulgas ütlusi BMW X5 reg.nr X varguse osas

12.02.2016, mis kattusid tehioludes tunnistajate G.V. ja N.U. ütlustega sama sõiduki varguse

osas, milliselt kuriteolt nad tabati.

Tunnistajate G.V. ja N.U. ütlused kui mitteusaldusväärsed, jättis maakohus tõendite hulgast

kõrvale. Autovarguste episoodides, milledes nad ennast süüdi ei tunnistanud, väitsid

lihtsakoeliselt, et on kõik unustanud või eitasid üldse tegelikke asjaolusid. Seega mõlemad

tunnistajad tunnistasid enda süüd ainult episoodis, milles nad kinni peeti, s.o faktis, mida oli

raske eitada.

Kuna O.S. poolt antud ütluste usaldusväärsust püütakse igati kahtluse alla seada, siis pakuvad

kaitsjad välja ka ainetu versiooni, et seoses O.S. tabamisega varguse toimepanemiselt on O.S.

sõlminud prokuratuuriga mingi salakokkuleppe ja leiavad sealjuures asjakohatult, et pole

„eluliselt usutav, et tunnistajal tuli järsku aususe puhang, et kõik ära rääkida.“

Ringkonnakohtule jääb mõistuspäraselt selgusetuks, miks peab O.S. , kes ise on autovargustes

osalemist tunnistanud, rääkima alusetult veel kellegi J. Tiškevičiuse ja E. Pauliukonise

osalusest kuritegelikus ühenduses ja nemad sellisesse sündmuste ahelasse välja kaasama.

Samaväärselt ainetuks osutub ka kaitseväide, et O.S. poolt süüstavate ütluste andmise eesmärk

oli pääseda ise karistusest ja minna puhkama Hispaania randa Eesti maksumaksja kulul.

Maakohtus uuritud äratundmiseks esitamise protokollide, dokumentaalsete, jt. tõenditega

(sealhulgas O.S. maakohtus antud ütlustega), leidis veendunult tuvastamist, et O.S. ja

süüdistatavad olid omavahel tuttavad. Väheoluline pole maakohtu poolt viidatu, et

süüdistatavate ja O.S. vaheline suhtlus saavutas aktiivsuse 2014 aastal, s.o süüdistustes

kirjeldatud kuritegudele (2015 lõpp ja 2016 algus) eelnevalt.

47. E. Pauliukonis ja kaitsja leiavad, et põhiliseks tõendiks miks teda kinni peeti, oli fail, mis

leiti tema arvutist. Nimelt E. Pauliukonise elukoha läbiotsimise protokolli kohaselt (KoTo 7 kd,

lk 36-45) leiti ja võeti mobiiltelefon BlackBerry IMEI kood nr 356761054591133, milles asus

foto asitõendiks olevast A4 formaadis paberdokumendist, s.o sõidukite varastamiseks kasutatud

elektrooniliste seadmete kasutusjuhendist, mis leiti ka 12.02.2016 autovaraste kinnipidamisel

nende kasutuses olnud sõidukist Audi S4 Eesti Vabariigis.

Selles osas E. Pauliukonis kordas oma varasemat kaitseversiooni ja väitis, et O.S. tuli tema

juurde koju, uuris uunikivi paigaldamise võimalusi ning võttis taskust mingi lehe, millest palus

foto teha ja selle salvestada. Seda süüdistatav tegigi ja ei teadnud, et paneb seejuures toime

kuriteo. Süüdistatava ütluste kohaselt polnud see esimene kord, kus O.S. palus temal millestki

pilti teha.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud

kaudsetele tõenditele tuginevalt, st sellistel tõenditel, milles ei sisaldu teavet otseselt

tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine

tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil

kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis

teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (RKKKo-d nr 3-1-1-21-09, p 8; 3-1-1-68-

11).

Jälgides maakohtus, apellatsioonides ja ringkonnakohtus esitatut, avaldub kaitsepositsiooni

abitu katse leida nimetatud tõendi osas mingigi väheusutav seletus. Nimelt, kuidas ainulaadselt

spetsiifiline autovargustega seotud detailne asjaolu on leitud nii E. Pauliukonise telefonis kui

sündmuskohalt tabamisel Eesti Vabariigis. Sellekohased kaitseväited „juhuslikust ja igasuguse

tagamõtteta pilditegemisest“ on käesolevas asjas kogutud tõendusteavet jälgides täiesti

asjakohatud ja mingi juhuslik kokkulangevus pole mingil moel lihtsalt eluliselt usutav.

Püüdes eelnimetatud tõendi usaldusväärsust ja selle olulist seost kuidagigi kõigutada

märgitakse apellatsioonis, et menetleja on jällegi rikkunud menetlusõigust, kuna ei võimaldatud

süüdistatava palvel läbi viia vastandamist O.S. . Kohus märgib, et kriminaalmenetlusseadustik

ei kohusta uurimisasutust ega menetlejat menetlustoiminguid läbi viima ning konkreetse asja

spetsiifikast tulenevalt on KrMS § 32 lg 1 järgi uurimisasutus ise pädev otsustama ja tegema

menetlustoiminguid iseseisvalt.

48. Apellatsioonides leiti, et maakohus on põhjendamatult palju tähelepanu pööranud

süüdistatavate ja tunnistaja O.S. omavahelisele suhtlusele, perekondlikule läbikäimisele ja

nende igapäevase elu-olu näitlikustamisele ja seda ka varasemate aastate jooksul.

Ringkonnakohus selle väitega kõiges ei nõustu, sest maakohtu poolt avatust (sealhulgas

süüdistatavate igapäevane olme, sõidukite olemasolu ja kasutus, majade ehitus ja materjalide

kasutus, jne) nähtub asjas tervikpildi kujunemise tarvis süüdistatavate külluslik elulaad.

Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona

ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust

sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus

süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud

käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust.

Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset

teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (RKKKo-

d nr 3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14; 3-1-1-93-15, p 74).

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonides märgituga mõnevõrra selles, et maakohus on kohati

süüdistuse sisust kaugenevalt asunud illustreerivalt ja detailselt kirjeldama süüdistatavate

osavõtul toimunud rohke söögi ja alkoholiga pidusid ning tähtpäevi, mis toimusid ka mõned

aastad enne kuriteosündmusi.

Siinkohal ringkonnakohus nõustub prokuröri poolt kohtuvaidlustes märgituga, et maakohtu

otsuse motiveerivas põhiosas esineb mõningaid stilistilise küsitavusega sõnakasutusi, kuid see

ei tähenda, et maakohtu analüüsi või järelduse mõte jääb arusaamatuks. Samas taoline

maakohtu nägemus ja lühikirjeldus süüdistatavate elulaadist pole otsuse motiveerivale osale

otseselt etteheidetav ja ei väära kuidagi ka ringkonnakohtu arusaama konkreetselt süüdistuste

osas uuritavatest tõenditest ja järeldustest käesolevas kriminaalasjas. Maakohtu otsusele ei saa

seetõttu ette heita, et tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega.

49. Maakohtu poolt uuritud tõendid ja vastav analüüs kinnitavad, et uuritaval perioodil oli

süüdistatavatel ilmne vajadus finanatsvahendite järele (KoTo 10 kd, lk 167-168). Viitega

Riigikohtu praktikale (RKKK otsus nr 3-1-1-94-14, p 232) on maakohus põhjendanud, et

süüdistatavate koos toimunud õiguspärane tegevus ei välista nende kuulumist kuritegelikku

ühendusse ja vastutust selle eest. Uuritud tõenditele ja O.S. ütlustele viidates on maakohus

märkinud, et J. Tiškevičius kavandas läbimõeldult oma tegevuse kuritegelikus ühenduses

õiguspärase tegevusega OÜ-s V. . Nimelt oli J. Tiškevičiusele ettevõtte poolt tagatud vajadusel

töövahendid SRÜ ja EL riikides, sealhulgas Eestis. Tegutsedes kuritegeliku ühendusega Eesti

Vabariigis oli ta samal ajal võimalik Eestis tegutseda legaalselt tööülesandeid ajades.

III

50. E. Pauliukonise kaitsja märkis korduvalt, et O.S. ütlused kohtueelsel uurimisel olid kantud

ainult soovist vabaneda tema enda süüdimõistmisest. Pärast menetlust maakohtus selgus, et

tema ütlused polnud piisavad süüdistatavate süüdi tunnistamiseks KarS § 256 lg 1 järgi, mis

kaitsja arvates tähendab, et O.S. on andnud valeütlusi nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus.

Ringkonnakohus selle seisukohaga kindlasti ei nõustu, sest maakohtu poolt süüdistatavatele

esitatud esialgse süüdistuse ümberkvalifitseerimine ei tähenda kuidagi, et O.S. ütluste

usaldusväärsuses on alust kahelda. Tunnistaja O.S. ütlusi analüüsides asus maakohus

seisukohale, et pole tõsikindlat alust järelduseks, et süüdistatavad organiseerisid kuritegeliku

ühenduse, s.o lõid selle, juhtisid ja värbasid liikmeid ning ühenduse täpne kujunemine pole

tuvastamist leidnud, mistõttu mõisteti nad süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi õigeks ja loeti

tuvastatuks süüdistatavate süü KarS § 255 lg 1 järgi.

51. Apellatsioonides leiti, et süüdistusaktis oli süüdistatavatele heidetud ette KarS § 256 lg 1 ja

§ 199 lg 2 p-de 6, 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritavate kuriteo toimepanemist, kuid maakohus

kvalifitseeris ise süüdistuse ümber ja tunnistas süüdistatavad süüdi KarS § 255 lg 1 ja § 199 lg

2 p-de 6, 7, 8, 9 järgi, millisele kvalifikatsiooni võimalusele aga maakohus kaitsjate tähelepanu

ei juhtinud ja ei võimaldanud uue kvalifikatsiooni osas seisukohti esitada. Seega leitakse, et

maakohus on rikkunud süüdistatavate kaitseõigust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 järgi.

Ringkonnakohus selle kaitseväitega ei nõustu ja viitab selles osas tehtud Riigikohtu hiljutisele

lahendile nr 1-17-1327.

KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest

lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast

sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on ka see

tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses arutati ja küsiti kohtumenetluse poolte arvamust

üksnes KarS § 256 lg 1 kohaldamise kohta, siis möönab ringkonnakohus, et KarS § 255 lg 1

kvalfikatsioon ei pruukinud pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi

hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam

olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht

täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult

kohaldas (s.o KarS § 255 lg 1). Samas paiknevad mõlemad kuriteo kvalifikatsioonid (KarS

§ 255 ja 256) avaliku julgeoleku vastaste süütegude jaos kõrvuti ja nende süüteokoosseisu mõte

ei ole ka süüdistustes väljaloetavalt kardinaalselt erinev. Kohtupraktikas omaksvõetud

arusaama

kohaselt

kõrvaldati

maakohtu

kõnealune

viga

süüdistatava

teo

ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistatavatel ja kaitsjatel oli

võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 255 lg 1 kohaldamise kohta. (RKKKo nr 1-17-1327

p 19). Seega on J. Tiškevičiuse ja E. Pauliukonise süüditunnistamine KarS § 255 lg 1 järgi

seaduslik.

52. Uurinud kriminaalasjas kogutud materjale, leiab ringkonnakohus, et käesoleva isikute grupi

puhul polnud isikud koondunud juhuslikult üksiku kuriteo toimepanemiseks. Tegemist oli

struktureeritud grupiga, mille kuritegelik plaan oli välja töötatud just välisriigis tegutsemiseks

ja selliselt, et vahelejäämise risk oleks võimalikult minimeeritud. Omandatud oli spetsiifilise

kuriteoliigi toimepanemiseks vajalik oskusteave. Kõrgest ja läbimõeldud organiseeritusest

annab tunnistust ka asjaolu, et enne vahelejäämist Eesti Vabariigi territooriumil õnnestus grupi

liikmetel märkimisväärne arv autovargusi toime panna. Seetõttu on eelnevalt kavandatud

kuritegevuse puhul märgatav, et materiaalses maailmas mahajäävate võimalike tõendite ja

omavaheliste seoste tuvastamise osas on püütud risk viia võimalikult väikseks. Kuid nagu

kinnitab sageli kohtupraktika, siis ka sedavõrd kõrge organiseerituse juures ei suuda

kurjategijad lõplikult välistada tõendite olemasolu ja seda just olukorras, kus keegi ühenduse

liikmetest otsustab anda kuritegude osas detailseid tõepäraseid ütlusi.

53. Maakohus lahendas keskse küsimusena, et tõendamist on leidnud J. Tiškevičiuse ja

E. Pauliukonise kuulumine Eesti Vabariigi territooriumil tegutsenud kuritegelikku ühendusse.

E. Pauliukonise kaitsja leiab, et maakohus on teinud valejärelduse, sest Eestis süsteemselt

autovargil käinud kolme isiku puhul pole tegemist mitte kuritegeliku ühendusega, vaid lihtsalt

kuritegeliku grupi ehk jõuguga. Siinkohal peab kaitsja iseenesest mõistetavaks, et

J. Tiškevičiuse ja E. Pauliukonise süü pole kindlasti tuvastamist leidnud. Kaitsja rõhutab

asjaolu, et pole kuidagi kindlaks tehtud väidetavalt Eestist varastatud sõidukite Leetu jõudmine

ja E. Pauliukonise puutumus varastatud autode edasises müügitöös Venemaale või Kashastani.

Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kohtupraktika (ja mitte ainult EL-s) kinnitab

organiseeritud kuritegevuse puhul (näit. narkokuriteod) pidevalt olukordi, kus kuritegude

toimepanemise ahela kõik detailid algusest lõpuni nende nüanssides ei paljastu kõrgetasemelise

konspireerituse tõttu.

O.S. on kaugülekuulamisel antud ütlustes kinnitanud, et auto varguste initsiaatoriteks olid

E. Pauliukonis ja J. Tiškevičius. O.S. pole tõepoolest teadnud meenutada ja kirjeldada

autovarguste ja omavahelise suhtluse kõiki peensusi süüdistatavatega, kuid on vajalikul määral

sedavõrd detailne, et järeldada süüdistatavate süü kuritegelikku ühendusse kuulumises.

54. Maakohus tuvastas seega õiguslikult veatult, et tegemist oli vähemalt viieliikmelise

kuritegeliku ühendusega, kuhu kuulusid J. Tiškevičius ja E. Pauliukonis ja mis tegutses Eesti

Vabariigist

kallihinnaliste

sõidukite

varastamisega.

Kuritegelik

ühendus,

millesse

süüdistatavad kuulusid, tegutses kuritegude toimepanemise eesmärgil piiriüleselt, käies teises

riigis üksnes kuritegude toimepanemise eesmärgil. Maakohus on otsuses põhjalikult ära

näidanud spetsiaalselt autovarguste toimepanemiseks vajamineva info spetsiifilised

tõenduslikud detailid (erivarustus, sõidukite valik ja asukohad, omavahelised kokkulepped,

ülesannete jaotus), millede kordamist ringkonnakohus ei pea vajalikuks (KoTo 10 kd, lk 170-

172).

Siinkohal on ainetu J. Tiškevičiuse kaitsjate lihtsustatud väide, et kuna süüdistatavad ise Eesti

Vabariigis sõidukeid varastamas ei käinud, siis ei saa neid kuritegelikku ühendusse kuulumises

süüdi tunnistada.

Eesti Vabariigi hiljutises kohtupraktikas on järeldatud, et kuritegelikku ühendusse kuulumise

süüdistuse osas ei ole isegi oluline, et kõik sellise ühenduse liikmed üksteist tunneksid.

Kuritegelikus ühenduses on oluline selle ajaline püsivus, liikmete kindel rollijaotus ja suunatus

teatud kuritegude toimepanemisele (Tln RKKo nr 1-16-7180, p 29.1-29.3). Need asjaolud on

maakohtu otsuses ka käesolevas asjas tuvastamist leidnud.

Alusetu on samuti kaitsjate väide, et tõendamist pole leidnud, et varastatud sõidukid oleksid

Leedu Vabariiki jõudnud, sest sellekohased tõendid puuduvad. Selle väite lükkavad ümber O.S.

detailsed ütlused. Tõendiks, et ühendus eksisteeris ja eesmärgipäraselt tegutses, avaldub

ilmekalt ja jälgitavalt tunnistaja O.S. ütlustest, kuidas kavandati Eestist sõidukite varguse

toimepanemist ja maakohtu sellekohased põhjendused süüdistatavate kuritegelikku ühendusse

kuulumise osas on kooskõlas kohtupraktikaga.

Seega kuritegeliku ühenduse liikmed panid varalise kasu eesmärgil ja kavatsetult pikema aja

jooksul piiriüleselt toime kallite autode vargusi süüdistuses märgitud ajaperioodil ja nende

liikmete vahel eksisteeris kindel ülesannete jaotus. Muuhulgas on tuvastatud, et sõidukite

varastamiseks vajaliku elektroonilise tehnika, millega Eesti Vabariigis sõidukitesse siseneda,

muretsesid süüdistatavad ja varastatud sõidukitele turu leidmise ja müügiga tegelesid

süüdistatavad. Samuti oli süüdistatavate ülesandeks varastatud sõidukite võtmevaba

käivitussüsteemiga uuesti käivitamiseks teha uus võtmepult.

Tunnistades süüdistatavad süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises ei olnud maakohtul

keeldu arvestada karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 1 tunnustel omakasu motiivi.

55. Väärib märkimist, et süüdistatavad on kriminaalasja menetluse kestel õiguskaitseorganitele,

sealhulgas kohtutele, esitanud mitmesuguseid avaldusi, taotlusi ja kaebusi seoses nende suhtes

väidetavalt toime pandud menetlusnormide rikkumistega. Muuhulgas on järjekindlalt üritatud

taandada kohtukoosseise ja asja menetlenud prokuröri nii maakohtus kui ringkonnakohtus.

Need väited pole osutunud põhjendatuteks ja kohtud on oma seisukoha selles osas juba

kujundanud.

IV

56. J. Tiškevičiuse kaitsjad leiavad, et ka maakohtu poolt rahuldatud tsiviilhagid tuleb jätta

rahuldamata. E. Pauliukonise kaitsja eraldiseisvalt tsiviilhagisid ei käsitle. Ringkonnakohtu

istungil toob E. Pauliukonis välja, et ta ei nõustu tsiviilhagidega.

57. Oma apellatsioonis taotlevad J. Tiškevičiuse kaitsjad süüdistatava õigeksmõistmist, kuid

tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Tulenevalt KrMS § 310 lg-st 2 ei jäeta õigeksmõistva

kohtuotsuse puhul tsiviilhagi rahuldamata, vaid tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata. Seega on

esitatud nõue väär. Vaatamata sellele leiab ringkonnakohus, et ka taotlus tsiviilhagide läbi

vaatamata jätmiseks ei oleks põhjendatud.

58. Apellatsioonis leitakse kokkuvõtlikult, et maakohus on tsiviilhagide rahuldamisel rikkunud

menetlusõiguse norme ja on ekslikult tsiviilhagid rahuldanud. Autodes asunud vara väärtus on

tõendatud üksnes kannatanute ütlustega. Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuigi

kannatanud liisinguvõtjatena ei olnud sõidukite omanikud, tuleb kahju tekitajatel omavastutuse

summa kannatanutele hüvitada. Lisaks käsitleb apellatsioon veel täpsemalt kahte tsiviilhagi.

Nimelt M.S. tsiviilhagi osas märgivad kaitsjad, et see tuleb jätta rahuldamata, kuna ei ole

tõendamist leidnud, et M. S. oli varastatud sõiduki omanik. OÜ B. tsiviilhagi osas on maakohus

ületanud tsiviilhagi piire ning on teinud otsuse nõude osas, mida tsiviilhagis nõutud ei ole.

Maakohus mõistis kannatanu OÜ B. tsiviilhagi 1000 euro võrra suuremas summas välja, kuna

kindlustusandja otsusest nähtuvalt oli omavastutuse osa 8250 eurot, mitte 7250 eurot.

Maakohus asus seisukohale, et tegemist on kannatanupoolse ilmse arvutusveaga tsiviilhagi

koostamisel, mida kannatanu ei ole tähele pannud, kuid kohus ei saa kaitsjate hinnangul kalduda

kõrvale tsiviilhagi summast ning mõista välja suuremat summat.

59. Ringkonnakohtu hinnangul jäävad üldised tsiviilhagide osas esitatud seisukohad

lõpptulemuses edutuks, kuid väärivad tähelepanu OÜ B. tsiviilhagi osas.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjaolusid arvestades alust asuda seisukohale, et

kannatanutele on põhjendamatult välja mõistetu tsiviilhagid autos olnud esemete osas.

Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et nimetatud esemete väärtuse osas on arvestatud

kannatanute ütlusi ning asjade maksumust üldises tavapärases käibes. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, et vajalikud tõendeid tõendibaasi sisustamiseks selles osas on olemas.

60. Maakohus on põhjendatult kannatanutele välja mõistnud omavastutuse osa. Auto vargusega

tekitatud kahju on osaliselt hüvitatud kindlustusandja poolt, kuid kindlustusandjast sõltumata

tuli kindlustusvõtjatel ehk kannatanutel tasuda kindlustuselt hüvitise kättesaamiseks

omavastutuse osa. Omavastutuse maksmine on otseses seoses tekitatud kahjuga, mistõttu on

põhjendatud välja mõista süüdistatavatelt ka omavastutuse osa kannatanute kasuks. Kui

süüdistatavad ei oleks autosid varastanud, ei oleks tekkinud kannatanutele ka kahju ning ei

oleks tulnud omavastutust tasuda.

61. Maakohus on M.S. tsiviilhagi rahuldamisel tuginenud If P&C Insurance 10.12.2015 teatele

(kd 4, lk 40-41) ning asunud seisukohale, et varastatud sõiduk kuulus M.S. . Nimetatud teatest

tuleneb, et eristatakse nii kindlustusvõtjat kui ka sõiduki omanikku. Käesoleval juhul on

mõlema isiku puhul tegemist M.S. ga. Kaitsjad leiavad, et nii sellel teatel nagu ka maanteeameti

registril on üksnes informatiivne roll. Tõsi, tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-79-13 ei

võimalda liiklusregistri kanne teha lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse küsimuses, kuid

ringkonnakohtul ei ole käesolevalt alust kahelda, et sõiduk kuulus just M.S. . Nimetatud asjaolu

kinnitab lisaks kindlustusandjale ka kannatanu ise. M.S. kannatanuna ülekuulamisest

maakohtus tuleneb, et kannatanu toob välja, et tegemist on temale kuuluva sõidukiga, mille ta

ostis ilma vahendusteenuseta (kd 3, lk 49 p).

62. Ringkonnakohtul hinnangul, nagu leiavad ka kaitsjad, oli OÜ B. tsiviilhagi suurendamine

tsiviilhagi piiridest väljumine.

KrMS § 381 lg 6 kohaselt kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse

lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust.

TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida

ei ole esitatud. Ehk kohtul ei ole võimalik tsiviilhagi piiridest väljuda ega selles taotletud

summat suurendada.

Esitatud tsiviilhagi kohaselt taotletakse kahju hüvitamist summas 7250 eurot, mis on

kindlustuse omavastutuse osa. Nimetatud summa juurde jäämist kinnitab kannatanu ka

maakohtu istungil (kd 3, lk 45).

Seega on maakohus väljunud esitatud tsiviilhagi piiridest, mistõttu tuleb maakohtu otsus

tühistada osaliselt OÜ-le B. väljamõistetud tsiviilhagi osas ning teha uus otsustus, millega

rahuldada tsiviilhagi summas 7250 eurot.

V

63. Menetluskulude osas märgib ringkonnakohus järgmist.

Apellatsioonis taotlevad J. Tiškevičiuse kaitsjad süüdistatava menetluskulude täies ulatuses

riigi kanda jätmist. Taotluse kohaselt on süüdistataval tekkinud menetluskulusid

ringkonnakohtu menetluses summas 9240 eurot, millele lisanduvad tõlkekulud summas 563,72

eurot. Kokku 9803,72 eurot.

Arvestades apellatsiooni mahtu ja tõlkekulude vajalikkust, leiab ringkonnakohus, et kaitsja tasu

sellises ulatuses on põhjendatud.

Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse küll sisuliselt muutmata, kuid tühistab maakohtu otsuse

osas, millega maakohus mõistis OÜ B. kasuks välja tsiviilhagi summas 8250 eurot, väljudes

esitatud tsiviilhagi piiridest. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsustuse. KrMS § 185 lg 1

kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2

nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4

nimetatud lahendi, seega jäävad süüdistataval tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Kolleegiumi hinnangul on taotluses näidatud ühe tööühiku hind põhjendatud ning taotluses

märgitud toimingud ja nende tegemisele kulutatud aeg vajalik J. Tiškevičiusele õigusabi

osutamiseks. Seega on taotletav kaitsjatasu mõistliku suurusega ning kaitsja taotlus tuleb

rahuldada.

Kolleegiumi hinnangul on taotluses näidatud novembris 2017 (maakohtu otsusega tutvumine,

analüüs, nõupidamine kliendiga, apellatsiooni koostamine – 40 tunni ulatuses), detsembris 2017

ja jaanuaris 2018 ( nõupidamine kliendiga Tartu Vanglas, istungiks ettevalmistamine ja

kohtukõne koostamine ning kohtuistungil osalemine – 30 tunni ulatuses), kokku 70 tundi,

milles tunnihind on 110 eurot, millele lisandub käibemaks, põhjendatud.

KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad J.52, Tiškevičiuse apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulud summas 9803,72 eurot, sh käibemaks 1633,95 eurot, Eesti Vabariigi kanda.

VI

64. Lisaks menetluskulude hüvitamise taotlusele esitas J. Tiškevičiuse kaitsja vandeadvokaat

A. Lillo ka taotluse J. Tiškevičiusele süüteoga tekitatud kahju hüvitamiseks seoses süüdistatava

vahi all viibimise ajaga, mis seisneb saamata jäänud töötasus ning ettevõtlustulust. Muuhulgas

taotletakse ka mittevaralist kahju kohtu äranägemisel õiglases summas.

Ringkonnakohus leiab, et kuna süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jääb

muutmata, siis puudub süüdistataval ka alus saada nii süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamist SKHS § 10 lg 2, § 5 või § 6 alusel (kaitsja taotletu). SKHS § 6 ei ole asjakohane,

kuna räägib kahju hüvitamisest teistmise korras, mida käesoleval juhul ei ole. Ka SKHS § 5 ei

ole asjakohane, kuna süüdistatavat ei mõisteta õigeks ning tema suhtes ei lõpetata menetlust.

SKHS § 13 lg 3 alusel tuleb jätta taotlus läbi vaatamata. Samuti ei ole taotluses rohkem

põhjendatud, milles seisneb süüdistatava mittevaraline kahju. Ringkonnakohtu hinnangul

süüdistatavale ei tekkinud mittevaralist kahju.

VII

65. Lähtuvalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 340 lg 2 p-st 5 tühistab

ringkonnakohus Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2017 otsuse osaliselt, s.o OÜ B. osas

väljamõistetud tsiviilhagi osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega rahuldada OÜ B.

tsiviilhagi summas 7250 eurot. Muus on jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava J.

Tiškevičiuse kaitsjate vandeadvokaat A. Lillo ja vandeadvokaadi abi A. Maljukovi apellatsioon

rahuldada osaliselt, süüdistatava E. Pauliukonise kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M.

Paabumetsa ja süüdistatav J. Tiškevičiuse apellatsioonid jäävad rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/