3-16-2214/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

27. märts 2018, Tartu

Haldusasja number

3-16-2214

Haldusasi

I.A. i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

seoses

õigusvastase

kartserisse

paigutamisega 24. septembrist kuni 20. novembrini

2013 ja 15. kuni 23. maini 2015.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. juuli 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja I.A.

Vastustaja/apellant Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2017. a otsus ja

Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus asjas nr 3-14-52649.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 27. juuli 2017. a otsus osas, milles halduskohus kaebuse

rahuldas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

26. aprill 2018 (Halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas kinnipeetav I.A. 3. novembril 2016 Tartu

Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu, taotledes õiglast hüvitist kohtu äranägemisel

kaebaja

inimväärikust

alandava

kohtlemise

eest

perioodidel

24. septembrist

20. novembrini 2013 ja 15. kuni 23. maini 2015, sest nimetatud ajal kaebaja kartserikambrisse

paigutamisel ei arvestatud tal diagnoositud tervisehäireid.

2. Tallinna Vangla vaidles vastuses kaebusele vastu, selgitades, et vaidlusalustel perioodidel ei

olnud kinnipeetav I. A kartserikambrisse paigutamine õigusvastane. Kaebajale ei ole vangla

tegevuse tagajärjel hüvitamisele kuuluvat kahju tekkinud. Kuna vangla ei ole rikkunud kaebaja

subjektiivseid õigusi, ei saa esineda põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja vangla

tegevuse vahel. Kokkuvõttes ei ole kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ja kaebuse

rahuldamiseks puudub alus.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 27. juuli 2017. a otsusega I. A kaebuse osaliselt, mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 150 eurot ajavahemikul 24. september

kuni 20. november 2013 ülemäärase kestusega kartserikaristuse kohaldamise eest. Ülejäänud

osas jäi kaebus rahuldamata.

4. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja kandis kartserikaristust

vaidlusalustel perioodidel. Nii vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustes kui kohtule esitatud

kaebuses nõuab kaebaja inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Kaebuses nimetas kaebaja inimväärikust alandavaks kartserikaristuste kohaldamisel

psüühikahäire ja isiksuse häirega arvestamata jätmist.

5. 2013. aasta 16. septembrist kuni 1. oktoobrini 2013 määrati kaebajale 5 käskkirjaga kokku 58

ööpäeva kartserikaristust. Neist esimene on täitmisele pööratud 24. septembril ja viimane 12.

novembril 2013. a.

Kaebaja viibis kartserikambris järjestikku 58 ööpäeva, mis ületab VangS § 63 lg 1 p-s 4

sätestatud 45 ööpäevase piirmäära. Võttes arvesse üldteada oleva asjaoluna Tallinna Vangla

kinnipidamistingimuste üldist taset sel perioodil ja vastustaja poolt kaebajale kartserikaristuse

kohaldamisel seaduses sätestatud piirmäära olulist ületamist, luges halduskohus käesolevas asjas

tõendatuks kaebaja puhul distsiplinaarkaristuse kandmisega kaasnevate kannatuste vältimatu

taseme õigusvastase ületamise 2013. aastal. Kinnipidamise liigse pikkuse tõttu ei olnud

kinnipidamistingimused vastustaja kartserikambrites piisavad, et tagada kaebaja inimväärikas

kohtlemine ja põhiõigus tervise kaitsele.

6. Ajavahemikul 15. kuni 23. maini 2015 kartserikambris viibimise osas nõustus halduskohus

vastustajaga, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Õiguspärane oli

karistuse täitmisele pööramine olukorras, kus kaebajal diagnoositud haiguse kohta valmis

ekspertiisiakt 21. mail 2015, s.o pärast karistuse määramise käskkirja andmist ja kaks päeva enne

kaebaja poolt karistuse lõplikku ärakandmist. Selle karistuse perioodi osas ei too kaebaja välja

teisi probleeme temal diagnoositud haiguste. Seega ei olnud kohtule äratuntav kaebaja õiguste

riive seoses kinnipidamistingimustega ja kaebajale kahju tekitamine ning põhjuslik seos

vastustaja teo ja kaebaja kirjeldatud kahju vahel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

27. juuli 2017. a otsus osas, millega halduskohus I. A kaebuse rahuldas ning teha uus otsus,

millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

8. Apellatsioonkaebuses leiab Tallinna Vangla, et halduskohus on vääralt tõlgendanud

VangS § 63 lg 1 p-i 4. Kaebaja viibis kartserikambrites tõepoolest 2013. aastal järjest 58

ööpäeva, kuid kandis seejuures karistust viie erineva distsipliinirikkumise eest. Neist ühegi eest

ei määratud kaebajale 45 ööpäeva ületavat kartserikaristust - karistused olid vastavalt

13 ööpäeva, 13 ööpäeva, 13 ööpäeva, 10 ööpäeva ja 8 ööpäeva.

Vangistust reguleerivast õigusaktidest ei tulene, et vangla ei tohi kinnipeetavale määratud

distsiplinaarkaristusi järjest täitmisele pöörata. Riigikohus on 21. märtsi 2013 otsuses

nr 3-3-1-79-12 leidnud, et vangistusseadus ei kohusta vanglat jälgima, et kinnipeetavat ei

paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Käesoleval

juhul ei määratud kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist katseajaga, mistõttu

tuli vanglal määratud distsiplinaarkaristused koheselt täitmisele pöörata. Seda, et erinevate

kartserikaristuste vahel peab olema vahe või, et mitme karistuse olemasolul ei tohi neid

järjestikkuselt täita, pole seaduseandja kehtestanud. See oleks vastuolus ka kohese täitmisele

pööramise nõudega ning võiks mitmete karistuste olemasolu korral nende täitmise üldse ohtu

seada, sest VangS § 65 lg-s 6 on kehtestatud karistuse täitmisele pööramiseks kaheksa kuu

pikkune tähtaeg.

9. Kaebaja ei ole ei kohtueelses menetluse ega ka kohtule esitatud kaebuses välja toonud, et ta

peab oma õigusi rikkuvaks ja endale kahju tekitavaks asjaolu, et teda liiga pika perioodi jooksul

kartseris hoiti või et kinnipidamistingimused õigusvastased olid, vaid oma õigusi rikkuvaks pidas

kaebaja enese kartserisse paigutamist, kuivõrd kartserikaristuse määramisel ja täitmisele

pööramisel ei arvestatud tema tervisehäireid. Kuivõrd kaebaja ei ole kohustuslikus kohtueelses

menetluses välja toonud, et talle tekitati kahju seoses asjaoluga, et teda õigusvastaselt enam kui

45 ööpäeva kartseris hoiti, siis ei ole kaebaja selles osas VangS § 1¹ lg-st 8 tulenevat

kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning selles osas ei saanud halduskohus üleüldse

kaebust läbi vaadata.

10. Käesoleval juhul on halduskohus kaebajale hüvitise välja mõistnud samadel alustel ja sama

perioodi eest nagu Tallinna Ringkonnakohus oma 9. märtsi 2017 otsuses haldusasjas

3-14-52649. Eelnevalt viidatud haldusasjas leidis ringkonnakohus, et kinnipidamise liigse

pikkuse tõttu (45 ööpäeva ületavas osas perioodil 24. septembrist kuni 20. novembrini 2013) ei

olnud kinnipidamistingimused kartserikambrite piisavad, et tagada kaebaja inimväärikus ja

põhiõigus tervise kaitsele.

11. I. A vastuses apellatsioonkaebusele palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Muu hulgas selgitab kaebaja, et talle mittevaralise kahju tekkimise põhjuseks on kartserisse

paigutamise ülemäärane kestus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2017. a otsusega sajas nr 3-14-52649 mõisteti Tallinna

Vanglalt I. A kasuks välja rahaline hüvitis, kuna kaebaja kinnipidamistingimused

kartserikambrites, muu hulgas käesolevas asjas vaidluse all oleval ajavahemiku 24. septembrist

kuni 20. novembrini 2013, ei olnud kinnipidamise liigse pikkuse tõttu piisavad, et tagada kaebaja

inimväärikus ja põhiõigus tervise kaitsele.

20. detsembri 2017. a otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et

ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, rahuldades kaebuse nõude osas, mida kaebaja

ei olnud esitanud Tallinna Vanglale kohtueelses menetluses (HKMS §47 lg 1) ja mida

halduskohus ei olnud menetlusse võtnud (HKMS § 185 lg 1 ja § 41 lg 1). Riigikohus selgitas, et

kartserikambri olmetingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel

olemtingimuste õiguspäraseks lugemise korral ei saa need kogumis muutuda õigusvastaseks

kartserisse paigutamise pikaajalisuse tõttu. Sellisel juhul tuleks hinnata kartseris viibimise

kestust ning see oleks eraldiseisev kahjunõude alus. Asjas nr 3-14-52649 väljus selline hinnang

kaebuse lahendamise piiridest.

14. Seega iseenesest ei olnud käesolevas asjas välistatud kartserisse paigutamise ülemäärase

kestuse tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamine HKMS § 43 lg 1 p 3

sätestatud korduva kaebuse piirangu tõttu vaatamata sellele, et käesolevas asja kaebuses

nimetatud kartserisse paigutamise periood osaliselt langeb kokku asjas nr 3-14-52649 vaidluse

all olnud ajavahemikuga. Kartserikambri olmetingimustega seotud kahju hüvitamise nõuet ei

saanud halduskohus aga uuesti lahendada.

15. Siiski ei olnud halduskohtul ka käesolevas alust läbi vaadata ega rahuldada kahju hüvitamise

nõuet seoses ajavahemikul 24. septembrist kuni 20. novembrini 2013 kaebaja kartseris hoidmise

ülemäärase kestusega. Nimelt on kaebaja kohtueelses menetluses 1. septembril 2016 Tallinna

Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes (tl 33) ja halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-2)

pidanud oma õigusi rikkuvaks ja seega mittevaralist kahju põhjustavaks vastustaja

õigusvastaseks tegevuseks tema tervishäiretega mittearvestamist kartserisse paigutamisel. Alles

vastuses apellatsioonkaebusele on kaebaja märkinud, et talle mittevaralise kahju tekitamise

põhjuseks on kartseris viibimise ülemäärane kestus.

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et kartserisse paigutamise kestus, kaebajale tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude alusena, ei ole hõlmatud kohtueelses menetluses ja

halduskohtule esitatud kaebuses toodud nõude alusega, s.o kaebaja tervisehäirete arvestamata

jätmisega kaebaja kartserisse paigutamisel. Seega on tegemist nõude uue alusega, mille osas ei

ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (VangS § 11 lg 8).

17. 29. novembri 2016. a määruses (tl 22) on halduskohus otsustanud võtta I.A. i kaebus

menetlusse. Seega on halduskohus menetlusse võtnud kaebuse sellise nõude ja nõude alusega

nagu need olid märgitud kaebusesse ega ole võtnud menetlusse kaebust kartseris viibimise

ülemäärase kestusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastavalt ei ole halduskohus eksinud HKMS

§ 47 lg 1 piirangu vastu, kuid tulenevalt HKMS § 41 lg 1 ls-s 2 sätestatud keelust ei olnud ta

õigustatud mõistma Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitist kartserikambris viibimise

ülemäärase kestusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tegemist on olulise

menetlusrikkumisega, mis tingib otsuse tühistamise apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

18. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebuse põhiväited. I. A leiab ekslikult, et 2013. aasta

sügisel kaebajale kartserikaristuste määramisel ja/või nende täitmisele pööramisel oli Tallinna

Vanglal kohustus arvestada 2015. aastal valminud kohtupsühhiaatria ja psühholoogia

kompleksekspertiisi (tl 37-39) või kaebaja vanglasisese tervisekaardi 21. mai 2015. a kandest

nähtuvate andmetega tema tervise kohta. On ilmne, et juba ainuüksi ajalise järgnevuse tõttu ei

olnud vastustajal võimalik 2013. aasta sügisel arvestada ca poolteist aastat hiljem ilmnenud

andmetega kaebaja tervise kohta. Asjas kogutud muudest tõenditest, s.o Tallinna Vangla 18.

novembri 2013. a vastusest teabenõudele (tl 7), 22. juuli 2013. a väljavõttest haigusloost nr 126

(tl 8), 19. veebruaril 2013. a kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast (tl 9-10), väljavõttest

haigusloost nr 89 ja 90 (tl 48) ega Eesti Puuetega Inimeste Koja vastuskirjast (tl 49) ei nähtu, et

meditsiinitöötajad oleks seadnud piiranguid kaebaja suhtes kinnipidamisrežiimi, s.h

kartserirežiimi, kohaldamiseks. Samuti ei ilmne nimetatud tõenditest andmeid, mille põhjal oleks

ilmne, et kartserikaristuse kohaldamine kaebaja suhtes on tema tervisliku seisundi tõttu võimatu

või vähemalt, et kartserisse paigutamiseks on vajalik saada meditsiinitöötaja eelnev kinnitus selle

kohta, et see on lubatava kaebaja tervislikku seisundit arvestades.

Ringkonnakohus osutab siinjuures, et kaebaja ei ole väitnud ega selgitanud, et vaidlusalusel ajal

kartseris viibimine oleks kaasa toonud tema tervise halvenemise või et tervisliku seisundi tõttu

tõi kartseris viibimine kaasa ülemääraseid kannatusi ja mida ta tegi vastustaja teavitamiseks ja

kannatuste leevendamiseks või lõpetamiseks.

19. Eeltoodu alusel teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse

rahuldamata.

20. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole

halduskohtus ega ka apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei

mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/