2-17-507/51 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-17-507

Määruse kuupäev

Tartu, 11. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. K avaldus lapse S. G suhtes ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. G määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja V. K

Puudutatud isik S. G, esindaja vandeadvokaat Eva Tibar

Puudutatud isik A. G, esindaja advokaat Valeriy Gimaev

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. juuni 2017. a ning Tallinna Ringkonnakohtu

22. septembri 2017. a määrused tsiviilasjas nr 2-17-507. Saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada A. G määruskaebuselt tasutud kautsjon.

4. Määrata Advokaadibüroo Tibar & Partnerid vandeadvokaadi Eva Tibari tasu ja

kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks).

Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. K (avaldaja, ema) esitas 11. jaanuaril 2017 avalduse tema ja A. G (isa) ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks alaealise lapse S. G (laps) suhtes ning lapse ainuhooldusõiguse saamiseks.

2-17-507

Avalduse kohaselt sündis avaldaja ja isa kooselust 27. septembril 2009 laps, kelle hooldusõigusega

seotud vaidlused tekkisid 2015. aastal, mil vanemate kooselu lõppes. Avaldaja pooldab lapse ja isa

suhtlemist, kuid isa ei ole olnud nõus kokku leppima lapsega suhtlemise korda ning on avaldajat

ähvardanud ja kasutanud tema vastu mitmeid kordi vägivalda, millega kahjustab lapse huve. Isa on

kohtuotsusega mõistetud süüdi vägivallategude eest avaldaja vastu ja teda karistati kuu pikkuse

vangistusega.

2. Harju Maakohus andis 3. veebruari 2017. a esialgse õiguskaitse määrusega avaldaja taotlusel talle

lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõiguse ja määras kindlaks isa ja lapse suhtluskorra asjas

lõpplahendi jõustumiseni ning kohustas vanemaid läbima perelepitust.

Isa kuulati ära 2. veebruaril 2017 maakohtus toimunud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel.

Isa avaldas mõistmist, et kokku tuleb leppida lapsega suhtlemise kord ja lähtuda lapse huvidest. Isa

ei eitanud, et ta on kasutanud avaldaja vastu füüsilist vägivalda, kuid lubas osaleda perelepituses ja

kinnitas, et ta suudab probleeme sõnadega lahendada.

3. Tallinna linn (Lasnamäe linnaosa valitsuse kaudu) leidis, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt ja

anda avaldajale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes.

Kohalik omavalitsus tõi välja, et mõlemad vanemad soovivad osaleda lapse elu korraldamisel ja laps

on mõlemaga hingeliselt seotud, kuid vanematel on probleeme ühise hooldusõiguse korraldamisel.

Isa on keeldunud koostööst lastekaitsega ning püüdnud jõuda avaldajaga kokkuleppele jõudu

kasutades. Kohtuistungil toetas omavalitsus avaldajale ainuhooldusõiguse andmist.

4. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et laps soovib isaga suhelda, kuid kui isaga suhtlemine

kahjustab jätkuvalt lapse seisukorda, ei ole see lapse huvides. Isaga suhtlemise üle tuleks otsustada

pärast seda, kui isa vanglast vabaneb.

5. Harju Maakohus rahuldas 16. juuni 2017. a määrusega avalduse, lõpetas vanemate ühise

hooldusõiguse lapse suhtes ja andis avaldajale lapse ainuhooldusõiguse. Maakohus andis avaldajale

ka lapse viibimiskoha määramise ainuotsustusõiguse kuni maakohtu määruse jõustumiseni. Riigi

õigusabi tasu ja kulud jättis maakohus riigi kanda ning menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud

nende endi kanda.

Maakohus leidis, et ühise hooldusõiguse teostamine ei ole võimalik ning avaldajale tuleb

perekonnaseaduse (PKS) § 137 järgi anda lapse ainuhooldusõigus, sest isa ei ole emotsionaalselt

stabiilne, ei täida võetud kohustusi, ei too last õigel ajal avaldaja juurde tagasi, ei anna lapse

viibimiskoha kohta teavet, ähvardab last ja avaldajat ning eirab kohtu ettekirjutusi. Selline olukord

ei vasta lapse huvidele ning võib eeldada, et selline olukord on jätkuv. Lapse emotsionaalse seisundi

hindamisel leidis psühholoog, et lapses tekitab frustratsiooni ja ärevust see, et ta on ühel päeval

emaga ja teisel isaga, ning see mõjutab lapse enesetunnet ja käitumist. Uuringust ilmnes, et laps

kardab kaotada kodu ja vanemaid, oli pinges ning tal oli raskusi enesekontrolliga. Avaldaja teatas, et

isa on korduvalt kohtumenetluse ajaks määratud suhtluskorda rikkunud, näiteks võttis isa lapse

koolist enne tundide lõppu ja lendas temaga Veneetsiasse avaldajale teada andmata, ei tagastanud

last ja oli telefoni välja lülitanud. Isa eiras kohtu ettekirjutust ega soovi enda käitumist muuta, sest

kuigi ta oli esialgu perelepitusega nõus, ei alustatud perelepitusteenust, sest isa keeldus teenusest.

Lisaks oli isa valik kanda talle kriminaalasjas määratud karistust vanglas, mitte nõustuda tingimisi

vangistusega.

2(6)

2-17-507

Määruse jõustumisel kaotab kehtivuse esialgse õiguskaitse korras määratud isa ja lapse

suhtlemiskord. Euroopa Liidus on lastekaitse üks printsiipe, et keelata tuleb vägivaldsete vanemate

lapsega suhtlemine. Vanema vägivaldsus, muu hulgas teise vanema vastu, põhjustab lapsele

korvamatuid psüühilisi kannatusi. Isa ja tütre edasine suhe oleneb isa emotsionaalsest seisundist ja

käitumisest. Vanglast vabanemise järel on isal võimalik avaldajaga lapsega suhtlemise korras kokku

leppida ning kokkuleppe mittesaavutamisel saab isa pöörduda kohtusse.

Avaldajale tuleb anda lapse viibimiskoha määramise ainuotsustusõigus kuni maakohtu määruse

jõustumiseni, sest isa on vanglas ja temalt ei ole võimalik nõusolekut saada.

6. Isa palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see menetlusse võtmata või rahuldamata.

Tallinna linn palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Lapsele määratud esindaja leidis, et ühine hooldusõigus tuleks lõpetada üksnes lapse viibimiskoha

osas, ning palus isa määruskaebuse osaliselt rahuldada.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle edasi lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. septembri 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse menetluskulud, mille jättis riigi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Määruskaebuse

väited ei võimalda järeldada, et maakohus ületas kaalutlusotsuse tegemise diskretsioonipiire.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et otstarbekas on üksikküsimuste asemel vaadata lapse ühine

hooldusõigus tervikuna üle, ning leidis, et maakohus lõpetas põhjendatult ühise hooldusõiguse ja

andis avaldajale lapse ainuhooldusõiguse (PKS § 137 lg 1), leides, et isa on vägivaldne ning ühise

hooldusõiguse teostamine ei ole võimalik ega lapse huvides.

Ringkonnakohus ei nõustunud isaga, et ainuüksi vägivaldne käitumine võiks olla ühise

hooldusõiguse lõpetamise alus, sest lapse heaolu ohustamine PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes on

ka vaimse heaolu ohustamine. Asjaolu, et isa ei olnud lapse ega avaldaja vastu vanemate kooselu

kestel vägivaldne, ei tähenda, et isa vägivaldsust avaldaja vastu pärast kooselu lõppemist, sh lapse

juuresolekul, ei saaks hooldusõiguse vaidluse lahendamisel arvesse võtta. Perelepitusteenusest on

isa keeldunud. Määruskaebuses ei tehtud usutavaks, et ühise hooldusõiguse lõpetamine oleks olnud

põhjendamatu. Isa rikkus maakohtus esialgse õiguskaitse korras kindlaks määratud suhtluskorda,

määruskaebuse järgi on vanemate suhted endiselt pingelised, isa suhtumine perelepituse

vajalikkusesse ei ole muutunud. Isa on kriminaalkorras karistatud korduva vägivalla kasutamise

eest. Ringkonnakohus rahuldas isa taotluse võtta asja juurde määruskaebusele lisatud tõendid, kuid

leidis tõendeid hinnates, et need ei anna alust esitatud määruskaebuse rahuldamiseks. Pooled ei

vaidle, et isa on üles näidanud huvi nii lapse hariduse kui ka huvitegevuse vastu, kuid see ei muuda

olematuks isa senist vägivaldset ja suhtluskorda rikkuvat käitumist.

3(6)

2-17-507

Isegi kui maakohus rikkus menetlusnorme isa kohtuistungile kutsumata jätmisega, ei toonud see

kaasa ebaõiget kohtulahendit. Mõlemad vanemad kuulati ära 2. veebruaril 2017 toimunud istungil,

isa esindaja teatas kohtule esindusõiguse lõppemisest 9. veebruaril 2017 ning avaldaja teatas

22. mail 2017, et isa viibib vanglas. Eeldatavasti jättis maakohus isa istungile kutsumata seetõttu, et

isa viibis vanglas, kuid see ei saanud olla alus jätta isa istungist teavitamata. Isa aga ei toonud välja,

millised asjaolud jäid tal kohtuistungil osalemata jätmise tõttu välja toomata, mis oleks mõjutanud

asja lõpplahendust. Isal oli võimalik esitada oma seisukohad kirjalikult, kuid seda võimalust ta ei

kasutanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Isa palub määruskaebuses Riigikohtule tühistada maakohtu määruse ja ringkonnakohtu määruse

osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja selle peale esitatud

määruskaebuse rahuldamata, ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Isa arvates rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust, mis tõi kaasa ebaõige lahendi.

Maakohus korraldas 15. juunil 2017 istungi, kus arutati ema avaldust ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks, kuid isale kohtukutset ei saatnud, vaatamata sellele,

et kohtule oli 9. veebruaril 2017 teada antud, et isal puudub esindaja ning ta viibib vanglas.

Maakohus rikkus isa õigust esitada selgitusi ja põhjendusi, osaleda tõendite uurimisel kohtuistungil

ning esitada vastuväiteid. Isa kuulati ära üksnes esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel.

Asjaolu, et ringkonnakohus võttis isa tõendid vastu, näitab, et tõendid, mida sooviti esitada, ei olnud

asjakohatud. Isale ei antud võimalust esitada vastuväiteid avaldaja, kohaliku omavalitsuse ja lapsele

määratud esindaja seisukohtadele, sest ta sai nendega tutvuda alles 27. septembril 2017, s.o pärast

ringkonnakohtu lahendi tegemist. Rikkumised viisid ebaõige tulemuseni. Isa esitas

ringkonnakohtule tõendid selle kohta, millest tulenevalt ta hoolitseb lapse eest, laps armastab teda

jne. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on laiaulatuslik otsustus, mil mõlema vanema ärakuulamine

oleks olnud vajalik. Menetlusnormide rikkumata jätmise korral ei oleks avaldajale täies ulatuses

ainuhooldusõigust antud.

9. Avaldaja määruskaebusele ei vastanud.

10. Tallinna linn palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

11. Lapsele määratud esindaja leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Lisaks palus

esindaja määrata tasuks osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause alusel tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes (see kohaldub

TsMS § 659 järgi ka määrusele), kui jättis isa isiklikult ära kuulamata ega kutsunud teda istungile,

ning ringkonnakohus seda rikkumist ei kõrvaldanud.

Seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada.

4(6)

2-17-507

13. TsMS § 558 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kohus vanemad vaidlustes, mis puudutavad

vanema õigusi lapse suhtes, ära kuulama. Sama lõike teine lause täpsustab, et kohus peab vanemate

isiklike õiguste osas vanemad ära kuulama isiklikult. Vanema isiklik ärakuulamine asjas, mis

puudutab tema isiklikku suhet lapsega, on äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja

kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega.

Alused, mil kohtul on õigus jätta vanemad ära kuulamata, on toodud TsMS § 558 lg-tes 2 ja 3 (vt ka

Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). Kuna ühise

hooldusõiguse lõpetamine puudutab vanema isiklikke õigusi, peab kohus seega vanemad üldjuhul

isiklikult ära kuulama. Erinevalt viidatud kohtuasjast on ära kuulamata jäetud lapsevanem

ringkonnakohtu määrust vaidlustanud.

Praeguses asjas võinuks ainsa ära kuulamata jätmise alusena kõne alla tulla TsMS § 558 lg-s 3

nimetatud viivitusega kaasneda võiv oht lapse huvidele. Sellega ei ole kohtud aga isa ära kuulamata

jätmist põhjendanud.

14. Isa ära kuulamata jätmiseks ei andnud kolleegiumi arvates põhjust see, et isa viibis istungi ajal

vanglas, kui sellest tingitud võimaliku viivitusega ei ohustatud lapse huve.

Arvestades asjaolusid, mille tõttu isa vanglakaristust kandis, ja eriti seda, et vangistus oli lühiajaline,

võinuks maakohus lükata istungi isa vabanemiseni edasi või kuulata ta ära vanglas või lasta ta

konvoeerida istungile.

Isa kõrvalejätmine menetlusest oli oluline isa õiguste rikkumine. Iseenesest on kohtul hagita

menetluses laiemad võimalused otsustada, millisel viisil isik ära kuulata. Sealjuures annab

TsMS § 477 lg 4 võimaluse kuulata isik ära ka kohtuistungit korraldamata. Ometigi istung korraldati

ja isa sinna ei kutsutud. Isa ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole

piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel.

Seda muuhulgas põhjusel, et maakohus võttis asja lahendamisel isa kahjuks arvesse asjaolusid, mis

olid tekkinud pärast isa ärakuulamist nagu avaldaja väidetud suhtlemiskorra rikkumised, isa

keeldumine perelepitusest ja karistamine vangistusega, mille kohta isa ära ei kuulatud.

15. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et isa istungile kutsumata jätmine ei võinud kaasa tuua

ebaõiget kohtulahendit, kuna isa ei ole esile toonud, mis asjaoludele tal jäi tuginemata või mis

tõendid esitamata, kui ringkonnakohus võttis isa esitatud täiendavad tõendid vastu ja isal oli

võimalik esitada seisukoht kirjalikult.

Sellise arusaama järgi ei oleks vaja kohtul õiguslikku ärakuulamist üldse tagada, kuna rikkumise

saaks alati tagantjärele kõrvaldada kaebeõigust realiseerides. Eriti diskretsiooniõiguse alusel

lahendatavates asjades on hiljem aga peaaegu võimatu öelda, kuidas võinuks isiklik ärakuulamine

asja lahendust mõjutada. Lisaks tähendas isa ära kuulamata jätmine ka vanemate lepitamise

proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist.

16. Kolleegium märgib lisaks, et hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest

lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus

oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud,

võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises.

5(6)

2-17-507

Kolleegium märgib ka seda, et hooldusõigust ei pea tingimata lahendama tervikuna ühtmoodi, vaid

hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi (vt ka Riigikohtu 22. novembri

2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2).

17. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

18. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt

tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

19. Kolleegium leiab, et lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldus määrata riigi

õigusabi tasu suuruseks Riigikohtus osutatud õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud

ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli

2016. a määrusest nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise

kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning

taotluse esitamise tingimused“.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

6(6)