2-16-15326/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. märts 2018. a

Tsiviilasja number

2-16-15326

Tsiviilasi

Luminor Liising AS (endine AS Nordea Finance Estonia)

hagi Osaühing KLM BUILER (kustutatud), osaühing

LÕUNAPIIM ja Meelis Mõttuse vastu liisingulepingust

tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

10 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. septembri 2017. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Luminor Liising AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

6. veebruar 2018. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Luminor Liising AS (endine AS Nordea

Finance Estonia, registrikood 10237140), esindaja Cärolin

Olluk

Vastustajad:

(kostja II): osaühing LÕUNAPIIM (registrikood 11415595)

(kostja III): Meelis Mõttus (isikukood XXX),

Kostjate II ja III esindaja vandeadvokaat Karin Antsov

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Luminor

Liising

AS

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 11. septembri 2017 otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud Luminor Liising

AS kanda.

4. Rahuldada

osaühing

LÕUNAPIIM

avaldus

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ringkonnakohtus. Mõista Luminor Liising AS-lt osaühing

LÕUNAPIIM kasuks välja menetluskuluna õigusabikulu

495 eurot (ilma käibemaksuta).

5. Rahuldada Meelis Mõttuse avaldus menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ringkonnakohtus.

Mõista Luminor Liising AS-lt Meelis Mõttuse kasuks

välja menetluskuluna õigusabikulu 594 eurot (koos

käibemaksuga).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Luminor Liising AS (endine AS Nordea Finance Estonia, hageja) esitas 11. oktoobril 2016

hagi KLM Builer OÜ (kustutatud, kostja I), osaühing Lõunapiim (kostja II) ja Meelis Mõttuse

(kostja III) vastu põhivõlgnevuse 9004 euro 68 sendi ja viivise 955 euro 32 sendi, kokku

10 000 euro, väljamõistmiseks. Hageja palus kostjatelt välja mõista menetluskuludena

riigilõiv 550 eurot ja õigusabikulud 180 eurot, millele lisandub viivis alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

2. Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10194 nimetati kostja I

ajutiseks pankrotihalduriks E. Vallandi ja 14. märtsi 2017 määrusega kuulutati välja kostja I

pankrot. Tartu Maakohtu 25. aprilli 2017 määrusega käesolevas tsiviilasjas jättis maakohus

kostja I vastu esitatud hagi läbi vaatamata ja jätkas menetlust kostja II ja kostja III osas.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja I ja traktori müüja kapitalirendi

liisingulepingu nr 201110395 ratastraktori John Deere 7530 müügi osas. Lepingu lisaks oleva

maksegraafiku täitmisel oleks viimane 60. makse olnud summas 30 649 eurot 62 senti ja

jääkmaksumuseks 0 eurot.

Kostjatega II ja III sõlmiti käenduslepingud, mille kohaselt vastutasid kostjad II ja III

solidaarselt kostjaga I lepingust tulenevate kõikide kohustuste täitmise eest täies ulatuses.

Kostjaga II sõlmitud käenduslepingus vastutuse maksimumsummas kokku ei lepitud, kostja

III vastutas maksimaalselt 153 462 euro ulatuses.

Hageja sõlmis Mecro AS-iga, kes on Stokker Agri OÜ ainuosanik, tagasiostulepingu

kindlustamaks liisingulepingu mittetäitmisel võimaluse müüa lepinguese tagasi Mecro AS-ile.

Kostja I oli mitme aasta vältel olnud maksetega viivituses, tasudes viimati arved täielikult

12. detsembril 2014. Viimase 3. veebruaril 2016 esitatud arve kohaselt tuli kostjal I tasuda

2084 eurot 28 senti ja võlgnevuses olev summa 13 204 eurot 14 senti, kokku 15 288 eurot 42

senti. Kostja I (kustutatud) ei täitnud lepingujärgseid kohustusi. Hageja ütles 26. veebruaril

2016 lepingu üles. Kuna kostja I vara ei tagastanud, kasutas hageja OÜ Credit Expert abi ja

valdus traktori üle taastati 11. märtsil 2016. Vara tagastamisega kaasnesid kulud summas 478

eurot 80 senti. Vara tagasisaamise järel koostatud hindamisakti järgi oli ratastraktori

turuhinnaks 38 000 eurot. Traktor müüdi 28. aprillil 2016 hinnaga 39 000 eurot.

Lepingu p 6.7 kohaselt kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud

hind on väiksem kui lepingujärgne võlgnevus, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis

kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe, ehk müügikahju. Viidatud lepingu tingimus

ei ole tühine, sest arvestada tuleb vara võõrandamisel saadud hinna ja vara turuväärtuse

vahelist erinevust.

Hageja nõuab nii lepingu ülesütlemisega seotud kulude kui ka lepinguliste maksete

võlgnevuse tasumist. Ratastraktori jääkmaksumus oli 26. veebruari 2016 lepingu ülesütlemise

hetkel 29 612 eurot 78 senti, traktor müüdi hinnaga 39 000 eurot ja saadi müügikasum 9387

eurot 22 senti. Lisakuluna on käsitletavad kaskokindlustuse kulu 18 eurot 1 sent perioodil

31. märts 2016 kuni 14. aprill 2016 ja igakuine kaskokindlustuse kulu 36 eurot 4 senti. Eseme

müümisel tekkis hagejal müügikulu summas 2606 eurot 67 senti. Credit Expert OÜ esitatud

arve nr 04209 kirjelduses on ära näidatud kulud kahe sõiduki veo eest, sest hageja ütles üles

kaks kostjaga I sõlmitud lepingut.

Võlgnevusest s.o 18 391 eurost 90 sendist tuleb maha lahutada müügikasum 9387 eurot 22

senti. Kostjate võlgnevus hageja ees on 9004 eurot 68 senti. Lepingu kohaselt on viivis

lepingulise kohustuse täitmisega viivitamise eest 91,25% aastas. Hageja arvestab viivist

nõudekirjas maksetähtaja järgnevast päevast v.a tasumata lepingumaksete korral, kus viivist

arvutatakse alates lepingu ülesütlemise teates määratletud tähtaja järgnevast päevast. Hagi

esitamise seisuga on viivis 3763 eurot 96 senti. Hageja nõuab viivist 955 eurot 32 senti.

Hageja on võlgnikult võla sissenõudmise andnud üle Intrum Justitia AS-ile, millega kaasneb

sissenõudmise kulu 40 eurot.

Ratastraktori turuhinna kujunemise aluseks ei saa olla teised sarnased traktorid, vaid arvestada

tuleb vara tegelikku seisukorda. Tegelik müügihind kujuneb müüja ja ostja vahelistest

läbirääkimistest, traktor pannakse alati müüki kõrgema hinnaga. Traktori müügihind on

kajastatud vara hindamisaktis, kus on kirjas ratastraktori müügihinda mõjutavaid puudused.

Aku ostmist kinnitab hagi lisas 10 olev Stokker Agri OÜ arve. Stokker Agri OÜ varuosade ja

tööde pakkumise kohaselt oleks ratastraktori remonditööde maksumus 10 % allahindlusega

olnud ilma käibemaksuta 9269 eurot 64 senti, koos käibemaksuga 11 123 eurot 57 senti.

Mascus Eesti müügiportaalis on sama väljalaskeaasta traktorite hind 53 900 kuni 70 028

eurot. Hindamisakt on koostatud koheselt peale traktori valduse taastamist 11. märtsil 2016.

Traktori väärtust hinnati valduse taastamise järel, mitte müügihinna põhjal. Ratastraktor oli

müügis Stokker Agri OÜ käes. Tagastatud liisinguesemete müümisel on tavapärane praktika,

et kui vahendaja leiab ostja, siis vormistatakse ostjaks vahendusfirma. Toiming oli vajalik, et

hageja ei vastutaks uue omaniku ees vaid vastutab vara müüja.

Kostja I sai mõjutada müügiprotsessi. Hageja saatis 22. märtsil 2016 teate, et ratastraktor on

müügis hinnaga 45 000 eurot ja kui käendajal on andmed ostja kohta, kes ostab kõrgema

hinnaga, siis tuleb sellest koheselt teatada. Lepingu ülesütlemisteates teatati, et vara valduse

saamisel suunatakse vara müüki ja seda saab jälgida viidatud aadressil, müügitehingu hinnad

võivad erineda +/- 15% hinnapakkumistest. Kostjad ei ole müügiprotsessi vastu huvi tundnud.

Alates 1. augustist 2014 oli paberarvete väljastamine tasuline. Vastavalt liisingulepingu

punktile 4.4 oli kostja I kohustatud tasuma hagejale lepingumaksed ja muud lepingust

tulenevad maksed ja kandma lepingus ning hageja hinnakirjas sätestatud kulud, paberarve

väljastamise tasu oli 58 senti.

4. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Liisinguese müüdi

oluliselt alla turuhinna ja nõude kujunemine ei ole selge. Hagiavaldusele lisatud arvetest ei

nähtu, et lepingu ülesütlemise seisuga oli võlgnevus 15 288 eurot 42 senti. Arvetel on

kajastatud Intrum Justitia AS-i teenustasu, mille suurus on arvetel muutuv. Hagile lisatud

arvete alusel ei ole võimalik tuvastada, millise paberarve tasu maksmist on kostjalt I nõutud,

mis perioodi eest on kajastatud viivis ja intress, kuidas on kujunenud kindlustusmakse.

Ratastraktori müügihind ei vasta turuhinnale. Ratastraktori turuhinnaks on hagiavalduse

kohaselt 2016 märtsi seisuga 38 000 eurot (ilma käibemaksuta), lepingus on vara

maksumuseks ilma käibemaksuta 127 885 eurot, ratastraktori väärtus on langenud 88 885

eurot. Hageja tegevus müügikahju vältimiseks ei ole selge. Lepingu järgi on Stokker Agri OÜ

olnud ratastraktori müüjaks, ülevaatajaks ja hindajaks pärast lepingu ülesütlemist ja ostjaks.

Stokker Agri OÜ on ostnud ratastraktori enda poolt määratud hinnaga ja seetõttu on tekkinud

müügikahju 9387 eurot 22 senti. Tegemist ei ole jälgitava, sõltumatu ja objektiivse

müügiprotsessiga. Mascus Eesti kodulehelt nähtuvalt on ratastraktorite müügihind John Deere

7530 väljalaskeaastaga 2011 olnud vahemikus 53 900 eurot kuni 82 000 eurot.

Ratastraktori ülevaatusaktil märgitu kohaselt on odomeetri näit 6003 h. Mascus Eesti

andmetel on nt 6500 töötunniga traktori hinnaks 70 028 eurot ja isegi 8916 töötunniga traktori

hinnaks 63 709 eurot. Hageja poolt esitatud kaskokindlustuse kulu tõendis märgitu kohaselt

on kindlustusväärtuseks eseme turuväärtus ning kindlustusväärtuseks on tõendi kohaselt

77 000 eurot, liisinguobjekti müük jääb kindlustusperioodi sisse. Seega võrreldes

liisingueseme müügihinda ja aastal 2015 kindlustuse tegemise aegset hinda on ratastraktor

müüdud turuhinnast poole madalama hinnaga. Kindlustusteatisel märgitud turuhind on samas

suurusjärgus kostjate poolt esitatud tõenditega ratastraktori turuhinna kohta. Hagejal tekkinud

müügikahju eest vastutab hageja ise. Hageja ei ole esitanud andmeid selle kohta, et ta oleks

teinud kõik endast oleneva müügil parima tulemuse saavutamiseks. Traktori turuhinnaks ei

saanud 2016 aastal olla 38 000 eurot, kui sama väljalaskeaasta ja töötundidega traktori

hinnaks aastal 2017 oli 70 000 eurot. Müügirisk lasub hagejal.

Hageja lisakulud: kaskokindlustuse kulu 18 eurot 1 senti, müügieseme müümise kulud 2606

eurot 67 senti ei ole tõendatud. Komisjonimüügi summa kujunemine ei ole selge. Stokker

Agri OÜ arve järgi on toote kirjelduses aku summas 266 eurot 67 senti, seost lepinguesemega

ei nähtu. Samal arvel on komisjonimüük 2340 eurot, selle summa kujunemist ei nähtu. Vara

tagastamisega seotud kulud 478 eurot 80 senti ei ole tõendatud, sest arvel on viidatud lisaks

kostjale I ka OÜ-le Odien. Selge ei ole, kuidas viidatud kulud on seotud lepingu

ülesütlemisega. Samuti ei nähtu, mis summalt ja millise perioodi eest on arvestatud viivist ja

intressi. Välja ei ole toodud, mille alusel on nõutud paberarve tasu ja millise arve eest seda

tasu nõutakse. Lepingumaksetes on kajastatud kindlustuse maksed summas 18 eurot 1 senti, ei

selgu, kas tegemist on ühe ja sama kindlustuse maksega või on need erinevad.

Liisingulepingu punkt 6.7 ei ole lubatav kokkulepe, sest liisingueseme võõrandamise risk

lasub ka liisinguandjal, liisinguvõtjale ei saa panna liisingueseme võõrandamise hinnariski,

liisinguvõtja ei saa müügiprotsessi oluliselt mõjutada.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 11. septembri 2017 otsusega hagi kostjate II ja III vastu rahuldamata

ja kostjate II ja III menetluskulud summas 726 eurot hageja kanda.

Maakohus leidis, et kostja I ja hageja vahel sõlmiti kapitalirendi tüüpi liisinguleping. Lepingu

p 3 on küll kokku lepitud vara jääkväärtus lepingu tähtaja lõpus s.o 29 234 eurot 51 senti,

kuid nii hageja kui ka kostjad on selgitanud, et silmas on peetud kapitalirendi tüüpi

liisingulepingut, 60. osamaksega pidi liisinguvõtja tasuma kogu maksumuse.

Kostjatega II ja III sõlmiti käendusleping nr 201110395. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu

p 3 järgi on vastutuse maksimumsumma 153 462 eurot. Kostjatega II ja III sõlmitud

käenduslepingus ei ole kokku lepitud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei

saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega tagavad kostjatega II ja III sõlmitud

käenduslepingud kostja I poolt võetud kohustuste täitmise.

Hageja poolt kostjatele 26. veebruaril 2016 saadetud liisingulepingu ülesütlemise teatest

nähtuvalt on leping üles öeldud, kuna liisinguvõtja on korduvalt jätnud tasumata

lepingumaksed (tl 25-26). Teate kohaselt on võlgnevuse suurus 26. veebruari 2016 seisuga

15 288 eurot 42 senti, mis palutakse üle kanda 5 päeva jooksul teate saamisest. Sama tähtaja

jooksul tuleb ratastraktor üle anda.

Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et võlgnevuse kujunemine ei ole jälgitav ja

tõendatud. Maakohus luges tõendatuks, et hageja on lepingu üles öelnud 26. veebruaril 2016

ülesütlemiseavaldusega. Kostjad ei ole lepingu rikkumist ja lepingu ülesütlemist vaidlustanud.

Poolte vahel on vaidlus lepingu punkti 6.7 kehtivuse üle, mille kohaselt juhul, kui lepingu

ülesütlemise korral on vara võõrandamise hind väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse ja

põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) summas, kohustub liisinguvõtja katma

liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lepingupunkt 6.7 tuleb lugeda tüüptingimuseks VÕS

§ 35 lg 1 järgi. Maakohus nõustus kostjaga, et viidatud lepingu punkti järgi lasub kogu

müügirisk liisinguvõtjal, kellel puudub võimalus lepingu eseme võõrandamisel osaleda. Kuigi

hageja on märkinud, et kostjatel oli võimalus ratastraktori müügis osaleda, ei muuda esitatud

väide pooltevahelise lepingu p 6.7 sisu ja seda kehtivaks. Viidatud punkti tühisus ei mõjuta

ülejäänud lepingu kehtivust.

Hageja väidete kohaselt oli kostjatel võimalus müügiprotsessis osaleda. Maakohus leidis, et

hageja 22. märtsi 2016 e-kiri (tl 150) ei anna kostjatele tegelikku võimalust müügiprotsessis

osalemiseks, vaid seda saab pidada näilikuks. Olles teadlik vara omaniku määratud

müügihinnast, ei leia mistahes pingutustega isikut, kes ostaks sama vara kõrgema hinnaga.

Tegelik müügiprotsessis osalemine oleks kostjatele tagatud juhul, kui lepingus või ka teates

oleks märgitud (lepingus kokku lepitud) teatud ajavahemik, millal kostjatel oleks võimalus

leida ostja enda poolt määratud hinnaga. Kui kostjad sellist ostjat ei leia, saaks müügiga edasi

tegeleda juba hageja lepingupartner. Maakohus nõustus kostjatega selles, et kuigi kohus on

menetluse uuendamise määruse p 2.2 andnud hagejale võimaluse esitada tõendid ratastraktori

müügi kohta, ei ole hageja sellist tõendit esitanud (tl 124 pöördel).

Maakohus leidis, et hageja poolt teostatud toimingute ajavahemik viitab samuti asjaolule, et

tegelikult ei olnud kostjal võimalust müügiprotsessis osaleda. Leping öeldi üles 26. veebruaril

2016, valdus ratastraktori üle taastati 11. märtsil 2016, hindamisakt koostati 18. märtsil 2016,

teade müügi kohta saadeti liisinguvõtjale ja käendajatele 22. märtsil 2016, ratastraktor müüdi

28. aprillil 2016, müügiarve on vormistatud 10. mail 2016. Seega on liisingulepingu ese

müüdud ca ühe kuu jooksul ja sellisel ajavahemikul ei saanud kostjad müügiprotsessi

sekkuda.

Maakohus leidis, et juhul, kui lepingu eseme müüki oleks kostjad saanud mõjutada ka

reaalselt või kui hageja oleks müünud vara vastavalt turuhinnale, ei oleks välistatud olukord,

kus ostjaks osutub endine vara müüja ja hindaja. Hageja ei ole esitanud andmeid selle kohta,

kas ja missuguse hinnaga oleks Mecro AS, kellega hagejale on tagatisena sõlmitud

tagasiostuleping, olnud nõus ratastraktori tagasi ostma. Maakohus nõustus kostjatega, et

hageja poolne müügiprotsess ei ole olnud läbipaistev ja erapooletu. Maakohus asus

seisukohale, et hageja ei ole teinud kõike endast olenevat, et saavutada ratastraktori

võõrandamisel parim tulemus.

Maakohus leidis, et sarnase ratastraktori müügihind oleks 67 950 eurot. Isegi kui arvestada

asjaoluga, et ratastraktor vajas remonti (tl 148-149) ja väidetav remondisumma müügihinnast

maha arvata, oleks müügihinnaks kujunenud 56 826 eurot 43 senti [(82000-53900)÷2-

11123,57]. Ratastraktor müüdi hinnaga 46 800 eurot, seega ca 10 026 euro 43 sendi võrra

tegelikust turuhinnast soodsamalt, hinna erinevus on 82,35%. Hageja poolt esitatud seadme

ülevaatuse aktist nähtuvalt on määratud ratastraktori hinnaks küll 38 000 eurot, millele

lisandub käibemaks, märgitud on sedagi, et arvesse on võetud sarnase sõiduki

müügipakkumisi nii Eestis kui ka Euroopas (tl 34), kuid seadme ülevaatusaktis hinna

määramine ei ole kontrollitav, sellest ei nähtu, milliseid konkreetseid pakkumisi on arvesse

võetud. Kui ratastraktor oleks müüdud ligilähedaselt turuhinnale, oleks müügist saadav

summa katnud kõik lepingust tulenevad võlgnevused. Hageja on ratastraktori müünud

turuhinnast madalama hinnaga, müügiprotsess on olnud ainult tema kontrolli all ja seetõttu on

ta ise oma tegevusega endale kahju tekitanud.

Maakohus leidis, et kui hagi kuuluks rahuldamisele, oleks vastavalt lepingule rahuldatud ka

viivise, kaskokindlustuse, paberarve esitamise ja valduse taastamisega kaasneva kulu nõue.

Põhjendatud ei oleks olnud müügikulu uue aku maksumuse osas ega teenustasu Intrum

Justitia AS-ile.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hageja nõude ja menetluskulud hageja kanda ning teha tühistatud

osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista

hageja kasuks kostjatelt välja põhivõlgnevus 9004 eurot 68 senti, viivis 955 eurot 32 senti ja

sissenõudmiskulud 40 eurot. Menetluskulud jätta kostjate kanda.

Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja 2 ning § 442 lg-t 8. Maakohus ei ole

põhjendanud, miks ei saanud kostjad ühe kuu ja ühe nädala jooksul müügiprotsessist osa

võtta. Hageja saatis kostjatele teabe liisingueseme müümise ja müügihinna kohta, kostjad ei

ole kordagi teatanud, et nad soovivad müügiprotsessis osaleda, samuti ei ole kostjad hagejaga

ühendust võtnud müügihinna kujunemise või omapoolsete ettepanekutega.

Kostja I oli alates 2015. aasta algusest osamaksete tasumisega viivituses, lepingu

ülesütlemisel ei tagastanud kostja I vara iseseisvalt, vaid hagejal tuli vara tagastamiseks

kasutada koostööpartnerit. Kostjad ei ole kordagi näidanud üles huvi liisingueseme väärtuse

või liisingueseme müümise üle. Kostjal I oli juba 2015. aasta algusest selge, et ta on viivituses

maksete tasumisega ning juba sel ajal oli liisinguvõtjal võimalus otsida liisinguesemele uus

ostja. Üldteada on asjaolu, et peale vara valduse saamist suunab hageja vara müüki. Kui

kostjad hagejaga ühendust ei võtnud, siis järelikult ei olnud nad huvitatud müügiprotsessist.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et liisinguvara turuhinna määramisel ei saa lähtuda hageja

poolt esitatud hindamisaktist. Hageja teavitas kostjaid liisingueseme müüki suunamisest ja

samuti andis teada, millise hinnaga liisinguese müüki suunati. Liisinguese oli müügis nii

veebiportaalis kui ka Stokker Agri OÜ müügiplatsil. Maakohus ei ole selgitanud, milliseid

meetodeid oleks hageja pidanud veel kasutama parima tulemuse saavutamiseks.

Hageja on 15. juuni 2017 seisukohas selgitanud, et hageja sõlmis Mecro AS-ga (Mecro AS on

äriühingu Stokker AS varasem ärinimi, kes on ühtlasi liisingueseme müüja Stokker Agri OÜ

ainuosanik) tagasiostulepingu kindlustamaks, et juhul, kui liisinguvõtja ei tasu lepingujärgseid

makseid ja hageja ütleb lepingu üles, siis on hagejal võimalus liisinguese müüja Mecro AS-le.

Hagejal puudus igasugune kohustus müüja liisinguese Mecro AS-ile. Kohtuotsusest ei selgu,

miks tuli hagejal küsida hinnapakkumist Mecro AS-ilt, kui tegemist on hageja ja kolmanda

osapoole vahelise kokkuleppega ning sisuliselt ei oma antud asjas tähtsust.

Kostjate poolt esitatud veebilehe väljavõttel ei näe traktori tegelikku tehnilist seisukorda, seal

kajastuvad vaid traktorite väljalaskeaasta ja töötundide arv, mis ei ole piisav hindamaks

vaidlusaluse traktori turuhinda. Veebilehe müügipakkumiste hinnad on vahemikus 53 900

eurot kuni 70 028 eurot (arvestades vaid väljalaskeaastat ja töötundide sarnasust), mis teeb

hinnavaheks umbes 16 000 eurot. Hinnavahe näitab, et müügis olevate traktorite seisukorrad

ja hinnad erinevad üksteisest oluliselt. Traktori hinna kujunemisel ei saa võtta aluseks vaid

traktori väljalaskeaastat ja töötundide arvu.

Maakohus leidis, et sarnase ratastraktori müügihind oleks 67 950 eurot, kuid ei ole hinna

kujunemist selgitanud. Ka kostjate poolt esitatud müügipakkumiste hinnad ei ole nii kõrged,

kohtu poolt nimetatud 67 950 eurost kõrgema hinnaga müüakse vaid kahte traktorit, samas on

vastustajad esitanud 14 traktori müügipakkumised. Hageja lasi liisinguesemed hinnata

majandus- ja kutsetegevuses tegutseval spetsialistil.

8. Kostjad II ja III paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

E-kirja saatmisega ei antud kostjatele tegelikku võimalust müügiprotsessis osalemiseks ning

asjaolusid arvestades on e-kirja saatmisega tekitatud selleks näilik võimalus. Liisinguandja

nõudeks on peale vara müüki 9004 eurot 68 senti, mis on konkreetse traktori hinda arvestades

suhteliselt väike summa, pikema müügiperioodi jooksul oleks tõenäoliselt õnnestunud

liisinguobjekt müüa hinnaga, mis oleks katnud kõik kulud. Müügiprotsessi näilikkuse

hindamisel on oluline ka see, et liisingueseme hindamise ja müügiprotsess ei ole toimunud

läbipaistvalt. Kogu protsessi on n-ö juhtinud Stokker Agri OÜ.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, kuidas müügiprotsess läbi viidi, milliste kanalite kaudu ja

milles müügitegevus seisnes.

Olenemata sellest, kas hageja kasutas tagasiostuõigust on hagejal kui liisinguandjal kohustus

viia läbi objektiivne müügiprotsess ning tagada liisingueseme müük turuhinnale vastavalt

ning mitte panna liisingueseme võõrandamise hinnariski ainult liisinguvõtjale. Maakohus

andis hagejale võimaluse esitada tõendeid selle kohta, et Stokker Agri OÜ poolt turuhinna

määramisel on kasutatud võrdlusena sarnaste sõidukite müügipakkumisi nii Eestis kui

Euroopas. Hageja ei ole neid tõendeid kohtule esitanud.

Konkreetse traktori hinna kujundamisel tuleb arvestada konkreetse traktori seisukorda. Samas

on kostjate esitatud müügipakkumistega tõendatud, et hind, millega traktor võõrandati

Stokker Agro OÜ-le on ilmselgelt liiga madal, kui võrrelda seda analoogsete traktorite

müügipakkumistega.

Hageja on esitanud Stokker Agri OÜ 30. märtsi 2016 pakkumuse, mis on justkui

adresseeritud kostjale I, kuid tegelikkuses on see esitatud hagejale. Kui võrrelda hagiavalduse

lisaks 7 olevas hindamisaktis välja toodud väidetavaid puudusi ning 15. juuni 2017

menetlusdokumendi lisaks 3 olevas pakkumuses toodud kuluartikleid, siis ei ole nimetatud

hinnapakkumist ja selles toodud kuluartikleid võimalik üks-ühele seostada väidetavate

traktoril esinenud puudustega. Samuti ei ole hageja välja toonud seda, kuidas just konkreetsed

puudused on mõjutanud traktori turuhinda, sest nagu seadme ülevaatusaktis nr 10 märgitud,

on sõiduki turuhinna määramisel võetud eelduseks, et sõiduk on tehniliselt korras (v.a aktis

toodud märkused, hagiavalduse lisa 7). Isegi kui arvestada liisingueseme hinna määramisel

hageja poolt välja toodud puudusi, on ilmselge, et liisingueseme tegelik müügihind ei jää

lubatud 10 % hinnakõikumise piiresse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse

esitamisega kaasnenud menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõuab kostjatelt II ja III kui käendajatelt kostja I kui liisinguvõtja liisingulepingust

tulenevat võlgnevust, kokku 10 000 eurot. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.

Hageja, Stokker Agri OÜ ja kostja I sõlmisid 1. augustil 2011 liisingulepingu nr 201110395

(tl 139 jj), mille esemeks oli ratastraktor John Deere 7530 maksumusega 127 885 eurot ilma

käibemaksuta. Liisinguleping sõlmiti 60 kuuks, vara jääkväärtuseks oli lepingu tähtaja lõpuks

29 234 eurot 51 senti. Liisingulepingu p-s 1.2 on pooled kokku leppinud, et kui liisinguvõtja

on lepingu tähtaja lõpuks tasunud kõik lepingumaksed, läheb vara omandiõigus üle

liisinguvõtjale. Maksegraafiku järgi on 60. osamakse sooritamisel lepinguline jääkmaksumus

null (tl 10-11). Hageja sõlmis kostjaga II ja kostjaga III käenduslepingud VÕS § 142 lg 1

mõttes liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täimise tagamiseks. Käenduslepingute

kehtivuse suhtes poolte vahel vaidlus puudub.

10. Esmalt peatub ringkonnakohus hageja nõude õiguslikul alusel. Hageja ja kostja I vaheline

leping on liisinguleping VÕS § 361 tähenduses. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata

maakohtu poolt tuvastatut, et liisinguleping oli kapitalirendi tüüpi leping ning hageja on

lepingu kehtivalt üles öelnud.

Hageja tugineb oma nõudes liisingulepingu p-le 6.7, mille kohaselt juhul, kui lepingu

ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse

ja põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) summa, kohustub liisinguvõtja katma

liisinguandjale hinnavahe viie (5) päeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest.

VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida

oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku

isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja I vaheline

liisinguleping oli sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tüüptingimuste

kehtivust kontrollib kohus õiguse kohaldamise küsimusena sõltumata poolte seisukohtadest.

Maakohus on õigesti kontrollinud hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel tüüptingimuste

tühisust. Maakohus on õigesti järeldanud, et tegemist ei ole kehtiva lepingutingimusega.

VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus,

mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega

nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse

kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suur kindlaksmääratud suuruses

kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada

tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 järgi eeldatakse, et nimetatu kehtib ka lepingutele, mille

teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus on

just hageja tüüptingimuste p-i 6.7 hinnates leidnud, et Riigikohtu praktika järgi on poolte

kokkuleppel lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel

liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele

kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast

(mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema

kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel

võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud

liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa

mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu 3. mai 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-21-17, p 23.3).

Hageja ringkonnakohtule esitatud selgituse kohaselt ei oma nimetatud lepingupunkti kehtivus

praeguse vaidluse juures tähtsust (tl 188). Hageja selline seisukoht ole kooskõlas tema kohtule

esitatud nõudega: hageja tugines hagis just nimetatud lepingupunktile. Tugineda

lepingupunktile, mille kehtivus ei ole nõude esitajale oluline, on oma olemuselt õiguste

kuritarvitamine. Ringkonnakohus leiab, et kuigi praegusel juhul on hageja esitanud

hindamisakti lepingueseme väärtuse kindlaksmääramisel, annab liisingulepingu p 6.7

võimaluse liisinguandjale võõrandada ese ka ilma omapoolsete kohustusteta: ilma hindamisakti

koostamata,

liisingueseme

võõrandamisel

parimat

müügitulemust

saavutamata

ning

liisinguvõtjal müügiprotsessis osalemist võimaldamata. Lepingutingimus, mis annab

liisinguandjale sisuliselt piiramatu võimaluse liisingueseme võõrandamise tingimusi

ühepoolselt kindlaks määrata, kahjustab ebamõistlikult teist lepingupoolt ja on seetõttu tühine.

Kohtumenetluses tuleb majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle

tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Hageja ei ole

esitanud ühtegi põhjendust sellise lepingutingimuse põhjendatuse kohta (lähtudes tema kanda

jäävast kõrgendatud lepingujärgsest riskist vms asjaolust).

11. Ringkonnakohus leiab, et tühine on ka liisingulepingu p 6.5, mille kohaselt on märgitud

tagatisena tagasiostuleping Mecro AS-ga. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on

Mecro AS äriühingu Stokker AS varasem ärinimi, kes on ühtlasi liisingueseme müüja Stokker

Agri OÜ ainuosanik. Nimetatud lepingutingimusest ei selgu aga ühtegi täpsemat määratlust

müügiprotsessi kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist lepingutingimusega, mis annab

liisinguandjale praktiliselt ainuõiguse ühepoolselt otsustada kas, kuidas ja millistel tingimustel

määratakse kindlaks liisingulepingu eseme „tagasi“ võõrandamine müüjale ning liisinguvõtja

õigus osaleda müügiprotsessis sõltub täielikult müüja tahtest. Liisingueseme võõrandamise

hinnarisk on seega ainuüksi liisinguvõtjal. Ebaselgeks jääb, kuidas on lepinguga tagatud

liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tema õigus otsida ostjaid, kes maksaksid

kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Ringkonnakohtu hinnangul

on liisingulepingu p 6.5 tühine lepingutingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

12. Kuna tüüptingimuste osaline tühisus ei mõjuta kogu liisingulepingu kehtivust, siis tulevad

liisingulepingu p-de 6.5 ja 6.7 tühisuse tõttu liisinguandja nõude alusena kohaldamisele

seadusjärgsed liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed. VÕS § 367 lg 1 järgi peab

liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida

liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna

finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevatest hageja

nõuetest maha arvata traktori väärtus tagastamise ajal.

Praegusel juhul tuginevad kostja vastuväited hageja nõudele liisingulepingu ülesütlemise

järgse hagejapoolsele liisingueseme väärtuse ebaõigele määramisele.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole liisingulepingu eseme väärtuse

kindlakstegemisel rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on lugenud hageja

liisingulepingust tulenevate nõuete kujunemise põhjendatuks, apellatsioonkaebuses ei

vaidlustata maakohtu seisukohta. Seega on ringkonnakohtus vaidluse all liisingulepingu

eseme väärtus selle tagastamise ajal, mille kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid

esitada mõlemad pooled.

13. Hageja on liisingueseme väärtuse tõendamiseks esitanud seadme ülevaatusakti (tl 34),

milles on märgitud eseme eeldatav turuhind. Ülevaatusakti on koostanud Stokker Agri OÜ,

kes on lepingueseme müüja ning seotud omakorda lepingueseme „tagasi“ ostmiseks

õigustatud isikuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatu ei tõenda lepingueseme

väärtuse erapooletut kujunemist, seda vaatamata apellatsioonkaebuse väidetele, et liisinguese

hinnati majandus- ja kutsetegevuses tegutseva spetsialisti poolt.

Hageja ei ole esitanud vaatamata maakohtu nõudmisele (tl 124) apellatsioonkaebuses

väidetud lepingueseme müümist veebiportaalis: selle kestvust, tingimusi, kättesaadavuse

võimalusi jms. 22. märtsi 2016 teates liisingueseme võõrandamise kohta (tl 150) on hageja

märkinud internetiaadressi, kust saab jälgida müügiprotsessi ja vara müügihinna kujunemist.

Ühestki hageja kohtule esitatud tõendist ei tulene müügihinna kujunemise aluseid lisaks

Stokker Agri OÜ poolt määratule ning seda, et müüja oleks teinud mingisuguseidki

jõupingutusi, pidanud läbirääkimisi või võrrelnud pakkumisi teistest riikidest. Ka asjaolu, et

traktori ostis selle hindamisega seotud isik tuhat eurot kallimalt, kui ta ise selle väärtuse

varasemalt kindlaks määras, näitab et müügihinna kujunemine ei ole hagejale olnud oluline.

Kui liisinguvõtja või käendaja eseme väärtust vaidlustavad, saavad nad esitada liisingueseme

väärtuse kohta oma tõendeid. Kostjad on esitanud müügikuulutused sarnaste ratastraktorite

hinna osas (tl 98-101). Ringkonnakohtu istungil ei esitanud hageja vastuväiteid selle kohta, et

kostjate esitatud müügikuulutuste portaal ei kajastaks õigeid andmeid, eelduslikult on

tegemist lõpliku hinnaga (tl 186 pöördel). Nimetatud hinnapakkumiste järgi on sarnaste

traktorite hind vahemikus 53 900 — 82 000 eurot, seega on ka kõige madalam pakkumine üle

10% kõrgem, kui hageja saavutatud müügihind. Hageja on menetluses esitanud

liisingulepingu eseme puuduste suhtes tõendina Stokker Agri pakkumuse väidetavalt

põhjendatud remonditööde kohta 11 123 euro 57 sendi ulatuses (tl 148-149). Kui see hind

arvestada maha hageja esitatud kõige madalama hinnaga pakkumisest ning eeldada, et

müügiportaalis pakutud traktorile ei ole vaja teha ühtegi remonditööd, jääb hageja saavutatud

müügihind: 39 000 eurot (ilma käibemaksuta) sellest madalamale. Samas ei vasta selline

mehhaaniline remondikulude mahaarvamine müügihinnast puudustega eseme väärtuse

arvutamise metoodikale VÕS § 112 järgi ning ei pruugi kajastada eseme väärtust.

Ringkonnakohus leiab, et kostjad on menetluses tõendanud, et hageja poolt saavutatud

müügihind ei vastanud eseme väärtusele, maakohus on õigesti lähtunud eseme väärtuse

määramisel keskmisest kostjate poolt esitatud müügikuulutuse hinnast (vt Riigikohtu

6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-184-12, p 28, mille kohaselt müügiportaalis

avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks

TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastata dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 järgi).

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et kostja I ei saanud mõjutada

müügiprotsessi. 22. märtsi 2016 teade liisingueseme võõrandamise kohta (tl 150) on

üldsõnaline ega anna liisinguvõtjale võimalust müügiprotsessi mõjutada või selles osaleda.

Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et kostja I ei teavitanud hagejat soovist leida ise

traktorile ostja ning hagejal puudus igasugune kohustus järjepidavalt paluda kostjatel

iseseisvalt tegeleda liisingueseme müügiga. Samas on hageja saatnud asja materjalide põhjal

müügi kohta ühe teate ning maakohus on põhjendatult leidnud, et tegelik võimalus kostjal I

müügiprotsessi osaleda puudus. Leping öeldi üles 26. veebruaril 2016, valdus ratastraktori üle

taastati 11. märtsil 2016, hindamisakt koostati 18. märtsil 2016, teade müügi kohta saadeti

liisinguvõtjale ja käendajatele 22. märtsil 2016, ratastraktor müüdi 28. aprillil 2016,

müügiarve on vormistatud 10. mail 2016. Seega on liisingulepingu ese müüdud ca ühe kuu

jooksul.

15. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on poolte menetluskulude kindlaksmääramisel

järginud diskretsioonipiire ning määranud kostjate menetluskulud kindlaks põhjendatud ja

vajalikus ulatuses.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus

määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust

lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja II esindaja ajakulu 4,50 tundi ringkonnakohtus vajalik ja

põhjendatud, kokku summas 495 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus peab kostja II

esindaja tunnitasu 110 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks.

Ringkonnakohus rahuldab kostja II taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja

mõistab hagejalt kostja II kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 495 (4,50×110) eurot

(ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja III esindaja ajakulu 4,50 tundi ringkonnakohtus vajalik ja

põhjendatud, kokku summas 594 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab kostja III

esindaja tunnitasu 132 eurot (koos käibemaksuga) põhjendatuks. Kostja III palub

menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.

Ringkonnakohus rahuldab kostja III taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

ja mõistab hagejalt kostja III kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 594 (4,50×132)

eurot (koos käibemaksuga).

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/