3-16-2503/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

04.04.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2503

Haldusasi

XX

kaebus

Keila

Linnavalitsuse

18.05.2016

ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6 tühisuse tuvastamiseks ja

18.05.2016

ettekirjutuse

nr 4.1-1.3/634-6

alusel

sunniraha rakendamise keelamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Aleksei Smelov

Vastustaja – Keila linn, volitatud esindaja UP

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.12.2017 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2017 määrus haldusasjas nr 3-16-2503 osas,

milles halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata sunniraha rakendamise keelamise

nõudes.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada XX 22.09.2017 taotlus kaebuse

muutmiseks, lubada muuta kohtule esitatud keelamisnõue nõudeks kohustada vastustajat

esitama

kohtutäiturile

avaldus

täitemenetluse

lõpetamiseks

ning

lõpetada

kohustamisnõudes menetlus.

4. Tagastada XX poolt 13.01.2017 kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 120 (sada

kakskümmend)

euro

ulatuses

ning

kanda

see

XX

arvelduskontole

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS SEB Pank).

5. Jätta XX määruskaebus muus osas rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.12.2017

määrus haldusasjas nr 3-16-2503 vastavas osas muutmata, täiendades halduskohtu

määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1

ja 3).

3-16-2503

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keila Linnavalitsus kohustas 18.05.2016 ettekirjutusega nr 4.1-1.3/634-6 (tl 32‒33) XX

kui Keila linnas aadressil XXX asuva kinnistu kaasomanikku (20/100 osas) korrastama

kinnistul asuva elamu fassaad, rakendama meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise

vältimiseks, korrastama majandushoone, tagama kinnistul asuva majandushoone ohutus või

vajadusel lammutama lagunenud majandushoone seadusega sätestatud korras. Ettekirjutuse

täitmise tähtaeg oli 04.07.2016. Ettekirjutuses sisaldus sunniraha rakendamise hoiatus.

2. Keila Linnavalitsus rakendas 11.10.2016 korralduse nr 4.1-1.3/634-10 (tl 10‒10p) alusel

XX suhtes sunniraha 4500 eurot Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-

6 täitmata jätmise eest.

3. Kohtutäitur edastas 29.10.2016 XX-le täitmisteate (tl 17‒17p), milles teatas, et algatas Keila

Linnavalitsuse avalduse alusel XX vastu täitemenetluse täiteasjas nr 048/2016/1709 sunniraha

4500 eurot sissenõudmiseks. Täitedokumendiks on Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 haldusakt

nr 4.1-1.3/634-6 avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. Nõude suurus koos kohtutäituri

kuludega on 5176,76 eurot.

4. XX esitas 05.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Keila

Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutus nr 4.1-1.3/634-6 või tuvastada selle tühisus, tühistada

Keila Linnavalitsuse 11.10.2016 korraldus nr 4.1-1.3/634-1 ning keelata täitekorralduse ja

ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamine ja sissenõudmine.

Täitekorraldus ja täitmisavalduse esitamine on õigusvastased. Kaebajal puudub võimalus täita

ettekirjutus tagasiulatavalt tähtajaks 04.07.2016, seega ei ole sunniraha rakendamisega

võimalik kallutada kaebajat ettekirjutuse täitmisele. Ettekirjutus täitmiseks antud aeg on

ettekirjutuses loetletud ülesannete täitmiseks ebamõistlikult lühike. Sunniraha suurus on

ebaproportsionaalselt suur.

Kinnistul on seitse kaasomanikku, kaebaja kaasomandis on üksnes 20/100 vaidlusalusest

hoonest, mistõttu ei saa kaebaja ainuisikuliselt otsustada kinnisasja valdamise ja kasutamisega

seotud küsimusi. Sunniraha on põhjendamatult rakendatud üksnes kaebaja suhtes. Ettekirjutus

on vastuolus Keila linna heakorraeeskirjaga, kuna see ei sätesta sunniraha rakendamist

heakorraeeskirja rikkumise eest.

5. Tallinna Halduskohus keelas 06.12.2016 määrusega (tl 25‒26) Keila Linnavalitsuse

18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6 alusel sunniraha rakendamise 30 päevaks

(06.12.2016‒05.01.2017). Menetlusosalised ei vaidlustanud nimetatud määrust ning esialgne

õiguskaitse rakendus HKMS § 252 lg 4 alusel kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni.

6. Kohtutäitur peatas 04.01.2017 otsusega (tl 52) Tallinna Halduskohtu 06.12.2016 määruse

alusel täitemenetluse täiteasjas nr 048/2016/1709.

7. Keila Linnavalitsus lõpetas 23.01.2017 kirjaga nr 4.1-1.3/364-23 (tl 92) XX suhtes algatatud

järelevalvemenetluse nr 4.1-1.3/634-10 seoses kinnistu omaniku vahetusega. Keila

Linnavalitsus kinnitas 13.06.2017 kirjas (tl 94) XX-le, et tema suhtes ei toimu

järelevalvemenetlust ning tema suhtes ei ole ühtegi kehtivat haldusakti.

8. Tallinna Halduskohus võttis 08.02.2017 määrusega XX kaebuse menetlusse, lõpetas tähtaja

rikkumise tõttu menetluse Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6

tühistamise nõudes (resolutsiooni p 5) ning jätkas menetlust ettekirjutuse tühisuse tuvastamise

ja ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamise keelamise nõuete osas. Tallinna Halduskohtu

08.02.2017 määruse resolutsiooni p 5 jõustus 03.08.2017.

9. Keila linn leidis 12.09.2017 kaebusele esitatud vastuses, et kaebuse arutamine ei ole

põhjendatud, sest kaebaja suhtes on kõik menetlused lõpetatud. Kaebaja on võõrandanud talle

3-16-2503

3(6)

kuulunud kinnistuosa, mille suhtes viidi menetlust läbi. Kaebaja suhtes ei kehti enam ükski

haldusakt ning täitemenetlus sunniraha rakendamiseks peatati 04.01.2017.

10. Kaebaja esitas 22.09.2017 halduskohtule esitatud seisukohtades taotluse nõude

muutmiseks (tl 98‒99p), paludes muuta sunniraha rakendamise keelamise nõue nõudeks

kohustada vastustajat esitama kohtutäiturile täiteasjas nr 048/016/1709 täitemenetluse

lõpetamise avaldus. Keila Linnavalitsuse 11.10.2016 täitekorraldus on olnud algusest peale

õigusvastane, sest see oli tehtud olukorras, kus Keila Linnavalitsus oli kinnistu kaasomanike

taotluse alusel järelevalvemenetluse juba peatanud.

11. Keila

linn

leidis

02.10.2017

ja

09.10.2017

seisukohtades,

et

kaebajale

järelevalvemenetluses 18.05.2016 koostatud ettekirjutus nr 4.1-1.3/634-6 ei ole kehtiv, sest

menetluse adressaat on muutunud ning kaebaja ei ole enam menetlusosaline. Ettekirjutus on

tunnistatud kehtetuks kaebajale 23.01.2017 edastatud kirjaga, milles teavitati kaebajat

järelevalvemenetluse lõpetamisest. Sunniraha rakendamine ei ole eraldi haldusakt, vaid

järelevalvemenetluse käigus tehtud menetlustoiming. Täitemenetlus on olnud peatatud alates

04.01.2017 (tl 95) ning Keila Linnavalitsuse avalduse alusel on täitemenetlus lõpetatud.

Kohtutäitur on teinud 26.09.2017 otsuse sissenõudjalt kohtutäituri tasu väljamõistmise kohta

(tl 114‒114p), mis kinnitab täitemenetluse lõpetamist.

12. Tallinna Halduskohus edastas 18.10.2017 kaebajale kohtunõude (tl 115‒116), milles leidis,

et kuna vaidlustatud Keila linna 18.05.2016 ettekirjutus ei ole kehtiv ning nii kaebaja suhtes

algatatud järelevalvemenetlus kui ka sunniraha rakendamiseks algatatud täitemenetlus on

lõpetatud, esineb alus asja menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 152 lg 1 p 4 alusel. Kohus palus esitada kaebajal seisukoht menetluse lõpetamise suhtes ning

selgitada tuvastamisnõude menetlusega jätkamise soovi korral põhjendatud huvi menetluse

jätkamiseks (HKMS § 152 lg 2).

13. Kaebaja leidis 02.11.2017 seisukohas, et haldusasja menetluse lõpetamiseks ei ole alust,

sest puudub otsus ettekirjutuse tühisuse tuvastamise kohta ning Keila linn ei ole esitanud

tõendit, millest nähtuks ettekirjutuse kehtetus. Keila linnapea 23.01.2017 kiri nr 4.1-1.3/634-23

ei ole haldusakt ning ei tõenda seda, et 18.05.2016 ettekirjutus oleks tühine või ei kehtiks.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule haldusakti, millega ettekirjutus oleks kehtetuks tunnistatud.

Ettekirjutus on tühine, kuna on tehtud selleks pädevust mitteomava isiku poolt. Keila

Linnavalitsuse järelevalvespetsialistil UP-l ei ole õigust ja pädevust Keila Linnavalitsuse nimel

riikliku järelevalve ülesannete täitmiseks ja ettekirjutuse tegemiseks, sest teda ei ole

linnavalitsuse määrusega selleks volitatud.

14. Keila linn kinnitas kohtule 20.11.2017 esitatud seisukohas, et menetlus haldusasjas

nr 4.1-1.3/634-6 on kaebaja suhtes lõpetatud ning haldusakt tunnistati kehtetuks linnapea

allkirjastatud ja kaebajale 23.01.2017 saadetud teatega 4.1-1.3/634-10, mis oli seotud kinnistu

omaniku muutusega. 23.01.2017 teade on puudustega haldusakt. Vastustaja ei vaidle vastu

sellele, kui kohus soovib tuvastada Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse tühisust.

Kaebaja seisukoht, et ettekirjutuse on koostanud selleks mittepädev ametnik, on ekslik.

15. Kaebaja ei nõustunud 29.11.2017 seisukohtades menetluse lõpetamisega ning palus kohtul

tuvastada Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse tühisus. Vastustaja on oma

õigusvastase tegevusega tekitanud kaebajale menetluskulusid.

16. Tallinna Halduskohus jättis 19.12.2017 määrusega kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja

§ 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6 tühisuse tuvastamine ei ole

põhjendatud, sest kaebajal puudub tühisuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Kaebaja on

kinnistu võõrandanud, mistõttu ei tulene kinnistul asuvate hoonete ja ehitiste seisukorrast

3-16-2503

4(6)

kaebajale kohustusi ning ta ei saa olla kinnistul asuvate hoonete seisukorra suhtes läbiviidava

järelevalvemenetluse kohustatud subjektiks. Vastustaja on kinnitanud, et nii kaebaja suhtes

algatatud järelevalvemenetlus kui ka täitemenetlus sunniraha sissenõudmiseks on lõpetatud.

Seega ei ole ka kaebajalt sunniraha sissenõudmine enam võimalik ning Keila Linnavalitsuse

18.05.2016 ettekirjutus nr 4.1-1.3/634-6 ei riku kaebaja õigusi. Kohtumenetlus on muutunud

perspektiivituks ning kaebusega ei ole enam võimalik saavutada selle eesmärki.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

17. XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2017 määrus, lõpetada

menetlus osaliselt (kohustamisnõude osas) HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning jätkata menetlust

Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõudes.

Kuna vastustaja esitas kohtutäiturile 25.09.2017 avalduse täitemenetluse lõpetamiseks ja

kohtutäitur tegi 26.09.2017 otsuse täitemenetluse lõpetamiseks, täitis vastustaja kaebaja

22.09.2017 nõude ning kohus pidi selle nõude osas menetluse lõpetama HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel. Kohus on ebaõigesti jätnud kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2

p 2 alusel.

Kohtul oleks tulnud jätkata menetlust ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõudes. Ettekirjutus on

kehtiv ning kaebajale tuleneb sellest kohustus toimingute tegemiseks. Kaebajal on kaebeõigus

nõuda ettekirjutuse tühisuse tuvastamist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et ettekirjutuse tühisuse

tuvastamiseks puudub alus, kuna kaebaja ei ole kinnistu kaasomanik. Ettekirjutus on tühine,

kuna selle on teinud Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialist, kelle pädevuses ei ole selliste

ettekirjutuste tegemine.

18. Keila linn palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebaja on määruskaebuses ekslikult seisukohal, et temale koostatud ettekirjutus on kehtiv.

Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialisti 18.05.2016 ettekirjutuse tühisuse tuvastamine ei ole

põhjendatud, kuna kaebaja on kinnistu võõrandanud. Ettekirjutus on koostatud uuele omanikule

ja kaebaja suhtes on kõik menetlused lõpetatud. Kaebaja suhtes ei ole ühtegi kehtivat haldusakti

ja täitemenetlus on tema suhtes lõpetatud. Tõele ei vasta kaebaja väide, et täitemenetlus lõpetati

pärast kaebuse esitamist. Täitemenetlus peatati kaebaja suhtes juba 04.01.2017 läbi

kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja süsteemi. Kaebaja suhtes oli koostatud ainult üks

haldusakt, s.o ettekirjutus. Täitekorraldus on järelevalvemenetluse toiming. Kaebaja õigusi ei

saa rikkuda kehtetu haldusakt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Esmalt kontrollib ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata jätmise õigsust sunniraha

rakendamisega seotud nõude osas. Kohus võttis 08.02.2017 määrusega ühe nõudena menetlusse

kaebaja nõude Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamise

keelamiseks. Kaebaja esitas 22.09.2017 kohtule taotluse keelamisnõude asendamiseks nõudega

kohustada vastustajat esitama kohtutäiturile avaldus kaebajalt sunniraha sissenõudmiseks

algatatud täitemenetluse lõpetamiseks (tl 99). Praeguses menetlusstaadiumis ei vaidle pooled

selle üle, et vastustaja on vastava avalduse kohtutäiturile esitanud ning täitemenetlus on

lõpetatud (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 1). Selle tõendamiseks on vastustaja

kohtule esitanud kohtutäituri 26.09.2017 otsuse vastustajalt kohtutäituri tasu väljamõistmise

kohta (tl 114‒114p), millest nähtub, et Keila Linnavalitsus on taotlenud täitemenetluse

lõpetamist enne kohtutäituri poolt nõude täielikku sissenõudmist. Kuigi täitemenetlus oli

Tallinna Halduskohtu 06.12.2016 esialgse õiguskaitse määruse ja TMS § 46 lg 1 p 2 alusel

alates 04.01.2017 peatatud, puuduvad kohtul andmed, et täitemenetlus oleks lõpetatud enne

kaebaja poolt kaebuse muutmise avalduse esitamist. Täitemenetluse peatamisel ning

lõpetamisel on erinevad õiguslikud tagajärjed (vrd TMS §-d 47 ja 49). Seega, kui

3-16-2503

5(6)

kohustamisnõude saab lugeda esitatuks enne vastustaja poolt täitemenetluse lõpetamiseks

avalduse esitamist, esineks kohustamisnõude puhul alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152

lg 1 p 4 alusel.

20. Menetluse lõpetamisel HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning kaebuse läbi vaatamata jätmisel

HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel on kaebajale erinevad õiguslikud tagajärjed.

Praeguse vaidluse asjaoludel saab peamiseks erisuseks pidada seda, et HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel menetluse lõpetamisel tagastatakse tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 4), kuid kaebuse

läbi vaatamata jätmisel HKMS § 151 lg 2 alusel riigilõivu ei tagastata (HKMS § 104 lg 5 p 3).

Kaebajalt on nõutud riigilõivu tasumist sunniraha rakendamise keelamise nõude esitamiselt kui

esitatud nõuetest suurima riigilõivuga nõude eest. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu

kokku 135 eurot. Sama riigilõiv oleks kuulunud tasumisele täitemenetluse lõpetamise avalduse

esitamiseks kohustamise nõude esitamisel, sest ka see nõue oli suunatud vastustaja tegevuse

vaidlustamisele kaebajalt sunniraha sissenõudmisel (riigilõivuseaduse § 60 lg 4). Olukorras,

kus vastutaja esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (kaebaja sõnul

25.09.2017, millisele väitele ei ole vastustaja vastu vaielnud) ning kaebaja oli enne seda

esitanud kohtule vastavasisulise kohustamisnõude, oleks kohtul tulnud lubada kaebajal muuta

kaebust 22.09.2017 taotluses märgitud viisil, lõpetada selle nõude osas menetlus HKMS § 152

lg 1 p 4 alusel ning tagastada kaebajale sellest nõudest tingitud riigilõiv, s.o 120 eurot (üksnes

tuvastamiskaebuse esitamisel oleks kaebajal tulnud tasuda riigilõiv 15 eurot).

21. Kuigi halduskohus eeltoodut ei teinud, peab ringkonnakohus võimalikuks võtta kaebuse

muutmise

avaldus

vastu

määruskaebemenetluses,

lubada

muuta

keelamisnõue

kohustamisnõudeks ning lõpetada menetlus selles nõudes HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Puudub

vaidlus, et kohtutäitur oli 29.10.2016 alustanud vastustaja avalduse alusel kaebaja suhtes

täitemenetlust sunniraha sissenõudmiseks (tl 17‒17p), mida ei olnud kaebaja 22.09.2017

taotluse esitamise ajaks lõpetatud. Seega sai pidada kaebuse muutmist 22.09.2017 seisuga

kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekaks ning kohustamisnõuet lubatavaks. Ka Riigikohus

on oma praktikas kinnitanud, et olukorras, kus kohtutäitur on juba alustanud isikult sunniraha

sissenõudmist, on üheks võimalikuks nõudeks haldusorgani kohustamise nõue täitemenetluse

lõpetamise avalduse esitamiseks (Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 16; 22.04.2015

otsus nr 3-3-1-72-14, p 15). Seega puudusid takistused kaebuse muutmise vastuvõtmiseks

HKMS § 49 lg 1 alusel.

22. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud määruse osas, millega

halduskohus tagastas kaebuse sunniraha rakendamise keelamise nõudes ning teeb selles osas

uue määruse, millega lubab muuta kaebaja esitatud keelamisnõude kohustamisnõudeks, lõpetab

kohustamisnõudes menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning tagastab HKMS § 104 lg 5 p 4

alusel nõude esitamisel tasutud täiendava riigilõivu 120 eurot. Kaebaja on tasunud kohtu

nõudmisel nimetatud suuruses riigilõivu 13.01.2017 (maksekorraldus tl 57). Kohus peab

võimalikuks tagastada riigilõiv 13.01.2017 maksekorraldusest nähtuvale arveldusarvele.

23. Järgmisena kontrollib kohus, kas halduskohus on õigesti tagastanud Keila Linnavalitsuse

18.05.2016 ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõude HKMS (kuni 31.12.2017 kehtinud

redaktsiooni) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Nende sätete alusel võis kohus jätta kaebuse

läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnes, et kaebusega ei ole võimalik

saavutada kaebuse eesmärki. Praegusel juhul on pärast kaebuse menetlusse võtmist selgunud,

et kaebaja kui 18.05.2016 ettekirjutusega kinnistu kordategemiseks kohustatud isik on

võõrandanud talle kuulunud kinnistuosa (09.01.2017). Kohus on pidanud seda asjaolu

koosmõjus vastutaja kinnitustega 18.05.2016 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamisest ja

täitemenetluse lõpetamisest piisavaks, et pidada edasist kohtumenetlust perspektiivituks.

3-16-2503

6(6)

24. Olukorras, kus kohus on 08.02.2017 määrusega lõpetanud menetluse 18.05.2016

ettekirjutuse tühistamise nõudes (kaebetähtaja rikkumise tõttu) ning menetlus on jätkunud

üksnes ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõudes, ei sõltu menetluse jätkumine otseselt sellest,

kas Keila Linnavalitsus on oma 23.01.2017 kirjaga nr 4.1-1.3/364-23 (tl 92) haldusakti

kehtetuks tunnistanud või mitte. Ka juhul, kui haldusakti kehtetuks tunnistamist nimetatud

kirjaga jaatada, ei muudaks see vaidlustatud ettekirjutust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63

tähenduses tühiseks. Eeltoodust hoolimata leiab ringkonnakohus, et halduskohus on

lõppjäreldusena õigesti leidnud, et tuvastamiskaebusega ei ole võimalik saavutada selle

eesmärki.

25. Haldusakti tühisuse alused on loetletud HMS § 63 lg-s 2. Selle sätte kohaselt on haldusakt

on tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti

adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema

õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda

ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus saab rahuldada tühisuse

tuvastamise kaebuse vaid juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puudused ja

need puudused on ilmselged. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole

märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema

võimalikule õigusvastasusele, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab.

Seega on haldusakti tühisuse tuvastamine põhjendatud vaid juhul, kui HMS § 63 lg-s 2

nimetatud aluste esinemine on ilmselge (Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13;

Riigikohtu 04.04.2003 määrus nr 3-3-1-32-03, p 19; Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2017

otsus nr 3-16-827, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2017 otsus nr 3-15-1317, p 15).

26. Ringkonnakohus leiab, et kohtule esitatud väidetest ei nähtu, et Keila Linnavalitsuse

18.05.2016 ettekirjutuse puhul esineks ilmselgelt mõni HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tühisuse

alus. Kaebaja peamine argument on see, et Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutus on

tühine, sest selle on teinud selleks pädevust mitteomav linnavalitsuse ametnik. See asjaolu ei

annaks alust ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks HKMS § 63 lg 2 p 3 alusel. Nimetatud säte

saab tuua haldusakti tühisuse kaasa vaid juhul, kui haldusakt on antud ebapädeva haldusorgani,

mitte organi nimel tegutseva ebapädeva ametniku poolt. Nn sisepädevuse rikkumine ei too

üldjuhul kaasa haldusakti automaatset tühisust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 31.10.2017 otsus

nr 3-16-511, p 17). Kuna Keila linnas asuva kinnistu korrastamiseks 18.05.2016 tehtud

ettekirjutust andvaks haldusorganiks oli Keila Linnavalitsus, ei saanud olla ilmselge, et

haldusorganil puudus pädevus haldusakti andmiseks HMS § 63 lg 2 p 3 tähenduses.

27. Lisaks eeltoodule tuleb halduskohtuga nõustuda selles, et vastutaja poolt kohtule esitatud

kinnitustest ning kaebaja suhtes järelevalvemenetluse lõpetamisest saab järeldada, et kaebajal

puudub reaalne vajadus tuvastamiskaebusega enda õiguste jätkuvaks kaitsmiseks.

28. Seega on halduskohus jätnud kaebuse Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse

tühisuse tuvastamise nõudes õigesti läbi vaatamata. Määruskaebus tuleb jätta selles osas

rahuldamata ja halduskohtu määrus vastavas osas muutmata, kuid halduskohtu põhjendusi tuleb

täiendada käesoleva määruse vastavate põhjendustega.

(allkirjastatud digitaalselt)