2-17-1377/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20.11.2017 otsus osas, milles kohus jättis menetluskulud

hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena õigusabikulu

5 004 eurot (käibemaksuga). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

menetluskulud XX (pankrotis) kanda ja mõista XX-lt (pankrotis) Osaühing BJ

TOOTMISE kasuks välja menetluskulude hüvitis 3 570 eurot.

2. Maakohtu otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

1) Jätta hagi rahuldamata.

2) Jätta menetluskulud XX (pankrotis) kanda.

3) Mõista XX-lt (pankrotis) Osaühing BJ TOOTMISE kasuks välja menetluskulude

hüvitis 3 570 eurot.

4) Kohustada XX (pankrotis) tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Osaühing BJ

TOOTMISE-le viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta XX (pankrotis) kanda.

5. Mõista XX-lt (pankrotis) Osaühing BJ TOOTMISE kasuks välja menetluskulude

hüvitis 960 eurot.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

17.04.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-1377

Kohtuasi

XX (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo hagi

Osaühing

BJ

TOOTMISE

vastu

XX

vara

tagasivõitmiseks pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.11.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX

(pankrotis)

pankrotihalduri

Ly

Müürsoo

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

17 971,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX)

pankrotihaldur Ly Müürsoo, esindaja Mario Rink

Kostja

Osaühing

BJ

TOOTMISE

(registrikood

10871546), esindaja vandeadvokaat Veiko Parts

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

6. Kohustada XX (pankrotis) tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Osaühing BJ

TOOTMISE-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

7. Võtta kohtuasja toimikusse MTA kodulehe väljavõte.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja) esitas 26.01.2017 maakohtule hagi

Osaühing BJ TOOTMISE (kostja) vastu. Hageja palus tunnistada XX poolt kostjale 30.10.2013

arve nr 1630 tasumine kehtetuks ja kohustada kostjat andma hagejale tehingu alusel saadud

16 002 eurot tagasi ja maksma viivist 689,05 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista

lisanduva viivise 0,02% päevas põhinõudelt alates 25.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

XX (võlgnik) pankrot kuulutati välja 21.08.2014, kusjuures ajutine haldur nimetati 26.06.2014.

Võlgnik tasus kostja arve nr 1630 14.01.2014, s.o viis kuud ja 21 päeva enne ajutise halduri

nimetamist. Kuivõrd võlgniku maksejõuetuse esinemise ajal ei toimunud proportsionaalset

võlausaldajate nõuete rahuldamist, kahjustati arve tasumisega võlausaldajate huve. Kusjuures

nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati viie võlausaldaja nõudeid kogusummas 409 348 eurot.

16 002 euro tasumine kostjale ei toimunud hariliku majandustegevuse käigus, vaid ühte

võlausaldajat teistele eelistades.

Veel enam, kostja oli võlgniku lähikondne. Seda kinnitasid järgmised asjaolud. Võlgniku (FIE-

na) ja kostja vahel toimus 2013. ja 2014. aastal ulatuslik ühine koostöö ja majandustegevus.

Võlgnik kasvatas 30.04.2013 sõlmitud barterlepingu raames kostjale tasuta teravilja, rapsi ja

nende põhku ning kostja andis võlgnikule üle rahaliste arveldusteta kaubad ja

põllumajandustarvikud. Eelnev tegevus moodustas valdava enamuse võlgniku 2013. ja 2014.

aasta majandustegevusest (vastavalt 87,5% ja 99%) ning lõppes võlgniku pankroti

väljakuulutamisega, mille eesmärk oli võlgniku senise majandustegevuse jätkamine kostja

kaudu. Võlgnik andis kõikide 2013. aastal tema kasutuses olnud põllumaade kasutusõiguse

2014. aastaks üle L OÜ-le, kelle enamusosanik oli kostja üks osanikest YY. Võlgnik loobus

2014. aastal kostja kasuks liisingvarast, mille jääkmaksumus oli 58 077,08 eurot, saamata

sellest isiklikku kasu, ja tema omandisse jäi vara, mille jääkmaksumus oli 31.12.2013 seisuga

16 167,85 eurot. Sellega sai kostja olulist varalist kasu.

Hageja andis kostjale 28.06.2016 kümme päeva tasutud summa vabatahtlikuks tagastamiseks.

Kostja hageja nõuet ei täitnud ja alates 11.07.2016 oli kostja summa tasumisega viivituses.

24.01.2017 seisuga oli viivist kogunenud 689,05 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja ei võtnud hagi õigeks ja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja nõustus sellega, et ta väljastas võlgnikule 16 002 euro suuruse arve nr 1630 traktoriga

teenuse osutamise eest (purustamine) ja võlgnik tasus selle 14.01.2014. Teenuse raames niitis

kostja võlgniku põldudel 2013. aasta juulis heina, sest võlgniku enda niiduk oli katki. Kostja ei

olnud teadlik, et arve tasumine võis teisi võlausaldajaid kahjustada.

Kostja ei olnud võlgniku lähikondne või võlgniku lähedane isik. Samuti ei olnud neil ühised

majanduslikud huvid. Pooli sidusid üksnes lepingulised suhted. Võlgnik sõlmis kostjaga

30.04.2013 barterlepingu, et tagada põllumaade sihipärane kasutamine ja täita sellega

põllumajandustoetuste saamiseks oma kohustused suhtes PRIA-ga. Võlgnikul endal 2013. aasta

kevadel viljaseemet ei olnud, sest 2012. aasta sügis oli märg, mistõttu hävis viljasaak. Poolte

tegevuse eesmärgiks ei olnud hageja senise majandustegevuse jätkamine kostja kaudu. Ka ei

andnud kostja võlgniku renditud põllumaad L OÜ tasuta kasutusse, kes oli pealegi praeguse

menetluse mõttes kõrvaline isik.

Kostja ei saanud hagejalt tasuta vara. Võlgnik sõlmis liisinguandjatega lepingud, mis lõppesid

tähtaja möödumisel. Pärast seda võtsid liisinguandjad võlgnikult liisinguesemed ära ja

põhimõtteliselt igaüks sai need soovi korral turutingimustel endale liisida, mida kostja ka tegi.

Nii sõlmis kostja turutingimustel TBB LIISING AKTSIASELTS-iga 17.06.2013

liisingulepingu kombani Claas Lexion 480 (kombain), randaali ARES L6,0 (randaal),

rapsiheedri 705 (rapsiheeder) ja niiduki Maschio220 (niiduk) liisimiseks ja AS Nordea Finance

Estoniaga (praeguse ärinimega Luminor Liising AS) 05.08.2014 liisingulepingu traktori Case

IH Maxxum 140 (traktor) liisimiseks.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ühtlasi mõistis kohus

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 5 004 eurot, millele lisandub viivis seadusjärgses

määras alates lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p-le 3 tunnistab kohus kehtetuks rahalise

kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kusjuures kohustuse

täitmine peab kahjustama võlausaldajate huve. Juriidilisest isikust võlgniku lähikondne on

füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Praegusel

juhul ei olnud võlgnikul ja kostjal ühist majanduslikku huvi, mis oleks muutnud kostja võlgniku

lähikondseks.

30.04.2013 barterleping, ei sõlmitud võlgnikku kahjustavatel tingimustel ja huvist viia tootmine

üle kostja ettevõttesse. Menetluses leidis tõendamist, et barterlepingu eesmärgiks oli hageja

maadel kevadkülvi teostamine kostja vahenditega, s.t maa kasutusse andmine. Tänu sellele

suutis hageja täita PRIA ees võetud viieaastase kohustuse maade harimiseks ja tal ei olnud ohtu,

et PRIA esitab nõude toetuste tagastamiseks. Pelgalt asjaoludest, et võlgnik osutas kostjale ka

mõningaid teenuseid ja sai sellest tulu, kusjuures see sattus aega, kui ta tegeles ettevõtluse

lõpetamisega ja korraldas, et tema kasutuses olevad põllumaad ja tehnika oleks eesmärgipärases

kasutuses, ei saanud järeldada, et võlgnikul ja kostjal oli ühine oluline majanduslik huvi.

Kostja ei saanud olulist varalist kasu, kui võttis 2014. aastal enda kasutusse tehnika, mida varem

kasutas hageja. Seega ei nähtunud ka sellest asjaolust ühine oluline majanduslik huvi.

Võlgnikul oli liisinguandjatega sõlmitud kaks liisingulepingut (kapitalirent). Lepingumaksete

täielikul tasumisel pidi võlaõigusseaduse (VÕS) § 363 p-i 3 järgi minema võlgnikule üle

tehnika omandiõigus. Kuigi liisingulepingute lõpptähtaeg oli saabunud, oli hageja võlgnevuses

põhiosa ja intressi tasumisega. Võlgniku avaldusest TBB LIISING AKTSIASELTS-ile nähtus,

et liisingulepingu pooled leppisid kokku, et leping lõpeb ja tasumata maksed tasaarvestatakse

tehnika üleandmisega liisinguandjale (praegusel juhul liisinguandja näidatud isikule). Siinkohal

tuli arvestada, et hageja ei suutnud liisingumakseid tasuda. Võlgniku avaldust AS Nordea

Finance Estoniale tuli mõista selliselt, et liisinguandja kulutused ja liisingueseme väärtus

tagastamise hetkel olid võrdsed ja seega ei olnud pooltel üksteise vastu nõudeid VÕS § 367 lg 3

alusel. Seega võlgniku õigused liisinguvarale lõppesid ja edasi oli liisinguandja otsustada

kellele ja millistel tingimustel vara võõrandada või rentida.

Võlgnik ei loobunud liisingulepingute lõppemisel tasuta oma varalistest õigustest, sest

liisinguesemete turuväärtus ei olnud suurem kui liisinguandja nõue hageja vastu. Liisinguandja

nõue võlgniku vastu oli 2013. aasta juuni seisuga kombaini osas 31 813,46 eurot (põhiosa jääk

31 063,13 eurot), randaali osas 2 017,97 eurot (põhiosa jääk 1 795,57 eurot) ja rapsiheedri osas

4 513,83 eurot (põhiosa jääk 4 408,85 eurot) ning traktori osas 2014. aasta juuli seisuga

29 321,37 eurot. Asjatundjate arvamused masinate suurema väärtuse kohta ei tõendanud, et

liisinguesemete turuväärtus ületas liisinguandja nõuded. Kummagi asjatundja hinnang ei

põhinenud esemete vahetul uurimisel ja esimene neist baseerus moonutatud andmetel

(arvamuse aluseks oli vale masinate vanus, uue masina ostuhind ja seisund). Masinate

turuväärtusi tõendasid kostjaga sõlmitud liisingulepingud. Pealegi selgitas Konekesko Eesti

AS, et müüs samalaadseid kasutatud kombaine 30 000-39 000 euroga ja AS Dotnuvos Projektai

enne liisingulepingu sõlmimist koostatud hindamisakti järgi oli traktori turuhind 32 000 eurot.

Õige oli asjaolu, et võlgnik andis eranditult kõikide 2013. aastal tema kasutuses olnud

põllumaade (36 põllumassiivi) kasutusõiguse 2014. aastaks üle L OÜ-le, kes oli kostja

lähikondne. Samas ei saanud sellest järeldada, et hageja ja kostja tegutsesid ühise majandusliku

eesmärgi nimel. Põllumaid, mida võlgnik rentis, kasutas L OÜ 2014. aasta jooksul tasu eest.

Tasuta kasutas L OÜ vaid neid põlde, mida ka võlgnik ise tasuta kasutas. Asjaolu, et hageja ei

saanud „maade loovutamise“ eest tasu, ei tähendanud, et hageja ja kostja tegutsesid

kooskõlastatult ühistes majanduslikes huvides. 2013. aastaks oli võlgniku tegevus muutunud

kahjumlikuks ning hageja soovis ettevõtlustegevuse likvideerida. Seega oligi hageja huvides

kiiresti kasutuses olnud maadest vabaneda ja puudus põhjus nõuda maade kasutamise

loovutamise eest tasu.

Võlgniku ja kostja 16.12.2013 ja 25.12.2013 laenulepingutest ei saanud järeldada, et pooltel oli

ühine oluline majanduslik huvi. Tegu oli lühiajaliste laenudega ja summad ei olnud ettevõtluse

mahtu arvestades suured.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. kostja põhjendatud menetluskulude suurus oli 5 004 eurot, mis tuli hagejalt välja mõista.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada ning mõista

kostjalt hageja kasuks raha tagasivõitmise korras välja 16 002 eurot ja viivised seadusjärgses

määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus tegi võlgniku ütlustest valed järeldused. Võlgniku ütlused olid vastuolulised,

ebausaldusväärsed ja vastuolus kogutud kirjalike tõenditega. Kohtu järeldus, et kuigi hageja

müügitulus oli suur osakaal kostjalt saadud tuludel, ei viidanud see poolte ühisele olulisele

majanduslikule huvile. Kahe aasta jooksul toimus ulatuslik ühine koostegevus. Lähikondsena,

kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist

majandussuhetes saab vaadelda ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna.

Sellised isikud on kindlasti samasse kontserni kuuluvad tütarettevõtjad omavahel, samuti muud

ettevõtjate ühendused, kus majanduslikult saavutatakse PankrS § 49 lg 2 p-s 2 või 3 nimetatud

suhe seda juriidiliselt vormistamata (Riigikohtu 20.05.2003 otsus asjas nr 3-2-1-53-03, p 23).

Sellega, kui kostja võttis 2013. ja 2014. aastal üle võlgniku varad, toimus VÕS § 182 mõttes

ettevõtte üleminek. Ettevõtte üleminek võib aset leida nii üleandja ja omandaja vaheliste

tehingute tulemusena kui ka kolmandate isikute (liisinguettevõtte) vahendusel toimunud

tehingute kaudu (Riigikohtu 15.03.2012 otsus asjas nr 3-3-1-89-11). Seega ei olnud oluline, et

võlgniku ja kostja vahel ei olnud varade üleminemise kohta kokkulepet. Pealegi ei pea vara

üleminek toimuma korraga (Riigikohtu 20.10.2010 otsus asjas nr 3-2-1-82-10). Kohtu järeldus,

et liisinguandja otsustas, kellele ja missugustel tingimustel vara võõrandada, on vastuolus

kirjalike tõenditega, sest võlgnik esitas liisinguandjatele avaldused, kus palus konkreetne vara

üle anda konkreetsele isikule.

Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et menetluses oli tõendamata, et liisinguesemete

turuväärtus ületas liisinguandja nõuded. Liisinguleping ei ole asjakohane ja usaldusväärne

tõend konkreetse eseme turuväärtuse hindamiseks. Kohaseks olid eksperthinnangud. Esimene

eksperthinnang ei põhinenud moonutatud andmetel ja teise eksperthinnangu järgi oli kostja võit

liisinguesemete omandamisel veelgi suurem, kui esimese hinnangu järgi. Kostja sai kombani

valduse saamisega väga suure rahalise kasu, sest samaväärse tehnika keskmine müügihind oli

u 55 000 eurot kallim kui oli jääkväärtus ja võlgnevus liisanguandja ees. Konekesko Eesti AS-i

kirjast nähtuv kombani võimalik väärtus 30 000-39 000 eurot (lisandub käibemaks), ei olnud

usutav, sest ühing andis hinnangu 1998. aastal valmistatud remonti vajavate kombainide kohta,

kuid kõnealune kombain oli kaks aastat uuem ja ei olnud põhjust arvata, et see oli

kasutamiskõlbmatu. Pealegi soetati kapitaalremonti iseloomustavaid varuosi alles 2016. aastal.

Maakohus ületas hagi piire, kui tuvastas kas ja missugustel tingimustel kasutas L OÜ 2013.

aastal võlgnikule kuulunud põllumaid 2014. aastal. Samuti sedastas kohus valesti, et

põllumaade kasutusele võtmine ei võimaldanud teha järeldusi, et võlgnik ja kostja tegutsesid

ühise majandusliku eesmärgi nimel. Kohus tugines otsuses ebaõigesti laenulepingutele, kui

kumbki menetluspooltest nendele kordagi ei tuginenud ja neid menetluses ei käsitletud.

Maakohus mõistis ebaõigesti hagejalt välja käibemaksu menetluskuludelt. Pealegi olid kostja

esindaja kulud ebamõistlikult suured. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuli arvestada

sellega, et mitmed kostja esitatud tõendid olid ebakohased.

Vastus kaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, v.a osas,

milles hageja vaidlustas menetluskuludelt käibemaksu väljamõistmist.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetlusõiguse normide

oluliste rikkumiste tõttu menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud

osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Muus osas kohaldas

maakohus õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas õigesti tõendeid, käsitles otsuses

kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega, miks tuleb hagi jätta

rahuldamata. Selles osas vastab maakohtu otsus TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Maakohus märkis õigesti, et rahaülekannete tagasivõitmise aluseks on PankrS § 113. Selle järgi

tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti

ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni (PankrS § 113 lg 1 p 1); kolme

kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga

või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli

täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma

(PankrS § 113 lg 1 p 2) või kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku

lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu (PankrS § 113 lg 1 p 3).

Arvestades rahalise kohustuse täitmise aega, sai kõne alla tulla üksnes PankrS § 113 lg 1 p-s 3

sätestatud võimalus rahaülekande tagasivõitmiseks. Seega tuli kohtul lisaks tuvastada, kas

rahaline kohustus täideti lähikondsele ja tuvastades eelnevalt kirjeldatud eelduse esinemise, tuli

kohtul välja selgitada, kas võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks

kohustuse täitmise tõttu. Samuti tuli PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt välja selgitada, kas toiming

kahjustas võlausaldajate huve (vt ka Riigikohtu 29.05.2009 otsust asjas nr 3-2-1-63-09, p 11).

Praegusel juhul tuvastas maakohus, et võlgnik ja kostja ei olnud lähikondsed, mistõttu ei

esinenud PankrS § 113 lg 1 p-s 3 kirjeldatud esimest eeldust rahaülekande tagasivõitmiseks ja

puudus vajadus tuvastada järgmiste eelduste esinemine. Eelneva maakohtu järelduse vaidlustas

apellatsioonkaebuses hageja, taasesitades samad väited, millele maakohus oli otsuses vastanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldusega ning tuginedes TsMS § 654 lg-

le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Lähikondsete ringi sätestab PankrS § 117, kusjuures kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks

ka PankrS § 117 lg-tes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku (PankrS § 117 lg 3). Seega

võis praegusel juhul olla füüsilisest isikust ettevõtjast võlgniku lähikondne juriidiline isik, kellel

on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi (PankrS § 117 lg 2 p 5 koosmõjus PankrS § 117

lg-ga 3). Iseenesest on õige, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik

huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste

huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Samas peab ühine majanduslik huvi olema

lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et

võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks

(Riigikohtu 20.05.2003 otsus asjas nr 3-2-1-53-03, p 23). Maakohus, hinnanud tõendeid

kogumis, jõudis õigele järeldusele, et menetluses ei leidnud tõendamist võlgnikul ja kostjal

ühise olulise majanduslikku huvi olemasolu.

Ühise olulise majandusliku huvi olemasolu ei saanud tuletada asjaoludest, et võlgnik ja kostja

sõlmisid 2013. aastal barterlepingu, suur osa võlgniku 2013. ja 2014. aasta käibest kujunes

kostjaga sõlmitud lepinguliste suhete kaudu, pärast võlgniku ja liisinguandjate vahel

liisingusuhete lõppemist sõlmis samade asjade osas liisingulepingud liisinguandjatega kostja

ning pärast võlgniku huvi kadumist renditud maade kasutamise järele, hakkas neid kasutama L

OÜ, kelle üks osanikest kattus kostja enamusosanikuga. Eelnevalt kirjeldatud tegevused

toimusid ajal, kui võlgnik hakkas oma tegevust lõpetama ja olid suuresti tingitud soovist vältida

võlgade suurenemist. Nii sõlmis võlgnik kostjaga barterlepingu, et teostada kostja vahenditega

kevadkülv ja vältida PRIA-l võimaliku toetuste tagastusnõude aluse tekkimist. L OÜ hakkas

võlgniku kasutuses olnud maid kasutama ajal (2014. aastal), kui võlgnikul olid võlad

lepingupartnerite ja liisinguandjate ees ning ta oli võlgade tõttu jäänud ilma töötavast liisitud

tehnikast. Kostja sõlmis liisinguandjatega liisingulepingud seni võlgniku valduses olnud

liisinguobjektide suhtes turutingimustel, olles sõltumatu võlgniku soovidest. Eelneva osas

leidis maakohus õigesti, et hageja esitatud asjatundjate arvamused ei olnud usaldusväärsed,

sest põhinesid kas ebaõigetel baasandmetel või arvamused anti objekte vahetult uurimata.

Masinate väärtuse väljaselgitamisel tuli lähtuda muudest tõenditest, sh liisingulepingus

määratletud esemete väärtusest. Seega olid võlgniku ja kostja tegevuste kokkulangemiste

põhjused muud, kui soov ühist asja ajada, mistõttu tuli tagasivõitmise hagi jätta rahuldamata

tagasivõitmise eelduste puudumise tõttu.

Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha koos apellatsioonkaebusega esitatud täiendava

tõendi vastuvõtmise kohta. Hageja esitas 21.12.2017 MTA kodulehe väljavõtte kostja

käibemaksukohustuslaseks olemise kinnitamiseks. Tuginedes TsMS § 652 lg 3 p-le 2 võtab

ringkonnakohus esitatud tõendi vastu.

Menetluskulud

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu menetluskulude jaotus, kus maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda, on ebatäpne. Nimelt alates 01.01.2010 on pankrotihalduril

PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses

menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata

pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid

tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud

vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks

pankrotihaldur (Riigikohtu 20.03.2013 määrus asjas nr 3-2-1-15-13, p 13). Samas on nõuded,

mis tekivad halduri tegevusest pankrotimenetluse ajal, pankrotipesa massikohustused

(PankrS § 148), mistõttu tuleb pankrotimenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagides, mis

jäetakse rahuldamata, menetluskulud reeglina jätta pankrotistunud isiku kanda ja need kantakse

pankrotivara arvelt (vt ka TsMS § 162 lg-ga 1). Praegusel juhul oli korrektne menetluskulude

jaotuse sõnastus selline, kus menetluskulud jäetakse XX (pankrotis) kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Otsustamaks, kas menetluskulude nimekirjas esitatud

menetlusosalise lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud, tuleb kõrvutada

esindaja tehtud tööd ja toimingud selleks menetluskulude nimekirja järgi kulunud ajaga ning

võtta seisukoht, kas lepingulise esindaja tunnitasu määr vastab turusituatsioonile. Vastavalt

TsMS § 174 lg-le 10 hüvitatakse menetluskuludelt käibemaks, kui menetlusosaline kinnitab, et

ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Praegusel juhul sellekohast kinnitust kostja ei esitanud. Pealegi oli kostja

käibemaksukohustuslane, mille kinnituseks esitas hageja kaebuse lisana tõendi (II kd, lk 53).

Tõendi vastuvõtmisele vastuväiteid ei esitanud. Kostja on kaebuse vastuse p-s 13 nõustunud

kaebajaga, et menetluskulud tulnuks hagejalt välja mõista käibemaksuta (II kd, lk 58).

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse esitaja väidetega, et maakohus rikkus

menetlusõiguse norme, kui jättis sisuliselt analüüsimata kostja põhjendatud menetluskulude

suuruse ja mõistis menetluskulude hüvitise välja koos käibemaksuga. Kirjeldatud puudused on

ringkonnakohtu poolt kõrvaldatavad.

Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja maakohtu menetlusega seoses õigusabikulu

kokku 4 170 eurot (3 810 + 360). Selle raames õigusabi osutaja tutvus hagimaterjalidega ja

koostas kostja kirjaliku vastuse (9 tundi 15 minutit), tutvus hageja 16.06.2017 täiendava

seisukoha ja taotlusega (3 tundi 15 minutit), suhtles kliendiga ja koostas kostja teise kirjaliku

vastuse (4 tundi 30 minutit), osales eelistungil (2 tundi), tutvus hageja 07.06.2017

tõenditaotlusega ja analüüsis eksperthinnangut (3 tundi 30 minutit), kogus täiendavaid tõendeid

ja koostas sellekohase taotluse (4 tundi 45 minutit), koostas 30.08.2017 tõenditaotlust (1 tund

30 minutit), valmistus kohtuistungiks (3 tundi) ja osales istungil (3 tundi). Kokku osutas kostja

esindaja esimeses astmes õigusteenust 34 tundi 45 minutit.

Arvestades hagi mahukust ja lisade rohkust (27 lisa) ning kostja vastuse sisukust oli kohtu

hinnangul täies ulatuses põhjendatud kostja esindaja ajakulu hagimaterjalidega tutvumiseks ja

kostja vastuse koostamiseks kokku 9 tundi 15 minutit. Hageja 07.06.2017 menetlusdokumendi

sisu ja sellele lisatud eksperthinnangut silmas pidades, oli täiel määral põhjendatud ka kostja

esindaja ajakulu 3 tundi 30 minutit nendega tutvumiseks. Samuti oli istungite toimumisaegu

arvestades põhjendatud kostja esindaja ajakulu 2 tundi eelistungil ja 3 tundi põhiistungil

osalemiseks ning 3 tundi selle ettevalmistamiseks. Samas ei olnud täies ulatuses põhjendatud

õigusabi osutaja ajakulu hageja 16.06.2017 täiendava seisukoha ja taotlustega tutvumiseks.

Arvestades dokumendi mahtu ja sellele lisatud uusi tõendeid, oli põhjendatud õigusabi osutaja

ajakulu 2 tundi. Ka ei olnud täiel määral põhjendatud kostja esindaja ajakulu 4 tundi 30 minutit

suhtluseks kliendiga ja kostja teise kirjaliku vastuse koostamiseks. Kohtu hinnangul võis

nendeks toiminguteks kuluda aega maksimaalselt 3 tundi. Vähendada tuli ka kostja põhjendatud

õigusabi osutaja ajakulu täiendavate tõendite kogumiseks ja tõenditaotluste koostamiseks 2017.

aasta suvel. Taotlustes analüüsiti mh hageja eelnevaid menetlusdokumente ja eksperthinnangut,

mille ajakulu kajastus samuti menetluskulude nimekirjas. Ringkonnakohtu hinnangul kulus

kostja esindajal täiendavate tõendite kogumiseks ja taotluste koostamiseks kokku 4 tundi.

Seega oli kohtu hinnangul põhjendatud kostja esindaja ajakulu esimese astme menetluses kokku

29 tundi 45 minutit. Kuivõrd kostjale osutati õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta),

mis vastab keskmisele turuhinnale ja kostja oli käibemaksukohustuslane, tuli kostjale hüvitada

esimese astme menetluses 3 570 euro (29,75 x 120) ulatuses menetluskulusid.

Kuigi praegusel juhul rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, vähendades

võlgnikult väljamõistetava menetluskulude hüvitise suurust, oli kaebuse rahuldamise ulatus

apellatsioonkaebuse piire arvestades vähene, mistõttu jätab kohus apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud XX (pankrotis) kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Menetluskulude nimekirja järgi osutas kostja esindaja kostjale ringkonnakohtus õigusabi 14

tunni 30 minuti ulatuses, mille raames analüüsis kostja 9 tundi maakohtu otsust ja

apellatsioonkaebust ning kujundas seisukoha ja koostas kaebusele vastuse 5 tundi 30 minutit.

Ringkonnakohtu hinnangul tuli asja vähest keerukust, dokumentide mahtu ja seisukohtade

korduvust silmas pidades põhjendatud kostja õigusabi osutaja ajakulu apellatsiooniastmes

vähendada 8 tunnini. Esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) oli vastavuses keskmise

turuhinnaga. Eelneva tõttu tuli kostjale hüvitada 960 eurot (8 x 120) apellatsiooniastmes kantud

menetluskuludest.

Vastuseks hageja vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et menetlusosalisel ei ole kohustust

esitada kohtule viimase nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kuivõrd kostjat

esindas menetluses vandeadvokaat, kes toimikust nähtuvalt teostas menetluskulude nimekirjas

märgitud toimingud, ei olnud kohtul põhjust arvata, et kostjal ei tekkinud tegelikult õigusabi

osutamisega kulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing