2-16-7541/70 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2167541

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. aprill 2018. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Roland Põdra pankrotihalduri Martin Krupi hagi Tiina

Tõnissoo vastu hagi õigeksvõtu kehtetuks tunnistamiseks,

tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega ja rahalise

hüvitise 160 762 euro 50 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tiina Tõnissoo kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

262 647 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Roland Põdra pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando

Kostja Tiina Tõnissoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Brigitta Mõttus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017 otsus tsiviilasjas nr 2167541. Saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Roland Põdra (võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 12. mail 2016 Harju Maakohtule hagi Tiina

Tõnissoo (kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks võlgniku hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas

nr 21454623, kohustada kostjat andma Tallinnas Tornimäe 7–23 korteriomandi (korteriomand I) ½

mõttelise osa omandiõigus üle võlgnikule ja andma nõusolek kinnistusraamatusse tehtud

omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna

kinnistusraamatusse võlgnik, ning asendada tahteavaldused kohtuotsusega ning mõista kostjalt

võlgniku pankrotivarasse välja hüvitis 102 950 eurot Tallinnas Tornimäe 7–122 asuva korteriomandi

(korteriomand II) ½ suuruse mõttelise osa eest ja hüvitis 57 812 eurot 50 senti Tartus Kastani 24a–

31 asuva korteriomandi (korteriomand III) ½ suuruse mõttelise osa eest.

2-16-7541

Hagiavalduse kohaselt andis AS Swedbank (Swedbank) võlgnikule laenu 72 266 eurot

korteriomandi III ostmiseks, millele seati Swedbanki kasuks hüpoteek summas 1 469 000 krooni,

ning 180 826 eurot korteriomandi II ostmiseks, millele seati Swedbanki kasuks hüpoteek summas

3 675 800 krooni. AS SEB Pank (SEB Pank) andis võlgnikule laenu 66 305 eurot korteriomandi I

ostmiseks, millele seati ka hüpoteek SEB Panga kasuks summas 1 150 030 krooni. Võlgnik oli

Osaühing MRP Ärigrupp (MRP) osanik ja juhatuse liige. Tartu Maakohus kuulutas välja MRP

pankroti. MRP pankrotihaldurid esitasid võlgniku ja tema äripartneri vastu tagasivõitmise hagi,

mille tagamiseks seati korteriomanditele I–III kohtulikud hüpoteegid MRP pankrotihaldurite kasuks

kokku summas 256 800 eurot. Maakohus rahuldas jõustunud kohtuotsusega MRP pankrotihaldurite

hagi ja mõistis võlgnikult välja 256 800 eurot 20 senti MRP kasuks.

Kostja esitas võlgniku vastu hagi nõusoleku saamiseks kinnistusraamatu kannete tegemiseks,

millega kanda korteriomandite I–III kaasomanikena kinnistusraamatusse võlgnik ja kostja mõlemad

½ suurustes mõttelistes osades (tsiviilasi nr 21454623). Võlgnik esitas kohe maakohtule hagi

õigeksvõtmise avalduse, millele tuginedes maakohus 19. augusti 2014 otsusega hagi rahuldas. Selle

kohtulahendi alusel kanti kostja korteriomandite kaasomanikuna kinnistusraamatusse 6. oktoobril

2014.

Maakohus kuulutas 27. juulil 2015 välja võlgniku pankroti. Võlgniku pankrotimenetluses on

tunnustatud võlausaldajate nõudeid kokku 1 257 736 euro 22 sendi ulatuses. Sealhulgas on

tunnustatud pandiga tagatud nõudena Swedbanki nõue 182 892 eurot 27 senti, mis tuleneb osaliselt

korterite omandamiseks sõlmitud laenulepingutest. Samuti tunnustati pandiga tagatud nõudena SEB

Panga nõuet 48 154 eurot 57 senti, mis tuleneb korteriomandi I omandamiseks sõlmitud

laenulepingust. Swedbank esitas täitmisavalduse, milles taotles hüpoteekide alusel sissenõude

pööramist korteriomanditele II ja III laenulepingutest tulenevate nõuete rahuldamiseks. Kohtutäitur

on alustanud kostja vastu täitemenetlust, mille raames on kohtutäituri avalduse alusel kantud

11. veebruaril 2016 kinnistusraamatusse keelumärked kostjale kuuluvate kaasomandiosade

käsutamise keelamiseks. Võlgnik kahjustas hagi õigeksvõtmisega enda võlausaldajate huve ja

tagasivõidetava toimingu alusel tuleb korteriomandi I kaasomandiosa tagastada ning

korteriomandite II ja III kaasomandiosade väärtus hüvitada, sest nende kahe korteriomandi

tagastamine ei ole eelviidatud keelumärgete tõttu võimalik.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et hagi õigeksvõtmine ei ole leping. Samuti ei ole hagi õigeksvõtmine kinke

iseloomuga tehing. Hagi õigeksvõtmisega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve ja hagi

õigeksvõtmine ei ole tagasivõidetav pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 2 alusel. Kostja ja

võlgnik olid sõlminud seltsingulepingu ja korteriomandite I–III mõttelised osad andis võlgnik

kostjale üle seltsinguvara jagamisena. Korteriomandi I kaasomandi osa tagastamine pole võimalik,

sest ka sellele on pärast hagi esitamist seatud keelumärge. Korteriomandite II ja III kaasomandi

osade väärtuste hüvitamise nõude rahuldamine pole põhjendatud.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. aprilli 2017 otsusega hagi osaliselt, tunnistas kehtetuks hagi

õigeksvõtmise tsiviilasjas nr 21454623, kohustas kostjat andma tahteavaldus korteriomandi I ½

mõttelise osa omandiõiguse üleminekuks võlgnikule ning andma vajalik nõusolek kinnistusraamatu

kande muutmiseks, asendas tahteavaldused kohtuotsusega ja mõistis kostjalt võlgniku

pankrotivarasse 95 000 eurot korteriomandi II ½ suuruse mõttelise osa eest ja 57 812 eurot 50 senti

korteriomandi III ½ suuruse mõttelise osa eest. Maakohus jättis menetluskuludest 96,97% kostja

kanda ja kostja kulud tema enda kanda.

2(11)

2-16-7541

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohalduvad PankrS § 111 lgd 1 ja 3 ka võlgniku

ühepoolsetele tehingutele ja toimingutele, millega võlgnik loobub oma varast samaväärset

vastusooritust saamata. Kinke iseloomuga toiminguna tuleb käsitleda ka hagi õigeksvõtmist

olukorras, kui õigeksvõtmisel põhineva kohtuotsusega läheb võlgniku vara tasuta üle teisele isikule.

Hagi võeti tsiviilasjas nr 21454623 õigeks PankrS § 111 lg 1 ps 1 sätestatud ühe aasta jooksul enne

ajutise halduri nimetamist.

Tõendamata on kostja väide tema ja võlgniku seltsingu kohta. Kui kostjal oligi võlgnikuga

19962014 ühine majapidamine, ei saa sellest automaatselt teha järeldust seltsingu olemasolu kohta

ega lugeda vaidlusaluseid korteriomandeid seltsinguvara hulka. Kõik korteriomandid omandas

võlgnik enda ainuomandisse. Võlgnik tasus ainuisikuliselt korteriomandite ostuhinna, laenates

selleks raha pankadelt ja tehes ise laenu tagasi- ja intressimakseid. Võlgnik ja kostja ei tegutsenud

seltsingulepingu raames. Kostja ei esitanud tõendeid, mis tõendaksid tema mistahes õigusi

korteriomanditele. Seega puudusid võlgnikul õigused või majanduslikud põhjused hagi

õigeksvõtmiseks tsiviilasjas nr 21454623. Võlgniku käitumist hinnates saab järeldada, et ta soovis

kostjat rikastada. Hagi õigeksvõtmisega võimalikuks saanud tehingute soorituste ja vastusoorituste

väärtused olid selgelt tasakaalust väljas. Kostja omandas ½ mõttelise osa kolmest korteriomandist

vastusooritust tegemata.

Võlgnik kahjustas hagi õigeksvõtmisega võlausaldajate huve, kuna selle tulemusena vähenes tema

vara olulisel määral, mille arvel oleks saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid. Korteriomandite

soetamisse ja majandamisse tegi rahalisi panuseid ainult võlgnik. Võlgnik kahjustas enda ja

võlausaldajate huve, nõustudes (väidetava) seltsinguvara jagamisega seltsinglaste vahel, ilma et

temale oleks tagastatud seltsingusse tehtud panused. Kuigi hüpoteegipidajatest võlausaldajad saavad

nõuda oma nõuete rahuldamist kostja omandis olevate kaasomandiosade arvel, ei tähenda see

võlgniku kohustuste lõppemist, vaid hüpoteegipidajate nõuded läheks üle kostjale ulatuses, milles

need rahuldati kostja kaasomandiosade arvel. Kostja saaks märkimisväärse nõude võlgniku vastu,

mis vähendaks teiste pandiga tagamata nõuete rahuldamise ulatust. Lisaks jääks kostja

kaasomandiosade võõrandamisest laekuv raha, mis ületab hüpoteekidega tagatud nõuete

rahuldamiseks vajalikku summat, kostjale ning selle arvel poleks võimalik rahuldada võlgniku

võlausaldajate nõudeid. Seega kahjustas võlgnik hagi õigeksvõtmisega ja korteriomandite mõtteliste

osade kostjale loovutamisega eelkõige pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve. Võlgniku ja

kostja käitumisest tsiviilasjas nr 21454623 saab teha järelduse, et võlgnik ja kostja tegutsesid

kooskõlastatult eesmärgiga kahjustada võlgniku võlausaldajate huve ja eesmärgiga vähendada

võlgniku vara selliselt, et selle tagasivõitmine oleks võimalikult komplitseeritud. Võlgnik ja kostja

olid saavutanud kokkuleppe kaasomandiosade tasuta üleandmiseks kostjale, vormistades selle

kohtumenetluses hagi õigeksvõtmise teel, et raskendada vara tagasivõitmist pankrotivarasse. Kostja

oli võlgniku lähikondne. Võlgnik ja kostja elavad koos ja neil on ühine majapidamine. Kostja ja

võlgnik olid isiklike ja majanduslike suhete kaudu omavahel sedavõrd seotud, et nad tegutsesid

teineteise kasuks ja võlgniku teiste võlausaldajate kahjuks. Usutav ei ole kostja väide, et tsiviilasja

nr 21454623 menetluse ajal ta ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku võlausaldajate huvide

kahjustamisest.

Kehtetuks ei tunnistata mitte kohtulahendit, vaid õiguslikku toimingut, st hagi õigeksvõtmist. Hagi

õigeksvõtmise kehtetuks tunnistamine tähendab, et õigeksvõtmisel pole õiguslikke tagajärgi,

kohtulahendit ei saa lugeda kehtivaks ja täidetavaks ning kohtumenetlus tsiviilasjas nr 21454623

jätkub. Kostja on kohustatud tsiviilasjas nr 21454623 tehtud kohtuotsuse järgi saadu tagastama

alusetu rikastumise sätete kohaselt.

3(11)

2-16-7541

Ettenähtavalt ei saa kostja tagastada pankrotivarasse korteriomandite II ja III kaasomandiosasid, sest

Swedbank esitas täitmisavalduse ja kohtutäitur alustas kostja vastu täitemenetlust sissenõude

pööramiseks korteriomandite II ja III kaasomandiosadele, mille käigus on seatud nendele

käsutamise keelumärked. Seega on kostja kohustatud hüvitama korteriomandite II ja III

kaasomandiosade väärtuse PankrS § 119 lg 3 alusel.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. augusti 2017 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt ning täiendas otsuse põhjendusi.

Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jätab ringkonnakohus rahuldamata kostja taotlused

täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Asja lahendamine ei sõltu sellest, millise

sisuga teistmisavalduse esitas hageja teises kohtuasjas. Kostja täiendavad tõendid on asjakohatud.

Maakohus leidis õigesti, et kostja väited seltsingu kohta ei ole tõendatud. Maakohus ei saanud

arvestada kostja väidetega, et korteriomandite võlgniku nimele omandamine oli seltsinglaste

kokkulepe, sest sellist väidet kostja ei tõendanud.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus luges õigesti hagi õigeksvõtmise muuks tehinguks

PankrS § 111 lg 3 tähenduses ja sellele laieneb kinkelepingu tagasivõitmise regulatsioon.

Seadusandja soovis õigustoimingud hõlmata nii PankrS § 109 lgga 1 kui ka § 111 lgga 3. Hagi

õigeksvõtmine on PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel tagasivõidetav toiming. Maakohus tuvastas

õigesti tagasivõitmise eeldused ja võlausaldajate huvide kahjustamise.

Maakohtu otsus ei ole vastuoluline, kuid ammendavalt on vastamata kostja väitele selle kohta, kas

korteriomanditele seatud keelumärked peaksid takistama kõigi kolme korteriomandi mõtteliste

osade tagastamist pankrotivarasse. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Võimalik, et

varaeseme keelumärkega koormamine ei põhjusta saadu väljaandmise võimatust PankrS § 119 lg 3

tähenduses. Samas ei ole käsutuskeelu sisuga vastuolus oleval hagi tagamise määrusel

materiaalõiguslikku tagajärge, sest selle alusel ei saa kannet teha kinnistusraamatusse

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1). Lisaks on ilmne, et pärast korteriomandite

mõtteliste osade müüki täitemenetluses ei ole võimalik saada hagi esitamise ajal kostjale kuulunud

mõttelist osa enam tagasi isikult, kes selle täitemenetluses omandab. Seega tuleb pidada siiski

võimalikuks, et varaeseme täitemenetluses keelumärkega koormamine võib põhjustada saadu

väljaandmise võimatuse PankrS § 119 lg 3 tähenduses. Hageja võib ka otsustada, milliste

õigusmuudatuste saavutamiseks on tal võimalik saada teistelt isikutelt vajalikud tahteavaldused ja

milliseid tahteavaldusi andma kohustamist tuleb hageda. Kostja pidanuks tõendama, et enne hagi

esitamist keelumärgetega koormatud korteriomandite puhul olid keelumärgetega soodustatud isikud

nõus omanikukande muutmisega selliselt, et ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse võlgnik.

Seda asjaolu pole kostja esile toonud ega tõendanud. Kui vara tagasivõitmise menetluses on kohus

tuvastanud vara tagastamise võimatuse ja mõistnud kohustatud isikult välja hüvitise pankrotivarasse,

siis ei saa ka hiljem selle võimatuse äralangemise korral enam nõuda sama varaeseme üleandmist.

4(11)

2-16-7541

Käesoleva asja lahendamist ei takista ega mõjuta menetluslik olukord, mis kujuneb tsiviilasjas

nr 21454623. Maakohus ei pidanud hageja nõuete lahendamisel selgitama põhjalikumalt, kuidas

saab viidatud teise asja menetlus jätkuda. Samuti ei pidanud maakohus käsitlema küsimust, kas

kostja korteriomandite II ja III kaasomandiosade väärtuste hüvitamine toob kaasa olukorra, kus

hüpoteegipidajad saaks oma nõuded rahuldatud kostja kaasomandi arvel, mille tulemusel nende

nõuded pankrotimenetluses vähenevad, aga samas rahuldatakse kõigi võlausaldajate nõudeid ka raha

arvel, mis kostjalt pankrotivarasse välja mõistetakse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused, võtta vastu

ringkonnakohtule esitatud lisatõendid ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi

uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus lisatõendeid analüüsinud ega mõistnud nende

tähtsust tsiviilasja lahendamisel. Tsiviilasjas nr 21517685 oli samuti hagi alusena toodud välja

seltsingu olemasolu. Viidatud asjas teistmisavalduse menetlusse võtmata jätmine tõendab kostja

väiteid, et võlgnik ja kostja moodustasid seltsingu ning võlausaldajate huve ei kahjustatud.

Analoogselt tsiviilasjas nr 21517685 esitatud hagi õigeksvõtmisega ei kahjustanud ka tsiviilasjas

nr 21454623 hagi õigeksvõtmine võlausaldajate huve. Kostja oli varem maakohtule esitanud

Riigikohtu määruse, mis oli tehtud vastava teistmisavalduse kohta. Siis ei olnud kostja ega tema

esindaja valduses teistmisavaldust. Kostja eeldas, et kohus tutvub ise selle tsiviilasja materjalidega.

Seetõttu esitas kostja tõendi alles apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mille alusel on kohus nõustunud maakohtu seisukohaga ja

leidnud, et seltsingu olemasolu ei ole tuvastatav. Seltsingu olemasolu on tõendatud. Poolte tahet

sõlmida seltsinguleping tõendavad hagi õigeksvõtud kahes tsiviilasjas. Mõlemad pooled on oma

tahet väljendanud. Kohtud on jätnud kohaldamata VÕS § 29. Kostja panuseks oli Valgas

Kuperjanovi 43–3 asuva korteri kasutada andmine. Pooled leppisid kokku korteriomandite I–III

võlgniku nimele omandamises. Lisaks on arusaamatu, miks kohtud ei ole arvestanud selliste kostja

panustega seltsingusse nagu laste kasvatamine, PRIA-s töötamine ja tulu teenimine.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et hagi õigeksvõtmine on tagasivõidetav toiming. Hagi

õigeksvõtt ei ole tehingulise ega ka kinkelepingu iseloomuga. Kuna seaduses ei ole sätestatud, et ka

hagi õigeksvõtu saaks tagasi võita, siis peaks eeldama, et seadusandja ei soovinud võimaldada hagi

õigeksvõtmise tagasivõitmist. Tegemist oli seltsingu vara jagamisega, mis on sarnane ühisvara või

ka kaasomandi jagamisega. Kostja sai endale osa varast, millesse ta oli seltsingu ajal panustanud.

Lisaks ei ole täidetud tagasivõitmise eeldused. Võlausaldajate huvisid ei kahjustatud hagi

õigeksvõtmise ajal. Menetluse ajal ei olnud võlgniku vastu algatatud pankrotimenetlust ning kostjal

ei olnud alust eeldada, et kuulutatakse välja võlgniku pankrot.

Kohtud on valesti kohaldanud PankrS § 119 lgt 3 ning mõistnud kostjale välja hüvitise

korteriomandite II ja III mõtteliste osade eest. Kõikide korteriomandite puhul oleks pidanud

sarnaselt leidma, kas alustatud täitemenetlus ja keelumärge takistavad korteriomandi mõttelise osa

üleandmist või mitte. Kui täitemenetlus ja keelumärge ei takista kaasomandi osa üleandmist

võlgniku pankrotivarasse, ei ole põhjendatud kostjalt selle asemel hüvitise väljamõistmine. Kui hagi

õigeksvõtmine tsiviilasjas nr 21454623 tühistatakse tervikuna, siis muutub omanikukanne kostja

kohta kinnistusraamatus kõikide korterite osas ebaõigeks. Vaidlustatud kohtuotsusega tekib olukord,

kus kostja on kaotanud korteriomandite omandi ning õigustatud isik saab nõuda kande parandamist,

5(11)

2-16-7541

kuid samas peab kostja veel maksma ka hüvitist korteriomandite II ja III eest. Ringkonnakohus on

põhjendamatult heitnud kostjale ette, et kostja pidanuks tõendama, et enne hagi esitamist

keelumärgetega koormatud korteriomandite puhul olid keelumärgetega soodustatud isikud nõus

omanikukande muutmisega selliselt, et ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse võlgnik.

Ringkonnakohtu seisukoht on ka üllatuslik. Hüvitist on võimalik nõuda vaid juhul, kui eelnevalt on

selgunud, et vara väljaandmine on võimatu. Vara väljaandmise võimatust pidi tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt tõendama sellele tuginenud hageja, mitte kostja.

Maakohus oleks pidanud võtma seisukoha tsiviilasja nr 21454623 menetluse jätkumise kohta,

samuti selle kohta, kas hagi rahuldamisega ei tekiks olukord, kus kostja rahuldab võlausaldajate

nõuded kahekordselt. Ringkonnakohus on põhjendamatult nõustunud maakohtuga. Need küsimused

mõjutavad otseselt kostja õigusi. Hagi õigeksvõtmise kehtetuks tunnistamisel tsiviilasjas

nr 21454623 menetlus jätkub, mistõttu tekib küsimus, kas kohtul on alust kohustada kostjat

tagastama saadu, kuivõrd menetlus on alles pooleli. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millest ta

järeldas, et kui kohustatud isikult on välja mõistetud hüvitis pankrotivarasse, siis ei saa hiljem selle

võimatuse äralangemise korral enam nõuda sama varaeseme üleandmist. Kui kinnistusraamatu

kanne on väär, ei ole kostjale tagatud, et hüpoteegipidajate nõuded lähevad temale üle.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

9. Kolleegium käsitleb esiteks küsimust, kas ja millisel alusel võib olla tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistatav hagi õigeksvõtu avaldus varasemas tsiviilasjas (I), seejärel kehtetuks

tunnistatud tehingu alusel üle antud kinnisasja tagastamise võimalusi, kui kinnisasi on koormatud

keelumärkega (II), ning viimaks teeb menetluslikud otsustused (III).

I

10. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole

kassatsioonimenetluses vaidlustanud:

•

võlgnik ostis Swedbankilt saadud laenu arvel korteriomandid II ja III, mis olid vastavalt

koormatud hüpoteegiga Swedbanki kasuks; laenulepingute makseid tasus võlgnik enda

pangakontolt Swedbankis;

•

võlgnik ostis SEB Pangalt saadud laenu arvel korteriomandi I, mis oli vastavalt koormatud

hüpoteegiga SEB Panga kasuks; laenulepingu makseid tasus võlgnik enda pangakontolt SEB

Pangas;

•

võlgnik oli MRP osanik ja juhatuse liige;

•

15. septembril 2010 kuulutas maakohus välja MRP pankroti;

•

tagasivõitmise hagi tõttu seati 2. mai 2011 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 21117796

korteriomanditele I–III kohtulikud hüpoteegid MRP pankrotihaldurite kasuks, kokku

summas 256 800 eurot;

•

Tartu Maakohus mõistis jõustunud kohtuotsusega võlgnikult MRP kasuks välja

256 800 eurot 20 senti;

6(11)

2-16-7541

•

kostja esitas 18. juulil 2014 võlgniku vastu hagi nõusoleku saamiseks kinnistusraamatu

kannete tegemiseks, millega kanda kõigi korteriomandite kaasomanikena sisse nii võlgnik

kui ka kostja mõlemad ½ mõttelises osas; võlgnik esitas kohe kohtumenetluses hagi

õigeksvõtmise avalduse, mille alusel rahuldas maakohus 19. augusti 2014 otsusega hagi;

•

6. oktoobril 2014 kanti kostja kaasomanikuna kinnistusraamatusse;

•

11. veebruaril 2016 kanti kohtutäituri avalduse alusel kinnistusraamatusse keelumärked

kostjale kuuluvate korteriomandite II ja III mõttelise osa käsutamise keelamiseks;

•

21. juunil 2016 kanti kinnistusraamatusse keelumärge kostjale kuuluva korteriomandi I

mõttelise osa käsutamise keelamiseks.

11. Käesolevas asjas on pankrotihaldur esitanud nõude varasemas tsiviilasjas esitatud võlgniku hagi

õigeksvõtmise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Kohtud on leidnud, et hagi

õigeksvõtt on PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel tagasivõidetav toiming. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu seisukohaga, et hagi õigeksvõtmine on muuks tehinguks PankrS § 111 lg 3 tähenduses

ning sellele laieneb kinkelepingu tagasivõitmise regulatsioon (ringkonnakohtu otsuse p 16).

Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu.

12. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §des 110–114 sätestatud

alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist

ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 reguleerib kinkelepingu tagasivõitmist ning

paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib PankrS § 111 lgs 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks

ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud

lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.

13. Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega

kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt TsMS § 4 lg 3). Hagi õigeksvõtmine on eelkõige

menetlustoiming. Ka Riigikohus on varem käsitlenud hagi õigeksvõtmist õigustoiminguna

(Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3218006, p 16). Samas tunnustab kostja hagi

õigeksvõtmisega sisuliselt tema vastu esitatud nõuet. Sellest lähtudes on hagi õigeksvõtmise avaldus

ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing (TsÜS § 67).

14. PankrS § 111 reguleerib kinkelepingu, st mitmepoolse tehingu tagasivõitmist (vt TsÜS § 67 lg 2,

VÕS § 8 lg 1). Kuigi PankrS § 111 lg 3 laiendab sätte kohaldamisala ka muudele lepingutele, siis

hõlmab säte siiski vaid mitmepoolseid tehinguid. PankrS § 111 lgst 1 ega lgst 3 ei tulene, et säte

oleks kohaldatav ka menetlustoimingutele. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et PankrS § 111 lg 3

kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas

soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu 22. veebruari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 32116311, p 41; 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3214114, p 14;

5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3211717, p 14). Hagi õigeksvõtmise korral ei ole võimalik

niimoodi soorituste väärtusi võrrelda. Seega on kohtud põhjendamatult PankrS § 111 alusel

võlgniku hagi õigeksvõtmise kehtetuks tunnistanud.

15. Alternatiivselt tugines hageja PankrS § 110 lg 1 ple 2 ja leidis, et hagi õigeksvõtmine on

kehtetuks tunnistatav tagasivõitmise üldalusel.

PankrS § 110 on üldnormiks tehingute tagasivõitmisel (vt Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 32111507, p 17). TsÜS § 67 lg 2 järgi on tehing ühe- või mitmepoolne. Muu hulgas on

ühepoolseks tehinguks TsÜS § 67 mõttes kostja avaldus, millega kostja võtab hagi õigeks

TsMS § 440 järgi. Selline tahteavaldus on küll eelkõige tehtud kohtule, et tuua kaasa menetluslik

tagajärg. Teisalt tunnustab kostja tahteavaldusega hageja nõuet ning see toimetatakse

7(11)

2-16-7541

kohtumenetluses eelduslikult hagejale ka kätte. Kolleegiumi arvates on sisuliselt tegemist

kohtumäärusega kinnitatud kohtuliku kompromissiga sarnase olukorraga, mille tagasivõitmist on

Riigikohus korduvalt tunnustanud (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3218006,

p 14; 9. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 32110806, p 14). Kuigi protsessuaalselt kaasneb

õiguslik tagajärg alles kohtulahendi tegemisega, väljendub nii kohtule esitatud kompromissilepingus

kui ka hageja nõude tunnustamiseks esitatud hagi õigeksvõtu avalduses isiku tahteavaldus tuua

kaasa kindel õiguslik tagajärg.

Eelnevast tulenevalt võib kolleegiumi arvates võlgniku avaldus hagi õigeksvõtu kohta olla

tagasivõidetav PankrS § 110 alusel kui tehing. Kuivõrd kohtud ei ole analüüsinud, kas tehingu

tagasivõitmise eeldused PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel on täidetud, tuleb asi tervikuna saata uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

16. Kolleegium peab vajalikuks selgitada ka hagi õigeksvõtu avalduse kehtetuks tunnistamise

tagajärgi.

Kostja avalduse kehtetuks tunnistamine ei tähenda hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsuse

kehtetuks tunnistamist. Teises kohtuasjas ei saa jõustunud kohtulahendit vaidlustada. Tagasi on

võimalik võita ja kehtetuks tunnistada vaid kohtule tehtud avaldus nõude tunnustamise kohta. Küll

aga võib sellise kohtuotsuse täitmise korral esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel. Kui tehingu tagasivõitmise eeldused on täidetud,

ei ole õigustatud sellise kohtuotsuse sundtäitmine, sest selle alus – kohtule esitatud avaldus hageja

nõude tunnustamise kohta – on ära langenud ning tunnustamistehingut ennast õiguslikus mõttes

enam ei eksisteeri (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3218006, p 15). Kui

kohtuotsus on aga juba täidetud, on õigustatud poolel õigus nõuda kohtuotsuse alusel üle antu

tagastamist PankrS § 119 järgi, mis reguleerib kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üle antud vara

tagastamist.

Samuti peab sissenõudja TsMS § 474 lg 2 esimese lause kohaselt tagastama võlgnikule viivitamatu

sundtäitmisega saadu ja hüvitama võlgnikule sundtäitmise vältimiseks tehtud kulutused, kui

viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse. Sama paragrahvi

kolmanda lõike järgi võib võlgnik nõuda üleantu tagastamist ka alusetu rikastumise sätete kohaselt.

Viivitamata täidetavaks tunnistab kohus omal algatusel muu hulgas hagi õigeksvõtul põhineva

otsuse (TsMS § 468 lg 1 p 1), mida maakohus tsiviilasjas nr 21454623 on ka teinud (I kd, tl 176).

II

17. Pooled vaidlevad lisaks ka selle üle, kas kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üle antud

korteriomandite mõtteliste osade tagastamine on PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatu, kui

korteriomanditele on seatud keelumärge.

18. PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on

teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.

Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või

kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine

pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise

aluseks olevatest asjaoludest.

Riigikohus on pankrotimenetluses tagasivõitmise kontekstis leidnud, et kui kohus tunnistab tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks, siis PankrS § 119 lg 1 järgi on lähtekohaks, et teine pool peab

8(11)

2-16-7541

tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tagastama selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu

alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja muu kasu (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 32114016, p 15). Seega, lähtudes PankrS § 119 lgst 1, oli tagasivõitmise hagi

rahuldamise järel kostjal kohustus tagastada võlgnikule korteriomandite I–III mõttelised osad, andes

nõusoleku vastava asjaõigustehingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatu kannete muutmiseks.

Korteriomandi I puhul maakohus kohustaski kostjat andma tahteavaldus korteriomandi I ½

mõttelise osa omandiõiguse üleminekuks võlgnikule, andma vajalik nõusolek kinnistusraamatu

kande muutmiseks ja asendas tahteavaldused kohtuotsusega. Korteriomandite II ja III puhul

mõistsid kohtud kostjalt välja nende mõtteliste osade väärtuse PankrS § 119 lg 3 järgi.

19. Kolleegiumi arvates on kohtud põhjendamatult leidnud, et kostjal oleks korteriomandite II ja III

mõtteliste osade tagastamine PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatu. Kohtud on lahendanud asja

vastuoluliselt ja sealjuures on ringkonnakohus jaganud vääralt ka tõendamiskoormise.

20. Hageja tugines sellele, et hagi esitamise ajal oli korteriomanditele II ja III seatud kohtutäituri ja

Swedbanki kasuks keelumärked, mis muudavad nende tagastamise võimatuks. Kostja tõi esile, et ka

korteriomandi I kohta kanti kinnistusraamatusse keelumärge kohtutäituri ja MRP pankrotihaldurite

kasuks 21. juunil 2016, s.o pärast hagi esitamist. Seega maakohtus asja lahendamise hetkel olid

kõikide korteriomandite kostja mõttelistele osadele kohtutäituri taotluse alusel seatud keelumärked.

21. Kolleegium leiab, et ainuüksi keelumärgete kinnistusraamatusse kandmise tõttu ei ole alust

asuda seisukohale, et saadu tagastamine oleks võimatu TMS § 119 lg 3 mõttes.

Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud

keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lgt 6, mille järgi võib hageja käsutada

hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu

tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3214610, p 24). See tähendab, et keelumärke järgi õigustatud isik võib anda kinnisasja

omanikule nõusoleku tehingute ja toimingute tegemiseks, mida keelumärge üldiselt takistab.

Seejuures võib keelumärke järgi õigustatud isik olla kohustatud andma vajalikud tahteavaldused, kui

tema õigusi sellega ei kahjustata (mh on tagatud, et vahepeal ei tehtaks kinnistusraamatusse

õigustatud isikut kahjustavaid kandeid), ning neid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada.

Samadel tingimustel võib sissenõudjalt nõuda tahteavaldust kinnisasja ajutiseks arestist

vabastamiseks (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3214610, p 26). Lisaks on

Riigikohus selgitanud, et võlgniku kinnisasja võõrandamine ei kahjusta hüpoteegipidaja õigusi

(vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 321810, p 10; 6. aprilli 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3211410, p 13).

Seega on üleantud kinnisasja tagastamiseks vaja kinnistusraamatusse kantud õigustatud isikute, st

kostja, kohtutäituri ja sissenõudjate nõusolekuid võlgniku omanikuna kinnistusraamatusse

kandmiseks. Sellest aga ei järeldu, et korteriomandite ½ mõttelise osa tagastamine oleks võimatu.

Korteriomandi I puhul on kohtud põhjendatult eeltoodust ka lähtunud.

22. PankrS § 119 lg 3 järgi väärtuse hüvitamise nõude eelduseks on saadu väljaandmise võimatus,

mida peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama hageja.

Hageja on saadu tagastamise võimatust põhjendanud üksnes sellega, et korteriomandid II ja III on

koormatud keelumärgetega. Arvestades eelnevaid kolleegiumi selgitusi (vt otsuse p 21), ei ole

tuvastatud asjaoludel põhjendatud kohtute järeldus, et korteriomandite II ja III mõttelise osa

9(11)

2-16-7541

tagastamine on võimatu ja nende eest tuleks välja mõista hüvitis. Eksitav on ringkonnakohtu

seisukoht, et hageja võib otsustada, milliste õigusmuudatuste saavutamiseks on tal võimalik saada

teistelt isikutelt vajalikud tahteavaldused ja milliseid tahteavaldusi andma kohustamist tuleb hageda

(ringkonnakohtu otsuse p 20.4). Hüvitise väljamõistmiseks peab saadu tagastamine olema

PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatu. Sealjuures on ekslikult korteriomandite II ja III osas pööratud

tõendamiskoormis kostja kahjuks. Ekslik on seisukoht, et kostja pidanuks tõendama, et enne hagi

esitamist keelumärgetega koormatud korteriomandite puhul olid keelumärgetega soodustatud isikud

nõus omanikukande muutmisega selliselt, et ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse võlgnik

(ringkonnakohtu otsuse p 20.4).

23. Samas on kohtud TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõudega (vt ka Riigikohtu

31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 21421710/105, p 15.1; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-31-10, p 14). Praegusel juhul on hageja korteriomandite II ja III osas esitanud vaid nende

mõtteliste osade väärtuse hüvitamise nõude. Kui hageja ei tõenda TsMS § 230 lg 1 järgi asja uuel

läbivaatamisel, et nende mõtteliste osade tagastamine on võimatu, ei ole kohtul võimalik tuvastada

ka kostja kohustust anda korteriomandite II ja III kohta nõusolek kinnistusraamatu kande

muutmiseks. Kuivõrd kohtud on PankrS § 119 lgt 3 ekslikult tõlgendanud ning lahendanud asja

vastuoluliselt, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel pooltele õiguslikku olukorda selgitada

ning vajadusel anda hagejale ka võimalus oma nõuet täiendada.

24. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kinnistute eest võib hüvitis olla määratud valesti.

Nimelt nähtub hagiavaldusest, et hageja on hüvitisnõude arvutamisel lähtunud sarnaste kinnisasjade

turuhinnast (I kd, tl-d 8–9). Samas on hageja ja kohtud jätnud arvestamata kinnistuid koormanud

hüpoteekidega. Kui kinnistu mõttelise osa tagastamise asemel tuleb PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitada

selle väärtus tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga, siis tuleb saadu väärtuse hüvitamisel

arvestada ka kinnisasja koormanud hüpoteeki. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada,

kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt täpsemalt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 32114016, pd 19–20).

III

25. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata

apellatsioonkaebusega esitatud tõendi ehk hageja teistmisavalduse tsiviilasjas nr 21517685. Samuti

on kostja Riigikohtult taotlenud nimetatud tõendi vastuvõtmist, kuid ei ole seda

kassatsioonkaebusele lisanud.

Esiteks on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et käesoleva asja lahendamine ei sõltu sellest,

millise sisuga teistmisavalduse hageja teises kohtuasjas esitas. Teistmisavalduse menetlusse võtmata

jätmisest ei saaks ka üheselt järeldada, et kohtute otsused olid õiged ning kostja ja võlgniku vahel oli

seltsing. Teiseks puudub Riigikohtul TsMS § 688 lg 5 järgi alus ka kassatsioonimenetluses tõendi

vastuvõtmiseks ning kostja ei ole seda Riigikohtule ka esitanud.

26. Kolleegium ei pea vajalikuks ülejäänud kostja menetluslikke väiteid käsitleda, kuivõrd asi

saadetakse täies ulatuses uuesti läbivaatamiseks tagasi ringkonnakohtule.

27. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Muu hulgas mõistab kohus kostjalt hagi

rahuldamise korral välja kautsjoni, mille tasumisest Riigikohus kostja vabastas (TsMS § 190 lg 5).

Villu Kõve

Jaak Luik

Tambet Tampuu

10(11)

2-16-7541

11(11)