2-16-13106/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-13106

Tsiviilasi

R.K. u hagi OÜ Hercule vastu saamata jäänud töötasu,

vähem arvestatud puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemisel

makstava hüvitise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

29 598,26 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. juuli 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Hercule apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Hercule (registrikood 11737637),

esindaja advokaat Andres Kalm

Vastustaja (hageja): R.K. (isikukood XXX), esindaja

Tatjana Kalin

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Hercule apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada maakohtu otsus osas,

millega maakohus mõistis OÜ-lt Hercule R.K. kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise

16 896,76 eurost väiksemas ulatuses ning rahuldas OÜ Hercule tasaarvestusliku nõude 5417,03

eurost väiksemas ulatuses.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

2.1. Võtta vastu hagist osaline loobumine ning lõpetada menetlus 2015. a eest saamata jäänud

töötasu 419,63 euro ja saamata jäänud puhkusetasu 65,64 euro, kokku 485,26 euro nõudes.

2.2. Rahuldada hagi osaliselt.

2.3. Rahuldada OÜ Hercule tasaarvestuslik nõue summas 5417,03 eurot ning tasaarvestada

5417,03 eurot R.K. u TLS § 100 lg 4 tuleneva hüvitise nõudega 16 896,76 eurot vastavalt

resolutsiooni punktile 2.4.3.

2.4. Välja mõista OÜ-lt Hercule R.K. kasuks:

2.4.1. 2015. a eest saamata jäänud töötasu 10 733,85 eurot (bruto);

2.4.2. puhkusetasu 1887,08 eurot (bruto);

2.4.3. hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel 16 896,76 eurot (bruto), mida tuleb pärast riiklike

kohustuslike maksude ja maksete mahaarvamist, kuid enne hagejale väljamaksmist,

vähendada tasaarvestatava nõude 5417,03 euro võrra.

2.5. Resolutsiooni p-s 2.4 väljamõistetud summadelt (10 733,85 eurot, 1887,08 eurot ja 16 896,76

eurot) tuleb kostjal kinni pidada kohustuslikud riiklikud maksud ja maksed.

2.6. Välja mõista OÜ-lt Hercule R.K. u kasuks viivis 2015. a saamata jäänud töötasu nõude

summalt 7558,07 eurot alates 02.01.2016 kuni 05.05.2017 summas 801,50 eurot ja alates

06.05.2017 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2.7. Välja mõista OÜ-lt Hercule R.K. u kasuks viivis haginõuet 7558,07 eurot ületavalt summalt

alates 30.08.2016 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3. Keelduda apellatsioonkaebuse lisasid asja materjalide juurde võtmast ning lugeda need

OÜ-le Hercule tagastatuks.

4. Jätta OÜ Hercule menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 40 % ulatuses R.K. u kanda.

5. Jätta R.K. u menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 60 % ulatuses OÜ Hercule kanda.

6. Mõista OÜ-lt Hercule R.K. u kasuks välja menetluskulude katteks 2199,60 eurot.

7. Mõista R.K. ult OÜ Hercule kasuks välja menetluskulude katteks 1782,04 eurot.

8. Tasaarvestada OÜ Hercule ja R.K. u resolutsiooni punktides 6 ja 7 vastastikused

menetluskulude nõuded ning mõista OÜ-lt Hercule R.K. u kasuks välja 417,56 eurot

menetluskulude katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.K. (hageja) esitas OÜ Hercule (kostja) vastu hagiavalduse. Hageja palus lõplikus nõudes (I kd,

tl 140-146) mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2015. a eest summas 12 004,21

eurot; puhkusetasu summas 1887,08 eurot; hüvitise TLS § 100 lg 4 esimese lause järgi 5400 eurot;

saamata jäänud töötasu 2016. a eest 6705,11 eurot ja TLS § 100 lg 4 teise lause järgi hüvitise summas

14 860,39 eurot või alternatiivselt hüvitise TLS § 100 lg 4 teise lause järgi 21 565,50 eurot; viivise

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses kostja poolt omaks võetud nõude summalt 7558,07 eurot alates

02.01.2016 kuni 06.05.2017 summas 801,50 eurot ja VÕS § 113 lg s 1 sätestatud suuruses alates

06.05.2017 kuni töötasu maksmiseni; viivise haginõuet 7558,07 eurot ületavas summas VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud suuruses alates hagiavalduse esitamisest kuni kahjusumma tasumiseni. Hageja

loobus 2015. a eest saamata jäänud töötasu ning puhkusetasu nõudest osaliselt (II kd, tl 33).

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 31.12.2013 tööleping müügijuhi kohale tähtajaga

31.12.2016. Töölepingu p-i 4 järgi oli hageja töötasudeks eraldatava ja hagejale väljamakstava

töötasufondi suuruseks 4,478 % kostja poolt osutatavate teenuste müügikäibest majandusaastas.

Töötaja fikseeritud (põhi)töötasu suuruseks kalendrikuiselt oli alates 2015. a 1800 eurot. Kostja

kohustus maksma hagejale lisatasu olukorras, kus 4,478 % kostja teenuste müügikäibest ületab

hagejale 11 kalendrikuu jooksul makstava põhitasu summa (19 800 eurot). Sellisel juhul kohustus

kostja tasuma hagejale põhitasu ületavas osas lisatasu, mis vastaks poolte poolt kokkulepitud

töötasufondi suurusele. Teisisõnu pidi töötaja töötasude suurus moodustama 4,478 % kostja poolt

osutatavate teenuste müügikäibest. Olukorras, kus kokkulepitud põhitasude kogusumma (19 800)

eurot on protsentuaalselt väiksem kui seda on 4,478 % teenuste müügikäivest, kohustus kostja tasuma

hagejale vastavas osas lisatasu.

01.07.2016 teavitas hageja kostjat töölepingu ülesütlemisest TLS § 91 lg 2 p 2 alusel kuna kostja oli

jätnud hagejale tasumata töötasu töölepingus kokkulepitud suuruses. Töölepingu ülesütlemise

põhjuste üle pooled ei vaidle ning kostja on kirjalikult tunnistanud, et võlgneb hagejale maksmata

töötasu 2015. aasta eest kuid samuti puhkusetasu ning töölepingu erakorralisest lõpetamisest tuleneva

hüvitise. Osaliselt ei ole kostja hageja nõudeid tunnistanud, kuid ei ole välja maksnud ka enda poolt

omaks võetud võlgnevusi.

2015. a töötasu nõue. Hageja nõustus kostjaga, et kostja teenuste müügikäive 2015. aastal oli

725 515 eurot ning hageja töötasufondi suurus seega 32 488,56 eurot (725 515 eurot × 4,478 %).

Nimetatud summast on hageja kätte saanud 20 484,35 eurot (bruto). Saamata jäänud töötasuna

2015. a eest nõuab hageja kostjalt 12 004,21 eurot. Kostja on tasunud hagejale pärast hagiavalduse

esitamist kokku brutosummas 1270,36 eurot. Hageja nõustus nõuet vähendama, kui kostja kajastab

pärast töölepingu lõpetamist tehtud maksed 2015. a töötasuna (I kd, tl 141). Hageja vaidles vastu

3000 euro saamisele sularahas.

Puhkusetasu nõue. Hageja nõustus kostja puhkusetasu arvestusega, mille kohaselt hagejal on

saamata puhkusetasu summas 1887,08 eurot (bruto).

Hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 esimese lause järgi. Kostja on tunnistanud hageja nõuet TLS § 100

lg 4 alusel hüvitise summas 5400 eurot (bruto) saamiseks, kuid esitanud hagejale avalduse nõuete

tasaarvestamiseks. Tasaarvestus on teostamatu, kuna kostja nõue on ebaselge ning hageja on sellele

olulises osas vastu vaielnud. Hageja ei nõustunud tasaarvestatavate kohustuste suurusega. Hageja on

laenusummast (5500 eurot) tagastanud kostjale 3500 eurot. Hageja hinnangul saanuks tagasimakseid

arvestada üksnes intressi ja põhiosa tasumiseks. Nõudeid viivise tasumiseks ei olnud OÜ Apollon ega

kostja hagejale esitanud. Võimalik viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. OÜ Apollon on

kostja omaniku ja juhatuse liikme kontrollitav ettevõte. Laenu tagasimaksetega viivitamise põhjuseks

oli kostja enda viivitus töötasu maksmisega.

2016. a töötasu nõue ja hüvitis TLS § 100 lg 4 teise lause järgi. Seisuga 30.06.2016 moodustas

kostja poolt osutatud teenuste käive kokku 356 466,70 eurot. Töölepingu punkti 4.2 järgi pidi kostja

seega tasuma hagejale töötasudena kokku (brutosummana) 15 962,31 eurot (356 461 eurot

× 4,478%). Nimetatud summast oli tegelikkuses arvestatud ja välja makstud brutotasudena 7229,62

eurot. Pärast töölepingu lõppemist on kostja tasunud hagejale täiendavalt 1653,43 eurot (neto) ning

seega on hageja saanud brutosummana kätte kokku 9257,20 eurot. Järelikult on hagejal perioodi

01.01.-30.06.2016 eest saamata töötasu summas 6705,11 eurot (356 466,70 × 4,478% - 9257,20

eurot).

Juba (hageja poolt) sõlmitud lepingute tulemusel moodustab kostja teenuste aastakäive 2016. aastal

kokku 688 314 eurot. Eeltoodut arvestades nõuab hageja kostjalt hüvitise maksmist ka 2016. a

kogukäibelt. Hüvitise suuruseks, mida hageja nõuab enda 2016. a töötasunõude rahuldamise korral

kujuneb seega brutosummana 14 860,39 eurot (688 314 eurot × 4,478% - 9257,20 eurot - 6 705,11

eurot).

Alternatiivne hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 teise lause järgi. Alternatiivselt (kui hageja nõue

2016. a eest saamatajäänud töötasu väljamõistmiseks jääb rahuldamata) nõudis hageja hüvitise

tasumist summas 21 565,50 eurot (30 822,7 eurot - 9257,2 eurot).

Hageja viitas Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-79-13 ja 3-2-1-80-15. Kostja oli hagejale

töötasu maksmisega viivituses rohkem kui kuus kuud ja seda summas, mis ületas hageja poole aasta

fikseeritud töötasu suurust. Hageja oli kostja rikkumise tõttu sundseisus. Olukord, milles tööandjal

on odavam vabaneda töötajast talle töötasu mitte makstes, ei vasta seadusandja tahtele.

Lähtuvalt 2016. a kogukäibest 688 314 eurot on hagejale makstavaks töötasuks brutosummana

30 822,7 eurot (688 314 eurot × 4,478%), millest hageja on töötasudena saanud kätte 9257,20 eurot

(bruto) ning hageja hüvitise nõudeks (TLS § 100 lg 4 teise lause järgi) kujuneb brutosummana

21 565,5 eurot (30 822,7 eurot - 9257,2 eurot).

2. Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt. Ülejäänud osas palus kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja

palus määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja viis ning sätestada otsuse resolutsioonis, et hageja

kasuks välja mõistetud summa on brutosumma, millelt kostja peab enne hagejale väljamakse tegemist

kinni seaduses sätestatud maksud. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja vaidles osaliselt vastu 2015. a lisatasu nõudele. Kostja on 2016. a jooksul enne töösuhte lõppu

maksnud hagejale 2015. a töötasuna sularahas 3000 eurot, mis brutosummas võrdub 3810,98 euroga.

Hagiavalduse esitamise seisuga oli hageja põhjendatud lisatasu nõue 7558,07 eurot ning selles osas

võttis kostja hagi õigeks. Pärast hagiavalduse esitamist on kostja 01.09.2016 hageja nõudest tasunud

täiendavalt 500 eurot netos (s.o 635,16 eurot brutos). Kostja on väljamaksed deklareerinud õigesti

vastavalt väljamakse kuule. Seega on 2015. a lisatasu nõue põhjendatud 6922,91 euro ulatuses.

Puhkusetasu 1887,08 euro (bruto) nõudes võttis kostja hagi õigeks.

Kostja vaidles vastu 5400 euro suurusele nõudele TLS § 100 lg 4 alusel. Nõue on tasaarvestuse

tulemusena lõppenud. OÜ Apollon ja hageja vahel 26.02.2014 sõlmitud laenulepingu alusel anti

hagejale laenu kokku summas 5500 eurot. Hageja ei tagastanud laenu kokkulepitud tähtajaks

(06.11.2014). Hageja tasus perioodil märts - juuli 2015 kokku 3500 eurot, misjärel lõpetas maksete

tegemise. Seisuga 05.07.2016 oli hageja tasunud osaliselt pärast laenu tähtaja saabumist kogunenud

viivised, täielikult likvideerinud intressivõlgnevuse ning osaliselt maksnud tagasi põhiosa.

Viivisevõlgnevus oli 1448,51 eurot ning põhivõlgnevuseks 3968,52 eurot. Kokku oli nõue

05.07.2016 seisuga seega 5417,03 eurot. OÜ Apollon loovutas nõude 07.07.2016 kostjale. Kostja

kasutas nõudest 4320 euro suurust osa, tasaarvestamaks kohtuväliselt hageja TLS § 100 lg 4 kohast

nõuet. Netosummas oli hageja nõue 4320 eurot. Kostja on 07.07.2016 tasaarvestusavalduse kätte

saanud. Tasaarvestuse järgselt jäi kostja nõude summaks 1097,03 eurot.

Kostja kasutab tasaarvestamata nõude jääki (1097,03 eurot) kohtumenetluses hageja 2015. a

lisatasunõude tasaarvestamiseks. Kuna kostja nõue kajastab netosummat, aga hageja nõue on esitatud

brutosummas, arvestab kostja tasaarvestamiseks oma nõude ümber brutosummaks. Töötasunõude

tasaarvestamisel on kostja nõue brutosummas 1393,58 eurot. Tasaarvestuse järgselt jääb kostja poolt

tunnustatud nõudeks kokku 7416,41 eurot (6922,91 eurot + 1887,08 eurot - 1393,58 eurot).

Kostja vaidles vastu 21 565,50 euro suurusele nõudele. Hagejal ei ole 2016. a eest sissenõutavaks

muutunud töötasu nõuet. Arvestades poolte vahel 01.12.2014 sõlmitud töölepingu muutmise

kokkuleppe p-i 4.3, pidi tööandja käive lisatasu maksmise kohustuse tekkeks ületama 442 162 euro

piiri. Vaidlus puudub selles, et enne töölepingu lõppemist oli käive 356 460,70 eurot. Sellest

tulenevalt ei olnud mis tahes summas lisatasu maksmise tingimused töölepingu lõppemise seisuga

täitunud ning hageja nõudel puudub alus.

Hagejal ei ole nimetatud summas nõuet ka TLS § 100 lõike 4 alusel. Sisuliselt nõuab hageja TLS

§ 100 lõike 4 alusel makstava hüvitise koosseisus oma eeldusliku töötasu hüvitamist kuni 2016. a

lõpuni. Kostja on TLS § 100 lõike 4 kohase nõudena hagejale juba 5400 eurot hüvitanud.

Kostja möönis omapoolset lepingurikkumist töötasu maksmisega viivitamisel, kuid leidis, et hageja

ise on ennast pannud olukorda, kus ta on töötasu teenimise võimaluse kostja juures kaotanud. Seda

tuleb hageja hüvitisnõude lahendamisel arvestada (VÕS § 139 lg 1). 5400 euro suurune hüvitis on

asjaolusid arvestades piisav ning selles summas hüvitise on kostja hagejale tasaarvestusega juba

tasunud.

TLS § 100 lõike 4 alusel esitatud nõude lahendamisel on kohane hinnata ka hageja motiive töölepingu

ülesütlemisel. Kostja ei maksnud hagejale lisatasu välja seetõttu, et töötaja ja tööandjaga seotud

äriühingu vahel oli paralleelne laenusuhe ning töötaja keeldus vaatamata lubadustele laenu

tagastamisest. Hageja tegelik motiiv töölepingu ülesütlemisel olid poolte vahelised pingelised suhted,

mitte töötasu võlgnevus.

Hageja nõue TLS § 100 lõike 4 alusel on spekulatiivne ja tõendamata osas, milles see põhineb

OÜ Hercule 2016. a käibel. Asjaolu, et OÜ Hercule on sõlminud koostööpartneritega lepinguid, ei

anna alust väitmaks, milliseks kujuneb 2016. aastal OÜ Hercule müügikäive.

Kostja arvates oleks OÜ Hercule 2016. a müügikäibe põhjal hagejale lisatasu hüvitamine asjaolusid

arvestades ka ebaõiglane. Hageja ei ole 2016. a jooksul teinud lisatasu teenimiseks vajalikke

pingutusi, et tööandja seisukohast on majanduslikult põhjendatud kokkulepitud põhitasust kõrgema

tasu maksmine. Lepingute sõlmimine koostööpartneritega on vaid üks osa hageja tööülesannetest.

Hageja lahkus töölt aasta keskel, pannes sellega kostja äriühingu äärmiselt keerulisse olukorda. Seega

hageja ei saa pärast töösuhte lõppemist lugeda OÜ Hercule 2016. a käivet enda tegevuse tulemuseks.

Juhul, kui kohus leiab, et hagejal võib TLS § 100 lõike 4 alusel olla 5400 eurost suurem nõue, palus

kostja hagejale kuni 2016. a lõpuni määratud ja makstava töötuskindlustushüvitise summas 4335,74

eurot hageja nõudest igal juhul maha arvestada. Samuti tuleb arvestada hagejale tasaarvestusega

tasutud kolme kuu hüvitist summas 5400 eurot.

Kostja vaidles vastu hageja viivisenõudele alates 2016. a. Hagiavalduses esitas hageja viivisenõude

alates hagi esitamisest, viivisenõude alates 2016. a esitas hageja 05.05.2017, s.o pärast eelmenetlust.

Nii hiline nõude muutmine on lubamatu. Kostjal oli alus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS

§ 110 lg 1 alusel, kuna laenusuhe ja hageja töötasunõue on omavahel seotud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus võttis vastu hagist osalise loobumise ning lõpetas menetluse 2015. a eest saamata jäänud

töötasu 419,62 euro ja saamata jäänud puhkusetasu 65,64 euro, kokku 485,26 euro nõudes. Maakohus

rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja brutosummades 2015. a eest saamata

jäänud töötasu 10 733,85 eurot; puhkusetasu 1887,08 eurot ning TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise

14 042,73 eurot. Maakohus määras, et eeltoodud summadelt peab kostja kinni pidama kohustuslikud

riiklikud maksud ja maksed. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 2015. a saamata

jäänud töötasu nõude summalt 7558,07 eurot alates 02.01.2016 kuni 05.05.2017 summas 801,50 eurot

ja alates 06.05.2017 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Samuti

mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks viivise haginõudelt 7558,07 eurot ületavalt summalt alates

30.08.2016 kuni nõude täitmiseni VÕS 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulud jättis maakohus 35 % ulatuses hageja kanda ja 65 % ulatuses kostja kanda.

Maakohus märkis, et viivisenõude muutmise puhul ei ole tegemist hagi muutmisega ning selleks ei

olnud vaja kostja nõusolekut. Hageja on viivisenõuet laiendanud, mida ei peeta hagi muutmiseks.

3.1. Hageja nõuab 2015. a eest töötasu (lisatasu) brutosummas 12 004,21 eurot. Kostja on töötasu

nõuet tunnustanud 6922,91 euro ulatuses. Vaidlus puudub selles, et hageja on kostjale tasunud

täiendavalt brutosummas 1270,36 eurot. Kohus leidis, et tasutud 1270,36 eurot tuleb töötasu nõudest

maha arvata.

Kostja väitis, et on sularahas täiendavalt hagejale üle andnud 3000 eurot netos. Ainsaks tõendiks raha

üleandmise kohta on kostja seadusliku esindaja Heilo Elbrechti vande all antud ütlused, mille kohaselt

ta maksis veebruarist maini 2016. a hagejale 3000 eurot sularahas usalduse peale. Hageja vande all

antud seletuste kohaselt ei ole ta 2016. a kevadel mitme osamaksena 3000 eurot sularahas saanud.

Kostja ei ole raha üleandmist hagejale tõendanud. Seega on 2015. a saamata jäänud töötasu nõue

põhjendatud 10 733,85 euro (bruto) ulatuses.

3.2. Puhkusetasu 1887,08 euro (bruto) nõudes on kostja hagi õigeks võtnud ning selles osas kuulub

hagi rahuldamisele.

3.3. Hageja nõuab 2016. a eest saamata jäänud töötasuna lisatasu brutosummas 6705,11 eurot.

Vaidlus puudub selles, et seisuga 30.06.2016 oli kostja käive kokku 356 466,70 eurot.

Kostja ei nõustunud hagejaga, et kosta pidi hagejale tasuma töötasudena kokku brutosummana

15 962,31 eurot (356 461 eurot × 4,478 %) (töölepingu p 4.2). Lisatasu tuli lepingu p 4.2 järgi maksta

alates hetkest, mil tema teenuste müügikäive ületab majandusaasta kestel summa, millest alates

moodustab töötajale 11 kalendrikuu jooksul makstava põhitasu suurus (19 800 eurot) vähem kui

4,478 % teenuste müügikäibest. Kui teenuste müügikäive 30.06.2016 seisuga oli 356 466,70 eurot,

siis sellest 4,478 % s.o 15 962,31 eurot oli väiksem kui 11 kalendrikuu jooksul makstava põhitasu

suurus (19 800 eurot). Seega lepingu lõppemise seisuga ei olnud kostjal tekkinud kohustust tasuda

hagejale lisatasu ning saamata jäänud töötasuna perioodi eest 01.01.2016 kuni 30.06.2016 6705,11

eurot välja mõistmisele ei kuulu.

3.4. Viitega TLS § 100 lg 4 esimesele lausele palub hageja välja mõista hüvitise oma kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses brutosummas 5400 eurot. Viitega TLS § 100 lg 4 teisele lausele palub

hageja täiendavalt välja mõista hüvitise brutosummas 14 860,39 eurot või alternatiivselt, kui tema

2016. a töötasu nõue jääb rahuldamata, summas 21 565,50 eurot.

TLS § 100 lg 4 teise lause sõnastus kattub TLS § 109 lg 1 teise lause sõnastusega. Kohus nõustus

hagejaga, et sarnased põhimõtted kehtivad tähtajalise töölepingu korral hüvitise määramisel ka TLS

§ 100 lg 4 alusel (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-80-15, p 18; nr 3-2-1-79-13, p-d 32.2-32.3).

Kohus nõustus hagejaga, et töölepingu oluline rikkumine tööandja poolt, mis annab töötajale õiguse

leping ennetähtaegselt üles öelda, ei tohiks olla tööandja jaoks soodsam lahendus. Töötajalt ei saa

eeldada töölepingu jätkamist, kui tööandja ei täida oma töölepingu järgset põhikohustust ning viivitab

pikemat aega oluliselt töötasu maksmisega.

Kohtu hinnangul on olemas piisav tõenäosus, et lepingu jätkumise korral oleks käive ületanud nõutud

taseme ning hagejal oleks tekkinud lepingu järgi õigus lisatasule. Vaidlus puudub, et enne lepingu

ülesütlemist oli käive 356 460,70 eurot. Lisatasu maksmise kohustuse tekkeks pidi käive ületama

442 162 eurot. Lükkamaks ümber hageja poolt aluseks võetud käivet 688 314 eurot, ei ole kostja

2016. a tegelikku käivet üldse nimetanud.

Kohus leidis, et kostjaga võrreldes on hageja võimalused kostja käibe tõendamiseks, sh

raamatupidamisdokumentide esitamiseks, piiratud. Seetõttu tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt

tõendamiskoormis ümber pöörata. Kui tegelik 2016. a kogukäive või hageja sõlmitud lepingute alusel

tekkinud käive oleks hageja nimetatust väiksem, olnuks kostjal seda lihtne ümber lükata. Kostja ei

ole seda teinud. Eeltoodut arvestades luges kohus tõendatuks, et hageja poolt sõlmitud lepingute

alusel tekkinud käive ning kostja 2016. a kogukäive oli vähemalt 688 314 eurot. Vaidlus puudub

selles, et 2016. a on hageja saanud kätte töötasu summas 9257,20 (bruto). Seega olnuks hagejal

lepingu jätkudes olnud õigus töötasule koos lisatasuga summas 21 565,50 eurot (688 314 × 4,478 %

- 9257,20 eurot).

Kohus jättis rahuldamata hagi osas, milles hageja nõudis lisaks lepingu tähtajani saamata jäänud

töötasule hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses brutosummas 5400 eurot. TLS § 100 lg 4 ei

sätesta kahte erinevat hüvitise nõude alust, vaid TLS § 100 lg 4 teine lause võimaldab esimeses lauses

nimetatud hüvitist vastavalt asjaoludele suurendada.

Kostja tugines sellele, et on hageja hüvitise nõude 5400 euro (bruto) ulatuses 07.07.2016

tasaarvestanud nõudega hageja vastu, mis tulenes hageja ja OÜ Apollon vahel sõlmitud

laenulepingust ning mille OÜ Apollon loovutas 07.07.2016 kostjale. Kohtu hinnangul on kostja

esitanud selge nõude arvestuse (I kd, tl 133) ning ka viivisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Laenulepingus oli kokku lepitud viivisemäär

0,1 % päevas. Arvestades, et hageja on füüsiline isik, on hageja näol eelduslikult tegemist tarbijaga.

VÕS § 415 lg 1 järgi ei ole tarbijalt lubatud nõuda võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viivise määr 0,1 % päevas oleks tarbijaga

sõlmitud lepingus tühine ka tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Viivisekokkuleppe

tühisuse korral on kostjal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Vaidlus puudub selles, et hageja on laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks tasunud kokku

3500 eurot. Arvestades viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, oli kostjal hageja

vastu 05.07.2016 seisuga nõue summas 3187,03 eurot (põhinõue 2949,91 eurot, viivise võlgnevus

237,12 eurot). Seega sai kostja tasaarvestada hageja hüvitisnõude laenulepingust tuleneva nõudega

hageja vastu summas 3187,03 eurot ning selles ulatuses on poolte nõuded vastavalt VÕS § 197 lg-le 2

lõppenud.

Kohus nõustus kostjaga, et VÕS § 127 lg 5 alusel kuulub töötajale makstavast hüvitisest maha

arvamisele töötajale makstud töötuskindlustushüvitis (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-79-13, p 32.7).

Hageja on 2016. a eest saanud töötuskindlustushüvitist brutosummas 4335,74 eurot (I kd, tl 115, 117).

Pärast tasaarvestust ning töötuskindlustushüvitise maha arvamist jääb TLS § 100 lg 4 alusel makstava

hüvitise suuruseks 14 042,73 eurot (21 565,50 eurot - 3187,03 eurot - 4335,74 eurot).

Kohus leidis, et kostja viide töölepingu p-le 8.2 ei ole asjakohane, kuna käsitleb hüvitise suurust

lepingu tööandja poolt ilma mõjuva põhjuseta ülesütlemisel. Samuti ei ole seaduses sätestatust töötaja

kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped lubatud (TLS § 2).

3.5. Hageja palub viivise kostja poolt õigeks võetud 2015. a töötasu nõude summalt 7558,07 eurot

välja mõista alates 2.01.2016. Kostja on viivisenõudele esitanud vastuväite VÕS § 113 lg 4 alusel,

põhjusel, et tal oli õigus keelduda hagejale töötasu maksmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Kohus leidis,

et kostja vastuväide on põhjendamatu. Vaidlus puudub selles, et kostja omandas nõude hageja vastu

alles 07.07.2016. Samal päeval tasaarvestas kostja oma nõude hageja hüvitisnõudega. Kostja keeldus

õigustamatult hagejale töötasu maksmisest, kuna tal puudus sissenõutavaks muutunud nõue hageja

vastu. Töötasu nõudelt brutosummas 7558,07 eurot kuulub väljamõistmisele viivis alates 02.01.2016

kuni 05.05.2017 summas 801,50 eurot ning alates 06.05.2017 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises

lauses

ettenähtud

ulatuses.

Haginõuet

7558,07

eurot

ületavalt

summalt

(10 733,85 eurot - 7558,07 eurot + 1887,08 eurot + 14 042,73 eurot = 19 105,59 eurot) kuulub viivis

välja mõistmisele alates hagi esitamisest 30.08.2016 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja jätta kõik menetluskulud hageja

kanda. Alternatiivselt palub kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus on vääralt kohaldanud TLS § 100 lg-t 4 ja mõistnud hageja kasuks ebaõigesti välja

hüvitise. TLS § 100 lg 4 kohase hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda samadest

põhimõtetest nagu TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise kindlaksmääramisel. Erinevalt TLS § 109 lõikes 1

kirjeldatud olukorrast on käesoleval juhul tööleping lõppenud töötaja, mitte tööandja initsiatiivil. TLS

§ 109 lõikes 1 sätestatud regulatsioon põhineb Euroopa Sotsiaalharta artikli 24 punktil b (RKTKo

3-2-1-79-13, p 26). TLS § 100 lõikes 4 sätestatud regulatsioon ei põhine samadel kaalutlustel.

Töölepingu lõpetas hageja, pannes end ise olukorda, kus ta on töötasu teenimise võimaluse kostja

juures kaotanud. VÕS § 139 lõike 1 alusel tuleb seda hageja hüvitisnõude lahendamisel arvestada.

Maakohus ei arvestanud hüvitisnõude lahendamisel hageja motiive töölepingu ülesütlemisel. Kostja

leiab, et hageja tegelik motiiv töölepingu ülesütlemisel olid poolte vahelised pingelised suhted, mitte

töötasu võlgnevus.

Kostja arvates oleks nii 2016. aasta lõpuni jääva töötasu kui ka OÜ Hercule 2016. aasta müügikäibe

põhjal hagejale lisatasu hüvitamine asjaolusid arvestades ebaõiglane. Nii põhitasu kui lisatasu

teenimise eelduseks on töötaja töö ja aktiivsus kogu majandusaasta kestel. Hageja töötas vaid

esimesed kuus kuud aastast, mistõttu põhjendamatu on tema nõue saada täiendavat põhitasu kuue kuu

eest. Samuti ei ole hageja 2016. aasta esimese kuue kuu jooksul teinud lisatasu teenimiseks vajalikke

pingutusi.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et lepingute sõlmimine koostööpartneritega, millel hageja

rahanõue tugineb, oli vaid üks osa hageja tööülesannetest. Ettevõtte käive ei teki ainuüksi lepingu

sõlmimisest, leping tuleb ka lõpuni täita ja alles sellest tekib käive. TLS § 100 lg 4 järgi oleks 5400

euro suurune hüvitis ülesütlemise asjaolusid arvestades piisav ning selles summas hüvitise on kostja

hagejale tasaarvestusega juba tasunud.

Maakohus ei ole pooltega arutanud küsimust tõendamiskoormise ümberpöördumisest kostja kahjuks.

Sellega seoses taotles kostja täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmist 2016. a käibe kohta.

Hageja tegevusele saab omistada üksnes selle käibe, mis tekkis kuni töösuhte lõppemiseni

05.07.2016. Pärast töösuhte lõppu 05.07.2016 on eranditult kõik aktid akteeritud Heilo Elbrechti

poolt. Pärast töösuhte lõppu tekkinud käive on tekkinud olenemata hageja tegevusest ega ole tekkinud

tänu temale.

Maakohus on ebaõigesti vähendanud kostja tasaarvestatavat laenunõuet. Maakohtu otsus on

viivisemäära vähendamise osas kostjale üllatuslik. Kohus ei juhtinud menetluses sellele küsimusele

poolte tähelepanu ega võimaldanud esitada täiendavaid seisukohti.

Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 415 lg 1, sest see säte kohaldub tarbijakrediidilepingutele.

Laenu andmine hagejale ei olnud seotud OÜ Apollon või nõude omandanud kostja

majandustegevusega (need ettevõtted ei tegele laenuandmisega). Lisaks välistab laenulepingule

tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamise VÕS § 403 lg 3 p 3.

Maakohus on otsuses märkinud, et kokkulepitud viivisemäär oleks tüüptingimusena tühine, kuid asjas

ei ole tõendatud, et tegemist on tüüptingimusega. Seega on maakohtu põhjendus asjakohatu. Hageja

ei ole aga üldse tuginenud sellele, et tegemist oleks tüüptingimusega, liiatigi seda tõendanud, mistõttu

maakohus ei saanud viivisemäära hinnata tüüptingimuse regulatsiooni alusel. Eelnevast lähtuvalt

kehtis viivisemäär 0,1 % päevas ning kostjal oli hageja vastu tasaarvestuse seisuga nõue summas

5417,03 eurot, millega kostja sai tasaarvestada hageja hüvitisnõuet.

Kostja laenunõue on väljendatud netosummas, samas kui hageja hüvitisnõue on esitatud

brutosummas. 5417,03 euro suurune netotasaarvestus/väljamakse vastab 6771,29 euro suurusele

brutotasaarvestusele/väljamaksele (6771,29 – 20% = 5417,03). Maakohus on leidnud, et viivisnõude

vähendamisel jäi kostja nõudeks laenulepingu alusel 3187,03 eurot, sellise nõudega saab

tasaarvestada 3983,79 euro suuruse brutonõude (3983,79 – 20 % = 3187,03). Maakohus on hageja

nõudest tasaarvestuse käigus lahutanud liiga väikese summa.

Maakohus mõistis ebaõigesti välja töö- ja puhkusetasu. Kostja vande all antud seletuse kohaselt andis

kostja hagejale sularahas üle 3000 eurot (I kd, tl 179). See võrdub brutosummas 3810,98 eurot (I kd,

tl 47). Seega on ebaõige maakohtu põhjendus, mille kohaselt kostja ei ole sularaha üleandmist

tõendanud. Maakohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta sularaha üleandmise kohta esitatud

tõendiga (vande all antud seletustega) ei arvesta.

Maakohus on ebaõigesti määranud kindlaks hageja lepingulise esindaja kulude suuruse. Maakohtu

seisukoht, et ei ole alust kahelda lepingulise esindaja ajakulu õigsuses, on põhjendamata. Lisaks ei

ole maakohus tuvastanud õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu.

Maakohus on põhjendamatult vähendanud kostja hüvitatavaid menetluskulusid. Menetlustoimingud

on olnud põhjendatud ja ajaliselt mõistliku kestusega. Iseenesest see, et ühe lepingulise esindaja

ajakulu on teise omast väiksem, ei anna ainuüksi alust hüvitatavaid kulusid vähendada. Maakohus ei

ole menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestanud, et kostja lepinguline esindaja on teinud

ka oluliselt rohkem menetlustoiminguid kui hageja esindaja. Kohus on kostja hüvitatavate

menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire.

5. Hageja (vastustaja) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Hageja leiab, et kostja on võtnud hagi osaliselt

õigeks (summas 9620,93 eurot) ning kohus on nimetatud osas hagivalduse sisuliselt õigeksvõtuga

lahendanud. Sellest ei ole selgesõnaliselt taganetud ka apellatsioonkaebuses.

Kostja on tunnistanud töötasu mittemaksmist ega ole ka vaidlustanud töölepingu ülesütlemist.

Tööandjale ei saa olla ootamatu töölepingu ülesütlemine olukorras, milles tööandja ei ole pikka aega

täitnud oma kohustusi töötaja ees.

Hüvitise vähendamine ei saa olla põhjendatud olukorras, milles hageja oli sunnitud töölepingu üles

ütlema (ülesütlemisega viivitamisel kaotanuks ta õiguse antud rikkumisele tugineda). Kohus on

õigesti kohaldanud hüvitise väljamõistmisel TLS § 100 lg 4 ning TLS § 109 lg 1 põhimõtteid.

Käesolevas menetluses esitas tõendeid hüvitise arvestamiseks üksnes hageja, seevastu kui kostja

piirdus maakohtus toimunud menetluses üksnes paljasõnaliste vastuväidete esitamisega. Sellises

olukorras, st olles tuvastanud hageja õiguse saada kostjalt töölepingu lõpetamisel hüvitist, saigi kohus

hüvitise määramisel võtta aluseks üksnes esitatud tõendid. Hageja leiab, et tõendamiskoormis ei ole

menetluse kestel ümber pöördunud, vaid kostja ise on jätnud esitamata tõendid oma vastuväidete

kinnitamiseks. Seega ei saanud maakohtu seisukoht tõendamiskoormise osas olla kostjale üllatav.

Viivisemäära vähendamine kohtu poolt ei saanud tulla kostjale üllatusena, kuivõrd hageja esitas

vastuväite viivisemäära vähendamise kohta 08.05.2017 menetlusdokumendis, olles sellele eelnevalt

selgitanud laenulepingu sõlmimise asjaolusid ja laenu tagasimaksete katkemise põhjuseid.

Kostja väiteid VÕS § 415 lg 1 kohaldamatusest jäävad arusaamatuks. Hageja rõhutab, et laenuleping

ei olnud sõlmitud tööandja ja töötaja vahel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb

tühistada osas, millega maakohus tasaarvestas ebaõigesti kostja laenulepingust tuleneva nõude hageja

kasuks TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistetud hüvitisega ning määras, et nimetatult summalt tuleb

tööandjal kinni pidada kõik kohustuslikud riiklikud maksud ja maksed. Samuti tuleb maakohtu otsus

tühistada osas, millega maakohus ebaõigesti vähendas kostja laenulepingust tulenevat

tasaarvestatavat nõuet viivisemäära osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja TLS

§ 100 lg 4 alusel hüvitise summas 16 896,76 eurot ja määrab, et nimetatud summalt tuleb tasuda kõik

kohustuslikud riiklikud maksud ja maksed. Alles hagejale hüvitise väljamaksmisel vähendab kostja

maksude ja maksete kinnipidamisest järele jäänud summat 5417,03 euro võrra.

Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

7. Hageja lõplikeks nõueteks maakohtus olid:

-

2015. a eest saamata jäänud töötasu 12 004,21 eurot;

-

puhkusetasu 1887,08 eurot;

-

TLS § 100 lg 4 esimese lause järgi hüvitis 5400 eurot

-

2016. a eest saamata jäänud töötasu 6705,11 eurot ja TLS § 100 lg 4 teise lause järgi hüvitis

14 860,39 eurot.

Alternatiivselt TLS § 100 lg 4 teise lause järgi hüvitis 21 565,50 eurot;

-

viivis 7558,07 eurot ületavas osas VÕS § 113 järgi alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude

tasumiseni.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2015. a saamata jäänud töötasu 10 733,85 eurot,

puhkusetasu 1887,08 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 14 042,73. Lisaks viivised. Muus osas

jättis maakohus hagi rahuldamata.

Kostja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses ja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata. Esmalt

võtab ringkonnakohus seisukoha hageja 2015. a saamata jäänud töötasu ning puhkusenõude osas

(p 8), seejärel TLS § 100 lg 4 hüvitise nõude osas (p 9) ning viimaks menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas (p 10).

8. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on ebaõigesti mõistnud kostjalt välja 2015. a eest

saamata jäänud töötasu 12 004,21 eurot ja puhkusetasu 1887,08 eurot.

8.1. Kostja on hagile vastates võtnud selgesõnaliselt hagi õigeks 2015. a saamata jäänud töötasu

nõude osas summas 7558,07 eurot (bruto) (I kd, tl 46).

Samuti on kostja puhkusetasu nõude osas (1887,08 eurot) hagi õigeks võtnud (I kd, tl 46), mistõttu

maakohus rahuldas õigesti ka puhkusetasu osas hagi.

TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses hagi õigeksvõtmine ka

apellatsioonimenetluses. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses viidanud mistahes asjaoludele, mis

oleksid välistanud õigeksvõtu põhjal hageja nõude vastavas ulatuses rahuldamise. Seetõttu on

põhjendamatu kostja poolt vaidlustada maakohtu otsust osas, milles kostja võttis hageja nõude õigeks.

8.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et kostja on tõendanud hagejale sularahas 3000 euro

andmist.

Kostja andis vande all seletuse selle kohta, et andis hagejale sularahas üle 3000 eurot (II kd, tl 48).

Samas andis ka hageja vande all seletuse selle kohta, et hageja ei saanud kostjalt 2016. a kevadel

mitme osamaksena 3000 eurot sularahas (II kd, tl 48).

Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus pidada kostja vande all antud seletusi hageja vande all

seletustest usaldusväärsemaks. Tegemist on samaväärsete tõenditega, millest tulenevalt hageja

seletusega on kostja väide ümber lükatud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja ei

ole tõendanud hagejale 3000 euro sularahas tasumist.

Muid vastuväiteid ei ole kostja apellatsioonkaebuses maakohtu otsusele hageja töötasu ja

puhkusetasu väljamõistmise osas esitanud. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse 2015. a töötasu ja puhkusetasu osas rahuldamata.

9. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 14 042,73 eurot. Kostja on seisukohal, et

maakohus on vääralt kohaldanud TLS § 100 lg-t 4 ning seetõttu mõistnud vääralt hageja kasuks välja

hüvitise.

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha TLS § 100 lg 4 kohaldamise osas (p 9.1), seejärel hüvitise

vähendamist puudutavate väidete osas (p-d 9.2-9.3), tõendamiskoormise osas (p 9.4) ning viimaks

tasaarvestust puudutavas osas (p 9.5).

9.1. Kostja on seisukohal, et TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda

samadest põhimõtetest nagu TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise kindlaks määramisel, kuivõrd sätetes

esitatud eeldused on erinevad.

TLS § 100 lg 4 kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on

lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2

nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ja mõlema poole huve.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et TLS § 100 lg 4 ja § 109 lg 1 on kohaldatavad erinevates

õiguslikes olukordades. Küll aga ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et kummagi sätte teist lauset

tuleks seetõttu erinevalt tõlgendada. Nimelt annab mõlema sätte teine lause kohtule ja

töövaidluskomisjonile õiguse hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid

ja mõlema poole huve. Ringkonnakohus on seisukohal, et seadusandja eesmärk on mõlemal juhul

olnud anda töövaidlusorganile ulatuslik kaalutlusõigus hüvitise määramisel. Mõlema sätte

kohaldamise puhul on oluline, et hüvitis oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane.

Seejuures on mõlema sätte alusel töötaja kasuks hüvitise väljamõistmise eelduseks tööandja poolne

rikkumine. TLS § 109 lg 1 alusel makstakse hüvitist töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu,

TLS § 100 lg 4 alusel töötaja poolsel töölepingu ülesütlemisel tööandja lepingurikkumise tõttu. Seega

on viidatud normid oma reguleerimisalalt siiski lähedased. Samuti nõustub ringkonnakohus

maakohtuga, et töölepingu oluline rikkumine tööandja poolt, mis annab töötajale õiguse leping

ennetähtaegselt üles öelda, ei tohiks olla tööandja jaoks soodsam lahendus.

Eeltoodut ei muuda ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et TLS § 109 lg 1 regulatsioon põhineb

väidetavalt Euroopa Sotsiaalharta artikli 24 punktil b, mille kohaselt kohustuvad lepingupooled (s.o

riigid), rakendamaks tulemuslikult õigust kaitsele töösuhte lõpetamise korral, tunnustama õigust

saada piisavat hüvitist või muud toetust, kui töötaja töösuhe on lõpetatud seadusliku aluseta.

Sotsiaalharta sätestab osalisriikidele kohustuse võimaldada töötajal saada hüvitist. Sotsiaalharta ei

täpsusta, et hüvitise tasumisel võib kohus hüvitise suurust asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades

muuta või kuidas tuleks hüvitise tasumist reguleerida. Euroopa Sotsiaalhartast ei tulene aga seda, et

riigid ei võiks tagada töötajale mõistlikku ja õiglast hüvitist ka muudel juhtudel, kui töösuhe lõpeb

tööandjast tulenevatel asjaoludel.

Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et TLS § 100 lg 4 teise lause kohaldamisel on võimalik

juhinduda Riigikohtu praktikast TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamisel.

9.2. Põhjendatud ei ole kostja etteheited, et maakohus ei ole arvestanud hageja tegelikke motiive

töölepingu ülesütlemisel ning poolte suhted pingestusid laenulepingu tõttu, mille hageja poolse

täitmata jätmise tõttu kostja ei maksnud hagejale lisatasu välja.

Kostja poolt esiletoodu ei tõenda ega kinnita hageja muid (s.o töösuhte väliseid) motiive lepingu

ülesütlemisel. Vastupidi, märgitu annab pigem alust arvata, et hageja ütles töölepingu üles seetõttu,

et kostja keeldus talle töölepingust sõltumatu suhte (laenulepingu) tõttu töötasu (s.o lisatasu)

tasumast. Seega oleks põhjendamatu arvestada nimetatud asjaolu hüvitise vähendamise alusena.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja seisukohaga, et kuivõrd kostja töötas vaid esimesed kuus kuud

2016. aastal, siis on ebaõiglane arvestada kogu 2016. a müügikäivet hagejale hüvitise määramisel.

Hageja ütles töölepingu üles tööandja poolse rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Seega kui

kostja ei oleks töölepingut rikkunud, ei oleks hageja pidanud ka töölepingut ennetähtaegselt üles

ütlema. Kostja ei ole väitnud, et kui hageja oleks kogu 2016. aasta töötanud, et siis oleks kogu

müügikäive väiksem olnud. Seetõttu oleks hageja suhtes ebaõiglane vähendada temale makstavat

hüvitist seetõttu, et ta oli sunnitud töölepingu tööandja rikkumise tõttu üles ütlema.

Samal põhjusel ei anna hüvitise vähendamiseks alust kostja väide, et hageja ei täitnud ettevõtte käibe

tekkimiseks lepinguid lõpuni. Ringkonnakohus leiab, et hagejal ei olnudki võimalik lepinguid lõpuni

täita, kuivõrd kostja pani hageja olukorda, kus tööleping tuli üles öelda. Kostja ei vaielnud töölepingu

ülesütlemisele ka vastu.

9.3. Maakohtu otsuse muutmise aluseks ei ole kostja seisukohad, mille kohaselt jättis kohus

tähelepanuta kostja väite, et lepingute sõlmimine koostööpartneritega, millel hageja nõue tugineb, on

vaid üks osa hageja tööülesannetest ning et keset aastat sisuliselt päevapealt lahkudes pani hageja

tööandja äärmiselt keerulisse olukorda.

Ringkonnakohus leiab, et hüvitise määramisel ei saa tööandjale kahju tekitamisena käsitada asjaolu,

kus töötaja (hageja) pidas vajalikuks tööandja poolse olulise lepingurikkumise tõttu töölepingu

erakorraliselt üles öelda. Kostja on ise kinnitanud, et ei maksnud hagejale lisatasu välja

laenulepingust tuleneva võlgnevuse tõttu. Seega oleks vastuoluline heita hagejale ette töölepingu

ennetähtaegset ülesütlemist. Maakohus leidis õigesti, et töötajalt ei saa eeldada töölepingu jätkamist,

kui tööandja ei täida oma põhikohustust ning viivitab pikemat aega oluliselt töötasu maksmisega.

Ringkonnakohtu

hinnangul

ei

ole

maakohus

väljunud

hüvitise

suuruse

määramisel

diskretsioonipiiridest ega teinud kaalutlusvigu.

9.4. Maakohus märkis lahendis, et tõendamiskoormis pöördus hea usu põhimõttest lähtuvalt ümber

ning sellest tulenevalt pidi kostja oma käivet tõendama. Kostja leiab, et maakohus ei teavitanud

kostjat

menetluse

kestel

tõendamiskoormise

ümber

pööramisest.

Kostja

esitas

koos

apellatsioonkaebusega täiendavad tõendid enda 2016. a käibe kohta.

TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud

varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel,

muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast

asja lahendamist esimese astme kohtus.

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks ei ole põhjendatud

ning see tuleb jätta rahuldamata.

Olukorras, kus hageja oli esitanud väited kostja 2016. a käibe kohta, oli kostjal võimalik juba

maakohtus hageja arvestusega mittenõustumisel esitada oma seisukohta kinnitavad tõendid, sh

andmed 2016. aasta käibe kohta. Põhjendatud ei ole nimetatud tõendite esitamine alles

ringkonnakohtus.

Ringkonnakohus möönab, et maakohtu seisukoht tõendamiskoormise ümberpööramise kohta on

pigem eksitav. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud tegemist tõendamiskoormise ümberpööramisega,

vaid üldise hagimenetluse põhimõttega, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS

§ 230 lg 1)

Ringkonnakohus leiab, et kostja, kellel on õigusteadmistega esindaja, pidi aru saama, et kui ta ei

nõustu hageja esitatud tõenditega kostja 2016. a käibe kohta, tuleb tal vastuväite esitamisel esitada

hageja väiteid ümberlükkavad tõendid.

Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ning puudub alus

võtta asja juurde koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendeid kostja 2016. a käibe kohta. Eeltoodust

lähtuvalt asus maakohus toimikus olevate materjalide põhjal õigesti, et hagejal olnuks lepingu

jätkudes olnud õigus töötasule koos lisatasuga summas 21 565,50 eurot (688 314 eurot × 4,478 % –

9257,20 eurot).

9.5. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas kohus vähendas õigesti kostja tasaarvestatavat

laenunõuet vähendades viivise määra.

9.5.1. Hageja esitas maakohtu menetluses taotluse jätta kostja võimalik viivisenõue hea usu

põhimõttest tulenevalt tunnustamata või vähendada seda nullini VÕS § 162 alusel (I kd, tl 144).

Seega ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et maakohtu poolt viivisemäära vähendamine oli kostja

jaoks üllatuslik.

Maakohus leidis, et kuigi kostja laenulepingust tulenev viivisenõue ei ole hea usu põhimõttega

vastuolus, on viivisenõue põhjendatud üksnes osaliselt. Maakohus viitas VÕS § 415 lg-le 1, mille

järgi ei ole tarbijalt lubatud nõuda võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud viivise määrast kõrgemast viivist.

Õige on kostja seisukoht, et VÕS § 415 lg 1 on kohaldatav tarbijakrediidilepingutele. VÕS § 402 lg 1

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu. Eeltoodu ei nõua, et krediidiandja

majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele, vaid piisav on, et krediidiandja poolt

antav krediit oleks seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega.

Laenuleping ei olnud sõlmitud hageja ja kostja vahel. Seega on ebaõige kostja viide, et justkui omaks

tähendust kostja majandus- või kutsetegevus OÜ Apolloni ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu

osas. Asjaolu, et OÜ Apollon loovutas laenulepingust tuleneva nõude kostjale, ei tähenda, et

tarbijakrediidilepingu sätete hindamisel tuleks arvestada ka kostja majandus- ja kutsetegevuse

olemust.

Seega tuleb hinnata, kas OÜ Apolloni poolt antud laen oli seotud viimase majandus- või

kutsetegevusega. Ringkonnakohus leiab, et toimiku materjalidest ei tulene, et OÜ Apolloni hagejale

antud laen oleks olnud mingil moel seotud OÜ Apolloni majandus- või kutsetegevusega. Samuti ei

nähtu, et OÜ Apollon äritegevus hõlmaks mingil moel krediidi või laenu andmist.

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu tõttu on ennatlik maakohtu järeldus, et kuivõrd kostja on füüsilise

isik ja eelduslikult tarbija, siis oli laenulepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et üheks lepingupooleks on

tarbija.

Seega nõustub ringkonnakohus kostjaga, et maakohtul puudus alus VÕS § 415 lg-le 1 tuginedes

viivisemäära vähendada.

Ebaõige on kostja viide VÕS § 403 lg 3 p-le 3, kuna käesolevas asjas ei ole laenuleping sõlmitud

töötaja ja tööandja vahel. Vaidlus puudub ja toimikust tuleneb, et laenulepingu sõlmisid töötaja ja

Apollon OÜ (I kd, tl 131). Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata kostja taotluse

tarbimislaenude kulukuse määra tõendamiseks esitatud tõendi vastuvõtmiseks.

9.5.2. Maakohus on leidnud, et kokkulepitud viivisemäär oleks tüüptingimusena tühine.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et antud asjas ei ole väidetud ega tõendatud, et laenuleping

sisaldaks tüüptingimusi. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub alus pidada laenulepingut sõlmituks

tüüptingimustel. Seega on ebaõige maakohtu viide, et viivisemäära kokkulepe oleks tarbijaga

sõlmitud lepingus tühine ka tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi.

9.5.3. Kuna hageja esitas viivise vähendamise taotluse, hindab ringkonnakohus viivise vähendamist

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kohus võib viivist alandada VÕS § 113 lg 8 järgi võlgniku taotlusel

(Riigikohtu 10.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12 p 18).

Laenulepingu p-s 3.2 on kokku lepitud viivisemääras 0,1 % päevas. Kostja on esitanud nõude

arvestuse (I kd, tl 133), mille kohaselt on kostjal hageja vastu 05.07.2016 seisuga laenulepingust

tulenev nõue summas 5417,03 eurot, s.o põhivõlgnevus 3968,52 eurot ja viivised 1448,51 eurot.

Hageja on toonud viivise vähendamise alusena välja, et viivitus laenu tagastamisel oli põhjustatud

kostja enda käitumisest. Laenu tagasimaksed katkesid augustis 2015. a seetõttu, et kostja jättis

hagejale tasumata töölepingu järgse töötasu (I kd, tl 144). Kostja on aga seisukohal, et ei maksnud

hagejale lisatasu seetõttu, et hageja keeldus laenu tagastamast.

Viivis ei ole põhivõlgnevusega võrreldes ebamõistlikult suur. Võrreldes viivise ja põhivõlgnevuse

proportsionaalsust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust viivisemäära vähendamiseks VÕS § 113

lg 8 ja § 162 alusel.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et viivisemäär ei ole hea usu põhimõttega vastuolus.

Ringkonnakohus leiab eeltoodule tuginedes, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,1 % päevas

ei ole niivõrd suur, et oleks alust selle vähendamiseks. Seega vähendas maakohus ebaõigesti kostja

tasaarvestatavat nõuet.

9.5.4. Kostja on seisukohal, et maakohus on jätnud arvestamata, et brutosummas hüvitise suurusest

ei saa tasaarvestada netosuuruses laenulepingust tulenevat kostja nõuet.

Ringkonnakohus märgib, et laenulepingust tulenev nõue ei ole mh näiteks tulumaksuga maksustatav,

nagu seda on töötasu (TuMS § 12 lg 1 p 1). Seega on põhjendamatu tööandja taotlus arvutada

laenulepingust tulenev kohustus brutosummaks.

Küll aga on maakohus ekslikult märkinud otsuse resolutsiooni punktis 4, et resolutsiooni p-s 3

väljamõistetud summadelt peab kostja kinni pidama kohustuslikud riiklikud maksud ja maksed.

Pärast töötuskindlustushüvitise maha arvamist on TLS § 100 lg 4 alusel töötajale makstava hüvitise

suuruseks 16 896,76 eurot (hüvitis 21 232,50 – töötuskindlustushüvitis 4335,74).

Seega tuleb tööandjal maksud ja maksed tasuda 16 896,76 eurolt. Maakohus on järelikult ebaõigesti

vähendanud tööandja maksukoormust tasaarvestatava summa võrra.

Küll aga ei pea kostja maksma hagejale TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist välja tasaarvestatava 5417,03

euro osas.

Seega tuleb kostjal tasuda TLS § 100 lg 4 kohane hüvitis hagejale selliselt, et esmalt arvestab ja tasub

kostja 16 896,76 eurolt kohustuslikud riiklikud maksud ja maksed ning seejärel vähendab maksude

ja maksete tasumisest järele jäävat summat 5417,03 euro võrra. Selliselt saadud summa kuulub

hagejale väljamaksmisele.

Eeltoodule tuginedes rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.

10. Ringkonnakohus muudab TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust ning jätab vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 40 % ulatuses hageja kanda ja 60 %

ulatuses kostja kanda.

10.1. Maakohus leidis, et hageja esindaja ajakulu 23,5 tundi on asja keerukust ja mahtu arvestades

põhjendatud ja vajalik ning määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3666 eurot (sh

sõidukulud 216 eurot). Maakohus märkis, et kostja esindaja ajakulu on põhjendatud 25,6 tunni

ulatuses ning määras menetluskulude rahaliseks suuruseks 2820,10 eurot.

Kostja leiab, et maakohus on ebaõigesti määranud kindlaks hageja lepingulise esindaja kulude

suurused.

Samuti,

et

maakohus

on

põhjendamatult

vähendanud

kostjale

hüvitatavaid

menetluskulusid. Kostja lepinguline esindaja on teinud oluliselt rohkem menetlustoiminguid kui

hageja esindaja.

Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus.

Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mis viitaks, et maakohus on ületanud diskretsioonipiire või

teinud kaalutlusvigu. Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud vigu ei esine ning ringkonnakohus ei pea

seetõttu vajalikuks muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust.

Kostja on lisaks seisukohal, et maakohus ei ole tuvastanud õigusabikulude tasumise kohustuse

olemasolu, st seda, kellele ja missugusel õiguslikul alusel on hageja kohustatud õigusabikulusid

maksma.

Maakohtu resolutsiooni punktides 9 ja 11 on märgitud „Lugeda /…/ väljamõistmisele kuuluvaks

menetluskulud /…/ eurot.“ Ringkonnakohus möönab, et maakohtu resolutsioon on menetluskulude

väljamõistmise osas mõneti ebaselge. See aga ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna

ringkonnakohus muudab maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas ja ühtlasi muudab

kohtulahendi resolutsiooni sõnastust väljamõistetavate menetluskulude osas.

10.2. Kostja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja esindaja

ajakulu õigusabi osutamisel ringkonnakohtu menetluses 18,8 tundi, keskmise tunnitasuga 110 ja 130

eurot. Kostja palub mõista hagejalt välja 2840 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades on kostja menetluskulude suurus

apellatsiooniastmes tunduvalt üle paisutatud. Arvestades kostjale maakohtu menetluses osutatud

õigusabi mahtu ei saa pidada põhjendatuks, et ringkonnakohtus osutatav töömaht küündinuks 73 %-

ni esimeses kohtuastmes kulunud ajast. Kostja peamine ajakulu sai olla seotud üksnes

apellatsioonkaebuse esitamisega ning vajaduse korral täiendavate seisukohtade esitamisega.

Põhjendaud ja vajalikuks kuluks ei saa pidada 13,2 tundi apellatsioonkaebuse koostamiseks ja selleks

vajalike täiendavate asjaolude selgitamine ja tõendite kogumine. Nimetatud toimingud tulnuks kostjal

teha juba maakohtus. Ringkonnakohus loeb põhjendatuks ajakulu apellatsioonkaebuse koostamiseks

7,2 tunnis osas. Samuti on ebamõistlikult pikk aeg 4,1 tundi hageja vastuse analüüsiks ning kostja

arvamuse koostamiseks, kuivõrd kostja kordab arvamuses oma varasemaid seisukohti.

Ringkonnakohus loeb põhjendatuks ajakulu nimetatud toimingu eest 1,1 tunni ulatuses.

Samuti on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu eraldi ajakulu maakohtu otsuse analüüsi eest

0,9 tundi, kuna see peaks olema hõlmatud apellatsioonkaebuse koostamisega. Lisaks on

põhjendamatu ajakulu 0,6 tundi riigilõivu tagastamise taotluse koostamiseks. Tegemist on üksnes

tehnilise taotlusega, mis ei ole õigusabi osutamine.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu

ringkonnakohtus on 8,3 tunni ulatuses.

Kostja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1000 eurot. Ringkonnakohus selgitas kostjale

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses, et tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel

on 29 598,26 eurot, millelt tuli tasuda riigilõivu 700 eurot.

Seega määrab ringkonnakohus kostja menetluskulud ringkonnakohtus kindlaks summas 1635 eurot,

s.o (7,2 h × 110 eurot) + (1,1 h ×130 eurot) + riigilõiv 700 eurot.

Hageja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Hageja kinnitas, et tal puuduvad

ringkonnakohtus tekkinud teiselt poolelt väljamõistetavad menetluskulud.

10.3. Eeltoodule tuginedes on hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kokku 3666 eurot ja

kostja menetluskulud 4455,10 eurot.

Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 2199,60 eurot (s.o

60 % 3666 eurost) ning hagejalt kostja kasuks 1782,04 eurot (s.o 40 % 4455,10 eurost).

Vastavalt TsMS 445 lg-le 1 tasaarvestab ringkonnakohus hageja ja kostja vastastikused

kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja

kasuks

maa-

ja

ringkonnakohtus

menetluskulude

katteks

mõista

välja

417,56

eurot

(2199,60 – 1782,04).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/