1-17-8625/22 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1178625

Määruse kuupäev

18. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

K. E. R-i vara arestimine laiendatud konfiskeerimise

tagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kahtlustatav K. E. R-i kaitsja vandeadvokaadi abi

Silver Reinsaar

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja abiprokurör Grete Vahtra

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. märts 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2017. a määrus K. E. R-i vara arestimise

kohta ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroo Simson Straus OÜ-le Riigikohtu määruskaebemenetluses K. E.

R-ile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu määrus

1. Harju Maakohtu 6. novembri 2017. a määrusega arestiti kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 1414 lg 1, § 142 lgte 1 ja 2 ning karistusseadustiku (KarS) § 832 lg 1 alusel kuriteoga saadud vara

laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kahtlustatav K. E. R-ile kuuluv vara, s.o sularaha 95 eurot ja

pihuarvuti iPhone 6S. Maakohtu põhjendused on lühidalt järgmised.

2. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes on K. E. R-i alust kahtlustada KarS § 184 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus

käitlemises. Esineb kahtlus, et K. E. R. on narkootilist ainet korduvalt edasi andnud.

3. K. E. R-i vara arestimiseks esineb KrMS §s 142 ja KarS § 832 lgs 1sätestatud alus. Nähtuvalt

Maksu ja Tolliameti andmetest on K. E. R-i 2016. a sissetulekuks pärast tulumaksu mahaarvamist

997 eurot, mis teeb ca 83 eurot kuus. Kahtlustuse kohaselt käitles K. E. R. rohkem kui 200 grammi

kanepit, mille tänavamüügi keskmine hind on 20 eurot grammi kohta. Seega on käideldud

narkootilise aine keskmine maksumus 4000 eurot. K. E. R-i kinnipidamisel võeti temalt ära

745 eurot (sh matkimisel üle antud 650 eurot) ja pihuarvuti iPhone 6S (väärtusega 491 eurot).

1-17-8625

Viidatud asjaolud annavad aluse kahtluseks, et K. E. R. tegeles narkootiliste ainete edasimüügiga

kriminaaltulu teenimise eesmärgil ja temalt kinnipidamisel äravõetud sularaha ning pihuarvuti on

omandatud kriminaaltulu arvelt. Vältimaks vara võõrandamist tuleb see arestida KarS § 832 alusel

võimaliku vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks.

Määruskaebus

4. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse K. E. R-i kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes

taotles maakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava vara aresti alt vabastamist.

Ringkonnakohtu määrus

5. Ringkonnakohus jättis K. E. R-i kaitsja kaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukohad on lühidalt järgmised.

6. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja valduse ajal asja

omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Vaidlust ei ole, et arestitud pihuarvuti otsene valdaja ja

kasutaja oli K. E. R. Tõendeid, mille kohaselt oleksid pihuarvuti omanikud K. E. R-i vanemad,

esitatud ei ole. Kahtlustatava ema K. R-i paljasõnaline kinnituskiri ei tõenda pihuarvuti kuuluvust.

Laiendatud konfiskeerimisel kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, mistõttu tuleb pihuarvuti

soetamist legaalse sissetuleku arvelt tõendada kahtlustataval. Lisaks ei ole vara arestimise menetlus

sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti omanikku.

Seega ei saa kohus enne kriminaalasjas lõpplahendi tegemist lõplikult otsustada, kellele arestitud ese

kuulub. K. R. tuleb kaasata kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna.

7. KarS §de 831, 832 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise

tagajärjel. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas käsitus, mille kohaselt ei saa arestida kuriteoga saadud

vara selle konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamiseks. KrMS § 142 lg 10 kohaselt

ei saa tõepoolest kohaldada vara arestimist seaduses sätestatud varale, millele ei või

täitedokumentide järgi sissenõuet pöörata. Samas ei ole konfiskeerimise puhul tegemist riigi

nõudega isiku vastu, vaid omandi või muu õiguse lõpliku, tahtevastase ja tasuta üleminekuga õiguse

seniselt omajalt riigile. Konfiskeerimine ei toimu täitedokumendi alusel täitemenetluse seadustikus

(TMS) sätestatud korras, vaid üldjuhul läheb konfiskeeritud vara omandiõigus konfiskeerimisotsuse

jõustumisel KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt üle riigile. Riigil ei ole vaja teha pärast

konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et ta saaks konfiskeeritud eseme

omanikuks. Järelikult on konfiskeerimisotsusel konstitutiivne toime ja TMS-ist tulenevad vara

arestimise piirangud ei ole kuriteoga saadud vara konfiskeerimisel või laiendatud konfiskeerimisel

asjakohased. Tallinna Ringkonnakohtu varasemas praktikas (kriminaalasjas nr 1177407) on

KrMS § 142 lgst 10 lähtuvalt vara aresti alt vabastatud, kuid osutatud kriminaalasjas taotleti vara

arestimist tsiviilhagi tagamiseks. Selle nõude täitmine toimub TMSis sätestatud korras ja hõlmab

sellest tulenevalt ka TMSis sätestatud piiranguid.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kaitsja määruskaebus

8. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava K. E. R-i kaitsja

vandeadvokaadi abi S. Reinsaar, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist. Kaitsja

põhjendused on lühidalt järgmised.

2(6)

1-17-8625

9. Juhul, kui kohus ei pidanud piisavaks kaitsja esitatud tõendeid laiendatud konfiskeerimise

tagamiseks arestitud vara legaalse päritolu tõendamiseks, oleks kohus pidanud andma

kahtlustatavale ja kaitsjale võimaluse esitada lisatõendeid. Sarnast põhimõtet on Riigikohus jaatanud

kriminaalasjas nr 31111015 (vahistamine). Siis oleks kaitsjal olnud võimalik esitada kahtlustatava

ema pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et 13. juulil 2017 on pangaautomaadist välja võetud

700 eurot ja enne seda, s.o 3. juulil 2017 on talle makstud 2017. a juunikuu töötasu 593,64 eurot.

Juulikuu algsaldo oli 2049,60 eurot. Kaitsja esitas kohtule K. R-i kirjaliku kinnituse, et tema on

arestitud pihuarvuti ostnud. Kohtueelses menetluses isikuliste tõendite kogumise võimalus on

erinevalt prokuratuurist kaitsja jaoks äärmiselt piiratud. Vältida tuleb olukordi, kus arestitakse vara,

mille omanikku ei ole menetlusse kaasatud. Kuna K. E. R. ei ole pihuarvuti omanik, ei ole alust seda

konfiskeerida ja seetõttu ei ole õiguslikult lubatav seda arestida.

10. Ringkonnakohtu määruses sedastatust võib järeldada, et KrMS § 142 lg 10 ei kohaldu, kui vara

arestimist taotletakse KarS § 832 alusel laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. See seisukoht on

väär, sest KrMS § 142 lg 10 ei sätesta erisusi sõltuvalt sellest, millisel sama paragrahvi lõikes 1

toodud alusel vara arestimist taotletakse. Kriminaalasjas nr 3113614 andis Riigikohus juhise, et

ringkonnakohus peab KrMS § 142 lgst 10 tulenevalt kontrollima, kas arestitavale varale saab

sissenõuet pöörata. Kriminaalasjas nr 3116816 välistasid vara arestimist pankrotiseaduse normid.

Vara arestimine piirab isiku põhiseaduse (PS) §s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Põhiõiguste riived

peavad PS § 3 lgst 1 tulenevalt olema seaduslikud. KrMS § 142 lgt 10 eirates jääb kahtlustatav ilma

TMS § 66 lgs 1 loetletud mittearestitavast varast, mille tõttu võib tal puudu olla vahenditest

elatusmiinimumi tagamiseks juba enne süüküsimuse arutamist. Kahtlustatav ei ole kuriteos süüdi

mõistetud, mistõttu ei pea ta kriminaalmenetluse ajaks jääma varatuks. Samuti peab kahtlustatav

saama realiseerida PS § 44 lgs 1 sätestatud informatsiooni saamise õigust.

11. Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrusega võeti kaitsja määruskaebus menetlusse.

Määruskaebemenetluse pooltele anti aega seisukohtade ja taotluste esitamiseks kuni

21. märtsini 2018.

Prokuröri vastus

12. Prokurör palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. K. E. R-il

puudus kahtlustatavana kinnipidamise ajal töökoht ja legaalne sissetulek. Ta ei ole esitanud selgitusi

sularaha päritolu kohta. Seega ei ole tegemist sissetulekuga TMS § 130 lg 11 tähenduses ja selle

arestimine ei ole piiratud TMS § 132 lg 1 alusel. Määruskaebemenetluses esitatud tõendid (K. E. R-i

ema kirjalik kinnitus, pangakonto väljavõte) ei lükka ümber seisukohta, et pihuarvuti on soetatud

kuritegelikul teel saadud vahenditest.

Määruskaebusest loobumine

13. Kaitsja esitas 13. aprillil 2018 avalduse määruskaebusest ja tasutaotlusest loobumiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu ja asi saata samale kohtule uueks lahendamiseks samas kohtukoosseisus,

põhjendades seda järgmiselt.

15. Kaitsja 13. aprilli 2018. a avaldus määruskaebusest loobumise kohta ei anna alust

määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse

läbivaatamisel kõrgema astme kohtus sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid,

3(6)

1-17-8625

arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. Kuna KrMS 15. peatükk ei näe määruskaebusest

loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust

reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg 1 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või

täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema, kirjaliku menetluse

puhul aga kuni kassatsioonimenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks antud tähtaja möödumiseni.

Määruskaebemenetluse pooltele seisukohtade esitamise tähtajaks oli 21. märts 2018. Kaitsja

määruskaebusest loobumise avaldus on esitatud pärast seda. Kriminaalkolleegiumil puudub seetõttu

KrMS § 358 lgs 4 märgitud seaduslik alus jätta määruskaebus läbi vaatamata. Seega lahendab

kolleegium kaitsja määruskaebuse sisuliselt.

16. Vaidlustatud määruse tühistamist ei tingi kaitsja väited seoses pihuarvuti kuuluvusega ja

etteheide, et ringkonnakohus oleks pidanud andma kahtlustatavale ja kaitsjale lisatähtaja tõendite

esitamiseks. Ringkonnakohus on käsitlenud määruskaebuses esitatud väiteid ja asjakohaselt

viidanud AÕS § 90 lgle 1, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja selle omanikuks, kuni ei ole

tõendatud vastupidist. Vaidlust ei ole asjaolus, et arestitud pihuarvutit valdas ja kasutas kahtlustatav.

Ringkonnakohus arutas asja kohtuistungil, kuhu kutsuti ka kaitsja. Kaitsjal oli võimalik esitada

kohtule tõendeid või vajadusel taotleda tähtaja pikendamist täiendavate tõendite esitamiseks. Kaitsja

esitaski ringkonnakohtule kahtlustatava ema kirjaliku kinnituse. Kuna kaitsja muude tõendite

esitamiseks uut tähtaega ei taotlenud, on ainetu etteheide, et ringkonnakohus jättis selle määramata.

Küll aga on ringkonnakohtul võimalik asja uuel arutamisel anda hinnang kaitsja esitatud pangakonto

väljavõttele.

17. Tähelepanu väärib aga argument, et kahtlustatava sularaha summas 95 eurot ja pihuarvuti

arestimine on vastuolus KrMS § 142 lgs 10 sätestatuga, mille kohaselt vara arestimist ei kohaldata

seaduses sätestatud varale, millele ei või täitedokumentide järgi sissenõuet pöörata. Riigikohus on

oma praktikas juhtinud tähelepanu, et vara arestimisel tuleb arvestada KrMS § 142 lgt 10 ja hinnata,

kas piirangud vara arestimiseks võivad tuleneda täitemenetluse seadustikust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2014. a määrus asjas nr 3113614, pd 6–7).

18. Ringkonnakohus asus seisukohale, et KrMS § 142 lgs 10 sätestatu ei kohaldu vara arestimisel

süüteoga saadud vara konfiskeerimise või laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Kolleegiumi

hinnangul on osutatud arusaam ekslik. Iseenesest on õige ringkonnakohtu määruses märgitu, et

KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus

automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid

toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (vt Riigikohtu üldkogu

30. aprilli 2013. a määrus kriminaalasjas nr 312312, p 53; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

17. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3212613, p 11). Samastada ei saa aga konfiskeerimist (st vara

omandiõiguse üleminekut konfiskeerimise adressaadilt riigile) ja vara arestimist konfiskeerimise

tagamiseks. Riigil tekib omandiõigus alles konfiskeerimisotsuse jõustumisel, mistõttu enne

konfiskeerimisotsuse jõustumist riigil isiku vastu mingit nõuet ei ole (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3116816, pd 48 ja 52).

19. KrMS § 142 lg 10 sätestab vara arestimise piirangu üldiselt, tegemata erandeid lähtuvalt sellest,

millisel sama paragrahvi lõikes 1 loetletud alusel või eesmärgil vara arestimist taotletakse. Lisaks

grammatilisele tõlgendamisele toetavad seda seisukohta ka järgnevad kaalutlused. KrMS § 7 lg 1

kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus. Kuigi vara arestimiseks tuleb kindlaks teha põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja

konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, ei ole välistatud, et edasise uurimise käigus

selguvad asjaolud vara konfiskeerimist siiski ei võimalda. Seega esineb tõsiselt võetav võimalus, et

riik konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara omanikuks ei saagi. Mõistetavalt ei väära see vajadust

takistada süüdlase rikastumist süüteoga, mistõttu on vastavate aluste olemasolul põhjendatud ka

4(6)

1-17-8625

vara arestimine hilisema konfiskeerimisotsustuse täitmise tagamiseks. Sellegipoolest tuleneb

kolleegiumi hinnangul KrMS § 142 lgst 10, et eeltoodud eesmärk ei anna õigustust jätta

kriminaalmenetlusele allutatud isik menetluse kestel ilma kõigist toimetulekuks vajalikest

vahenditest. Silmas tuleb pidada, et TMSis sätestatud varale sissenõude pööramise piirangud on

erandlikud ja nende eesmärk on tagada isikule ja tema ülalpeetavatele miinimumkaitse ning eluks

elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne). Piirangute erandlikkust ilmestab näiteks tõik, et seaduses

ettenähtud miinimumkaitse tagamiseks puudub vajadus olukorras, kui isik on teise isiku

ülalpidamisel. Kohtupraktika kohaselt on see kaitse tagatud isiku ülalpidamise kaudu juhtudel, kui

isik viibib kinnipidamisasutuses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 2018. a määrus

nr 21612972/57, p 23; 10. juuni 2015. a määrus asjas nr 3216215, p 15).

20. Kolleegium märgib sedagi, et seadusandja on süüteoga saadud vara konfiskeerimise otsustamisel

jätnud kohtule kaalutlusruumi ja erandlikel asjaoludel võib jätta vara konfiskeerimata. Nii tuleneb

KarS § 831 lgst 3, et süüteoga saadud vara võib jätta osaliselt või täielikult konfiskeerimata, kui

konfiskeerimine oleks süüteo asjaolusid või isiku olukorda arvestades ebamõistlikult koormav.

Sellele on viidatud ka kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist reguleerivas KarS § 832

lgs 4. Samuti sätestab KarS § 84, et kui süüteoga saadud vara sama seadustiku KarS § 831

tähenduses või kuriteoga saadud vara sama seadustiku § 832 tähenduses, kuriteo toimepanemise

vahend või kuriteo objekt on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel

võimalik või otstarbekas, võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva

vara väärtusele. Seega kui konfiskeerida tuleks asi, millele TMS ei lubaks täitemenetluses sissenõuet

pöörata, on võimalik jätta osutatud asi konfiskeerimata ja välja mõista summa, mis vastab

konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Eeltoodu toetab kolleegiumi hinnangul arusaama, et

seadusandja ei ole KrMS § 142 lgs 10 sätestatuga eristanud vara arestimise piiranguid sõltuvalt

sellest, millisel alusel kriminaalmenetluses vara arestitakse.

21. Määruskaebuses ei väideta, et arestitud sularaha puhul oleks tegemist K. E. R-i töötasuga

(sissetuleku arestimise piirangute kohta vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 2018. a määrus

nr 21612972/57, p 22 koos edasiste viidetega). Kaitsja leiab, et K. E. R-i sularaha ja pihuarvuti

arestimise välistab TMS § 66 lg 1, mis sätestab mittearestitavate asjade loetelu. TMS § 66 lg 1 p 2

kohaselt ei või arestida ega täitemenetluses müüa vähemalt ühte tehnilist vahendit, mis tagab

võlgnikule PS § 44 lgs 1 ettenähtud info saamise õiguse kasutamise. TMS § 66 lg 1 p 3 kohaselt on

mittearestitavaks ka võlgnikule ja tema perele üheks kuuks vajalikud toiduained ja eluruumi

kütmiseks üheks kütteperioodiks vajaminev küte või kui täitmise ajaks sellist varu ei ole ja selle

muretsemine ei ole muul viisil tagatud, siis varu soetamiseks vajalik rahasumma. Ringkonnakohus

ei ole nende väidete osas sisulist seisukohta võtnud, mistõttu on oluliselt rikutud

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seega tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Kolleegium märgib siiski, et kui kaitsja soovib jätkuvalt esitatud määruskaebusest

loobuda, on seda kahtlustatava kirjalikul nõusolekul võimalik teha korrakohaselt ringkonnakohtus.

22. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lgst 1, § 361 lg 1 pst 6, § 362 pst 2 ja § 339

lgst 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2017. a määruse ja saadab asja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

23. S. Reinsaar esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 144 euro

suuruses summas, sh käibemaks 24 eurot. Taotluse kohaselt kulus advokaadil nõupidamisele ja

määruskaebuse koostamisele kokku kolm tundi. Riigikohtu hinnangul on kaitsja toimingud olnud

riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja

§ 21 lgst 3 ning toimingute tegemise ajal kehtinud justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16

„Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi

5(6)

1-17-8625

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise

tingimused“ redaktsiooni § 1 lgst 10 ja § 7 lgst 1, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse ja määrab

riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. See menetluskulu jääb KrMS § 187

lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)