2-14-21673/64 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21421673

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. märts 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Generaator hagi Ena Haabma, Alar Haabma,

Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha

Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi vastu kohustamaks

kostjaid taluma kinnisasja kitsendusi ja andmaks nõusolekut

hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi

Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4390 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kostjad Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma,

Aisi Põldsepp, Anne Sabal, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle

Mägi, esindaja vandeadvokaat Martin Triipan

Hageja aktsiaselts Generaator, esindaja vandeadvokaat Janek Väli

Asja läbivaatamise kuupäev

12. veebruar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21421673 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ-le Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi

Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle

Mägi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Generaator (hageja) esitas 9. juunil 2014 Tartu Maakohtule hagi Ena Haabma, Alar Haabma,

Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi

(kostjad) vastu. Hageja palus kohustada kostjaid taluma hageja hoonestusõigusest (registriosa

nr 2703338) ja selle esemeks olevast hüdroenergiajaamast (edaspidi HEJ) tulenevaid mõjutusi

kostjate Peri Vesiveski A4 kinnistule (registriosa nr 540138) Oja kinnistul (registriosa nr 383138)

2-14-21673

asuva Peri oja paisutusel normaalpaisutuskõrgusel 52,7 +/- 0,1 m, maksimaalsel paisutuskõrgusel

53 m ja minimaalsel paisutuskõrgusel 51,7 m (mõõdetuna Peri HEJ paisregulaatori ülemise nivoo

kohalt). Lisaks palus hageja kohustada kostjaid andma hagejale vee erikasutusloa andmiseks

nõusolek Oja kinnistul Peri oja tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri

tootmiseks veetaseme paisutamisega Peri HEJ paisuregulaatori ülemise nivoo kohalt veetaseme

kõrguseni kuni 53 m ja asendada nõusolek kohtuotsusega. Maakohus tagas 12. juuni 2014. a

määrusega hagi ning kohustas kostjaid taluma hageja vee erikasutust hagis taotletud

paisutustasemetel. Sama määrusega asendati vee erikasutusloa andmiseks vajalik kostjate nõusolek

asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni kohtu määratud tingimustel kehtestatud talumiskohustusega.

6. septembri 2016 hagi täpsustuse kohaselt palus hageja täpsustada hagi selliselt, et kostjate talutav

maksimaalne paisutuskõrgus on 53 m asemel 52,9 m ja kostjad peaksid andma nõusoleku vee

erikasutusloa andmiseks veetaseme paisutamiseks kõrguseni kuni 52,9 m.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kanti 5. juunil 2014 hageja kasuks kinnistusraamatusse

hoonestusõigus Põlva maakonnas Põlva vallas Peri külas asuvale Oja kinnistule, mis koormab

kinnisasja osa, millel asub rekonstrueeritav HEJ. Hoonestusõigusega hõlmatud kinnisasja osa

ümbritseb kostjate ühisomandis olev kinnisasi Peri Vesiveski A4, mis koosneb kahest

katastriüksusest. Oja kinnistu hoonestusõigusega koormatud ala ja kostjate kinnisasja läbib Peri oja,

mida on ajalooliselt paisutatud ja seal töötas vesiveski. 1980-ndatel aastatel taastas Oja kinnistu

omanik paisu ja rajas HEJ. 1997 moodustati Oja kinnistu. 1998 moodustati Peri Vesiveski A4

kinnistu, mis asub ringina ümber Oja kinnistu. 2003. aastal ja 2008. aastal andis Põlva

Keskkonnateenistus Oja kinnistu omanikule vee erikasutusload ja selleks oli tolleaegse Peri

Vesiveski A4 kinnistu omaniku nõusolek. Hageja soovib jätkata Oja kinnistu kasutamist selle

ajaloolisel otstarbel ja viisil, kuid kostjad (Peri Vesiveski A4 kinnistu endise omaniku pärijad) ei

anna vee erikasutusloa saamiseks nõusolekut ning Keskkonnaamet jättis 20. detsembri 2013. a

korraldusega hageja sellekohase taotluse rahuldamata.

Kostjad takistavad õigusvastaselt hageja majandustegevust ja hageja ei saa Oja kinnisasja

sihtotstarbeliselt kasutada. Hageja ei ole oma tegevusega kostjatele kahju tekitanud ega mõjuta oma

tegevusega kostjate heaolu, sissetulekut või kinnisasja majandamise võimalusi. Kostjate kinnisasjal

ükski kostja ei ela ega majanda. Hageja palub kohustada kostjaid taluma hoonestusõiguse esemeks

olevast HEJ-st tulenevaid mõjutusi paisutustasemetel, mis on märgitud Keskkonnaameti 4. mail

2015 hagejale väljastatud tingimuslikul vee erikasutusloal.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hagejal õiguspärast ootust

paisutuse jätkamiseks. Tegemist ei ole nn ajaloolise paisutusega. Uus paisurajatis on püstitatud oja

vastaskaldale 2012–2013 rohkem kui 10 aastat pärast varasema paisurajatise lammutamist. Paisutati

tähtajaliste keskkonnalubade alusel ja hagejal ei saa olla ootust uue loa väljastamisele. Kostjad ei

nõustunud andma Oja kinnistu omanikule ega hagejale nõusolekut vee paisutamiseks, sest nad ei

taha paisutuse negatiivse mõju jätkumist. Paisutuse tulemusena on laienenud veekogu kalda

soostunud osa, veekogu säng on täitunud muda ja setetega, kuivanud on kinnistul kasvavad puud,

ohustatud on hooned ning oht on pinnaspaisu ärakandeks. Taotletud paisutustasemed on ülemäära

kõrged. Oja kinnistu sihtotstarve on elamumaa ja seal ei ole hageja majandustegevus lubatud.

Paisurajatis ei vasta keskkonnanõuetele. Paisurajatisel ei ole kasutusluba.

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. novembri 2016 otsusega hagi ja kohustas kostjaid taluma hageja

hoonestusõigusest ja selle esemeks olevast HEJ-st tulenevaid mõjutusi hageja palutud

paisutuskõrgustel (s.o normaalpaisutuskõrgus 52,7 +/- 0,1 m, maksimaalne paisutuskõrgus 52,9 m ja

minimaalne paisutuskõrgus 51,7 m) ning kohustas kostjaid andma hagejale nõusolek vee

erikasutuseks kostjate kinnisasjal oleva Peri oja tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergia

2(10)

2-14-21673

kasutamiseks hageja taotletud paisutuskõrgustel ning asendas kostjate nõusoleku kohtuotsusega.

Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja

märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda seaduses sätestatud määras viivist alates lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et kostjate ühisomandis olevale

kinnisasjale, mille koosseisus on kaks katastriüksust (Mõisa tee 13 ja Peri Vesiveski A4) ulatub

hageja hoonestusõigusest ja selle esemeks olevast HEJ-st tulenev mõjutus – mõlemaid kinnisasju

läbiva Peri oja paisutamise tagajärjel on tekkinud Mõisa tee 13 katastriüksusel Peri veskijärv. Nii

Peri veskijärv kui ka Peri Vesiveski A4 katastriüksusel asuv Peri järv olid kinnistu koosseisus juba

katastriüksuste moodustamise ajal 1998. aastal. Kostjate kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa,

kinnistul on pooleliolev renoveeritav hoone, kinnistut ei kasutata elamiseks ega

majandustegevuseks. Tõendite kohaselt on Peri oja paisutamisel olnud pikk ajalooline traditsioon.

Veski jäi seisma 1967. a paiku. Oja kinnistu omanikule anti 1980. aastal nõusolek Peri veskipaisu

taastamiseks, 1996. aastal veevõtu- ja saasteluba, 2003. aastal ja 2008. aastal vee erikasutusload.

Keskkonnaamet andis 4. mai 2015 korraldusega (edaspidi Keskkonnaameti korraldus) hagejale

tähtajatu vee erikasutusloa Oja kinnistul Peri oja paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks

kooskõlas maakohtu 12. juuni 2014. a hagi tagamise määrusega tingimusel, et kohtulahendiga

asendatakse veeseaduse (VeeS) § 8 lg 1 ja § 17 lg 1 kohased maaomanike nõusolekud.

Paisutustasemete määramisel on Keskkonnaamet võtnud aluseks AS Kobras eksperdiarvamuse

(edaspidi eksperdiarvamus) ja Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ Peri hüdrosõlme läbilaskevõime

kontrollarvutuse (edaspidi kontrollarvutus), mille alusel on määratud normaalpaisutustasemeks

52,70 m abs, kõrgeimaks paisutustasemeks 52,9 m abs ja madalaimaks paisutustasemeks 51,70 m

abs, kusjuures kõrgeim paisutustase on lubatav vaid lühiajaliselt suurvee ajal.

Ei ole tõendatud, et praeguse paisutuse tagajärjel toimuks soostumine, puude kuivamine ning tekiks

muda ja setted. Vaatlusel täheldati soostumise tunnuseid peamiselt teisel katastriüksusel, kus asub

Peri järv. Vett on paisutatud pikema aja jooksul ning ei ole tõendatud, millal soostumine algas. Ka

metsa kahjustumise kohta paisutuse tagajärjel ei ole tõendeid esitatud. Keskkonnaameti korralduses

on pandud hagejale kohustus esitada Keskkonnaametile Peri paisjärve ja Peri järve ökoloogilise

seisundi uuring. Kostjate esiletoodud negatiivsed mõjutused peaksid ilmnema uuringu käigus.

Paisutuse optimaalset taset on analüüsitud Keskkonnaameti korralduse ps 2.1. Argument, et hageja

taotletud paisutust ei saa pidada ajalooliseks, kuna paisutuse tase on ajaloolisest kõrgem, ei ole

kohane hindamaks paisutusest tulenevate kitsenduste mõju kostjatele. Hageja võis eeldada senise

tegevuse jätkamise võimalust (õiguspärane ootus), kui tingimused, milles ta tegutseb, ei ole

kardinaalselt muutunud. Hageja ei pidanud ette nägema, et naaberkinnisasja omanikud ei anna

nõusolekut vee erikasutuseks. Seetõttu ei ole ebamõistlik ka hageja tegevus tootmisvõimsuse

suurendamisel vahetult enne vee erikasutusloa kehtivuse lõppu. Sellel, et hagejal ei ole Peri HEJ

uute tehnosüsteemide kasutusluba, ei ole tähtsust, sest sellega ei rikuta kostjate õigusi. Hagejale on

1996. aastal väljastatud kasutusluba ekspluatatsioonis olevale HEJ-le.

Tulenevalt VeeS § 8 lgst 1 ja lg 2 pst 5 ning § 17 lgst 1 peab vee paisutamist kavandaval isikul

olema kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab. Metricus OÜ

geodeetiliste tööde aruandega on tõendatud, et vee paisutamise tulemusena suureneb kostjate

kinnisasjal veealuse maa osakaal. Kostjatel on asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi õigus nõuda

oma omanikuõiguste rikkumisest hoidumist ja keelduda nõusoleku andmisest vee paisutamiseks

viisil, mis mõjutab kostjate omandit. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud (AÕS § 68 lg 2) ning

negatoornõue välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma (AÕS § 89). Kostjate

talumiskohustuse hindamisel tuleb kaaluda poolte huvisid.

3(10)

2-14-21673

Tõendite kohaselt ei takista vee paisutamine normaalkõrgusel 52,7 m kostjatel oluliselt oma kinnistu

kasutamist. Kostjate kinnistu suurus on 6,4 ha. Sellest on veealune maa Mõisa tee 13

katastriüksusel, millel toimub vee paisutamine, 0,4 ha. Sellel katastriüksusel asuv paisutatud Peri

veskijärv asub osaliselt ka Oja katastriüksusel, millel on veealuse maa suurus 1867 m2. A & O

Maamõõdubüroo geodeetilise alusplaani pindalade arvutuse kohaselt on Peri veskijärve

maksimaalne veepind paisutustaseme 53 m juures 6034 m2. Keskkonnaamet on andnud loa vee

paisutamiseks 52,9 m ja seda vaid erandkorras suurvee ajaks. Vaatluse ajal mõõdeti

paisutuskõrguseks 52,56 m ja Mõisa tee 13 katastriüksusel liikumisel ei olnud takistusi. Kitsenduste

vastuolu keskkonnakaitse nõuetega ei ole esile toodud ega tuvastatud ka vee erikasutusloa andmise

menetluses. Hageja tegevuse kooskõla õigusaktidega hinnatakse haldusmenetluses. Kitsenduste

vältimine või vähendamine oleks hagejale ebamõistlikult koormav, kuna hageja põhitegevusalaks on

elektrienergia tootmine. Hageja on paigutanud hoonestusõiguse alusel kasutatavale kinnistule

tehnika ning ehitanud vee tõkestusrajatised juba 1981. aastal, 2012. aastal on hageja teinud

investeeringu tõkestusrajatistele juurdeehituse rajamiseks. Kitsendustest tuleneva varalise kahju

kohta ei ole andmeid esitatud.

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue

otsusega hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja märkis, et menetluskuludelt tuleb

tasuda seaduses sätestatud määras viivist alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki korrata.

Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ning kohaldanud õigesti materiaal- ja

menetlusõiguse norme. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu 19. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3211211

tehtud otsuses väljendatud seisukohtadega kaalunud hageja ja kostjate kui naaberkinnisasjade

omanike huvisid. Seejuures on arvestatud nii seda, et oja paisutamisest tulenevad kitsendused ei

takista kostjatel oluliselt oma kinnisasja kasutada, kui ka asjaolu, et kitsenduste vältimine oleks

hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav ja piiraks teda ebamõistlikult oma kinnisasja

kasutamisel. Samuti on maakohus arvestanud hageja pikaajalist tegevust Peri oja paisutamisel, mida

hageja soovib jätkata. Maakohus ei ole hagi rahuldamisel diskretsioonipiiridest väljunud.

Kostjad leiavad ekslikult, et nii Keskkonnaamet kui ka maakohus lähtusid paisutustasemete

kindlaksmääramisel hageja taotletud tasemetest ning sisuliselt hindamist ei toimunud.

Paisutustasemed määrati kindlaks Keskkonnaameti korralduse ps 2.1 ning need ei olnud samased

hageja taotluses märgitud tasemetega. Pärast vee erikasutusloa saamist hageja täpsustas haginõuet

paisutuse tasemete osas. Keskkonnaameti korraldusest ei tulene tingimust, et kohus peab

kontrollima, kas loas määratud paisutustasemed on mõistlikud. Lisaks ei ole kostjad

Keskkonnaameti korraldust vaidlustanud. Keskkonnaameti korraldusest nähtuvalt on

paisutustasemete määramisel mh hinnatud nii kostjate esitatud eksperdiarvamust kui ka hageja

esitatud hüdrosõlme kontrollarvutust. Maakohus on oma järelduse tegemisel uurinud kõiki esitatud

tõendeid, samuti teinud enne istungit vaatluse, mille käigus vaadeldi vaidlusalustel kinnistutel

veetaseme kõrgust ja sellest tulenevaid mõjutusi. Seetõttu leiavad kostjad ekslikult, et

paisutustasemete määramisel on lähtutud üksnes hageja huvidest ning kostjate seisukohtade ja

tõenditega ei ole arvestatud. Samas ei ole kostjad esile toonud ega tõendanud, millised on need

4(10)

2-14-21673

konkreetsed negatiivsed mõjutused, mis esinevad maakohtu määratud paisutuse normaaltasmel 52,7

+/- 0,1 m, ning siis, kui paisutuse tase oleks kostjate pakutud 52,4 m. Hageja kinnitas

ringkonnakohtu istungil, et talle 2003. a ja 2008. a väljastatud vee erikasutuslubadel märgitud

paisutuse tase oli sama, mille määras maakohus praeguse otsusega. Kostjate esindaja nõustus selle

hageja kinnitusega. Asja materjalidest nähtuvalt kostjad kinnisasjal asuvaid hooneid elamiseks ei

kasuta.

Kostjad leiavad ekslikult, et hagi rahuldamine eeldanuks riigi (Maanteeameti) nõusolekut. Sellist

tingimust ei tulene ka Keskkonnaameti korraldusest. Keskkonnaameti korraldusest nähtuvalt on loa

andmisel arvestatud sellega, et paisutamise mõjualasse jääb Meemaste-Peri riigitee ja sellel asuv

maanteetruup. Hageja esitatud hüdrosõlme kontrollarvutus näitab, et maakohtu määratud

paisutustase ei mõjuta maanteetruubi ja hüdrosõlme läbilaskevõimet. Kostjad leiavad valesti, et

hagejal ei olnud paisutuse jätkamiseks õiguspärast ootust. Asja materjalide kohaselt on hageja

(eelnevalt Oja kinnistu omanik) tegutsenud oja paisutamisega alates 1980. aastast. Kostjate väide, et

hagi ei saa rahuldada põhjusel, et hagejal ei ole kasutusluba, ei ole asjakohane. Keskkonnaameti

korraldusest tuleneb, et enne hüdroenergia tootmise alustamist peab hageja saama ja esitama

Keskkonnaametile kasutusloa, st enne kasutusloa saamist ei ole võimalik hagejal alustada

hüdroenergia tootmist. Seega ei riku kasutusloa puudumine kostjate õigusi. Asjakohased ei ole ka

kostjate väited vee erikasutusloa tähtajalisuse kohta. VeeS § 9 lg 1 kohaselt tekib vee

erikasutusõigus tähtajatu vee erikasutusloa alusel. Samas nähtub Keskkonnaameti korralduse pst 5,

et Keskkonnaametil on õigus vee erikasutusluba muuta või tunnistada see kehtetuks.

Maakohtul oli õigus hagi rahuldada ilma talumiskohustuse eest kostjatele hüvitist välja mõistmata.

Vaatamata menetluse kestusele maakohtus (ca 2 aastat ja 5 kuud) ei ole kostjad esitanud enda

seisukohta ega tõendeid võimaliku hüvitise suuruse kohta. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid

poolte esindajad, et maakohtu istungil oli hüvitise küsimus arutuse all. Kui kostjad vaatamata kohtu

selgitamisele üksnes eitavad talumiskohustuse olemasolu ega esita enda seisukohta võimaliku

hüvitise suuruse kohta, on võimalik neid kohustada kitsendusi taluma ka hüvitise suurust kindlaks

määramata. Sel juhul võivad kostjad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses

hagiga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust, kui jättis talumiskohustuse nõude rahuldamisel

mõlema poole huvid kaalumata. Huvide kaalumisel tuli eelõige arvestada, et taotletav paisutustase

oleks põhjendatud. Ringkonnakohus paisutustaset ei hinnanud ning lähtus vaid Keskkonnaameti

korraldusest. Kostjad tõendasid, et ajalooliselt on paisutustase olnud madalam ja hüdroenergiat on

võimalik toota ka madalama paisutustaseme korral. Ühtlasi on ringkonnakohus rikkunud otsuse

põhjendamise kohustust ning pole hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui leidis, et negatiivset mõju

kostjate kinnistule ei ole. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjad ei ole esile toonud, millele

tuginevalt oleks võimalik hinnata negatiivseid mõjusid madalamatel ja kõrgematel tasemetel.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal oli õiguspärane ootus vee tähtajatuks paisutamiseks.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja ei saa nõuda kostja seadusega vastuolus oleva

tegevuse talumist (hagejal ei ole kasutusluba), samuti ei olnud hagejal Maanteeameti nõusolekut.

5(10)

2-14-21673

Ringkonnakohus jättis valesti talumiskohustuse eest kostjatele hüvitise välja mõistmata. Kostjad

viitasid menetluses sellele, et hagi on võimalik rahuldada vaid kohase hüvitise vastu, kuid kohus ei

võtnud hüvitist arutluse alla ega küsinud selle kohta poolte seisukohta.

Kohtud jätsid ebaõiglaselt menetluskulud kostjate kanda, sest kostjad ei ole kohtuasja põhjustanud.

Hageja ei ole püüdnud saada kostjatelt nõusolekuid kohtuväliselt, samuti ei ole hageja kordagi

pakkunud kostjatele talumiskohustuse eest hüvitist.

7. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle läbi vaatamata. Kaebuse

läbivaatamise korral palub hageja jätta see rahuldamata.

8. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis 5. detsembri

2017. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises

koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel

hageja nõudes kostjate vastu kohustamaks kostjaid taluma kinnisasja kitsendusi ja andmaks

nõusolekut hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3211211, pd 29 ja 31).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad peavad taluma hageja soovitud Peri oja paisutamisest

tulenevaid kahjulikke mõjutusi ning andma hagejale vee erikasutusloa saamiseks vajaliku

nõusoleku. AÕS § 68 lg 2 järgi võib omaniku õigusi kitsendada ainult seaduse või teiste isikute

õigustega. Veekoguäärsete kinnisasjade omanike vahelisi veekogu kasutamisega seotud suhteid

sätestab eriseadusena VeeS. Vee paisutamiseks või hüdroenergia kasutamiseks sätestab VeeS avalik-

õiguslikud nõuded (vee erikasutusloa olemasolu, vt VeeS § 8 lg 1 ja lg 2 p 5, § 9) ning eraõiguslikud

nõuded (maaomaniku nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, vt VeeS § 8

lg 1, § 16 lg 3 ja § 17 lg 1). Eelneva tõttu peab veekogu paisutada sooviv maaomanik saama

paisutamiseks nõusoleku kõigilt maaomanikelt, kelle õigusi paisutamisega kitsendatakse.

11. Kolleegium on varem selgitanud, et olukorras, kus kostjate nõusoleku andmisest keeldumise

tagajärjeks on hageja HEJ tegevuse seiskumine (rikutakse hageja õigust kasutada oma kinnisasja

sihipäraselt), saab lugeda kostjate nõusoleku andmisest keeldumise hageja kinnisasja kasutamise

õiguse rikkumiseks ning hagejal on kostjate vastu nõudeõigus AÕS § 89 esimese ja teise lause järgi

rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks (st hageja kinnisasjast tulenevaid

mõjusid taluma kohustamiseks) (vt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 28).

Riigikohus asus eelnimetatud otsuse ps 31 seisukohale, et sellise AÕS § 89 alusel esitatud nõude

sisustamisel saab analoogia alusel kasutada AÕS § 143 ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa

seaduse §ga 138 ning võlaõigusseaduse §ga 1043 ja § 1045 lg 1 pdega 5 ja 6 ning §dega 1049

ja 1055 ning kostjatel on kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka

sellekohaseid nõusolekuid järgmiste tingimuste (edaspidi talumiskohustuse kriteeriumid) üheaegsel

esinemisel:

-

kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või

kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu;

6(10)

2-14-21673

-

kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega;

-

kitsenduste vältimine või vähendamine (mh HEJ ümberehitamisega kostjate soovitud viisil)

on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma

kinnisasja kasutamast;

-

kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele.

Kolleegium nõustub eeltoodud seisukohaga, kuid täpsustab, et juhul, kui hageja taotletud

kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis hinnatakse kitsenduste kooskõla

keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise haldusmenetluses. See tähendab, et kohus,

lahendades vee erikasutusloaga seotud talumiskohustuse kehtestamise ning vee erikasutusloa

saamiseks nõusoleku andmiseks kohustamise nõuet, ei saa ega peagi hindama vee erikasutusega

seostuvaid keskkonnakaitse küsimusi. Isikutel, kelle õigusi vee erikasutusluba riivab ja kes leiavad,

et vee erikasutusluba on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega, on õigus vee erikasutusluba kui

haldusakti vaidlustada halduskohtusse kaebuse esitamisega.

12. Kohtud kvalifitseerisid hageja nõude AÕS § 89 järgi ning tuginesid poolte huvide kaalumisel

viidatud lahendis märgitud talumiskohustuse kriteeriumidele (vt maakohtu otsuse põhjendused

(II kd, tl 206 viimane lõik ja tl 206 pöördel esimene ja teine lõik)). Kuna maakohus rahuldas hagi ja

ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, siis ei pidanud kohtud TsMS § 442 lg 8 viiendast

lausest tulenevalt võtma seisukohta, kas hagi tuleks rahuldada mõnel muul õiguslikul alusel

(vt nende aluste kohta Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 29; Riigikohtu

27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21518478, p 14).

13. Kolleegium nõustub kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud jätsid valesti hagi

rahuldamisel kostjatele talumiskohustuse eest hüvitise välja mõistmata.

Kolleegium on selgitanud, et kohus saab poolte huvide kaalumisel hüvitise kindlaks määrata ka

olukorras, kus hageja ei ole haginõudes palunud kohustada kostjaid kitsendusi taluma hüvitise

maksmise vastu ja ka kostjad ei ole esitanud hüvitise väljamaksmiseks vastuhagi (vt viidatud

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 32). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Samas on

kolleegium leidnud, et kohus peab menetluses varem pooltele selgitama ja võimaldama neil

kujundada seisukohad talumiskohustuse võimalike tingimuste kohta ning kui kostjad vaatamata

kohtu selgitusele üksnes eitavad talumiskohustuse olemasolu ega esita enda seisukohta võimaliku

hüvitise suuruse kohta, on võimalik neid kohustada kitsendust taluma ka hüvitise suurust kindlaks

määramata. Sel juhul võivad kostjad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses

hagiga (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 32).

Kolleegium muudab eeltoodud seisukohta, millest järelduvalt on võimalik nõuet kinnisasjast

tulenevate kitsenduste talumise kohustamiseks rahuldada, ilma et kohus määraks tekkinud või

tekkida võivate kitsenduste eest mõistliku hüvitise, ja asub seisukohale, et kõnealust liiki hagi

rahuldamine ilma kitsenduste eest hüvitist määramata on välistatud, v.a juhul, kui kitsendusi taluma

kohustatud maaomanik avaldab kohtule, et ta talumiskohustuse vastu hüvitist ei soovi. Selline

seisukoht on põhjendatav sellega, et kostjate omandiõiguse riive proportsionaalsust ei ole võimalik

ilma hüvitise suurust teadmata hinnata (vt käesoleva otsuse p 16). Samas on hüvitise kohese

määramise korral välistatud see, et hiljem määratava hüvitise suurus on hageja jaoks nii koormav, et

ta on sunnitud tegevuse, mille õigustamiseks ta oli esitanud hagi kohtusse, lõpetama, ehkki kohus oli

tema hagi rahuldanud.

14. Praeguses asjas on maakohus veekogu paisutada sooviva hageja nõude rahuldanud, kuid jätnud

kitsenduse talumise eest kostjatele hüvitise välja mõistmata.

7(10)

2-14-21673

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu 16. augusti 2016. a istungil hüvitise küsimust arutati, kuid kuna

kostjad vaatamata menetluse kestusele maakohtus (ca 2 aastat ja 5 kuud) ei ole esitanud enda

seisukohta ega tõendeid võimaliku hüvitise suuruse kohta, sai maakohus hagi rahuldada ilma

hüvitist välja mõistmata. Kuna kostjad ei ole avaldanud, et nad hüvitist ei soovi, siis on kohtud ilma

kostjatele hüvitist välja mõistmata hagi rahuldades kolleegiumi arvates rikkunud materiaalõiguse

norme (AÕS § 89 jt, vt eespool käesoleva otsuse pd 11 ja 13). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kolleegium selgitab, et kohus peab olukorras, kus pooled ei esita enda seisukohta ja tõendeid

eelnimetatud hüvitise suuruse kohta, küsima nendelt hiljemalt eelmenetluse lõpuks (TsMS § 3401

lg 1, § 329 lg 1 ja § 392 lg 1 p 1), kas ja millises suuruses on hageja nõus hüvitist maksma ja kas

kostjad on hageja pakutud hüvitisega nõus. TsMS § 329 lg 3 teise lause kohaselt aitab kohus

menetluse igas staadiumis kaasa sellele, et pooled teeksid oma avaldused õigeaegselt ning täies

ulatuses ja aitaksid kaasa asja võimalikult kiirele ja väikeste kuludega lahendamisele.

Praeguses asjas oleks hagi rahuldamise korral kostjatele hüvitise suuruse määramisel mh oluline,

millisel määral toob hageja soovitud Peri oja paisutamine kaasa kostjate maa nende kasutusest

väljalangemise (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 16). Samuti peab hüvitis lisaks sisaldama

kompensatsiooni kostjatele vee paisutamisega tekkiva kahju eest.

15. Kolleegium märgib, et maakohus oleks hagi tagamisel pidanud koos talumiskohustuse

panemisega kostjate kasuks välja mõistma ka hüvitise kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni.

Kostjatel oli võimalus hagi tagamise määruse vaidlustamisel tugineda mh sellele, et koos hagi

tagamisega oleks tulnud mõista nende kasuks välja hüvitis alates hagi tagamise määruse tegemisest

kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni. Kostjad ei tuginenud maakohtu hagi tagamise määruse peale

esitatud määruskaebuses sellele, et hagi tagamisel tulnuks kohtul mõista kostjate kasuks välja

hüvitis. Ringkonnakohus jättis kostjate määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu hagi tagamise

määruse muutmata. Hagi rahuldamise korral ei ole kostjatel seega õigust saada hüvitist aja eest, mil

hagi oli tagatud, ning kostjatele tuleb hüvitis määrata alates kohtuotsuse tegemisest. Hagi

rahuldamata jätmise korral on kostjatel õigus nõuda hagejalt kahjuhüvitist TsMS § 391 alusel.

16. Kohtud on praeguses asjas põhjendanud hagi rahuldamist mh sellega, et kostjatele tulenevad

kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist ja kitsenduste vältimine oleks hagejale

majanduslikult ebamõistlikult koormav, kuna hageja põhitegevuseks on elektrienergia tootmine

(vt kohtutoimiku II kd, tl 206 pöördel; III kd, tl 47 pöördel). Kuid kohtud on jätnud tähelepanuta, et

asjaolu, et kostjatele hagist tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist,

on vaid üheks asjaoluks, mille kohus võtab kaalumisele, kui ta otsustab, kas kitsendusi tuleb

mõistlikult võttes taluda inimestevahelises kooselus. See tähendab, et poolte õiguste riiveid ja huve

tuleb kaaluda igakülgselt, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid, mis võivad tulla ühele või teisele

poolele kasuks või kahjuks.

Kolleegium leiab, et selleks, et kostjatele talumiskohustuse kehtestamise otsust kui kaalutlusotsust

teha, on praeguses asjas vaja enne mh selgeks teha, kui suur osa kostjate kõnealusest kinnistust on

vaidluse all, st kui suures ulatuses tooks Peri oja hageja soovitud ja kostjate vaidlustatud ulatuses

vee paisutamine kaasa kostjate kinnistu nende kasutusest väljalangemise (seda kostjate kinnistu

mõlema katastriüksuse osas). Selle asjaolu kindlakstegemine on ühtlasi eelduseks kostjatele

väljamõistetava hüvitise suuruse kohtu kaalutlusotsusega kindlaksmääramisel (vt käesoleva otsuse

p 14). Kostjatele hageja soovitud talumiskohustuse panemise otsuse kui kaalutlusotsuse tegemisel

tuleb samuti arvestada, kui palju hageja kavatseb kõnealuses HEJ-s elektrienergiat tootma hakata,

8(10)

2-14-21673

kas hageja need kavatsused on realistlikud ning kui suurt tulu võiks hageja enda toodetud

elektrienergia müümisest saada.

17. Kohtud on rikkunud materiaalõiguse normi ka sellega, et nad on kostjatele talumiskohustuse

kehtestanud tähtajatult (vt selle kohta viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 24). Kuna

hageja põhjendab kostjatele talumiskohustuse panemist sellega, et ta soovib Peri oja paisutada

elektrienergia tootmiseks, ning kuna elektrienergia tootmise üheks eelduseks on kehtiv vee

erikasutusluba, siis peab kohus hagi rahuldades kohtuotsuse resolutsiooni märkima, et

talumiskohustus kehtib vee erikasutusloa kehtivuse jooksul. See tagab selle, et kui nt

Keskkonnaamet tühistab vee erikasutusloa mõne selle kõrvaltingimuse täitmata jätmise tõttu

(vt Keskkonnaameti korralduse otsustuse p 5), lõppeb ka talumiskohustus. Samuti võib

Keskkonnaamet tunnistada vee erikasutusloa kehtetuks hageja hoonestusõiguse lõppemise tõttu

(vt Keskkonnaameti korralduse otsustuse p 6).

18. Üheks vee erikasutusloa kõrvaltingimuseks on see, et hageja peab saama enne hüdroenergia

tootmise alustamist ja edasist paisutamist Põlva Vallavalitsuselt ehitise kasutusloa ning esitama selle

Keskkonnaametile viivitamatult, mitte hiljem kui 7 tööpäeva jooksul Põlva Vallavalitsuse

väljastatud ehitise kasutusloa saamisest arvates (vt Keskkonnaameti korralduse otsustuse p 3).

Keskkonnaamet selgitas eelnimetatud korralduse põhjendustes, et kuna vee erikasutusluba on

ehitusloa saamise eelduseks, on vee erikasutusluba loogiliselt ka ehitise kasutusloa saamise

eelduseks. Seega ei saanud Keskkonnaamet hagejale pärast hagi tagamist keelduda vee

erikasutusloa andmisest põhjusel, et hageja kavandatava tegevuse realiseerimiseks puudub ehitise

kasutusluba. Samas märkis Keskkonnaamet eelnimetatud korralduse põhjendustes, et hagejal tuleb

ehitis seadustada ning saada kasutusluba enne vee erikasutusloaga lubatud tegevustega (veekogu

edasise paisutamisega ning hüdroenergia tootmisega) alustamist.

Eeltoodust tuleneb, et praktikas lahendatakse kõnealust liiki talumiskohustuse ja vee erikasutusloa

saamiseks vajalike nõusolekute küsimused enne, kui HEJ ehitisele on antud kasutusluba. Samas ei

tähenda talumiskohustuse kehtestamine veel seda, et hageja võib kohe pärast hagi rahuldamist HEJ

käitada. Hagi rahuldamise korral peab hageja kostjatele maksma hüvitist alates kohtuotsuse

tegemisest sõltumata sellest, kas ja millal hageja käitab HEJ.

Arvestades, et hagi tagamise määruse alusel on kostjatele pandud paisutuse talumise kohustus, on

neil TsMS § 459 lg 1 p 1 analoogia kohaselt õigus juhul, kui hageja ei ole mõistliku aja jooksul HEJ

hoonetele saanud kasutusluba või ta ei ole vaatamata kasutusloa saamisele alustanud elektrienergia

tootmist, esitada hageja vastu hagi talumiskohustuse lõpetamiseks (vt ka AÕS § 144).

19. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väide, et vee erikasutusloa andmisel oleks tulnud

arvestada, kas Maanteeamet kui maaomanik on selleks andnud nõusoleku, ei ole asjassepuutuv.

Keskkonnaamet on eelviidatud korraldusega hagejale vee erikasutusloa andnud. Kostjatel oli

võimalik see korraldus halduskohtus vaidlustada.

20. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

21. Kostjate kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

9(10)

2-14-21673

10(10)