3-17-1968/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(13)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.05.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1968

Haldusasi

OÜ Tallchart kaebus Maksu- ja Tolliameti 30.06.2017

maksuotsuse nr 12.2-3/037251-9 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Tallchart, esindajad vandeadvokaadid Anto Ka-

sak ja Erik Lepikson

Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, esindaja Rinat Šaidulin

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 21.03.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Tallchart kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.06.2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 30.06.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/0337251-9 kohustati OÜ-d

Tallchart tasuma maksusumma 60 238,93 eurot.

Maksuotsuse kohaselt kontrollis MTA 20.06.2016 korralduse nr 12.2-3/037251-1 alusel OÜ

Tallchart (kaebaja) maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil märts-aprill

2016. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamisel tähtsust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud

kajastati 19.05.2017 kontrollaktis nr 12.2-3/037251-8, millele kaebaja esitas 12.06.2017 eriarva-

muse. Kohtrolli tulemusel vähendati maksustamisperioodide märts-aprill 2016 sisendkäibemaksu

summas 20 451,49 euro võrra, suurendati maksustamiseperioodide märts-aprill 2016 tulumaksu-

kohustust 29 566,48 euro võrra, kinnipeetud tulumaksu kohustust 3097,90 euro võrra, sotsiaal-

maksukohustust 6331,82 euro võrra, väljamaksetelt arvestatud töötuskindlustusmakse kohustust

446,52 euro võrra ja kohustusliku kogumispensioni makse kohustust 344,72 euro võrra.

Maksuarvestuse muudatused ja maksude määramine olid tingitud alljärgnevatest asjaoludest: 1)

maksustamisperioodil finantsjuhi teenuse ja transporditeenuse soetamine OÜ-lt Puumaja ei ole

tõendatud ning kaebaja on alusetult kajastanud arvetel märgitud käibemaksu summas 972,25 eurot

käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu hulgas; 2) maksustamisperioodil tööjõurendi teenuse

soetamine OÜ-lt Tööjõuabi ei ole tõendatud, kuna kaebaja ei ole esitanud mingeid dokumente

2(13)

tõendamaks nimetatud teenuse saamist. Kaebaja ei ole kontrollitaval perioodil teinud tehinguid

OÜ-ga Tööjõuabi, vaid on teadlikult kajastanud raamatupidamises ja maksuarvestuses OÜ Töö-

jõuabi nimel koostatud arveid. Tegemist on üksnes näilike tehingutega maksupettuse eesmärgil.

Seega on kaebaja alusetult kajastanud arvetel märgitus käibemaksu 7079,84 eurot kontrollitava

perioodiga hõlmatud kuudel KMD-del sisendkäibemaksu hulgas. MTA ei sea kahtluse alla, et töö-

tajad on väljamaksed saanud, kui kuna töötajatele väljamaksed on tehtud kaebaja rahalistest va-

henditest, lasub kaebajal ka tööjõumaksude deklareerimise ja tasumise kohustus. Seega on kaebaja

jätnud kontrollitaval perioodil 10-le töötajale tehtud väljamaksed koos maksudega summas

29 425,40 maksudeklaratsioonides TSD kajastamata; 3) projektijuhtimise teenuse soetamine OÜ-lt

Elmari Talu ei ole tõendatud, kuna esitatud ei ole mingeid dokumente tõendamaks nimetatud tee-

nuse saamist. Samuti ei selgunud teenuse vajalikkus ja kasutamine kaebaja ettevõtluses. Seega ei

ole kaebaja teinud tehinguid OÜ-ga Elmari Talu, vaid tegemist on näilike tehingutega. Seega on

kaebaja alusetult kajastanud arvetel märgitud käibemaksu summas 399,60 eurot kontrollitavatel

kuudel sisendkäibemaksu hulgas; 4) kaebaja ei ole soetanud aprillis 2016 sõidukit Volvo FH-460

OÜ-lt Koalabi Baltic, vaid soetas selle ise otse Taanist. OÜ Koalabi Baltic nimel arve koostamine

toimus teadlikult üksnes eesmärgiga vähendada sõiduki soetamismaksumust ning saada nimetatud

tehingult õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ja tasumisele kuuluva käibemaksusumma eba-

seaduslikuks vähendamiseks. Kuna kaebaja ei ole ostnud aprillis 2016 OÜ-lt Koalabi Baltic sõidu-

kit, siis on kaebaja kajastanud alusetult arvetel märgitud sisendkäibemaksu summas 11 999,80; 5)

kaebajal oli kohustus arvestada OÜ-dele Puumaja, Elmari Talu ja Koalabi Baltic ja Tööjõuabi teh-

tud väljamaksetelt (TuMS § 51 lg 2 p 3) tulumaksu määras 20/80, esitada maksustamisperioodide-

le järgneva kalendirikuu 10.kuupäeval deklaratsiooni TSD ja tasuma ettevõtlusega mitteseotud

kuludelt summas 118 265,94 eurot tulumaksu summas 29 566,49 eurot.

2. Kaebaja esitas 31.07.2017 maksuotsuse suhtes vaide, mille MTA jättis oma 28.08.2017 otsuse-

ga rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 27.09.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 30.06.2017 maksuotsuse nr

12.2-3/037251-9 (maksuotsus) tühistamiseks.

4. 28.09.2017 kohtumäärusega haldusasjas 3-17-968 võttis kohus kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

5. Kaebaja taotleb maksuotsuse täielikku tühistamist, kuna leiab, et see on õigusvastane alljärgne-

vatel motiividel.

5.1 Tehingud OÜ-ga Puumaja ja OÜ-ga Elmari Talu.

OÜ Elmari Talu esindaja ja kaebaja esindaja on kinnitanud, et neil on omavaheline koostöö, mille

sisuks on teenuse osutamine OÜ Elmari Talu poolt vastavalt vajadusele. Pooled ei dokumenteeri

igat töötundi, vaid on kokku leppinud fikseeritud tasus, mille eest peab OÜ Elmari Talu esindaja

olema kättesaadav ja probleemide tekkimisel need lahendama. Sellist teenust võib põhjendatult

nimetada projektijuhtimiseks. Kolmandad isikud on samuti selgitanud, et OÜ Elmari Talu on

reaalselt teenuseid osutanud. MTA on kaebajale sisuliselt ette heitnud üksnes arvete mittevastavust

käibemaksuseaduse (KMS) § 37 toodud nõuetele. Eelpool viidatud seisukohtadele on maksuhaldur

jõudnud ka tehingute osas, mis on tehtud kaebaja ja OÜ Puumaja vahel. Asjas kogutud tõendid

kinnitavad, et OÜ Puumaja esindaja A.K. on osutanud finantsnõustamise teenust. Teenuse saamist

on kinnitanud mõlema poole esindajad. MTA ei jäänud ilma maksutulust. Isegi kui teenust ei oleks

osutatud, on arved väljastatud ja kõik maksud tasutud. Äriühingu poolt tellitav teenus ei pea alati

olema koguseliselt määratletud (nt turvafirmade poolt osutatavad teenused). Kolmandate isikute

ütlustest nähtuvalt kohustusid mõlemad koostööpartnerid osutama teenust vastavalt vajadusele.

3(13)

MTA on jätnud põhjendamatult kõrvale kõik teenuse osutamist tõendavad tõendid ning on rikku-

nud maksukorralduse seaduse (MKS) § 11 nõudeid ning rikkunud uurimiskohustust.

5.2 Tehingud OÜ-ga Tööjõuabi.

Kaebaja ei nõustu MTA seisukoha ja järeldustega, mille kohaselt kaebaja ei ole tõendanud rendi-

tööjõu kasutamist ega OÜ Tööjõuabi poolset tööjõurendi teenuse osutamist. Töötajad olid sõlmi-

nud töölepingud OÜ-ga Tööjõuabi, mis tõendab töösuhte olemasolu Tööjõuabi OÜ-ga, mitte kae-

bajaga. Tööjõumaksud on OÜ Tööjõuabi poolt korrektselt tasutud, mistõttu oli viimane ka tööand-

ja. Ka töötajad ise on pidanud oma tööandjaks OÜ-d Tööjõuabi, mitte kaebajat. J. V. ja P. E. ütlus-

tega on üheselt tõendatud, et kaebaja ja OÜ Tööjõuabi OÜ vahel oli sõlmitud tööjõurendi leping.

Arvestades, et tõendatud on töösuhte olemasolu töötajate ja OÜ Tööjõuabi vahel, on tõendatud ka

tööjõurendisuhte olemasolu. Maksuotsuses on tuvastatud, et töötajatele on tehtud väljamakseid ja

nende pealt on tasutud tööjõumakse OÜ Tööjõuabi poolt kokku summas 34 983,18 eurot. Samuti

on maksuotsuses tuvastatud, et kaebaja tasus OÜ-le Tööjõuabi renditud tööjõu eest 35 399,20 eu-

rot (lisandub käibemaks). Seega sai OÜ Tööjõuabi kaebajalt arvete alusel rahalisi vahendeid sum-

mas 35 399,20 eurot, millest 34 983,18 eurot maksis välja töötasude ja tööjõumaksudena ning tee-

nis vaadeldaval perioodil kasumit 416,02 eurot, st 208,01 eurot kuus. MTA teooria raha maksuva-

bas väljaviimises eeldaks, et nimetatud raha oleks OÜ-st Tööjõuabi liikunud välja kolmandatele

isikutele. Praegu see nii ei ole. Asjaolu, et kaebaja osanik on ühtlasi OÜ Tööjõurent osanik ja soo-

vib äritegevust korraldada selliselt, et palgata töötajad OÜ-sse Tööjõurent ja neid sealt vajadusel

rentida, ei ole vastuolus seadusega. Ebapiisav selgitus arvel või asjaolu, et OÜ Tööjõuabi ei olnud

end registreerinud tööjõurendiga tegeleva ettevõttena ei tõenda, et teenust ei osutatud.

5.3 Tehing Koalabi Baltic OÜ-ga.

Kaebaja võttis Koalabi Baltic OÜ-lt komisjonimüüki Volvo, leidis müügi käigus Volvo-le ostja,

mistõttu omandati Volvo Koalabi Baltic OÜ-lt ning võõrandati ostjale. Kaebaja oli kohustatud

lisama müügihinnale käibemaksu. Ostja tasus arve koos käibemaksuga kaebajale ning kaebaja

omakorda oli kohustatud ostjalt saadud raha tasuma müüjale, st Koalabi Baltic OÜ-le koos käibe-

maksuga. Kaebajal ei olnud ühtegi põhjust ega kahtlust, et nimetatud tehingut mitte sooritada ega

andmeid, mis viitaks maksupettusele. Käesolevas asjas ei ole MTA esitanud ühtegi tõendit, mis

tõendaks, et Koalabi Baltic OÜ oleks teinud kaebajaga maksukohustuse vältimiseks koostööd.

Kaebaja on mõistlikkuse piires kontrollinud sõiduki ajalugu ja müüja tausta ning ta ei saanud teada

ega ette näha, mida asub Koalabi Baltic OÜ juhatuse liige tegema pärast tehingu tegemist. Kaebaja

asus peale vaidluse tekkimist uurima sõiduki täpset päritolu ning võttis ühendust sõiduki üle-

eelmise omanikuga, kes kinnitas, et on dokumentatsiooni MTA-le edastanud. MTA on otsustanud

tõendeid aga ignoreerida. Tõenditest nähtub, et Koalabi Baltic OÜ ise näitas üles sõiduki ostusoo-

vi, kellele väljastati ja kes tasus ka arve. Kirjavahetus Taani ettevõttega tõendab, et tehingu osa-

poolteks olid Taani ettevõte ja Koalabi Baltic OÜ ning kaebaja ei omandanud sõidukit Taanist

nagu ekslikult väidab MTA.

5.4 MTA on jätnud kaebajale tagamata võimaluse tutvuda asja tervikliku toimiku materjalidega.

Kaebajal on võimatu selgitada ja tõendada materjalide olemasolu, mida kaebaja kunagi näinud ei

ole.

MTA seisukoht

6. MTA ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. MTA leiab, et vaieldav maksuotsus on õi-

guspärane, nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.

6.1 Tehingud OÜ-dega Puumaja, Elmari Talu ja Tööjõuabi.

MTA nõustub kontrollakti p-des 1.2.1.3, 1.2.2.3 ja 1.2.3.4 toodud maksuhalduri järeldustega ning

vaideotsuse p-des 19-28 toodud analüüsi ja seisukohtadega. OÜ Puumaja ja OÜ Elmari Talu nimel

4(13)

väljastatud arved on üldsõnalised ning ei võimalda veenduda tehingute tegelikus majanduslikus

sisus. Samuti ei ole kaebaja esitanud dokumentaalseid tõendeid väidetavalt soetatud teenuste koh-

ta, mis selgitaksid tehingute sisu ja kinnitaksid nende toimumist. Kaebaja ja OÜ Puumaja ja OÜ

Elmari Talu seaduslike esindajate selgitused on vastuolulised ning nende pinnalt puudub igasugu-

ne võimalus tuvastada, mis on tehingute tegelik sisu. Seoses kaebaja ja OÜ Tööjõuabi vahelise

tehinguga nõustub MTA maksuotsuse p-s 2.2.2 toodud järeldustega ning on seisukohal, et kaebaja

ei soetanud tööjõurendi teenust OÜ-lt Tööjõuabi, vaid viimase nimel koostatud arveid kasutas

kaebaja vaid selleks, et viia ettevõtlusest välja rahalisi vahendeid ilma makse maksmata. Mak-

suhaldur on välja arvutanud, et selliselt toimides oli kaebajal võimalik ettevõtlusest välja viia üle

56 tuhande euro, mis oli justkui renditööjõu kasutamise eest. Maksuhalduril on õigus ja kohustus

hinnata äriühingu poolt tehtud kulutuste seotust ettevõtlusega ning seejuures võib-olla indikaato-

riks tavatu majanduslik ebaotstarbekus.

6.2 Tehing Koalabi Baltic OÜ-ga.

MTA nõustub maksuhalduri seisukohaga, et tehingut kaebaja ja Koalabi Baltic OÜ vahel ei ole

toimunud. Maksuhalduri seisukohta kinnitavad sõiduki ostu-müügi kohta erinevad ja vasturääki-

vad seletused, millele on viidatud kontrollakti punktis 1.2.4.5. Komisjonimüük ei eelda komisjo-

nimüügis oleva vara väljaostmist, mistõttu on põhjendatud maksuhalduri järeldus, et ostu-

müügitehingut kaebaja ja Koalabi Baltic OÜ vahel ei ole tegelikult toimunud ning kaebaja ostis

sõiduki vahetult Taani äriühingult, millisel juhul rakendub 0% käibemaksumäär. Seega, kui Eesti

käibemaksukohustuslane ostab Taani käibemaksukohustuslaselt kaupu ning toimetab need Eestis-

se, maksustatakse sellist tehingut 0% määraga ning antud juhul sai kaebaja maksueelise seeläbi, et

tekitas liikmesriigi müüja ja enda vahele Eesti käibemaksukohustuslasest fiktiivse edasimüüja, kes

jättis käibemaksu riigile tasumata.

6.3 Maksumenetluse käigus on kogutud piisavalt tõendeid väitmaks, et tehingud ei ole toimunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Vaidlus on selles, kas kaebaja sai kontrolliperioodil OÜ-lt Puumaja finantsjuhi teenust ja

transporditeenust, OÜ-lt Elmari Talu projektijuhtimise teenust ja OÜ-lt Tööjõuabi tööjõurendi

teenust. Samuti on vaidlus selles, kas kaebaja soetas aprillis 2016 sõiduki Volvo Koalabi Baltic

OÜ-lt. Sellest sõltub, kas kaebajal on õigus viidatud äriühingute poolt väljastatud arvetel

kajastatud teenuste ja sõiduki Volvo soetamisel tasutud käibemaks enda sisendkäibemaksust maha

arvata ning kas nende teenuste eest tehtud väljamaksed saab lugeda ettevõtlusega mitteseotud

kuluks, millega kaasneb kaebajale tulumaksukohustus. Samuti sõltub sellest asjaolu, kas kaebajal

on tekkinud tööjõumaksude tasumise kohustus kümnele töötajale tehtud väljamaksetelt.

8. Kohus leiab, et maksuotsus on põhjendatud ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Maksuhaldur

on

lähtunud

maksu

määramisel

asjakohastest

käibemaksuseaduse

ja

tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksu seaduse, töötuskindlustuse seaduse ning kohustusliku

kogumispensioni seaduse normidest, on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning vastanud

kaebaja eriarvamuse väidetele. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohtadega. Kuna kaebuse

väited kattuvad kaebaja põhiseisukohtade osas juba eriarvamises ja vaides esitatud väidetega,

mida MTA on maksuotsuses juba käsitlenud ja millele on vaideotsuses juba vastatud, tugineb

kohus kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-ga 2 ka maksuotsuse, selle

osaks oleva kontrollakti ja vaideotsuse põhjendustele neid kõiki üle kordamata, märkides

vastuseks kaebusele järgmist.

9. Maksuhaldur leidis kontrollakti punktis 1.2.1, et kaebaja ei ole kontrollitaval perioodil OÜ-lt

Puumaja finantsjuhtimise ja raamatupidamise teenuseid soetanud, kuna finantsjuhi teenuse

soetamise kohta on koostatud üksnes üldsõnalised arved, mis ei võimalda tuvastada kes, mida ja

kui palju tegi, tööde kohta ei ole koostatud kuu lõpul kahepoolseid akte. Samuti ei ole arvete

alusel võimalik tuvastada millest on tingitud finantsjuhi teenuse hinna erinevus, ehk mis põhjusel

5(13)

on tundide arv kuude lõikes erinev. Seoses transporditeenusega märkis maksuhaldur, et puuduvad

teenuse tuvastamist tõendavad dokumendid ning poolte väited ei võimalda üheselt tuvastada,

millist teenust kaebaja OÜ-lt Puumaja väidetavalt soetas. Kaebaja vaidles maksuhalduri väidetele

vastu eriarvamuses ja maksuhaldur esitas oma seisukoha maksuotsuse p-s 5.1. Kohtumenetluses

on kaebaja põhiväited samad, mis on juba esitatud eriarvamuses.

Kohus leiab, et maksuhaldur tuvastas asjas kogutud tõendite põhjal õigesti, et kaebaja ja OÜ

Puumaja vahel tehingute toimumine ei ole tõendatud.

9.1 Kontrollakti punktis 1.2.1.1 käsitletud arvetel (maksutoimik lisad 21-24) toodud

finantsjuhtimise ja transporditeenuse osutamise aluseks on kaebaja ja OÜ Puumaja vahel

01.10.2009 sõlmitud leping nr 1-10/09. Nimetatud lepingu objektiks on finantsjuhtimise ja

raamatupidamise teenuse osutamine ning teostaja vastutavaks isikuks A.K. (maksutoimik lisa 20).

Lepingu järgi tasub tellija objektil teostatud tööde eest vastavalt tegelikult kulunud ajale kuu lõpul

koostatud kahepoolse akti alusel. Teenuse hinda on pooled lepingu kehtivuse ajal korduvalt

muutnud. Viimase ehk 01.10.2014 lisa järgi on teenus käibemaksuta 25 eurot tund. Seega nähtub

viidatud lepingust, et pooled on kokku leppinud teenuse osutamises ja selle eest tasumises

vastavalt teenuse osutamisele reaalselt kulunud ajale, mis kuulus fikseerimisele kuu lõpu seisuga.

Seega ei ole tegemist teenuse osutamisega nö fikstasu eest, selliselt et OÜ Puumaja oleks pidevalt

kättesaadav, nagu väidab kaebaja.

9.2 Kaebaja väiteid ei kinnita ka OÜ Puumaja poolt kaebajale tasumiseks esitatud arved. Arvetel

2-03/16 ja 2-04/16 on teenuse sisuks finantsjuhi teenuse osutamine, kuid arvete summa on

mõlema arve puhul erinev (2016 märtsis 934,50 ja aprillis 1059). Juhul, kui kaebaja väide oleks

õige, siis kajastuks mõlemal arvel sama summa, mis praegu on erinev. Samuti on A.K.

kinnitanud, et peab töö mahu kohta arvestust, mis samuti ei ühti kaebaja käsitlusega. Teenuse

tegeliku osutamise tõendamiseks ei esitanud kaebaja maksuhaldurile ühtegi tõendit, millest

tulenevalt on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et arvetel nr 2-03/16 ja 2-04/16 kajastatud

teenuse saamine ei ole tõendatud. Teenuse kohta ei ole koostatud akte ega töödele kulunud aja

arvestusi, arved on üldsõnalised, ega võimalda tuvastada, mida ja kui palju arvetel kajastatud

töötundide jooksul tegelikkuses tehti. Olukorras, kus puudub vaidlus selles, et kaebajal on ka

endal töötajad, kes raamatupidamisega igapäevaselt tegelevad ning majandusaasta aruande

koostamise teenust tellitakse eraldi lepingu alusel, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks vajanud

ning saanud täiendavat finantsjuhtimise teenust OÜ-t Puumaja.

9.3 Kohus leiab ka, et arvete 5-03/16 ja 5-03/15 puhul on MTA põhjendatult seadnud kahtluse

alla teenuse sisu, milleks väidetavalt oli transport, et tutvuda OÜ Mehtrans varadega. Kaebaja

soovis väidetavalt ettevõtet omandada. OÜ Mehtrans juhataja ei ole kinnitanud, et poolte

läbirääkimised ettevõtte omandamiseks oleksid jõudnud sellisesse faasi, et kaebajal oleks tekkinud

vajadus tutvuda selle varadega koha peal Haapsalus. Ettevõtte varadega tutvumise soovi saab

eeldada olukorras, kus müüja on potentsiaalsele ostjale edastatud varade loetelu, mille olemasolu

ostja soovib koha peal kontrollida. Ei ole eluliselt usutav, et A.K. sõitis OÜ Mehtrans varadega

tutvuma olukorras, kus ta ei teadnud, milline vara kuulub OÜ-le Mehtrans ja kus see vara asub.

Ettevõtte territooriumil paiknev vara ei pruugi veel olla ettevõtte vara ja samuti võib vara asuda

mujal. Ka OÜ Mehtrans juhatuse liikme Volli Laidmaa 28.12.2016 kirjast ei nähtu ettevõtte tõsist

müügi kavatsust, mistõttu ei ole transporditeenuse tellimine usutav. Kaebaja väiteid ei kinnita ka

kaebaja poolt 25.10.2016 poolt esitatud A4 formaadis kiri, millel nähtuvad käsikirjalised

märkused (maksutoimiku lisa 35). Kirja põhjal ei ole tuvastatav, selle koostamise kuupäev ega

selle koostaja isik. Samuti ei ole tuvastatav, et lehel kajastatud arvandmed pärinevad OÜ Mehtrans

aastaaruannetest. Samuti ei ole usutav, et kaebaja oleks soovinud osta igal kuul ühte ettevõtet ning

leppis kokku nö fikstasus selleks, et A.K. oleks vastava teenuse jaoks alati kätte saadav.

Maksumenetluses ei ole esitatud tõendeid, mis sellise huvi esinemist kinnitaksid. Samuti ei olnud

kaebaja maksuotsuse tegemise seisuga omandanud ühtegi ettevõtet.

6(13)

9.4 Maksuhaldur on põhjendatult viidanud ka kaebaja ja OÜ Puumaja esindaja ütlustes

esinevatele vastuoludele, mis pigem kinnitavad maksuhalduri järelduste õigsust. Mõlemad

osapooled küll kinnitavad teenuse osutamist, kuid nende selgitused teenuse sisu osas on olnud

erinevad, mis ei ole teenuse tegeliku osutamise puhul loogiline ja usutav. Kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud J.V. kinnitus (II kd tl 34-35) ja A.K. selgitus (II kd tl 33) ei lükka

eeltoodut ümber, kuivõrd on koostatud kaebaja poolt või kaebaja palvel maksumenetluse järgselt.

9.5 Eeltoodut kokku võttes nõustub kohus maksuhalduri kontrollakti p-s 1.2.1 ja maksuotsuse p-s

2.1 tehtud järeldusega, et kaebaja ei soetanud teenuseid OÜ-lt Puumaja, kuna tal endal olid

töötajad raamatupidamise korraldamiseks. Leping ja arved iseenesest ei tõenda, et teenus oleks

osutatud, kui muud tõendid kogumis seda ei kinnita. Seejuures on MTA tõendeid analüüsides

seadnud kahtluse alla teenuse saamise fakti, ning ei ole formaliseeritult leidnud, et teenuse

osutamine on puudulikult dokumenteeritud. Kaebajal on küll vaba voli valida kellega ja millistel

tingimustel ta lepinguid sõlmib, kuid samas peab kaebaja suutma maksumenetluses tõendada, et

lepingud on reaalsed ja neid on täidetud. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kaebaja väited, mille

kohaselt on äriühingud kõik maksud maksnud ning riik ei ole jäänud ilma maksutulust. Kaebaja

tegelik kasu seisnes selles, et tal oli võimalus viia ettevõttest raha maksuvabalt välja, kajastades

mittetoimunud tehinguid raamatupidamises. Osas, milles maksutulu on jäänud laekumata, ongi

kaebajale tehtud maksuotsus.

10. Kontrollakti punktis 1.2.3 ja maksuotsuse punktis 2.3 leidis maksuhaldur, et kaebaja ei

soetanud OÜ-lt Elmari Talu projektijuhtimise teenust, kuna teenuse soetamine ei ole tõendatud.

Maksuhaldur on vastanud kaebaja eriarvamuses toodud väidetele maksuotsuse punktis 5.1. Kohus

nõustub maksuhalduri järeldustega.

10.1 Tehingu kohta on esitatud arved nr 1282 ja nr 1284 (maksutoimik lisad 25 ja 26). Mõlemad

summas 999 eurot pluss käibemaks. Arved on koostanud OÜ Elmari Talu juhatuse liige G.K..

Arvete sisu on projektijuhtimine. Puudub vaidlus, et OÜ Elmari Talu ja kaebaja vahel ei ole

sõlmitud kirjalikku lepingut. Samas peab ka suulise lepingu puhul olema tehing dokumenteeritud

viisil, mis võimaldab kahtluse korral teenuse osutamise/saamise fakti tõendada. Kohus nõustub

kaebajaga et asjaolu, et arvetel on kajastatud teenuse nimetusena „projektijuhtimise teenus“, ei

anna veel iseenesest alust väita, et teenust ei ole saadud. Samuti on viidatud arvete põhjal võimalik

väita, et pooled võisid kokku leppida fikseeritud tasus selliselt, et OÜ Elmari Talu oleks kaebajale

kättesaadav. Samas puudub teenuse osutamise/saamise kohta peale arvete mistahes

dokumentatsioon ning selles osas ei ole poolte vahel ka vaidlust. G.K. ei ole ka kinnitanud, et ta

on hooldus- ja elektritöid teinud. Kaebaja väidab hoopis, et teenuse sisuks oli see, et G.K.

korraldas läbi oma ettevõtte OÜ Elmari Talu kõikide kaebaja elektriprobleemide lahendamise.

Seda tõendavad kaebaja väidete kohaselt P.E. ütlused, G.K. suuliste seletuste protokoll, J.V.

suuliste seletuste protokoll ning A. T. suuliste selgituste protokoll. Kontrollaktis ja maksuotsuses

on viidatud isikute ütlusi piisava põhjalikkusega analüüsitud ning kohus nõustub maksuhalduri

väidetega neid kordamata.

10.2 Kohus leiab ühtlasi, et väidet, et teenust ei ole saadud tõendab eelkõige asjaolu, et kaebajal

puudus vajadus sellise teenuse järele, mille osutamise kohta on kaebaja poolt kirjeldatud isikud

andnud ütlusi. G.K. seletuste (maksutoimik lisa nr 13) kohaselt pidi ta olema nö vahendaja ning

tagama, et seadmed töötaksid, seejuures otsima inimese, kes töö ära teeks peale seda, kui P.E.lt või

J.V.lt laekub informatsioon probleemi olemasolu kohta. Tööd ise G.K. ei teinud ning seadmetele

iseseisvalt juurde ei pääsenud. G.K. ei kasutanud töö tegemiseks oma materjale. Seega on OÜ-lt

Elmari Talu tellitud teenused seotud seadmete hooldamise ja korrashoiu tagamisega, mille osas on

kaebajal võimalik pöörduda otse teenuseid pakkuvate äriühingute poole ning tellida nendelt teenus

otse ja ilma vahendajata. Vahendaja kasutamine on ebamõistlik olukorras, kus vastava pöördumise

saaks teha ka kaebaja enda töötaja telefoni teel ja vahendustasuta. Ei ole usutav, et vajalik oleks

elektriga seotud küsimustes pöörduda OÜ Elmari Talu poole selleks, et leida probleemile

vahendaja abil lahendus. Vastavas küsimuses on võimalik pöörduda teenuse osutaja või seadme

7(13)

paigaldaja poole. Seega ei ole usutavalt tõendatud, et teenus oli kaebajale vajalik. Kohus leiab,

eluliselt ei ole usutav, et äriühing maksab igakuiselt 999 eurot teenuse eest, mida ta tegelikkuses ei

vaja ning millist kulutust tal on võimalik vältida.

10.3 Kohus leiab, et asjakohane on ka maksuhalduri viide, mille kohaselt ei ole OÜ Elmari Talu

teenuse osutamist oma majandusaasta aruannetes aastatel 2014-2015 kajastanud. Vastavaid

aruandeid ei ole kohtule küll esitatud, kuid kaebaja ei ole väitele ka vastu vaielnud, millest

tulenevalt loeb kohus MTA väite usutavaks. Kohus nõustub, et teenuse tegeliku osutamise korral

ei ole usutav, et OÜ Elmari Talu oleks jätnud poole oma müügikäibest aastaaruandes

määratlemata või kajastamata.

11. Maksuotsuse punktis 2.2.2 on maksuhaldur leidnud, et tööjõurendi teenuse soetamine OÜ-lt

Tööjõuabi maksustamisperioodil märts-aprill 2016 ei ole tõendatud. Hinnates asjas esitatud

tõendeid kogumis jõudis maksuhaldur järeldusele, et kaebaja ei ole kontrollitaval perioodil teinud

tehinguid OÜ-ga Tööjõuabi ning tehingud on näilikud. Maksuhalduri poolt kogutud tõendid, teave

ja järeldused on kajastatud kontrollakti punktis 1.2.2. Kordamata üle kõiki maksuhalduri järeldusi,

leiab kohus, et maksuhalduri järeldused seonduvalt kaebaja ja OÜ Tööjõuabi vaheliste tehingutega

on õiged.

11.1 Kaebaja on väitnud nii maksumenetluses kui ka kohtumenetluses, et kuna kõik tööjõumaksud

on OÜ Tööjõuabi poolt tasutud, kumbki õigussuhte osapool ei ole saanud mistahes majanduslikku

kasu (va OÜ Tööjõuabi marginaalne kasu ca 400 eurot kuus) ning riik ei ole seetõttu saanud

mistahes kahju, ei ole MTA versioon juhtunust eluliselt usutav. Kaebaja väidete kohaselt ei ole

kaebaja saanud tööjõurendi kaudu mistahes maksueelist ning kaebaja ja OÜ Tööjõuabi vahelise

õigussuhte eesmärgiks oli, et kaebaja soovis vältida mistahes töötajatega seotud vaidlusi.

Puudub vaidlus, et 10 töötajale, keda väidetavalt kasutati renditööjõuna, on kontrolliga hõlmatud

perioodil makstud töötasu OÜ Tööjõuabi arvelt (maksutoimik lisa 34). Samuti puudub vaidlus

selles, et tööjõumaksude deklareerijaks ja tasujaks on olnud OÜ Tööjõuabi. Nõustuda ei saa aga

sellega, et kaebaja ei saaks sellisel viisil kajastatud tehingute kaudu maksueelist. Tõepoolest, kuna

OÜ Tööjõuabi on tööjõumaksud riigile tasunud, siis selles osas ei ole riigile kahju tekkinud.

Kohus nõustub, et kuna vaidluse all ei ole küsimus sellest, et tööajad on tööd teinud (vaidlus on

selles, kellele töötajad tööd on teinud) ning väljamaksed saanud, siis tulnuks tööjõumaksud tasuda

ka siis, kui töötajad olnuks vormistatud kaebaja töötajatena. Maksuotsuse kohaselt ei seisnenud

OÜ Tööjõuabi nimel arvete koostamise tegelik kasu aga tööjõumaksude tasumata jätmises, nagu

ekslikult leiab kaebaja. Tegelik kasu seisnes selles, et kaebajal oli võimalik tegelikult mitte

toimunud tehingute kohta koostatud arvete alusel igakuiselt raha äriühingust välja viia. Kaebaja on

saanud ebaseadusliku maksueelise, kuna on kajastanud tegelikult mittetoimunud tehingute kohta

vormistatud arveid raamatupidamises sisendkäibemaksu alusetu suurendamise eesmärgil. Samuti

on kaebaja OÜ Tööjõuabi nimel koostatud arvete raamatupidamises kajastamisega tekitanud

võimaluse raha ettevõttest maksuvabalt väljaviimiseks. Maksuhalduri arvestuste kohaselt on

kaebaja maksueelis seonduvalt OÜ Tööjõuabi poolt kaebajale igakuiselt koostatud arvetega ca

56 000 eurot aastas, st ca 5000 eurot kuus (maksuotsuse p 2 ja kontrollakti p 1.2.2.3.8). Seega ei

ole õige kaebaja arutluskäik sellest, et praegusel juhul ei ole kaebaja saanud maksueelist ning et

maksuhaldur ei ole vastavale asjaolule maksuotsuses tuginenud. Tõepoolest ei ole iseenesest

midagi keelatut selles, et kaebaja osanik on ühtlasi OÜ Tööjõuabi osanik ja et osanik soovib

äritegevust korraldada selliselt, et palgata töötajad OÜ-sse Tööjõuabi ja neid sealt vajadusel

rentida. Praegusel juhul on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et vastavat tehingut ei ole reaalselt

toimunud, millest tulenevalt on koostatud ka maksuotsus seonduvalt OÜ Tööjõuabi arvetega.

11.2 Kohus leiab, et maksumenetluses ega ka kohtumenetluses ei leidnud tuvastamist, et OÜ

Tööjõuabi on kaebajale tööjõurendi teenust osutanud.

11.2.1 Puudub vaidlus selles, et kaebaja ja OÜ Tööjõuabi vahel ei ole tööjõurendi teenuse

osutamiseks sõlmitud kirjalikku lepingut. Samas ei tõenda ainuüksi lepingu puudumine asjaolu, et

8(13)

vastavat teenust ei ole osutatud ega saadud. Samas eeldab tööjõurendi kasutamine arvestuse

pidamist, millises mahus teenuse osutaja teenust osutab ja millises mahus teenuse saaja teenust

saab. OÜ Tööjõuabi poolt kaebajale tasumiseks esitatud arvetel sisaldub üksnes üldsõnaline märge

„tööjõurent“. Teenuse mahuks on mõlemal arvel 1 tükk, kuid arvete summad on erinevad. Teisi

dokumente maksuhaldurile ei esitatud, mistõttu ei ole viidatud arvete põhjal võimalik tuvastada,

millistel objektidel, milliseid töid ja millises mahus töötajad tegid. Vastavat asjaolu ei selgitanud

maksumenetluses ka kaebaja seadusjärgne esindaja J.V., kelle ütlused jäid üldsõnalisteks ning kes

ei osanud nimetada objekte, kus töötajad töid tegid peale selle, et osa töötajad võisid töötada

Kakumäe sadamas (maksutoimik lisad 7 ja 8).

11.2.2 Selliseid tõendeid ei esitanud kaebaja ka kohtumenetluses. Kaebaja esindaja esitas kohtule

P.E. poolt 28.07.2017 koostatud seletuskirja (I kd, tl 56 57) ja kaebaja poolt oma klientidele

esitatud arved (I kd tl 58-160). Kaebaja koostas kohtumenetluses ka arvestuse, millelt nähtub,

millise kaebaja kliendile tasumiseks esitatud arve alusel on mingi töötaja tööd teinud ning millist

tehnikat on seejuures kasutatud. Arved on väljastatud kaebaja poolt tema klientidele. Kohtu

hinnangul tõendavad viidatud tõendid küll seda, et kaebaja klientidele on teenuseid erinevatel

objektidel osutatud, kliendid on teenuseid saanud ja teenuse osutamiseks on kasutatud tööjõudu ja

tehnikat. Samuti nähtub arvetelt, et õigussuhtes kaebaja ja tema klientide vahel on peetud arvestust

kulunud aja ja materjalide üle. Samas ei ole kaebaja näidanud, kuidas omavad viidatud arved ja

arvestused puutumust kaebaja ja OÜ Tööjõuabi vahelise õigussuhtega. Kaebaja on küll tõendanud,

et töötajad tegid tööd konkreetsetel objektidel, kuid ei ole tõendanud, et töötajad olid Tööjõuabi

OÜ töötajad, keda kaebaja rentis. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid tõendavad

üksnes seda, et kaebaja on kasutanud tööjõudu, et teha töid oma klientidele. Asjaolu, et kaebaja on

teenust oma klientidele osutanud, ei tõenda, et ta on soetanud selleks tööjõu rendi teenust OÜ-lt

Tööjõuabi. Maksuhaldur ei seagi kahtluse alla, et kaebaja puhul on tegemist tegutseva ettevõttega,

kellel on kliendid ja käive. Maksuhaldur leiab hoopis, et kaebajal on endal olemas oma töötajad,

keda ta faktiliselt kasutas teenuse osutamiseks ning ei pidanud tööjõudu rentima. Kohtu hinnangul

kinnitavad eelpool nimetatud tõendid maksuhalduri järelduste õigsust.

11.2.3 Viidatud järeldust kinnitab ka asjaolu, et isik, kes pidas väidetavalt töötundide arvestust

ning korraldas kõike töötajatega seonduvat, oli kaebaja töötaja P.E. Seda kinnitas kohtuistungil

P.E. ning maksumenetluses kaebaja seadusjärgne esindaja J.V. (maksutoimik lisa 7 ja 8). J.V.

kinnitas ka seda, et töötajatele arvutab palgad välja kaebaja juhiabi. Seega korraldasid kõike

töötajatega seonduvat kaebaja enda töötajad ning OÜ Tööjõuabi oli üksnes väljamakse tegija.

Kohtu hinnangul võis P.E. küll pidada töötundide arvestust päevade ja töötajate lõikes, kuid

viidatu ei kinnita, et arvestust peeti eesmärgiga esitada arve OÜ-le Tööjõuabi renditööjõu

kasutamise eest. Kuna P.E. oli kaebaja töötaja ning nimetatud arvestused olid klientidele arvete

esitamise aluseks on usutav, et P.E. pidas arvestust, et kaebaja saaks esitada arved oma klientidele.

11.2.4 Kohus märgib, et asjaolu, et väljamaksed töötajatele teostati OÜ Tööjõuabi arvelduskontolt,

ei muuda töötajaid veel OÜ Tööjõuabi töötajateks. Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks, kas

töötaja on tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada

tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluda tööandja

korraldustele, juhistele, töökorrale. Ka kaebaja ise on väitnud, et töötaja ja tööandja vaheline suhe

ei teki ainuüksi selle alusel, kuidas on mingeid dokumente vormistanud mingi juriidiline isik või

kuidas on lahendatud bürokraatlikud küsimused. Töötaja ja tööandja vahel peab olema sotsiaalne

subordinatsiooni suhe ning selles peavad esinema töölepingu seaduses sätestatud alused. Seega

leiab ka kaebaja, et töösuhte olemasolu või puudumine tuleb tuvastada tegelike asjaolude alusel,

mitte formaalselt. See tähendab kohtu hinnangul ühtlasi, et töötajatele töötasu maksmine ja

tööjõumaksude tasumine OÜ Tööjõuabi poolt ei tõenda veel, et töötajatel oli töösuhe OÜ-ga

Tööjõuabi. Töötajad tegid tegelikkuses tööd kaebaja klientide heaks, kasutasid selleks kaebajalt

saadud vahendeid, allusid kaebaja töötaja (P.E.) juhtimisele ja kontrollile ning kaebaja töötaja

pidas tööaja arvestust. Nimetatud faktid kogumis viitavad sellele, et tegemist oli kaebaja, mitte aga

9(13)

OÜ Tööjõuabi töötajatega. Mitte ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et töötajad allusid OÜ-le

Tööjõuabi või et viidatud ettevõttes oleks olnud isik, kes oleks andnud töötajatele töösuhtega

seoses korraldusi. Seda tegi kaebaja töötaja P.E. Seega on kohus seisukohal, et maksuhaldur on

õigesti leidnud, et isikud, kellele OÜ Tööjõuabi nimel tehti väljamakseid, olid faktiliselt kaebaja

enda töötajad.

11.2.5 Kaebaja väiteid ei kinnita ka kohtumenetluses esitatud 5 töölepingut, töötajate ja kaebaja

seadusliku esindaja poolt kohtumenetluses koostatud seletuskirjad ja asjaolu, et töötaja S. J. on

esitanud OÜ Tööjõuabi vastu nõude töövaidluskomisjonile. Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei ole

esitanud maksumenetluses maksuhaldurile töölepinguid, mis on esitatud kohtule. Sellest tulenevalt

ei saa kohus kontrollida, kas need on vormistatud nendel märgitud kuupäevadel või hiljem

seonduvalt käesoleva kohtumenetlusega. Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist usaldusväärsete

tõenditega, kuna ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks jätnud lepingud maksuhaldurile esitamata,

kui tal need olid juba maksumenetluses olemas. Samas ei ole viidatud töölepingute olemasolul

asjas ka sisulist tähendust, kuivõrd tõendatud on, et väljamakseid töötajatele on tehtud OÜ

Tööjõuabi arvel ning ka tööjõumaksud on tasutud OÜ Tööjõuabi poolt. Kohus asus eelpool

seisukohale, et töösuhte olemasolu või puudumine tuleb tuvastada faktiliste asjaolude alusel.

Asjaolul kas või kuidas töösuhe on vormistatud, ei ole määravat tähtsust. Nagu kohus eelpool

leidis, ei ole praegusel juhul tõendatud, et töötajad tegid tööd OÜ-le Tööjõuabi ning viimane ei

olnud õigussuhetes töötajatega nende tööandjaks. Seega on asjaolu, et tööleping on vormistatud

töötajate ja OÜ Tööjõuabi vahel sisulise tähenduseta, kui teised tõendid selle sisu ümber lükkavad.

Asjakohane ei ole ka kaebaja poolt esitatud S. J. avaldus Töövaidluskomisjonile, kuna väidetava

töösuhte algus ei jää maksuotsusega hõlmatud perioodi. Töötajate P. A., K. K. ja kaebaja

seadusliku esindaja poolt kaebaja nõudel koostatud seletuskirjad ei tõenda kaebaja väiteid

põhjusel, et viidatud seletused on võetud kaebaja poolt, ning ütlused võisid olla mõjutatud kaebaja

soovidest. Töötajad ei ole ka kirjeldanud, millist tööd nad väidetava töösuhte alusel tegid, millistel

objektidel jne. Seega ei tõenda seletused kaebaja väiteid ka sisuliselt. Asjaolu, et töötajad

kinnitavad formaalselt töösuhte olemasolu, ei ole piisav.

Kaebaja märgib õigesti, et maksumenetluses ei ole maksuhaldur võtnud ütlusi nendelt isikutelt,

kellele on tehtud makseid OÜ Tööjõuabi arvelduskontolt. Samas on maksuhaldur vaba otsustama,

milliseid tõendeid ta maksumenetluses kogub. Kohus leiab, et olukorras, kus maksuhaldur oli

kogunud tõendeid ning jõudnud juba kogutud tõendite põhjal järeldusele, et väljamaksete saajad

olid faktiliselt kaebaja töötajad, ei ole maksuhaldur rikkunud uurimiskohustust, kui jättis

väljamaksete saajatelt maksumenetluses ütlused võtmata.

Kohus nõustub maksuhalduriga ka selles, et OÜ Tööjõuabi ning kaebaja vahelise tehingu

puudumisele viitab asjaolu, et OÜ Tööjõuabi ei olnud reaalselt tegutsev äriühing ning osutas

teenust üksnes kaebajale ning maksed laekusid üksnes kaebajalt.

Eeltoodust tulenevalt on MTA õigesti leidnud, et tõendatud ei ole renditööjõu kasutamine ega

teenuse osutamine.

12. Maksuotsuses ja kontrollaktis on leitud, et kaebaja ei soetanud aprillis 2016 sõidukit Volvo

FH-460 Koalabi Baltic OÜ-lt , vaid soetas sõiduki ise otse Taanist, s.o tegemist on ühendusesisese

käibega, millele rakendatakse 0% käibemaksumäära. Sisuliselt on maksuotsuses leitud, et kaebaja

osales maksupettuses, et saada maksueelis ühendusesisese kauba võõrandamisel kehtivat 0%

käibemaksu määra ära kasutades. Maksuotsuses küll ei ole viidatud konkreetsele sättele, millest

lähtuvalt tuleb maksuhalduri arvates sõiduki Volvo soetustehingutele kohaldada 0%

käibemaksumäära, kuid see ei ole selline puudus, mis tingiks maksuotsuse õigusvastasuse. Kohus

selgitab, et käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ art 138 lg 1 kohaselt vabastavad liikmesriigid

käibemaksust kaubatarned, mille müüja, soetaja või nende nimel tegutsev isik lähetab või veab

sihtkohta väljaspool enda territooriumi, kuid ühenduse territooriumil, teisele maksukohustuslasele

või mittemaksukohustuslasest juriidilisele isikule, kes sellena tegutseb, muus liikmesriigis kui

kaupade lähetamise või veo alguse liikmesriigis. KMS näeb ühendusesisese käibe (KMS § 7 lg 1)

10(13)

puhul ette 0% määra (KMS § 15 lg 3 p 2), mis on direktiivi art 138 lg 1 mõttes maksuvabastus.

Seega, kui Eesti käibemaksukohustuslane ostab Taani käibemaksukohustuslaselt kaupa ning

toimetab selle Eestisse, maksustatakse sellist tehingut 0% määraga. Seda erinevalt riigisisesest

kauba soetusest, mil müüja lisab arvele 20% käibemaksu ning ostjal tekib kauba ettevõtluse

tarbeks soetamisel õigus deklareerida arve alusel tasumisele kuuluv käibemaks enda

sisendkäibemaksuna (KMS § 1 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1, § 15 lg 1, § 29 lg-d 1 ja 3). Reaalsete

tehingute puhul on ettevõtja tulud ja kulud mõlemal juhul samas suuruses, sõltumata sellest, kas

Eestis edasimüüdav kaup soetatakse ühendusesiseselt või teiselt Eesti käibemaksukohustuslaselt.

Maksupettuse korral saavutatakse alusetu maksueelis aga seeläbi, et välisriigi müüja ja Eesti ostja

vahele tekitatakse Eesti käibemaksukohustuslasest fiktiivne edasimüüja, mis loob tegelikule

ostjale formaalse õiguse deklareerida sisendkäibemaksu, samas kui fiktiivne edasimüüja vastavat

käibemaksu riigieelarvesse ei tasu. Sisuliselt võimaldab selline skeem soetada teisest liikmesriigist

riigieelarveliste vahendite arvel kaupa 20% soodsamalt.

Kontrollaktist ja maksuotsusest järeldub, et maksuotsuse aluseks on eelpool kirjeldatud

maksupettuse kahtlus: kaebaja soetas ühendusesiseselt kaupa, kasutades formaalse vahelülina

Koalabi Baltic OÜ-d, et saada alusetult deklareeritud sisendkäibemaks enammakstud

käibemaksuna tagasi. Ehkki maksuotsuses ei ole maksuotsuse alust (põhjendatud kahtlus

maksupettuses osalemise kohta) üheselt välja toodud, ei tee see praegusel juhul võimatuks

maksuotsuse tegeliku aluse mõistmist. Kohtupraktika kohaselt ei pea maksumenetlusega ja

maksuotsusega tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses. Maksuotsuses on vaja

näidata, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus, ehk nimetada need asjaolud ja

tõendid, mis seda kahtlust põhjendavad (nt Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-15-13 p 10). Praegusel

juhul kinnitavad maksupettuse kahtlust maksumenetluses kogutud tõendid kogumis, millest

järeldub, et kaebaja ei soetanud sõidukit Volvo Koalabi Baltic OÜ-lt vaid soetas selle ise otse

Taanist.

12.1 Kaebaja on menetluses väitnud, et võttis sõiduki Volvo komisjonimüüki. Tunnistaja T. P. on

nii maksumenetluses (maksutoimik lisa nr 16) kui ka 21.03.2018 toimunud kohtuistungil

selgitanud, et kuivõrd sõiduk läks liisingusse on pankade nõue, et kaebaja (või mõni muu

usaldusväärne koostööpartner) on sõiduki omanik. See oli ka põhjuseks, miks kaebaja väidetavalt

sõiduki 01.04.2016 tehingu alusel Koalabi Baltic OÜ-lt omandas. Kohus märgib, et

komisjonimüük ei eelda, et kaebaja oleks pidanud saama sõiduki omanikuks. Komisjonilepingu

kohaselt oleks kaebaja olnud tehingus üksnes vahendajaks ning tegelik tehing oleks teostatud

sõiduki tegeliku müüja ja ostja (panga) vahel. Pigem on väide komisjonimüügi kohta esitatud

selleks, et selgitada asjaolu, miks oli kaebaja sõiduki olemasolust teadlik juba enne selle

väidetavat soetamist Koalabi Baltic OÜ-lt. Kohus leiab, et väide mille kohaselt pidi kaebaja

panga nõudel saama enne sõiduki liisingusse andmist selle omanikuks, ei ole eluliselt usutav ja on

vastuolus lepinguvabaduse printsiibiga. Kui kaebaja väide oleks õige, piiraks see oluliselt

rasketehnikaga teostatavaid tehinguid ja moonutaks lubamatult konkurentsi. Kaebaja ei ole ka

tõendanud, et rasketehnika müük toimub üksnes T. P. poolt kirjeldatud viisil. Kohus loeb küll

usutavaks, et panga jaoks võib olla oluline, et sõiduki müügihind vastaks selle harilikule

väärtusele ning sõiduki hinna selgitamisel aktsepteerib pank usaldusväärseid partnereid, sh

kaebajat. Samas ei ole usutav, et pank seaks piiranguid müüja isiku suhtes. Seega on usutav, et

sõiduki müügiks liisingusse pidi müüja saama panga usaldusväärse partneri hinnangu sõiduki

väärtusele. Usutav ei ole aga, et pank soostus ostma teatud liiki sõiduki vaid teatud isikutelt, st

antud juhul kaebajalt. Seega ei pidanud kaebaja omandama sõidukit Koalabi Baltic OÜ-lt selleks,

et see oleks võimalik anda liisingusse. Pigem omandas kaebaja sõiduki Koalab Baltic OÜ-lt

selleks, et saada formaalselt õigus deklareerida sisendkäibemaksu.

12.2 Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kui tehing oleks toimunud kaebaja töötaja T. P. poolt

maksumenetluses (maksutoimik lisa nr 16) ja kohtumenetluses (21.03.2018 istungi protokoll)

kirjeldatud viisil, oleks T. P. jätnud sõiduki omaniku välja selgitamata. Asjaolu, et kaebaja

11(13)

väidetavalt sõiduki omaniku vastu huvi ei tundnud, viitab sellele et tegelikkuses ei soetatud

sõidukit Koalabi Baltic OÜ-lt. Kaebaja juhatuse liige J.V. selgitas sõiduki Volvo soetuse osas

maksuhaldurile (maksutoimik lisa 6), et tema Koalabi Baltic OÜ tehingutest ei tea, T. (T. P.)

tegeles sellega ja see oli komisjonimüügis. T. P. selgitas 21.03.2018 toimunud kohtuistungil, et

asjaolu, kas Koalabi Baltic OÜ on ka tegelikult sõiduki omanik T. P. ei kontrollinud väites, et seda

ei saa kontrollida, kuna vastav andmebaas puudub. Tehnilises passis omanikku kirjas ei olnud.

Hiljem, peale maksuametis vestlusel käimist kirjutas ta Volvo esindusse Taanis ja palus meelde

tuletada kogu selle veoautoga seonduva, sh maksekorraldused, kust raha tuli jne. Talle saadeti

kogu info skanneritud kujul. Küsida oskas ta seetõttu, et sai MTA-lt teada, firma nime, kust sõiduk

soetatud oli. Koalabi Baltic OÜ puhul keegi mees helistas ja soovis tuua sõiduki Volvo

komisjonimüüki. Koalabi Baltic OÜ esindajaga ta kohtunud ei ole, suhtles vaid telefoni teel.

Kohus leiab, et T.P. oleks saanud nõuda omandiõigust tõendavate dokumentide esitamist eeskätt

Koalabi Baltic OÜ esindajalt. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja soetas sõiduki isikult, kelle osas tal

puudub kindlus, et see on sõiduki omanik. Samuti ei ole usutav, et sõiduk soetatakse isikult, kelle

isikusamasust ega puutumust sõidukiga ei kontrollita ega peeta seda ka oluliseks. Kohus leiab, ka

et kuna T. P. oskas peale maksuhalduri juures käimist pöörduda Taani Volvo esindusse sõiduki

omandiõiguse selgitamiseks, oleks ta saanud seda teha ka enne maksuhalduri juures käimist.

Samas ei ole kohtu hinnangul usutav, et T. P. vastavad päringud tegi. Kaebaja ei esitanud

maksuhaldurile T. P. päringuid, mida isik väidetavalt tegi Taanis asuvale Volvo esindusele.

Edastati üksnes väidetavalt Taanist saadud info ilma päringuid sisaldavate kaaskirjadeta. Pigem on

tõenäoline, et Taanist saadud teavet (maksutoimik lisa 33) ei saanud T. P. Taanist, vaid see oli

olemas kaebajal, kes suhtles Taani müüjaga Koalabi Baltic OÜ vahendusel. Kohtu arvates ei ole

ka eluliselt usutav, et Volvo esindus oleks soostunud väljastama e- kirjavahetuse,

maksekorraldused ja arved neile tundmatule isikule, kes andmeid telefoni teel küsis. Küll aga said

vastavad andmed olla olemas kaebajal, kes tõenäoliselt tegi Koalabi Baltic OÜ-ga sõiduki

soetamisel koostööd.

12.3 Maksuhaldur on maksumenetluses tuvastanud, et telefoninumber, millel T. P. Koalabi Baltic

OÜ juhatuse liikmega suhtles, ei ole kunagi olnud kasutusel Koalabi Baltic OÜ või selle juhatuse

liikme A.V. telefoninumbrina. Samuti ilmneb maksutoimiku materjalidest ning maksuhalduri

esindaja poolt T. P.le kohtuistungil esitatud küsimusest, et maksuhaldurile ei ole esitatud e-

kirjavahetust, mis väidetavalt toimus T. P. ja Koalabi Baltic OÜ esindaja vahel seoses

müügiprotsessiga (edastati müügileping jne). Seega ei ole usutav, et vastav e-kirjavahetus kaebaja

ja Koalabi Baltic OÜ vahel toimus.

Ka Koalabi Baltic OÜ ei ole tehingut kaebajaga kinnitanud ning sõiduki müüki oma aprilli 2016

KMD-l kajastanud. Koalabi Baltic OÜ esindaja A.V. ütlused maksumenetluses (maksutoimik lisa

15) olid äärmiselt lakoonilised ja üldsõnalised ning nendest järeldus, et ta tehingu sisust ei tea.

Sellele viitab ka maksuhalduri selgitus, mille kohaselt väitis isik algselt, et ta ei mäleta OÜ-st

Tallchart midagi ning ei tea, et oleks ettevõttega tehinguid teinud. Ütlusi muutis ta peale seda, kui

maksuhaldur näitas talle Koalabi Baltic OÜ poolt koostatud arvet. A.V. ei osanud öelda, millisest

sadamast auto laevale pandi, ehkki tema nimel Taani firmale saadetud e- kirjas (maksutoimik lisa

33) on selgelt kirjas, et sõiduk tuleb laevale panna Fredericia sadamast. Samuti väitis ta, et sõiduk

toodi Leetu, kust keegi autojuhtidest selle ära tõi, kuigi väidetavalt oli ise eelnevalt helistanud R.

V.-le sõiduki äratoomise asjus. Sõiduki registrieelsel ülevaatusel käinud R. V. on väitnud, et ta

A.V.it ei tunne (maksutoimik lisa 17). Seega ei saa ta väita, et isik kellega ta kohtus, oli A.V.. Isik

väitis et teab, et helistaja oli A.V. üksnes helistaja ütlemise järgi. Samas on R. V. kirjeldanud

isikut, kes nimetas end A.V.iks, kui suurt ja paksu meest, heledamate lühikeste juustega, kes

rääkis eesti keeles. Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.4.5 aga märkinud, et R. V. kirjelduse

järgi ei olnud isikuks, kellega ta sõiduki Volvo asjus kohtus A.V., kuna A.V. on lühemat kasvu,

tumeda peaga ja räägib eesti keelt aktsendiga. Isik, keda R. V. kirjeldas, sarnaneb pigem kaebaja

juhatuse liikmele J.V.le. Kohtul ei ole alust nimetatud järelduses kahelda, kuna maksuhaldur on

12(13)

võtnud maksumenetluses seletused nii J.V.lt kui ka A.V.ilt. Nimetatu viitab asjaolule, et

tegelikkuses suhtles R. V. J.V., korraldades sellisel viisil sõiduki toimetamise Taanist Eestisse.

12.4 Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.5.5 põhjendatult viidanud ka vastuoludele T.P.e,

A.V.i ja R.V.i ütlustes, mis on omakorda vastuolus ka tehingu kohta koostatud dokumentidega.

Kohus nõustub maksuhalduri analüüsiga ning ei korda seda siinjuures üle. Viidatud vastuolusid ei

kõrvaldatud ka kohtumenetluses. Tunnistaja T.P. püüdis kohtumenetluses küll korduvalt selgitada

tehingu faktilisi asjaolusid, kuid versioonide paljususe juures jääb ikkagi arusaamatuks, millised

on need õiged faktilised asjaolud seoses tehinguga Koalabi Baltic OÜ. Samuti esines tunnistaja

ütlustes vastuolusid võrrelduna maksumenetluses antud ütlustega. Maksumenetluses väitis

tunnistaja, et võis käia ise sõiduki registrieelses kontrollis, kohtuistungil väitis aga kindlalt et ta

registrieelses kontrollis ei käinud. Samuti on vastuolu tunnistaja ütlustes seoses sõiduki

puudustega. T.P. ütlused on vastuolus ka R.V. suuliste seletustega (R.V. on andnud ütlusi, et andis

sõiduki dokumendid üle A.V.ile, T.P. väitis aga et sai dokumendid autojuhilt, st R.V.ilt). Kohus

leiab, et ütlustes esinevate vastuolude põhjenduseks on see, et T.P. on püüdnud esitada versiooni

toimunust selliselt, et see toetaks kaebaja positsiooni.

Eelpool kirjeldatud asjaolud loovad põhjendatud kahtluse, et A.V. ja T.P. on andnud

maksuhaldurile ja T.P. ka kohtule kokkuleppeliselt ebatäpseid ütlusi ning tehinguid Koalabi Baltic

OÜ ja kaebaja vahel kaebaja poolt kirjeldatud viisil ei ole toimunud. Maksuhalduri poolt

maksumenetluses tuvastatud asjaolud viitavad, et tegelikkuses soetas kaebaja sõiduki Volvo otse

Taani müüjalt, mitte Koalabi Baltic OÜ –lt ning tehingu ebaõige vormistamise ja ebaõigete ütluste

andmise eesmärgiks oli seda varjata.

12.5 Kaebaja ja Koalabi Baltic OÜ vaheliste tehingutega kaebaja ja Taani müüja vaheliste

tehingute varjamist toetavad ka muud maksumenetluses tuvastatud asjaolud. Näiteks on

maksumenetluses leidnud kinnitust, et Koalabi Baltic OÜ-l puudus 2016 aastal majandustegevus

(kontrollakti p 1.2.4.4), samuti on ettevõte vahetanud nime ja omanikku vahetult pärast väidetavat

tehingut kaebajaga, Taani ettevõtted ei ole deklareerinud müüki Koalabi Baltoc OÜ-le. Kogutud

tõendid viitavad koostoimes asjaolule, et kõnealuse Volvo soetus Taanist toimus algusest peale

kaebaja kontrolli all ja huvides ning sõiduki soetas kaebaja.

13. Maksuotsusest tulenevalt on maksuhaldur hinnanud sõiduki Volvo soetuse ümber. Vastava

õiguse annab maksuhaldurile MKS § 83 lg 4, mis sätestab, et näilikku tehingut ei võeta

maksustamisel arvesse. Ehkki vastavale normile ei ole maksuotsuses viidatud järeldub see üheselt

maksuhalduri hinnangust teostatud tehingu analüüsimisel. Tehingu näilikkus võib seisneda ka

selles, et tehing ei ole toimunud nende isikute vahel, keda lepingudokumendis lepingupooltena

näidatakse. Käesoleval juhul ongi maksuhaldur hinnanud ümber tehingupooled ning asunud

kontrolli tulemusena seisukohale, et sõidukit Volvo ei soetanud kaebaja Koalabi Baltic OÜ-lt vaid

otse Taani äriühingult Autohuset Vestergaard A/S (kontrollakti p 1.2.4.5). Kontrollaktis ja

maksuotsuses on kirjeldatud, milles seisnes saadud käibemaksu eelis.

14. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et maksuhaldur on teinud tõendite kogumi pinnalt

põhjendatud järeldused. Ehki puuduvad otsesed tõendid, mis tõendaksid, et Koalabi Baltic OÜ on

teinud kaebajaga koostööd, viitavad sellele asjas kogutud kaudsed tõendid. Riigikohus on rõhuta-

nud, et maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ongi maksuhalduril üldjuhul raske või võimatu

esitada maksuotsuses ja ka kohtule otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta. Maksupettuses osa-

lemise põhjendatud kahtlust kinnitavad seepärast enamasti asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis.

Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenet-

luses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usu-

tav. Olukorras, kus on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase osalemises maksupettuses, läheb

tõendamiskoormus vastavalt MKS §‑le 150 üle maksukohustuslasele.

15. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et

kaebaja ei ole maksustamisperioodil märts-aprill 2016 teinud tehinguid OÜ-ga Puumaja, OÜ-ga

13(13)

Elmari Talu, OÜ-ga Tööjõuabi ja Koalabi Baltic OÜ-ga ega ole nimetatud äriühingutelt kaupu ega

teenuseid saanud. Seega ei ole ka täidetud eeldused sisendkäibemaksu deklareerimiseks

ettevõtluse tarbeks soetatud kauba maksumuselt (KMS § 29 lg 1, § 31 lg 1).

Maksuotsusega on määratud kõnealuste tehingute osas lisaks käibemaksule ka tulumaks

ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt, st väljamaksetelt, mille kohta maksumaksjal puudub

raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument (TuMS § 51

lg 1 ja lg 2 p 3). Ettenähtud nõuetele vastava algdokumendina tuleb mõista dokumenti, mis

kajastab ettevõtlusega seotud kulude kandmist.

Sõiduki Volvo puhul on maksuhaldur tuvastanud, et see on kaebaja poolt soetatud, kuid mitte

Koalabi Baltic OÜ-lt (st Eesti käibemaksukohustuslaselt), vaid Taani äriühingult, kelle osas kehtib

ühendusesisese käibe korral 0% käibemaksu määr. Tehingute puhul OÜ-ga Puumaja, OÜ Elmari

Talu ja OÜ-ga Tööjõuabi on maksuhaldur leidnud, et teenuseid ei ole saadud ega osutatud. Seega

on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et kaebajale väljastatud arvetel puudub seos kaebaja

ettevõtlusega ning teostatud väljamaksetelt summas 118 265,94 kuulub tasumisele tulumaks

(TuMS § 51 lg 2 p 3).

Maksuotsusega on lisaks eeltoodule määratud ka tööjõumaksud seoses asjaoluga, et kaebaja ei

saanud tööjõurendi teenust OÜ-lt Tööjõuabi, vaid töötajad olid tegelikkuses kaebaja enda töötajad.

Kuna vaidlus puudub selles, et töötajad on väljamaksed saanud, kuid need ei ole tasutud kaebaja

poolt, siis on põhjendatult määratud tasumisele tööjõumaksud (sotsiaalmaks, tulumaks,

töötuskindlustusmaks, kohustusliku kogumispensioni maks) kokku summas 10 238,06 eurot

(TuMS § 40 lg 2, 4 ja 5, § 41 p 3, SMS § 9 lg 1 p 1 ja 4, TkindlS § 42 lg 1 p-d 1-3; KoPS § 11 lg 1

p-d 1 ja 4).

16. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et MTA 30.06.2017 maksuotsuse tühistamiseks puudub alus

ja kohus jätab kaebuse rahuldamata.

MENETLUSKULUD

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. MTA menetluskulude

hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg

1 ja § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 16.01.2019 KOHTUOTSUSEGA