4-16-9132/51 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

4169132

Otsuse kuupäev

2. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Henn Jõks, Eerik Kergandberg,

Nele Parrest ja Paavo Randma

Kohtuasi

K. O. väärteoasi karistusseadustiku § 372 lg 1 ja U OÜ

väärteoasi karistusseadustiku § 372 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2017. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Kohtuväline menetleja Maksu- ja Tolliamet (esindaja Rinat

Šaidulin) ning K. O. ja U OÜ kaitsjad vandeadvokaadi abi

Sandor Elias ja vandeadvokaat Klen Laus, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

31. jaanuar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2017. a otsus muutmata, kuid asendada

ringkonnakohtu põhjendused väärteomenetluse lõpetamise osas käesoleva otsuse

punktides 12–18 märgitud põhjendustega.

2. Kohtuvälise menetleja kassatsioon jätta rahuldamata. U OÜ ja K. O. kaitsjate

kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt U OÜ ja K. O. kasuks välja 3150 eurot (ilma käibemaksuta)

valitud kaitsjatele makstud tasu katteks, s.o maakohtumenetluses 2318 eurot,

apellatsioonimenetluses 442 eurot ja kassatsioonimenetluses 390 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet koostas 6. detsembril 2016. a kohtuvälise menetlejana väärteoprotokolli

K. O., H. K., U OÜ ja J AS-i kohta.

1.1.

Väärteoprotokolli kohaselt lõid J AS-i seaduslik esindaja H. K. ja U OÜ volitatud esindaja

K. O. kaastäideviijatena näilike tehingute abil skeemi, mis võimaldas U OÜ-l lubada 31. oktoobril

2016. a tarbimisse 82 367 kg rasket kütteõli. Kütus viidi aktsiisilaost välja Tsaatelehega.

1.2.

U OÜ-l puudus kütuse tarbimisse lubamiseks nii vajalik tagatis kui ka märge

majandustegevuse registris (vedelkütuse seaduse (VKS) § 42 lg 1 ja § 13 lg 3). J AS-i märke ja

tagatise ärakasutamiseks sõlmisid J AS ja U OÜ, keda esindasid vastavalt H. K. ja K. O.,

4-16-9132

14. oktoobril 2016. a ja 31. oktoobril 2016. a näilikud raske kütteõli omanikuvahetuse tehingud

selleks, et kütuse tarbimisse lubamise ajal oleks selle omanik ja tarbimisse lubaja J AS.

1.3.

Nii panid menetlusalused isikud toime karistusseadustiku (KarS) § 372 lgtes 1 ja 3 sätestatud

väärteo, s.o tegevusloata tegutsemise valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav.

2. 27. detsembri 2016. a määrusega saatis Maksu- ja Tolliamet U OÜ ja K. O. väärteoasja

arutamiseks Harju Maakohtule.

3. Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsusega lõpetati väärteomenetlus väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusaluste isikute taotlus valitud kaitsjatele makstud

tasu hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

3.1.

Maakohtu hinnangul oli väärteoprotokollis kirjeldatud üksnes väärteo ettevalmistamist, mis ei

ole karistatav. Seetõttu tuleb väärteomenetlus lõpetada.

3.2.

Kohus pidas siiski vajalikuks täiendavalt märkida, et 14. oktoobril 2016 J AS-i ja U OÜ vahel

sõlmitud raske kütteõli üleandmise-vastuvõtmise akt ei olnud näilik tehing. Seega sai kütuse

omanikuks J AS, kellel oli nii raske kütteõli tarbimisse lubamiseks vajalik märge majandustegevuse

registris kui ka kütuse müüja tagatis. Järelikult ei rikutud kütteõli tarbimisse lubamisel VKS § 13

lgs 3 sätestatud tingimusi. 31. oktoobril 2016 sõlmitud kokkulepet pidas maakohus näilikuks.

3.3.

K. O. ja U OÜ menetluskulude hüvitamise taotlused jättis maakohus rahuldamata

põhjendusega, et väärteomenetluses osutatud õigusabiteenuse eest olid arved esitatud kolmandale

isikule N OÜ-le. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtunud, et menetlusalused isikud oleksid

õigusabiteenuse eest kellelegi tasunud, sh puudusid tõendid selle kohta, et kõnesolevatel isikutel

oleks tekkinud õigusabikulude hüvitamise kohustus N OÜ ees. Seega on K. O-l ja U OÜ-l

väärteomenetluses kulude tekkimine tõendamata.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Maksu- ja Tolliamet, kes taotles K. O. ja U OÜ

süüdimõistmist ja kütteõli konfiskeerimist, ning menetlusaluste isikute kaitsjad, kes vaidlustasid

menetluskulude hüvitamata jätmise.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2017. a otsusega jäeti maakohtu otsus muumata ja

apellatsioonid rahuldamata.

5.1.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et väärteoprotokollis oli kirjeldatud üksnes väärteo

ettevalmistamist ja mitte kütteõli tarbimisse lubamist selleks õigust omamata.

5.2.

Äriühingute vahel 14. oktoobril 2016 sõlmitud tehing ei olnud ka ringkonnakohtu hinnangul

näilik, sest poolte tahe oli suunatud kütteõli omandi üleminekule. Seega kuulus kütteõli selle

tarbimisse lubamisel J AS-ile, kellel oli kütuse müüja tagatisraha tasutud ja vastav märge

majandustegevuse registris. Menetlusalused isikud kasutasid J AS-i kütteõli tarbimisse lubamise

teenust, mis ei täida KarS §s 372 sätestatud koosseisu.

5.3.

Ringkonnakohus pidas õigeks ka maakohtu otsustust menetluskulusid mitte hüvitada, kuna

menetlusalused isikud ei tõendanud neil tekkinud õigusabiteenuse eest tasumise kohustust.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliamet, kes taotleb kohtuotsuste

tühistamist ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

2(8)

4-16-9132

6.1.

Kohtuvälise menetleja hinnangul on väärteokirjeldus selge, arusaadav ja piisav menetlusaluste

isikute süüdimõistmiseks. Väärteoprotokollis on kirjeldatud KarS §s 372 sätestatud süüteokoosseisu

asjaolusid: U OÜ lubas tarbimisse 82 367 kg rasket kütteõli ilma VKS § 13 lgs 3 sätestatud märget

omamata. Väärteo ettevalmistamise kajastamine väärteoprotokollis on oluline kirjeldamaks

menetlusaluste isikute petturlikku käitumist.

6.2.

Maksu- ja Tolliameti arvates oli äriühingute vahel sõlmitud raske kütteõli üleandmise akt

näilik, mistõttu on väärteokoosseis menetlusaluste isikute tegevuses täidetud. Ekslik on arusaam, et

tehingupoolte tahe oli suunatud kütteõli omandi üleminekule. See on vastuolus kohtute seisukohaga,

et J AS osutas U OÜ-le kütteõli tarbimisse lubamise teenust. 14. oktoobril 2016 sõlmitud näiliku

tehingu eesmärk oli üksnes kütuse loata tarbimisse lubamine. 31. oktoobril 2016 koostatud kütteõli

kaasomandisse andmise akti sõnastus, mille kohaselt andis U OÜ kütteõli ühisomandisse J AS-iga,

kinnitab seda, et ka pärast 14. oktoobri 2016 tehingut jäi kütteõli U OÜ omandisse. Kohtuväline

menetleja juhib tähelepanu H. K. ütlustele, mille kohaselt oli J AS-il kohustus kütusest pärast selle

tarbimisse lubamist loobuda.

7. Kassatsiooni esitasid ka K. O. ja U OÜ kaitsjad, kes taotlevad kohtumenetluses kantud kulude

hüvitamist.

7.1.

Kuna maakohus lõpetas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, tulnuks VTMS § 23

alusel hüvitada U OÜ-l ja K. O-l tekkinud menetluskulud. Kaitsja esitas maakohtule menetluskulude

väljamõistmise taotluse koos arvetega. Riigikohtu praktika järgi võib menetluskulude eest maksta ka

kolmas isik. Vaidlust ei ole selles, et õigusabiteenust osutati ja teenuse osutaja oli õigustatud tasu

nõudma. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et menetlusalustel isikutel ei tekkinud

õigusabikulude hüvitamise kohustust.

7.2.

Ringkonnakohus, vaadates läbi nii kohtuvälise menetleja kui ka kaitsjate apellatsioone, jättis

ebaõigesti kulud poolte endi kanda. Apellatsioonimenetluses esitatud kaitsjatasu taotlusele lisatud

arvelt nähtub selgelt, et arve esitati seoses kohtuvälise menetleja apellatsiooniga. Ringkonnakohtu

istungil pühendati enamik aega Maksu- ja Tolliameti apellatsiooni arutamisele. Seega tulnuks

menetlusaluste isikute apellatsioonimenetluse kulud riigilt välja mõista, olenemata sellest, kas

menetlusaluste isikute apellatsioon rahuldati või mitte.

8. 15. novembril 2017 esitas Maksu- ja Tolliamet täiendava seisukoha, milles jäi enda

kassatsioonis toodud argumentide juurde. Samuti leitakse, et maa- ega ringkonnakohus ei ole

menetluskulude väljamõistmisel eksinud.

9. U OÜ ja K. O. vastuses kohtuvälise menetleja kassatsioonile leitakse, et Maksu- ja Tolliameti

kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ning menetlusalustele isikutele tuleb hüvitada neil tekkinud

menetluskulud.

9.1.

Väärteokirjeldus ei vasta KarS § 372 koosseisule: sellest ei tulene, milles seisnes

menetlusaluste isikute keelatud majandustegevus. Kütuse lubas tarbimisse J AS-i volitusel

aktsiisiladu, mitte menetlusalused isikud. U OÜ ja J AS-i vahel sõlmitud tehing ei olnud näilik:

pooled soovisid kütteõli omandi J AS-ile üle anda, et viimane saaks selle tarbimisse lubamise järel

U OÜ-le tagasi müüa. Väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik huvi ja see tuleks otstarbekuse

kaalutlusel lõpetada.

9.2.

U OÜ andis kütteõli omandi J AS-ile üle 14. oktoobril 2016. 31. oktoobril 2016 anti kütteõli

kahe äriühingu ühisomandisse, et tagada U OÜ-le võimalus vaidlustada maksuhalduri toiminguid

kütteõliga. U OÜ ei ole tegutsenud tegevusloata ehk tagatiseta kütteõli tarbimisse lubanud. Ka

3(8)

4-16-9132

puudub nende tegevuses KarS § 372 subjektiivne koosseis: K. O. ei pidanud võimalikuks, et U OÜ

tegevus oleks käsitatav kütuse tarbimisse lubamisena.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2017. a määrusega anti kriminaalasi

VTMS § 167 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium vaeb esmalt kohtute etteheiteid väärteoprotokolli kohta (I). Otsuse II osas selgitab

Riigikohus, miks ei saa menetlusalused isikud vastutada KarS § 372 järgi, ning käsitleb seejärel

obiter dictum’i korras vaidlusaluse raske kütteõli omandivahetuse tehingut (III). Viimasena

lahendab kriminaalkolleegium menetluskuludega seotud küsimused ja võtab kokku

kassatsioonimenetluse tulemuse (IV).

I

12. Maa- ja ringkonnakohus pidasid väärteoprotokollis menetlusaluste isikute tegevuse kirjeldust

ebapiisavaks, leides, et selles kajastatakse üksnes KarS §s 372 sätestatud väärteo ettevalmistamist.

Kolleegiumi hinnangul on osutatud arusaam ekslik järgmistel põhjustel.

13. Kohtupraktikas on selgitatud, et VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli

teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja

subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3112315, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need

faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.

Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 ps 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist

väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas

nr 3114511, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal

puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3118814, p 6.3).

14. Menetlusalustele isikutele heidetakse ette KarS §s 372 sätestatud väärteokoosseisu täitmist:

tegevusloata tegutsemist valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Etteheidetavaks teoks on

aktsiisilaost 82 367 kg raske kütteõli tarbimisse lubamine U OÜ poolt ilma selleks vajalikku luba

omamata. Väärteoprotokollis (väärteotoimiku tl 269 jj) on kirjeldatud nii seda, et U OÜl vastav luba

puudus, kütus oli tegelikkuses kestvalt tema omandis ja U OÜ oli tarbimisse lubaja, kui ka seda, et

kütus viidi saatelehe alusel aktsiisilaost välja. Käsil oleva asja väärteoprotokoll vastab seega ülal

kirjeldatud nõuetele ja selles kirjeldatud faktilised asjaolud võimaldavad kontrollida

menetlusalustele isikutele etteheidetava teo koosseisupärasust. Tõik, et väärteoprotokoll sisaldab ka

väärteo toimepanemisele eelnenud käitumise kirjeldust, s.o õiguslikus mõttes tõepoolest

ettevalmistavat käitumist, ei muuda selles järelduses midagi. Menetlusaluste isikute kõnealused

ettevalmistavad teod olid lahutamatult seotud väidetava hilisema koosseisupärase käitumisega ning

nende kirjeldamine väärteoprotokollis oli seetõttu vältimatu.

II

15. Olenemata sellest, kas raske kütteõli omand läks J AS-ile üle või mitte, ei saa menetlusalused

isikud vastutada KarS §s 372 sätestatud väärteo eest. Nimetatud väärteokoosseisu täitmine eeldab, et

U OÜ tegutses ilma tegevusloata valdkonnas, kus see on nõutav.

4(8)

4-16-9132

16. Vaidlust ei ole selles, et U OÜ-l ei olnud VKS § 13 lgs 3 ette nähtud märget majandustegevuse

registris ja sellega VKS § 42 lg 1 kohaselt kaasnevat tagatist 1 000 000 eurot raske kütteõli

tarbimisse lubamiseks. Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-,

tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 41 järgi

on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või

aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust

kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on

aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse

lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja

tagatise olemasoluta: VKS § 192 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse

maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud

märge.

17. Sellele vaatamata ei saa U OÜ ja K. O. vastutada KarS § 372 järgi, kuna erinevalt

väärteoprotokollis märgitust andis kütuse tarbimisse lubamise korralduse aktsiisilaole J AS (vt,

tl 52), mitte U OÜ. Väidetavalt andis U OÜ äriühingu omandis oleva raske kütteõli 14. oktoobril

2016 vormistatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle J AS-ile (vtt, tl 61). Viimane esitas raske

kütteõli aktsiisilaost väljaviimiseks aktsiisilaole volituse, mille alusel esitas aktsiisiladu siseriiklike

aktsiisikauba saatedokumentide haldamise elektroonilises süsteemis (SADHES-süsteem) Maksu- ja

Tolliametile kinnitamiseks ATKEAS § 45 lg 11 p 1 kohase saatelehe kütuse tarbimisse lubamiseks

(vtt, tl 51). Aktsiisilaopidajale andis kütteõli tarbimisse lubamisega seotud toimingute tegemiseks

volituse ehk tegutses tegevusluba nõudvas valdkonnas KarS § 372 mõttes seega J AS, kellel oli

olemas nii raske kütteõli tarbimisse lubamiseks vajalik tagatis kui ka märge majandustegevuse

registris.

18. Menetlusalustele isikutele ei saa heita ette ka KarS §s 372 sätestatud väärteo toimepanemist

kaastäideviijatena J AS-i ja H. K-ga. Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on

iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. Kuna J AS ei vastanud

KarS § 372 objektiivses koosseisus nõutavale erilisele isikutunnusele – tegevusloata isik – ei ole

menetlusalustele isikutele ning H. K-le ja J AS-ile KarS §s 372 sätestatud väärteo kaastäideviimise

omistamine võimalik (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus asjas

nr 3119704, p 21.4 ja 29. aprilli 1997. a otsus asjas nr 3114997). Seega ei ole U OÜ ja K. O.

KarS §s 372 sätestatud koosseisupärast tegu toime pannud ning väärteomenetlus tuleb sel põhjusel

lõpetada.

III

19. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohus tegelesid ka küsimusega, kas protokollis kirjeldatud

tehingute tulemusel läks kütteõli omand üle J AS-ile või mitte, ning Maksu- ja Tolliameti

kassatsioonis keskendutakse olulisel määral kohtuotsustes esitatud õiguskäsitluse (vt pd 3.2, 5.2)

vastustamisele, märgib Riigikohus kohtupraktika ühtlustamise huvides selles küsimuses järgmist.

20. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning

sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand

tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on

kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku

valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada

väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Viimati nimetatud juhul tekib kolmanda

isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul

väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas

nr 32111802, p 22).

5(8)

4-16-9132

21. Vaidlusalune raske kütteõli oli aktsiisilaopidaja valduses. Järelikult tulnuks selle

tuvastamiseks, kas J AS sai kütteõli omanikuks, mh hinnata, kas U OÜ loovutas J AS-ile kütteõli

aktsiisilaost väljanõudeõiguse. Kohtud on kütteõli omandi ülemineku hindamisel ekslikult

käsitlenud ainult asjaõiguslepingu sõlmimist ja leidnud, et omandi teke sõltub vaid sellest, kas

asjaõigusleping on sõlmitud ja kas see kehtib.

22. Kolleegium märgib, et see, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda

asjaõiguslepingut veel näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui

pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust.

TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke

tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Kuigi asjaõigusleping on üldjuhul tõepoolest n-ö neutraalne, on

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas jaatatud näiteks võimalust, et see võib olla tühine vastuolu

tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade

järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus

nr 21618531/27, p 12.3). Samamoodi võib asjaõigusleping olla ka näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui

pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi.

23. Seega kui oleks tõendatud, et pooled sõlmisid raske kütteõli omandi üleandmise

asjaõiguslepingu ja ka kütteõli väljanõudeõigus loovutati J AS-ile, sai J AS vaidlusaluse kütteõli

omanikuks. Kui aga äriühingud sõlmisid asjaõiguslepingu üksnes sooviga jätta mulje kütteõli

omandi üleminekust U OÜ-lt J AS-ile, sai omandi üleandmise kokkulepe olla näilik. Teisisõnu – kui

pooled ei soovinudki väljanõudeõigust loovutada, siis sai asjaõigusleping olla näilik ja J AS ei

saanud vaidlusaluse kütteõli omanikuks, kuna väljanõudeõigust ei loovutatud. Samas ei olene

asjaõiguslepingu näilikkusest menetlusaluste isikute vastutus KarS § 372 järgi (vt otsuse II osa).

IV

24. Menetlusaluste isikute kaitsjate kassatsioonis esitatud seisukoha järgi jätsid kohtud ebaõigesti

tekkinud kulud menetlusaluste isikute kanda. Kolleegium nõustub kaitsjate etteheitega, et pdes 3.3

ja 5.3 kajastatud kohtute arusaam on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Menetluskulud tuleb hüvitada

sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning

menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud

menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest

tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik

maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a

otsus asjas nr 3119315, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei

ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline

isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas

nr 3117914, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele ning

maakohus jättis ekslikult menetluskulud U OÜ-le ja K. O-le hüvitamata. Apellatsioonimenetluse

kulud on ringkonnakohus aga apellatsioonide rahuldamata jätmisel õigesti KrMS § 185 lg 2 alusel

jätnud nende kanda, kelle huvides oli apellatsioon esitatud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3117914, pd 41 ja 47).

25. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 pst 3, jätab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 24. augusti 2017. a otsuse menetluse lõpetamise kohta muutmata, kuid asendab

ringkonnakohtu põhjendused käesoleva otsuse punktides 12–18 märgituga. Kohtuvälise menetleja

kassatsioon jääb rahuldamata ja menetlusaluste isikute kaitsjate kassatsioon tuleb rahuldada

osaliselt.

6(8)

4-16-9132

26. Kaitsjad on esitanud taotluse hüvitada menetlusaluste isikute õigusabikulud kõigis

kohtuastmetes. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 ps 1

nimetatud alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu.

27. Maakohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt osutasid kaitsjad

menetlusalustele isikutele väärteomenetluses õigusabiteenust 29 tundi ja 10 minutit kokku summas

3380,54 eurot (ilma käibemaksuta). Kaitsjate ühe töötunni keskmiseks hinnaks kujuneb seega

115,90 eurot, mis on kolleegiumi hinnangul mõistliku suurusega. Õigusabi osutamiseks kulunud

aega ei pea Riigikohus aga põhjendatuks järgmistel põhjustel. Väärteomenetluses kaitsjatasu

mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lgst 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust,

kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3113215, p 9 koos edasiste viidetega ja

25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 311914, p 20). Taotluse kohaselt kulus kaitsjatel 11. aprillil

2017 toimunud istungil osalemiseks kokku kuus tundi ja 10 minutit. Kohtuistungi protokolli

kohaselt kestis istung aga vaid neli tundi ja viis minutit. Samuti kulus kaitsjatasu arvete

spetsifikatsiooni järgi kaitsjatel selleks istungiks ettevalmistamiseks, kaitseteeside koostamiseks ja

kliendiga nõupidamiseks kokku 13 tundi ja 55 minutit. Arvestades mh väärteoasja materjalide mahtu

ja istungil arutatut, ei pea kolleegium kulunud aega täies ulatuses põhjendatuks. Seega loeb

Riigikohus praeguses väärteoasjas menetlusalustele isikutele esimese astme kohtu menetluses

osutatud õigusabi põhjendatuks 20 tunni ulatuses ehk summas 2318 eurot (ilma käibemaksuta).

28. Apellatsioonimenetluses on U OÜ ja K. O. kaitsjad esitanud taotluse menetluskulude

hüvitamiseks viie tunni eest summas 552,50 eurot (ilma käibemaksuta), s.o keskmise tunnihinnaga

110,50 eurot. Taotlusele lisatud arve spetsifikatsiooni järgi kulus kaitsjatel ringkonnakohtu istungiks

valmistumiseks kolm tundi ja istungil osalemiseks kaks tundi. Kuna kohtuistungi protokollist

nähtuvalt kestis ringkonnakohtu istung vaid 55 minutit, loeb Riigikohus apellatsioonimenetluses

mõistlikuks õigusabi osutamise nelja tunni ulatuses tunnihinnaga 110,50 eurot, s.o kokku 442 eurot

(ilma käibemaksuta).

29. U OÜ ja K. O. kaitsjad taotlevad hüvitada kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud

tasu 671,67 eurot ilma käibemaksuta. Taotluse kohaselt seisnes osutatud õigusabiteenus

maksuhalduri kassatsiooniga tutvumises ja sellele vastamises, milleks kulus 5 tundi ja 10 minutit.

Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on

vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1159051/62, p 38 ja 15. novembri

2016. a otsus asjas nr 3119016, p 16). Pidades muu hulgas silmas kassatsioonivastuse mahtu ja selle

sisu, ei pea kolleegium kassatsioonivastuse koostamiseks kulunud viit tundi mõistlikuks.

Kassatsioonivastuse koostamise põhjendatud ajakuluks võib pidada kolme tundi. Kaitsjate tunnitasu

130 eurot on Riigikohtu hinnangul mõistliku suurusega. Järelikult tuleb põhjendatuks lugeda valitud

kaitsjale makstud tasu 390 euro ulatuses ilma käibemaksuta. Kokku tuleb seega hüvitada 3150

(2318 + 442 + 390) eurot ilma käibemaksuta.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eerik Kergandberg

Paavo Randma

Lea Kivi

7(8)

4-16-9132

Nele Parrest

Henn Jõks

8(8)