2-15-12278/41 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Helina Luksepp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15.märts 2018 Tallinn

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-12278

Tsiviilasi

Xxxxhagi Xxxxvastu võla 3 195,62 euro ja intressi

6 758,49 euro nõudes

Tsiviilasja hind

9 954,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Xxxx(isikukood xxxx, elukoht xxxx);

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Oksana

Sobko,

Advokaadibüroo

Heringson

GLO,

e-post

oksana@heringson.ee;

Kostja: Xxxx(isikukood xxxx, elukoht Xxxx);

Kostja lepinguline esindaja: Rein Vaiksaar (isikukood

35502150325, Causa Õigusbüroo OÜ, aadress Raudtee

83, Tallinn 11613, e-post rein.vaiksaar@gmail.com).

Asja läbivaatamine

15.02.2016 kohtuistungil, millel osalesid hageja esindaja

vandeadvokaat Oksana Sobko ja kostja esindaja Rein

Vaiksaar;

11.05.2016 kohtuistungil, millel osalesid hageja Xxxx ja

tema esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko ning kostja

esindaja Rein Vaiksaar;

menetlus jätkus kirjalikus menetluses.

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt Xxxx(isikukood xxxx) hageja Xxxx(isikukood xxxx) kasuks

põhivõlg 3 195,62 eurot ja intress ajavahemiku 01.01.2012 kuni 29.07.2015 eest

summas 2 777,52 eurot.

3. Menetluskulude jaotus:

3.1.

Menetluskulud jätta 60 % ulatuses kostja ja 40 % ulatuses hageja kanda.

3.2.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Menetluse käik

1. Xxxx(hageja) esitas 18.08.2015 Harju Maakohtule hagi Xxxx(kostja) vastu võla

3 195,62 euro ja intressi 6 758,49 euro nõudes. Kohus võttis hagi 21.08.2015 määrusega (t lk

16) menetlusse ja küsis kostja vastust.

2. Kostja esitas 18.09.2015 kohtule oma taotlused, sh taotluse pikendada hagile vastamise

tähtaega (t lk 20 jj). Hageja vastas kostja taotlustele 16.12.2015 (t lk 37 jj).

3. Kohus andis 18.01.2016 määrusega (t lk 49) kostjale tähtaja hagile vastamiseks. Kostja

vastas hagile 19.01.2016.

4. 25.01.2016 määratud kohtuistungi lükkas kohus kostja taotlusel edasi. Kohtuistung toimus

15.02.2016, millel osalesid poolte lepingulised esindajad (t lk 80). Kostja esitas taotluse

aegumise kohaldamiseks ja selle kohta vaheotsuse tegemiseks (t lk 78-79);

5. Harju Maakohus tegi 23.02.2016 vaheotsuse (t lk 81-83), millega rahuldas osaliselt kostja

15.02.2016 taotluse aegumise kohaldamiseks. Kohus kohaldas aegumist hageja intressinõude

osas alates 20.11.2006 kuni 31.12.2011 summas 3 980,97 eurot ja määras, et menetlus jätkab

intressinõude aegumata osas, s.o 2 777,52 euro nõudes ajavahemiku eest 01.01.2012 kuni

29.07.2015. Samuti otsustas kohus jätkata hageja nõude menetlemist kostja vastu 20.11.2006

sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõudes summas 3 195,62 eurot ja jättis

selles osas kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Kohus otsustas, et määrab

menetluskulude jaotuse kindlaks lõppotsuses.

Vaheotsus jõustus edasikaebamata 29.03.2016.

6. Teine kohtuistung asjas toimus 11.05.2016 (t lk 89-90), millel osalesid hageja ja tema

lepinguline esindaja ning kostja lepinguline esindaja.

7. Kostja esitas 13.05.2016 taotluse käekirjaekspertiisi läbiviimiseks (t lk 92-93), millele hageja

vastu ei vaielnud (t lk 97).

8. Harju Maakohtu 20.07.2016 määrusega kohustas kohus kostjat esitama ekspertiisi

läbiviimiseks võrdlusmaterjali ja käekirja eksperimentaalproovid (t lk 99-100). Harju

Maakohtu 09.02.2017 määrusega otsustas kohus viia läbi käekirjaekspertiis (t lk 109-110).

9. Eksperdi Xxxx 01.03.2017 teate alusel (t lk 116) kohustas kohus 22.04.2017 määrusega

kostjat ilmuma kohtusse täiendavate käekirja ja eksperimentaalproovide andmiseks (t lk 117).

Kostja kohtu määratud tähtajaks kohtusse ei ilmunud.

10. 16.06.2017 teatas hageja kohtule, et nõustub edasise kirjaliku menetlusega (t lk 124). Kostja

on hagile vastates varasemalt kahel korral nõustunud asja kirjaliku menetlemisega (t lk 21 p 6

ja lk 56 p 6).

11. Kohus keeldus 14.07.2017 määrusega tõendite kogumisest ja jättis läbiviimata varasemalt

määratud käekirja ekspertiis. Viidatud määrusega määras kohus lahendada asi kirjalikus

menetluses ja selgitas poolte tõendamiskoormust (t lk 126-127).

12. Ekspert tagastas kohtu poolt ekspertiisiks edastatud dokumendid 14.07.2017 (t lk 128 jj).

13. Kostja esitas lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja 28.07.2017 (t lk 131-133).

Hageja esitas lõplikud seisukohad koos menetluskulude nimekirjaga 28.07.2017 (t lk 137-138)

ja 15.08.2017 vastuväited kostja menetluskuludele (t lk 140).

Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud

14. 18.08.2015 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses nõudis hageja kostjalt põhivõlga

3 195,62 eurot ja intressi laenu kasutusse andmise päevast 20.11.2006 kuni lepingu

ülesütlemise päevani 29.07.2015 summas 6 758,49 eurot.

15. Hageja toob hagi alusena esile järgmised asjaolud:

− 20.11.2006 sõlmisid pooled suulise tähtajatu laenulepingu, mille kohaselt väljastas

hageja kostjale laenu põhisummas 50 000 EEK-i (3 195,62 eurot). Pooled leppisid

kokku, et laenu kasutamise eest tuleb maksta 2% intressi kuus hiljemalt iga kuu

21. kuupäevaks. Nimetatud laenukohustuse kohta andis kostja 20.11.2006 hagejale

võlakirja;

− kostja soovis laenu sularahas (50 000 EEK) Osaühing Xxxx (mille osanik ja juhatuse

liige oli 25.05.2005 - 12.08.2015 kostja) äritegevuse arendamiseks ja käibevahendite

finantseerimiseks. Ettevõtte põhitegevusalaks oli pandimajade ja pandamajapidajate

teenused ning kostja vajas just sularahas selleks, et esemete tagatisel sularahas laenu

välja anda. Hageja andis laenu kostjale sularahas üle pandimaja asukohas Tallinnas

Xxxx. Kostja kirjutas võlakirja alla koheselt peale laenu kätte saamist. Hageja andis

kostjale laenu enda vahenditest, mille piisav olemasolu on tõendatud temale kuuluva

kinnisvaraga (t lk 39 p 7 ja p 11);

− kuna kostja ei tasunud tähtaegselt hagejale intressi, siis saatis hageja kostjale 28.05.2015

laenulepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tähitud kirjaga, mille kostja sai kätte

29.05.2015.Hageja nõudis kostjalt kogu võlgnevuse tasumist. Kostja lepinguline

esindaja edastas 17.06.2015 hagejale vastuse e-kirjaga, mille kohaselt kostja ei tunnista

laenusuhet;

− intressi arvestus (alates laenu kasutusse andmise päevast 20.11.2006 kuni laenulepingu

ülesütlemise päevani 29.07.2015) on järgmine: 3 195,62 eurot x 2,00 % kuus / 30 päeva

= 2,13 eurot päevas; 2,13 eurot x 3 173 päeva (20.11.2006 – 29.07.2015) =

6 758,49 eurot.

− hageja ei ole nõus kostjaga, et ta on kohustatud midagi nõudma võlgnikult. Võlakirja

sõnastusest seda ei tulene. Kostja tegi võlakirjale alla kirjutades tahteavalduse, olles

teadlik kõigist võlakirjas sisalduvatest asjaoludest. Kostja peab olema suuteline

vastutama võetud kohustuste eest ilma täiendavate meeldetuletusteta. Võlaõigusseadus

(edaspidi VÕS) ei näe ette, et võlausaldaja peab saatma võlgnikule meeldetuletusi ja

hoiatusi;

− hageja arvates kestsid läbirääkimised laenusumma tagastamise osas kuni märtsini 2015.

Enne juristi poole pöördumist sai hageja kostjaga isiklikult kokku Tallinnas Sikupilli

Prisma kohvikus (märtsis 2015) ning palus kostjal tagastada laenusumma kohtuväliselt.

Kostja selgitas, et kohese tasumise võimatus on osaliselt seotud Osaühingu Xxxx

ebaõnnestunud majandustegevusega. Hageja täiendab, et 12.08.2015 kustutati

Osaühing Xxxx äriregistrist ÄS § 60 lg 3 alusel.

16. Hageja taotleb menetluskulude jätmist kostja kanda. 28.07.2017 esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust 550 eurot ja kuludest

õigusabile summas 1 152 eurot (koos käibemaksuga), s.o 9 tunni eest, millest 6 tundi on hinnaga

100 EUR/h ja 3 tundi hinnaga 120 EUR/h. Õigusabitoimingute nimekiri on esitatud t lk 137

pöördel. Hageja kinnitab, et kulud on kantud käesoleva menetluse raames ja tal puudub

käibemaksu tagasisaamise võimalus. Hageja palub menetluskuludelt välja mõista ka viivis (t lk

137-139 ja hagiavaldus).

15.08.2017 esitatud menetlusdokumendis (t lk 140-141) vaidleb hageja vastu kostja

menetluskulude suurusele, kuna esitamata on teostatud toimingute nimekiri – pelgalt kulutatud

tundide arvu äramärkimine pole piisav menetluskulude väljamõistmiseks. Lisaks peab hageja

kostja õigusabile kulunud ajalist kestust ebamõistlikult suureks.

Kostja vastuväited

17. Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata (t lk 20-21 ja 55-56).

Kostja on toonud esile järgmised vastuväited:

− hagiavaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele;

− tegemist oli rahatu tehinguga;

− hagi on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud raha üleandmist kostjale. Samuti ei ole

hageja tõendanud raha päritolu ja põhjuseid, miks üheksa aasta jooksul ei ole hageja

kostjalt nõudnud intresse. Hageja eesti keelne tõend on vale, venekeelses variandis on

intress 2% kuus, eestikeelses 2% aastas. Hageja pole tõendanud, et hageja oleks temale

kuulunud kinnisvara realiseerinud ja selle arvelt saadud raha üle andnud kostjale;

− hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostja tunnistab hageja väiteid selles, et eelnimetatud

ajal oli ta tõesti OÜ Xxxx osanik ja juhatuse liige, seega selles küsimuses vaidlus

puudub. Kui kostja võttis hagejalt võlgu äriühingu juhatuse liikmena, nagu väidab

hageja, siis ei ole arusaadav, miks esitati hagi kostja kui füüsilise isiku vastu;

− kostja ei ole laenukohustust allkirjastanud ning hageja peab selle kostja väite ümber

lükkama.

18. Kostja taotleb menetluskulude jätmist hageja kanda. 28.07.2017 esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud ekspertiisitasust 282 eurot ja

õigusabikuludest 1 200 eurot, s.o 12 tunni ulatuses hinnaga 100 eurot/h (sisaldab käibemaksu).

Kostja kinnitab, et kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlemisega ning füüsilise

isikuna ei ole tal võimalust menetluskuludelt tasutud käibemaksu maha arvata. Kostja palub ka

menetluskuludelt viivise välja mõistmist (t lk 131-133).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

19. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse, tsiviilasjas esitatud poolte seisukohad,

kuulanud ära poolte selgitused ning uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis leiab, et

hagi tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulud jätab kohus osaliselt kostja ja osaliselt hageja

kanda.

20. TsMS § 4 lg 2 ja § 230 lg 1 kohaselt määravad hagimenetluses pooled ise vaidluse eseme

ja esitavad enda poolt välja toodud asjaolude kinnitamiseks tõendid. Poolte poolt kohtu ette

toodud asjaolude kohaselt seisneb vaidluse olemus järgmises:

Hageja andis kostjale sularahas laenu, et viimane saaks oma äritegevust arendada. Kostja pidi

hagejale laenu kasutamise eest igakuiselt intressi maksma, kuid ei teinud seda. Sellel põhjusel

ütles hageja lõpuks lepingu üles ja nõudis laenu tagastamist koos intressidega. Kostja laenu ega

intressi ei maksnud ning asus kohtumenetluses eitama ka võlatunnistuse andmist. Samas jäi

võlatunnistuse käekirjaekspertiis tegemata kostjast tulenevatel põhjustel.

21. Kuivõrd kohus lahendas 23.02.2016 vaheotsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks,

siis ei käsitle kohus käesolevas otsuses aegumise kohta käivaid poolte väiteid ja tõendeid

(TsMS § 444 lg 1).

22. Käesolevas tsiviilasjas 23.02.2016 tehtud vaheotsusega tuvastas kohus järgmist:

-

20.11.2006 sõlmisid pooled laenulepingu, kostja sai hagejalt 50 000 EEK. Laenu

tagastamise tähtaega kokku ei lepitud, kuid kostja pidi iga kuu 21.kuupäevaks tasuma

2% intressi kuus kuni laenu tagastamise päevani.

-

28.05.2015 edastatud kirjaliku teatega ütles hageja laenulepingu üles alates 05.07.2015.

Kostja on 15.02.2016 kohtuistungil kinnitanud teate kättesaamist. Kostja sai teate kätte

29.07.2015.

-

Hageja ei ole varasemalt laenu tagastamist ega intressi maksmist nõudnud.

-

Kostja ei ole laenu tagastanud ega intressi maksnud.

Kohus jättis t lk 7 asuva tõlke võlakirjale 20.11.2006 (vene keelest eesti keelde) tähelepanuta,

kuna kohus valdab vene keelt määral, mis lubab tuvastada, et tõlge on vale:

-

venekeelses dokumendis on intressimääraks 2 % kuus, mitte aastas nagu on tõlgitud;

-

venekeelses dokumendis on intressi tasumise kohustus lepitud kokku igakuiselt,

21.kuupäevaks. Tõlgitud dokumendis on igakuine intressi maksmise kohustus märkimata.

Lisaks tuvastas kohus, et seaduses ei ole sätestatud kohustuse lõppemise alusena asjaolu, et

leping ise on sõlmitud kaua aega tagasi. Seadus ei seo aegumise kulgemist mitte lepingu

sõlmimisega vaid nõude sissenõutavaks muutumisega (VÕS § 398 lg 1, TsÜS § 147 lg 1). Kuna

hageja nõue laenu tagastamiseks muutus sissenõutavaks 29.07.2015 ning hagi on esitatud

18.08.2015, siis ei ole laenu tagastamise nõue aegunud.

Seega leidis kohus vaheotsuses, et hageja nõue on aegunud intressi nõude osas alates

20.11.2006 kuni 31.12.2011. Aegumata on intresside nõue alates 01.01.2012 kuni 29.07.2015

ehk kokku 1 304 päeva ulatuses. Seega aegumata intressi nõude suurus on 2 777,52 eurot.

Ülejäänud osas (s.o 3 980,97 euro osas) on hageja intressinõue aegunud.

23. Seega lahendab kohus käesoleva lõppotsusega hageja nõuet aegumata osas, s.o

põhinõue 3 195,62 eurot (ehk 50 000 EEK) ja intressinõue 2 777,52 eurot.

24. Kostja ei vaidle vastu sellele, et ta oli laenulepingu sõlmimise ajal (20.11.2015) Osaühing

Xxxx osanik ja ainuke juhatuse liige. Seda kinnitab ka äriregistri väljavõte t lk 43-46. Samuti

pole vaidlust selles, et osundatud osaühing osutas pandimaja teenuseid ning kustutati registrist

12.08.2015.

25. Hageja on esile toonud, et andis kostjale laenu, kuna viimane vajas seda oma äriühingu (OÜ

Xxxx) pandimaja tegevuses ning ka laenulepingu sõlmimine ja raha üleandmine toimus

pandimaja asukohas Tallinnas Xxxx.

Kostja järeldab sellest, et laenu saajaks oli seega OÜ Xxxx ja kostja oli laenu käendajaks.

Kohtu hinnangul tsiviilasjas kogutud tõendid seda aga ei kinnita.

Laenulepingu sõlmimist kinnitab kostja omakäeliselt koostatud ja allkirjastatud võlakiri

20.11.2006 (t lk 6 ja originaal t lk 102A), milles on selgelt ja ühemõtteliselt laenusaajaks kostja

isiklikult, puuduvad viited mistahes äriühingule või ka tagatiskokkulepetele (nt

käenduslepingule).

Kostja pole esitanud tõendeid selle kohta, kuidas ta laenu kasutas või et laenu tagastamise

kohustus on üle läinud OÜ-le Xxxx.

Kohus märgib ka, et saadud raha kasutamise viisis poolte vahel kokkulepe puudus või vähemalt

ei ole sellise kokkuleppe olemasolu kohtu ees kinnitamist leidnud. Seega võis kostja kasutada

laenusummat oma äranägemise järgi. Kohtu hinnangul on hageja selgitus laenu võimaliku

kasutamise kohta informatsioonilise tähendusega selles osas, mis asjaoludel kostja hagejalt

laenu küsis ja miks laenu anti sularahas. Fakt, et laenu üleandmine toimus pandimaja ruumides

ei tähenda, et laenu saajaks oli pandimaja pidav äriühing.

VÕS § 396 lg 1 ei seo laenulepingu sõlmimist laenu kasutamise tingimustega või laenu saamise

kohaga. Osundatud normi kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga.

26. Laenusumma kättesaamist ning laenulepingu tingimusi tõendab kostja poolt 20.11.2006

väljastatud võlatunnistus.

Riigikohus on varasemalt VÕS § 30 rakendamisel korduvalt selgitanud, et võlatunnistusel on

kaks peamist alaliiki: deklaratiivne ja konstitutiivne.

Nii on RKTK otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11 märgitud, et võlatunnistus võib olla

konstitutiivne VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu

võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast

tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt RKTK otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist

(vt nt RKTK otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on

tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse

puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

võlga (vt ka RKTK otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).

Kuna kostja on võlatunnistuse allkirjastanud laenu saamisega samaaegselt ning selle

eesmärgiks ei olnud uue kohustuse loomine vaid laenulepingu sõlmimise ja laenu saamise

kinnitamine, siis on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

27. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse

võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st

võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks

tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse

materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale,

millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et

jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata (vt ka RKTK otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-103-16).

Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise

asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (vt ka RKTK lahend

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14).

28. Kostja väidab, et ta pole võlatunnistust allkirjastanud ja seega pole ta lepingut sõlminud ega

laenu saanud. Seejuures märgib kostja, et hagejal on kohustus tõendada, et võlatunnistus on

kehtiv.

Seejuures viitab kostja RKTK lahendile kohtuasjas nr 3-2-1-79-15 p-le 9.

Iseenesest on õige, et käesolevas asja tuleb eristada vaidluse lahendamiseks vajalike asjaolude

tõendamiskoormist ning dokumendi kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormist.

Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab

tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Samas kui võlausaldaja tugineb

võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab võlausaldaja seda võlgniku vastuväite esitamisel ka

tõendama (TsMS § 230 lg 1). (vt nt ka RKTK lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16.)

Samas ei saa käesoleval juhul jätta tähelepanuta asjaolu, et kostja esitas taotluse

käekirjaekspertiisi läbiviimiseks, millega hageja nõustus ja mille kohus ka rahuldas. Seega oli

hagejal õigus eeldada, et võlatunnistuse ehtsus selgub käekirjaekspertiisi käigus ning puudus

vajadus hagejapoolse samasisulise taotluse esitamiseks.

Ekspertiis jäi aga tegemata kostjast tingitud asjaoludel – nimelt ei ilmunud kostja kohtu

määratud ajaks käekirjaproovide ja eksperimentaalproovide andmisele (vt ka Harju Maakohtu

22.04.2017 määrus käesolevas tsiviilasjas t lk 117 ja 14.07.2017 määrus t lk 126). Ekspertiisi

tegemise kohustuse saanud eksperdi kinnitusel pole aga täiendavate proovideta ekspertiisi läbi

viia võimalik (t lk 116).

TsMS § 242 kohaselt tõendi esitanud või tõendite kogumist taotlenud pool võib tõendist

loobuda ja tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul. Hageja ei ole andnud nõusolekut

ega loobunud ekspertiisi läbiviimisest - ekspertiisi polnud läbi viia võimalik seepärast, et kostja

ei esitanud vajalikku võrdlusmaterjali.

Kohus juhindub siinkohal analoogia korras ka TsMS § 283 lg 2 ja § 270 lg 1 ning RKTK

otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-119-13 ning leiab, et isiku proovi andmisest õigustamatut

keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks

ekspertiisiga nõustunud menetlusosalise väited asjaolude (antud juhul võlatunnistuse

koostamise ja allkirjastamise) kohta.

29. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kostja on 20.11.2006 koostanud ja allkirjastanud

võlatunnistuse, mille kohaselt on ta kohustatud tagastama hagejale saadud laenu ja

maksma igakuiselt 21.kuupäevaks intressi 2 % kuus kuni laenu tagastamiseni.

30. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku

lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii

laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette

vähemalt kaks kuud.

31. Käesoleval juhul ei ole laenu tagastamise aega pooled kokku leppinud. Järelikult saab

laenuandja nõuda laenu tagasi ja laenusaajal tekib tagastamise kohustus pärast seda, kui

laenuleping on üles öeldud ja 2-kuuline etteteatamise tähtaeg möödunud.

32. Kuna hageja ütles laenulepingu üles (t lk 8) ja kostja sai ülesütlemise teate kätte 29.05.2015,

siis tekkis kostjal kohustus laen tagasi maksta 29.07.2015.

Kostja on 15.02.2016 kohtuistungil kinnitanud teate kättesaamist (vt t lk 80 viimane lause, vt

ka t lk 10 Xxxx esindaja 17.06.2015 e-kiri hageja esindajale). Kostja sai teate kätte 29.05.2015.

Seadusele vastavalt on hageja märkinud intressi arvestamise lõppkuupäevaks seega 29.07.2015

(hagiavalduses t lk 2 p 4) ja kohus 23.02.2016 vaheotsuses.

33. Kostja ei ole laenusummat hagejale tagastanud ja seega tuleb see kostjalt hageja

kasuks välja mõista (summas 3 195,62 eurot).

34. Hageja on taotlenud kostjalt ka laenu kasutamise eest kokkulepitud intressi väljamõistmist.

Kohus leiab, et VÕS § 397 lg 1 ja võlatunnistuses kokkulepitu alusel tuleb see nõue rahuldada.

Kohus on 23.02.2016 vaheotsuses märkinud, et intressinõude aegumata osa on 2 777,52 eurot

ajavahemiku eest 01.01.2012 kuni 29.07.2015.

35. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi ajavahemiku 01.01.2012

kuni 29.07.2015 summas 2 777,52 eurot arvestusega, et intress päevas on 2,13 eurot ning

tasumata on 1 304 päeva eest.

36. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata poolte esitatud

tõenditega, mis viitavad hageja majanduslikule olukorrale ja vara suurusele, kuna kohus

tuvastas deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu, mille tõttu puudub vajadus laenu andmise

asjaolude tõendamiseks (vt otsuse p 27).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

37. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel (TsMS § 173 lg 1).

38. TsMS § 162 lg näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

39. TsMS § 163 lg 1 alusel ning arvestades, et kohus rahuldab hagi 60 % ulatuses, jätab kohus

menetluskulud 60 % ulatuses kostja kanda ja 40 % ulatuses hageja kanda.

Kostja menetluskulude osas märgib kohus, et TsMS § 150 lg 7 alusel on kostjal õigus taotleda

ettemaksuna tasutud ekspertiisikulu tagastamist ja seetõttu puudub alus nõuda selle kulu

hüvitamist hagejalt.

Samuti märgib kohus, et TsMS § 174 lg 1 alusel saab menetluskulud kindlaks määrata ja välja

mõista vaid vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kuna kostja pole kulude aluseks olevat

menetlustoimingute nimekirja ja ajalist kestust esitanud, siis ei saa kohus hinnata nende

põhjendatust.

40. TsMS § 174 lg 1 ja 177 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise

suuruse. TsMS § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks:

1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või

2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist.

41. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.

42. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud

kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Helina Luksepp

Kohtunik