2-16-11905/66 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21611905

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2018. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

M. B ja M. B hagi S. B vastu elatise suurendamiseks

S. B vastuhagi M. B ja M. B vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. B ja M. B kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

M. B nõude hind 225 eurot

M. B nõude hind 225 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad M. B ja M. B, ühine esindaja vandeadvokaat Li Uiga

Kostja S. B, esindaja vandeadvokaat S. Politšev

Asja läbivaatamise kuupäev

29. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21611905

osas, milles S. B apellatsioonkaebus rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Jätta jõusse Viru Maakohtu 15. novembri 2016. a otsus samas tsiviilasjas ja jätta

apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta M. B ja M. B apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud riigi kanda ja

S. B menetluskulud tema enda kanda.

4. Määrata osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga riigieelarvest makstavaks

tasuks M. B-le ja M. B-le osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 288 eurot

(sh käibemaks).

5. Määrata OSAÜHINGULE IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO riigieelarvest

makstavaks tasuks ja kuluks S. B-le osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes

132 eurot 72 senti (sh käibemaks).

2-16-11905

6. Kohtuotsus saata riigi õigusabi ja tasu maksmiseks ja kulude hüvitamiseks

täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Valge

& Uiga ja OSAÜHINGULE IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. B (hageja I) ja M. B (hageja II) esitasid 5. augustil 2016 Viru Maakohtule hagi S. B (kostja)

vastu, milles palusid suurendada Viru Maakohtu 11. mai 2010 otsusega tsiviilasjas nr 2102971

(varasem tsiviilasi) hagejate ema I. S (hagejate ema) kasuks kostjalt hageja I ülalpidamiseks

väljamõistetud igakuist 3000 krooni (191 euro 73 sendi) suurust elatist 300 euroni kuus ja hageja II

ülalpidamiseks väljamõistetud 2500 krooni (159 euro 78 sendi) suurust igakuist elatist 250 euroni

kuus kummagi hageja täisealiseks saamiseni.

24. augustil 2016 esitas kostja hagejate vastu vastuhagi, paludes vähendada mõlema hageja elatist

vastuhagi esitamisest 143 euroni kuus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ega hagejad vastuhagi ning palusid jätta need vastastikku rahuldamata.

3. Hagejate väitel on nad kostja alaealised lapsed, kelle kasuks maksab kostja elatist. Praeguseks on

suurenenud nii elatise alammäär kui ka hagejate (laste) vanusest tulenevalt nende kulutused.

Seetõttu tuleb varasema otsusega hagejate ema kasuks väljamõistetud elatist suurendada. Elatise

vähendamiseks ei ole alust. Kostja varaline seisund on paranenud, tema loodud uus perekond on

ostnud eluaseme, omab kahte sõiduautot jms.

4. Kostja väitel ei ole ta võimeline maksma nõutud elatist. Kostja oli 2015. a augustist töötu, praegu

töötab ta Narva Rituaal OÜ-s ning tema sissetulek ei ületa töötasu alammäära.

5. Viru Maakohus rahuldas 15. novembri 2016. a otsusega (nimetatud algselt ekslikult määruseks;

parandatud maakohtu 17. novembri 2016. a vea parandamise määrusega) hagi osaliselt ja jättis

vastuhagi rahuldamata. Maakohus muutis varasemas tsiviilasjas hagejate ülalpidamiseks

väljamõistetud elatise suurust ning mõistis kostjalt 5. augustist 2016 kummagi hageja kasuks välja

igakuise elatise 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu

alammäärast, kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Elatis tuleb selgitusega „elatis M-le ja M-le“

kanda hagejate ema pangakontole ja elatist tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. Maakohus jättis

hagejate menetluskulud riigi kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.

Maakohus leidis perekonnaseaduse (PKS) § 97 ple 1, §le 99 ja § 101 lgle 1 tuginedes, et kostja

varalist olukorda arvestades on õiglane mõista temalt hagejate kasuks elatis välja seaduses

sätestatud miinimummääras. Hagejad ei ole pärast varasemas tsiviilasjas tehtud lahendi tegemist

elatise suurendamist taotlenud. Elatise väljamõistmisel miinimummääras ei pea hagejad oma kulusid

põhjendama ega tõendama. Arvestada ei saa kostja esiletoodud põhjustega, miks ta ei saa maksta

elatist miinimummääras. Kostja peab tegema tööd, mis tagab talle elatise maksmiseks vajaliku

sissetuleku.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või mõista

kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis 145 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda.

Kostja väitel kohaldas maakohus vääralt PKS § 101 lgt 1 ja jättis ebaõigesti kohaldamata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 ning PKS § 102 lgd 1 ja 2. Hagejad ei ole esitanud

2(9)

2-16-11905

asjaolusid nende majandusliku olukorra muutumise kohta. Maakohus ei arvestanud, et kostja

majanduslik olukord on halvenenud ja tal on kaks alaealist last.

7. Hagejad palusid jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27. märtsi 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse osas, milles hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjalt kummagi hageja

kasuks välja elatis 215 eurot. Ringkonnakohus jättis hageja I hagi kostja vastu ja kostja vastuhagi

hagejate vastu rahuldamata ning rahuldas osaliselt hageja II hagi, mõistes kostjalt hageja II kasuks

välja igakuise elatise 190 eurot. Ringkonnakohus märkis, et hageja I kasuks varasemas tsiviilasjas

väljamõistetud elatis ja praeguse otsusega hageja II kasuks väljamõistetav elatis ei tohi olla väiksem

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on lahutatud pool kehtiva

lapsetoetuse suurusest. Samuti muutis ringkonnakohus elatise maksmise maksekorralduse selgitust

„Elatis M-le“. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus jättis maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus ei kontrollinud maakohtu otsust osas, milles jäeti hagi väljamõistetud elatise

suurendamiseks miinimumelatise määra ületavas osas rahuldamata, kuna selles osas maakohtu

otsust ei vaidlustatud.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugines kostja ringkonnakohtu istungil sellele, et

elatise väljamõistmisel tuleb võtta arvesse laste emale makstavat toetust. Sotsiaalkindlustusameti

tõendi kohaselt makstakse hagejate emale lapsetoetust kokku 100 eurot kuus (50 eurot lapse kohta).

Kuna 50 euro suurune igakuine toetus lapsele katab osa lapse vajadustest, on see käsitatav mõjuva

põhjusena PKS § 102 lg 2 tähenduses, mis annab aluse mõista kostjalt välja elatise alla

miinimummäära. Kuivõrd mõlemad vanemad peavad andma lastele ülalpidamist võrdsetes osades,

tuleb kostjalt väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestada toetuse suurusega pooles

ulatuses, s.o 25 eurot kuus. Eeltoodut arvestades tuleb mõlema hageja kasuks välja mõista 190 eurot

kuus (215 – 25). Kuna varasemas tsiviilasjas mõisteti kostjalt hageja I kasuks välja igakuine elatis

191 eurot 74 senti, tuleb hageja I hagi elatise suurendamiseks jätta rahuldamata. Hageja II kasuks

väljamõistetud elatist tuleb suurendada ning mõista kostjalt hageja II kasuks välja igakuine elatis

190 eurot.

Maakohus kohaldas elatise suurendamisel õigesti TsMS § 459 lgt 1. Elatise suurendamise hagi

esitamise ajal (2016 august) oli miinimumelatise suuruseks ühele lapsele 215 eurot. Toimunud

õigusliku muudatuse tõttu (PKS § 101 lg 1) oli maakohtul alus varasemas tsiviilasjas väljamõistetud

elatise suurust muuta. Ka varasema kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamisel kuni

elatise miinimummäärani ei pea lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendama.

Maakohus jättis põhjendatult kostja vastuhagi rahuldamata. Elatise vähendamiseks 145 euroni kuus

lapse kohta ei ole alust. Kostja ei ole tõendanud muud mõjuvat põhjust, mis annaks PKS § 102 lg 2

järgi alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostja on 44aastane terve isik

ja tal ei ole teisi ülalpeetavaid lapsi. Tal on võimalik teenida sissetulekut, mis võimaldab tal maksta

hagejatele elatist miinimummääras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3(9)

2-16-11905

9. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse väljamõistetud elatise

suuruse osas ning jõustada maakohtu otsus ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejate esindaja

palus määrata riigi õigusabi tasuna talle osaühingu Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks 288 eurot

(sh käibemaks) kuue tunni eest.

Hagejate arvates kohaldas ringkonnakohus valesti PKS § 101 lgt 1 ja § 102 lgt 2, kui leidis, et

miinimumelatisest tuleb automaatselt maha arvata lapsetoetus ning et lapsetoetuse saamine on igal

juhul mõjuvaks põhjuseks miinimumelatise vähendamiseks.

Samuti väljus ringkonnakohus eeltoodud seisukohale asudes apellatsioonkaebuse piiridest. Kostja ei

ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapsetoetusega,

ning maakohtus seda asjaolu ei arutatud. Ringkonnakohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet ja tegi

üllatusliku otsuse, kui arvestas ringkonnakohtu istungil kostja lõppsõnaga (kostja viitas riigi

toetusele), andmata hagejatele võimalust esitada enda seisukoht.

10. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Kostja esindaja palub määrata riigi õigusabi tasuna OSAÜHINGU IDA-VIRU

ADVOKAADIBÜROO kasuks 180 eurot 72 senti (sh käibemaks), sh kaks tundi õigusabi osutamise

eest 144 eurot (sh käibemaks) ja 36 eurot 72 senti (sh käibemaks) sõidukuludena.

11. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis 1. novembri

2017. a määrusega asja lahendada kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks TsMS § 230

lg 1 ja PKS § 102 lg 2 kohaldamisel tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

osas, milles ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja muutis maakohtu otsust.

Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati osaliselt

ning vastuhagi jäeti rahuldamata. Hagejate kassatsioonkaebus rahuldatakse, kostja

apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata.

13. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel hindab kolleegium

toetuste mõju elatise suurusele (II) ja toetuste arvestamist apellatsioonimenetluses (III) ning

lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

14. Mõlemad pooled esitasid haginõudena taotluse muuta varasemas tsiviilasjas kohtuotsusega

väljamõistetud elatise suurust. Hagejad palusid elatist suurendada, kostja seda vähendada. Mõlema

nõude aluseks võiks olla TsMS § 459 lg 1.

Kohtud ei ole aga tähelepanu pööranud sellele, et otsus, mille muutmist taotleti (I kd, tl 7–13), ei

olnud tehtud mitte hagejate suhtes ja kasuks, vaid kostjalt oli elatis välja mõistetud hagejate ema

kasuks, kes oli eelnevas asjas hageja. Seega pooled praeguse menetlusega formaalselt ei kattu.

Kolleegium on siiski seisukohal, et vaatamata sellele tuleb lahendid lugeda seotuks ning käesolevas

4(9)

2-16-11905

asjas otsuse jõustumisega on varasemat otsust muudetud ja sellele kui täitedokumendile ei saa

hagejate ema enam tugineda.

14.1.

Eelmine kohtuotsus on tehtud 11. mail 2010. Enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda

nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist varem kehtinud

perekonnaseaduse § 61 lg 3 järgi. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist

õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab 1. juulist 2010 alaealise lapse elatisenõude

esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem

(vt nt Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3217511, p 11).

14.2. Riigikohus on selgitanud kõnealuse seadusmuudatuse tähendust, märkides, et hagi esitama

õigustatud isiku formaalne muutus ei peaks mõjutama menetluse korda ega tulemust (vt Riigikohtu

17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3213311, pd 11–15). Viidatud otsuse ps 15 on Riigikohus

leidnud pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagide kohta täiendavalt, et kohus saab põhimõtteliselt

lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll

esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud

esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus.

14.3. Käesolevas asjas on nii pooled kui ka kohtud lähtunud sellest, et nii hagejad kui ka kostja

võivad nõuda hagejate ema ja kostja vahelises vaidluses hagejate ülalpidamise kohta tehtud otsuse

muutmist. Eelmises asjas mõisteti elatis välja küll hagejate ema kasuks, kuid otsuse resolutsiooni

järgi selgelt kummagi hageja ülalpidamiseks eraldi. Hagejate nimel esitas elatise suuruse muutmise

hagi nende ema.

Olukorras, kus seadus on pärast eelmise asja lahendamist muutunud, tuleb lähtuda kehtivast

õigusest. Seega saab hagejate ema ja kostja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendit erandlikult

muuta ka hagejate hagi alusel kostja vastu, samuti kostja hagi alusel hagejate vastu. Uue lahendi

tegemine asendab varasema täitedokumendina.

15. Hagejad ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus ei rahuldanud hagi

väljamõistetud elatise suurendamiseks miinimumelatist ületavas osas. Selles osas on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud ega ole TsMS § 668 lg 5 järgi kassatsioonimenetluse

esemeks.

Samuti ei ole asi TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsioonimenetluse esemeks osas, milles ringkonnakohus

jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, sest ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid üksnes

hagejad. Seega ei ole kassatsioonimenetluse esemeks vastuhagi rahuldamata jätmine elatise

vähendamiseks ega ka hageja II hagi rahuldamise osas (190 eurot kuus).

Kassatsioonimenetluse esemeks on hageja I haginõude tervikuna rahuldamata jätmine ja hageja II

haginõude osaline rahuldamata jätmine.

16. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni pd 1–3 (ringkonnakohtu enda otsustused) ei ole kooskõlas

selle tervikresolutsiooni pga 4.3, milles nähti ette kostjalt hagejate kasuks miinimumelatise

väljamõistmine, millest on lahutatud pool kehtiva lapsetoetuse suurusest, ega ka otsuse

põhjendustega.

Lapsetoetuse elatisest mahaarvamine pidanuks kajastuma ka ringkonnakohtu enda otsustusena.

5(9)

2-16-11905

Samuti on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ning tervikresolutsiooni pd 4.1 ja 4.2 vastuolus

tervikresolutsiooni pga 4.3, kuna ühelt poolt on jäetud hageja I haginõue rahuldamata, kuid teisalt

siiski seotud tema elatis miinimumelatisega (olgu ka lahutades sellest lapsetoetuse), nagu seda tehti

ka hageja II suhtes. Tegelikult seega ringkonnakohus siiski rahuldas osaliselt ka hageja I

elatisnõude, kuna varasemas otsuses ei ole tema elatist miinimumelatisega seotud.

II

17. Kolleegium nõustub hagejatega, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendades ekslikult

PKS § 102 lgt 2. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada.

18. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus PKS § 102 lg 2

kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada.

Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest

põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb

mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla

asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel,

kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse

õigustatud huve (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, pd 28.1 ja 28.2).

19. Riigikohus leidis samas, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust

vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib

riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate

halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast

väiksemad) (viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 28.2).

Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde. Viidatud tsiviilasja lahendamisel lähtus Riigikohus

enne 1. jaanuari 2017 kehtinud riiklike peretoetuste seaduses (RPTS) sätestatud põhimõtetest.

RPTS § 1 lgte 1 ja 2 järgi sätestas seadus riiklike peretoetuste (peretoetused) liigid, ulatuse, saamise

tingimused ja korra ning seaduse eesmärgiks oli tagada lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Sellel eesmärgil olid RPTS §s 3 ette

nähtud peretoetused, mh ühe selle liigina lapsetoetus (RPTS § 5). Alates 1. jaanuarist 2017 sätestab

perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende määramise ja maksmise tingimused ja korra

perehüvitiste seadus (PHS) (vt PHS § 1 lg 1). Kui varem oli kolme eraldi kehtinud seadusega

(RPTS, elatisabi seadus ja vanemahüvitise seadus) sätestatud omaette eesmärgid, siis PHS sätestab

üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine

(PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi,

mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on

peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud

kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu

makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS seaduse eelnõu (217 SE) seletuskirjas selgitatakse, et

alates 1990-ndate aastate algusest on peretoetusi makstud universaalsuse põhimõttel. Nii on

peretoetusele õigus igal lapsel sõltumata tema vanemate sissetulekust. Seega ei ole lapsetoetuse

maksmise põhimõtted varasema seadusega võrreldes muutunud. PHS seaduse eelnõu seletuskirja

kohaselt ei ole varasema seadusega võrreldes muudetud ei peretoetuste eesmärki ega ka lapsetoetuse

sisu. Eeltoodut arvestades on tsiviilasjas nr 3213517 väljendatud seisukoht kohaldatav ka kehtiva

PHS kontekstis.

6(9)

2-16-11905

20. Ringkonnakohtu otsus ülaltoodud nõuetele ei vasta. Nii on ringkonnakohus oma otsuse ps 9

asunud seisukohale, et kuna hagejate emale makstav igakuine lapsetoetus 50 eurot lapse kohta katab

osa laste vajadusest, on see käsitatav mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 tähenduses, mis annab aluse

mõista kostjalt välja elatise alla miinimummäära. Otsuse tervikresolutsiooni ps 4.3 on

ringkonnakohus aga näinud ette mehaaniliselt maha arvata miinimumelatisest pool kehtiva

lapsetoetuse suurusest, nimetamata lapsetoetuse suurust ja pidamata oluliseks ka seda, kas hagejate

eest seda tegelikult ka saadakse.

Eeltoodust järeldub, et ringkonnakohus vähendas elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et

elatist saama õigustatud hagejate emal on õigus saada lapsetoetust. Ringkonnakohus ei ole otsuse

tegemisel tuvastanud ühtki muud asjaolu, mis annaks aluse miinimumelatist vähendada, mh et laste

vajadused on miinimummäärast väiksemad või et vanema varaline seisund ei võimalda temast

olenemata põhjustel tasuda elatist miinimummääras.

III

21. Lisaks väljus ringkonnakohus miinimumelatisest lapsetoetust maha arvates TsMS § 651 lgt 1

rikkudes apellatsioonkaebuse piiridest. Kuna kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, ei ole vaja

saata asja tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule ning kassatsioonimenetluses vaidlustatud

ulatuses saab kolleegium teha uue otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Uusi asjaolusid tuvastada

ega tõendeid hinnata ei ole asja lahendamiseks vaja. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse

väiteid piisavalt hinnanud.

22. Kostja ei ole ei maakohtus ega apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et elatise väljamõistmisel

tuleb arvestada lapsetoetusega, ning maakohtus seda asjaolu pooltega ei arutatud. Kostja tugines

sellele alles ringkonnakohtu istungil oma lõppsõnas (I kd, tl 171 pöördel). Istungiprotokollist

nähtuvalt ei ole hagejad esitanud selle kohta omapoolset seisukohta. Ringkonnakohus arvestas asja

lahendamisel kostja kõnealuse kinnitusega, põhjendades, et toimikus on sotsiaalkindlustusameti

tõend lapsetoetuse maksmise kohta.

23. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3213517 tehtud otsuse ps 28.2 asunud kolleegiumi täiskoosseisus

seisukohale, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse

võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Viidatud otsus ühtlustas ja kinnitas üle

varasemat sellekohast praktikat (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3213711, p 16 ja

22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32117416, p 11). Samuti ei mõjuta seda seisukohta

TsMS § 436 lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega

seisukohtadega. Kolleegiumi hinnangul on viidatud sätte eesmärgiks elatiseasjades kaitsta last.

24. TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. TsMS § 652

lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud.

Tulenevalt TsMS § 652 lgst 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta,

samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu või muul mõjuval põhjusel.

Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada

apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt

ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 32117115, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt

7(9)

2-16-11905

olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks

vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 32111216, p 27).

25. Kostja ei ole maakohtus tuginenud lapsetoetuse elatisest mahaarvamisele ega teinud seda ka

apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuses ega selle esitamise tähtaja jooksul. Seega on ta

minetanud õiguse sellele asjaolule tugineda ja see tuleb jätta tähelepanuta. Kuna kostja pidi ise

lapsetoetuse arvessevõtmisele tuginema (vt käesoleva otsuse p 23), ei saa maakohtule ette heita ka

selgitamiskohustuse rikkumist, kui ta ei juhtinud sellele kostja tähelepanu.

Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles vähendati elatist lapsetoetuse võrra.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu

otsust tühistada. Seega jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ja jõusse tuleb jätta maakohtu

otsus, millega kostjalt mõisteti hagejate kasuks välja elatis miinimummääras ning hagejate hagi

rahuldati osaliselt ja kostja vastuhagi jäi rahuldamata.

IV

26. Kuna hagejate kassatsioonkaebus rahuldatakse ning ringkonnakohtu otsus tühistatakse kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamise osas ja asjas jääb jõusse maakohtu otsus, millega rahuldati hagi

osaliselt ja jäeti kostja vastuhagi rahuldamata, jätab kolleegium TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 3

esimese lause alusel menetluskulud poolte endi kanda. Kuna maakohus andis hagejatele

17. oktoobri 2016. a määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud ning

Riigikohus määras 31. mai 2017. a määrusega jätkata hagejatele riigi õigusabi andmist

kassatsiooniastmes, jäävad hagejate esindajakulud lõppastmes riigi kanda.

27. Riigikohus vabastas hagejad kautsjoni tasumisest. Seetõttu ei ole alust ka kautsjonit tagastada.

28. Riigikohus määras 12. juuni 2017. a määrusega hagejatele riigi õigusabi osutajaks

vandeadvokaat Li Uiga. Hagejate esindaja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks osaühingu Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks.

Taotluse kohaselt osutas hagejate esindaja õigusabi kuue tunni ulatuses, mille eest palub välja

mõista 288 eurot (sh käibemaks).

Kolleegium leiab, et hagejate esindaja taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §de 22 ja 23 alusel

rahuldada. Kolleegiumi hinnangul on asja mahtu, keerukust ja tehtud tööd arvestades taotluses

märgitud ajakulu põhjendatud. Taotluses toodud tasumäär vastab Justiitsministri määruse nr 16

„Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise

tingimused“ (kord) § 10 lgle 3 (kaebuse esitamise aegses redaktsioonis).

Vandeadvokaadi soovil tuleb osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga määrata riigieelarvest

makstavaks tasuks hagejatele osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 288 eurot

(sh käibemaks).

29. Riigikohus rahuldas 31. oktoobri 2017. a määrusega kostja taotluse saada riigi õigusabi

kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks. Riigikohus määras 20. novembri 2017. a määrusega

kostjale riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Sergei Politševi. Kostja esindaja esitas Riigikohtule

taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks OSAÜHING

IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO kasuks. Taotluse kohaselt osutas kostja esindaja õigusabi kahe

8(9)

2-16-11905

tunni ulatuses, mille eest palub välja mõista 144 eurot (sh käibemaks) ja sõidukukulud 36 eurot

72 senti (sh käibemaks), kokku 180 eurot 72 senti (sh käibemaks).

Kolleegium leiab, et kostja esindaja taotlus tuleb RÕS §de 22 ja 23 alusel rahuldada osaliselt.

Kolleegiumi hinnangul on asja mahtu, keerukust ja tehtud tööd arvestades taotluses märgitud

ajakulu põhjendatud, kuid taotluses toodud tasumäär ei vasta korra § 10 lgle 3. Viidatud sätte enne

29. jaanuari 2018 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli isiku esindaja tasumääraks hagimenetluses

õigusabi osutamise eest 20 eurot iga poole tunni kohta (kehtiv määr on 25 eurot iga poole tunni

kohta). Õigusabi osutati kostjale 2017. a novembris ja detsembris. Seega on hüvitatavaks õigusabi

tasuks 80 eurot (koos käibemaksuga 96 eurot). Kostja esindaja taotlus sõidukulude 36 euro 72 sendi

(koos käibemaksuga) hüvitamiseks on kooskõlas korra § 17 lgga 2. Tasu ja kulud kokku on

132 eurot 72 senti (sh käibemaks). OSAÜHINGULE IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO tuleb

määrata riigieelarvest makstavaks tasuks kostjale osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes

132 eurot 72 senti (sh käibemaks).

Kolleegium peab TsMS § 190 lg 7 alusel põhjendatuks vabastada kostja menetlusabi kulude riigi

tuludesse tasumise kohustusest.

30. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

Kohtuotsus tuleb saata täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo

Valge & Uiga ning OSAÜHINGULE IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

9(9)