3-17-118/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. märts 2018 , Tallinn

Haldusasja number

3-17-118

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.12.2016 akti

tühistamiseks

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

kohustamiseks

sundvõõrandatavate

relvade

ümberhindamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Irina Punko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX avaldus kaebuse muutmiseks rahuldamata.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 26. juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-118 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.04.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

3-17-118

2(8)

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas XX-le 15.05.2013 relvaloa nr RL 751750

kehtivusajaga kuni 06.02.2017. Relvaloa kohaselt võib XX omada jahipidamiseks

kombineeritud püssi IŽ-94 (kaliibriga 12), sileraudset püssi IŽ (kaliibriga 12) ning enese ja

vara kaitseks vintraudset püstolit Glock-19 (kaliibriga 9x19, nr BBA746).

2. PPA Lääne Prefektuuri 26.07.2013 otsusega nr 4.2-1/10969-1 peatati XX relvaloa nr RL

751750 kehtivus, sest loa omaja oli kriminaalasjas kahtlustatav ning tema elukohas ei olnud

relvaseaduses (RelvS) ette nähtud tingimusi relva ja laskemoona hoidmiseks. XX-le kuulunud

relvad, laskemoon ja relvaluba võeti kriminaalasja menetluse käigus ära ning hoiustati Pärnu

politseijaoskonna relvahoidlas. Relvade ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise kohta

koostati 31.07.2013 akt nr 672 (kd 3-17-118, tl 34). Akti kohaselt oli ära võetud relvade

seisund keskpärane.

3. PPA Lääne Prefektuuri 28.11.2013 otsusega nr 4.2-1/19093-1 lõpetati XX relvaloa

kehtivuse peatatus ja tunnistati see kehtetuks. XX esitas halduskohtule kaebuse PPA

28.11.2013 otsuse nr 4.2-1/19093-1 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 24.10.2014

otsusega kaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.09.2015 otsusega

rahuldamata XX apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-

70234). Ringkonnakohtu otsus jõustus 30.10.2015.

4. PPA Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse spetsialist

sundvõõrandas 15.06.2016 otsusega nr 4.2-1/27259-1 (kd 3-16-1747, tl 8) XX-le kuuluvad

kolm relva: 1) IŽ, kaliibriga 12, nr Э3245; 2) IŽ-94, kaliibriga 12/7,62x54R, nr 97M6234;

3) Glock-19, kaliibriga 9x19, nr BBA746. Sundvõõrandatavate relvade eest määrati hüvitised

vastavalt 0 eurot, 50 eurot ja 200 eurot, s.o kokku summas 250 eurot. Otsuse andmise alustena

on märgitud RelvS § 6 ja § 44 lg 8 ning sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona

hariliku väärtuse määramise 15.06.2016 akt nr 4.3-4/695-1 (kd 3-16-1747, tl 9).

5. XX esitas 13.08.2016 PPA-le avalduse (kd 3-16-1747, tl 26‒26p), milles soovis

sundvõõrandatud relvade ümberhindamist. Avalduse kohaselt ei ole sundvõõrandatud relvade

hindamise aktis määratud hindadega võimalik Eestis relvi omandada. PPA vastas avaldusele

31.08.2016 kirjaga (3-16-1747, tl 12‒12p).

6. XX esitas Tallinna Halduskohtule 01.09.2016 kaebuse PPA 15.06.2016 otsuse

nr 4.2-1/27259-1 ja otsuse aluseks oleva akti nr 4.3-4/695-1 (osaliseks) tühistamiseks

(haldusasi nr 3-16-1747).

7. PPA edastas 10.11.2016 XX 13.08.2016 avalduse vaidena läbivaatamiseks PPA relvade ja

laskemoona hindamise ekspertkomisjonile (Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määruse nr 416

„Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise

3-17-118

3(8)

ning maksmise kord“ (hüvitamise kord) § 3 lg 3 alusel).

8. PPA relvade ja laskemoona hindamise ekspertkomisjon koostas XX vaide läbivaatamise

kohta 22.12.2016 akti (allkirjastatud 29.12.2016; kd 3-17-118, tl 23), milles määras kindlaks

sundvõõrandatavate relvade hüvitise suurused.

Kaheraudse sileraudse püssi IŽ-54, nr Э3245, kaliibriga 12 (IŽ-54) hüvitise suuruseks on

0 eurot. Relv on ümberehituse käigus rikutud (tšoki osa on maha saetud, raud on tehtud

3,5 cm lühemaks, parema raua suue on mõlkis). Relv on oluliselt kulunud ning selle

kasutamine on ohtlik.

Kombineeritud püssi IŽ-94, nr 97 M 6234, kaliibriga 12; 7,62x53R (IŽ-94) hüvitise suuruseks

on 50 eurot. Relva kaba on katki ning puit- ja metallosade välispind on kulunud. Relv ei ole

turul nõutud, sest raud on fikseeritud tšokiga (nõudlus on vahetatava tšokiga relvade järele).

Samuti puudub turul nõudlus Vene toodangu järele, sest kombineeritud rauaga Lääne relvade

pakkumine on turul suur.

Vintraudse püstoli Glock-19, nr BBA 746, kaliibriga 9x19 (Glock-19) hüvitise suuruseks on

200 eurot. Relv on kasutatud, väliste kulumisjälgedega ning hooldamata. Samuti on tegemist

vana mudeliga. Seetõttu on konkreetse relva turuväärtus oluliselt madalam, kui vaides

viidatud uue relva hind (500 eurot).

9. XX esitas 17.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 02.05.2017) PPA

22.12.2016 akti tühistamiseks ning PPA kohustamiseks sundvõõrandatavate relvade

ümberhindamiseks.

Aktis määratud hinnad ei vasta Eesti keskmistele müügihindadele ning selles ei ole viidatud

tõenditele relvade puuduste kohta. Relvade sundvõõrandamise aktis ei ole kirjeldatud

hindamise protsessi. 2012. a-l relvadele IŽ-54 ja IŽ-94 teostatud ülevaatuse käigus ei

täheldatud 22.12.2016 aktis märgitud puudusi ning 2013. a-l koostatud üleandmise-

vastuvõtmise aktil on relvade seisukord märgitud keskpäraseks. Relv Glock-19 oli

konfiskeerimise hetkel täielikult hooldatud. Alates 2013. a juulist kuni kaebuse esitamiseni on

relvad olnud PPA valduses. Seega said aktis märgitud relvade puudused tekkida sel perioodil.

22.12.2016 akti koostamisel ei ole toimunud sisulist hindamist ning akti allkirjastanud

komisjoni liikmed ei ole relvade seisukorraga tutvunud. Relvade väärtust tuleb hinnata

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 alusel ehk selgitada välja nende kohalik

keskmine müügihind. Relva IŽ-54 harilik väärtus on 200 eurot, relva IŽ-94 väärtus koos

optilise sihikuga on 900 eurot (300 + 600) ning relva Glock-19 väärtus on 500 eurot. Lisaks

tuleb kaebajale hüvitada relvarihmad kokku 70 euro väärtuses.

10. Halduskohus

lõpetas

20.01.2017

määrusega

haldusasja

3-16-1747

menetluse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel ning võttis 09.03.2017

määrusega haldusasjas nr 3-17-118 menetlusse kaebuse PPA 22.12.2016 akti tühistamiseks ja

PPA kohustamiseks sundvõõrandatavate relvade ümberhindamiseks.

11. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Otsuse vastuvõtmisel ei ole rikutud menetlus- või vorminõudeid, mis oleksid võinud mõjutada

asja otsustamist. Otsus on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane. Vastustaja on

kaasanud ekspertkomisjoni isikud, kellel on relva seisukorra hindamiseks erialased teadmised.

Sellega on tagatud, et relva hindamisel ja selle väärtuse määramisel lähtutakse objektiivsetest

kriteeriumidest. Iga relva on vaadeldud eraldi, kirjeldatud selle tehnilist seisukorda ning

põhjendatud selle maksumuse kujunemist. Samuti on arvestatud kaebaja arvamusega relvade

maksumuse kohta ning esitatud vastuväiteid tema hinnangule. Siseministri 18.03.2015

3-17-118

4(8)

määruse nr 12 „Sundvõõrandatud relva ja laskemoona realiseerimise kord“ (võõrandamise

kord) kohaselt võetakse konkreetse relva väärtuse määramise aluseks keskmine müügihind,

mitte ei määrata relvale keskmist müügihinda. Relva väärtus sõltub selle seisukorrast,

vanusest ning turusituatsioonist, sh nõudlusega seda liiki relvade järele. Haldusorganilt ei saa

nõuda rikutud ja kasutusohtliku relva sundvõõrandamist. XX ei ole millegagi ümber lükanud

otsusega tuvastatud asjaolusid, sh relvade seisukorra kohta. Komisjoni arutluskäik ja otsus on

selgelt jälgitav ja loogiline.

PPA 15.06.2016 otsusega nr 4.2-1/27259-1 otsustati kaebajale kuuluvate relvade

sundvõõrandamise kasuks ja teavitati relvade maksumusest, kuid tegemist ei olnud

ekspertkomisjoni otsusega võõrandamise korra § 3 lg 1 mõttes. Kui sundvõõrandamise

otsustamise haldusaktile ei ole võõrandamise ega hüvitamise korras nõudeid esitatud, siis

ekspertkomisjoni tegevusele ja haldusakti vormistamisele on esitatud konkreetsed nõuded.

Seetõttu on menetluskäik nendes etappides erinevalt dokumenteeritud. Kuna komisjoni

koosseis oli esimeses ja teises etapis erinev, on relvadega tutvunud ja oma hinnangu andnud

kaks sõltumatut komisjoni. Kaebaja jättis relvade edasise käitlemise riigi otsustada ega

võõrandanud relvi ise (RelvS § 44 lg 6). Seetõttu on tal piiratud võimalused

sundvõõrandamise protsessis kaasa rääkimiseks. Hüvitis relvade eest on kaebajale välja

makstud. Kaebaja viidatud optiline sihik asub Pärnu politseijaoskonnas ning selle

tagastamiseks on võetud kaebajaga ühendust (3-17-118 kd, tl 26).

12. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.06.2017 otsusega kaebuse ning tühistas PPA

22.12.2016 akti (resolutsiooni p 1), kohustas PPA-d kaebajale kuuluvate sundvõõrandatavate

relvade osas määratava hüvitise suuruse küsimust uuesti läbi vaatama (resolutsiooni p 2) ning

mõistis PPA-lt menetluskuluna kaebaja kasuks välja 15 eurot (resolutsiooni p 3).

Sundvõõrandatavate relvade eest määratava õiglase hüvitise suurus ei sõltu relvaomaniku

varasemast tegevusest või tegevusetusest. Kaebaja poolt haldusasjas nr 3-16-1747 esitatud

ülevaatest vintraudse püstoli Glock-19 müügihindadest nähtub, et selle müügihinnad on

suurusjärgus 500 eurot (3-16-1747 kd, tl 32-35). Kohtule ei nähtu, kuidas haakub vaidlustatud

aktis

toodud

sundvõõrandatavate

relvade

seisukorra

kirjeldus

relvade

keskmise

müügihinnaga.

Püstoli Glock-19 kohta toodud kirjeldusest ei ilmne seost kasutatud relvade keskmiste

müügihindadega. Kasutatud relvad, mida hoiustatakse politseiasutuses ja millele on

juurdepääs piiratud, ongi reeglina hooldamata ning üldjuhul on kasutatud relvad ka

kulumisjälgedega. Kombineeritud püssi IŽ-94 puhul on viidatud kulumisele ning vähesele

nõudlusele, kuid taustinformatsiooni nende relvade keskmise müügihinna kohta ja võrdlust ei

ole aktis esitatud. Asjaolu, et sileraudne püss IŽ-54 on hinnatud ümberehitatuks ja ohtlikuks,

ei ole kooskõlas relva ja laskemoona 31.07.2013 üleandmise-vastuvõtmise aktis märgituga, et

kõik üle antud relvad olid keskpärases seisundis. Keskpärase seisundiga kasutatud relvade

suhtes määratav väärtus peaks olema ligilähedane kasutatud relvade keskmise müügihinnaga

ja selle pinnalt kindlaks määratava hariliku väärtusega. Kuigi relva hariliku väärtuse

määramisel on relva keskmine müügihind üksnes aluseks, peaksid taustinformatsioonina

olema esitatud üldised näitajad.

Vaatamata kohtunõudele, ei pidanud vastustaja vajalikuks esitada kohtule ülevaatlikku

statistikat sundvõõrandamisele kuuluvate relvade eest hüvitiste määramise juhtumite arvu,

keskmise hüvitise suuruse, IŽ-54, IŽ-94 ja Glock-19 tüüpi relvade keskmiste hüvitiste osas

ning nende juhtumite hulga kohta, kus hüvitise suuruseks määrati 0 eurot. Arvestatavaks

selgituseks ei ole PPA esindaja istungil esitatud väide, et sundvõõrandatavate relvade hinna

osas statistikat ei peeta. Statistilisi üldistusi oleks saanud teha isegi 15.06.2016 aktis

3-17-118

5(8)

nr 4.3-4/695-1 hinnatud 151 sundvõõrandamisele kuulunud relva pinnalt ning tuua välja

nende keskmised hinnad. Vaidlustatud aktis puudub aga igasugune informatsioon, mis viitaks

relvade keskmisele hinnale. Seisukohad sundvõõrandatavate relvade hinna ja ühe relva

väärtusetuks pidamise kohta on ebaveenvad. Otsust ei muuda veenvamaks asjaolu, et

kuueliikmeline eksperdikomisjon jõudis põhjalikku kaalutlemist vajavas küsimuses täpselt

samale tulemusele nagu varasemalt väiksemate volitustega komisjon. Otsus tuleb selle

ebapiisava motiveerituse ja kaalutlusvigade tõttu tühistada ning kohustada vastustajat

kaebajale kuuluvate sundvõõrandatavate relvade osas määratava hüvitise suuruse küsimust

mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. Politsei-

ja

Piirivalveamet

palub

25.07.2017

apellatsioonkaebuses

Tallinna

Halduskohtu 26.06.2017 otsus tühistada ning jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Kaebaja pidi otsustama oma relvade võõrandamise hiljemalt 31.01.2016, s.o kolme kuu

jooksul alates Tallinna Halduskohtu 24.10.2014 otsuse nr 3-13-70234 jõustumisest

30.10.2015. Kuna kaebaja seda ei teinud, alustas PPA RelvS § 44 lg 8 alusel relvade

sundvõõrandamise protsessi.

Võõrandamise korra § 3 lg 2 kohaselt lähtutakse relva realiseerimise otsustamisel muu hulgas

selle realiseerimise võimalikkusest. Keskmine müügihind võetakse konkreetse relva väärtuse

määramise aluseks, mitte ei määrata relvale keskmist müügihinda. Seega ei ole relvade

võõrandamist seostatud üksnes relva seisukorraga ja relva väärtus sõltub selle seisukorrast ja

nõudlusest seda liiki relvade järele. PPA ei kogu ega pea koguma statistilisi andmeid

hüvitatavate relvade väärtuste kohta ega määrama hüvitist politseis välja kujunenud keskmise

järgi. See ei oleks kooskõlas asjakohaste õigusaktide nõuetega. Relva võõrandamise väärtust

mõjutavad mitmed erinevad ajas muutuvad faktorid, mistõttu on põhjendatud lähtuda

konkreetsel hetkel valitsevast olukorrast. Lisaks erinevad teineteisest sundvõõrandamine ja

tsiviilrelvade komisjonimüük. Sundvõõrandamise protsess ei ole kehtestatud võimalikult

soodsa müügihinna või kasu saamiseks relva omaniku huvides. Ekspertkomisjoni olid

kaasatud erialaste teadmistega isikud, millega oli tagatud, et relvade hindamisel ja nende

väärtuste määramisel lähtutakse objektiivsetest kriteeriumidest. Põhjendatud ei ole kohtu

arvamus, et tulirelvade valdkonna eksperdi ja ajaloomuuseumi teaduri arvamus ei kaalu üle

kaebaja paljasõnalisi väiteid.

Haldusaktis on piisavalt kirjeldatud relvade väärtust mõjutavaid asjaolusid. RelvS ja selle

alusel antud määruste nõuetest ei pea komisjon relvi täielikult kirjeldama, vaid hindama neid

sundvõõrandamise eesmärgil. Seega kirjeldatakse olukorda, mis on aluseks relva

võõrandamise valikute – hävitamine või komisjonimüük – tegemiseks. Kaebaja ei ole

tõendanud, et relvad olid enne politseile üleandmist teistsuguses või paremas seisukorras.

Relvade üleandmise-vastuvõtmise aktis on fikseeritud üksnes relvade üleminek politsei

valdusesse kooskõlas RelvS § 44 nõuetega. Toimingu käigus ei hinnatud relvade seisukorda

nende sundvõõrandamise perspektiivis. Ka ei olnud relvi vastu võttev politseiametnik

asjatundja, kellel oleks olnud õigus sellist hinnangut anda. Üllatuslik ning tõenditele

mittetuginev on kohtu väide, et relvade seisukord võis oluliselt halveneda nende hoiukohas

politseijaoskonnas. 22.12.2016 otsuse kohaselt oli kaebaja poolt hooldamata üksnes

vintraudne püstol Glock-19, mitte kõik kolm relva. Antud juhul pikendas sundvõõrandamise

protsessi käimas olnud kriminaalmenetlus ja kohtuvaidlused (haldusasjad nr 3-13-70234,

3-16-1747). Ekspertkomisjon ei ole märkinud, et relvale oleks tekkinud mingeid muutusi (nt

3-17-118

6(8)

rooste) hoiustamisest. Kaebaja ei ole täitnud tõendamiskohustust.

14. XX palub 21.08.2017 kirjalikus vastuses jätta halduskohtu otsus jõusse. Lisaks palub

XX lisada nõue optilise sihiku Minox ja kahe relvarihma tagastamiseks.

Kaebajalt võeti relvad ära juba 23.07.2013, kuid üleandmise-vastuvõtmise akt on koostatud

31.07.2013. Puudub teave, kus relvad vahepealsel ajavahemikul olid või mida nendega tehti.

Vastustaja esindaja on andnud kohtuistungil vastuolulisi ütlusi, väites ühel korral, et relvad

asusid Tallinnas, teisel korral, et need asusid Pärnus. PPA on suhtunud kaebajasse

pahatahtlikult ja hooletult. Samuti ei ole PPA pakkunud võimalust tagastada relvade

kanderihmad, kumbki hinnaga 35-40 eurot. Relvad olid nende konfiskeerimise hetkel

keskmises seisukorras, mistõttu said need saada rikutud üksnes ajal, mil need olid PPA

valduses. Kaebajal on kahtlus, et PPA 22.12.2016 akt on koostatud ilma relvadega faktiliselt

tutvumata, sest hinnad kattuvad täielikult 15.06.2016 aktis märgituga. Kaebajal ei ole kunagi

olnud optilist sihikut nimega VOBOR, millele PPA palus tal järele tulla. Kaebajal oli optiline

sihik Minox väärtusega 600 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

16. Halduskohtu otsuse peamine etteheide PPA-le oli, et kõigi kolme vaidlusaluse relva

väärtuse määramisel on PPA jätnud välja toomata relvade keskmise müügihinna, mille alusel

relva väärtus pidi kujunema. See halduskohtu etteheide on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud. Võõrandamise korra § 2 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt määrab PPA hüvitise

arvestamiseks temale hoiule antud sundvõõrandamisele kuuluva relva või laskemoona

hariliku väärtuse TsÜS § 65 tähenduses. Relva ja laskemoona hariliku väärtuse määramisel on

aluseks riigis kujunenud relva ja laskemoona keskmine müügihind. Hüvitise suuruseks on

võõrandamise korra § 2 lg-te 1‒3 alusel määratud sundvõõrandamisele kuuluva relva ja

laskemoona väärtus. Vastavalt TsÜS §-le 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus,

kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik

keskmine müügihind (turuhind). Eelnevast nähtub, et kõige olulisem komponent relva

väärtuse määramisel on relva keskmine müügihind. Iseenesest on õige PPA väide, et relva

väärtuse määramisel tuleb arvestada ka konkreetse relva olukorda ja relva nõudlust turul, kuid

need elemendid kajastuvadki juba relva keskmises müügihinnas, st, et relva keskmine

müügihind sõltub mh sellest, kuidas relv on säilinud, kuidas teda on hooldatud ning milline on

turu nõudlus vastava relva suhtes. PPA seevastu on kohtumenetluses läbivalt olnud

seisukohal, et relvade keskmise müügihinna määramine on ebavajalik ega pole toonud välja

andmeid, mille PPA võttis aluseks relvade väärtuse määramisel. Halduskohus andis PPA-le

18.05.2017 kohtunõudega (3-17-118 kd, tl 33) võimaluse vastavate tõendite esitamiseks, kuid

PPA ei pidanud neid halduskohtu istungil vajalikuks. Selline lähenemine muudab aga PPA

22.12.2016 akti kohtule täielikult kontrollimatuks – kohtul ei ole võimalik kontrollida relva

väärtuse määramise põhielemendi (relva keskmine müügihind) õiguspärast tuvastamist PPA

poolt.

17. Eelnevale lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu, et PPA 22.12.2016 akt oli antud

vastusena kaebaja vaidele relvade hariliku väärtuse määramise 15.06.2016 akti peale (3-17-

118 kd, tl 56‒58). Võõrandamise korra § 3 lg 3 sätestab, et kui hüvitise saaja vaidlustab

sundvõõrandamise otsuses näidatud hüvitise suuruse, antakse relv hindamiseks võõrandamise

korra § 2 lg-s 3 nimetatud ekspertkomisjonile. Niisiis lahendas ekspertkomisjon 22.12.2016

3-17-118

7(8)

aktiga sisuliselt kaebaja vaiet, mis oli esitatud just põhjusel, et relvade väärtus oli määratud

valesti, keskmisi müügihindu arvestamata. Sellises olukorras on elementaarne, et

ekspertkomisjon tooks oma otsuses välja ka relvade keskmise müügihinna, millele tuginedes

on relvade väärtus leitud.

18. Õige on PPA väide, et relva sundvõõrandamisel tuvastatav relva väärtus ei pea tagama

kaebajale parimat müügihinda, kuid hüvitis peab olema õiglane (RelvS § 6 lg 2), määratud

õigusnorme järgides ning olema kohtulikult kontrollitav. Praegu see nii ei ole. PPA

22.12.2016 akti ei muuda kohtulikult kontrollitavaks ja õiguspäraseks pelgalt asjaolu, et selle

on andnud ekspertkomisjon.

19. Alusetu on PPA etteheide, et kaebaja oleks kohtumenetluses pidanud tõendama, et relvad

olid äravõtmise hetkel paremas seisus kui 22.12.2016 aktis tuvastatud. RelvS § 44 lg-te 4 ja 5

kohaselt vormistatakse relva üleandmine-vastuvõtmine aktiga, milles on kirjas andmed

üleantud relva, laskemoona ja loa kohta. Politsei on kohustatud tagama vastuvõetud relva ja

laskemoona säilimise ja seisundi, milles need üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeriti. PPA

31.07.2013 aktist (3-17-118 kd, tl 34) nähtuvalt on kaebaja relvade osas lahtrisse relva

seisund (korrodeerunud, kulunud, pragunenud, mõranenud, murdunud jms) kantud – relvade

seisund keskpärane. Kui siseminister on kehtestanud relva ja laskemoona üleandmise-

vastuvõtmise akti vormi (RelvS § 44 lg 4), milles on ette nähtud, et relva vastuvõttev ametnik

fikseerib selles relva seisundi, saab eeldada, et PPA relva vastuvõttev ametnik on pädev

vastavat sissekannet aktile tegema. Kui ametnik selleks pädev ei ole (nagu väidab

apellatsioonkaebuses PPA), on see PPA risk, et võimalikes vaidlustes ei ole tal võimalik oma

positsioone tõendada. Kuna relva seisundi fikseerimine aktis on PPA seadusest tulenev

kohustus ning 31.07.2013 aktis on fikseeritud, et relvade seisund oli keskpärane, siis saab

üksnes PPA tõendada, et tema poolt fikseeritu oli 31.07.2013 aktis vale ja tegelikkuses oli

juba relvade äravõtmise hetkel relv IŽ-54 rikutud ümberehituse käigus; tšoki osa maha saetud,

raud 3,5 cm lühemaks tehtud; parema raua suue mõlkis; relv oluliselt kulunud; relva

kasutamine ohtlik; relv IŽ-94 kaba katki (lae kael pragunenud); puit- ja metallosade välispind

kulunud, nagu on fikseeritud 22.12.2016 aktis. Kaebajal puudub võimalus tõendada, et tema

andis PPA-le üle relvad, mis viidatud puudusi ei omanud, sest temal puudus relva seisundi

fikseerimise kohustus. Kaebaja on halduskohtu istungil selgitanud, et relva Glock-19 soetas ta

mais 2013, s.o 2 kuud enne sundvõõrandamist 500 euroga. Oli teinud relvast umbes 50 lasku.

Relv oli täitsa uus. Optilise sihikuga kombipüssi omandas 300 euro eest 2012. a-l ja oli

käinud sellega jahil 1 talve. Kaheraudsest püssist ei ole teinud ühtki lasku (kell 11:15:55).

Vastuseks kohtu küsimusele, kas nulliks hinnatud relv oli uus ja kas see oli ka ümber ehitatud,

märkis kaebaja, et see ei olnud täiesti uus relv, ta ostis kasutatud relva ja see oli ümber

ehitamata relv. Relv võeti arvele, tunnistati kõlblikuks ja sellele väljastati relvaluba (kell

11:19:55). Kaebaja kinnitas, et relva polnud ei ümber ehitatud ega lühemaks saetud. Niisiis on

kaebaja ütlused kohtuistungil kooskõlas pigem 31.07.2013 aktiga kui 22.12.2016 aktis

kirjeldatuga. Püstol Glock hooldamatusest tulenevat hinnavahet ei saa panna kaebaja kanda

(RelvS § 44 lg 5).

20. Eelnevat kokku võttes on halduskohus õigesti rahuldanud XX kaebuse. XX vaide uuel

läbivaatamisel peab PPA juhinduma ringkonnakohtu poolt antud juhistest.

21. Vastuses apellatsioonkaebusele on XX teinud avalduse, mida ringkonnakohus käsitab

kaebuse muutmise taotlusena. Kaebaja on vastuses apellatsioonkaebusele palunud lisada nõue

tagastada optiline sihik Minox ning 2 relvarihma. HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib

kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus

menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas

3-17-118

8(8)

kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva

seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse

kaebuse esitamise ajal. Pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud

tähtaega, sealhulgas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses, võib kaebuse nõuet või alust

muuta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel,

eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku

kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Kuivõrd

praeguse kaebuse ese on sundvõõrandatavate relvade väärtuse kindlaksmääramine, ei ole selle

kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas lisada kaebusele kohustamisnõudeid optilise

sihiku ja relvarihmade tagastamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks PPA poole

vastavasisulise taotlusega pöördunud ja PPA oleks keeldunud optilise sihiku ja relvarihmade

tagastamisest. Kui kaebaja pöördub nimetatud taotlusega PPA poole ja PPA keeldub taotluse

rahuldamisest, saab kaebaja pöörduda iseseisva kohustamiskaebusega halduskohtu poole.

22. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad PPA võimalikud menetluskulud PPA kanda ja kaebaja

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel kaebaja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)