1-09-5822/11 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

08 september 2009, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-5822 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Malle Preimer ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

02 september 2009, Tallinn Kriminaalasi A.E süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg

2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23 aprilli 2009 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav A.E Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Marina Kalistratova Süüdistatav

A.E, ik: xxx, varem korduvalt karistatud, kinni peetud 22.04.2009 Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 23 aprilli 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-09-5822 A.E süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

A.E süüdistatakse KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi selles, et tema, olles varasemalt varguste eest karistatud 9-korral, viimased karistused 28.02.2007 ja 18.02.2008 KarS § 199 lg

2 p 4 järgi, taas vastavalt oma ettekujutusele teost, vahetult alustas süüteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja nimelt,

22.04.2009 kella 10.30 paiku Tallinnas, Xxxxxx x asuvas E. kaupluses püüdis varastada teksapüksid maksumusega 1 055 krooni, mille järel läbis kassa B. T. OÜ-le kuuluva kauba eest maksmata, kuid kuritegu jäi tema poolt lõpule viimata, kuna peeti kinni turvatöötajate poolt.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus tunnistas A.E süüdi KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi ja mõistis karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. Vähendas KrMS § 238 lg. 2 kohaselt A.E-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 (kuus) kuud. Karistusaja alguseks luges 22.04.2009.

APELLATSIOON:

Apellantsüüdistatav vaidlustab apellatsioonis mõistetud karistust. Leiab, et vangistuse tähtaeg on liialt pikk. Süüd tunnistab, toimepandut kahetseb. Tsiviilhagi ei ole. Asjad on omanikule tagastatud. Taotleb kas vangistuse lühendamist või tema tingimisi karistusest vabastamist. Vabaduses olles viibis ravil. Soovib ravi jätkata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellantsüüdistatav toetas esitatud apellatsiooni. Palus karistusaja lühendamist või tema tingimisi karistusest vabastamist.

Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Mõistetud karistus on kooskõlas seadusega ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, kohtuotsusega ja apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

Antud juhul on maakohus põhistanud süüdlasele vangistuse mõistmist, seega on täidetud raskemaliigilise karistuse mõistmise põhistatuse nõue. Apellatsioonis taotleb süüdistatav temale tähtajalise vangistuse lühendamist või tema tingimisi karistusest vabastamist. Põhjendab taotlust süü tunnistamise ja kahetsusega ning kahju puudumisega, varguse katsestaadiumisse jäämisega, samuti ravi saamise vajadusega. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et isiku poolt varguse toimepanemine, mis jäi süüdlase tahtest sõltumatult katsestaadiumisse on samuti käsitatav kuriteona ja karistatav vastavalt sanktsioonis ettenähtule. Asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumisse oli kohtule teada ja kohus on seda ka arvestanud.

KarS § 199 lg 2 näeb ette kuni viieaastase vangistuse. Kohus on katsestaadiumisse jäänud kuriteo toimepanemise eest süüdlast karistanud 9 kuuse vangistusega. Kuna tegemist oli lühimenetlusega, tuli mõistetavat põhikaristust vähendada ja tegelikult kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuuline vangistus.

Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna süüdlase puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid pole maakohus arvestanud. Seega on kohus arvestanud apellatsioonis esitatud asjaoluga ja teisi KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid, mida maakohus karistuse mõistmisel ei arvestanud apellatsioon ei sisalda. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus oli õigustatud karistuse mõistmisel arvestama ka süüdlase isikuga ja nimelt faktiga, et A.E on karistatuse õiendi kohaselt alates 1997 aastast 9 korral kriminaalkorras karistatud ja seda varavastaste kuritegude eest. Samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemiste eest. Viimase karistuse kandmisest vabanes ta 02.01.2009 ning vaid mõne kuu möödudes pani toime uue varavastase kuriteo. Selline süüdlase käitumine näitab et ta ei ole mõistetud karistustest õigeid järeldusi teinud, tema eluviis ega suhtumine õiguskorda pole muutunud ning karistuse mõistmise eesmärkide saavutamine on võimalik vaid reaalse karistuse kandmisega.

Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Riigikohus on korduvalt väljendanud otsustes seisukohta, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega/ Riigikohtu otsused nr 3-1-1-14-02, 3-1-1-79-03/.

Kohtukolleegium leiab, et A.E ei ole isikuks, kelle suhtes saab kohaldada tingimisi karistusest vabastamist. Vaatamata asjaolule et tema poolt toimepandu oma raskusastmelt kuulub teise astme kuritegude hulka on välistatud tema tingimisi vabastamine seoses vabaduses viibides õigusvastaste tegude toimepanemise jätkamisega. Kriminaalhoolduse sisuks on sotsiaaltöö. Kohtukolleegium leiab, et tuleb arvestada faktiga, et vaatamata elukoha ja ka töökoha olemasolule on A.E jätkanud kuritegelikku käitumist. Teda pole kuritegude toimepanemistest mõjutanud loobuma ka mõistetud karistused ning vaid kolme kuu möödudes vabanemisest pani ta toime uue kuriteo. Kohtukolleegium leiab, et A.E puhul on alust tulla järeldusele, et sotsiaaltööga pole kuriteo toimepanemisele viinud tegurid kõrvaldatavad ning seega on välistatud tema tingimisi karistusest vabastamine.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23 aprilli 2009 otsuse muutmata ja A.E apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA MALLE PREIMER PAAVO RANDMA