2-15-15541/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Võtta OÜ Hamann Grupi ja MK apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 31.01.2018

otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tühistada Harju Maakohtu 31.01.2018 otsus ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumis.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.03.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-15541

Kohtuasi

Kreditex Liising OÜ hagi OÜ Hamann Grupi ja

MK

(K)

vastu

asja

väljanõudmiseks

ebaseaduslikust valdusest või asja väärtuse

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.01.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Hamann Grupi ja MK apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja

Kreditex

Liising

OÜ

(registrikood

12291095), esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko

Kostja I OÜ Hamann Grupp (registrikood

12724855)

Kostja II MK (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostjate esindaja Aleksei Smelov

Asjaolud ja hageja nõue

1. Kreditex Liising OÜ (hageja) esitas 18.10.2015 hagi maakohtusse OÜ Hamann Grupi (kostja

I) ja ühingu juhatuse liikme MK (kostja II) vastu sõiduauto väljanõudmiseks ebaseaduslikust

valdusest. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. 02.02.2016 esitas hageja kostjate

vastu alternatiivse nõude, paludes neilt solidaarselt välja mõista 2 500 euro suurune hüvitis

sõiduauto eest, kui vara ei ole võimalik üle anda. 01.04.2016 istungil palus hageja lugeda

alternatiivne

nõue

esmaseks

nõudeks

ja

jäi

selle

juurde

22.03.2017

esitatud

menetlusdokumendis.

Hageja sõlmis OM-ga (liisinguvõtja) 21.05.2015 liisingulepingu nr L50521-3, mille alusel

andis hageja liisinguvõtjale rendile hagejale kuuluva sõiduauto Renault Megane Scenic

(registreerimismärgi nr XXXXXX). Hageja ütles 23.09.2015 liisingulepingu üles

maksekohustuste rikkumise tõttu, mistõttu oli hagejal õigus sõiduauto enda valdusesse tagasi

nõuda. Liisinguvõtja sõiduautot ei tagastanud, sest tal ei olnud enam sõiduauto valdust.

Sõiduauto valdus oli kostjatel I ja II, kes keeldusid seda tagastamast põhjusel, et liisinguvõtja

ei olnud neile väidetavalt sõiduauto remondi eest tasunud. Kostjad I ja II tööde teostamise kohta

arveid ei esitanud, kuid nõudsid hagejalt 1 000 eurot sularaha. Hageja püüdis kostja I renditud

territooriumilt sõiduautot ära tuua ja kostjatega sõiduauto tagastamise osas läbirääkimisi

pidada, kuid tulutult. Kostja II kindlustas sõiduki enda nimele ja kasutas seda enda huvides.

Sõiduauto hinnanguline väärtus oli 2 500 eurot.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad I ja II vaidlesid hagile täies ulatuses vastu ja palusid jätta selle läbivaatamata või

rahuldamata. Sõiduauto ei olnud kostjate valduses, vaid seda valdas liisinguvõtja. Kusjuures

kostja II ei olnud autot kunagi vallanud. Pelgalt kostja I juhatuse liikmeks olemine teatud

ajavahemikul ei andnud hagejale õigust esitada hagi ka kostja II vastu. Veel märkisid kostjad,

et sõiduauto väärtus ei saanud olla suurem kui 1 500 eurot.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja

2 200 eurot ning jättis menetluskulud 88% ulatuses kostjate kanda ja 12% ulatuses hageja

kanda. Kostjatel tuli hagejale menetluskulude hüvitisena tasuda 1 952 eurot ja hagejal kostjatele

34,6 eurot ning viivis seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus

tühistas ka hagi tagamise abinõu.

Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et vaidlusalune sõiduauto kuulus hagejale ning hageja ja

liisinguvõtja vahel oli sõlmitud leping sõiduauto liisimiseks. Hageja ütles liisingulepingu üles

23.09.2015 ja liisinguvõtja teatas hagejale, et ei saanud sõidukit tagastada, sest sõiduk oli

kostjate valduses.

Hageja esitatud fotodega ja kriminaalbüroo teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmise

kohta oli tõendatud, et sõiduauto oli kostjate valduses ja nad valdasid seda vähemalt kuni

02.10.2015. Kostjad ei tõendanud, et nende valdus sõiduauto üle oli seaduslik või sõiduauto

läks vahepeal nende valduses välja. Tuginedes asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-tele 1 ja 2 oli

hagejal sõiduki väljaandamise nõue kostjate vastu.

Hageja palus esmajärjekorras rahuldada alternatiivne nõue ja hüvitada asja väärtus.

Ekspertiisiakti järgi oli sõiduauto väärtus 2 200 eurot. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 115 lg-le 2, § 132 lg-le 1 ja § 137 lg-le 1 oli hagejal õigus nõuda kostjatelt solidaarselt asja

väärtuse hüvitamist, sest auto ei olnud enam kostjate valduses. Kostja I vastutas hageja ees

sõiduautot vallanud ühinguna ja kostja II äriühingu juhatuse liikmena ja füüsilise isikuna, kes

valdas autot.

Kohus tühistas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 2 alusel hagi tagamise abinõu

ja jättis menetluskulud 88% ulatuses kostjate kanda ja 12% ulatuses hageja kanda. Kõik

menetluses kantud kulud olid põhjendatud, mistõttu tuli kostjatel hagejale hüvitada 1 952 eurot

ja hagejal kostjatele 34,6 eurot.

Kostjate I ja II apellatsioonkaebus

4. Kostjad vaidlustasid kohtuotsuse ja palusid teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt nii

menetlusõiguse kui materiaalõiguse norme.

Maakohus jättis ebaõigesti tunnistajana üle kuulamata liisinguvõtja, kuigi kohus oli eelnevalt

tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldanud ja seisukoha võtmata kostja II taotluse osas

vaheotsuse tegemiseks. Eelneva menetlusliku minetuse tõttu jäi tuvastamata, kelle valduses on

sõiduauto ning hagi rahuldati ebaõigesti mõlema kostja suhtes. Sõiduauto oli kostja I valduses

lühikest aega, kui liisinguvõtja andis selle kostja I valdusesse remonttööde teostamiseks. Hiljem

oli see taas liisinguvõtja valduses. Menetluses ei esitatud aga ühtegi tõendit selle kohta, et auto

oli kunagi olnud kostja II valduses. Pelgalt kostja II nimel kindlustuslepingu sõlmimisest ei

saanud järeldada, et temal oli auto valdus. Sõiduki kindlustusleping ei anna õigust sõiduki

valdamiseks. Kostja II ei saanud hageja ees vastutada ka kostja I juhatuse liikmena, sest

juhatuse liikme kohustus oli ühingut esindada, mitte ühingu võimalike kohustuste eest

paralleelselt vastutada. Veel märkisid kostjad, et nende vastu ei saanud esitada hüvitise nõuet,

sest neil puudus hagejaga lepinguline suhe. Selle oleks saanud esitada liisinguvõtja vastu.

Veel oli ebaõige maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramises osas. Nimelt oli hageja

käibemaksukohustuslane, kelle kasuks ei saanud välja mõista menetluskulusid koos

käibemaksuga. Üldsõnaline oli ka põhjendatud menetluskulude koosseisu tuvastamine.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb

TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada oluliste menetlusõiguse

normide rikkumiste tõttu ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme

määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa

ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on

vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab

eelmenetluses välja selgitama poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete

kohta (TsMS § 392 lg 1 p 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab

hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Praegusel juhul jättis

kohus eelmenetluses välja selgitamata kõik asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud ja neid

kinnitavad tõendid, mis võis viia ebaõige lahendi tegemiseni.

Esmalt jättis kohus välja selgitamata, kas hageja esitas hagi kostja II kui füüsilise isiku vastu või

kui kostja I juhtorgani liikme vastu, s.t ei täpsustanud hageja nõuet. Tegu ei ole pelgalt

formaaljuriidilise ebatäpsusega, vaid sellest sõltus nõude alus ja selle eeldused, sh

tõendamiskoormis. Nimelt on juhatuse liikme otsevastutus võlausaldaja ees piiratud. Vastutus

seondub juhatuse liikme poolt lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamisega ühingu

võlausaldajatele ehk deliktilise kahju tekitamisega. Nimetatud kahju hüvitamise nõude

alusnormiks on VÕS § 1043. Juhatuse liikme poolt osaühingu võlausaldaja suhtes toimepandav

õigusvastane tegu võib seisneda eelkõige seadusest tuleneva kohustuse (kaitsenormi) rikkumises

või heade kommete vastases tahtlikus käitumises. Kohus, jättes selle välja selgitamata, rikkus

menetlusõiguse norme.

Veel jättis kohus välja selgitamata, kelle valduses on vaidlusalune sõiduauto. Sellele küsimusele

vastuse saamine oli oluline nii hageja põhinõude kui alternatiivse nõude lahendamiseks.

Omanikul on AÕS § 80 lg 1 järgi õigus nõuda endale kuuluv asja välja ebaseaduslikust valdusest

enda valdusesse. Kusjuures omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale

kuuluvat asja (AÕS § 82 lg 1). Pahauskne valdaja vastutab AÕS §-s 84 sätestatud eelduste

esinemisel asja või selle päraldiste hävimise, kahjustumise või kaotsimineku tagajärjel tekkinud

kahju eest. Kusjuures paragrahvi kohaldatakse, kui omanikule kuuluv asi saab kahjustada, hävib

või läheb kaotsi ajal, mil valdaja oli asja suhtes ebaseaduslik valdaja.

Kostjad väitsid menetluses läbivalt, sh juba kostjate 10.12.2015 vastuses, et vaidlusalune

sõiduauto ei olnud nende valduses nii hagi esitamise ajal kui hiljem. Hagi esitati kohtusse

18.10.2015. Kostjad olid veendumusel, et kostjal I oli teatud perioodil sõiduauto valdus (s.o ajal,

kui autole teostati remonttöid), kuid hagi esitamise ajal ja hiljem, seda kostjal I ei olnud, sest

sõiduauto oli antud üle liisinguvõtjale. Ühtlasi väitsid nad, et kostjal II ei ole kunagi olnud auto

valdust. Menetluses esitatud tõenditest nähtuvalt oli auto kostja I valduses vähemalt kuni

02.10.2015 (I kd lk 18). Selle kohta, et auto oli kostja I valduses ka pärast viidatud kuupäeva (sh

hagi esitamise ajal), tõendeid ei esitatud. Ainuüksi asjaolust, et kostja II kindlustas füüsilise

isikuna sõiduauto 2015. aasta septembris kolmeks kuuks (I kd lk 20-23), ei saanud järeldada, et

sõiduauto oli kostja II kui füüsilise isiku valduses. Seega ei olnud teada, kas ja kelle vastu oli

hagejal AÕS § 80 lg-s 1 kirjeldatud nõudeõigus asja väljanõudmiseks. Hageja alternatiivse nõude

rahuldamiseks oli vaja tuvastada, millal läks auto kaotsi ja kas see läks kaotsi ajal, kui kostjatel

oli sõiduauto suhtes pahauskne valdus.

Sõiduauto valduse küsimuse lahendamiseks rahuldas kohus 30.03.2017 istungil hageja taotluse

kuulata tunnistajana üle liisinguvõtja (I kd lk 195 pöördel). Hiljem soovis hageja tunnistaja

ülekuulamisest loobuda (II kd lk 4), kuid kostjad ei olnud sellega nõus (II kd lk 9), mistõttu leidis

kohus, tuginedes TsMS §-le 242, et liisinguvõtja tuleb üle kuulata (II kd lk 11). Seoses

kohtukoosseisu vahetumisega alates 11.01.2018 jättis kohus 15.01.2018 kirjaga liisinguvõtja

tunnistajana ülekuulamise taotluse kõrvale, määras tsiviilasja menetluse lõpetamise 26.01.2018

kohtuistungil ja kuulutas välja kohtuotsuse aja (II kd lk 108). Seadusest ei tulene kohtu õigust

määrata poolte asemel, millega nad hagimenetluses oma nõuet või vastuväiteid tõendavad (TsMS

§ 4 lg 2) ja hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotlusete alusel ( TsMS § 5 lg 1). Jättes

kõrvale kohtu poolt rahuldatud taotluse üle kuulata tunnistaja, tingimustes, kus kohus taotluse

rahuldas ja vastaspool tunnistaja ülekuulamisest ei loobunud, rikkus kohus oluliselt

menetlusõiguse norme, st menetleda hagi poolte esitatu alusel. Seega lõpptulemusena lahendas

kohus asja tunnistajat ülekuulamata ja sõiduauto tegelikku valdajat välja selgitamata. Nii ei olnud

võimalik ka hinnata, kas sõiduauto läks kaotsi ajal, kui kostjatel oli selle üle pahauskne valdus,

mistõttu vastutasid nad kahju eest. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohus, jättes varem

rahuldatud taotluse tähelepanuta ning asja lahendamise seisukohalt kõik olulised asjaolud ja neid

kinnitavad tõendid välja selgitamata, rikkus oluliselt menetlusõigust.

Eelnevad rikkumised olid sedavõrd olulised, et kostjad ei minetanud õigust nendele

apellatsioonkaebuses tugineda ka pärast kohtu 15.01.2018 kirja kättesaamist TsMS § 333 lg-s 1

sätestatud kohtu tegevusele vastuväite esitamata jätmisega. Nimelt ei kohaldata TsMS § 333

lg-tes 2 ja 3 sätestatut, kui kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet. Praegusel

juhul rikkus maakohus kohustust selgitada eelmenetluses välja kõik asja lahendamiseks vajalikud

asjaolud ja neid kinnitavad tõendid ning arutada asi ammendavalt, s.t teha otsus, kui asi on lahendi

tegemiseks valmis. Samas ei saanud tulenevalt TsMS § 333 lg-s 3 sätestatust tugineda enam

sellele, et kohus jättis tähelepanuta kostja II taotluse vaheotsuse tegemiseks.

Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Otsust tehes hindab kohus

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi

kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta

(TsMS § 438 lg 1). Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama (TsMS § 442 lg 8). Kohtulahendi põhjendamise kohustus

tähendab eelnevale lisaks seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad. Kohus on

praeguses asjas seostanud asjaolusid omavahel viisil, mis ei taga kohtu siseveendumuse

kujunemise jälgitavuse, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 1 ja TsMS § 442 lg-t 8.

Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses

täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt

Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15,

p 12; 11.03.2015 otsus asjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Maakohtul tuleb läbi viia kohane

eelmenetlus.

Menetluskulud

6. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu

otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Mati Maksing