2-17-6845/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 14. märts 2018. a

Tsiviilasja number

2-17-6845

Tsiviilasi

K.S. hagi R.S. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2115 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.S. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) R.S. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Cardo Soosaar

Vastustaja (hageja) K.S. (isikukood XXX), seaduslik

esindaja Ü.S., lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu

Mets

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.S. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 5. detsembri 2017 otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.S. kanda.

Rahuldada

K.S.

avaldus

ringkonnakohtus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

4. Mõista R.S. lt K.S. kasuks välja ringkonnakohtus

kantud menetluskuluna õigusabikulu 825 eurot (koos

käibemaksuga).

5. Võtta tõendina asja juurde OÜ X. 2016. a

kasumiaruanne ja kostja konto väljavõtted.

Keelduda asja materjalide juurde võtmast Pala

Vallavalitsuse 26. septembri 1995. a korraldust nr 326

ja lugeda see R.S. le tagastatuks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.S. (hageja) esitas 1. mail 2017 Tartu Maakohtule hagi R.S. (kostja) vastu elatise

väljamõistmiseks summas 235 eurot kuus kuid mitte vähem kui Eesti Vabariigis kehtestatud

elatise miinimummäär alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni 6. septembril

2018. Samuti palus hageja välja mõista tagasiulatuv elatis perioodil 1. detsember 2016 kuni 30.

aprill 2017 eest summas 200 eurot ja määrata, et elatis tuleb tasuda kalendrikuu 10. kuupäevaks

hageja seadusliku esindaja Ü.S. (hageja ema) pangakontole.

Hagiavalduse kohaselt elab hageja alates 10. augustist 2016 koos emaga kostjast eraldi. Alates

detsembrist 2016 tekkisid kostjal viivitused hagejale ülalpidamise andmisel ning maksed ei

vastanud enam seadusjärgsele elatise miinimummäärale. Kostja on mitme äriühingu osanik

ning asutanud ka pärast hageja vanemate abielu lahutamist uue äriühingu. Kostjale kuulub

märkimisväärses koguses kinnisvara. Hageja ema on elatise maksmise küsimuses pöördunud

kostja poole, kuid kostja ei nõustunud seadusjärgses miinimummääras elatise tasumisega.

Hageja ema vara koosneb peamiselt ühisvarast kostjaga ja osa vara suhtes on pooleli

kohtuvaidlused. Hageja emal puudub regulaarne sissetulek. Hageja ema asutas OÜ B., kuid

sellel puudub käive ja väljamakseid hageja emale ettevõttest tehtud ei ole.

Hageja vanemate vahel on vaidlus selles, kas X. kinnistu, mida hageja koos emaga elukohana

kasutab, on vanemate ühisvara või mitte. Hageja ema ei ole kostjaga elatise maksmise ja selle

suuruse osas kokkulepet sõlminud.

Hageja õpib Nõo Reaalgümnaasiumis ja elab nädala sees ühiselamus. Hageja muretses

ühiselamusse vajalikud tarbeesemed ja korraldab ise oma hommiku- ja õhtusöögi. Hageja võtab

enamiku toiduaineid kodust kaasa. Hageja ema viib hageja autoga igal pühapäeval kooli ja toob

reedel tagasi. Hagejaga seotud transpordikulu on 165 eurot kuus. X. kinnistuga seotud kulud

tuleb jagada hageja ja hageja ema vahel pooleks. Vajalikud on uued prillid maksumusega 200

eurot. Hageja püsikulud ühes kuus on kokku 826 eurot, millele lisanduvad ühekordsed

suuremad kulud.

Hageja palub välja mõista elatise miinimummääras. Kostja valitseb hageja vanematele kuuluvat

ühisvara ja saab sellest kasumit. Tagamaks hagejale vanemate lahutuse eelsega sarnane elulaad,

on hageja ema sunnitud panustama ise hageja ülalpidamisse varasemaga võrreldes oluliselt

suuremas mahus, sest kostja panus on vähenenud. Lapsetoetuse olemasolu ei saa olla aluseks

elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära.

2. Kostja vaides hagile vastu ja leidis, et on ülalpidamiskohustust vabatahtlikult täitnud. Kostja

on rahuldanud hageja eluasemevajaduse ning maksab hagejale regulaarselt hageja emaga

kokkulepitud suuruses elatist hageja pangakontole iganädalaselt 45 eurot. Kostja on andnud

hageja emale ja õele raha hagejale arvuti ja riiete ostmiseks ning tasunud hageja elukoha

elektriarveid kuni 1. jaanuarini 2017. Kostja on maksnud hageja ülalpidamiseks ajavahemikul

1. augustist kuni 31. aprillini 2017 kokku 2590 eurot (hageja pangakontole 1405 eurot, hageja

ema pangakontole 550 eurot ja hageja õe pangakontole 635 eurot), s.o keskmiselt 287 eurot 78

senti kuus.

Kostja andis talle kuuluva Jõgevamaal Pala vallas M. külas asuva elamu hageja ema ja hageja

kasutusse, millega on kostja rahuldanud hageja eluasemevajaduse ja täitnud hageja

ülalpidamiskohustust (kasutuseelis). Kostja poolt hageja ema ja hageja kasutusse antud kinnistu

keskmine kohalik üürihind on 170 kuni 200 eurot kuus. Hageja kasututava elamu kasutueelise

väärtuseks on 85-100 eurot kuus. Eluruumi kasutamisega kaasneb elektrienergia kulu, mida

kostja tasus perioodil 1. september 2016 kuni 31. detsember 2016 kokku 332 eurot 51 senti.

Kostja igakuine sissetulek on 470 euro suurune töötasu (bruto) OÜ-st X. . Kostja oli töövõimetu

alates 26. veebruarist kuni 29. märtsini 2017 ja 27. aprillist kuni 16. juunini 2017. Kostjal on

lisaks hagejale veel üks ülalpeetav, 24. märtsil 2017 sündinud tütar K.S..

Kostja palus arvestada elatise määramisel riiklikult makstavat lastetoetust ja määrata, et elatis

tuleb tasuda hageja kontole. Juhul, kui kohus ei arvesta elatise suuruse määramisel kostja poolt

hageja kasutusse antud elamu kasutuseelise väärtust, taotles kostja, et kohus määraks elatise

suuruse alla seaduses sätestatud miinimummäära.

Kostja ei nõustunud hageja kohtule esitatud kuludega ja leidis, et osa hageja kulusid ei ole

vajalikud. Asjaolu, et hageja ema on töötuna arvel, ei vabasta teda hageja ülalpidamise

kohustusest.

Kostja on alates 7. maist 2017 tasunud elamu kindlustusmakseid igakuiselt 33 eurot 46 senti.

Hageja transpordikulud võiksid olla oluliselt väiksemad, kuna kohalik omavalitsus hüvitab

sõidukulud kooli.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 5. detsembri 2017 otsusega hagi kostja vastu ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja elatise alates 1. detsembrist 2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 235

eurot kuus, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduses sätestatud miinimummäär. Maakohus

rahuldas hageja taotluse elatise tagasiulatuvalt väljamõistmiseks perioodil 1. detsember 2016

kuni 30. november 2017 summas 518 eurot 10 senti. Kostja on kohustatud tasuma elatise hageja

ema arveldusarvele jooksva kuu 10-ndaks kuupäevaks. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3360 eurot 44 senti, millele

lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni menetluskulude

kohase tasumiseni.

Maakohus leidis, et puudub vaidlus, et hageja alaline elukoht on ema juures ja kostja nendega

koos ei ela. Asjas kogutud tõendite kohaselt on kostja tasunud hageja ülalpidamiseks elatist

alates 2016 augustist iganädalaselt 45 eurot, kokku kuus keskmiselt 180 eurot. Kostja tasus

perioodil detsember 2016 kuni 1. mai 2017 (s.o hagi esitamiseni) hageja kontole kokku 955

eurot. Nimetatud summad luges maakohus kostja poolt ülalpidamiskohustuse täitmiseks.

Tõendatud on, et kostja on menetluse ajal jätkanud hagejale ülalpidamiseks maksete tegemist

45 eurot nädalas. Maakohus ei lugenud ülalpidamiskohustuse täitmiseks 6. septembri 2017

makset summas 100 eurot, mille selgitusse on märgitud „Mõnusat sünnat!“, sest ilmselgelt on

tegemist hagejale mõeldud sünnipäevakingiga.

Rahaliselt ei ole kostja seaduses kindlaksmääratud minimaalset ülalpidamist hagejale taganud:

alates 2017 jaanuarist on kostja igakuiselt vähem tasunud keskmiselt 40-50 eurot ja 2016

detsembris 20-30 eurot. Vanemate vaheline kokkulepe ei ole siduv lapsele, kes on hagejaks ja

kui vanemad on kokku leppinud ebapiisavas elatises, on lapsel õigus nõuda piisavat

ülalpidamist. Käesolevalt on ilmne, et vanemate vahel kokku lepitud elatise suurus ei vasta

seadusjärgsele elatise miinimummäärale.

Maakohus asus seisukohale, et kostjat ei saa lugeda ülalpidamiskohustust täidetuks sellega, et

lubab lapsel elada kinnistul asuvas elamus. Puudub vaidlus, et hageja elab koos emaga X.

kinnistul M. külas Pala vallas. Asjaolu, et hageja vanemate vahel on vaidlus ühisvara jagamise,

sh selle ühisvarasse kuulumise üle, ei tohi kahjustada alaealise hageja õigusi. Maakohus eeldas,

et kinnistu on hageja vanemate ühisvara, sest kanne kinnistusraamatusse on tehtud hageja

vanemate abielu ajal. Kuna kinnistu on eelduslikult vanemate ühisvara, siis sisaldub hageja

kuludes kaudselt mõlema vanema panus talle eluruumi võimaldamisse: mõlemad vanemad

võimaldavad hagejal eluruumi tasuta kasutada.

Kostja on tasunud eluruumiga seotud kindlustusmaksed, mida vastavalt Riigikohtu lahendi nr

3-2-1-63-13 p-le 23 saab mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse

eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Kostja on sõlmunud X. kinnistu

kindlustuslepingu 28. juunil 2017 tähtajaga kuni 27. mai 2018, igakuine makse 33 eurot 46

senti. Maakohus leidis, et hagejale langevaks osaks on 1/3 kindlustusmaksest. Alates 28. juunist

2017 saab lugeda kostja poolt ülalpidamiskohustus täidetuks 11 euro 15 sendi ulatuses kuus.

Maakohtu hinnangul puudub vajadus ammendavalt hinnata kõiki hageja vajalikke kulusid, sest

hageja nõuab elatist seadusjärgses miinimummääras. Maakohus leidis, et põhjendatud kuludeks

on kulu riietele ja jalatsitele 50 eurot, toidule koolis 200 eurot, koolitarvetele 10 eurot,

kosmeetikale, hügieenile ja meditsiinile 40 eurot, mobiiltelefonile ja internetile 13 eurot,

kooliüritustele, kultuurile, spordile kokku 40 eurot, taskurahale 30 eurot, prillidele jagatuna

kahe aasta peale 10 eurot kuus, s.o kokku 393 eurot. Maakohtu hinnangul on vajalik kulu ka

autokool summas 447 eurot, kuid kulu tuleks jagada pikema aja, nt 1 aasta peale. Arvestades

vajadust panna hagejale kaasa nädala toidutagavara, eeldatavalt ka puhas pesu ja muud tarbed

ning üldteada asjaolu, et nädalavahetustel on bussiühendused oluliselt harvemad, on

põhjendatud, kui hageja ema transpordib hagejat kooli. Reedel koolist koju sõit peaks olema

võimalik ühistranspordiga, mistõttu maakohus luges põhjendatud transpordikuluks 80 eurot

kuus.

Maakohus luges põhjendatud nädalavahetuse toidukuluks 25 eurot, kokku 100 eurot kuus.

Maakohus leidis, et kulu televisiooni ja interneti ühendusele on tõendatud summas 46 eurot

kuus ning kulu elektrile keskmiselt kuus 68 eurot. Arvestades asjaoluga, et hageja viibib X.

kinnistul vähem kui poole nädalast, ei ole põhjendatud kulude jagamine võrselt hageja ja ema

vahel, mistõttu jagas maakohus nimetatud kulud hageja kodus oldud aja proportsioonile, s.o ¼

kogu kulust. Elektrit tuleb elamu kütte ja muude süsteemide toimimise tagamiseks kulutada ka

siis, kui hagejat kodus ei ole ning samuti on vajalikud kulud hageja riiete korrashoiuks, mistõttu

võib kulu jagada hageja ja ema vahel pooleks. Kulud seoses eluruumiga on põhjendatud

summas 45 eurot 50 senti. Hageja vajalikud kulud ühes kuus kokku on 618 eurot 50 senti,

millele lisandub autokool. Käesolevalt saab hageja riigi poolset toetust 50 eurot kuus.

Arvestades hageja kulusid ja toetuse suurust, jääb vanemate kanda vähemalt 569 euro suurune

summa, mis ületab kahekordse elatise miinimumsumma 470 eurot kuus.

Hageja vanemate varaline seisund on võrdne: neile kuulub valdavalt ühisvara, mille jagamine

on pooleli. Kostja igakuine sissetulek on Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu

miinimummääras. Hageja seaduslikule esindajale on määratud töötuskindlustushüvitis.

Käesolevalt on mõlemal vanemal võimalik tegeleda tulutoovama tegevusega, et tagada hageja

vajaduste rahuldamine. Arvestades vanemate varalist seisundit, on nende osad hageja

ülalpidamise vastutuse jagamisel võrdsed. Kuna hageja vajadused ületavad miinimumelatise

summa, on hageja nõue kostja vastu seadusjärgse miinimumelatise saamiseks põhjendatud ja

puuduvad alused selle vähendamiseks alla seadusjärgset määra.

Perioodil 1. detsember 2016 kuni 16. november 2017 on kostja tasunud kokku elatisena 2215

eurot ja kindlustusmakseid, millest hagejale langeva osa suurus perioodil juuni kuni november

2017 on 66 eurot 90 senti. Kostja on kokku täitnud ülalpidamiskohustust summas 2281 eurot

90 senti. Perioodil 1. detsember 2016 kuni 30. november 2017 tuli seadusjärgse elatisena tasuda

kokku 2800 eurot (11×235+215). Kostja on hagejale tasunud elatisena ettenähtust vähem 518

eurot 10 senti.

Maakohus jättis kostja taotluse elatise tasumiseks hageja pangakontole rahuldamata. Hageja

vanemate kokkulepe ei ole määrav, sest nõude esitas hageja. Maakohtul puudus alus arvata, et

hageja ema jätaks hageja koolinädala kestel rahatuks.

Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja rahuldas hageja taotluse menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks täies ulatuses ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3360

eurot 44 senti, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 alusel viivis alates kohtulahendi jõustumisest

kuni kohase täitmiseni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta hageja hagiavaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja määrata elatise

suuruseks 180 eurot kuus ja määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis selliselt, et kostja tasub

elatise hageja pangakontole.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole elatise nõude rahuldamise eeldused täidetud, kuna kostja

ei ole hageja ülalpidamiskohustust rikkunud.

Õige ei ole maakohtu eeldus, et X. kinnistu on hageja vanemate ühisvara. Kuna pooled

vaidlesid muuhulgas ka selle üle, kas X. kinnistu kuulub kostja lahusvara või kostja ja hageja

ema ühisvara hulka, pidi maakohus selle asjaolu esitatud tõendite põhjal tuvastama. Kostja

esitas maakohtule tõendi, et X. kinnistu on moodustatud kostjale tagastatud õigusvastaselt

võõrandatud maaomanditest ja on enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 141 järgi kostja lahusvara.

Maakohus rikkus TsMS § 238 lg-s 1 sätestatut, jättes kostja esitatud tõendi vastu võtmata

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ülalpidamiskohustust ei saa lugeda täidetuks

sellega, et kostja lubab hagejal elada X. kinnistul asuvas elamus. Juhul, kui vanem annab talle

kuuluva eluruumi tasuta lapse kasutusse, saab laps sellest kasutuseeliseid ka juhul, kui

vanemale ei kaasne lapse kasutusse antud eluruumiga üüri- või omandamise kulusid. Hageja

saadud kasutuseelise väärtuse kaudu saab kindlaks määrata kostja poolse lapse

eluasemevajaduse rahuldamise ulatuse ja rahalise väärtuse. Kostja esitas nimetatud asjaolu

hindamiseks kohtule Robinson Kinnisvara OÜ 15. mai 2017 hindamisakti, mille kohaselt on

kostja poolt hageja ema ja hageja kasutusse antud kinnistu keskmine kohalik üürihind 170 kuni

200 eurot kuus. Maakohus ei ole nimetatud tõendit otsuses hinnanud.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole täitnud ülalpidamiskohustust seaduses

sätestatud määras. Kostja pangakonto väljavõtted tõendavad, et kostja on maksnud hageja

ülalpidamiseks enne hagiavalduse esitamist ajavahemikul 1. augustist 2016 kuni 31. aprillini

2017 kokku 2590 eurot ja pärast hagiavalduse esitamist ajavahemikul 1. maist kuni

16. novembrini 2017 hageja pangakontole 45 euro suuruste iganädalaste maksetena kokku 1360

eurot, s.o keskmiselt 209 eurot 23 senti kuus (1360 eurot÷6,5 kuud). Nimetatud summale

lisandus tasuta elamu kasutamise võimaldamine (kasutuseelise väärtus 85 kuni 100 eurot kuus)

ja alates 28. juunist 2017 kindlustusmaksete tasumine 11 euro 15 sendi ulatuses kuus. Sellega

on kostja hageja ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras täitnud.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et põhjendatud on arvestada hageja igakuiste vajaduste

hulka hageja ema kütusekulu. Hageja ema kütusetšekid ei tõenda, et ostetud kütust on kasutatud

üksnes hageja transportimiseks. Maakohus ei ole kostja seisukohale tähelepanu pööranud.

Haridus-

ja

Teadusministeeriumi

hallatava

asutusena

tegutsevas

üldhariduskoolis

statsionaarses õppes üldkeskharidust omandavale õpilasele, kelle rahvastikuregistri järgne

elukoht ei ole õppeasutusega samas asulas, hüvitatakse ühistranspordiga õppeasutusse ja tagasi

elukohta sõidu kulu arvestusega üks edasi-tagasi sõit nädalas, samuti riigipühadeks ja

koolivaheajaks elukohta ja tagasi õppeasutusse sõidu kulu. Nii kaasapandud nädala

toidutagavara, kui eeldatavalt ka puhas pesu ja muud tarbed on hagejal võimalik kaasa võtta

ühistranspordiga.

Kostja ei nõustu maakohtuga, et üldteada on asjaolu, et nädalavahetustel on bussiühendused

oluliselt harvemad.

Maakohus jättis kostjalt väljamõistetud elatise suuruse arvutamisel põhjendamatult arvestamata

hagejale igakuiselt makstava lapsetoetuse 50 eurot. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kuna

hageja vajadused ületavad miinimumelatise summa, on hageja nõue kostja vastu seadusjärgse

miinimumelatise saamiseks täielikult põhjendatud ja puuduvad alused selle vähendamiseks alla

seadusjärgset määra. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja esitas taotluse määrata juhul, kui

kohus ei arvesta elatise suuruse määramisel kostja poolt hageja kasutusse antud elamu

kasutuseelise väärtust, hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruseks 180 eurot kuus. Kuna

kostja igakuiseks sissetulekuks on 470 euro suurune töötasu (bruto), ei ole kostjal võimalik

maksta hagejale elatist rohkem kui 180 eurot kuus. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-s 5 sätestatut,

kuna ta ei ole kostja taotlust lahendanud ega käsitlenud otsuses asjaolu, et kostjal on teine

alaealine laps, kes osutub hageja kasuks elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud

määras varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav hageja. Kuigi kostja nimele on

registreeritud osalused neljas osaühingus ja kuus kinnistut, ei ole kostjal võimalik nimetatud

vara käsutada, kuna see on tema ja hageja ema ühisvara (välja arvatud R OÜ ja S kinnistu).

Lisaks on see vara arestitud hageja ema hagide tagamiseks tsiviilasjades nr 2-16-19316 ja 2-17-

8578.

Elatise maksmine hageja pangakontole on põhjendatud, kuna hageja ei ela igapäevaselt

kummagi vanema juures.

Kostja leiab, et hageja menetluskulud ei ole põhjendatud osas, milles hageja taotleb lepingulise

esindaja kulu hüvitamist 5. oktoobri 2017 ja 16. novembri 2017 kohtuistungitele sõidu eest

(kokku koos käibemaksuga 88 eurot 13 senti). Kuna hageja esindaja istungi sõidukulu on

arvestatud kilomeetri põhiselt hinnaga 0,30 eurot/km, ei ole tegemist otsese sõidukuluga, vaid

arvestusliku kuluga.

5. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja ei nõustunud Pala Vallavalitsuse 26. septembri 1995 korralduse ja hagejale tehtud

ülekannete perioodil 19. november 2017 kuni 1. jaanuar 2018 väljavõtte asja juurde võtmisega.

X. kinnistu on hageja vanemate ühisvara ega mängi elatise suuruse kindlaksmääramisel rolli.

Kostja ei ole kunagi pöördunud hageja ema poole ettepanekuga ühisvara võõrandada, et

hagejale elatist tasuda.

Kostja ei ole transpordivajaduse katmisel või toidu ja tarbekaupade muretsemisel hagejat

mistahes viisil aidanud. Kostja on jätnud tähelepanuta, et maakohus vähendas kütusekulu ega

arvestanud selleks apellatsioonkaebuses viidatud 165 eurot.

Maakohus jättis lapsetoetuse põhjendatult arvesse võtmata. Elatise vähendamiseks alla

miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude

asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste

vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kostja

esitas taotluse pelgalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lõigetes 2 ja 3 sätestatule toetudes.

5. oktoobri 2017 istungil teatas kostja maakohtule, et lisandunud ülalpeetavat ei loe ta

põhjuseks elatise maksmiseks väiksemas määras (vt 5. oktoobri 2017 istungi protokolli lk 7).

Eluliselt ei ole usutav, et mitmete kinnistute ja edukate äriühingute omanik ning juhatuse liige,

kes suudab elatise vaidluses maakohtus tasuda pisut enam kui pool aastat kestnud menetluse

eest advokaadile õigusabikulusid 4173 eurot, ei suudaks lapsele tasuda miinimummääras

elatist. Kostja elulaad ja olemasoleva vara hulk välistavad elatise vähendamise alla

miinimummäära.

Hageja on taotlenud advokaadist esindaja sõidukulu hüvitamist, mille arvestamine kilomeetri

põhiselt on kulu iseloomu arvestades igati põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja

kanda.

Riigikohus on 29. aprilli 2015 otsuse nr 3-2-1-21-15 p-s 11 leidnud, et kohus ei ole

perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11). TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve

puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja

dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise

asjakohastelt asutustelt teavet.

Ringkonnakohus ei võta asja juurde kostja poolt esitatud Pala Vallavalitsuse 26. septembri 1995

korraldust nr 326, kuna nimetatud tõend ei ole asjakohane elatise vaidluse lahendamisel.

Ringkonnakohus loeb tõendi kostjale tagastatuks.

Ringkonnakohus võtab asja juurde OÜ X. 2016. a kasumiaruande väljatrüki ja kostja

apellatsioonkaebusega esitatud konto väljavõtted hagejale elatise tasumise kohta.

7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on

apellatsioonkaebuse resolutsiooni kohaselt vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna,

apellatsioonkaebuse põhjendavas osas on kostja vaidlustanud hageja vajadused osaliselt.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja

lubab hagejal elada kostjale kuuluvas elamus (kasutuseelis). Maakohus jättis arvestamata

hagejale makstava peretoetuse 50 eurot kuus, ühistranspordi kasutamisega kaasneva kulude

hüvitamise võimalusega ning asjaoluga, et kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps.

Kostjale kuuluv vara on enamuses hageja emaga ühisomandis ning ühisvara jagamise üle

toimub vaidlus, mille käigus on vara arestitud.

8. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus on esitatud tõendite analüüsimisel ja järelduste

tegemisel ületanud diskretsiooni piire. Hageja on hagiavalduses esitanud tõendeid ja seisukohti

oma elulaadi kohta ja maakohus on hageja tõendeid ja seisukohti otsuse põhjendavas osas

analüüsinud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lähtunud PKS §-st 101, mis sätestab minimaalse

elatise suuruse alaealisele lapsele. Viidatud paragrahvi lõikest 1 tulenevalt ei või igakuine elatis

ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o

2017. a 235 eurot kuus ja 2018. a 250 eurot kuus. PKS § 102 sätestab, et kohus võib mõjuval

põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole alates 1. detsembrist 2016 taganud

hagejale seadusjärgset minimaalset ülalpidamist. Asjas puudub vaidlus, et kostja tasub

iganädalaselt hagejale 45 eurot hageja pangakontole ning alates 1. jaanuarist 2017 ei ole kostja

tasunud X. kinnistuga seotud elektrikulu.

Riigikohus on 23. veebruari 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15 p-s 14 märkinud, et lapse

õigused on kaitstud seeläbi, et vanemate kokkuleppest sõltumata saab ta nõuda kohustatud

vanemalt elatist perekonnaseaduse alusel. Ka juhul kui hageja emal ja kostjal oli kokkulepe

elatise tasumiseks 45 eurot nädalas, ei oma see kokkulepe hagiavalduse esitamisel vanema ja

lapse vahelises õigussuhtes.

Riigikohus on 7. veebruari 2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909 p-s 12 selgitanud, et lapse

ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses

olevad varalised vahendid. Kuna hageja esitas nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud

hageja enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise

vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Kostja on välja toonud, et tal on

veel üks ülalpeetav, tema sissetulekuks on 470 eurot ning kostja ja hageja ema ühisvara vaidluse

tõttu on arestitud kostjale kuuluv vara.

Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei

vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema

sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata

selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et

tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-21-15, p 14; 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17, 24. oktoobri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et elatise vaidluses ei ole põhjendatud

tuvastada, kas kostja on kinnistu X. ainuomanik või mitte (I kd, tl 189). Hageja ema ja kostja

vaheline ühisvara jagamine sõltub tsiviilasja nr 2-17-8579 lahendamisest. Hageja ei ole esitanud

hagiavalduses nõuet X. kinnistu omaniku tuvastamiseks. Kinnistusraamatu kanne on tehtud

kostja ja hageja ema abielu ajal, mistõttu on põhjendatud eeldada, et tegemist on ühisvaraga

(I kd, tl 62). Varalahususe lepingu puudumist on kinnitanud ka kostja ise (I kd, tl 39 pöördel, p

3.1.3).

Kostja ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks sellega, et lubab hagejal elada kinnistul

asuvas elamus (I kd, tl 189 pöördel). Riigikohus on 16. oktoobri 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-69-13 p-s 17 selgitanud, et lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi.

Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus, et hageja õpib Nõo Reaalgümnaasiumis ja

õppetöö ajal elab hageja kooli ühiselamus pühapäeva õhtust kuni reedeni. Seega enamuse ajast

nädalas ei viibi hageja X. kinnistul.

TsMS § 233 lg 1 järgi otsustab kohus lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades

oma siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-69-

13 p 21). Kuigi Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p-s 17 selgitanud, et ülalpidamise

ulatuse määramisel tuleb arvestada ülalpidamiskohustuse täitmisena ka asjaolu, kui laps elab

vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, ei saa käesoleval juhul asuda seisukohale, et

X. kinnistu on kostja ainuomandis, kuna vaidlus ühisvara jagamise üle hageja ema ja kostja

vahel ei ole lõppenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mõlemad vanemad võimaldavad

hagejal kasutada eluruumi tasuta ning sellega on mõlemad vanemad võrdselt panustanud hageja

ülalpidamisse eluruumi tagamisega. Seega puudub ka vajadus analüüsida kinnistu kasutuseelise

väärtust.

12. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, mh

juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära

üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt

Riigikohtu 13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10). Järeldus selle kohta, kas

vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel

asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste

ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua millised on kohustatud vanema lapse vajaduse ja

võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse (vt

Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

Kostja on asunud seisukohale, et tema sissetulekuks on töötasu 470 eurot kuus, millest ta saab

kahe alaealise lapse ülalpidamiseks tasuda 180 eurot ning kostjale jääb enda kulude katteks 110

eurot (II kd, tl 4, p 2.10.5). Kohtumenetluses on kostja teinud hagejale ettepaneku tasuda

elatisena 210 kuni 220 eurot hageja pangakontole (I kd, tl 111 pöördel).

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et hagejale elatise

tasumisel kahjustaks ta enda ja kostja ülalpidamisel oleva alaealise lapse heaolu ja et kostja

majanduslik olukord on selline, mis ei võimalda kahe alaealise lapse ülalpidamist vähemalt

seadusjärgses miinimummääras. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja

ainukeseks sissetulekuks on töötasu 470 eurot. Asja materjalide kohaselt kuulub kostjale kuus

kinnisasja ja 4 ettevõtet, millest üks on asutatud 3. aprillil 2017. Kostjale kuulub OÜ X.

(registrikood 10436589), mille 2016 aasta käive oli 47 108 eurot ning puhaskasum sellest 31 941

eurot. 2017 majandusaruande esitamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Õige ei ole kostja väide, et

seoses kostja ja hageja ema vahelise ühisvara jagamise vaidlustega tsiviilasjades nr 2-16-19316

ja 2-17-8578 on kostja vara arestitud. Tsiviilasjas nr 2-16-19316 on Tartu Ringkonnakohtu 22.

märtsi 2017 määrusega hagi tagamise korras keelatud äriregistris Forestmaster OÜ suhtes

kannete tegemine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni ning tsiviilasjas nr 2-17-8578 on

Tartu Maakohtu 2. juuni 2017 määrusega hagi tagamise abinõuna arestitud hageja ema kasuks

X. kinnistu ning antud hageja emale kinnistu ainukasutusõigus kuni tsiviilasja lõpplahendi

jõustumiseni, samuti keelati OÜ X. registrikannete tegemine kuni lõpplahendi tegemiseni ja

kostjal OÜ ELBRUS GRUPP osanikuõiguse teostamine ilma hageja ema kirjaliku nõusolekuta

kuni lõpplahendi jõustumiseni (I kd, tl 61). Kostja muu vara osas ei ole kostja poolt viidatud

tsiviilasjades kitsendusi seatud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et tema osalus temale kuuluvates

äriühingutes on nn tühiosalus ning äriühingud ei anna talle majanduslikku kasu. Kostja on

märkinud, et hageja ema ja kostja ühisomandis olev korter asukohaga Mõisavahe 55-26 Tartu

seisab tühjana (I kd, tl 80 pöördel p 2.8). Ka tühja korteriga kaasnevad püsikulud. Seega on

hageja vanematel vara, mida on võimalik realiseerida hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks

(vt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11).

Ringkonnakohus märgib, et kostja on kandnud märkimisväärseid menetluskulusid nii maa- kui

ringkonnakohtus elatise vaidluse lahendamisel, s.o kokku 5421 eurot (4173+1248). Kostja ei ole

selgitanud, kuidas on 470 euro suuruse sissetuleku juures võimalik kanda sellises ulatuses

menetluskulusid. Kui kantud menetluskulude summa jagada kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud elatisega, oleks kostja saanud hagejale tasuda miinimummääras elatist umbes 23

kuud (5421÷235).

PKS § 102 lg-st 1 tuleneb, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks teda vabastada PKS § 102

lg 1 järgi hageja ülalpidamise kohustusest.

13. Ringkonnakohus hinnangul jättis maakohus põhjendatult arvesse võtmata hagejale

makstava peretoetuse.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hagejal on õigus nõuda riigipoolseid toetusi, kuid

vastavalt PKS § 97 p-le 2 on kuni 21-aastase õppiva lapse ülalpidamise kohustus eelkõige lapse

vanematel. Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud

lapsel on õigus perehüvitiste seaduse (PHS) §-s 17 alusel saada lapsetoetust. Kui seadusandja

eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära

poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse

kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22. märtsi

2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14).

Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9. juuni 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis

võimaldaksid vähendada elatist alla miinimummäära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11).

14. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hageja kütusekulu 80 eurot kuus. Kostja ei ole

seadnud kahtluse alla, et hageja viibib nädalavahetustel ema juures ning, et X. kinnistu asub

eemal tiheasutusalast. Küsitav on samuti, kas kostja vaidleks vastu hageja transportimisele

kooli ja kohustaks hagejat kogu aeg kasutama ühistransporti, kui hageja ema ja isa vaheline

kooselu püsiks (vt ka Riigikohtu 17. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-135 p 11.5).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ühistransport liigub maapiirkondades harvemini kui

linnas, seda isegi juhul, kui reisijateveoga tegelevad ettevõtted on arvestanud nädalalõppudel

koolilaste ühistranspordi vajadusega ning hageja transpordikulu on põhjendatud.

15. Ringkonnakohus ei rahulda kostja taotlust määrata elatise tasumine hageja pangakontole.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluse alusel, lähtudes

esitatud nõudest. Kuna hageja ei ole taotlenud elatise tasumist enda pangakontole vaid oma ema

pangakontole, ei saa kohus kostja taotlusel määrata elatise tasumist hageja pangakontole.

Riigikohus on selgitanud, et ülalpidamiskohustus on täidetud, kui vanem on lapse

ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest

hoolitseb (Riigikohtu 16. jaanuari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 11).

16. Ringkonnakohus

on

seisukohal,

et

maakohus

on

hageja

menetluskulude

kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire ning määranud hageja menetluskulud kindlaks

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et põhjendatud ei ole

hageja esindaja transpordikulu kohtuistungile sõitmiseks. Käesoleval juhul ei nõudnud hageja

maakohtus esindaja sõidule kulunud aja hüvitamist vaid transpordikulu hüvitamist. Muus osas

ei ole kostja hageja menetluskulu vaidlustanud.

17. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus asjas kantud

menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus

õigusabikulu 975 eurot koos käibemaksuga. Hageja esindaja on osutanud hagejale õigusabi

kokku 6,5 tunni ulatuses tunnitasuga 150 eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud ringkonnakohtus, tsiviilasja keerukust ja

mahukust arvestades põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu

150 eurot (koos käibemaksuga) 5,5 tunni ulatuses ringkonnakohtu menetluses põhjendatuks.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja õigusabi 1 tunni ulatuses summas 150 eurot.

Hageja 23. veebruari 2018 menetlusdokumendis on tsiteeritud Riigikohtu lahendeid ning

esitatud menetluskulude nimekiri. Riigikohtu praktikaga tutvumine on küll põhjendatud ja

vajalik, kuid tegemist ei ole kuluga, mida peab kostja hagejale hüvitama. Kuna menetluskulude

avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada

ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku

kuluga TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15,

p 13).

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja

mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 825 (5,5×150) eurot (koos

käibemaksuga). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetluse kuludelt

viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt 825 eurolt (koos käibemaksuga) kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke