2-17-7726/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. aprill 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-7726

Tsiviilasi

AH Service OÜ hagi Osaühingu Hermanos ja XX

vastu viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 18. jaanuari 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Hermanos ja XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

25 327,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): AH Service OÜ (registrikood

10990966), lepinguline esindaja Cärolin Olluk

Kostjad (apellandid): Osaühing Hermanos (registrikood

10569474) ja XX (isikukood 37505220285), ühine

lepinguline esindaja Kerli Kase

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18. jaanuari 2018 otsus tühistada osas, millega maakohus

rahuldas hagi Osaühingu Hermanos vastu 4 274,93 eurot ületavas summas ja

rahuldas hagi XX vastu, samuti menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi Osaühingu Hermanos vastu

4 274,93 eurot ületavas summas rahuldamata ja hagi XX vastu tervikuna

rahuldamata ning menetluskulud maakohtus hageja kanda.

3. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Rahuldada hagi Osaühingu Hermanos vastu osaliselt.

2. Mõista kostjalt Osaühingult Hermanos hageja AH Service OÜ kasuks välja viivis

4 274,93 eurot.

3. Jätta hagi XX vastu rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

2 (6)

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AH Service OÜ (hageja) esitas 17. mail 2017 Harju maakohtule hagi Osaühingu Hermanos

(kostja I) ja XX (kostja II, koos edaspidi „kostjad“) vastu solidaarselt viivise 25 327,55 eurot

nõudes.

Hageja tõi hagi alusena esile järgmised asjaolud:

-

hageja ja kostja I sõlmisid 1. septembril 2014 lepingu nr 14/026-1 (edaspidi „leping“),

mille ese oli kostja I klientide kaupade Eesti tolliterritooriumile või sellelt väljatoime-

tamisega seotud maksude vahendamine ja maksetähtaja pikendamine hageja kui

tolliagentuuri poolt;

-

samal ajal sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr 01092014-1 (edaspidi

„käendusleping“), mille p 1 kohaselt vastutab kostja II lepingust tulenevate kohustuste

kohase täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Käenduslepingu p 3 kohaselt vastutab

kostja II lepingust tulenevate kohustuste ees täies ulatuses, sh ka kohustuse rikkumisest

tulenevate tagajärgede eest. Kuivõrd kostja II on kostja I juhatuse liige ja ainuosanik,

ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga ja käenduse piirmäära ei ole ette nähtud;

-

hageja osutas kostja I klientidele tolliagentuuri teenust deklareerides kaubad ja tagades

kaupade imporditollimaksud oma garantiidega, võttes kohustuse imporditollimaksude

tasumiseks, mille eest hageja esitas kostjale I arveid kokku summas 68 036,68 eurot;

-

kostja I ei tasunud arveid õigeaegselt põhjendades seda raha puudumisega, mistõttu tuli

hagejal enda arvel tasuda deklaratsioonides märgitud tolli- ja käibemaksud;

-

kuna kostja I tasus arved viivitusega, siis on hagejal tekkinud viivisenõue. Vastavalt

lepingu p-le 5.5 kohustus kostja I maksetähtaja ületamisel tasuma viivist 0,5% arvel

olevast summast iga viivitatud päeva eest;

o

arve nr 20141526 tasumisel tekkis viivisenõue 2 624,73 eurot;

o

arve nr 20141534 tasumisel tekkis viivisenõue 10 238,43 eurot;

o

arve nr 20141538 tasumisel tekkis viivisenõue 35 055,04 eurot, mida hageja

tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest ja lähtudes kohtupraktikast vähendas arve

summani 15 716,07 eurot;

o

arve nr 20141545 tasumisel tekkis viivisenõue 1 395,93 eurot, mida hageja

vähendas arve summani 473,39 eurot;

3 (6)

-

viivise nõue on kokku 29 052,62 eurot. Hageja tasaarvestas oma viivise nõude kostja I

nõudega 3 725,07 euro ulatuses ja edastas 27. jaanuaril 2017 kostjale I viivisearve

nr 170127V kokku 25 327,73 euro tasumiseks. Tasumise tähtaeg oli 6. veebruar 2017,

kuid kostja I ei ole viivist tasunud.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

väär on hageja väide, et ta osutas kostja I klientidele tolliagentuuri teenust, kuna

teenuse sisulise poole tegi kostja I. Lepingut täideti nii, et kostja I täitis kõik

tolliformaalsused, aga hageja tegeles deklareerimise, arhiveerimise, maksete tähtaja

andmise ja maksude tasumisega, millelt hageja teenis tulu. Hageja ei tasunud võlas

olevaid summasid oma arvel, sest ta sai teostada vastavad maksed kostja I toodud

klientide tekitatud käibest;

-

hageja on korduvalt oma nõudeid muutnud taganedes esialgsetest kokkulepetest ja

muutes juba esitatud arveid, tehes mitmeid kreeditarveid viiviste nõudele ja esitades

järjest uusi viivisenõudeid. Selline käitumine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttega;

-

hageja oli nõus kostja I võlgnevuse tasumisega maksegraafiku alusel, ilma et oleks

nõudnud viiviseid. Hageja ei ole viivisenõuet kajastanud saldokinnituses ega

majandusaasta aruannetes, mis tõendab, et pooled leppisid kokku põhivõlgnevuse

likvideerimiseks maksegraafiku ja tasaarvestamise teel ning viiviste mitte

kohaldamiseks. Hageja ei nõudnud kostjalt I viiviseid aastatel 2014 ja 2015, mil

kostja I tasus arved nr 20141526 ja 20141534;

-

hageja nõutav viivisemäär 0,5% võlgnevuse summalt päevas on ebamõistlikult suur ja

kostjad paluvad viivist vähendada;

-

kuivõrd käenduslepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimummääras

ning kostja II käendajana on füüsiline isik, siis on tegemist tarbijakäenduslepinguga ja

see on tühine. Seetõttu tuleb hagi kostja II vastu jätta rahuldamata sõltumata kostjate

muudest vastuväidetest.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 18. jaanuari 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis välja

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivise 25 327,55 eurot. Menetluskulud jättis maakohus

solidaarselt kostjate kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

4. Maakohus tuvastas, et

-

hageja ja kostja I sõlmisid 1. septembril 2014 lepingu, mille ese oli kostja I klientidele

kuuluvate kaupade Eesti Vabariigi tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamisega

seotud maksude vahendamine ja maksetähtaja pikendamine hageja kui tolliagentuuri

poolt vastastikusel kokkuleppel;

-

hageja ja kostja II sõlmisid 1. septembril 2014 käenduslepingu, mille kohaselt kostja II

vastutab hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste kohase

täitmise eest solidaarselt kostjaga I;

-

hageja osutas kostja I klientidele tolliagentuuri teenust deklareerides kaubad ja tagades

kaupade imporditollimaksud oma garantiidega, võttes kohustuse imporditollimaksude

tasumiseks, mille eest hageja esitas kostjale I arveid kogusummas 68 036,68 eurot;

-

kostja I ei tasunud arveid nr 20141526, 20141534, 20141538 ja 20141545 tähtaegselt.

Kostja I tasus hageja esitatud arve nr 20141526 lõplikult 10. detsembril 2014 ja arve

nr 20141534 lõplikult 31. juulil 2015;

-

hageja esitas kostjale I 27. jaanuaril 2017 arve viivise 25 327,73 euro tasumiseks.

4 (6)

5. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu osas tugines maakohus Riigikohtu 8. detsembri 2009

otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09 (p 13) ja leidis, et tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga,

kuna kostja II sõlmis lepingu oma igapäevase majandustegevuse raames tagamaks äriühingu

kohustusi lepingu p 1 kohaselt, mitte füüsilisest isikust tarbijana. Seega võlaõigusseaduse

(VÕS) § 143 lg-d 1 ja 2 ei kohaldu.

6. Kostjate vastuväited viivise mittetasumise kokkulepete kohta on tõendamata. Nii hageja

juhatuse liige kui kostja II vande all antud seletustega on tõendatud, et läbirääkimisi poolte

vahel arvete tasumise osas peeti, Kuna kokkulepet ei saavutatud, siis oktoobris 2016 esitas

hageja viivisarve. Samas läbirääkimiste käigus esile toodud viivise tasumise suurused ei muuda

hageja õigust esitada lepingust tulenev nõue kostja vastu.

Hageja nõutav viivisemäär 0,5% võlgnevuse summalt päevas ei ole ebamõistlikult suur. Pooled

on selle majandustegevuse käigus kokku leppinud ja kostjad ei ole esile toonud asjaolusid VÕS

§ 162 lg 1 mõttes, mille alusel hinnata, et viivis on nende suhtes ebamõistlikult suur.

Põhjendatud on arve nr 20141526 tasumisel tekkinud viivisenõue 2 624,73 euro ulatuses, arve

nr 20141534 tasumisel tekkinud viivisenõue 10 238,43 euro ulatuses, arve nr 20141538

tasumisel tekkinud viivisenõue 15 716,07 euro ulatuses ja arve nr 20141545 tasumisel tekkinud

viivisenõue 473,39 euro ulatuses. Hageja on põhjendanud ja tõendanud lepingu ja viivise

arvestusega, et viivisenõue on kokku 29 052,62 eurot. Arvestades hageja VÕS § 197 lg 1 alusel

tehtud nõude tasaarvestamisi, mille arvutuskäiku ei ole kostjad vaidlustanud, tuleb kostjatelt

solidaarselt välja mõista viivis 25 327,73 eurot.

7. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

8. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja

uue otsusega jätta hagi mõlema kostja suhtes rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad

panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

(1) hageja ei esitanud nõuet mõistliku aja jooksul;

(2) hageja ja kostja I leppisid kokku, et viivist ei tule maksta;

(3) esinevad alused viivise vähendamiseks;

(4) nõue on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega;

(5) osaliselt ei saa hageja viivist nõuda, sest tasumised tuli lugeda viivise katteks;

(6) hageja tugines vahepeal viivisemäärale 0,05%, millest tuleks lähtuda hagiga esitatud

nõude lahendamisel;

(7) kostja II vastutus on välistatud, sest temaga sõlmitud tarbijakäendusleping on vastutuse

rahalises maksimumsummas kokku leppimata jätmise tõttu tühine.

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise sisulisel lahendi, millega jätab hagi

kostja I vastu osaliselt ja kostja II vastu tervikuna rahuldamata. Kõik menetluskulud mõlemas

kohtuastmes jäävad hageja kanda, ka selles osas kuulub vaidlustatud otsus tühistamisele.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

5 (6)

tuvastamist vajalikuks. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu otsuse

p 18 esimese lõigu alapunktides 1–4 tuvastatud asjaolusid (refereeritud eespool käesoleva

otsuse p-s 4) ja ringkonnakohus saab neist kaebuse lahendamisel lähtuda.

12. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebuse väidet (7) ehk hageja nõuet kostja II vastu.

12.1. Kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel kohaldub VÕS § 143 lg 1. Maakohus lähtus

VÕS § 1 lg 1 tarbija definitsioonist ja enne VÕS § 143 lg 1 praeguse redaktsiooni jõustumist

(5. aprill 2011) kujunenud Riigikohtu praktikast. Samas tuvastas maakohus, et käendusleping

sõlmiti 1. septembril 2014, st pärast eelviidatud seadusemuudatust. Hilisemas lahendis selgitas

Riigikohus, et muudatuse eesmärk oli välistada vaidlused küsimuses, kas äriühingu juhatuse

liige tegutses käenduslepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses (1. veebruari 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p 14). Ka käesolevas asjas ei oma seetõttu tähtsust, kas ja kuidas

olid kostjad omavahel seotud.

12.2. Kuna kostja II on füüsiline isik, siis on temaga sõlmitud käendusleping VÕS § 143 lg 1

järgi tarbijakäendusleping ja see on VÕS § 143 lg 2 kohaselt tühine, kui ei ole kokku lepitud

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käendusleping (I kd tl 10) sellist kokkulepet

ei sisalda, mistõttu on käendusleping tühine. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole

tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saa hageja nõuda kostjalt II

käenduskohustuse täitmist ja hagi tema vastu jääb tervikuna rahuldamata.

13. Kostja I vastu esitatud nõude osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega

vaidlustatud otsuse p 18 teises lõigus, mille kohaselt hageja võis lepingu p 5.5 ja VÕS § 76 lg 1

ja § 113 lg 1 alusel nõuda kostjalt viivist maksetega hilinemise eest. Neid põhjendusi pole vaja

korrata.

Vastuseks kaebuse väidetele (2) ja (6) märgib ringkonnakohus, et nii viivise nõudmisest

loobumist kui ka lepingu p-s 5.5 sisalduva viivise määra kokkuleppe muutmist pidi tõendama

kostja. Maakohus hindas selles osas tõendeid õigesti ja tegi neist põhjendatud järelduse, et

kostja kõnealused väited on tõendamata. Hageja ühes e-kirjas madalama viivisemäära

nimetamine ei anna käesoleva juhtumi asjaoludel alust tõlgendada hageja kirja ettepanekuna

muuta lepingut viivise määra osas. Samuti ei ole kostja toonud esile ja tõendanud oma

nõustumust viivise määra kohta uue kokkuleppe sõlmimiseks. Asjas ei ole esitatud tõendeid,

millest nähtuks, et hageja viivist üldse ei nõua.

14. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et puudub alus kostjalt I nõutava viivise osaliselt

vähendamiseks. Kaebuse väited (1) ja (3) – (5), mida tuleb käsitleda koos, on osaliselt edukad.

14.1. Kõnealuste väidete hindamiseks tuleb esmalt uurida küsimust VÕS § 6 lg 2 ja § 113 lg 8

(koosmõjus §-ga 162) vahekorrast. Nimelt näeb VÕS § 6 lg 2 ette, et võlasuhtele ei kohaldata

mh tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Vastuolu hea

usu põhimõttega võib tuua kaasa ka viivise nõude kas tervikuna või osalise kaotamise

(Riigikohtu 17. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11 teine lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Teisalt võimaldab VÕS § 113 lg 8 viivise maksmiseks kohustatud isikul

nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule, st ebamõistlikult suure

viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Kokkuvõtvalt peaksid viidatud normid üldjuhul

andma sama tulemuse: maksta ei tule viivist, mille nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega

või ebamõistlik.

14.2. Ringkonnakohus leiab, et nii vastuolu hea usu põhimõttega VÕS § 6 tähenduses kui ka

ebamõistlikkus § 162 tähenduses võivad mh avalduda võlausaldaja vastuolulises käitumises,

mis jätab võlgnikule mulje, et võlausaldaja on viivise nõudmisest kas tervikuna või osaliselt

loobunud (vrd Riigikohtu 20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-25115, p 13.2 teine lõik

ja seal viidatud varasem praktika). Kui võlausaldaja kirjeldatud viisil käitub, siis võib ta kaotada

nõudeõiguse ka aegumistähtaja kestel.

6 (6)

14.3. Hageja vastuolulisele käitumisele viitavad käesoleval juhul järgmised asjaolud:

-

hageja nõuab 2017. aasta maikuus esitatud hagis viivist arvetelt, mille summad

muutusid sissenõutavaks 2014. aasta oktoobris ja novembris;

-

arvete tasumine toimus peamiselt tasaarvestustega oktoobrist 2014 – juunini 2016,

kusjuures esimene arve sai tasutud 2014. aasta detsembris, teine 2015. aasta juulis ja

viimased kaks 2016. aasta juunis (hagiavalduse p-d 1.10–1.13 ja I kd tl 15);

-

hageja ei kasutanud eelmises taandes viidatud pika perioodi kestel kordagi VÕS § 88

lg-st 8 tulenevat õigust lugeda esmalt tasutuks viivis ja alles seejärel põhinõue;

-

kostja I pöördus 28. juunil 2016 hageja poole küsimusega võlgnevata viivise suuruse

kohta, aga hageja ei vastanud seepeale oma konkreetse nõudega, vaid üksnes tegi

kostjale I ettepaneku arvutada viivis välja 10 korda väiksema määraga (I kd tl 131);

-

ka pärast hageja arvete „ammendumist“ jätkas kostja I poolte senist koostööd ja esitas

2016. aasta juulist alates hagejale arveid, mille saamisel hageja ei teatanud, et ta jätab

need tasumata tuginedes oma viivise nõudele;

-

kui kostja I oli 2016. aasta oktoobriks esitanud hagejale nii juba neli arvet kokku

summas 3 725,07 eurot, mille tasumist tal oli õigus nõuda, siis koostas ja saatis hageja

26. oktoobril 2016 kostjale viivisarve summas 8 000 eurot, milles tasaarvestas oma

viivise nõude ja kostja I nõude, mille tulemusel nõudis arve järgi kostjalt I veel viivise

maksmist summas 4 274,93 eurot (I kd tl 86–87);

-

poolte läbirääkimiste käigus nimetas hageja viivise summa 8 000 eurot ja avaldas, et

„ei pea kohaldama lepingujärgset viivist, kui asja saab korda“ (I kd tl 196, 197);

-

pooled pidasid pärast hageja viivisarve esitamist veel ka kirjavahetust ja selles kinnitas

hageja samuti kokkulepet viivise nõudmiseks kokku summas 8 000 eurot, millest

pärast tasaarvestust jäi tasuda 4 274,93 eurot (I kd tl 90–91);

-

alles alates 30. novembrist 2016 alustas hageja viivise nõudmist suuremas summas,

sedapuhku 33 620,26 eurot (I kd tl 94–97);

-

lõpuks 27. jaanuaril 2017 koostas ja saatis hageja kostjale uue viivisarve praegu

hagetavas summas, milles soovis uuesti teha sama tasaarvestust, mis sisaldus juba

26. oktoobri 2016 arves (I kd tl 111).

14.4. Tervikuna võis kostja nende asjaolude kaudu väljenduvat hageja käitumist mõistlikult

tõlgendada nõusolekuna vähendada nelja arve põhjal arvutatud viivist summani 8 000 eurot.

Hiljem sellest suurema viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega ja ebamõistlik.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli 2016. aasta suvel esitatud neljas arves kajastatud

nõue hageja vastu summas 3 725,07 eurot. Selle nõude tasaarvestas hageja 26. oktoobri 2016

arves. VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse

poolte nõuded kattuvas ulatuses. Seega lõppes hageja viivisenõue 3 725,07 euro ulatuses

26. oktoobril 2016. Järelikult saab hageja nõuda kostjalt I viivisena veel 4 274,93 euro ( = 8000

– 3725,07) maksmist, selles ulatuses saab hagi kostja I vastu rahuldada. Ülejäänud osas tuleb

jätta hagi kostja I vastu rahuldamata ja maakohtu otsust vastavalt muuta.

16. Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja selle nõude osas

TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud. Kostjad nõustusid kompromissiga, et nad

maksavad hagejale 4 274,93 eurot, st summa milles kohus hagi kostja I suhtes rahuldab.

Järelikult esineb alus jätta TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda ka kulud seoses kostja I vastu

esitatud nõudega. Kokkuvõtvalt kannab hageja kõik kulud. TsMS § 174 lg 4 järgi määrab kulud

rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm