2-18-713/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-18-713

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse

avalikult

teatavaks-

tegemise aeg ja koht

23. aprill 2018, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-713

Tsiviilasi

Kaidar

Veod OÜ

hagi

FORETANO OÜ

vastu

8392,09 euro ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

9710,76 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

hageja Kaidar Veod OÜ (rk 11203580; asukoht Rehepapi

tee 3, Soinaste küla, Kambja vald, 61709 Tartu maakond),

seaduslik esindaja juhatuse liige Kaidar Truija ja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Piret Pallo, e-post

piret.pallo@lmp.ee;

kostja

FORETANO OÜ

(rk

11998473;

asukoht

Jaama 143B, 50705 Tartu), seaduslik esindaja juhatuse

liige Gunnar Saksing, e-post foretano@hot.ee

Kohtuistungi toimumise aeg

5. aprill 2018

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kaidar Veod OÜ hagi FORETANO OÜ vastu osaliselt.

2. Välja mõista FORETANO OÜ-lt Kaidar Veod OÜ kasuks 7752,25 eurot, millest

7225,60 eurot on põhinõue, 191,66 eurot kahjuhüvitis ja 334,99 eurot sissenõutavaks

muutunud viivis 15.01.2018 seisuga.

3. Välja mõista FORETANO OÜ-lt Kaidar Veod OÜ kasuks viivis protsendina põhinõudelt

7225,60 eurot alates 16.01.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud 92% ulatuses FORETANO OÜ kanda ja 8% ulatuses Kaidar

Veod OÜ kanda.

5. Määrata tsiviilasjas nr 2-18-713 Kaidar Veod OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks

1030 eurot, millest 550 eurot on riigilõiv ja 480 eurot lepingulise esindaja kulud.

6. Jätta

FORETANO OÜ

menetluskulude

rahaline

suurus

kindlaks

määramata

menetluskulude puudumise tõttu.

7. Välja mõista FORETANO OÜ-lt Kaidar Veod OÜ kasuks menetluskulud 947,60 eurot.

8. Välja mõista FORETANO OÜ-lt Kaidar Veod OÜ kasuks viivis menetluskulult

947,60 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Otsus toimetada kätte poolte esindajatele.

2(6)

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama apellatsioonkaebuse.

Hageja nõue

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töövõtulepingu veo- ja kopateenuse osutamiseks objektil

Põltsamaa – Pajusi kergliiklustee. Hageja on tehtud tööde eest väljastanud kostjale 30.06.2017

arve nr 17-4 summas 6416,40 eurot maksetähtajaga 14.07.2017 ning 14.07.2017 arve nr 17-5

summas 5925,60 eurot maksetähtajaga 28.07.2017. Kostja on hagejale tasunud 5116,40 eurot,

seega on tasuda jäänud veel 7225,60 eurot, millele lisanduvad hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivised 626,89 eurot. Hageja on kohtuväliselt võlgnevuse

sissenõudmiseks kasutanud detektiivibüroo ja advokaadibüroo teenust, mille eest on tasunud

kokku 539,60 eurot ja mis on hageja kahjuks.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõude 7225,60 eurot, kahjuhüvitise 539,60 eurot,

15.01.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 626,89 eurot ja alates hagi esitamisest

viivise 0,05% päevas põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni.

Kostja vastuse kohta märgib hageja, et ei nõustu võlgnevuse vähendamisega. Kostjale on

väljastatud arved reaalselt tehtud töö eest. Asjaolu, et kostja ei suuda võlgnevust täies ulatuses

tasuda, ei tähenda, et hageja peaks oma nõudest teatud ulatuses loobuma. Lisandunud kulud on

sõltuvuses kostjapoolsest kohustuse rikkumisest. Hageja on nõus võlgnevuse 8964,66 eurot

(põhinõue 7225,60 eurot, detektiivibüroo arve 191,66 eurot, õigusabikulud 1111,66 eurot,

seadusjärgsed viivised 352,40 eurot ja pool tasutud riigilõivust 275 eurot) tasumisega kuue kuu

jooksul 1494,11 euro suuruste osamaksetena.

Hageja lisas hagile arve nr 17-4 koos viiviseraportiga, arve nr 17-5 koos viiviseraportiga, hageja

pangakonto väljavõtte, advokaadibüroo 29.12.2017 nõudeavalduse kostjale, kostja 29.12.2017

vastuse nõudeavaldusele, detektiivibüroo arved nr 3417 ja 4217, advokaadibüroo arve nr 171369

koos spetsifikatsiooniga (tl 8-19).

Kostja vastus

Vastuse kohaselt ei ole kostja suuteline võlgnevust täies ulatuses tasuma, eriti arvestades

lisandunud kulusid, mistõttu teeb kostja ettepaneku vähendada võlgnevust 1/3 võrra, so summani

4817 eurot. Kostja suudab võlgnevuse tasuda 24 kuu jooksul 200 euro kaupa. Vastasel juhul

muutub kostja majandustegevus raskendatuks ja võla tagasimaksmine ebareaalseks. Hageja

ettepanekuga kostja ei nõustu, sest kostja majanduslik olukord ei võimalda seda.

05.04.2018 kohtuistung

Hageja lepingulise esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde, palub hagi

rahuldada täies ulatuses, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

hageja menetluskulud.

Kostja istungile ei ilmunud, teatades 04.04.2018 kohtule, et ei saa istungil osaleda. Kuna kostja

muid taotlusi kohtule ei esitanud, määras kohus lahendada hageja taotlusel asja sisuliselt.

Kohtu põhjendused

1. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada osaliselt.

2. Hageja on esitanud kohtule hagi kostjalt töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmiseks koos

kahjuhüvitise ja viivistega. Hageja palub hagis kostjalt välja mõista 7225,60 eurot põhivõla,

539,60 eurot kahjuhüvitise ja 626,89 eurot 15.01.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised

3(6)

ning alates 16.01.2018 lisanduva viivise 0,05% päevas põhivõlalt 7225,60 eurot kuni põhivõla

tasumiseni.

3. Vaidlust ei ole selles, et pooled alltöövõtjatena sõlmisid veo- ja kopateenuse osutamiseks

Põltsamaa – Pajusi kergliiklusteel suulise töövõtulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1

tähenduses, mille kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või

muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik

(tellija) aga maksma selle eest tasu.

Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et hageja on täitnud oma lepingulise põhikohustuse – teha

kokkulepitud töö – nõuetekohaselt, kuid kostja on oma põhikohustuse – maksta tehtud töö eest

tasu – täitnud osaliselt, so 5116,40 euro ulatuses 12 342 euro (6416,40 + 5925,60) asemel ja

seega on hagejal kostja vastu sissenõutavaks muutunud tasunõue 7225,60 eurot (12 342 –

5116,40).

4. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 3 ja 6

sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist,

kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama

paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või

koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt

kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

5. Kuna tellija (kostja) peamiseks kohustuseks on VÕS §-s 637 väljendatud tasu maksmise

kohustus töövõtjale (hageja), mida kostja on rikkunud, on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise

kohustuse täitmist vastavalt VÕS § 108 lg-le 1.

Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest.

Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui

rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuivõrd

rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse

rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

Arvestades asjaolu, et kostja ei ole antud kohtumenetluses hageja tasunõudele sisulisi

vastuväiteid esitanud ja hageja nõuab tasu juba tehtud töö eest, kuulub hageja tasunõue kohtu

hinnangul rahuldamisele täies ulatuses. Asjaolu, et kostja ei ole suuteline korraga kogu

võlgnevust tasuma, ei ole tasunõude vähendamise aluseks.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

7225,60 eurot põhivõla katteks.

6. Hageja on esitanud kohtule VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel viivisenõude, taotledes

kostjalt nii sissenõutavaks muutunud viivise kui lisanduva viivise väljamõistmist.

VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 näeb ette,

et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole

hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kuna kostja on oma lepingulise kohustuse – maksta tehtud töö eest tasu – täitnud üksnes

osaliselt, rikkudes sellega lepingut, on hageja lisaks lepingu täitmisele õigustatud viivist nõudma.

Hageja viivise arvestuse (tl 10, 12) kohaselt on 15.01.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis 626,89 eurot (120,25 + 506,64). Hageja on viivist arvestanud arvetel nr 17-4 ja 17-5 (tl 8,

11) märgitud viivise määrast 0,05% päevas lähtudes.

4(6)

Kuna pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu ning kehtiva kohtupraktika kohaselt arve

vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel

esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole (vt Riigikohtu 17.12.2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11) ning hageja poolt kostjale väljastatud arvetel ühepoolne

konstateering, et pooled on viivise määras 0,05% päevas kokku leppinud, ei ole kohtu hinnangul

muutunud poolte kokkuleppe osaks, on hageja õigustatud viivist nõudma seadusjärgses määras.

Arvelt nr 17-4 nähtuvalt jäi kostja oma rahalise kohustuse täitmisega viivitusse 15.07.2017 ja

arvelt nr 17-5 nähtuvalt 29.07.2017. Arvestades arve nr 17-4 osalist tasumist (tl 9) kostja poolt

(07.08.2017 summas 3416,40 eurot, 10.09.2017 summas 500 eurot, 10.10.2017 summas

200 eurot ja 07.12.2017 summas 1000 eurot), on hageja 15.01.2018 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise suuruseks 334,99 eurot (arvestus saadud viivisekalkulaatorit kasutades):

viivis tasunõudelt 6416,40 eurot perioodi 15.07.2017 kuni 07.08.2017 eest 33,75 eurot,

viivis tasunõudelt 3000 eurot perioodi 08.08.2017 kuni 10.09.2017 eest 22,36 eurot,

viivis tasunõudelt 2500 eurot perioodi 11.09.2017 kuni 10.10.2017 eest 16,44 eurot,

viivis tasunõudelt 2300 eurot perioodi 11.10.2017 kuni 07.12.2017 eest 29,24 eurot,

viivis tasunõudelt 1300 eurot perioodi 08.12.2017 kuni 15.01.2018 eest 11,11 eurot,

viisi tasunõudelt 5925,60 perioodi 29.07.2017 kuni 15.01.2018 eest 222,09 eurot,

kokku seega 334,99 eurot (33,75 + 22,36 + 16,44 + 29,24 + 11,11 + 222,09).

Kohus on seisukohal, et põhjendatud on ka hageja lisanduva viivise nõue. Kohus märgib, et

viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva

kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise

lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis tagada

võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane

täitmine) ning seetõttu on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja ka lisanduv viivis

seadusjärgses määras põhinõudelt 7225,60 eurot alates 16.01.2018 kuni põhinõude täitmiseni.

7. Hageja nõuab kostjalt kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamist summas

539,60 eurot (sisaldab käibemaksu). Asja materjalidest nähtuvalt on hagejale kohtuväliselt

õigusabi osutanud OÜ Pinker Albert Detektiivibüroo summas 230 eurot (tl 16-17) ja

Advokaadibüroo LMP OÜ, koostades 29.12.2017 hageja nimel kostjale nõudeavalduse (tl 13-

14). Õigusabi osutamise kohta on väljastatud arve summas 309,60 eurot koos spetsifikatsiooniga

(tl 18-19).

VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab kahju

tekitanud isikult põhimõtteliselt ka kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda,

kuid selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused

VÕS § 115 lg 1 järgi.

Kohus leiab, et kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitatavust tuleb jaatada eeldusel, et nad

on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, st nad on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt

vajalikud ja põhjendatud ning ei riku VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju

vähendamise kohustust. Kohus märgib, et üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada

seda, et iga tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava

kohtusüsteemi kaudu. Kuigi hageja on kaasanud oma nõude maksmapanekuks detektiivibüroo,

kellel ei ole reaalset sunnijõudu, on detektiivibüroo kaasabil 07.12.2017 laekunud kostjalt

võlgnevuse katteks 1000 eurot, mistõttu peab kohus detektiivibüroo kulusid mõistlikeks VÕS

§ 128 lg 3 tähenduses, kuid seda summas 191,66 eurot 230 euro asemel ehk kahjuhüvitise

summa ilma käibemaksuta, kuivõrd hageja on käibemaksukohustuslane ja saab seetõttu tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Samas on kohus seisukohal, et hageja ei teinud omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat

kahju ära hoida või vähendada, kui pöördus 20.12.2017 kohtusse pöördumise asemel järjekordse

5(6)

õigusabi osutava büroo poole. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 3 tuleb kahju hüvitada üksnes sellises

ulatuses, mis oli lepingu rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui

kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kohtu hinnangul kostja ei teadnud ega

pidanud teadma suulise töövõtulepingu sõlmimise ajal, et lepingu rikkumise korral pöördub

hageja korduvalt enne kohtusse pöördumist erinevate õigusteenust osutavate büroode poole, mis

toob talle kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Seetõttu ei saa kohtu arvates pidada hagejapoolset

järjekordset kohtuvälise kulu tekitamist mõistlikuks VÕS § 128 lg 3 tähenduses.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

kahjuhüvitis summas 191,66 eurot.

8. Kokkuvõttes loeb kohus käesoleva otsusega hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks

summaks 7752,25 eurot (7225,60 eurot põhinõude, 191,66 eurot kahjuhüvitise ja 334,99 eurot

sissenõutavaks muutunud viivisenõude katteks). Lisaks mõistab kohus kostjalt välja lisanduva

viivise seadusjärgses määras alates 16.01.2018 kuni põhinõude 7225,60 eurot täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 173 lg 4 järgi näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi

osaliselt, so ~92% ulatuses nõudest, jätab menetluskulud 92% ulatuses kostja ja 8% ulatuses

hageja kanda.

10. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud (riigilõiv) ja

kohtuvälised kulud (lepingulise esindaja kulud).

Kuivõrd kostja osales kohtumenetluses oma seadusliku esindaja kaudu, ei ole tal

menetluskulusid, mille rahalist suurust kindlaks määrata, tekkinud, mistõttu jätab kohus kostja

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata menetluskulude puudumise tõttu.

Hageja poolt tasutud riigilõiv 550 eurot on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 järgi, vastates

hagihinnale ja seega on hageja tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras. Lepingulise

esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 mõttes ning need kulud peavad olema

põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 järgi. Hageja õigusabikulud kokku on 738 eurot ilma

käibemaksuta (6 tundi 9 minutit × 120 eurot). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste

ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses

kostjalt väljamõistmist. Arvestades nõude olemust (töövõtulepingujärgne tasu nõue),

hagiavalduse vormi ja sisu (osaliselt kattuv 29.12.2017 nõudeavaldusega) ning asjaolu, et

tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas (sisulisi vastuväiteid hageja nõudele ei esitatud, vaid

sooviti majanduslikust olukorrast tulenevalt nõude vähendamist), peab kohus põhjendatud ja

vajalikuks õigusabikuluks hagiavalduse ja kostja vastusele seisukoha koostamise ning

05.04.2018 kohtuistungil osalemise eest kokku 480 eurot (4 tundi × 120 eurot). Kohtu hinnangul

tuleb hagejat esindanud lepingulise esindaja tasu 120 eurot tunnis ilma käibemaksuta pidada

mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Hageja menetluskuludeks kokku on käesolevas asjas seega 1030 eurot (550 + 480). Kohtuotsuses

määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulu 947,60 eurot (92% 1030 eurost).

6(6)

Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt välja viivise menetluskuludelt

947,60 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik