2-14-56014/194 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Gaida Kivinurm ja Kaupo

Paal

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. mai 2018. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-56014

Tsiviilasi

TN (N) hagi EE vastu põhivõla 12 772.33 euro, intressi

3 195.59 euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

TN apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

16 989.71 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): TN (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Reet Vokk

Kostja (vastustaja): EE (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Kuldar Kirt

Kohtuistungi toimumise aeg

13. aprill 2018. a.

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 30. novembri 2017. a otsus ja teha uus otsus, millega

TN hagi EE vastu rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista EElt TN kasuks põhivõlg 12 772.33 eurot ja intress 1 442.56 eurot.

3. Jätta rahuldamata TN hagi EE vastu intressi 1 753.03 euro väljamõistmiseks.

4. Jätta rahuldamata TN hagi EE vastu viivise väljamõistmiseks.

5. Rahuldada TN apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Esimese astme kohtu menetluses kantud menetluskulud ja apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud jätta 84% ulatuses EE kanda ja 16% ulatuses TN kanda.

Edasikaebamise kord

2(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1.

16.08.2014 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmis EE (kostja) OÜ-ga Xxxxxxxxxxx

(äriregistrist kustutatud 13.09.2013) kolm laenulepingut: 18.08.2006 summas 40 000 krooni,

12.12.2006 summas 45 000 krooni ja 05.04.2007 summas 115 000 krooni. Kõik laenulepingu

olid tähtajaga 5 aastat ja intressiga 5% aastas. TN (hageja) omandas OÜ-lt Xxxxxxxxxxx

13.07.2013 avalikul enampakkumisel eelnimetatud nõuded kostja vastu, mil pankrotihaldur

kinnitas, et nõuete müügi hetkel ei ole kostja saadud laene tagastanud. Hageja on pöördunud

kostja poole võlgnevuse tasumiseks, kuid kostja võlgnevust tasunud ei ole väites, et on oma

kohustuse OÜ Xxxxxxxxxxx ees täitnud. Ühtegi tõendit esitanud ei ole. Hageja hinnangul isegi

kui oleks olemas vastav tõend kohustuse täitmise kohta, siis on see ilmselt võltsitud ja tehtud

tagantjärgi, kuna hagejale on nõuete omandamise hetkel kinnitatud, et nõuded on kostja poolt

täitmata. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 12 853.47 eurot (200 000 krooni),

intressid 3 213.46 eurot ning viivised 5% aastas kuni kohustuse täitmiseni.

2.

20.11.2014 täpsustas hageja haginõuet paludes kostjalt välja mõista võlgnevus

12 779.55 eurot ja intressid 3 194.88 eurot. Viivisenõuet hageja ei esita.

Kostja vastuväited hagile

3. Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ning palub jätta hagi

rahuldamata. Hagejal puudub kostja vastu mistahes sissenõutavaks muutunud nõue ja seda

eelkõige põhjusel, et kostja on oma mistahes kohustused OÜ Xxxxxxxxxxx ees täitnud. Kostja

on laenu tagasimaksmise kohta saanud OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmelt PT “Kinnituse“.

4. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga väidetava kohustuse täitmise osas, kuna 26.05.2008

Viru Maakohtus OÜ Xxxxxxxxxxx parkrotiavalduse läbivaatamise kohtumenetluse istungil on

pankrotihaldur Sirje Tael kinnitanud, et nõue on endiselt tasumata ning ka OÜ Xxxxxxxxxxx

juhatuse liige PT on märkinud, et tema ei tea kas võlgnevus on tasutud ning tema hinnangul ei

ole kostjal võimalusi võlgnevuse tasumiseks. Samuti puuduvad kassa sissetuleku orderid või

maksekorraldused võlgnevuse tasumiseks, lisaks ei kinnita pankrotihaldur võlgnevuse tasumist,

sest temale seda tehtud ei ole, kuigi pankrotiseaduse kohaselt saab pankrotis oleva äriühingu

varasid käsutada vaid pankrotihaldur.

5. Kostja hageja käsitlusega ei nõustu. “Kinnitus“ tõendab, et võlg on tasutud ning ilmselt

siis peale 26.05.2008 toimunud kohtuistungit. Puudub vajadus muude tõendite esitamiseks

võlgnevuse tasumise kohta. Võlgnevuste tasumiste vastuvõtmist juhatuse liikme poolt ei keela

seadus. Kostja palub kohaldada aegumist. Viivisenõue on vähemalt osaliselt alusetu, kuna on

esitatud väljamõistmiseks intressidelt, mis on lubamatu.

Edasine menetluse käik

6.

09.10.2015 kohtuotsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata põhjendusel, et

“Kinnitus“ on VÕS § 95 lg-s 1 mõttes kohaseks tõendiks võlgnevuse tasumise tõendamisel ja

enne OÜ Xxxxxxxxxxx pankroti väljakuulutamist jäi ajavahemik, mil juhatuse liige oli

õigustatud vastu võtma võlgnevuse tasumist, ning tulenevalt võlgnevuse tasumise tõendamisest

3(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

ei kuulu hagi rahuldamisele. Aegumist kohus ei kontrolli, kuna hagi jäi rahuldamata.

7. Hageja esitas 09.10.2015 kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

8.

23.05.2016 kohtuotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Pärnu Maakohtu

09.10.2015 otsuse ja saatis tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9.

11.10.2016 hagiavalduse tervikteksti kohaselt sõlmis EE (kostja) äriühinguga

Xxxxxxxxxxx OÜ (pankrotis) kolm laenulepingut intressiga 5% aastas:

- 18.08.2006, laenusumma 40 000 krooni (2 556.47 eurot), laenu tagastamise tähtaeg

18.08.2011;

- 12.12.2006, laenusumma 45 000 krooni (2 876.02 eurot), laenu tagastamise tähtaeg

12.12.2011;

- 05.04.2007, laenusumma 115 000 krooni (7 349.84 eurot), laenu tagastamise tähtaeg

05.04.2012.

Kostja laene Xxxxxxxxxxx OÜ-le tähtajaks ei tagastanud.

06.06.2008 kohtuotsusega kuulutas Viru Maakohus välja OÜ Xxxxxxxxxxx pankroti.

Pankrotihalduriks nimetati ST. 02.07.2008 andis OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liige

PT võlgniku vande, milles kinnitas, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse

kohta on juhatuse liikmele teadaolevalt õiged. Kohustuste nimekirjas oli muu hulgas ka OÜ

Xxxxxxxxxxx (pankrotis) poolt kostjale antud laenud kogusummas 200 000 krooni.

2008. aastal PT suhtes läbiviidud kriminaalmenetluses nr 08240101221 andis viimane ütlusi,

millest nähtub, et 31.12.2008 seisuga ei ole kostja OÜ-le Xxxxxxxxxxx (pankrotis) laene

tagastanud

22.08.2013 kinnitas Viru Maakohus tsiviilasjas nr 2-08-16087 OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis)

pankrotimenetluses pankrotihalduri esitatud lõpparuande, milles võlgniku varana oli kajastatud

ka OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) nõuded kostja vastu. TN (hageja) omandas Xxxxxxxxxxx

OÜ-lt (pankrotis) 13.07.2013 enampakkumisel laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu.

Xxxxxxxxxxx OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ST kinnitas hagejale nõuete müügi hetkel, et

kostja ei ole Xxxxxxxxxxx OÜ-le laene tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista

15 977.92 eurot, millest põhivõlg on 12 772.33 eurot ja intress 3 195.59 eurot, lisaks viivis

perioodi 16.08.2014-16.08.2015 eest summas 1 021.79 eurot, perioodi 17.08.2015-16.08.2016

eest summas 1 021.79 eurot ning alates 17.08.2016 kuni kohtuotsusega väljamõistetud põhivõla

kohase täitmiseni VÕS § 113 sätestatud määras (tl 58-62 kd III).

10. Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ning palub jätta hagi

rahuldamata.

Hagejal puudub kostja vastu mistahes sissenõutavaks muutunud nõue ja seda eelkõige põhjusel,

et kostja on oma mistahes kohustused OÜ Xxxxxxxxxxx ees täitnud. Kostja on laenu

tagasimaksmise kohta saanud OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liikmelt PT “Kinnituse“

(tl 71 II kd).

Hageja nõuab viivist ka intressilt, mis VÕS § 113 lg 6 kohaselt on lubamatu. Kostja leiab, et

hageja nõude aluseks olevatele laenulepingutele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid. Kuna

nendes laenulepingutes puuduvad andmed krediidikulukuse määra kohta, siis rakendub VÕS §

408 lg 4 ning hageja ei saa nõuda intressi kõrgemas määras, kui VÕS §-s 94 sätestatud. Samuti

ei saa hageja nõuda VÕS § 415 lg 1 järgi kõrgemat viivist kui VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud.

25.01.2017 kohtuistungil täpsustas kostja, et maksis laenu tagasi 2008 kevad-suvi sularahas

osade kaupa 5-6 osas PT kätte. Tagasimaksete suurused olid nii, nagu parasjagu anda oli. Rahad

andis kostja PTle üle kord Tartus, kord Jõgeval, Rakveres jne. “Kinnituse“ tõi PT talle siis, kui

ta oli viimase osa ära maksnud. See võis olla juuni algus kuni keskpaik 2008. aastal. Kostja ja

PT said kokku Tartus, kus PT andis “Kinnituse“. “Kinnituse“ vormistas PT ning “Kinnituse“

4(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

üleandmisel oli tema allkiri. Kostja ei osanud tähelepanu pöörata, et kuupäev puudub.

OÜ Xxxxxxxxxxxi pankrotimenetluses ei osalenud kostja mingil moel. “Kinnitust“ ei saanud

kohe kohtule esitada, sest kostja ei leidnud seda üles, kuid teadis, et see peab olemas olema.

OÜ Xxxxxxxxxxxi pakrotimenetluse ajal 2012. aastal helistas kostjale keegi, kes väitis, et

tegeleb pankrotiasjadega ning et kostja on OÜ-le Xxxxxxxxxxx võlgu. Kostja kinnitas

telefonis, et võlgnevust ei ole. Kui ilmus välja hageja, ka siis kinnitas kostja, et võlgnevus

nimetatud lepingute järgi puudub.

10.02.2017 seisukohas avaldas kostja, et sai kinnituse 04.06.2008. Nimetatud kuupäev tuli

kostjale meelde, kuna see juhtus päeval, kui on kostja õe sünnipäev. Kostja esitas ka endapoolse

intressiarvestuse vastavalt seaduses sätestatule, milline kohaldub tarbijakrediidilepingule, ning

leiab, et põhjendatud võiks olla intressinõude summas 1 455.30 eurot.

Kostja hinnangul on viivisenõue aegunud.

11.

25.01.2017 rahuldas kohus hageja taotluse PT tunnistajana ülekuulamiseks, kuid

hageja, vaatamata kohtu korduvatele nõudmistele, ei esitanud andmeid, mis võimaldaks PTle

kohtukutse kätteandmist, mistõttu jättis kohus taotluse 12.09.2017 istungil läbi vaatamata.

Esimese astme kohtu otsus

12. Pärnu Maakohtu 30.11.2017 otsusega jäeti hagi rahuldamata, hagejalt mõisteti

riigituludesse välja 250 eurot tasumisele kuulunud riigilõivuna, millisest hageja menetlusabi

korras hagi esitamisel vabastati, menetluskulud jäeti hageja kanda ning kostja menetluskulud

suuruses 1 880 eurot mõisteti hagejalt välja koos tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisega.

13. Maakohus luges vaidlustamata asjaoludeks, et kostja sõlmis OÜ-ga Xxxxxxxxxxx

(pankrotis) järgmised laenulepingud (edaspidi Lepingud): 18.08.2006 summas 40 000 krooni,

12.12.2006 summas 45 000 krooni ja 05.04.2007 summas 115 000 krooni, kokku 200 000

krooni. Kõik Lepingud sõlmiti tähtajaga 5 aastat, intress 5% aastas. 06.06.2008

kohtumäärusega kuulutas Viru Maakohus välja OÜ-u Xxxxxxxxxxx pankroti ja nimetas

pankrotihalduriks STa. Hageja omandas OÜ-lt Xxxxxxxxxxx (pankrotis) 17.06.2013 avalikul

enampakkumisel Lepingutest tulenevad nõuded kostja vastu ning kostja ei ole Lepingutest

tulenevat laenukohustust täitnud hagejale ega OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotihaldurile.

14. Arvestades laenude tagasimakse tähtaega (5 a), oli 18.08.2006 lepingu alusel saadud

laenu tagastamise tähtaeg 17.08.2011, 12.12.2006 lepingu alusel saadud laenu tagastamise

tähtaeg 12.12.2011 ja 05.04.2007 lepingu alusel saadud laenu tagastamise tähtaeg 05.04.2012.

15. Kostja on esitanud kohtule OÜ Xxxxxxxxxxx “Kinnituse“, milles OÜ Xxxxxxxxxxx

(Laenuandja) juhatuse liige PT kinnitab, et EE (Laenusaaja) on tagastanud Laenuandjale

sularahas poolte vahel 18.08.2006, 12.12.2006 ja 05.04.2007 sõlmitud laenulepingute alusel nii

laenusumma kui ka intressi ning et Laenuandja kinnitab, et tal puuduvad EE vastu mistahes

varalised või mittevaralised nõuded ja pretensioonid“. Kohus leidis, et kostja esitatud

“Kinnitus“ on kohane tõend VÕS § 95 lg 1 mõttes, millega kostjal on võimalik kohustuse

täitmist tõendada. Sellise “Kinnituse“ esitamisel tuleb eeldada, et kostja on Lepingutest

tuleneva laenu tagastamise kohustuse Laenuandjale täitnud. Hageja, väites et kostja ei ole laenu

kohaselt tagastanud, peab oma väidet tõendama.

16. Hageja on seadnud kahtluse alla kostja esitatud tõendi (“Kinnitus“) usaldusväärsuse.

Hageja leiab muu hulgas, et kostja poolt laenu mittetagastamine on tõendatud 02.07.2008 OÜ

Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liikme PT poolt antud võlgniku vandega, milles PT kinnitas

pankrotimenetluse käigus, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on

juhatuse liikmele teadaolevalt õiged, kusjuures oli kohustuste nimekirjas ka OÜ Xxxxxxxxxxx

(pankrotis) poolt kostjale antud laenud kogusummas 200 000 krooni. Võlgniku vande koopiast

nähtub, et 02.07.2008 andis PT võlgniku vande tekstiga “Mina PT OÜ Xxxxxxxxxxx

5(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

(pankrotis) juhatuse liige, kinnitan oma au ja südametunnistuse juures, et kohtule esitatud

andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on mulle teadaolevalt õiged“. Kuna võlgniku

vandest ei selgu, millise konkreetse vara ja võlgade kohta esitatud andmete õigsust PT

nimetatud vandega kinnitas, leidis kohus, et 02.07.2008 PT antud võlgniku vanne ei võimalda

tuvastada, et kostjal olid sel ajal laenud tagastamata.

17. Kuna võlgniku vande tagaküljel on märgitud, et PT vannub, et “äriühingu nimele ei ole

kehtivaid lepinguid“, ka Viru Maakohtu 02.07.2008 kohtuistungi protokollist nähtub, et PT on

võlgniku vande andmise kohtuistungil kinnitanud, et “võlgniku nimel ei ole hetkel ühtegi

kehtivat lepingut“, nõustus kohus antud asjaoluga ja asus seisukohale, et Võlgniku vandega ei

ole hageja tõendanud laenude mittetagastamist kostja poolt.

18. Hageja tugines veel asjaolule, et 22.08.2013 Viru Maakohtu kohtumäärusest tsiviilasjas

2-08-16087, millega kohus kinnitas OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotihaldur S. T esitatud

lõpparuande nähtub, et võlgniku varaks olid nõuded E E (kostja) vastu, kellele võlgnik oli

andnud laenu ning kohustatud isik laene tagastanud ei ole. Kostja leidis, et hageja viide Viru

Maakohtu 22.08.2013 kohtumäärusele ei ole õige, kuna hageja ei ole nimetatud määrust

menetluses varasemalt esitanud. Kuna hageja antud asjas ei ole Viru Maakohtu 22.08.2013

kohtumäärust tõendina üldse esitanud, ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas ja milliste

andmetega pankrotihalduri lõpparuande kohus kinnitas.

19. Veel leiab hageja, et kriminaalmenetluse raames PT poolt antud ütlustest nähtub, et

seisuga 31.12.2008 ei ole kostja OÜ-le Xxxxxxxxxxx (pankrotis) laene tagastanud. Kohus,

analüüsides nimetatu kohta esitatud tõendit, leidis, et Viru Ringkonnaprokuratuuri määruse

väljavõttest ei selgu määruses märgitud kahtlustatava PT ütluste andmise aeg. Pealegi ei kajasta

määruses märgitud PT ütlused kostjale antud laenude tagastamist või mittetagastamist kostja

poolt. Seega leidis kohus, et antud tõend ei kinnita hageja väidet, et laenud olid seisuga

31.12.2008 kostja poolt tagastamata.

20. Kostja avaldas vande all antud ütlustes, et vajas sularaha ning laenas 200 000 krooni

healt sõbralt PT, kellega oli tutvunud Soomes ehitusega tegeledes. Priit tegi laenulepingud ja

tõi raha kolmes osas. Mingi hetk tahtis ta raha tagasi saada ja siis tema 2008 paari kuu jooksul

osade kaupa, 5-6 osas, maksis nii nagu parasjagu raha oli. Raha tagastas ta PTle Jõgeval,

Rakveres, Tartus tanklates. Raha tagasimaksmiseks tegi tööd, töötas ehitusel nii Eestis kui

Soomes. 2008 tal mingit vara, st kinnisvara, autosid, mootorsõidukeid ei olnud. Laenu maksis

tagasi palgarahast. Raha tagastas osaliselt eesti kroonides ja osaliselt eurodes, ei mäleta, kui

suured olid osamaksed. PT ütles ette, mis summat tal oli vaja. Laenulepingutest tulenevalt andis

PT 04.06.2008 kinnituse, et ta on raha saanud. Kohtuteesides palub hageja jätta kostja vande

all antud ütlused arvestamata. Lisaks eelnevalt kajastatud asjaoludele teeb hageja arvates kostja

ütlused laenu tagasimaksmise kohta ebausaldusväärseks vastuolu PT ütlustega. Samuti see, et

kostja ei mäletanud, et ta oleks sel perioodil töötanud. Kui PT kinnitas veel 26.05.2008, et kostja

ei ole laenu tagastanud, siis ei vasta tõele kostja väide, et ta tasus laenu kolme kuu jooksul, so

aprill kuni juuni 2008. Kostja vande all antud ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et

ainuke asi, mida kostja väga täpselt mäletab, on see, et ta raha tagastas, kuid see millistes

summades, millal täpselt jne, ta ei mäleta. Ta ei mäleta isegi seda, kus PT elas ja millistes

“bensiinijaamades“ väidetav raha tagastamine käis. Oma elu ja tegevuse kohta sellel perioodil

kostja midagi ei mäleta. Isegi seda mitte, kas ta töötas ja kui töötas, siis kus. Samuti ei ole kostja

tõendanud oma majanduslikku võimekust üldse võla tasumiseks. Kostja ka ise kinnitas, et tal

puudus vähemalt sellel perioodil vara, mille arvel võlga tasuda.

Kohtu hinnangul ei anna hageja esitatud asjaolud alust tunnistada kostja vande all antud ütlusi

ebausaldusväärseks. Kostja vandus suuliselt, et räägib asja kohta kogu tõe, midagi varjamata,

lisamata või muutmata ning allkirjastas ka “Menetlusosalise vande“. Hageja ei ole põhistanud,

et kostja seletust andes varjas tõde, muutis või lisas asjaolusid. Eelnevalt on kohus tuvastanud,

6(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

et ei PT antud Võlgniku vande tekstist ega ka tema poolt kriminaalmenetluse raames antud

ütlustest nähtu, et kostjal on laenud tagastamata. Seega ei saa kostja vande all antud ütlused

laenu tagastamise kohta olla kuidagi vastuolus PT poolt väljaspool käesolevat kohtumenetlust

avaldatuga ja seetõttu ebausaldusväärsed. Kohtu hinnangul ei muuda kostja ütlusi laenu

tagastamise kohta ebausaldusväärseks ka see et kostja, vastates hageja esindaja küsimustele, ei

mäletanud millistes summades, millal täpselt ja millistes bensiinijaamades raha tagastamine

toimus ega ka täpseid andmeid oma elu ja tegevuse kohta sellel perioodil. On eluliselt usutav,

et kostja ei mäleta kõiki üksikuid asjaolusid (üksikute summade suurus, konkreetsed kuupäevad

jne), mis toimusid aastal 2008. Samas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber

kostja vande all antud ütlused, sh ütluse PT “Kinnituse“ saamisest laenu tagastamise kohta

04.06.2008. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kostja vande all antud ütlused, sealhulgas

laenu tagastamise ja tagastamise aja osas, on tõendina arvestatavad.

21. Kohtule esitatud ja uuritud tõendeid kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et kostja

on tagastanud Lepingute alusel saadud laenu ja intressid sularahas Laenuandja juhatuse

liikmele, st Laenuandja seaduslikule esindajale. Viimane on kostjalt kohustuse täitmise vastu

võtnud ja andnud kostjale kohustuse täitmise kohta 04.06.2008 ka kirjaliku “Kinnituse“.

Vaidlusalusel ajal kehtinud pankrotiseaduse (28.12.2007 - 31.12.2008 redaktsioonis)

alusel leidis kohus, et alles pankroti väljakuulutamisega omandas pankrotihaldur õiguse OÜ

Xxxxxxxxxxx (pankrotis) vara (pankrotivara) valitseda ja käsutada ning juriidilisest isikust

võlgniku (OÜ Xxxxxxxxxxx) seaduslik esindaja (juhatuse liige) kaotas õiguse teha mistahes

tehinguid, seega võtta kostjalt vastu rahaliste kohustuste täitmist OÜ-le Xxxxxxxxxxx. OÜ

Xxxxxxxxxxx pankrot kuulutati välja 06.06.2008. Seega ei olnud OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse

liikmel äriühingu seadusliku esindajana enne 06.06.2008 takistatud äriühingu nimel kostjalt

Lepingutest tuleneva kohustuse täitmist vastu võtta. Seda enam ei olnud kostjal takistusi täita

kohustust Laenuandjale.

23. Kõike eeltuvastatut kogumis hinnates leidis maakohus, et hageja hagi esitatud asjaoludel

ja tõendite puhul ei ole põhjendatud ega tõendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus

jätab eeltuvastatud asjaoludel hagi rahuldamata, puudub nii alus kui ka vajadus analüüsida

hageja viivise nõude lubatavust ja põhjendatust.

Apellatsioonkaebus

24. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu

otsuse täies ulatuses. Hageja palub rahuldada hagi ja mõista kostjalt välja võlg 12 772.33 eurot,

intressid 3 195.59 eurot ja seaduses sätestatud määras viivised alates hagi esitamisest kuni

kohustuse kohase täitmiseni.

25. Maakohus on jätnud põhjendamatult PT tunnistajana ülekuulamise taotluse

läbivaatamata. Kohtul oli võimalus edastada kutse politseiga, kuid kohus ei teinud seda.

26. Kohus on omistanud põhjendamatult suurt tähtsust kostja esitatud tõendile “Kinnitus“,

arvestamata, et seal puudub kuupäev. Ja seda olukorras, kus vastupidist tõendavad hageja

tõendid PT kriminaalmenetluses ja OÜ Xxxxxxxxxxx pankrotimenetluses antud ütlustena.

“Kinnitus“ on ebausaldusväärne, sest kostja esitas selle alles kohtumenetluses. Kõik hageja

esitatud tõendid kinnitavad, et kostja kohustus on täitmata. Arusaamatu on kohtu järeldus Viru

Maakohtu 22.08.2013 määruse kohta, kuna see on avalikult kättesaadav. Kohus on hinnanud

hageja esitatud tõendeid vääralt, mistõttu on lõppjäreldus vale.

Vastus apellatsioonkaebusele

27. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja jäi maakohtus esitatud seisukohtade

juurde. Kohus on tuvastanud õigesti kõik asjaolud, sh ei ole kohtu ülesanne koguda käesolevas

7(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

menetluses ise tõendeid, mistõttu oli hageja riisiko Viru Maakohtu 22.08.2013 määruse

esitamata jätmisel. Maakohus on teinud endast kõik oleneva tunnistajana PT kohtusse

kutsumiseks, mistõttu on sellele etteheited põhjendamatud. Hageja ei ole esitanud menetluses

ühtegi tõendit selle kohta, nagu “Kinnitus“ ei oleks kehtiv.

Ringkonnakohtu seisukoht

28. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusnormi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi

osaliselt ning jaotab menetluskulud teisiti. Hageja apellatsioonkaebus kuulub osaliselt

rahuldamisele.

29. Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud

niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või

protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud

asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

30. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled vähemalt järgmiste asjas tähtsust omavate

asjaolude üle:

• kostja ja OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) vahel sõlmiti kolm laenulepingut (edaspidi

laenulepingud): 18.08.2006 sõlmitud laenulepingu alusel laenas OÜ Xxxxxxxxxxx

(pankrotis) kostjale 40 000 krooni, 12.12.2006 sõlmitud laenulepingu alusel laenas OÜ

Xxxxxxxxxxx (pankrotis) kostjale 45 000 krooni ja 05.04.2007 laenulepingu alusel

laenas OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) kostjale 115 000 krooni (I kd tl 12-14), kokku

summas 200 000 krooni, so 12 782.33 eurot tagasimakse tähtajaga 5 aastat ja intressiga

5% aastas.

• Viru Maakohtu 06.06.2008 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-16087 kuulutati välja

OÜ-u Xxxxxxxxxxx pankrot ja nimetati pankrotihalduriks ST.

• hageja omandas Laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu OÜ-lt Xxxxxxxxxxx

(pankrotis) 17.06.2013 avalikul enampakkumisel;

• kostja ei ole Laenulepingutest tulenevat laenukohustust täitnud hagejale ega OÜ

Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotihaldurile.

31. Hageja on esitanud kostja vastu loovutuse teel saadud laenulepingust tuleneva nõude

põhivõla 12 772.33 euro, intressi 3195.59 euro ja viivise saamiseks. Kolleegium märgib esmalt,

et kuigi vaidlusalustest laenulepingutest nähtuvalt on laenusumma suuruseks kokku 200 000

krooni, mille ekvivalent eurodes on 12 782.33 eurot, millest lähtudes on hageja teinud ka oma

intressiarvestuse, on hageja ringkonnakohtu 13.04.2018 istungil kinnitanud, et nõutav põhivõla

summa on 12 772.33 eurot.

32. Laenulepingutest tulenevalt võiks hageja põhinõue kuuluda rahuldamisele VÕS § 108

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest

tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see

on muutunud sissenõutavaks. Arvestades laenulepingutes sisalduvaid kokkuleppeid laenude

tagasimaksmise tähtaja kohta (5 aastat), oli vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

136 2. lõikele 18.08.2006 laenulepingu alusel saadud laenu tagastamise tähtaeg 18.08.2011

mitte 17.08.2011, nagu maakohus on ekslikult märkinud, 12.12.2006 laenulepingu alusel

saadud laenu tagastamise tähtaeg 12.12.2011 ja 05.04.2007 lepingu alusel saadud laenu

tagastamise tähtaeg 05.04.2012. Seega oli pärast nimetatud tähtpäevi võlausaldajal õigus

kohustuse täitmist nõuda. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejal puudub kostja vastu

8(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

sissenõutavaks muutunud kohustus, sest ta on laenulepingutest tulenevad kohustused OÜ

Xxxxxxxxxxx (pankrotis) ees täitnud.

33. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et asja lahendamiseks on vajalik tuvastada, kas

kostja on laenulepingutest tulenevad omapoolsed kohustused kohaselt täitnud või mitte, kuid ei

ole ringkonnakohtu arvates lepingu kohase täitmise tuvastamisel esitatud tõendeid TsMS § 232

lg 1 tähenduses igakülgselt hinnanud.

34. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud

täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise

kohustuse võib täita sularahas või maksega kontole (VÕS § 91 lg-d 1 ja 2).

35. Maakohus on Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2016 otsuses antud juhiste kohaselt

25.01.2017 kohtuistungil täpsustanud kostja väiteid seoses laenu tagastamisega. Kostja on

istungil selgitanud, et ta täpselt ei mäleta, aga arvab, et tagastas laenu 2008. Kuupäeva ei mäleta,

aga see oli kevad-suvi. Samuti avaldas kostja, et maksis laenu tagasi osade kaupa, täpselt ei

mäleta, aga arvab, et 5-6 osas. Kõik 5-6 osamakset maksis ühe kuu sees.

10.02.2017 menetlusdokumendis s.o. 2,5 aastat pärast hagi esitamist, avaldas kostja, et sai laenu

tagasimaksmise kohta OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liikmelt PTl “Kinnituse“

04.06.2008 (tl 88-90 III kd).

Tsiviilasjas on tuvastatud, et OÜ Xxxxxxxxxxx suhtes kuulutati Viru Maakohtu 06.06.2008

kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-16087 pankrot ja nimetati pankrotihaldur. Tsiviilasja

materjalides sisaldub OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotiavalduse läbivaatamiseks

korraldatud 26.05.2008 kohtuistungi protokoll, millest nähtuvalt avaldas ajutine pankrotihaldur

kohtuistungil, et on esitanud kohtule ajutise pankrotihalduri aruande, milles sisalduvad andmed

pärinevad võlgniku seaduslikult esindajalt PT ning muuhulgas on välja antud laen E. Ele

(protokollis nimi märgitud E. Evilaid, tl 23 I kd). Samal istungil avaldab PT võlgniku seadusliku

esindajana vastuseks kohtu küsimustele, et ta ei oska öelda, kas kostja maksab võla ära ja

hinnanguna märgib, et ta ei usu kostjal sellisel võimaluse olemasolu … //“Ma ei oska öelda,

kas ta maksab võla ära, s.t ma ei usu, et tal on selline võimalus”//… ning, et on kostjaga laenu

tagasimaksmisest rääkinud, kuid ei ole vastust saanud … //“Ma olen rääkinud EEga, kuid ta ei

räägi, kas ta saaks laenu tagasi maksta või mitte. Meil oli omavaheline leping, et ma aitan teda”//

… (tl 23 I kd). Osundatud tõendist saab teha järelduse, et seisuga 26.05.2008 laenulepingust

tulenevaid kohustusi täidetud ei olnud ning seda kinnitab kostja ka oma 10.11.2016 vastuses (tl

69 III kd). Kostja märgib samas menetlusdokumendis, et OÜ Xxxxxxxxxxx pankrot kuulutati

välja alles 16.06.2008 ning seega kinnitab kostja, et laenu tagastamine toimus ajavahemikus

26.05.2008-16.06.2008 (ibid). Kolleegium märgib, et kuna on tuvastatud, et OÜ Xxxxxxxxxxx

pankrot kuulutati välja 06.06.2008, peab kostja eelduslikult silmas just seda kuupäeva ning

menetlusdokumendis on 16.06.2008 märgitud ekslikult.

36. Arvestades, et OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liikme seletuse kohaselt seisuga

26.05.2008 laenulepingust tulenevaid kohustusi täidetud ei olnud, pidi raha tagasimaksmine

toimuma ajavahemikus 26.05.2008 kuni 04.06.2008. Kostja pidi seega tõendama, et on täitnud

laenulepingutest tulenevad kohustused sularahas OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmele

ajavahemikus 26.05.2008 kuni 04.06.2008.

Kostja on esitanud laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tõendamiseks OÜ

Xxxxxxxxxxx juhatuse liikme PT poolt väljastatud kirjaliku kinnituse (tl 71 II kd). Osundatud

“Kinnitus” on antud järgmises sõnastuses: “Käesolevaga kinnitan mina PT, isikukood

38204244911, osaühing Xxxxxxxxxxx registrikood 10404715 (edaspidi Laenuandja), juhatuse

liikmena, et EE, isikukood 37712144912) (edaspidi Laenusaaja), on tagastatud Laenuandjale

sularahas poolte vahel 18.08.2006, 12.12.2006 ja 05.04.2007 sõlmitud laenulepingute alusel nii

laenusumma kui ka intressi. Laenuandja kinnitab, et tal puuduvad EE vastu mistahes varalised

või mittevaralised nõuded ja pretensioonid.“ Osundatud “Kinnitusel“ kuupäeva märgitud ei ole.

9(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

Hageja toob esile, et kostja esitas maksmise kohta kinnituse alles siis, kui hageja pöördus kostja

vastu kohtusse. Hageja hinnangul pole usutav, et alles siis leidis kostja kinnituse üles ning

hageja ei välista, et dokument koostati selle kohtumenetluse tarbeks ning tegelikult pole kostja

laenulepingutest tulenevaid kohustusi OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) ees kunagi täitnud.

37. Maakohus on lugenud “Kinnituse“ VÕS § 95 lg 1 tähenduses täitmise kviitungiks ning

tuvastanud “Kinnituse“ ja kostja vande all antud seletuse alusel, et laenulepingust tulenevad

kohustused täideti OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmele 04.06.2008. Ringkonnakohus leiab, et

poolte väiteid analüüsides ja tõendeid kogumis hinnates ei saa teha järeldust, et vaidlusalustest

laenulepingutes tulenevate kohustuste täitmine nimetatud kuupäevaks on usaldusväärselt

tõendatud.

38.

10.11.2016 menetlusdokumendis on kostja esitanud taotluse enda vande all

ülekuulamiseks, täpselt märkimata, millist konkreetset asjaolu ta oma vande all antud

seletusega tõendada tahab. TsMS § 267 lg 1 järgi võib pool, kes ei ole suutnud muude

tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid

esitanud, asjaolu tõendamiseks taotleda vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist.

TsMS § 268 kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama

kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Poole vande all

ülekuulamist reguleerivate sätete kohaselt ei saa pool teise poole nõusolekuta taotleda kohtult

mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. 25.01.2017 kohtuistungi protokollist

nähtub, et maakohus on kostja taotluse rahuldanud, kuid ei nähtu, et hageja oleks taotluse

rahuldamise eeldusena andnud kostja ülekuulamiseks nõusoleku (tl 83-85 III kd).

Apellatsioonkaebuses ei ole hageja maakohtu tegevust selles osas vaidlustanud ning kuna

TsMS § 2681 järgi on poole ülekuulamine võimalik kohtu algatusel, leiab ringkonnakohus, et

maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud.

Siiski märgib ringkonnakohus, et poole vande all ülekuulamist tuleb pidada erandiks ja see

eeldab olukorda, kus kostjal ei ole võimalik oma väidet muude tõenditega tõendada.

Seega olukorras, kus kostja täitmise kviitungil puudus kuupäev ning kostja väidetud päevaks

kohustuse täitmise kohta saanuks anda tunnistajana ütlusi ka raha vastu võtnud isik, tuleb

hagimenetluses poole vande all antud seletust hinnata kriitiliselt ning arvestamata ei saa jätta

poole enda seletuse tõendamisväärtust võrreldes teiste tõendiliikidega. Kolleegium juhib

tähelepanu, et toimiku materjalidest nähtuvalt vaidles kostja vastu hageja taotlusele kuulata

“Kinnituse” välja andnud OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liige PT tunnistajana üle (tl

69 III kd).

39. Kostja tõi laenu tagastamisega seonduvate asjaoludena esile, et tagastas laenu osade

kaupa 2008 kevad-suvel, täpselt ei mäleta, aga arvab, et 5-6 osas ning maksis kõik osamaksed

ühe kuu sees. Asjas leidis tuvastamist raha tagasimaksmise toimumine ajavahemikus

26.05.2008 kuni 04.06.2008 s.o 9 päeva jooksul (vt käesoleva kohtuotsuse p 36). Kostja on aga

12.09.2017 maakohtu istungil vande all antud seletuses avaldanud, et maksis PT pealekäimisel

laenu osade kaupa tagasi nii, kuidas tal raha oli ning tegi seda viies või kuues osas, kuid

erinevalt algselt esile toodust seletab, et tegi seda paari kuu jooksul …//”Mingi hetk tahtis ta

raha tagasi saada ja hakkas mulle peale käima. Siis ma talle jupihaaval raha tõingi. Osade kaupa

maksin, nii nagu mul parasjagu raha oli. See toimus paari kuu jooksul 2008. Ja kui Plt kinnituse

sain, see oli 4. juuni 2008 paiku.” … “Ma maksin raha tagasi viies või kuues osas. Ma ei oska

öelda, palju ma korraga tagasi maksin.”// (tl 169-170 III kd).

Seega saab kostja vande all antud seletusest teha järelduse, et raha maksti tagasi mitme kuu

jooksul, millest tekib aga kostja algselt esiletoodud väite justkui maksnuks ta raha tagasi

perioodi sees, mis jäi kuu piiresse ja vande all antud seletuse vahel vastuolu. Kostja ise on

menetluses kinnitanud, et laenu enne 26.05.2008 tagasi ei makstud ning avaldas vande all, et

10(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

raha ta maksis tagasi oma töötasust …//“Raha tagasimaksmiseks ma tegin tööd. Ma töötasin

ehitusel. Ma töötasin nii Eestis kui Soomes.” … “2008 mul vara ei olnud, aga laenu maksin

tagasi palgarahast“// (tl 170 III kd). Kui võtta aluseks kostja nimetatud väited, on neis

kolleegiumi arvates loogiline ebakõla, sest ei ole eluliselt usutav, et üle 200 000 krooni maksti

tagasi ehitaja töötasust üheksa päeva jooksul 5-6 osas, mis tähendab, et kostja kohtus

laenuandjaga raha tagastamiseks vähemalt üle päeva ning pidi märkimisväärset palka saama.

Vande all antud seletuse usaldusväärsust kahandab ka see, et kostja avaldatu kohaselt ei

mäletanud ta, kus ta vaidlusalusel perioodil elas või töötas, mistõttu tekib küsimus, kuidas talle

meenus detailina kuupäev, mil ta “Kinnituse” sai. Kostja on seda küll seletanud, et kuupäev

meenus talle, kuna ta õel on sel päeval sünnipäev. Siiski puudub mõistlik seletus, miks ei

õnnestunud kostjal meenutada üldisi fakte oma elust samal viisi s.o antud eluperioodil aset

leidnud sündmuste kaudu.

40. Ringkonnakohtu arvates ei võimalda ka OÜ Xxxxxxxxxxx pankrotimenetluses

võlgniku vande andmisel 02.07.2008 kohtuistungil PT antud kinnitus justkui ei oleks võlgniku

nimel hetkel ühtegi kehtivat lepingut, teha ühest järeldust, et vaidlusalustest laenulepingutest

tulenevad kohustused olid täidetud, sest kohtuistungi protokollist ei nähtu ja seetõttu ei ole

teada, mida PT kehtivate lepingute all silmas pidas (tl 110 III kd). Ka oleks tõenäoline, et kui

PT avaldus puudutanuks vaidlusaluseid laenulepinguid, tekkinuks kohtuistungil viibinud

pankrotihalduril ja ka kohtul eelduslikult küsimus laenulepingu täitmisena saadud raha

pankrotivarasse laekumise kohta.

41. Hageja on esitanud tõendina ka väljavõtte Viru Ringkonnaprokuratuuri 31.12.2008

määrusest kriminaalasjas nr 08240101221, millest nähtuvalt alustati nimetatud kriminaalasjas

menetlust 01.04.2008, et asjas on andnud ütlusi kahtlustatavana PT ning üle on kuulatud ka

kostja, kes on andnud ütlusi vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ja laenusumma

väljamaksmisega seotud asjaolude kohta (tl 16-17 I kd). Õige on, et osundatud tõendist ei

nähtu konkreetselt PT ja kostja ütluste andmise aeg, kuid määrusest saab järeldada, et ütlused

on antud ajavahemikus 01.04.2008 kuni 31.12.2008, seega hõlmab võimalik ütluste andmise

aeg ka laenu tagastamise järgset perioodi. Ühelt poolt ei nähtu määruse väljavõttest, et kostja

oleks andnud ütlusi laenu tagastamata jätmise kohta, teisalt ei nähtu sealt ka ütlusi selle kohta,

et laen oleks tagastatud, mistõttu ei saa tõendist teha järeldust selle kohta, et kostja kohustused

oleks täidetud.

42. Eeltoodud põhjendustel ei ole kostja esitanud ringkonnakohtu arvates usaldusväärseid

tõendeid, et laenulepingutest tulenevad kohustused on ajavahemikus 26.05.2008 kuni

04.06.2008 sularahas OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmele täidetud. Seega on kostja rikkunud

raha maksmise kohustust ning VÕS § 108 lg 1 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks põhivõlana

välja mõista 12 772.33 eurot.

43. Hageja on esitanud põhinõude (12 772.33 eurot) kõrval ka nõude intressi

väljamõistmiseks summas 3195.59 eurot (tl 62 III kd). Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb

majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb

intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Seega eeldatakse antud sättest tuleneva

põhimõtte kohaselt, et teistsuguse kokkuleppe puudumise korral on laenuandja poolt majandus-

ja kutsetegevuses antud laen tasuline ning laenult tuleb arvestada intressi. Menetluses ei ole

esitatud väiteid, et laenu andmine oli OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) jaoks tavapärane

majandustegevus, kuid õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi tuleks arvestades VÕS

§ 397 lg 1 eesmärki tõlgendada sätet laialt st selliselt, et see hõlmab kõiki juhtumeid, kus

laenuandja sõlmib laenulepingu majandus- ja kutsetegevuses sõltumata sellest, kas nimetatud

majandus- või kutsetegevust seondub laenude andmisega (vt Varul, P jt Võlaõigusseadus II,

Kommenteeritud väljaanne, lk 389).

Hageja on lähtunud intressinõude esitamisel vaidlusaluste laenulepingute p-is 2.1 sisalduvast

11(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

kokkuleppest, et laenusaaja tasub laenuandjale intressi 5% aastas. Kostja on asunud

seisukohale, et laenulepingute näo oli tegemist tarbijale suunatud lepingutega, millistele

kohalduvad tarbijakrediidi kohta käivad sätted. 25.01.2017 kohtuistungil nõustus hageja, et

kostjale antud laenude näol oli tegemist tarbijakrediidiga (tl 84 III kd). Ringkonnakohus on

pooltega laenulepingutele tarbijakrediidi sätete kohaldamist arutanud ning pooled ei ole esile

toonud asjaolusid, mis annaks alust jätta tarbijakrediidi regulatsioon kohaldamata. Seega

peavad laenulepingud vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele

laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse redaktsioonis (s.o 01.01.2006-

11.12.2007). VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping lisaks vormipuudusele tühine ka

juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse

määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud

andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi

kätte või hakkab seda kasutama. Kui puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra

või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude

kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul

võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb

arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda

võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni

(VÕS § 113 lg 1) (vt RKTKo nr 3-2-1-66-14).

Asjas ei ole esitatud väiteid, et kostja poleks kirjalikult sõlmitud laenulepingute alusel raha

saanud. Seega ei ole 18.08.2006, 12.12.2006 ja 05.04.2007 sõlmitud laenulepingud tühised.

Laenulepingutes puuduvad aga andmed krediidi kulukuse määra ja krediidi kulukuse esialgse

määra kohta, mistõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 94 sätestatud intressimäär.

44. Kohus võttes aluseks www.viivisekalkulaator.ee intressiraporti (tl 38 kd IV), peab

põhjendatuks 18.08.2016 sõlmitud laenulepingu alusel välja mõista VÕS § 94 sätestatud määras

intressi summalt 2 556.47 eurot kuni laenu tagastamise tähtajani, s.o 18.08.2011 summas

311.49 eurot.

12.12.2006 laenulepingu alusel nõuab hageja laenusummat 45 000 krooni (2 876.02 eurot),

intressi 5% aastas kuni laenu tagastamise tähtajani, s.o 12.12.2011, tähtajaks tasumata

põhivõlgnevust 2 866.02 + intress (5 aastat x 143,80 eurot) summas 719.01 eurot. Kokku on

hageja arvestanud põhivõlgnevuse koos intressiga 12.12.2006 sõlmitud laenulepingu eest

3 595.03 eurot. Hageja on 13.04.2018 kohtuistungil jäänud seisukohale, et põhivõlgnevuse

summaks kolme laenulepingu eest kokku on 12 772.33 eurot, mis 11.10.2016 hagiavalduse

tervikteksti kohaselt on 10 eurot vähem, kui kogu laenusumma laenulepingute alusel (200 000

krooni = 12 782,33 eurot). 11.10.2016 hagiavalduse terviktekstist nähtub, et hageja on

vähendanud põhivõlga just 12.12.2006 laenulepingust tuleneva nõude osas, kus on märkinud,

et põhivõlgnevuse summaks on 2 866.02 eurot. Kuna hageja nõuab kostjalt 12.12.2006

laenulepingu alusel väiksemat summat, s.o 2 866.02 eurot, tuleb võtta intresside arvestamisel

aluseks nõutav summa, millelt on intressid VÕS § 94 sätestatud määras perioodi 12.12.2006-

12.12.2011 eest www.viivisekalkulaator.ee intressiraporti (tl 39 kd IV) kohaselt 323.85 eurot.

www.viivisekalkulaator.ee intressiraporti (tl 40 kd IV) kohaselt on laenusummalt 7 349.84

eurot VÕS § 94 sätestatud määras intresside suuruseks perioodi 05.04.2007-05.04.2012 eest

807.22 eurot.

Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks välja mõista kostjalt 18.08.2006, 12.12.2006 ja

05.04.2007 sõlmitud laenulepingute alusel intressid VÕS § 94 sätestatud määras kogusummas

1 442.56 eurot (311.49 + 323.85 + 807.22).

45. Hageja esitas 16.08.2014 hagiavalduses ka viivisenõude VÕS § 113 lg 1 alusel nõudes

viivist alates hagiavalduse esitamisest põhivõlalt 12 772.33 eurot, kuni kohustuse täieliku

12(12)

Tsiviilasi nr 2-14-56014

täitmiseni. 20.11.2014 menetlusdokumendis loobus hageja viivisenõudest (tl 145 I kd). Kohus

on võtnud hagiavalduse menetlusse 09.01.2015 määrusega (tl 169 I kd), st ilma viivisenõudeta.

Hageja on esitanud viivisenõude uuesti 11.10.2016 hagiavalduse terviktekstis (tl 58-63 III kd).

Kostja on esitanud viivisenõude osas aegumise vastuväite.

Ringkonnakohus leiab, et viivise maksmise täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg

1, mille järgi algab iga üksiku kohustuse kolmeaastane aegumistähtaeg selle kalendriaasta

lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. 18.08.2006 sõlmitud

laenulepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 18.08.2011, seega algas

aegumise tähtaeg 2011. aasta lõpust. 12.12.2006 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused

muutusid sissenõutavaks 12.12.2011, seega algas aegumise tähtaeg samuti 2011. aasta lõpust.

05.04.2007 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks

05.04.2012, mistõttu algas aegumistähtaja arvestamine 2012. aasta lõpust.

Seega möödus 18.08.2006 ja 12.12.2006 sõlmitud laenulepingutest tulenevate nõuete osas

viivisenõude aegumistähtaeg 31.12.2014 kell 24.00 ning 05.04.2007 sõlmitud laenulepingust

tuleneva viivisenõude osas 31.12.2015 kell 24.00. Hageja esitas viivisenõude kohtule

11.10.2016, seega hilinenult. Arvestades kostja poolt viivise nõudele esitatud aegumise

vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist ringkonnakohtu poolt, jätab

ringkonnakohus hagi viivise väljamõistmiseks rahuldamata (TsÜS § 142 lg 1 ja § 143).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

46. Maakohtu otsuse tühistamise, apellatsioonkaebuse ja hagi osalise rahuldamise tõttu

tuleb muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna kohus rahuldas hagi ca 84%

ulatuses tulenevalt hagihinnast, siis on põhjendatud jätta hageja menetluskulud 84% ulatuses

nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ning kostja menetluskulud

tema enda kanda.

47. Kuna maakohus on määranud kindlaks kostja menetluskulude suuruse, kuid ei ole

hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, tuleb maakohtul määrata

menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 (TsMS

§ 173 lg 5, RKTKo 3-2-1-142-15, p 21-22).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal