2-16-18835/64 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

21618835

Määruse kuupäev

Tartu, 3. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Mihkel Uue hagi Viive Uue vastu kinnisasja omandiõiguse

üleandmiseks vajalike tahteavalduste saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viivi Uue määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mihkel Uus, esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljev

Kostja Viivi Uus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand

Reinmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 21618835

ja saata asi samale ringkonnakohtule Viivi Uue apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Reinmaa&Partnerid Advokaadibüroo OÜle.

4. Määrata Vladimir Sadekov advokaadibüroo OÜ vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljevi tasu

ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 162 eurot (sh käibemaks). Saata

määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mihkel Uus (hageja) esitas 15. detsembril 2016 Harju Maakohtule hagi Viivi Uue (kostja) vastu

Tallinnas asuva kinnisasja poole mõttelise osa omandi tagastamiseks ja selleks vajalike kostja

tahteavalduste saamiseks. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse keelumärke

seadmiseks kostja kinnisasjale. Maakohus rahuldas viimati nimetatud taotluse 25. jaanuari 2017. a

määrusega.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. jaanuaril 2008 kinkelepingu, millega hageja kinkis

kostjale (hageja ema) ½ mõttelist osa kinnisasjast. Hageja sõlmis kinkelepingu põhjusel, et 2007.

2-16-18835

aastal tekkisid tal probleemid kurjategijatega, kes hagejat ähvardasid, survestasid ja üritasid temalt

raha välja pressida. Hageja soovis oma vara ja asukohta kurjategijate eest varjata. Pooled leppisid

kokku, et kinnisasi kirjutatakse ajutiselt hageja ema (kostja) nimele kuni hageja probleem

väljapressijatega laheneb. Kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostjal tegelikult omaniku õigusi

kinnisasjale tekkima. Hageja pidi jätkama kinnisasja kasutamist oma koduna ja teostama kõiki

omaniku õigusi. Tegelikult hageja kostjat tehinguga rikastada ei soovinud. Lepingupooled notarile

oma tegelikku tahet ei avaldanud. Lepingu tegelik eesmärk oli jätta kolmandatele isikutele mulje

hageja varatusest. Kuna hageja muutus näilikult varatuks, siis ähvardamised lõppesid. Hageja jätkas

ka pärast kinkelepingu sõlmimist kinnisasja kasutamist nagu omanik. Hageja nimel on kõik

kinnisasjaga seotud haldus- ja teenuslepingud.

Kinkeleping oli näilik tehing ja seetõttu tühine. Kui kohus leiab, et kinkeleping ei ole tühine, on

hageja lepingust kehtivalt taganenud. Kostja on korduvalt sisenenud hageja ja tema pere

eluruumidesse, viinud sealt ära asju ja häirinud hageja pere privaatsust. Kostja on mh olnud hageja

vastu jämedalt tänamatu. Kostja teatas 2016. aasta augustis hageja isale, et kavatseb võõrandada

kinnisasja kolmandale isikule, et hageja ei saaks nõuda kinkelepingu eset tagasi. 27. septembril 2016

tegi hageja kinkelepingust taganemise avalduse.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kinkeleping on kehtiv ja hagejal ei

olnud alust taganeda. Kostja tahe ei olnud suunatud näiliku tehingu tegemisele. Notariaalne leping ei

kajasta tehingu ajutisust ega tingimusi. Leping kajastab poolte tegelikku tahet. Hageja ei ole

tõendanud, et keegi pressis temalt raha välja, väljapressimise tõendamiseks oleks kohane tõend

kriminaalasja algatamise avaldus või kohtulahend. Kostja sai väidetavast väljapressimisest teada

alles hagiavaldusest. Kostja töötas 2008. aastal Maksu- ja Tolliametis ning ta oleks igasugusest

väljapressimisest teada saades pöördunud kohe politsei ja prokuratuuri poole. Jääb arusaamatuks,

miks hageja ei pöördunud ise õiguskaitseorganite poole, kui temalt välja pressiti, ega avaldanud seda

asjaolu isegi mitte kostjale.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2017. a otsusega hagi ja kohustas kostjat andma

tahteavalduse kinnisasja ½ mõttelise osa omandi hagejale üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu

sõlmimiseks ning nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda ja mõistis kostjalt riigituludesse välja menetluskulude hüvitise 1050 eurot.

Kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jäi jõusse 25. jaanuari 2017. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kinkeleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89

lg 1 järgi näilik. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist

hindamist. Tuvastamaks tehingu näilikkust tuleb hinnata, kas 7. jaanuari 2008. a lepingus avaldatud

poolte tahe vastab sellele, milliseid õiguslikke tagajärgi soovisid pooled lepingu sõlmimisega kaasa

tuua. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on kinkelepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1

mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada.

Hageja andis vande all seletuse, et ta otsustas kinkelepingu sõlmida seetõttu, et tal olid probleemid

kriminaalse taustaga isikutega, sh G. Živeliga. Asjaolu, et hageja ei pöördunud G. Živeli tegevuse

tõttu politseisse, ei anna alust kahelda tema väidetes. Hageja kirjeldas vande all temale surve

avaldamise intsidente. Teod eraldivõetuna ei kujuta endast kuritegu, mistõttu on arusaadav, miks

hageja ei pöördunud politseisse. Samas, kui sellised teod on süstemaatilised ja neid teevad

kriminaalse taustaga isikud, tajub iga mõistlik isik kirjeldatud tegevust selge ähvardusena oma

füüsilisele puutumatusele ja omandile. Hageja vande all antud seletus selle kohta, kuidas temalt

välja pressiti ja miks ta seetõttu otsustas sõlmida kinkelepingu, on usutav ja veenev ega ole

vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega. Seega on hageja vande all antud seletuse alusel tuvastatud,

2(8)

2-16-18835

et hagejal puudus tahe kinkelepingu sõlmimisega kostjat rikastada. Hageja soovis kinkelepingu

sõlmimisega muuta end näiliselt varatuks.

Hageja teatas 28. detsembri 2007 e-kirjas kostjale, et ta on broneerinud 7. jaanuariks 2008 notari

juures aja tehingu tegemiseks, teatas notari asukoha ning märkis, et tüübid ei anna rahu. Nimetatud

kiri ei tõenda seda, et hageja avaldas kostjale enne kinkelepingu sõlmimist, et talle avaldatakse

survet, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutas seda e-posti aadressi. Kostja on aga saatnud

11. novembril 2016 hagejale e-kirja, millele manustatud dokumendis esitas kostja küsimuse: „Kas

ma taotlesin/nõudsin Poska 1/Kollane 11 ½ endale kinkimist 2008. aasta jaanuaris?“ ning vastanud

sellele, „ei oleks pähegi tulnud, kui Mihkel seda oma mingite valgustkartvate lugude eest

peitumiseks pakkunud poleks (õiguskaitseorgani ametnikuna vältisin põhjustesse süvenemist, kuna

mul oli ametijuhendi kohaselt teatamiskohustus).“ Täpselt samamoodi seletas kostja vande all, et

idee kinkelepingu sõlmimiseks tuli kostjale ootamatult ning kui ta sai teada, et kinkelepingu

sõlmimise tagamaaks on tõsine ähvardus ja see, et keegi hagejat kiusab, palus ta hagejal mitte

rääkida talle üksikasju, kuna kostjal on oma töö tõttu kuriteost teatamise kohustus. Seega on viimati

nimetatud e-kirja manusega ja kostja vande all antud ütlustega tõendatud, et kostja teadis

kinkelepingu sõlmimise ajal, et hagejal on tekkinud probleemid kurjategijatega ning et nendest

probleemidest tulenev soov oma vara varjata ajendab hagejat kinkelepingut sõlmima.

Tunnistaja P. Tihhomirovi ütluste kohaselt teadis kogu pere hageja probleemidest, pere otsis

lahendusi, hageja pakkus välja, et vara tuleb ajutiselt kostja nimele ümber kirjutada, kuni probleemid

lahenevad, ning kinkimise jutt oli tinglik. Kokku lepiti, et omand kantakse tagasi mingil hetkel, kui

see on vajalik ja sobiv. Seega nähtuvalt tunnistaja ja kostja enda vande all antud ütlustest ei

mõistnud ka kostja kinkelepingu eesmärgina kostja rikastamist. Lepingu sõlmimise eesmärgiks oli

kaitsta hageja vara, varjates seda kolmandate isikute eest, mitte aga soodustada kostjat.

Sellise järeldusega on kooskõlas ka poolte käitumine pärast kinkelepingu sõlmimist. Poolte vande

all antud seletustest ja tunnistaja ütlustest ei nähtu, et pärast kinkelepingu sõlmimist oleks kostja

asunud kinnisasjal tegutsema varasemast erineval viisil. Nimetatud tõendite alusel on tuvastatud, et

pärast kinkelepingu sõlmimist ei muutunud midagi elamu valdamises ja kasutamises, elamus elamist

jätkas hageja ja kostja sinna elama ei asunud. Poolte vande all antud seletuste ja tunnistaja ütluste

alusel on tuvastatud, et pärast kinkelepingu sõlmimist ei võtnud kostja enda kanda elamu

renoveerimise ega majandamise kulusid.

Asjaolu, et pärast kinkelepingu sõlmimist jäi elamut endisel viisil valdama ja kasutama hageja, kes

jätkas samas ka renoveerimistööde tegemist ja finantseerimist, samas kui kostja ei võtnud enda

kanda mingeid kinnisasjaga seotud kulusid, toetavad järeldust sellest, et kinkelepingu eesmärgiks ei

olnud kostja rikastamine. Poolte tegelik ühine eesmärk oli hageja vara varjamine. Kostja vande all

väidetu, et kaasomandiosa hilisemast tagasi kinkimisest ei olnud lepingu sõlmimisel juttu, ei muuda

tehingu eesmärki. Kostja tunnistas, et lepingu eesmärgiks oli hageja päästmine täbarast olukorrast.

Kostja vande all antud seletus ei ole kooskõlas kostja vastuses märgituga, et kostja tahtiski teha

sellist lepingut, nagu notari juures sõlmiti. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, millal langes

ära oht hageja varale, seega ei ole oluline, et hageja ei nõudnud kaheksa aasta vältel kinkelepingu

eset tagasi. Tulenevalt lepingu eesmärgist ei saanudki hagejalt oodata kinkelepingu eseme

tagasinõudmist enne ohu äralangemist.

Seega leppisid pooled formaalselt 7. jaanuari 2008. a lepingus kokku, et hageja kui kinkija kingib

kostjale kui kingisaajale ½ mõttelist osa kinnisasjast. Kuid poolte ühine tegelik tahe ei vastanud

formaalselt kokkulepitule, kuna kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks on tahe kingisaajat rikastada,

sellist tahet aga pooltel lepingu sõlmimisel ei olnud. Seetõttu on kinkeleping näilik tehing.

3(8)

2-16-18835

Pooled vaidlevad selle üle, kas lepiti kokku selles, kas ja millal peab kostja hagejale kinnistu

kaasomandiosa tasuta tagastama. Maakohus leidis, et varjatud tehingu täpsete tingimuste

tuvastamisel ei ole asjas tähtsust, kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi tehing, millega

kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83

lg 1 järgi on tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või

vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kuna hageja ja kostja varjatud tehing ei olnud tehtud

notariaalselt tõestatud vormis, on see TsÜS § 83 lg 1 alusel vorminõude rikkumise tõttu tühine.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohsaselt, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Kuna nii kinkeleping kui ka poolte varjatud tehing on tühine, on hageja kostjale üle

andnud ½ mõttelist osa kinnisasjast ilma vastava kohustuse olemasoluta. Põhjusel, et kohustust ei

ole olemas, on hagejal õigus nõuda VÕS § 1028 lg 1 alusel kaasomandiosa tagastamist.

Kuna kohus tuvastas kinkelepingu tühisuse, ei ole hageja taganemisavaldusel tähendust.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt ja kostjale üllatuslikult, et kinkeleping

on näilik, kuigi asjas ei ole tuvastatud, et selle varjus sõlmisid pooled mõne muu lepingu (varjatud

tehing). Kostja tahe on olnud suunatud kinkelepingu sõlmimisele ja ta on ka kinke vastu võtnud.

Seetõttu on maakohtu otsus vastuoluline ja maakohus on rikkunud oluliselt põhjendamiskohustust.

Maakohus ei vastanud kostja vastuväitele, et leping ei saa olla näilikkuse tõttu tühine, sest hageja

taganes sellest, st pidas lepingut kehtivaks.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et kostja panustas kinnisasja renoveerimisse,

ning arvestamata selle, et ka hageja ise kinnitas, et kostja „peremehetses“ elamus, st tegutses elamus

nagu oma kodus. Maakohus andis hinnangu kostja tegutsemisele üksnes hageja seisukohast lähtuvalt

ning asjas esitatud tõendites kajastuvat arvesse võtmata.

Maakohus jättis arvestamata, et kostja ei olnud väidetavast väljapressimisest teadlik. Ka hageja ise

andis vande all seletuse, et kostjale ta detailselt oma väidetavatest probleemidest ei rääkinud. Hageja

väited ähvardamise kohta ei ole eluliselt usutavad, sest tema seletuse kohaselt oli tema elukoht

väljapressijatele teada, samuti ei pidanud hageja vajalikuks politseid teavitada.

Maakohtu põhjendus, et kostja ei võtnud pärast kinkelepingu sõlmimist enda kanda kinnisasja

renoveerimise või majandamise kulusid, on üllatav. Kohus ei arutanud pooltega kinkelepingu

esemele tehtavate kulutuste olulisust ega teinud kostjale ettepanekut esitada tõendeid kulutuste

kohta.

Maakohus andis kostja vande all antud ütlustele ebaõige sisu. Kuigi kostja sõlmis tehingu eelkõige

selleks, et päästa poeg täbarast olukorrast, oli ta valmis ka kinget vastu võtma.

5. Hageja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. novembri 2017. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda ning

märkis, et hagejal ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

4(8)

2-16-18835

Apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel

menetlusse võtmata. Seejuures lähtus ringkonnakohus TsMS §s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses

valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega. Sellest tulenevalt arvestas ringkonnakohus mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks

ülemääraseid menetluskulusid.

Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus

on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus

tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse,

osutuksid tõendatuks. Seega hindas ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes

apellatsioonkaebuse väiteid ega hinnanud asjas esitatud tõendeid.

Kostja vastuväidete kohaselt ei saanud maakohus hagi rahuldada esmalt seetõttu, et hageja tugines

lepingu näilikkusele alles pärast seda, kui talle määrati riigi õigusabi korras advokaat, st tegemist oli

hagi muutmisega, mis oli lubamatu, kuna kostja vaidles sellele vastu. Ringkonnakohtu hinnangul on

eesmärgipärane, et riigi õigusabi saamise korral koostab määratud esindaja menetlusosalisele

korrektse menetlusdokumendi (hagiavalduse), mis eelduslikult võimaldab lahendada kohtuasja

kiiremini ja säästlikumalt TsMS § 376 lg 2 tähenduses, mistõttu ei saa kostja väidetud asjaoludel olla

tegemist lubamatu hagi muutmisega. Samuti on hageja juba algses hagiavalduses toonud esile

asjaolud, mis annavad alust pidada kinkelepingut õiguslikult näilikuks.

Lisaks on Riigikohus korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et ka juhul, kui pooled ise ei ole tehingu

tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega. Seega

peab kohus kohaldama asja lahendades ise õigust ning kontrollima igal juhul ka seda, et tehing ei

oleks tühine.

Eeltoodut arvestades sai maakohus lahendada kohtuasja, kohaldades poolte õigussuhtele TsÜS §s 89

näiliku tehingu kohta sätestatut. Seejuures ei saa maakohtu järeldust muuta kuidagi ebaõigeks

asjaolu, et maakohus ei tuvastanud seda, milline oli varjatud tehing, nagu väidab kostja. TsÜS § 89

lg 1 järgi on näilik mh tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta

mulje tehingu olemasolust. Praegusel juhul ongi maakohus lähtunud sellest ega pidanudki

tuvastama, millist tehingut pooled varjata soovisid. Seetõttu ei saa maakohtu otsus olla ka

vastuoluline ega põhjendamata.

Samuti ei saa asja lahendamist mõjutada asjaolu, et enne hagi esitamist esitas hageja kostjale

lepingust taganemise avalduse. Nagu ülal märgitud, peab kohus kontrollima tehingu kehtivust ning

juhul, kui tehing on tühine, ei saa kohus seda kehtivaks pidada isegi juhul, kui menetlusosalised ise

on seda ekslikult kehtivaks pidanud.

Edasi leiab kostja, et ta ei olnud väidetavast väljapressimisest detailselt teadlik ja väljapressimine ei

ole hageja käitumist arvestades eluliselt usutav. Kostja sellised vastuväited ei saa ka tõendatuse

korral kummutada maakohtu järeldust lepingu näilikkusest, sest asjaolu, kas kostja teadis kõiki

väljapressimise detaile või mitte, samuti see, et kostja ei teavitanud väljapressimisest politseid ja

hageja elukoht oli väljapressijatele teada, ei annaks alust järeldada, et pooled ei sõlminud lepingut

selleks, et jätta mulje tehingu tegemisest TsÜS § 89 lg 1 tähenduses.

Ka kostja väited selle kohta, et ta panustas kinnisasjal oleva elamu renoveerimisse, kandis kulusid ja

toimetas elamus, ei tähendaks nende tõendatuse korral seda, et poolte leping ei ole näilik TsÜS § 89

lg 1 tähenduses. Maakohus on küll leidnud, et asjas tuvastatud poolte käitumine pärast kinkelepingu

5(8)

2-16-18835

sõlmimist toetab maakohtu järeldust, et pooled sõlmisid näiliku lepingu, kuid neil asjaoludel ei saa

olla määravat tähtsust lepingu näilikkuse tuvastamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei kummutaks

need asjaolud tõendatuse korral maakohtu järeldust, et pooled sõlmisid lepingu selleks, et varjata

hageja vara kolmandate isikute eest. Sellest tulenevalt ei saa maakohtule ette heita ka seda, et

maakohus ei selgitanud kostjale kulutuste tõendamise vajadust.

Asjaolu, et kostja sõlmis tehingu küll selleks, et päästa poeg täbarast olukorrast, kuid oli valmis ka

kinget vastu võtma, ei tähenda seda, et kinkeleping ei saaks olla näilik.

Eelnevat arvestades ei saaks apellatsioonkaebuses esitatud faktiväidete õigsust eeldades kostja

apellatsioonkaebust rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja palus kassatsiooniastme

menetluskuludena kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista 2037 eurot 20 senti. Kostja palus

kohustada hagejat tasuma menetluskuludelt seadusjärgset viivist.

Kostja on esitanud apellatsioonkaebuses väite, et vaidlusalune kinkeleping ei ole näilik, ja seda

tõendavad asjaolud. Seega on võimalik kaebus rahuldada kostja väidete õigsust eeldades.

Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kostja on esitanud hulgaliselt

põhjendusi, mille kohaselt on tema jaoks olnud algusest peale tegemist kehtiva kinkelepinguga,

mille eesmärk oli kostjat rikastada.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud kostja maakohtus esitatud vastuväiteid, vaid ainult

apellatsioonkaebuse väiteid.

Kostja on esitanud apellatsioonkaebuses vastuväited, mis puudutavad poolte käitumist pärast

kinkelepingu sõlmimist. Kui maakohus oleks hinnanud poolte käitumist teisiti, oleks ka kohtulahend

vastupidine. Seega võib apellatsioonkaebuses esitatud vastuväidete õigsuse korral osutuda

võimalikuks apellatsioonkaebus rahuldada.

8. Hageja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.

Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, paludes tasuna välja mõista 162 eurot (sh

käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

10. Ringkonnakohus eksis kostja apellatsioonkaebuse eduvõimalust hinnates TsMS § 637 lg 1 p 6

kohaldamisel. Selle sätte kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

6(8)

2-16-18835

10.1. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et selle sätte alusel on

ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui

apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus

tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust

eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse

kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 21615974, p 9 ja

seal viidatud varasem praktika).

10.2. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud mh väite, et tema tahe oli suunatud kinkelepingu

sõlmimisele ja et ta on kinke vastu võtnud. Kui eeldada selle väite õigsust, siis ei ole välistatud

kostja apellatsioonkaebuse rahuldamine, sest näilikkuse peavad olema tehingu eesmärgiks seadnud

mõlemad tehingupooled. Sellisel juhul tuleb sisulises apellatsioonimenetluses, mitte kaebuse

menetlusse võtmise staadiumis, hinnata näilikkuse tuvastamiseks poolte tahteavaldusi, s.o tehingut

sisuliselt (vt viimase kohta Riigikohtu 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3219511, p 12).

11. Kolleegium märgib lisaks järgmist. Maakohus on TsÜS § 89 lg 1 alusel poolte tehinguid

analüüsides leidnud, et hageja ja kostja varjatud tehing kaasomandiosa tagastamise kohta on

TsÜS § 83 lg 1 alusel vorminõude rikkumise tõttu tühine. Eelnevast tuleneb, et notariaalne

kinkeleping võib olla tühine TsÜS § 85 alusel. Tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal

algatusel (vt nt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3211717, p 20). TsÜS § 85 kohaselt

ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib

eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.

11.1. Riigikohus on nt leidnud, et kui nn sale and lease back tüüpi lepingu korral on selle ese

kinnisasi, peab leping olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui

kinnisasja võõrandamise kohustusleping on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud

liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85

kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks

üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32114007,

p 22).

11.2. Kui kinkeleping ei ole näilik, siis pole välistatud, et ka praegusel juhul ei oleks pooled teinud

kinnistu kinketehingut ilma omandi tagasikandmise tehinguta. See tuleb siiski välja selgitada poolte

tahte analüüsimise abil, mida ei saa teha apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis.

12. Ringkonnakohtul tuleb kontrollida, kas täidetud on kõik TsMS §st 637 (eelkõige lgtest 1 ja 2)

tulenevad eeldused apellatsioonkaebuse menetlemiseks. Eeltoodut arvestades tuleb asi

ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi saata.

13. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja apellatsioonkaebus saadetakse samale

ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3

teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

14. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalise korraldusel

selle tasunud advokaadibüroole.

7(8)

2-16-18835

15. Kolleegium leiab, et hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldus määrata riigi

õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes 162 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb

rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §dest 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab

RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

Jaak Luik

Henn Jõks

Malle Seppik

8(8)