4-18-1608/10 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

26. aprill 2018

Kohtuasja number

4-18-1608

Kohtukoosseis

Juhan Sarv

Kohtuasi

Karl Koiva suhtes KarS § 262 lg 1 tunnustel väärteomenetluse

lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja Põlvas) 28. märtsi 2018. a

määrus

Määruskaebuse esitaja

Karl Koiva (502042776814) kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas

Metsma

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-le Karl Koivale määruskaebe-

menetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 120 (ükssada

kakskümmend) eurot (sh käibemaks 20 eurot) ja riigi õigusabi osutamisega seoses kantud

sõidukulu hüvitiseks 19 (üheksateist) eurot 44 senti (sh käibemaks 3 eurot 24 senti). Lugeda

need summad menetluskuluks, mille hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kriminaal-

või väärteoasjas lõpplahendi tegemisel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning

kohtuväline menetleja. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil

isik sai käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur koostas 21. veebruaril 2018

väärteoprotokolli Karl Koiva kohta. Väärteoprotokolli kohaselt loopis K. Koiva 21. novembril

2017 kell 14.35 Põlva vallas Vastse-Kuuste alevikus xx juures kividega A.T., põhjustades

viimasele tervisekahjustuse. K. Koiva käitumine avalikus kohas oli vägivaldne ja ohustas teisi

isikuid ning nende vara. Sellise teoga rikkus K. Koiva korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-de 1 ja 2

nõudeid. Väärteoprotokollis märgiti, et K. Koiva tegu on kvalifitseeritav väärteona

karistusseadustiku (KarS) § 262 lg 1 järgi.

2. 22. märtsil 2018 saatis kohtuväline menetleja väärteoasja arutamiseks Tartu Maakohtule, taotledes

menetlusaluse isiku karistamist arestiga.

2(4)

3. Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018. a määrusega lõpetati K. Koiva suhtes KarS § 262 lg 1 tunnustel

toimuv väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 4 alusel ja väärteoasja

materjalid saadeti prokuratuuri kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

Maakohus leidis, et väärteoprotokollis K. Koivale ette heidetud teos, millega tekitati A.T. valu

või isegi tervisekahjustus, on KarS § 121 lg 1 või § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

tunnused. Samuti viitavad võimalikule kuriteole väärteoprotokollile lisatud tõendid. Seetõttu tuleb

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetada ja saata väärteoasja materjalid

kuriteokahtluse paikapidavuse kontrollimiseks prokuratuuri.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse K. Koiva kaitsja vandeadvokaadi abi

T. Metsma, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist.

Kaitsja leiab, et perearsti poolt A.T. tuvastatud kerget kannakõõluse põrutust ei ole võimalik

omistada K. Koivale, kuna A.T. pöördus arsti juurde alles kaks päeva pärast kiviga viskamist.

Seega võib A.T. tervisekahjustus olla tekkinud muul viisil. Tõenditest järeldub, et K. Koiva

visatud kivi tabas maapõrkest kannatanu vasaku jala kummikut. Keskmisele inimesele ei ole

mõistetav, et selline tabamus tooks kaasa kannakõõluse põrutuse. Seetõttu ei ole A.T.

tervisekahjustus kehalise väärkohtlemise koosseisulise tagajärjena K. Koivale objektiivselt

omistatav. Kuna K. Koiva teos pole vägivalla tunnuseid, ei vasta see ka KarS § 263 lg 1 p-s 1

sätestatud kuriteokoosseisule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. VTMS § 29 lg 1 p 4 ei alustata väärteomenetlust ja alustatud menetlus tuleb lõpetada mh juhul,

kui teos on kuriteo tunnused. VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamiseks ei ole mõistetavalt vaja

tõsikindlalt tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime sellise teo, mis vastab mõne

kuriteokoosseisu tunnustele. Sellise järelduse tegemiseks poleks väärteoasja menetlejal ka

protsessuaalset pädevust. VTMS § 29 lg 1 p 4 tuleb kohaldamisele alati, kui on olemas vähemalt

selline kuriteokahtlus, millest piisab kriminaalmenetluse alustamiseks. VTMS § 29 lg 1 p 4

peamine eesmärk ongi tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata kriminalmenetluse

seadustiku (KrMS) §-st 6 tulenev riigi kohustus toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel

kriminaalmenetlust. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui kriminaalasjas kohtuotsuse

tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks,

siis kriminalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise

otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse

kriminaalmenetluse alustamise kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 9 ja 13. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 7). Teisisõnu

on

kriminaalmenetluse

alustamise

lävend

legaliteediprintsiibist

ja in

dubio

pro

duriore-põhimõttest tulenevalt madal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus

asjas nr 3-1-1-34-16, p 29). Kuna VTMS § 29 lg 1 p 4 ja KrMS § 6 reguleerimisese on olemuslikult

seotud, kehtib põhimõte in dubio pro duriore ka VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamisel.

6. Tartu Maakohtu määruses osutatud asjaolud ja tõendid on küllaldased, jaatamaks sellist

kuriteokahtlust, mille kontrollimiseks on KrMS § 6 järgi tarvis alustada KarS § 121 lg 1 või

§ 263 lg 1 p 1 tunnustel kriminaalmenetlust. Määruskaebuses toodud argumendid võiksid olla

asjakohased siis, kui kaitsja vaidlustaks K. Koiva süüditunnistamist KarS § 121 lg 1 või § 263

lg 1 p 1 järgi. Küsimus sellest, kas on piisavalt tõendeid, et A.T. fikseeritud tervisekahjustuse

põhjustas K. Koiva ja kas sellise tervisekahjustuse põhjustamine on K. Koivale objektiivselt

3(4)

omistatav, tuleb lahendada kriminaalmenetluse käigus. Väärteoasja menetleja ei saa üle võtta

kriminaalasja menetleja rolli ja hakata koguma ning hindama kuriteokahtlust kinnitavaid või

kummutavaid tõendeid. VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamiseks pole vaja tuvastada kuritegu, vaid

üksnes selle kahtlus.

7. Muu hulgas leiab ringkonnakohus, et VTMS § 83 alusel väärteoasja arutav kohus peab kohaldama

VTMS § 29 lg 1 p 4 alati, kui ta leiab, et väärteoprotokollis kirjeldatud tegu vastab abstraktselt –

s.o eeldades selle tõendatust – mõne kuriteokoosseisu tunnustele. VTMS § 87 kohaselt toimub

väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

See tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva

teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole

väärteoprotokollis kirjeldatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2009. a otsus asjas

nr 3-1-1-4-09, p 14.1). Olukorras, kus väärteoasja arutav kohus leiab, et väärteoprotokolli

teokirjelduses märgitud asjaolud vastavad abstraktselt mõne kuriteokoosseisu tunnustele, pole

kohtul mõistlikku põhjust väärteomenetlust jätkata ja teo tõendatust uurida, sest protokollis

kirjeldatud

teo

tõendatuks

osutumise

korral

peaks

ta

väärteomenetluse

niikuinii

VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetama. Sellisel juhul isiku süüküsimuse lahendamine üksnes veniks.

8. Võtmata mingit seisukohta K. Koiva väidetava teo tõendatuse kohta, märgib kolleegium, et

abstraktselt viitab väärteoprotokolli teokirjeldus kuriteo (vähemalt KarS § 121 lg 1) tunnustele,

sest väärteoprotokolli kohaselt tekitas K. Koiva A.T. tervisekahjustuse.

9. Seega oli maakohtu otsustus väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetada seaduslik ja

põhjendatud.

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS §-st 194, § 196 lg-st 2 ja § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018. a määruse muutmata ning K. Koiva kaitsja

määruskaebuse rahuldamata.

11. Kaitsja

esitas

ringkonnakohtule

taotluse

tasu

määramiseks

menetlusalusele

isikule

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest, samuti riigi õigusabi osutamisega seotud

sõidukulu hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal väärteotoimikuga tutvumiseks üks

pooltund, kaitsealusega konsulteerimiseks samuti üks pooltund ja kaebuse koostamiseks neli

pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-le

150 eurot, millele lisandub käibemaks 30 eurot. Peale selle taotleb kaitsja riigi õigusabi osutamisel

kantud sõidukulu hüvitamist summas 19 eurot 44 senti (sh käibemaks 3 eurot 24 senti).

Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning

justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10; § 9 lg-st 2 ning § 17 lg-test 1 ja

2, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Arvestades määruskaebemenetluse

vaidluseseme mahtu ja õiguslikku lihtsust, loeb kolleegium määruskaebuse koostamise

põhjendatud ajakuluks kaks pooltundi. Ülejäänud osas on kaitsja taotlus põhjendatud. Seega

määrab ringkonnakohus riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot) ja riigi

õigusabi kuluhüvitise suuruseks 19 eurot 44 senti (sh käibemaks 3 eurot 24 senti).

12. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 187 lg 2 teise lause alusel loeb ringkonnakohus eelmises punktis

nimetatud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise menetluskuluks, mille hüvitamiseks kohustatud isik

määratakse kindlaks menetletava teo suhtes toimetatavas kriminaal- või väärteoasjas lõpplahendi

tegemisel. Juhul kui kriminaalmenetlust K. Koiva väidetava teo kohta ei alustata ja ka

väärteomenetlust VTMS § 61 lg 2 kohaselt ei uuendata, jääb kõnealune menetluskulu riigi kanda.

4(4)

13. Vaidlustamisviites märgitut, mille kohaselt saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse,

selgitab ringkonnakohus järgmiselt. VTMS § 198 sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu

tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib 1. septembrist

2002. 27. jaanuaril 2011 vastu võetud ja 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011,

1) § 10 p-ga 23 muudeti aga VTMS § 196 lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab

ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku

§-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale

esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles

asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.”

Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka „määruskaebuse läbivaatamisel

ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale,

millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse

peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik

vaidlustada (nagu VTMS § 198 sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale

esitatud määruskaebust menetleda (nagu VTMS § 196 lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab).

Seega on VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus. Tulenevalt põhimõttest lex

posterior derogat legi priori on VTMS § 196 lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet

VTMS § 198 kui varasema seaduse ees. Järelikult on ei ole ringkonnakohtu määrus, millega

vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik

määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav. VTMS § 192 lg 11

kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule. Tulenevalt VTMS §-st 190 ja § 17 lg-st 2, ei

saa Riigikohtule määruskaebust esitada menetlusalune isik ise, vaid üksnes tema advokaadist

kaitsja.

Juhan Sarv

(allkirjastatud digitaalselt)