2-17-16253/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

4. mai 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-16253

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi TREF Nord hagi OÜ Bauschmidt

(pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi ja

International Baltic Golfmarina OÜ vastu Aktsiaseltsi

TREF Nord nõude tunnustamiseks OÜ Bauschmidt

(pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 21. märtsi 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi TREF Nord apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Aktsiaselts TREF Nord (registrikood

10217746), lepinguline esindaja advokaat Robert Sarv

Kostja

I (vastustaja

I) : OÜ Bauschmidt (pankrotis,

registrikood 12243943) pankrotihaldur Veli Kraav

Kostja

II (vastustaja

II):

International Baltic

Golfmarina OÜ (registrikood 10379578), lepingulised

esindajad advokaadid Paul Keres ja Artur Sanglepp

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta Aktsiaselts TREF Nord apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 21. märtsi 2018 otsus ning saata asi uueks

menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva

jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aktsiaselts TREF Nord (hageja) esitas 30. oktoobril 2017 Harju Maakohtule hagi

OÜ Bauschmidt (pankrotis, kostja I) ja International Baltic Golfmarina OÜ (kostja II)

vastu hageja nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses pankrotiseaduse

(PankrS) § 153 lg 1 p 2 tähenduses teise järgu nõudena.

Hageja väitel:

−

hageja ja kostja I sõlmisid 5. mail 2016 seltsingulepingu (edaspidi „seltsinguleping“),

millega moodustasid seltsingu riigihankemenetluses nr 169254 „Kopli suunalise

trammiliini taristu projekteerimine ja rekonstrueerimine“ tellijaga Tallinna

Linnatranspordi Aktsiaselts (edaspidi „tellija“) sõlmitud hankelepingu ühiseks

täitmiseks;

−

seltsingulepingu p 2.1- 2.3 kohaselt oli kostja I seltsingu juhtivpartner ehk seltsingut

juhtima õigustatud seltsinglane võlaõigusseaduse (VÕS) § 583 lg 1 tähenduses;

−

seltsingulepingu p 2.2.2 kohaselt oli kostjal I õigus ja kohustus vastu võtta seltsingule

tehtud sooritusi, eelkõige tellija makstud tasu töövõtulepingu täitmise eest. Tellija tegi

ülekandeid seltsingule ühiselt ning ülekanded sooritati kostja I arveldusarvele;

−

kostja I oli kohustatud VÕS § 589 lg 1 kohaselt hoidma seltsinguvara enda varast

eraldi, pidama selle arvestust ja täitma selle arvelt vaid seltsingu kohustusi;

−

kostja I ei suutnud täita seltsingu- ega töövõtulepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu

pooled sõlmisid 10. jaanuaril 2017 seltsingulepingu muutmise lepingu (edaspidi

„muutmise kokkulepe“), millega hageja võttis üle kõik kostja I juhtivpartneri õigused

ja kohustused;

−

muutmise kokkuleppe p-s 5 on kinnitas kostja I, et tema valduses on kokkuleppe

sõlmimise ajal seltsinguvara summas 1 199 784 eurot. Perioodil 10. jaanuar 2017 –

28. veebruar 2017 suutis kostja I täita osa seltsinguga seotud kohustustest ja samal ajal

tegid kolmandatest isikutest garandid väljamakseid seltsingu võlausaldajate taotlusel;

−

hageja esitas 14. märtsil 2017 kostjale I nõudekirja, milles nõudis seltsinguvara

ülekandmist muutmise kokkulepe p 5 kohaselt 515 156 eurot ja leppetrahvi maksmist

100 000 eurot. Hageja põhjendas, et ta oli sunnitud kostja I lepingurikkumise tõttu

juhtivpartneri kohustused üle võtma, pidi täitma seltsingu võlausaldajate ees kostja I

täitmata kohustusi ja tal oli õigus saada seltsinguvara arvelt raha täidetud kohustuste

katteks;

−

eelnimetatud nõude hulgas oli ka hageja nõue seltsingu vastu summas

414 258, 99 eurot, mida kajastavad hageja esitatud arved nr M0022, nr M00552,

nr M00692, nr M00864, nr M00997, nr M00009 ja nr M00007 (edaspidi „arved“);

−

kostja I ei ole seltsinguvara summas 515 156 eurot hagejale üle andnud, aga on

seltsingu bilansis ja ekirjavahetuses kinnitanud, et ta on nimetatud summa omastanud,

st pööranud selle enda või kolmandate isikute kasuks;

2 (7)

−

seltsing lõppes VÕS § 596 lg 1 p 7 alusel kostja I pankroti väljakuulutamisega

17. aprillil 2017. Samal kuupäeval oli kostja I kohustatud üle andma tema valduses

oleva seltsinguvara hagejale, sest muutmise kokkuleppe kohaselt täitis hageja

seltsingu juhtivpartneri ülesandeid ja seltsingu likvideerimise käigus tuli hagejal täita

kõik seltsingu kohustused;

−

29. septembril 2017 toiminud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostjad hageja

nõudele vastuväite.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu kokkuvõtvalt järgmiselt:

−

seltsing lõppes 17. aprillil 2017 kostja I pankroti väljakuulutamisega. Hagist võib välja

lugeda nõudeid kahel erineval alusel: hageja kui seltsinglase nõue seltsinguvara

üleandmiseks kostja I kui teise seltsinglase vastu muutmise kokkuleppe p 5 alusel

summas 515 156 eurot ja hageja kui seltsinglase nõue seltsingu vastu VÕS § 602 lg 1

ja/või lg 2 alusel summas 414 258, 99 eurot, mis tuleneb hageja esitatud arvetest.

Hageja nõue ei ole põhjendatud kummalgi juhul;

−

hagejal puudub VÕS § 600 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue seltsinguvara

üleandmiseks summas 515 156 eurot, kuna seltsinguvarast, mille üleandmist hageja

seltsingulepingu muutmise kokkuleppe p 5 alusel nõuab, tuleb esimeses järjekorras

täita kohustused (VÕS § 602), teises järjekorras tagastada panused (VÕS § 603) ja

alles kolmandas järjekorras maksta seltsinglastele välja ülejääk (VÕS § 604). Seega on

pärast seltsingu lõppemist hageja poolt kostja I vastu esitatud nõue seltsinguvara

üleandmiseks vastuolus likvideerimise läbiviimisega;

−

hageja ei ole arvetel põhinevat nõuet seltsingu vastu kostja I pankrotimenetluses

esitanud, vaid esitas 10. mai 2017 nõudeavalduses lisaks leppetrahvinõudele summas

100 000 eurot üksnes seltsinguvara üleandmise nõude summas 515 156 eurot. Seega ei

ole hageja arvetel põhinevat nõuet seltsingu vastu PankrS § 93 lgs 1 sätestatud tähtaja

jooksul kostja I pankrotimenetluses esitatud;

−

hageja leppetrahvinõue ei ole põhjendatud, sest täitmata on formaalsed ja materiaalsed

eeldused.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 21. märtsi 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

4. Maakohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel

tuvastatuks järgnevad asjaolud:

−

hageja esitas 10. mail 2017 haldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet

summas 615 156 eurot kostja I pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses

teise järgu nõudena;

−

29. septembril 2017 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostjad hageja

nõudele vastuväite;

−

hageja ja kostja I sõlmisid 5. mail 2016 seltsingulepingu;

−

kostja I ei suutnud täita enda seltsingu- ega töövõtulepingust tulenevaid kohustusi ning

hageja oli sunnitud need kohustused üle võtma;

−

10. jaanuaril 2017 sõlmisid pooled muutmise kokkuleppe, millega hageja võttis üle

kõik pankrotivõlgniku juhtivpartneri õigused ja kohustused ning

3 (7)

−

seltsing lõppes VÕS § 596 lg 1 p 7 alusel kostja I pankroti väljakuulutamisega

17. aprillil 2017.

5. Maakohus leidis, et arvetel põhinevat nõuet summas 414 258, 99 eurot ei ole hageja

seltsingu vastu kostja I pankrotimenetluses esitanud, vaid on 10. mai 2017

nõudeavaldusest nähtuvalt esitanud lisaks leppetrahvinõudele summas 100 000 eurot

üksnes seltsinguvara üleandmise nõude summas 515 156 eurot. Seega ei kuulu arvetel

põhinev nõue seltsingu vastu tunnustamisele teise rahuldamisjärgu nõudena, kuna

hageja ei ole arvetel põhinevat nõuet seltsingu vastu esitanud PankrS § 93 lgs 1

sätestatud tähtaega järgides.

6. Seltsing lõppes 17. aprillil 2017 kostja I pankroti väljakuulutamisega. Alates

seltsingu lõppemisest tekib seltsinglasel VÕS § 600 lg 1 esimesest lausest tulenevalt

õigus seltsingu likvideerimisele ja likvideerimise järgselt vara jaotamisele seltsinglaste

vahel.

Likvideerimise läbiviimisel tuleb kohustused täita VÕS §des 602–604 ette nähtud järjekorras,

st alles viimasena maksta seltsinglastele välja ülejääk vastavalt nende osadele kasumi

jaotamises. Kuna seltsinguvarast, mille üleandmist hageja muutmise kokkuleppe p 5 alusel

nõuab, tuleb täita enne muid kohustusi, siis on pärast seltsingu lõppemist ja

likvideerimisstaadiumi algust hageja poolt kostja I vastu esitatud nõue seltsinguvara

üleandmiseks vastuolus likvideerimise läbiviimisega.

7. Enne nõuete rahuldamist VÕS §dest 602–604 tulenevates järkudes on juhtiv

seltsinglane kohustatud VÕS § 591 kohaselt koostama ja seltsinglastele esitama

tegevusaruande, sh likvideerimisbilansi. Kuna muutmise kokkuleppe p 1 kohaselt

võttis seltsingu juhtivpartneri ülesanded üle hageja, on tal seltsingu lõppemisel

koostatava tegevusaruande ja likvideerimisbilansi koostamise kohustus. Hageja ei ole

vastavat kohustust täitnud. Seega puudub hagejal VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi

nõue seltsinguvara üleandmiseks summas 515 156 eurot.

8. Leppetrahvinõue summas 100 000 eurot ei ole põhjendatud, sest hageja ei järginud

seltsingulepingu p-des 10.1–10.2 kokkulepitud korda leppetrahvi nõudmiseks.

Leppetrahvi nõude eelduseks oli, et hageja annab kostjale I mõistliku tähtaja tagajärgede

kõrvaldamiseks. Hageja ei andnud 14. märtsi 2017 nõudekirjas kostjale I sellisttähtaega, vaid

nõudis kohe leppetrahvi tasumist.

Seltsingulepingu p 10.1 kohaselt on hageja leppetrahvinõude eelduseks kostja I tahtlus või

raske hooletus. Kostja I majanduslikud raskused ja sellest tingitud vajadus trammiteede

projekt hagejale üle anda ei olnud põhjustatud kostja I tahtlusest või raskest hooletusest VÕS

§ 104 lg 4 ja lg 5 tähenduses, sest kostja I majanduslikud raskused tekkisid ehituse ja

kinnisvaraarenduse valdkonnas tavapäraste äririskide realiseerumise tõttu.

Seega hageja leppetrahvinõue ei ole põhjendatud ja hageja nõue summas 615 156 eurot ei

kuulu võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu

nõudena.

APELLATSIOONKAEBUS

9. Hageja esitas 18. aprillil 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta

solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus leidis ekslikult, et hageja nõue kostja I vastu seltsinguvara üleandmiseks lõppes

kostja I pankroti tagajärjel seltsingulepingu lõppemisega ning et hagejal saab nõudeid olla

kostja I vastu ainult seltsingu likvideerimismenetluses. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu,

et 515 156 euro ja leppetrahvi maksmise kohustust oli muutunud sissenõutavaks enne

4 (7)

seltsingulepingu lõppemist ja hageja võis nõuda kostjalt I muutmise kokkuleppe p-s 5 lepitud

kohustuse täitmist. Seega leidis maakohus vääralt, et endiste seltsinglaste vahel saavad

eksisteerida ainult likvideerimismenetluses tekkivad nõuded. Hageja nõue oli suunatud

seltsingulepingu kehtivuse hetkel tekkinud seltsinguvara juhtivpartnerile üle andmisele.

Maakohus leidis vääralt, et leppetrahvinõue ei kuulu tunnustamisele põhjusel, et hageja ei

andnud kostjale I mõistlikku tähtaega kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks. Kostjal I ei olnud

isegi teoreetilist võimalust ükskõik mis kohustust peale seltsinguvara üleandmise täita, sest

seltsingulepingu muutmise kokkuleppega võttis hageja kostja I lepingu rikkumise tõttu kõik

kostja I kohustused üle. Samuti on seltsinguvara eraldamata jätmine ning selle muude

kohustuste täitmiseks kasutamine teadlik ja tahtlik tegu, kostja I juhatuse liikmete eesmärk oli

seltsinguvara eraldamata jätmine ja selle enda või kolmandate isikute kasuks pööramine.

Seega kuuluvad hageja nõue summas 515 156 eurot ja leppetrahvinõue tunnustamisele.

Lisaks vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse ka menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu.

Kohus rikkus kohustust tuvastada faktilised asjaolud. Vaidlustatud otsuses pole järgitav, kas

kohus luges ühe või teise poole väited faktiliste asjaolude osas tõendatuks. Lisaks heidab

hageja maakohtule ette sisulise arutelu puudumist, sest maakohus pole faktilisi asjaolusid

õigusnormidega sidunud. Samuti oli tunnistajate ülekuulamata jätmine ebaseaduslik, kuna

ilma tunnistajaid küsitlemata ei ole võimalik ammendavalt tuvastada seltsinguvara puudujäägi

kujunemist ja vastava aruande koostamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus tutvus apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning

leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal.

Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel

määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsiooni-menetluses. Asi tuleb

saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 pde 1 ja 5, lg 2 teise

lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust

tehes hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 järgi poolte esitatud asjaolude

kogumile õigusliku hinnangu andmisel seotud hageja või kostja esitatud õigusliku

hinnanguga, vaid kohaldab õigust ise (vt nt Riigikohtu 27. septembri 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-9288 p 23, Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

116-10, p 39; 15. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27).

Kohtuotsuse põhjendatuse nõue hõlmab ka seda, et otsus peab olema loogiline ja jälgitav

(Riigikohtu 2. märtsi 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-05, p 17 teine lõik; 16. aprilli 2018

otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 24).

Käesoleval juhul on maakohus otsuses piirdunud õigusnormide tsiteerimise ja poolte väidete

kordamisega. Lisaks sisaldab otsus viiteid õiguskirjandusele, mille seisukohtade osas ei ole

aga otsusest aru saada, kas maakohus neid ka järgib ja milliste asjaoludega seob. Otsusest ei

ole võimalik aru saada, millised põhjendava osa lõigud on mõeldud poolte seisukohtade

uuesti esitamisena (milleks puudub vajadus, sest need esitas kohus juba otsuse kirjeldavas

osas), aga millised kajastavad kohtu enda hinnanguid ja järeldusi. Maakohus on mitme korral

kasutanud üldist viidet, et midagi nähtub toimiku materjalidest, aga see ei ole piisav järgimaks

TsMS § 438 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8.

5 (7)

12. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel mh põhjendama ka seda,

miks ta ei nõustu poole väidetega. Maakohus ei käsitlenud hageja väiteid, mis

puudutavad kostja I vastu esitatud nõuet summas 515 156 eurot lepingulisel alusel.

Olukorras, kus nõuet on võimalik kvalifitseerida mitmeti, on küll põhjendatud

analüüsida kohtuotsuses erinevaid kvalifikatsioone, kuid samas peab lahend olema

loogiline ja vältima vastuolusid (Riigikohtu 22. septembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-67-14, p 16 esimene lõik), samuti ei peaks kohus ilma põhjendusteta eirama seda

õiguslikku alust, millele hageja ise oma nõude rajab. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks

ei võiks (endiste) seltsinglaste vahel olla lepingulist suhet, millest kostjale I tulenes

kohustus 515 156 eurot hagejale üle anda.

13. Maakohus ei viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust ja jättis täitmata

selgitamiskohustuse. Samuti rikkus maakohus menetluse juhtimise kohustust ja

kohtuistungi läbiviimise korda. Ka need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige

kohtulahendi.

Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1

esimene lause). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab

üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama

neil avaldada selle kohta arvamust (TsMS § 348 lgd 1–3, § 351, § 392 lg 1 pd 1 ja 3, § 400

lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; vt selle kohta nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-116-10 p 40; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude

kvalifitseerimisel peab kohus ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled

tõendama, ja seda pooltele ka selgitama (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-145-15, p 15 esimene lõik) Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte

võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.

Maakohtu 22. veebruari 2018 kohtuistungi protokollist (tl 124–125) nähtuvalt pole maakohus

kuni asja lahendamise lõpuni hageja ja kostja I õigussuhet kvalifitseerinud ega seda pooltega

arutanud. See võist tuua kaasa, et otsuse tegemisel lähtus maakohus ainult kostjate poolt

nõudele antud õiguslikust hinnangust ja pole täitnud kohustust kontrollida õiguse kohaldumist

ja seda, kas hageja nõuet on võimalik muu nõudenormi järgi rahuldada.

TsMS § 348 lg 1 sätestab mh, et kohus juhib kohtuistungit ning selgitab välja menetlusosaliste

arvamuse asjas tähendust omavate asjaolude suhtes. TsMS § 348 lg 2 paneb kohtule kohustuse

hoolitseda, et asja arutatakse ammendavalt ja edasi lükkamiseta. TsMS § 347 lg 3 näeb ette, et

kohtuistungil selgitab kohus menetluse sisu ja menetluslikku olukorda. Vastavalt TsMS § 351

lgle 1 arutab kohus pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii

faktilisest kui õiguslikust küljest. TsMS § 401 lg 1 järgi peab kohus pärast tõendite uurimist

menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid pooltega arutama ning lg 2 järgi pärast

tõendite uurimist pooltelt ka küsima, kas nad soovivad asja arutamist täiendada. Kõiki neid

kohustusi on maakohus käesoleva asja lahendamisel eiranud. Ringkonnakohtu hinnangul

moodustavad need rikkumised tervikuna õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumise.

Menetluse juhtimist korraldas maakohus 3. novembri 2017 määrusega (hagi menetlusse

võtmine), kohtujuristi 24. novembri 2017 ekirjaga, 21. detsembri 2017 määrusega (hageja

taotluste lahendamine) ja 20. veebruari 2018 määrusega (vastuväite lahendamine). Seejärel

pidas maakohus 22. veebruaril 2018 istungi. Üheski menetlust juhtivas dokumendis ega

istungil ei andnud kohus pooltele tähtaegu taotluste ja seisukohtade esitamiseks ega lõpetanud

muul viisil eelmenetlust. Samuti ei eristanud kohus istungi olulisi etappe (võimalikud

eelmenetluse toimingud ja asja sisuline arutamine) ega täitnud selgitamiskohustust.

14. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises

ulatuses täitmata (vrd Riigikohtu 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15,

6 (7)

p 12 teine lõik). Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul asja

sisuliselt ise lahendada ning maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus.

15. Hageja kaebuse menetluslikud taotlused (tunnistajate ülekuulamine) saab

maakohus lahendada asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus selgitab, et hageja ei

saa praegu enam uuesti taotleda 22. veebruari 2018 istungi protokolli parandamist,

vaid võib oma 27. veebruari 2018 taotluse ja TsMS § 53 lg 4 põhjal edasises

menetluses üksnes tugineda väitele, et protokoll on ebaõige.

16. TsMS § 173 lg 3 järgi otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

7 (7)