1-17-2609/33 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

19. märts 2018

Kohtuasja number

1-17-2609

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Kalev Paalo süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1 ja

§ 199 lg 2 p 8 järgi, üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 28. detsembri 2017. a otsus

Apellant

Kalev Paalo kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt

Apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav

-

Kalev Paalo, isikukood 37103042787; elukoht XXX

Kaitsja

-

vandeadvokaat Anu Vilt, valitud korras

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Milvi Väin

Kannatanu

-

J.P.

Asja läbivaatamise viis Kirjalik

menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 28. detsembri 2017. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulu – valitud kaitsjale makstud tasu – jätta Kalev Paalo enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg

peatub

riigi

õigusabi

taotluse

esitamisega.

Sellisel

juhul

hakkab

kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest

kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks

mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Kalev Paalo anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 266 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p

8 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

2. KarS § 266 lg 2 p 1 järgi süüdistati K. Paalot järgmise teo toimepanemises. Tsiviilasjas nr

2-15-3398 tehtud Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2015. a määrusega kinnitatud kompromisslepingu

punkti 1.1.6 kohaselt pidi K. Paalo vabastama XX kinnisasjal paiknevad hooned ja andma nende

valduse üle J.P. hiljemalt 1. oktoobril 2015. Sellega arvestamata sisenes K. Paalo 19. aprillil

2016 täpselt tuvastamata kellaajal rõduukse kaudu valdaja J.P. tahte vastaselt Valga maakonnas

Pühajärve külas XX kinnisasjal asuvasse elumajja, mis oli J.P. ainukasutuses.

3. KarS § 199 lg 2 p 8 järgi süüdistati K. Paalot järgmise teo toimepanemises. K. Paalo oli 28.

septembril 2015 allkirjastanud kompromisslepingu ja menetluse lõpetamise taotluse, mille

kohaselt jagasid pooled abielu lahutamise järgselt registrisse mittekantud vallasvara (ühises

elukohas paiknenud tarbeesemed, kodumasinad, mööbel jms). 20. aprilli 2016. a seisuga paiknes

XX kinnisasjal ja sellel asuvas hoones K. Paalole kuuluvatest asjadest veel üksnes voodi, madrats,

lauaarvuti, riided ja isiklikud tarbeesemed. K. Paalo sisenes 20. aprillil 2016 XX kinnistul

asuvasse J.P. ainukasutuses olevasse majja ja viis sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära

järgmised esemed: integreeritava elektripliidi Beko (ahi ja pliidiplaat) väärtusega 500 eurot;

nõudepesumasina Brandt väärtusega 300 eurot; mikrolaineahju Midea väärtusega 80 eurot;

veekeedukannu Philips väärtusega 20 eurot; grillahju Adler väärtusega 40 eurot; võileivagrilli

väärtusega 25 eurot; külmkapi Snaige väärtusega 300 eurot; pesumasina LG väärtusega 300

eurot; tualettpaberihoidja väärtusega 10 eurot; triikraua Melissa väärtusega 25 eurot; tulekustuti

väärtusega 15 eurot. Kokku tekitas süüdistatav kahju 1615 eurot.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

4. Tartu Maakohtu 28. detsembri 2017. a otsusega tunnistati K. Paalo süüdi ja teda karistati

KarS § 266 lg 2 p 1 järgi rahalise karistusega 30 päevamäära summas 300 eurot ja

KarS § 199 lg 2 p 8 järgi rahalise karistusega 40 päevamäära summas 400 eurot. KarS § 64 lg 1

alusel mõistis maakohus K. Paalole liitkaristuseks rahalise karistuse 50 päevamäära ehk 500 eurot,

2(15)

mida vähendati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja võrra. Kandmisele kuuluva

rahalise karistuse 41 päevamäära ehk 410 eurot jättis maakohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Maakohus luges menetluskulu hulka lisaks

sundrahale, mis jäeti 50% ulatuses riigi kanda, K. Paalo valitud kaitsjale makstud tasust 738 eurot,

mis jäeti tervikuna K. Paalo kanda.

(b) Põhiosa

(I) Tuvastatud asjaolud

5. Maakohus tuvastas järgmised faktilised asjaolud. K. Paalo ja J.P. abiellusid 1991. aastal.

1995. aastal kinkis J.P. vanaema J.P. le Valgmaal Pühajärve külas asuva XX kinnistu. Aastate

jooksul ehitasid K. Paalo ja J.P. kinnistul olnud XX talu suuresti ümber. Millalgi juba aastaid

tagasi hakkasid abikaasade suhted jahtuma. Ajapikku läksid suhted sedavõrd halvaks, et K. Paalo

ja J.P. otsustasid oma vara ära jagada ning kirjutasid 31. augustil 2012 alla ühele dokumendile,

mille pealkiri on „lahutuse vara jagamine“ ja mis sisaldab erineva abstraktsusastmega loetelu

erinevatest asjadest ning teavet selle kohta, kelle omandisse need asjad tulevikus jäävad. Kumbki

abikaasa siiski XX talust ära ei kolinud. 2014. aastal aga olukord muutus: K. Paalo hakkas elama

periooditi mujal (st aeg-ajalt XX talus ja puhuti mingis muus kohas). 19. juunil 2014 lahutati K.

Paalo ja J.P. abielu. 2014. aasta detsembris kolis J.P. XX talust ära. Alates sellest ajast elas K.

Paalo

seal

jällegi

pidevalt

sees,

seda

koos

enda

ja

J.P. poja S.P. . 4. märtsil 2015 esitas J.P. kohtusse hagi jagada tema ja K. Paalo vahel XX talu

kinnistu (tsiviilasi nr 2-15-3398). Selle tsiviilasja raames sõlmisid K. Paalo ja J.P. 4. oktoobril

2015 kompromisslepingu, millega jagati kinnistu ja milles on info ka mõningate vallasasjade

omandi kohta. 7. oktoobri 2015. a määrusega Tartu Maakohus selle kompromisslepingu

kinnitas. Millalgi kompromisslepingu sõlmimise ja kohtumääruse tegemise paiku kolis K. Paalo

lõplikult XX talust välja. Seega jäi XX elama üksnes S.P. , keda nii K. Paalo kui ka J.P. aeg-ajalt

külastasid. Mõni päev pärast K. Paalo XX talust ära kolimist lasi J.P. talu hoovist ära viia ühe

vana veoauto. Sellest lähtuvalt esitas K. Paalo prokuratuurile avalduse, et J.P. suhtes alustataks

kriminaalmenetlust. Prokuratuur sellest keeldus. Millalgi 2015/2016. aasta talvel kolis XX talust

välja ka S.P. . Alates sellest ajast keegi regulaarselt talus ei elanud. J.P. on aga talu eest pidevalt

hoolitsenud ja ajuti seal ka ühe öö kaupa ööbinud. 23. jaanuaril 2016 vahetas J.P. XX talu

välisukse luku, et takistada K. Paalol tallu sisenemast. Millalgi 19. aprilli 2016. a õhtul läks K.

Paalo XX talu juurde ja sisenes J.P. tahte vastaselt keldriakna kaudu tallu. Ta uuris talus olevaid

asju, otsustamaks, millised neist ta sealt ära viib. Sel päeval lahkus K. Paalo talust siiski midagi

kaasa võtmata. Sama päeva õhtul avastas J.P. , et talus on sees käidud ja teatas sellest politseile. K.

Paalo naasis talu juurde 20. aprillil 2016 ja läks sinna uuesti sisse. Ta tõstis talus olnud

elektripliidi, nõudepesumasina, mikrolaineahju, veekeedukannu, grillahju, võileivagrilli,

külmiku, pesumasina, tualettpaberihoidja, triikraua ja tulekustuti oma auto peale ning viis need

Palupera vallas olevasse XXX tallu, kust politsei need 22. aprillil 2016 leidis ja J.P. le tagastas.

3(15)

(II) Õiguslik hinnang K. Paalo süüdistusele omavolilises sissetungis

6. Põhjendades K. Paalo süüditunnistamist KarS § 266 lg 2 p 1 järgi, märkis maakohus mh järgmist.

7. Et K. Paalo läks läbi keldriakna XX , tungis ta XX KarS § 266 lg 1 mõttes sisse. Selline tegu peab

olema valdaja tahte vastane. Objekti valdajaks KarS § 266 mõttes ei saa pidada mitte igasugust

valdajat, vaid valdajat, kelle valdus on õiguspärane. K. Paalol 19. aprillil 2016 XX talu üle

seaduslikku tegelikku võimu ei olnud. Tõsi, enne oma teo toimepanemist oli K. Paalol niisugune

võim olnud. Valdus talu üle oli K. Paalol siis, kui ta talus elas, viimati 2014. aasta detsembrist

kuni 2015. aasta septembri lõpuni või oktoobri alguseni. K. Paalo talust väljakolimisega 2015.

aasta septembri lõpus või oktoobri alguses aga K. Paalo valdus talule lõppes. Nimelt saab siin

kõneleda

asja

üle

tegelikust

võimust

loobumisest

asjaõigusseaduse

(AÕS) § 39 lg 1 tähenduses. Seda loobumist kinnitab K. Paalo ja J.P. vahel sõlmitud

kompromisslepingu punkt 2.6 (mille kohus oma määrusega ka kinnitas). Tähtsust ei ole sellel, kes

oli talu omanik, ega ka sellel, et kinnistut ei olnud jõutud jagada või ei olnud sinna jõutud seada

kasutuskorda. Oluline on see, et K. Paalo oli oma valdusest loobunud ega olnud seetõttu enam XX

talu valdaja. XX talu valdaja oli aga J.P. , kellele K. Paalo talu pärast selle vabastamist 2015.

aasta sügisel üle andis ja kes selle eest hoolitses. Et J.P. oli K. Paalo tallu minemise vastu, sisenes

K. Paalo tallu selle valdaja tahte vastaselt. Ülalöeldu tähendab, et K. Paalo realiseeris omavolilise

sissetungi objektiivse koosseisu. XX talu oli elamiseks kasutatav ruum KarS § 266 lg 2 p 1 mõttes.

8. K. Paalo teadis, et XX talu on mõeldud elamiseks ja et J.P. seal pidevalt käib ehk süüdistataval

oli tahtlus koosseisuelemendi „elamiseks kasutatav ruum“ suhtes. K. Paalo sai aru, et ta siseneb

akna kaudu majja ehk tema tahtlus kattis koosseisuobjekti „sissetungimine“. Viimaks oli K. Paalo

teadlik ka faktilistest asjaoludest, millel baseerub valdaja tahte vastasus. Esiteks teadis ta, et ta oli

loobunud valdusest talu üle ja selle valduse J.P. le üle andnud. Teiseks oli ta teadlik sellest, et J.P.

ei soovi tema minekut tallu. Nimelt oli K. Paalo suhelnud sel teemal korduvalt J.P. ga. Samuti

teadis K. Paalo, et J.P.

oli ukseluku ära vahetanud. See tähendab, et K. Paalo pani

teo toime tahtlikult.

9. Nii K. Paalo kui ka tema kaitsja on esitanud menetluses väiteid, mis paistavad viitavat sellele, et

K. Paalo ei teadnud, et ta ei tohtinud XX minna. K. Paalo väitis, et tema hinnangul võis ta siseneda

tallu seetõttu, et talu osas ei olnud seatud kasutuskorda. See väide ei ole per se ebausutav, mistõttu

tuleb vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-le 3 lähtuda sellest, et K. Paalo 19.

aprillil 2016 tõepoolest nii mõtles. See arusaam on õiguslikult vale, sest kasutuskorra olemasolu

või puudumine ei ole kuidagi seotud ebaseaduslikult valdusse sisenemisega. Et aga K. Paalo

sellest lähtus, tähendab seda, et süüdistatav oli keelueksimuses KarS § 39 lg 1 tähenduses. See siiski

ei tähenda, et ta tegutses mittesüüliselt. Keelueksimus välistab süü vaid juhul, kui isikule ei saa

seda eksimust ette heita. K. Paalo oleks pidanud endale selgeks tegema, kas kasutuskorra

puudumine annab talle õiguse siseneda teise isiku valduses olevale territooriumile ilma valdaja

loata. Et selle selgekstegemine oli vajalik, oli või vähemalt oleks pidanud K. Paalole selge olema

tulenevalt J.P. selgest vastuseisust K. Paalo tallu minemisele (seda vastuseisu avaldas J.P. nii

oma sõnumites kui ka J.P. esindaja 19. jaanuari 2016 meilis). K. Paalo aga jättis niisuguses

4(15)

olukorras oma ebaõige juriidilise hinnangu üle kontrollimata. Selle mittetegemine on

süüdistatavale KarS § 39 lg 1 mõttes etteheidetav ja seetõttu ei vabasta keelueksimus K. Paalot

KarS § 266 lg 2 p 1 järgsest vastutusest.

(III) Õiguslik hinnang K. Paalo süüdistusele varguses

10. Talust ära võetud asjad kujutavad endast vallasasju. Vaidlus käib aga selle üle, kas need asjad olid

K. Paalo jaoks võõrad. Kindlasti on võõras asi, mis on kellegi teise kui teo toimepanija

ainuomandis. Teo toimepanija jaoks on võõras ka asi, mis on tema ja kellegi teise ühisomandis.

11. K. Paalo ära võetud asjad soetasid K. Paalo ja J.P. oma abielu ajal ühiselt, mistõttu muutusid nad

osaks abikaasade ühisvarast. Seega olid asjad vahetult pärast nende ostmist K. Paalo jaoks KarS

§ 199 mõttes võõrad, kuivõrd K. Paalo ei olnud nende ainuomanik ja asjad polnud ka

peremehetud. Otsustada tuleb aga seda, kas omandiõigus nende asjade üle muutus pärast nende

soetamist K. Paalo ja J.P. poolt ning enne nende endaga kaasa võtmist K. Paalo poolt. Kui see

oleks muutunud ja seda moel, et K. Paalo oleks saanud asjade ainuomanikuks, ei oleks asjad olnud

K. Paalo jaoks enam võõrad ehk tegemist ei oleks olnud kohase teoobjektiga. Asjade omandi

muutumise alusena tuleb analüüsida kahte kokkulepet: kõigepealt 31. augustil 2012 sõlmitud

lepingut ja teiseks 4. oktoobril 2015 sõlmitud kompromisslepingut. 31. augusti 2012. a kokkulepe

ei ole oluline. Isegi kui sellel juriidiline tähendus oli (mis aga ei ole kindel, sest perekonnaseaduse

§ 211 lg 1 ja §-de 37 ning 36 järgi lõpeb varaühisus üksnes väga piiratud alustel ja abikaasade

omavaheline kokkulepe nende aluste hulka ei kuulu) ja kui selle reguleerimisesemeks olid ka K.

Paalo poolt 20. aprillil 2016 ära võetud asjad, on K. Paalo ja J.P. sõlminud nende asjade omandi

osas hiljem uue lepingu. Hilisem leping käib aga varasemast lepingust üle, sest vastasel juhul ei

oleks hilisema lepingu sõlmimisel mitte mingisugust mõtet. 4. oktoobri 2015. a lepingust ilmneb,

et K. Paalo ja J.P. leppisid kokku, et asjad, mille K. Paalo 20. aprillil 2016 XX talust ära võttis,

kuuluvad J.P. le. Asjakohane on selle lepingu punkt ii: „Abielu lahutamise järgselt jagasid pooled

ühisvarast üksnes registrisse mittekantud vallasvara (ühises elukohas paiknenud tarbeesemed,

kodumasinad, mööbel jms) ning Kalev Paalo viis tema ainuomandisse läinud vallasvara XX

kinnistult ja hoonetest minema. Käesoleva hetke seisuga paikneb XX kinnistul ja selle hoones

veel üksnes järgmine Kalev Paalole kuuluv vara: voodi, madrats, lauaarvuti, riided ja isiklikud

tarbeesemed.“ Eeskätt viimase lause põhjal saab öelda, et isegi kui K. Paalo ja J.P. leppisid 31.

augustil 2012 kokku, et osa asju, mille K. Paalo 20. aprillil 2016 ära viis, saavad K. Paalo omaks

(ning isegi kui nad seda said), leppisid K. Paalo ja J.P. hiljem kokku, et asjassepuutuvate

esemete omanikuks saab J.P. : need asjad asusid XX talus ega olnud ei voodi, madrats,

lauaarvuti, riided ega K. Paalo isiklikud tarbeesemed. Jääb mõneti ebaselgeks, millal K. Paalo ja

J.P. niisuguse kokkuleppe sõlmisid. On võimalik, et see kokkulepe sõlmiti suuliselt juba enne

seda, kui nad kirjutasid alla kompromisslepingule (lepingu punktis ii märgitakse, et pooled

leppisid vallasvara jagamise kokku abielu järgselt). Hiljemalt aga leidis kokkuleppe sõlmimine

aset kompromisslepingut sõlmides. K. Paalo ja J.P. sõlmisid omandiõiguse tekkeks vajaliku

asjaõiguskokkuleppe AÕS § 92 tähenduses.

5(15)

12. 4. oktoobri 2015. a kokkulepet ei ole võimalik tõlgendada nii, nagu K. Paalo seda kohtuistungil

teha üritas. Nimelt selgitas K. Paalo, et vallasasjade jagamise kokkulepe hakkab kehtima vaid

juhul, kui on lahendatud ka kinnistut puudutavad vaidlused. Selline tõlgendus ei päde seetõttu, et

vallasasjad ei ole XX kinnistuga seotud: tegemist on erinevate objektidega, mistõttu ei saa leida,

et vallasasjade jagamise kokkulepe kehtib vaid juhul, kui kinnistu õnnestub ära jagada.

13. Ainuüksi asjaõiguskokkuleppest ei pruugi omandi tekkeks piisata. Nimelt näeb AÕS § 92 lg 1

ette, et vallasomandi tekkeks on vaja asja valdus omandajale üle anda. Siiski sätestab AÕS § 92

lg 2 sellest üldreeglist erandi: kui asi juba on omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks

üksnes võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. XX talus olnud

asjad olid J.P. valduses, kuivõrd J.P. l oli valdus talu üle: ehkki ta 2015. aasta sügisel seal talus ei

elanud, olid tal olemas talu võtmed ja tal oli võimalik talus käia. J.P. valdust ei väära ka see, et

valdus talu üle võis kompromisslepingu sõlmimise ajal olla ka K. Paalol. Seega olid asjad, mis K.

Paalo 20. aprillil 2016 XX talust ära võttis, J.P. ainuomandis ehk K. Paalo jaoks võõrad.

14. KarS § 199 lg 1 koosseisutegu on äravõtmine ehk võõra valduse murdmine ja uue valduse

kehtestamine. Valduse murdmine eeldab, et senine valdaja pole oma valduse kaotamisega nõus.

Seda J.P. ka ei olnud. Tema nõusolekut ei saa tuletada sellest, et J.P. kirjutas K. Paalole meili, et

viimane võib kõik asjad ära viia. Väljatrükist küll ei ilmne, millal J.P. selle kirja saatis, aga

kuivõrd K. Paalo on sama kirjavahetuse raames viidanud S.P. „mäele minekule“, pidi J.P.

viidatud kirja saatma kuid enne aprillisündmusi ehk ajal, mil S.P. elas veel XX talus. On küsitav,

kas kirjas öeldut saab pidada J.P. nõusolekuks K. Paalole oma asjadest loobumise kohta: esiteks

on aru saada, et öeldu oli kantud emotsioonidest, mistõttu on kaheldav, kas see väljendab J.P.

tegelikku tahet; teiseks oli kõigi asjade ära viimine seotud tingimusega, et K. Paalo lepib asjade

ära viimise aja J.P. ga kokku. Isegi kui J.P. nõusolekut viidatud meili põhjal jaatada, ei olnud see

aprilliks enam oluline. Kannatanu nõusolek saab mängida rolli vaid siis, kui see on olemas teo

toimepanemise ajal. 20. aprilliks 2016 oli aga J.P. väljendanud K. Paalole korduvalt arusaama, et

viimane ei tohi XX talus olevaid asju ära võtta. Seega oli selge, et teo toimepanemise ajal K.

Paalol J.P. nõusolekut asjade äravõtmise suhtes ei olnud.

15. Subjektiivse koosseisu tuvastamiseks tuleb mh lahendada küsimus, kas K. Paalol oli tahtlus selle

osas, et need asjad on tema jaoks võõrad. Termin „võõras“ viitab üheselt omandile. Omand on

juriidiline konstruktsioon. Subjektiivse koosseisu tasandil ei saa aga hinnata teo toimepanija

arusaamu juriidikast, vaid kontrollida tuleb pelgalt seda, kuidas toimija mõistis faktilisi asjaolusid.

See tähendab seda, et kui teo toimepanijal on tahtlus kõigi faktiliste asjaolude osas, mille põhjal

saab õiguslikult öelda, et asi ei olnud ei tema ainuomandis ega peremeheta, tuleb tema tahtlust

koosseisuelemendi „võõras“ osas jaatada. K. Paalo teadis seda, et ta kirjutas kompromisslepingule

alla. Samuti teadis ta, et selle lepingu allkirjastas J.P. . Ka oli K. Paalo teadlik selle

kompromisslepingu punkti ii sisust. Ühtlasi teadis K. Paalo asjaolusid, mille põhjal saab öelda, et

XX talus olnud asjad olid J.P. valduses. Niisiis kattis K. Paalo tahtlus KarS § 199 lg 1

koosseisuelemendi „võõras“. K. Paalol oli tahtlus murda J.P. valdus asjade üle ja kehtestada neile

omaenda valdus ehk süüdistatav võttis asjad ära tahtlikult. Lisaks sellele oli K. Paalol asjade

omastamise eesmärk, sest ta soovis nendega oma äranägemise järgi talitama hakata ja lähtus

6(15)

sellest, et J.P. neid enam kunagi tagasi ei saa. See eesmärk oli ebaseaduslik. Nimelt ei olnud K.

Paalol täitmisele pöörata võidavat nõuet J.P. asjade vastu, saati siis konkreetselt ära võetud asjade

suhtes. K. Paalo ka teadis faktilisi asjaolusid, mis annavad aluse sellise nõude olemasolu eitada –

subjektiivse koosseisu tasandil ei mängi rolli K. Paalo juriidiliselt väärad arusaamad.

16. Et K. Paalo tungis varguse toimepanemiseks XX sisse ja et ta oli sellest sisse tungimisest teadlik,

täitis K. Paalo ka KarS § 199 lg 2 p 8 koosseisu.

17. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas K. Paalo on teo toime panemises süüdi. Siingi tuleb kõne alla

vältimatus keelueksimuses tegutsemine KarS § 39 lg 1 tähenduses. Seoses keelueksimusega on

olulised kolm K. Paalo poolt kohtuistungil esitatud seisukohta. Kõigepealt tuleb viidata K. Paalo

selgitusele, et tema tõlgendas 31. augusti 2012 kokkulepet nii, et selle järgi on tema 20. aprillil

2016 kaasa võetud asjade omanik. Nimelt ütles K. Paalo 31. augusti 2012 kokkuleppe kohta, et

selles olev lause „[n]imetatud asjad lähevad J. omandusse Kalevi lahkumisel jäädavalt“,

tähendab seda, et J.P. saab ülesloetletud asjade omanikuks alles siis, kui K. Paalo ja J.P.

lahendavad kõik oma probleemid. Selline tõlgendus on läbinisti ebaloogiline ega ole tsiteeritud

lausest mitte kuidagi tuletatav. See tähendab KarS § 39 lg 1 kontekstis seda, et K. Paalo oleks

pidanud kindlasti mõnelt juriidiliselt pädevalt isikult uurima, kas tema tõlgendus on õige. Et ta

seda ei teinud, ei olnud keelueksimus tema jaoks vältimatu. K. Paalo viitas kohtuistungil ka sellele,

et ta tuletas oma omandiõiguse juriidiliselt vääral moel 4. oktoobri 2015 lepingust. Selline

tõlgendus oli lepingu tekstist tugevasti hälbiv ja oleks pidanud tingima selle, et K. Paalo

konsulteerib enne asjade äravõtmist oma tõlgenduse õigsuse üle mõne kompetentse juristiga. Et

süüdistatav jättis õigusasjatundjaga nõu pidamata, oli keelueksimus tema jaoks välditav. Viimaks

väitis K. Paalo, et oma õiguse asjad kaasa võtta tuletas ta veoauto kadumisega seotud menetluses

antud prokuratuuri seisukohtadest. Nimelt viitas K. Paalo sellele, et kuivõrd karistusõiguslikult ei

olnud lubamatu veoauto äraviimine J.P. poolt, ei saa temale ette heita ka asjade endaga võtmist

20. aprillil 2016. Tuleb möönda, et prokuratuuri seisukohtadest võib välja lugeda, justkui ei oleks

ühisomandis oleva asja varastamine ühe ühisomaniku jaoks võimalik. See seisukoht on väär, sest

ka ühisomandis olev asi on KarS § 199 tähenduses ühisomaniku jaoks võõras. Et prokuratuuris

töötavad professionaalsed juristid, võiks K. Paalo tuginemist nende juristide (prokuröride)

arusaamale pidada keelueksimuse vältimatust tingivaks asjaoluks – seda aga üksnes eeldusel, et

20. aprillil 2016 ära võetud asjade staatus oleks olnud samasugune veoautoga, mille J.P. ära viia

lasi. Nii see aga ei olnud. Esiteks viitab 4. oktoobri 2015 lepingu tekst neile asjadele, mis K.

Paalo 20. aprillil 2016 kaasa võttis, ei viita aga veoautole. Lepingu teksti põhjal sai küll leida, et

auto kuulus endiselt abikaasade ühisvarasse (seda ei jagatud), ei saanud aga teha järeldust,

justkui oleks ka K. Paalo poolt 20. aprillil 2016 kaasa võetud asjad jäänud abikaasade

ühisomandisse: nende asjade suhtes sai öelda, et need läksid J.P. ainuomandisse. Et need kaks

objekti (veoauto ja 20. aprillil 2016 K. Paalo poolt kaasa võetud asjad) olid lepingus reguleeritud

erineval moel, ei saanud K. Paalo asju ära viies tugineda prokuratuuri määrustes toodud veoauto

omandit puudutavatele seisukohtadele. Teiseks on väga oluline ka see, et prokuratuuri määrustes

ongi selgelt välja toodud, et veoauto omandistaatus on teistsugune kui lepingus viidatud

tarbeesemete, kodumasinate, mööbli jms staatus. Seetõttu oli ka veoauto kadumisega seotud

menetlusse puutuvalt piisavalt asjaolusid, mille põhjal saab öelda, et K. Paalo oleks pidanud mõne

7(15)

pädeva juristi käest otsesõnu küsima, kas kodumasinate ja muude asjade äraviimine on sarnaselt

auto äraviimisega mittekaristatav. Et ta seda ei teinud, oli keelueksimus tema jaoks välditav.

(IV) Menetluskulu

18. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja

kelle kanda need jäävad. Esiteks kujutab endast menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Selle peab kohus kindlaks määrama sõltumata kriminaalasja

lõpptulemusest. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt kulus kaitsjal õigusteenuse osutamisele

kokku 12 tundi. Õigusteenuse tunnihinnaks oli 9 tunni puhul 100 eurot ja 3 tunni puhul 110 eurot,

millele lisandus käibemaks (kokku olid kulud 1476 eurot). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

korduvalt leidnud, et kaitsjatasu mõistlikkust arvestades tuleb võtta arvesse asja keerukust, mahtu

ja kaitsja esitatud väidete põhjendatust. Kaitseväidete põhjendatuse osas tuleb võtta arvesse seda,

et kohus mõistis K. Paalo täielikult süüdi; teisalt aga tugines kohus K. Paalole karistust mõistes

K. Paalo süüd vähendavatele asjaoludele, millele viitas osaliselt ka kaitsja. Asja maht oli väike.

Tõenduslikult oli asi lihtne, ent juriidiliselt ei olnud omandiõigust ja keelueksimust puutuvad

küsimused mitte kõige kergemat laadi. Seetõttu tuleb lugeda K. Paalo huvide kaitsmisel

põhjendatuks õigusabi osutamist 6 tunni ulatuses ehk 738 euro eest (sh käibemaks). See summa

tuleb KrMS § 180 lg‑st 1 tulenevalt jätta K. Paalo kanda.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

19. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Paalo kaitsja vandeadvokaat A. Vilt, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub mõista K. Paalo talle esitatud süüdistuses õigeks.

Ühtlasi palub kaitsja lugeda menetluskulu hulka K. Paalo poolt OÜ-le Advokaadibüroole LMP

17 tunni õigusteenuse eest makstud tasu summas 2076 eurot ja mõista see summa riigilt

süüdistatava kasuks välja.

20. Kaitsja leiab, et vaatamata põhjalikule õiguslikule analüüsile, ei nähtu maakohtu otsuse põhiosast,

kas ja milliseid kohtus uuritud tõendeid kohus on analüüsinud ning millise tõendiga millise asjaolu

tõendatuks lugenud. Kohtuotsuses puuduvad viited kohtulikul uurimisel kohtule esitatud

tõenditele ning kohtu poolt nendele antud hinnang. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu

siseveendumuse kujunemise jälgitav, sest otsusest ei nähtu, millised asjaolud kohtuliku arutamise

tulemusena tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti.

21. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et K. Paalo oli valdusest XX talule loobunud ega olnud

enam XX talu valdaja. Maakohus jättis piisava tähelepanuta Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2015. a

määrusega kinnitatud K. Paalo ja J.P. kompromisslepingu. Nii kohus kui ka prokuratuur on

keskendunud kompromisslepingu üksikutele punktidele, jättes analüüsimata kompromisslepingu

mõtte tervikuna. Kohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatava ja kannatanu näol on tegemist

endiste abikaasadega, kes mõlemad on panustanud ühisvarasse ning kelle ühisvaraga seonduvad

8(15)

vaidlused jätkuvad. Seega pole võimalik tõmmata selgeid piire valduse ja võõra vallasasja

teemadel. Kohtu kinnitatud kompromisslepingu punktidest 1.1.3–1.1.5 järeldub, et kaasomandi

tekke ning valdamise ja kasutamise korra kindlaksmääramise eelduseks oli kinnistu jagamine

detailplaneeringu alusel. Kehtestatav detailplaneering (sel hetkel menetlus pooleli) pidi andma

võimaluse kinnistu jagamiseks kuueks kinnistuks. Seejärel oleks tekkinud kaasomand, mis oleks

lõpetatud vastavalt kompromissi punktile 1.1.9. Paraku jätkusid detailplaneeringu kehtestamisega

seotud erimeelsused ja vaidlused ka pärast kompromisslepingu sõlmimist ja kohtumääruse

koostamist, mistõttu on jäi kinnistu jätkuvalt ühisomandisse. Tegelikkuses pole praeguseni

saavutatud olukorda, mida saaks nimetada kompromisslepingu nõuetekohaseks täitmiseks. J.P.

ja

K. Paalo

erimeelsuste

lahendamine

jätkub

J.P.

algatatud

hagimenetluses.

Kompromisslepinguga lepiti kokku kuidas hakkab kinnistu jagamine välja nägema pärast vajalike

toimingute tegemist, s.t protsess detailplaneeringu kehtestamisest kuni kaasomandi lõpetamise ja

kinnistusraamatusse kannete tegemiseni. Süüdistuses toodud ajal vaidlused ja lahkhelid XX

kinnistu detailplaneeringu ja ühisvara jagamise üle jätkusid. Süüdistuses toodud ajal kuulus XX

kinnisasi J.P. ja K. Paalo ühisomandisse, sest täitmata oli kompromisslepingu toimimise peamine

eeldus – XX kinnistu jagamine. Seetõttu ei ole K. Paalo täitnud KarS § 266 lg lg 2 p 1 objektiivset

ega subjektiivset koosseisu. Nii J.P. l kui ka K. Paalol oli õiguspärane valdus XX kinnistu üle,

mõlemal oli õigus seda kasutada. K. Paalol oli õigus siseneda tema ühisomandis olevasse majja,

mida sel hetkel keegi elamiseks ei kasutanud. Seega ei saa K. Paalot süüdistada sissetungis KarS

§ 266 ega § 199 lg 2 p 8 mõttes.

22. Vaidlustades K. Paalo süüditunnistamist varguses, märgib kaitsja, et tema hinnangul ei olnud

äraviidud asjade näol tegemist K. Paalo jaoks võõraste asjadega. K. Paalo on korduvalt selgitanud,

et kuivõrd kompromisslepingu ja sellele järgnenud kohtumäärusega ei õnnestunud täita peamist

eesmärki – s.o kinnistut jagada – siis pidas ta kompromisslepingut tervikuna nurjunuks ja

mittetoimivaks. Sellist arusaama kinnistas ka veoauto äraviimisega seotud intsident 2015. a

sügisel, s.o enne K. Paalo poolt asjade äraviimist. Kuivõrd erimeelsused kinnistu kasutamise ja

asjade osas jätkusid, siis teatas K. Paalo J.P. le ette, et ta tuleb enda asjadele järele. K. Paalo ei

olnud teadlik J.P. poolt maja luku vahetamisest. J.P. vahetas majal luku, jättes võtme K. Paalole

andmata. J.P. hinnangul ei olnud mitte kõik äraviidud asjad tema omad, mistõttu ei saa rääkida

selgusest vallasasjade jagamisel. Millegagi ei ole tõendatud K. Paalo tahtlus võõra vallasasja

ebaseaduslikuks omastamiseks. Süüdistatav ja kannatanu olid jätkuvalt eri meelt vallasasjade

kuuluvuse osas. K. Paalo lähtus oma tegevuses veoautoga toimunust ja aastal 2012 sõlmitud

kokkuleppest. Lisaks teatas ta kirjavahetuses kannatanuga, et viib ära poja kasutuses olnud asju

ning soovib asjade äraviimisega teha tasaarveldust veoautoga.

23. Kohtuotsusest ei nähtu konkreetseid põhjendusi, millele tuginevalt pidas kohus vajalikuks

vähendada K. Paalo õigusabikulusid. Kohtu poolt menetluskulu hulka arvatud summa ei kata

täielikult isegi kohtuistungi aega (eelistung, kohtuistung, otsuse kuulutamine). Kaitsja on taotluses

toonud välja konkreetsed toimingud. Kohtuotsusest ei nähtu, et tegemist oleks ebavajalike

toimingutega. Enamus tasust on arvestatud lepingulise tasu minimaalses tunnihinnas ning

minimaalses mahus.

9(15)

Prokuratuuri apellatsioonivastus

24. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonivastuses leitakse, et apelleeritud kohtuotsus on jälgitav, põhjalik ja seaduslik.

Eksitav on apellandi väide, et kohtulahendis ei ole kirjas, millistele tõenditele kohus on tuginenud.

Kõiki kohtule esitatud kirjalikke tõendeid kohtulahendis tõepoolest ei kajastata, kuid ei ole olnud

ka vaidlust selles, et K. Paalo sisenes võtit omamata elamusse ja et süüdistuses märgitud esemed

viis J.P. elukohast ära K. Paalo ning et need asusid pärast seda K. Paalo elukohas (sündmuskoha

vaatlusprotokoll, läbiotsimisprotokoll ja asitõendite vaatlusprotokoll). Põhiliseks vaidluse sisuks

oli K. Paalo ja J.P. kompromisslepingu mõistmine. Seda tõendit on kohtulahendis ka käsitletud

ja hinnang antud. Samuti on kohtulahendis antud hinnang J.P. ja K. Paalo meilivahetusele, millest

ilmneb J.P. selge seisukoht keelata K. Paalol elamusse sisenemine.

Kannatanu apellatsioonivastus

25. Kannatanu palub jätta maakohtu otsuse muutmata.

26. Apellatsioonivastuses leitakse, et maakohus käsitles otsuses kõiki vajalikke asjaolusid ning neid

puudutavaid tõendeid, millele otsus on rajatud. Ei ole arusaadav, milliste tõendite analüüsimata

jätmine tõi kaitsja arvates kaasa kohtuotsuse ebaõigsuse.

27. Kompromisslepingu punkte, mida kaitsja analüüsib, ei ole võimalik mõista ilma kompromissi

teiste punktideta. Kaitsja väidab, et K. Paalol puudus kohustus valdus vabastada. Selline väide ei

vasta kompromissi sisule ega mõttele. Pooled leppisid kompromissis kokku, et K. Paalol on

kohustus vabastada XX kinnistul paiknevate hoonete valdus ja anda valdus J.P. le üle hiljemalt

1. oktoobril 2015. Valduse üleandmisega viivitamise korral kohustus K. Paalo tasuma J.P. le

leppetrahvi summas 200 eurot päevas iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest. K.

Paalo see kohustus ei sõltunud mitte mingil moel detailplaneeringu kehtestamisest ega muudest

kaitsja apellatsioonis märgitud asjaoludest.

28. Sõltumata ühisomandi olemasolust, ei olnud K. Paalol õigust siseneda XX kinnistul olevasse

hoonesse. Vastupidine seisukoht tähendaks seda, et iga üürileandja saaks sisse tungida oma

üürniku valduses olevasse korterisse.

29. Väide, et K. Paalo ei pidanud aru saama kompromisslepingu kehtivusest, jääb arusaamatuks. K.

Paalole oli väga hästi teada, et kompromissleping oli jõustunud. Samuti oli K. Paalole teada

kompromissi sisu. K. Paalol puudus õigus siseneda kannatanu majja ja see oli temale teada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10(15)

30. Kolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks

alust ei ole. Maakohus on veenvalt ja materiaalõiguslikult veatult ära näidanud, et K. Paalo pani

19. aprillil 2016 toime omavolilise sissetungi elamiseks kasutatavasse ruumi ja 20. aprillil 2016

sissetungimisega varguse. Samuti on kohus mõlema kuriteo puhul kummutanud kaitseversiooni,

süüdistatava vältimatust keelueksimusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi

põhjendustega, mis puudutavad süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist, ning jätab need

KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle kordamata. Vastuseks apellandi väidetele märgib kolleegium

järgmist.

I

31. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust, et maakohtu otsusest ei nähtu, millised asjaolud

kohtuliku arutamise tulemusena tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures

tugineti. Faktilised asjaolud, mille maakohus tuvastas on väga arusaadavalt välja toodud

vaidlustatud kohtuotsuse punktis 7. Tõendid, millele maakohus neid asjaolusid tuvastades tugines,

kajastuvad otsuse punktis 8. Viimati viidatud punktis pole maakohus tõepoolest ümber jutustanud

tõendite sisu. See on aga vaidlustatud kohtuotsuse voorus, mitte puudus. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt

pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu

veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tõendite

refereerimine kohtuotsuses ei ole käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p-d 8.1–8.2 ja 18.

juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.3) Arvestades seda, et käesolevas asjas vastuolusid

erinevate tõendite sisu vahel praktiliselt ei ole ja kohtumenetluse pooled vaidlevad

õigusküsimustes, mitte süüdistuses kajastuvate faktide üle, käsitles maakohus otsuse aluseks

olevat tõenduslikku baasi kohase lühidusega.

32. Sõltumata eeltoodust märgib ringkonnakohus veel järgmist. Heites maakohtule ette tõendite

analüüsi ebapiisavust, ei too kaitsja apellatsioonis välja ühtegi tõendamiseseme asjaolu, mida

tuvastades või tuvastamata jättes kohus kaitsja arvates eksis. Apellant ei vaidlusta ühtegi

maakohtu otsuse punktis 7 sedastatud fakti, vaid peaasjalikult tõlgendust, mille kohus andis J.P.

ja K. Paalo kompromisslepingu sisule. Seega ei ole kaebusest võimalik aru saada, mil moel

apellatsioonis väidetud viga võis kaitsja arvates mõjutada kohtu järeldusi tõenduslikes küsimustes.

Seetõttu peab kolleegium apellatsiooni punktis 3.1 tehtud kriitikat maakohtu otsuse aadressil

ainetuks.

II

33. Apellant peab ebaõigeks maakohtu järeldust, et K. Paalo ei olnud aprillis 2016 enam XX talu

(elumaja) valdaja KarS § 266 mõttes. Kaitsja arvates tõlgendas maakohus valesti J.P. ja

K. Paalo kompromissi, mis kinnitati Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2015. a määrusega. Nimelt leiab

kaitsja, et kuna süüdistuses märgitud ajaks polnud kehtestatud detailplaneeringut, mis oli

kompromisslepingus ette nähtud kinnisasja jagamise ja kasutuskorra kehtestamise eeldus, oli XX

11(15)

kinnisasjal asuv elumaja jätkuvalt J.P. ja K. Paalo ühisomandis ning õiguspärases valduses ja K.

Paalol oli õigus seda kasutada (vt lähemalt käesoleva otsuse punkt 21).

34. Apellandil on õigus selles, et süüdistuses märgitud ajal aprillis 2016 oli XX kinnisasi – ja seega

ka selle oluliseks osaks olev elumaja, kuhu K. Paalo sisenes, – K. Paalo ja J.P. ühisomandis. KarS

§ 266 lg 1 p 2 (ega KarS § 199 lg 2 p 8) kohaldamise seisukohalt pole kõnealusel asjaolul aga

tähtsust. KarS §-s 266 sätestatud süüteokoosseisu täidetuse aspektist on oluline asja valdaja, mitte

omaniku tahe (välja arvatud muidugi juhul, kui omanik ise on ka valdaja). KarS § 266 lg 2 p 1

järgi võib vastutada ka eluruumi (kinnisasja) omanik, kes samal ajal ei ole eluruumi (otsene)

valdaja – näiteks kui eluruumi omanik tungib üürile antud eluruumi üürniku tahte vastaselt, paneb

ta toime omavolilise sissetungi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-23-11, p-d 10–12). Riigikohus on asunud seisukohale, et valdajana KarS § 266 mõttes

tuleb vaadelda eeskätt isikut, kes teostab hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala üle tegelikku

võimu ja kes samas soovib seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov. Seejuures erinevalt

tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma KarS §-s 266 sätestatud valdaja mõiste AÕS § 33 lg-s 2

nimetatud kaudset valdajat. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr

3-1-1-40-12, p 9) KarS § 266 kaitseb sarnaselt AÕS §-dele 44 ja 45 hoone, ruumi, sõiduki või

piirdega ala otsest valdajat ka kaudse valdaja (sh asja omaniku) poolt toime pandud valduse

rikkumiste eest. Nii tagab seadusandja karistusõiguslike abinõudega valduse kaitse ja väldib

tõeliste või oletatavate õiguste maksmapanekut omakohtu korras. (Riigikohtu otsus asjas nr

3-1-1-40-12, p 10)

35. Erinevalt kaitsjast nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et XX kinnisasjal asuvate

hoonete (sh elumaja) valdaja oli süüdistuses märgitud ajal üksnes J.P. , mitte aga K. Paalo.

Asjaolu, et K. Paalo oli XX kinnisasja – ja seega ka selle oluliseks osaks oleva elumaja –

ühisomanik, ei tähenda, et ta oli ka taluhoone valdaja. J.P. ja K. Paalo vahel sõlmitud kompromissi

kinnitanud kohtumääruse punktid 1.1.3–1.1.5, millele apellant tugineb, käsitlevad seda, kellele

millises osas hakkab pärast XX kinnisasja jagamist kuuluma üks sellest kinnisasjast jagamise teel

tekkiv kinnisasi ja milline saab olema selle kinnisasja kasutuskord (selle kohaselt pidid XX

kinnisasjal asuvad hooned olema J.P. ainukasutuses). Kõnealused punktid ei reguleeri aga seda,

kellel on õigus kasutada ja vallata XX kinnisasjal asuvaid hooneid enne kinnisasja jagamist.

Märgitust ei saa aga apellandi kombel järeldada, et enne XX kinnisasja jagamist olid sellel asuvad

hooned J.P. ja K. Paalo kaasvalduses ja K. Paalo oli kohustatud hoonete valduse J.P. le üle andma

alles pärast kinnisasja jagamist. Nimelt näeb Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2015. a määruse punkt

1.1.6 (kompromisslepingu punkt 2.6) ette järgmist: „Kalev Paalol on kohustus vabastada XX

kinnistul paiknevate hoonete valdus ja anda valdus J.P. üle hiljemalt 01.10.2015. a. Valduse

üleandmisega viivitamise korral on Kalev Paalo kohustatud tasuma J.P. leppetrahvi summas 200

€ päevas iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest.“ (KoTo, tl 28 ja 34) Osundatud

punktist

nähtub

ühemõtteliselt,

et

K. Paalo oli kohustatud andma XX kinnisasjal paiknevate hoonete ainuvalduse J.P. le üle juba

enne kinnisasja jagamist ja ühisomandi lõpetamist. Kompromisslepingu kõnealuses punktis ei

seata K. Paalo kohustust hoonete valdus üle anda sõltuvusse kinnisasja jagamisest ja ühisomandi

lõppemisest, vaid valduse üleandmiseks määratakse kindel kuupäev – 1. oktoober 2015. Pärast

12(15)

seda pidi kohustuse rikkumise korral rakenduma leppetrahv. Arvestades asjaolu, et K. Paalo

allkirjastas kompromisslepingu 28. septembril 2015 (KoTo, tl 30) ja J.P. 4. oktoobril 2015 (KoTo,

tl 32), ei saanud pooled lepingut sõlmides mitte kuidagi võimalikuks pidada, et 1. oktoobriks

2015 on XX kinnisasi jagatud ja ühisomand lõppenud. Järelikult ei saanud poolte tahe olla

suunatud sellele, et hoonete ainuvalduse üleandmine J.P. le on sõltuvuses kinnisasja jagamisest.

Lisaks räägib apellandi tõlgenduse vastu seegi, et kui kompromisslepingu pooled soovinuksid

anda XX kinnisasjal asuvad hooned J.P. ainukasutusse ja -valdusse alles pärast kinnisasja

jagamist, puudunuks lepingu punktil 2.6 (kohtumääruse punktil 1.1.6) igasugune mõte. Hoonete

jäämine J.P. ainukasutusse pärast kinnisasja jagamist oli juba ette nähtud kompromissi punktides

2.4 ja 2.5 (kohtumääruse punktid 1.1.4–1.1.5). Järelikult sai kompromisslepingu punkti 2.6

(kohtumääruse punkti 1.1.6) mõte seisneda üksnes selles, et näha ette K. Paalo kohustus anda

hoonete ainuvaldus J.P. le üle juba enne kinnisasja jagamist ja ühisomandi lõppemist.

Kokkuvõttes ei ole kompromissi tervikuna lugedes võimalik jõuda kaitsja pakutud tõlgenduseni,

et K. Paalo kohustus hoonete valdus J.P. le üle anda oli tingimuslik ja tekkinuks alles pärast

kinnisasja jagamist ning selle eelduseks oleva detailplaneeringu kehtestamist.

36. Maakohus tuvastas – ja kaitsja seda ka ei vaidlusta –, et millalgi kompromisslepingu sõlmimise ja

kohtumääruse tegemise paiku kolis K. Paalo lõplikult XX talust välja. 2015/2016. aasta talvel

kolis XX talust välja ka S.P. . Alates sellest ajast keegi regulaarselt talus ei elanud, J.P. on aga

talu eest pidevalt hoolitsenud ja ajuti seal ka ühe öö kaupa ööbinud. 23. jaanuaril 2016 vahetas

J.P. XX talu välisukse luku, et takistada K. Paalol tallu sisenemist. (Vt käesoleva otsuse punkt

5.)

37. Kolleegium nõustub maakohtu õigusliku hinnanguga, et eeltoodud asjaoludel lõppes K. Paalo

valdus XX kinnisasjal olevatele hoonetele tema talust väljakolimisega 2015. aasta septembri

lõpus või oktoobri alguses ja et süüdistuses märgitud ajal oli XX kinnisasjal asuvate hoonete

ainuvaldaja J.P. (vt käesoleva otsuse punkt 7). Järelikult oli üksnes J.P. – mitte aga K. Paalo –

see isik, kes oli süüdistuses märgitud ajal XX kinnisasjal asuvate hoonete valdaja KarS § 266

mõttes ja kelle tahte vastane tungimine nendesse hoonetesse vastas omavolilise sissetungi

objektiivsele koosseisule.

38. Maakohus tuvastas, et K. Paalo tungis XX kinnisasjal olevasse elumajja J.P. tahte vastaselt,

teades seda ka ise. Selles osas pole kaitsja maakohtu järeldusi vaidlustanud. Väärib märkimist, et

22. novembril 2015 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale

esitatud kaebuses on K. Paalo kinnitanud, et kompromisslepingu eesmärgiks oli eelkõige poolte

soov määrata kindlaks, milline kinnistuosa jääb kummagi poole kasutusse, „sõltumata

detailplaneeringu õnnestumisest“ (KoTo, tl 119). See kinnitab täiendavalt maakohtu järeldust, et

K. Paalo ei olnud XX kinnistul asuvasse elumajja sisenedes sellise käitumise lubamatuse osas

vältimatus keelueksimuses.

III

13(15)

39. Vaidlustades K. Paalo süüditunnistamist varguses, leiab apellant, et süüdistuses märgitud

vallasasjad ei olnud K. Paalo jaoks võõrad. Seda põhjusel, et kuna kompromisslepinguga ei

õnnestunud täita selle peamist eesmärki (kinnisasja jagada), siis pidas K. Paalo

kompromisslepingut tervikuna nurjunuks.

40. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Maakohus on õiguslikult veatult tuvastanud, et süüdistuses

loetletud vallasasjad olid varguse toimepanemise ajal K. Paalo jaoks võõrad, kuna need olid J.P.

ainuomandis (vt käesoleva otsuse punkt 11–13), samuti polnud K. Paalo asjade kuuluvuse

küsimuses vältimatus keelueksimuses (vt käesoleva otsuse punkt 17). Muu hulgas lükkas kohus

ümber apellandi argumendi, nagu võinuksid XX kinnisasja jagamisega seotud vaidlused mõjutada

süüdistuses märgitud vallasasjade kuuluvust või anda süüdistatavale aluse tugineda vallasasjade

kuuluvuse küsimuses vältimatule keelueksimusele.

41. Ringkonnakohus jagab maakohtu arvamust, et 4. oktoobri 2015. a kompromisslepingu

(preambuli) punktis ii kajastatud kokkulepet registrisse kandmata vallasvara jagamise kohta ei ole

võimalik tõlgendada nii, et selle kehtivus oleneb XX kinnisasja jagamisest. Lisaks maakohtu

otsuses märgitule, osutab kolleegium järgnevale. Kompromissi punkti ii paigutus ja sõnastus

(KoTo, tl 27, vt ka käesoleva otsuse punkt 11) kinnitavad üheselt, et see kajastab poolte vahel juba

varem (täpsustamata ajal) sõlmitud ja ellu viidud kokkulepet, mitte alles 4. oktoobril 2015

kompromissi osana saavutatud kokkulepet. Punktis ii räägitakse vallasasjade jagamisest mineviku

vormis kui juba aset leidnud sündmusest kõrvuti sellega, et J.P. ja K. Paalo abielu lahutati 19.

juunil 2014; et Tartu Maakohtu menetluses on J.P. hagi K. Paalo vastu ja et pooled on pidanud

kompromissläbirääkimisi. Ringkonnakohtu jaoks on ilmne, et pooled ei lugenud punkti ii

kompromisslepingu osaks (tingimuseks), vaid see üksnes fikseeris varasema kokkuleppe

olemasolu ja selle täitmise seisu. See nähtub selgelt nii lepingu sõnastusest (alles punktidele i–iv

järgneb tekst „[…] sõlmisid käesoleva kompromisslepingu […] alljärgnevas: […]“ ja araabia

numbritega tähistatud lepingutingimused) kui ka sellest, et punkti ii sisu ei kajastu kohtumääruses,

millega kompromiss kinnitati (KoTo, tl 33 jj). Kuna punktis ii kirjeldatud vallasasjade jagamise

kokkulepe, polnud 4. oktoobri 2015. a kompromisslepingu osa (tingimus), vaid kompromissi

sõlmimise ajaks juba sündinud fakt, ei saanud selle varasema kokkuleppe kehtivus oleneda 4.

oktoobri 2015. a kompromisslepingu täitmisest. Ühtlasi ei nähtu kompromisslepingu tekstist

alust lepingu preambuli punktis ii kirjeldatud varasema kokkuleppe muutmiseks juhul, kui

kompromissleping ise jääb täitmata ja selle eesmärk saavutamata. Seega on põhjendamatu

apellandi väide, nagu mõjutanuks kompromisslepingus ette nähtud XX kinnisasja jagamise

ebaõnnestumine süüdistuses varguse objektina nimetatud vallasasjade kuuluvust ehk teisisõnu

nende lugemist K. Paalo jaoks KarS § 199 mõttes võõrasteks.

42. Maakohus on veenvalt kummutanud ka apellatsioonis korratud kaitseväite, et K. Paalo viis asjad

ära J.P. nõusolekul (vt käesoleva otsuse punkt 14). Sellise nõusoleku puudumist kinnitab mh

väljatrükk 19. aprillil 2016 toimunud K. Paalo ja J.P. e-kirjavahetusest (KoTo, tl 74–75).

IV

14(15)

43. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 28. detsembri 2017. a otsuse muutmata ja K. Paalo kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

44. Erinevalt apellandi taotletust, ei mõista ringkonnakohus K. Paalot talle esitatud süüdistuses õigeks

(isegi mitte osaliselt). Järelikult pole kolleegiumil ka alust muuta maakohtu otsustust, millega jäeti

K. Paalo poolt valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 1) KrMS §

180 lg 1 alusel täies ulatuses K. Paalo enda kanda, s.t K. Paalole hüvitamata. Seetõttu ei pea

ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellandi väidet, et maakohus luges osa K. Paalo poolt

valitud kaitsjale makstud tasust põhjendamatult mõistlikku kaitsjatasu ületavaks ja jättis selle

seetõttu vääralt menetluskulu hulka arvamata. K. Paalo poolt esimese astme kohtu menetluses ja

kohtueelses menetluses valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse hindamine aktualiseerunuks

praeguses apellatsioonimenetluses juhul, kui K. Paalo olnuks võimalik (täielikult või osaliselt)

õigeks mõista, mis tähendanuks, et valitud kaitsjale makstud mõistlik tasu tulnuks talle (täielikult

või osaliselt) hüvitada. Kuna see aga nii ei ole, ei hinda kolleegium ka K. Paalo poolt varasemates

menetlusstaadiumides valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust.

45. Apellatsioonimenetluse kulu – K. Paalo poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 600 eurot –

jääb KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatava kanda.

V

46. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire väljendab kolleegium nõustumist maakohtu istungil

kohtuvaidluses esitatud prokuröri seisukohaga, mille kohaselt puudub käesolevas asjas

menetletavate tegude puhul avalik menetlushuvi ja olnuks põhjendatud kriminaalmenetlus

KrMS § 202 alusel lõpetada. K. Paalo enda nõusoleku puudumise tõttu polnud aga võimalik nii

toimida. (KoTo, tl 141 pöördel)

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)