2-16-126080/20 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Hannes Olev

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-126080

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

N.I hagi N.Q vastu võla nõudes

8311,47 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja N.I (isikukood XXX, elukoht: Pae 58 - 57, 13620

Tallinn);

hageja lepinguline esindaja Tanel Riivits, tel XXX,

e-post;

kostja N.Q , (isikukood XXX;

kostja lepinguline esindaja Vladimir Kolga, tel 55 35 294, 58

168 621, e-post

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt N.Q , (isikukood XXX) hageja N.I (isikukood XXX) kasuks välja

põhivõlgnevus summas 5500 eurot, kahjuhüvitis 150 eurot, hagiavalduse esitamise

ajaks 27.12.2016 sissenõutavaks muutunud viivised summas 2221,47 eurot ja viivis

põhivõlgnevuselt (5500 eurot) alates 28.12.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

3. Jätta rahuldamata hageja menetluslik nõue tunnistada kohtuotsus viivitamatult

täidetavaks.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

HAGEJA NÕUE

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 5500 eurot, kahjuhüvitis

150 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks 27.12.2016 sissenõutavaks muutunud viivised summas

2221,47 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt (5500 eurot) alates 28.12.2016 kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja leiab, et kostja võlgneb hagejale

raha tulenevalt võlatunnistusest.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja ei võta nõuet omaks ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõudis aegumise

kohaldamist. Samuti väitis kostja, et kogu võlg on tasutud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud

ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt,

kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tulenevalt

TsMS § 367 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole

esitatud.

Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle:



Kostja andis hagejale 23.11.2011 varem saadud laenu kohta kirjaliku võlatunnistuse,

millega kostja tunnistas, et tal on hageja ees rahaline kohustus summas 5500 eurot.

Kostja lubas võlatunnistuse kohaselt rahalise kohustuse hageja eest tasuda hiljemalt

31.12.2011.

Kohus peab antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama, kas hagejal võib olla kostja vastu

nõue võlatunnistuse sätete alusel ehk kas kostja on sellest tulenevad kohustused täitnud või

mitte.

Aegumine

Hageja nõuab laenu tagastamist, mille tasumise tähtaeg oli 31.12.2011. Hageja esitas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse kohtule 4.11.2016. Kostja nõuab aegumise kohaldamist. Hageja vaidleb

sellele vastu, kuna aegumistähtaeg oli hageja hinnangul pikalt peatunud hageja haiguse tõttu ning

samuti on aegumistähtaeg korduvalt katkenud seetõttu, et kostja tunnistas korduvalt oma võlga.

2-16-126080

Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõikest 1 on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg 3 aastat. Tulenevalt TsÜS § 147 lõikest 1 algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega. Lõikes 2 on sätestatud, et nõue muutub sissenõutavaks alates

ajahetkest, mil õigustatud isikul oli õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Vaidlust ei ole selles, et võla tasumise tähtaeg oli 31.12.2011. Kui võlga selleks ajaks ei tasutud,

algas aegumistähtaeg 1.01.2012.

Hageja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja käis korduvalt võlga tagasi küsimas.

Tunnistaja Anatoli Kovalchuk kinnitas 30.11.2017 toimunud istungil, et nad on koos hagejaga

käinud korduvalt kostjalt 2011 aastal laenatud raha tagasi küsimas ning kostja on öelnud, et

kindlasti maksab ära, aga seadis raha tasumise sõltuvusse enda äridest seoses autodega. Nii

näiteks tunnistas kostja võlga 2012 sügisel, aastal 2013 ja 2014 enne hageja haigestumist. 2014

kohtumisel oli kostja hagejale pakkunud autot, et võlga kustutada, kuid hageja hinnangul ei

olnud auto seda raha väärt ja seega ta keeldus. Viimati läks tunnistaja koos hagejaga kostja käest

võlga küsima 2016 suve lõpus ja siis kostja ütles, et „maksan varsti kohe ära, kuu aja pärast

maksan ära“. Jällegi seadis kostja tasumise sõltuvusse auto müügist, mille järel tasuvat ta

hagejale võla. Kui hageja ja tunnistaja kuu aja pärast tagasi läksid, siis kostja teatas et ta ei

maksa, sest võlakiri on oma tähtsuse kaotanud – aegunud. Tunnistaja ütles, et viimane kord

(tunnistuse järgi 2016 suve lõpp) käisid nad võlga küsimas kolmekesi. Lisaks hagejale oli kaasas

Tarassi nimeline mees. Tunnistaja Tarass Pavelenko arvas, et kohtumine kostjaga leidis aset

2015 kevadel, mitte 2016 suvel ja kohtumisel tunnistajate kuuldes võlast ei räägitud.

Tulenevalt TsÜS § 158 lõikest 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule

võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. „Muu teo“

all tuleb mõista kõiki faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Oluline

on, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma, tehingut selleks vaja ei

ole.

Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja tunnistas võlga 2012, 2013 ja 2014 kohtumistel.

Tunnistajate vastakate ütluste tõttu on jäänud segaseks, kas 2015 (tunnistaja ütluse järgi) või

2016 (tunnistaja ütluse järgi) toimus kohtumine, kus kostja tunnistas võlga. Aga isegi kui jätta

tähelepanuta viimasel kohtumisel räägitu, jäävad kehtima ikkagi kostja poolt võla tunnistamine

aastatel 2012, 2013 ja 2014. Tunnistaja ütluste järgi tunnustas kostja nõuet (võla tasumise

kohustust) 2014 aastal enne hageja haigestumist. Kuna hageja haigestus 15.01.2014, siis pidi

vastav kohtumine toimuma perioodil 1.-14.01.2014. Kostja ei ole nende kohtumiste toimumisele

ja võla tunnustamisele nendel kohtumisel vastu vaielnud. Seega on tunnistajate ütlustega

tõendatud, et kostja nõuet korduvalt tunnustanud ning nõude aegumine on korduvalt katkenud

igakordse uue tunnustamisega. Kui jätta arvestamata 2015 või 2016 toimunud kohtumisel nõude

tunnustamine, siis aegumine katkes viimati 2014 aasta alguses ning arvestades, et tehingust

tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat oli hagejal aega kohtusse pöörduda kuni 2017 aasta

alguseni. Hageja esitas kohtule nõude 4.11.2016 st. tähtaegselt.

Ühtlasi tuleb arvestada ka, et kuna hagejal oli perioodil 15.01.2014- 14.04.2016 mitu kriitilist

haigusjuhtu: infarkt, insult ja ta oli ka kliinilises surmas, siis tulenevalt hageja pikaaegsest

raskest tervislikust seisundist ei saanud hageja varasemalt kostja vastu nõuet esitada. Hageja

poolt esitatud perearst dr õiendis hageja tervisliku seisundi kohta on loetletud hageja

statsionaarse ravi päevad (kokku 70 päeva), kuid on selge, et niivõrd rasked ja pikalt kestnud

terviserikked on erandlikud asjaolud, mis otseselt takistasid hagejal võla sissenõudmise

küsimuses kohtusse pöördumist. Nähtuvalt õiendist ei võimaldanud regulaarsed terviserikked

hagejal isegi rääkida ega liikuda aasta jagu. Infarktist taastumine on pikaajaline protsess ja see

võib pärssida normaalset elutegevust pikemaajaliselt.

Nõue võlatunnistuse sätete alusel

VÕS § 30 lg 1 on võlatunnistuseks leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust selles osas, et 23.11.2011.a. lepiti kokku hagejale võla

tasumiseks kostja poolt hiljemalt 31.12.2011.a. Selle kinnituseks on kostja allkirjastatud

võlatunnistus. Viivise suuruses võlatunnistuses kokku ei lepitud. Hageja soovib kohaldada

seadusjärgset viivist tulenevalt võlaõigusseaduse §-s 113 toodust.

Läbi aastate on kostja lubanud võlgnevuse tasumist. Tunnistaja XXX ütlustega on tõendatud, et

võlga nõuti ja kostja tunnustas nõude olemasolu lubades võla tasuda aastatel 2012, 2013 ja 2014

toimunud kohtumistel.

4.11.2016 esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt võlgnevuse ja lisanduvate

viiviste sissnõudmiseks.

25.11.2016 esitas kostja maksekäsu kiirmenetluse avaldusele vastuväite. Seoses vastuväitega

lõpetas kohus 19.12.2016 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

27.12.2016 esitas hageja nõuetekohase hagiavalduse nõudes kostjalt põhivõlga summas 5500

eurot, viivised summas 2221,47 eurot, tekitatud kahju hüvitamist summas 150 eurot. Kokku

nõue kostjale 7871,47 eurot, millele lisanduvad viivised rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise eest protsendina põhinõudelt 5500 eurolt VÕS § 113 lg 1 sätestatud märas.

Kostja on vaidlustanud hageja poolt nõude, osundades sellele, et nõue on aegunud. Pärast kohtu

poolt istungil antud hinnangut, et nõue ei ole aegunud, leidis kostja, et kogu võlg on tasutud

sularahas tähtaegselt. Tasumise tunnistajana oli kohtusse kutsutud kostja abikaasa N.Q, kelle

ütlused erinesid kostja omadest summa osas (5000 euro tagasimaksmine võrreldes kostja

väidetud 5500 euroga).

Samuti võttis tunnistaja õigeks fakti, et kostja näitas talle enne istungit võlakirja ja maksmise

kuupäevi. See võib tähendada, et tegelikkuses pole kostja tunnistaja olnudki hagejale raha

üleandmise juures. Samuti kinnistas hageja, et nägi kostja abikaasat esimest korda elus alles

kohtuistungil ja seega ei ole nad varem kohtunud.

Samuti on kohtu hinnangul tähelepanuväärne asjaolu, et väide võla tähtaegsest tasumisest ja

sellest, et tasumisel oli ka tunnistaja, tekkisid alles pärast kohtu antud hinnangut, et aegumist ei

saa antud juhul kohaldada. Kohtu hinnangul ei ole kostja väited võla tasumise kohta usutavad,

kuna need esitati alles peale aegumise vastuväidet. Kohtu arvates on olukorras, kus võlg kostja

väidete kohaselt on tasutud mõistlikul inimesel igal juhul esimeseks vastuväiteks see, et

kohustust ei ole kuna see on täidetud ning aegumisele tuginemine on nn „varuvariant“.

Käesolevas asjas aga kostja käitumine menetluses ei ole kohtu hinnangul mõistlik ja seetõttu

kohtu arvates väited tasumise osas mitte usutavad. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et

kostja abikaasa tunnistajana ei ole usaldusväärsed.

Kostja ei ole vastu vaielnud hageja ning tunnistajate ütlustele, mille kohaselt hageja koos

tunnistajatega on korduvalt käinud kostjalt võlga tagasi küsimas ning kostja on kinnitanud, et

maksab võla kindlasti ära. Kui kostja väide, et ta tasus võla tähtaegselt aastal 2011, vastanuks

2-16-126080

tõele, siis miks oleks pidanud ta hageja võlanõuet tunnustama ning lubama võla tasumist nagu ta

seda korduvalt tegi. Kostja vastuolulised ja ajas pidevalt muutuvad ütlused viitavad kohtu

hinnangul sellele, et need ei ole tõesed. Kostja ei ole esitanud ka ühtegi dokumenti, mis

tõendaks, et võlg on tasutud. 21.09.2017 kohtuistungil väitis kostja, et ta tasus võla allkirja vastu.

Samas ei ole kostja kohtule esitanud sellist tõendit, millest nähtuks raha tagastamine hagejale

allkirja vastu.

Eelnevat arvestades kohus leiab, et kostja vastuväide hagile selles osas, et võlg on tasutud, ei ole

leidnud tõendamist.

Seega on põhjendatud hageja nõue põhivõlgnevus 5500 euro ulatuses, mis tuleb välja mõista

kostjalt hageja kasuks.

Viiviste nõue

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja ja kostja ei leppinud kokku viivise kohaldamises. Seega on hagejal õigus nõuda

seadusjärgse viivitusintressi kohaldamist.

Hageja taotleb kostjatelt välja mõista viivised tähtajaks tasumata summalt iga põhivõlgnevuse

või selle osa tasumisega viivitatud päeva eest perioodil 1.01.2012 kuni 27.12.2016.a. Kokku on

viivised summas 2221,47 eurot.

Kostja ei ole viivist vaidlustanud.

Kostja väide, et ta on võlgnevuse hagejale tasunud, ei ole leidnud tõendamist.

Tulenevalt TsMS § 363 lg 1 punktis 1 märgitakse hagiavalduses hageja selgelt väljendatud nõue

(hagi ese). Hageja on nõudnud viiviseid summas 2221,47 eurot (kuni hagi esitamiseni

27.12.2016.a.).

Seega on põhjendatud hageja viiviste tasumise nõue põhivõlgnevuselt (5500eurot) summas

2221,47 eurot (kuni hagi esitamiseni 27.12.2016.a.), mis tuleb välja mõista kostjalt hageja

kasuks.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja esitas tulevikus sissenõutavaks

muutuva viivisenõude, põhivõlgnevuse summalt 5500 eurolt, alates hagiavalduse esitamise

päevale järgnevast päevast iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS §-s

113 lg 1 märgitud määras.

Hageja nõuab TsMS § 367 alusel viivist alates hagiavalduse esitamisest ning sellisel juhul

rakendub aastase viivise arvutamisel viivisemäär 8,00%, mis on eelmainitud kuupäeval kehtiv

seaduse järgne viivisemäär. Põhinõude summalt 5500 eurolt on VÕS § 113 lg 1 järgne viivis 440

eurot aastas (5500 x 8%) ja päevas 1,21 eurot (5500 x 8% / 365).

Kohus leiab, et ka see nõue on põhjendatud ning mõistab kostjal hageja kasuks välja viivise

põhivõlgnevuselt (5500 eurot) alates 28.12.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS §

113 lg 1 sätestatud määras.

Kahjuhüvitis

Hageja esitas kostja vastu ka kahju hüvitamise nõude summas 150 eurot, mis tekkis õigusabi

teenuse kuludest kohtuvälises menetluses kostjale nõude esitamiseks. Kostja oma rahalise

kohustuse mittetäitmisega andis hagejale aluse pöörduda lepingulise esindaja poole, millise

kutse- ja majandustegevuseks on võlgade sissenõudmine ja õigusabi teenuste osutamine. Sellega

tekitas kostja hagejale otsese varalise kahju õigusabile tehtud kulutuste näol. Lepinguline

esindaja kinnitab kohtule, et kõnealune arve on esindataval tasutud.

VÕS § 101 lg 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja p 1 alusel nõuda

kohustuse täitmist ja p 3 alusel nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub

kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse

rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.

Kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust hageja ees, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju läbi

õigusabikulude kohtuvälise sissenõudmise käigus.

VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige

otsene varaline kahju. Õigusabikuludega seonduva hüvitamise nõude esitamise õigus tuleneb

VÕS § 128 lg-st 3, mis reguleerib otsese varalise kahju hüvitamist. Vastavalt VÕS § 128 lõikele

3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara

halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus ning kahju

tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud

kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Seega tuleneb antud sättest, et ka

lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud kahju kuulub

hüvitamisele. Ka Riigikohus on nentinud, et VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult

nõuda õigusabikulude hüvitamist kohtumenetluse eelses menetluses (RKTKo 3-2-1-79-08).

Kantud õigusabikulu ja kostja põhjustatud olukorra vahel eksisteerib otsene põhjuslik seos VÕS

§ 127 lg 4 tähenduses. Antud juhul eksisteerib nii formaalne kui ka faktiline alus kostja vastu

täiendav nõue esitada tekitatud kahjude hüvitamiseks. Lähtuvalt eelnevast põhjendusest

koosmõjus VÕS §-de 101 lg 1 p 3, §-st 115 lg 1, §-st 127 lg-d 1 ja 4 ning § 128 järgi, tuleb

kahju, 150 eurot, kostjal hagejale seetõttu hüvitada.

Kohtulahendi viivitamatu täitmine

Hageja on hagis taotlenud tunnistada kohtulahend viivitamatult täidetavaks. Põhjendusi selleks ei

ole hageja nimetanud.

2-16-126080

TsMS § 468 lõikest 1 tulenevalt tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks

hagi õigeksvõtul põhineva otsuse, tagaseljaotsuse, otsuse, mis tehakse dokumendimenetluses ning

valduse rikkumise kõrvaldamiseks või edasise rikkumise ärahoidmiseks või valduse taastamiseks

tehtud otsuse.

TsMS § 469 kohaselt tunnistab kohus §-s 468 nimetamata otsuse poole taotlusel viivitamata

täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise.

Kuna antud juhul ei ole tegemist tagaseljaotsuse ega muu TsMS § 468 lõikes 1 nimetatud

juhtumiga ning ei esine ka mingit muud asjaolu, mille tõttu oleks vajalik tunnistada otsus

viivitamatult täidetavaks, siis kohus ei pea vajalikuks hageja sellist menetluslikku nõuet

rahuldada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita

menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või

teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi

kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude

suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks

määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust

tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik

kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude

rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/

Hannes Olev

Kohtunik