2-16-18005/54 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-18005

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. mai 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Haasoja OÜ hagi HIIUMAA PRUULIKODA OÜ vastu

99 928 euro 46 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

HIIUMAA PRUULIKODA OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

99 928 eurot 46 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Haasoja OÜ

Kostja HIIUMAA PRUULIKODA OÜ, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Äili Rodi

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-18005 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Haasoja OÜ (hageja) esitas 30. novembril 2016 Pärnu Maakohtule HIIUMAA

PRUULIKODA OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

55 033 eurot 20 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 14 291 eurot 28 senti ja alates hagi

esitamisest viivise 0,5% põhivõlast iga viivitatud päeva eest kuni põhivõla tasumiseni, kuid koos

põhivõlaga kokku mitte rohkem kui 99 928 eurot 46 senti. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja

riigilõivu 1200 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

2-16-18005

Hagi ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 6. augustil 2015 töövõtulepingu (leping 1)

tähtajaga 30. november 2015, mille alusel renoveeris hageja kostja kinnistul asuva õlletehase hoone.

2. jaanuaril 2016 sõlmisid pooled teise töövõtulepingu (leping 2), mille järgi tegi hageja sama hoone

teise korruse restoraniruumides sisetööd ja viimistluse. Hageja on mõlema lepingu järgi oma

kohustused täitnud, kuid kostja jättis hagejale osa tasust maksmata ning ta võlgneb hagejale kokku

55 033 eurot 20 senti. Lisaks on kostjal kohustus maksta arvete maksmisega viivitamise tõttu viivist.

Kostjalt nõutavad viivised on põhjendatud ja neid ei ole alust vähendada.

Kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt leppetrahvi, sest pooled pikendasid lepingu 1 tähtaega kostja

soovide muutumise tõttu. Isegi kui pooled ei pikendanud lepingu 1 tähtaega, ei ole hageja lepingut

rikkunud, kuna lepingu 1 täitmise tähtaja ületamine oli tingitud kostja käitumisest. Kostja tellis

hagejalt 26. novembril 2015 muudatustöid, mida tehti kuni märtsini 2016. Hageja tehtud lisatööde

tõttu pidi lepingu täitmise tähtaeg ehituse töövõtulepingute üldtingimuste (ETÜ 2013) p 7.3.5 järgi

pikenema vähemalt neli kuud. Pooled pidid leppima kokku lepingu 1 tähtaja pikendamises, sest

kostja tellis muudatustööd neli päeva enne lepingu 1 täitmise tähtaja lõppu. Hageja ei oleks

nõustunud nende töödega ega kostjaga 2. jaanuaril 2016 lepingut 2 sõlminud, kui pooled ei oleks

saavutanud lepingu 1 tähtaja pikendamise kokkulepet. Kostja ei teinud hagejaga koostööd, tema

esitatud ehitusprojekt oli puudulik ja tuli ümber teha. Lisaks peatas kostja tööd, kuna ootas

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) rahastusotsust.

Kostja ei nõudnud enne kohtumenetluse alustamist leppetrahvi ning tegi tasaarvestuse alles hagile

esitatud vastuses. Leppetrahvi aluseks tuleb võtta tähtajaks tegemata tööde maksumus, mitte kogu

lepingu hind. Lisaks on kostja leppetrahvinõue ETÜ 2013 p 12.2.2 järgi aegunud ja esitatud

võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 tähenduses hilinenult. Kuna lepingu 1 tähtaeg pidi lõppema

30. novembril 2015, pidanuks kostja teatama hagejale leppetrahvinõudest hiljemalt 1. detsembril

2015, mil ta sai lepingu väidetavast rikkumisest teada. Kostja teavitas hagejat leppetrahvinõudest

alles 26. jaanuaril 2017 kohtule esitatud vastuses. Kui leppetrahvinõue ei ole aegunud, on

tasaarvestuse maksmapanek välistatud seetõttu, et kostja rikkus koostöökohustust, ehitusprojekt oli

puudulik ning vajas ümbertegemist.

Kostja on tasaarvestuse aluseks võtnud ekslikult kogu lepingu maksumuse. Tasaarvestuse tegemisel

saaks arvestada tähtpäevaks tegemata tööde maksumust. Kostja leppetrahvinõue on põhjendamatult

suur, kostja võiks ETÜ 2013 alusel nõuda leppetrahvi kõige rohkem 24 834 eurot 96 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus tasaarvestada hageja nõude oma leppetrahvinõudega.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja leidis, et hageja rikkus lepingu 1 täitmise tähtaega. 30. novembriks 2015 oli hageja täitnud

lepingust 65,5%. Hageja lõpetas lepingus 1 kokkulepitud tööd alles 31. augustil 2016, esitades

viimased arved kostjale 16. septembril 2016 ja 1. oktoobril 2016. Lepingu 2 täitis hageja tähtaegselt

ning esitas kostjale arved 1. oktoobril 2016. Hageja pidi töövõtjana teadma, millised ehitustööd

rekonstrueerimisega kaasnevad. Hageja ei ole tõendanud ehitusprojekti puudusi ja selle muutmist

ega lisatööde tegemist. Kostja ei taotlenud lepingu 1 tõttu PRIA toetust. Pooled ei leppinud kokku

lepingu 1 tähtaja pikendamises. Samuti ei leppinud pooled kokku, et lepingu 1 sõlmimisel ja

täitmisel rakendatakse ETÜ 2013.

Kostjale oli oluline, et hageja täidaks lepingu 1 kokkulepitud ajaks. Pooled ei saavutanud lepingu 1

täitmise tähtaja pikendamise kokkulepet. Hageja esitas kostjale 21. novembri 2016. a kohtumisel

lepingukavandi, milles oli lepingu täitmise tähtpäevaks märgitud 7. oktoober 2016, kuid kostja

keeldus seda allkirjastamast, sest hageja soovis sellega leppetrahvist vabaneda. Pooled olid leppinud

kokku, et kui töid ei lõpetata tähtaegselt, on kostjal õigus vähendada tasu 0,5% lepingu hinnast iga

2(9)

2-16-18005

kalendripäeva eest. Kostja kohustus maksma viivist 0,5% tasust, kui ta ei pea kinni maksetähtajast.

Kostja teavitas hagejat enne lepingu 2 sõlmimist, et nõuab lepingu 1 alusel leppetrahvi, see asjaolu

on tõendatav tunnistaja ütlustega. Lepingu 2 sõlmimisel leppisid pooled kokku, et vastastikused

nõuded tasaarvestatakse viimaste arvetega. Hagejalt lõpparvete saamisel teatas kostja hagejale ka

seda, et nõuab lepingu 1 järgi leppetrahvi. Pooled pidasid kostja leppetrahvinõude ja hageja nõude

tasaarvestamiseks läbirääkimisi, kuid need lõppesid edutult. Kostjal on õigus nõuda lepingu 1 alusel

hagejalt leppetrahvi 0,5% lepingu maksumusest, s.o 2516 eurot 27 senti päevas. Kostja nõuab

leppetrahvi üksnes hageja põhinõude ulatuses, s.o 55 033 eurot 20 senti.

Hageja viivisenõuet, mis tuleneb lepingu 1 rikkumisest, tuleb vähendada, kuna hageja täitis lepingut

1 nelja kuu asemel kolmteist kuud. Hageja rikkumine ei ole vabandatav. Tööde valmimisega

viivitamine ei olnud tingitud kostjast. Hagejal oli kostjale pakkumise tegemisel võimalus arvestada

projektidega, tutvuda objektiga jne.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 14. juuli 2017. a otsusega hagi osaliselt, rahuldades hageja põhinõuded

kostja vastu mõlema lepingu alusel, kokku 55 033 eurot 20 senti, viivisenõude lepingu 2 alusel

32 038 eurot 8 senti ja lepingu 1 alusel 1000 eurot ning tunnustades kostja leppetrahvinõuet hageja

vastu 40 000 euro ulatuses. Maakohus tasaarvestas hageja 33 038 euro 8 sendi suuruse viivisenõude

ja 6961 euro 92 sendi suuruse põhinõude kostja 40 000 euro suuruse leppetrahvinõudega ning

mõistis selle tulemusena kostjalt hageja kasuks välja 48 071 eurot 28 senti. Maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja riigilõiv 1200 eurot ning jättis menetluskulud poolte

endi kanda, määrates hageja menetluskulu suuruseks 4297 eurot 51 senti ja kostja menetluskuluks

6007 eurot 54 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt leppisid pooled lepingutega 1 ja 2 kokku Kärdlas Vabaduse 15 asuva

õlletehase ja restorani ehitustööde tegemise. Lepingu 1 hind oli 503 254 eurot 80 senti ja lepingu 2

hind 165 588 eurot.

Kostja ei vaidle vastu hageja 55 033 euro 20 sendi suurusele põhinõudele ja see tuleb VÕS § 76 lg 1

ja § 635 lg 1 alusel rahuldada.

Lepingu 2 alusel esitatud arvetest nr 6126 ja nr 6127 tulenevad hageja nõuded muutusid

sissenõutavaks 9. oktoobril 2016. Kostja ei tasunud neid arveid ja hagejal on õigus nõuda kostjalt

lepingu 2 alusel VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi viivist kokku 32 038 eurot 8 senti. Kostja ei

taotlenud lepingu 2 alusel nõutud viivise vähendamist. Lepingu 1 tähtaja rikkumine ei anna alust

vähendada lepingu 2 alusel esitatud viivisenõuet.

Lepingu 1 alusel tuleb hageja viivisenõue rahuldada kokku 1000 euro ulatuses. Lepingu 1 järgi oli

kostja kohustatud tasuma arve nr 6104 hiljemalt 23. septembril 2016 ja arve nr 6125 hiljemalt

8. oktoobril 2016. Mõlemad arved on tasumata. Kogu lepingu 1 mahust moodustavad need arved

ca 4%. Arvestades, et kostja täitis lepingus 1 kokkulepitud kohustused 96% ulatuses, ei ole alust

rahuldada hageja lepingu 1 alusel esitatud viivisenõuet täies ulatuses. Lepingu 1 järgi nõutav viivis

12 857 eurot 18 senti ei ületa põhinõuet, mistõttu ei ole see ebaproportsionaalselt kõrge. Pooled ei

esitanud majanduslikku seisundit puudutavaid asjaolusid. Viivise eesmärgiks oli tagada kostja

kohustuste täitmine lepingu 1 p 6.8 järgi, kusjuures viivist tuleb arvutada hagejale makstavast tasust,

kuna poolte kokkulepitud määr 0,5% lepingu hinnast on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 86 lg 2 järgi tühine. Eeltoodu tõttu tuleb hageja lepingu 1 alusel esitatud viivisenõue

rahuldada 1000 euro ulatuses.

Kostja leppetrahvinõuet tuleb tunnustada 40 000 euro ulatuses ja see hageja nõuetega tasaarvestada.

Lepingu 1 p 4.2 järgi kohustus hageja andma töö kostjale üle 30. novembril 2015. Ei ole tõendatud,

3(9)

2-16-18005

et pooled pikendasid kokkuleppel lepingu 1 täitmise tähtaega ja kostja oli nõus tähtaja

pikendamisega VÕS § 13 lg 3 tähenduses. Usaldusväärsed on kostja väited, et hageja soovis

21. novembril 2016 toimunud kohtumisel esitatud lepingukavandiga tagantjärele saavutada

lepingu 1 täitmise tähtaja uut kokkulepet. Kostja ei allkirjastanud seda lepingut. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja rikkus koostöökohustust, kostja esitatud projekte oli vaja muuta ja neid muudeti

ning hageja tegi muudatus- ja lisatöid. Samuti ei tõendanud hageja, et töö oli takistatud või peatatud

kostja tõttu. Kostja taotletud PRIA toetus ei ole seotud lepingu 1 täitmisega. Lepingu 1 sõlmimisel

ei leppinud pooled kokku ETÜ 2013 kohaldamises. Kuna pooled tegutsevad erinevates

majandusvaldkondades, need tingimused ei kohaldu (VÕS § 25 lg 2).

Lepingu 1 p 8.1 järgi juhul, kui hageja ei lõpeta tööd kokkulepitud tähtpäevaks, võib kostja

vähendada makstavat tasu 0,5% lepingu hinnast iga päeva eest. Lepingu 1 p 8.4 järgi, kui p 8.1

alusel määratakse hagejale tähtaja ületamise eest viivised, on kostjal õigus pidada need kinni

lõpparveldusel. Lepingu 1 p 8.4 tähendab, et kostjal oli lõpparveldusel õigus pidada kinni

leppetrahv. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kostja õiguse leppetrahvile, kui ta ei teata teisele poolele

leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Lepingu 1

p-s 8.4 sätestatud aeg ei ole samastatav leppetrahvist teatamise ajaga VÕS § 159 lg 2 tähenduses.

Lepingu 1 p 3 ei sätesta, et kostja pidi teavitama hagejat leppetrahvinõudest kirjalikult. Kostja ei ole

vaielnud vastu, et ta sai lepingu rikkumisest teada 30. novembril 2015. Tunnistaja A. Pingi ütluste

kohaselt suhtles ta hageja esindajatega lepingu 1 tähtaja ületamise ja sellega kaasnevate tagajärgede

asjus enne lepingu 2 sõlmimist. Leppetrahvi puudutavad suulised läbirääkimised toimusid ka umbes

üks kuu pärast viimaste arvete saamist. Hageja tegi kostjale ettepaneku pikendada lepingu 1

tähtaega, kuid kostja ei nõustunud sellega. Tunnistaja ütlused ei tõenda, et kostja esitas enne

lepingu 2 sõlmimist leppetrahvi nõudmise teate, ja ütlustest ei selgu, millistest tagajärgedest tähtaja

ületamisel räägiti, kuid tunnistaja ütlustega on tõendatud, et pooled pidasid umbes kuu pärast

viimaste arvete kostjale esitamist läbirääkimisi kostja leppetrahvinõude tasaarvestuse üle. Seega

esitas kostja leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul pärast lepingu 1 täitmist ega ole seetõttu

kaotanud õigust nõuda leppetrahvi ja see nõue ei ole aegunud.

Lepingu 1 p 8.1 järgi on leppetrahv seotud lepingu hinnaga ja suureneb ajas, mistõttu on see

2516 eurot 27 senti päevas. Leppetrahvi suurus 0,5% lepingu hinnast päevas on heade kommetega

vastuolus, kuna ei arvesta poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu põhimõtet. Seega on lepingu 1

p 8.1 TsÜS § 86 lg 2 järgi osaliselt tühine. Kostja võib lepingu 1 p 8.1 järgi leppetrahvina

vähendada hagejale makstavat tasu 0,5% tähtajaks tegemata tööde hinnast iga viivitatud päeva eest.

Kuna lepingus 1 kokkulepitud töödest jäi tähtpäevaks, s.o 30. novembriks 2015 tegemata tööd

178 242 euro eest, on leppetrahv 891 eurot 21 senti (178 242*0,5%) päevas. Hageja lõpetas

lepingus 1 kokkulepitud tööd 31. augustil 2016, mistõttu on kostjal õigus nõuda leppetrahvi

275 päeva eest, s.o 245 082 eurot 75 senti (891,21*275). Kuna kostja piiras oma leppetrahvinõude

90 päevale, on leppetrahv (otsuses ekslikult viivis) kokku 80 208 eurot 90 senti (891,21*90).

Hageja arvates saab kostja nõuda leppetrahvi kuni 24 834 eurot 96 senti, kuid ETÜ 2013, millele

hageja tugineb, ei kohaldu. Kostja ei ole tõendanud, et tal tekkis lepingu 1 mittetähtaegsest

täitmisest kahju. Leppetrahv 80 208 eurot 90 senti, mida kostja on õigustatud saama, on

ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Arvestades, et hageja täitis

lepingut nelja kuu asemel ligikaudu kolmteist kuud, on mõistlik leppetrahvi suurus lepingu 1 järgi

40 000 eurot. Kostjal on hageja vastu leppetrahvinõue ja tasaarvestus on lubatav (VÕS §-d 197

ja 198).

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada tervikuna juhul, kui

kostja tasaarvestas oma leppetrahvinõude hageja tasunõuetega hiljemalt 1. novembril 2016 hagejale

tehtud suulise tasaarvestusavaldusega, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja

4(9)

2-16-18005

palus alternatiivselt, kui kostja tegi tasaarvestuse alles kohtumenetluses 26. jaanuaril 2017, tühistada

maakohtu otsuse kostja leppetrahvinõude tunnustamise osas ja rahuldada leppetrahvinõue

226 464 euro 30 sendi ulatuses, poolte nõuete osalise tasaarvestamise osas ja tasaarvestada hageja

55 033 euro 20 sendi nõue kostja tunnustatud leppetrahviga tagasiulatuvalt kattuvas ulatuses, hageja

viivise- ja põhinõude rahuldamise ning kostjalt 48 071 euro 28 sendi suuruse põhinõude

väljamõistmise osas. Kostja palus jätta muutmata maakohtu otsuse hageja kasuks kostjalt

55 033 euro 20 sendi väljamõistmise ja riigilõivu välja mõistmata jätmise osas. Kostja palus jätta

ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada kostja

leppetrahvinõude tunnustamise ja poolte nõuete tasaarvestamise ning hageja viivisenõude

vähendamise osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhinõue 55 033 eurot 20 senti, viivis 44 895 eurot 26 senti ja maakohtus kantud hageja

menetluskulu 4297 eurot 51 senti. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

6. Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. detsembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse kostja

leppetrahvinõude tunnustamise ja poolte nõuete tasaarvestamise osas ja tegi selles osas uue otsuse,

millega rahuldas hageja põhi- ja viivisenõude. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata

osas, millega maakohus rahuldas hageja 55 033 euro 20 sendi suuruse põhinõude, ning märkis, et

maakohtu otsus on jõustunud kostjalt riigilõivu välja mõistmata jätmise osas. Maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja

4897 eurot 51 senti.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti poolte vahel lepingute sõlmimise,

lepingute eseme, hinna ning asjaolu, et kostja jättis hagejale tasumata lepingute alusel esitatud arved

kokku 55 033 euro 20 sendi ulatuses. Kuna pooled ei olnud leppinud kokku ETÜ 2013

kohaldamises, on õige ka maakohtu järeldus, et need tingimused vaidluses ei kohaldu. Maakohus

tuvastas õigesti, et pooled ei pikendanud lepingus 1 kokkulepitud tähtaega, tähtaeg ei pikenenud

kostjast tulenevatel põhjustel konkludentselt ja kostja ei olnud vastuvõtuviivituses VÕS § 119

mõttes.

Kostja leppetrahvinõuet tunnustades on maakohus eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ja

jätnud otsuse selles osas osaliselt põhjendamata. Maakohus leidis õigesti, et kostja tasaarvestusliku

leppetrahvinõude lahendamisel tuleb lähtuda lepingu 1 p-st 8.1, mille järgi, kui hageja ei lõpeta tööd

kokkulepitud tähtajaks, võib kostja vähendada väljamakstavat summat 0,5% lepingu hinnast iga

päeva eest. Leppetrahv oli kokku lepitud hageja kohustuse täitmise tagamiseks, s.o kokkulepitud

lõpptähtaja ületamise juhuks. Kui leppetrahvi teade esitatakse, aga selle nõude esitamisega

viivitatakse, ei too see kaasa nõude kaotust, kuid võib olla ebamõistlikult suure leppetrahvi

vähendamise aluseks. Kostja pidi teadma lepingu 1 tähtpäevaks täitmata jätmisest hiljemalt lepingu

täitmise tähtpäevale järgmisel päeval, s.o 1. detsembril 2015. Kohustust rikkunud hageja pidi

lepingu p 8.1 alusel ise suutma teha esialgsed arvutused makstava summa kohta ja kostja ei pidanud

seda talle igaks juhuks meelde tuletama.

Kuigi tasaarvestusel ei ole vormi- ja sisunõudeid, tuleb suulise tasaarvestuse korral tõendada

avalduse tegemist ja selle aega ning avaldusest peab olema arusaadav vähemalt see, millised nõuded

tasaarvestatakse. Tasaarvestuse avaldusest ei pea nähtuma nõuete suurus ja see, millises ulatuses

5(9)

2-16-18005

nõuded tasaarvestatakse. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole tõendanud leppetrahvi teate

saatmist ja tasaarvestuse tegemist enne lepingu 2 sõlmimist, s.o enne 2. jaanuari 2016. See ei ole ka

eluliselt usutav, sest kui hageja oleks teadnud leppetrahvi nõudmise võimalusest lepingu 1 järgi,

jääks arusaamatuks tema motiiv sõlmida leping 2 ning mõlema lepingu järgi tööde samal ajal

tegemine, mitte lepingus 1 kokkulepitud tööde kiirem lõpetamine. Lepingu 1 järgi oli leppetrahv

2500 eurot päevas ajas suurenev ja tasaarvestatav lepingust 2 tulenevate hageja kõigi tasunõuetega.

Tunnistaja A. Pingi ütluste kohaselt oli ta läbirääkimiste ja lepingu sõlmimise juures, viibis objektil

ja suhtles pooltega, sh hageja seaduslike esindajatega lepingu tähtaja ületamisest ja selle

tagajärgedest enne lepingu 2 sõlmimist, läbirääkimised olid suulised ja tasaarvestus tehti lepingu

järgi viimaste arvetega. Tunnistaja ei mäleta täpselt, mida ütles teine pool sellise tasaarvestusnõude

kohta, kuid ta ei olnud sellega nõus. Leppetrahvi läbirääkimised toimusid umbes kuu pärast arvete

saamist. Maakohus leidis õigesti, et tunnistaja ütlustega ei ole tõendatud, et kostja esitas hagejale

leppetrahvinõude enne lepingu 2 sõlmimist. Tunnistaja rääkis lepingu 1 tähtaegade ületamise

tagajärgedest, kuid sellest ei saa järeldada, et tunnistaja teavitas hagejat leppetrahvinõude

esitamisest. Tunnistaja ei väida, et kostja esitas leppetrahvinõude ja tasaarvestusavalduse hagejale

pärast viimaste arvete tasumist. Tunnistaja leppetrahvi läbirääkimiste kohta antud ütlustest ei tulene,

et tema või kostja mõni teine esindaja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse, millega hageja nõue

tasaarvestati kostja leppetrahvinõudega. Tunnistaja ütlused leppetrahvinõude esitamise ja

läbirääkimiste pidamise kohta ei võimalda järeldada, kes, millal ja kellele tasaarvestuse avalduse

suuliselt tegi ja millised hageja nõuded kostja milliste oma nõuetega tasaarvestas. Hageja esitas

kostjale viimased arved 1. oktoobri 2016. a kuupäevaga. Seega pidasid pooled kostja leppetrahvi

teate tõttu tasaarvestuse üle läbirääkimisi umbes kuu pärast viimaste arvete kostjale esitamist,

s.o novembri alguses 2016. Kui leppetrahvi teade esitati üks kuu pärast viimaste arvete kostjale

esitamist, ei esitatud ka leppetrahvinõuet ega tasaarvestuse avaldust enne nimetatud tähtaega.

Hageja oleks eelduslikult soovinud saavutada lepingu 1 täitmise tähtaja pikendamist väidetava

leppetrahvinõudega hoiatamisel enne lepingu 2 sõlmimist või pärast väidetava tasaarvestusavalduse

tegemist 1. novembril 2016. Hageja ei ole võtnud omaks, et lepingu kavand, mis hageja seadusliku

esindaja selgituse kohaselt valmistati ette PRIA taotluse tõttu ja eesmärgiga saada lepingule õiged

kuupäevad, esitati 21. novembril 2016 kostjale allkirjastamiseks soovi tõttu vabaneda

leppetrahvinõudest. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.

Leppetrahvi teate esitamine ei ole alati leppetrahvinõude maksmapaneku kohustuslikuks eelduseks.

Kui on tõendatud, et kostja esitas pärast hageja kohustuse täitmist viivitamatult leppetrahvinõude

kohtuväliselt või mõistliku aja jooksul kohtu kaudu, ei pea leppetrahvinõudest teatama. Pooled ei

vaidle selle üle, et lepingus 1 kokkulepitud tööd valmisid ja kostja võttis need vastu 31. augustil

2016. Sellisel juhul tulnuks ka leppetrahvinõue (kui sellekohast teadet eraldi ei esitatud) esitada

viivitamatult pärast tööde valmimist. Kui lähtuda eeldusest, et kostja esitas leppetrahvinõude umbes

kuu aega pärast hageja viimaste arvete esitamist, s.o novembris 2016, on kostja kaotanud õiguse

leppetrahvi nõuda (VÕS § 159 lg 2). Lepingu 1 p 8.4 kohaselt, kui hagejale määratakse leppetrahv,

on kostjal õigus teha tasaarvestus viimaste arvete sissenõutavaks muutumise ajal. See ei tähenda

aga, et kostja ei peaks pärast kohustuse täitmist esitama viivitamatult leppetrahvinõuet.

Kostja esitas leppetrahvinõude haginõude ulatuses koos tasaarvestuse avaldusega esimest korda

alles 26. jaanuari 2017. a menetlusdokumendis. Arvestades, et leping 1 täideti 31. augustil 2016 ja

pooled sõlmisid lepingu 2, mille hageja täitis tähtaegselt, on leppetrahvinõue esitatud ligi viis kuud

pärast tööde valmimist, seega ebamõistlikult pika aja möödudes arvates rikkumisest teadasaamisest

novembri alguses 2016. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis õigustaks leppetrahvinõude esitamist

nii pika viivitusega. Kuna kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, pole tal võimalik oma

leppetrahvinõuet hageja nõudega tasaarvestada (VÕS § 200 lg 4).

6(9)

2-16-18005

Maakohus on õigesti tuvastanud hageja viivisenõude aluseks olevad asjaolud, s.o mõlema lepingu

alusel kostjale arvete esitamise, arvetest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumise aja ning selle,

et kostja ei vaielnud vastu lepingust 2 tulenevale hageja viivisenõudele. Kostja palus hageja

lepingu 1 alusel esitatud viivisenõuet vähendada, kuna ta on lepingus 1 kokkulepitud kohustustest

täitnud 96%. Lepingu 1 p-s 8.3 kokkulepitud viivise määr ei ole heade kommete vastane ega tühine.

Hageja viivisenõue mõlema lepingu järgi kokku 44 895 eurot 26 senti ei ületa põhinõuet ning

tegemist ei ole objektiivselt äärmiselt suure summaga. Seetõttu ei ole alust viivist vähendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja palub määrata tema kassatsioonimenetluses kantud

menetluskuluks 1540 eurot (ilma käibemaksuta) ja mõista see hagejalt välja, kohustades kostjat

maksma ka viivist.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 159 lg-t 2, asudes seisukohale, et kostja on kaotanud

õiguse nõuda leppetrahvi. Ringkonnakohtu järeldus, et kostja pidi leppetrahvinõude esitama

31. augustil 2016, kuna siis anti tööd üle, ei ole kooskõlas tõenditega. Viimased arved koostati

1. oktoobril 2016 ja nende maksetähtaeg oli lepingu järgi kümme päeva. Maakohus tuvastas

tunnistaja ütluste alusel, et pooled pidasid umbes kuu aega pärast viimaste arvete kostjale esitamist

tasaarvestuse üle läbirääkimisi ja kostja teatas hagejale leppetrahvinõudest hiljemalt 1. novembril

2016. Seega esitas kostja leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 vale kohaldamise

tõttu jättis ringkonnakohus lahendamata kostja apellatsioonkaebuse leppetrahvi puudutavad

ülejäänud nõuded. Ringkonnakohus hindas põhjendamatult ringi maakohtus hinnatud tunnistaja

ütlused ja lepingu 1, milles hageja soovis muuta lepingu täitmise tähtaega, rikkudes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks on

ekslikud maakohtu järeldused kostja leppetrahvinõudest teavitamise võimalikkuse kohta.

Tasaarvestuse avaldusest peab nähtuma, millised nõuded tasaarvestatakse, kuid avalduses ei pea

olema märgitud nõuete suurust ega seda, millises ulatuses nõuded tasaarvestatakse. Samuti ei pea

tasaarvestuse avaldusele olema lisatud nõuete lõppemise ulatuse arvutust. Ringkonnakohus leidis

põhjendamatult, et tunnistaja ütlused on ebapiisavad ja nendest ei saa järeldada leppetrahvinõude

esitamist ja tasaarvestuse tegemist. Samuti on ringkonnakohus valesti ümber hinnanud maakohtu

järeldused lepingukavandi kohta, millega hageja soovib leppetrahvist vabanemise eesmärgil

tagantjärele muuta lepingu 1 täitmise tähtpäeva.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 162 lg-t 1, leides, et hageja viivisenõuet ei ole põhjendatud

vähendada. Maakohus kaalus viivise vähendamisel poolte huve lepingu täitmise ulatuse järgi,

arvestades, et kostja täitis kohustustest 96%. Hageja oli rikkunud lepingu tähtaega 225% ulatuses.

Ringkonnakohus hindas üksnes numbreid, jättes poolte huvid kaalumata.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Kostja kassatsioonimenetluse kulu ei saa ületada 700 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada.

7(9)

2-16-18005

11. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus eksis kostja tasaarvestusliku leppetrahvinõude

lahendamisel VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et

leppetrahvinõude sai kostja esitada üksnes koos tasaarvestuse avalduse tegemisega ning kuna kostja

esitas leppetrahvinõude ilma sellega hageja nõuet tasaarvestamata, ei ole tal õigust leppetrahvi

nõuda. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei esitanud leppetrahvinõuet mõistliku

aja jooksul.

12. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku

aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele, et ta nõuab leppetrahvi.

Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks

piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid

leppetrahvinõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist (Riigikohtu 29. aprilli 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on

sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel kolleegiumi varasema

selgituse järgi mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti

majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks

meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu

järgi esitada nõudeid (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17).

Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde ning lisab, et leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2

kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib kasutada tasaarvestuse tegemiseks

leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei

ole tasaarvestuse tegemine. Seega võis kostja esitada leppetrahvinõude enne poolte nõuete

tasaarvestamist.

Asja lahendamiseks pidi kohus tegema kindlaks, kas ja millal teatas kostja hagejale, et nõuab

viimaselt leppetrahvi. Maakohus tuvastas mh tunnistaja A. Pingi ütlustele tuginedes, et kostja esitas

hagejale leppetrahvi teate umbes kuu pärast hageja viimaste arvete esitamist. Ringkonnakohus on

leidnud lisaks, et tunnistaja ütlused ei võimalda järeldada, kes, millal ja kellele tegi suulise

tasaarvestusavalduse ning millised nõuded kostja milliste oma nõuetega tasaarvestas. Seega on

ringkonnakohus selle asemel, et kontrollida, kas maakohus tuvastas leppetrahvi teate esitamise

õigesti ja kas kostja esitas leppetrahvi teatega leppetrahvinõude VÕS § 159 lg 2 mõttes, pidanud

oluliseks seda, millal kostja tegi tasaarvestuse, tuginedes leppetrahvinõudele.

13. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade (sh kohtusse esitatav leppetrahvi nõue)

esitada mõistliku aja jooksul (Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14).

Kohustuse rikkumisest teadasaamisest mõistliku aja jooksul tuleb esitada ka suuline leppetrahvinõue

(Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 14). Kolleegium on selgitanud ka

seda, et terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada

iga juhtumi eripärasid silmas pidades (Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08,

p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja

kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes

kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt

leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11,

p 16). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas.

Ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga põhjendanud oma

seisukohta, et kostja ei esitanud leppetrahvinõuet mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 tähenduses.

Kuivõrd kostja ei pidanud leppetrahvinõude esitamiseks tegema tasaarvestuse avaldust ja võis

leppetrahvinõude esitada ka enne tasaarvestuse tegemist (vt käesoleva otsuse p 12), on

ringkonnakohus alusetult arvestanud leppetrahvinõude esitamise ajaks aega, mil kostja esitas hageja

vastu tasaarvestuse avalduse, milles tugines leppetrahvile. Samuti ei ole põhjendatud

8(9)

2-16-18005

ringkonnakohtu järeldus, et kui kostja esitas leppetrahvi nõude umbes kuu pärast hageja viimaste

arvete esitamist, on kostja kaotanud VÕS § 159 lg 2 järgi õiguse leppetrahvi nõuda. Kolleegiumi

hinnangul ei ole kuu aega vähemalt üldjuhul ebamõistlik tähtaeg selle sätte mõttes.

14. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus hageja viivisenõude lahendamisel valesti

VÕS § 162 lg-t 1. Viivist maksma kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 alusel nõuda selle

vähendamist VÕS § 162 järgi. Seega võib kohus VÕS § 162 lg 1 kohaselt ebamõistlikult suurt

viivist vähendada viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. Eeltoodu järgi tuleb viivise vähendamisel VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada

mh kohustuse täitmise ulatust ja muid asjaolusid (Riigikohtu 6. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-3965, p 32). Ringkonnakohus ei ole avaldanud seisukohta kostja väite kohta, et hageja

viivitas lepingu 1 täitmisega pikka aega.

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kooskõlas eeltooduga võtta põhjendatud

seisukoht kostja tasaarvestusliku leppetrahvinõude ja hageja viivisenõude kohta (TsMS § 693 lg 2).

Kolleegium märgib, et kui ringkonnakohus tuvastab, et kostja teatas hagejale leppetrahvi

nõudmisest mõistliku aja jooksul, ja leiab, et kostja ei ole kaotanud õigust leppetrahvile, kuid kostja

nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel hageja taotlusel

vähendada, mh põhjusel, et nõude esitamisega on liiga kaua viivitatud (Riigikohtu 21. detsembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu

sellele, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kooskõlas TsMS § 654 lg-tes 5 ja 6 sätestatuga võtta

põhjendatud seisukoht poolte kõigi, sh kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta, ning

maakohtu otsuse põhjendustega nõustudes seda märkida.

16. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

17. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8

esimese lause alusel kostjale tagastada kaebuselt tasutud kautsjon.

Henn Jõks

Peeter Jerofejev

Tambet Tampuu

9(9)