2-17-19119/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja

Kohtunik

Heli Käpp

Tsiviilasja number

2-17-19119

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

12. märts 2018, Pärnu kohtumaja Rüütli tn kantselei kaudu

Tsiviilasi

R. R. B. hagi A. B. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2220 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: R. R. B. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx

x-x, xxxxx xxxxxx, xxxx xxxx, xxxxx xxxxx xxxxxxx),

seaduslik esindaja L. A. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxx x-x, xxxxx xxxxxx, xxxx xxxx, xxxxx xxxxx

xxxxxxx, e-post xxx)

Kostja: A. B. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx x-x,

xxxxx xxxxxx, xxxx xxxx, xxxxx xxxxx xxxxxxx, e-post

xxx)

Kohtuistung

07.03.2018, osalesid L. A. ja A. B.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R. R. B. hagi A. B. vastu elatise väljamõistmiseks.

2. Välja mõista A. B.’ilt (isikukood xxxxxxxxxxx) R. R. B.’i (isikukood xxxxxxxxxxx)

kasuks elatis 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, alates 01.03.2018 kuni R. R. B. täisealiseks

saamiseni xx xx xxxx.

3. Elatist makstakse iga kuu eest ette. Väljamõistetud elatis tuleb A. B.l tasuda selle

kuu, mille eest elatist makstakse, 1. kuupäevaks lapse ema L. A.i (A., isikukood

xxxxxxxxxxx) arvelduskontole nr EExxx Swedbank.

4. Võtta vastu hageja R. R. B. loobumine hagis A. B. vastu elatise väljamõistmiseks

perioodi eest 01.11.2017-28.02.2018 ning lõpetada selles osas menetlus.

5. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu

jätta menetluskulude suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

Tsiviilasi nr 2-17-19119

2 (5)

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJATE NÕUE

R. R. B. (seadusliku esindaja L. A.i kaudu) esitas Pärnu Maakohtusse hagi A. B. vastu elatise

saamiseks miinimumsummas alates 01.11.2017. Hagiavalduse kohaselt ei toeta lapse isa last

vabatahtlikult.

Kohtuistungil hageja seaduslik esindaja kinnitas, et kostja on tasunud lapse lasteaiamakseid ning

teinud ka rahalisi ülekandeid. Kuigi kostja poolt tasutud maksete igakuine summa kokku on

väiksem, kui minimaalne elatis, muutis hageja esindaja kohtuistungil nõuet, palus

minimaalmääras elatise välja mõista alates 01.03.2018 ning sellest varasema perioodi eest elatise

nõudest loobus.

KOSTJA VASTUS

Kostja kirjalikus vastuses ei nõustunud tagasiulatuva elatisenõudega täis mahus. Kostja märkis,

et ta sissetulek sellel perioodil oli väike, kuid ta siiski panustas rahaliselt lapse heaolusse. Kostja

on tasunud R. R. B. lasteaia arveid ja lisaks kandnud L. A.i arvelduskontole raha, kokku summas

50 eurot. Kostja leiab, et tagasiulatuv nõue miinimumsummas ei ole õigustatud. Ülekanneteks on

kostja maksnud peretuttavale sularaha, kes on teostanud kostja nimel ülekandeid, kuna kostjal

endal puudub arvelduskonto. Kostja on edaspidigi nõus tasuma oma lapse R. R. B. lasteaia

arveid või tagama muude lapsega seotud kulutuste katmise. Kostja omab põhjendatud kahtlust, et

teostades ülekandeid L. A. arveldusarvele, ei kasutaks viimane lapsele mõeldud raha

sihtotstarbeliselt. Osadel nädalapäevadel viibib laps kostja elamispinnal ja kostja ülalpidamisel.

Samuti toetab kostja last, ostes talle vajalikke riideid. Kostja on motiveeritud panustama oma

lapse heaolusse, aga kuna hetkel puudub majanduslik võimekus, siis palub kostja kohtul

elatisraha summat vähendada.

Kohtuistungil kostja selgitas, et ei ole põhimõtteliselt nõus lapse emale raha kandma, kuna arvab,

et lapse ema ei kasuta seda raha ainult lapsele. Kostja kinnitas, et on töövõimeline, teisi

ülalpeetavaid tal ei ole. Kostja töötab ehitusel kipsplaadi paigaldajana, töö on hooajaline,

mistõttu ei ole kostja sissetulekud regulaarsed. Kostja saab siiski lapsele vajaliku ülalpidamise

tagada teiste isikute abiga. Kostja soovib ülalpidamist ka edaspidi anda sel viisil, et maksab lapse

lasteaiakulud, ostab talle vajalikke riideid ning mingi summa võib kanda lapsele. Kostja avaldas

kahtlusi, et 250 eurot kuus kulub kõik lapsele ära. Ka lapse ema peaks sellisel juhul 250 eurot

kuus lapsele panustama, xxxxxaastase lapse peale on see summa liiga suur.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, uurinud igakülgselt ja objektiivselt

asjas esitatud tõendeid ning kuulanud hageja seadusliku esindaja ja kostja ära 07.03.2018

kohtuistungil, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

2. Asjas ei ole vaidlust, et hageja R. R. B. on L. A.i ja kostja A. B. kooselust sündinud laps,

kostja on isana kantud lapse sünniakti (lk 4). Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt on

alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist. Ülalpidamist on kohustatud andma täisealised

esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (PKS § 96). Ülalpidamiskohustust ei

mõjuta muudatused hooldusõiguses.

Vanemal on seaduse järgi kohustus oma alaealist last ülal pidada ning kohustus hoolitseda selle

eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Seega seaduse järgi on vanem

kohustatud nii ise last ülal pidama, kui nõudma elatise väljamõistmist teiselt vanemalt, kes lapse

ülalpidamiskohustust rikub.

PKS § 100 lg 1 näeb ette, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis).

Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist

Tsiviilasi nr 2-17-19119

3 (5)

muul viisil. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest täidab alaealise lapse vanem lapse

ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei

osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

Vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel

täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb

ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades

kokkuleppega ettenähtut (PKS § 100 lg 3). Elatist makstakse iga kuu eest ette (PKS § 100 lg 4).

Vanematel on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt oma alaealiste laste ülalpidamise kohustus

ning ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas

tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi,

alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

3. Hageja nõuab kostjalt elatise väljamõistmist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras.

Senises kohtupraktikas on lähtutud sellest, et minimaalmääras elatis, eeldusel, et ka lapsega koos

elav vanem panustab lapse igapäevasesse ülalpidamisse samaväärses ulatuses, katab lapse

elementaarsed eluvajadused ning lapse tegelikke kulusid tuleb tõendada, kui soovitakse

miinimumist suuremat elatist. Nii on Riigikohus mitmetes lahendites märkinud, et ülalpidamise

ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning

seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse

esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste

rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud

tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15).

(Riigikohtu 26.11.2014 lahend 3-2-1-120-14, p 14).

Arvestades, et hageja soovib elatist miinimummääras ning kostja ei ole esile toonud asjaolusid,

mis annaksid aluse väljamõistetava elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 alusel, ei ole kohtul

siinses menetluses vajadust analüüsida hageja igakuiseid kulusid. Kostja põhjendas elatise

vähendamise soovi üksnes enda ebaregulaarse sissetulekuga. Kostja väidetel on see tingitud

sellest, et ehitustöö on hooajaline (kipsplaadi paigaldamise hooajalisust kostja ei põhjendanud),

ta töötavat objektide kaupa erinevate tööandjate juures tähtajaliste töölepingutega. Kostja väitis,

et ei ole otsinud regulaarset tööd, sest praegune töö talle meeldib.

Kostja kohtuistungil mainimisi avaldas kahtlust, kas xxxxxaastase lapse peale ikka kulub 500

eurot kuus, kuid oma kahtlusi ei põhjendanud, vaid kinnitas valmisolekut minimaalse elatise

summas lapsele ülalpidamist anda sellega, et maksab otse lapse kulusid. Samuti kostja kinnitusel

on ta suuteline minimaalmääras lapsele ülalpidamist andma, kuigi aeg-ajalt, kui tööd ei ole,

vajab ta selleks teiste isikute abi. Kostja tegi kohtuistungil ka kompromissettepaneku, mille

kohaselt ta tasub lapse kõikvõimalikud kulud ise ning maksab lapse emale lisaks 125 eurot kuus.

Hageja ema selle ettepanekuga ei nõustunud. Kuna pooled kokkuleppele ei jõudnud, tuleb elatis

välja mõista kohtuotsusega.

4. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust elatise summat vähendada. Samuti ei ole

põhjendatud kostja soov, et ta saaks osaliselt ülalpidamist anda lapse kulude tasumise või lapsele

asjade ostmise teel. Kostja ei toonud kohtu ette ühtegi mõjuvat põhjendust, miks peaks talle

võimaldatama ülalpidamise andmist muul viisil kui raha maksmise teel.

Elatise maksmise asemel lapsele vajalike asjade ostmine ja/või lapsega seotud kulude (näiteks

lasteaiaarvete) otse tasumine eeldab vanemate omavahelist pidevat suhtlemist, et lapsest lahus

elav vanem saaks teada, mida täpselt ja millal lapsel vaja on. R. R. B. vanemate omavaheline

läbisaamine on konfliktne. Kostja selgituste kohaselt juhul, kui kostjal võimaldataks anda

ülalpidamist lapsele asjade ostmise ja tema kõikvõimalike kulude tasumisega, peaks lapse ema

kostjale teatama, kui lapsele on midagi vaja osta või on vaja midagi tasuda. Samas kostja hoidus

kohtule kinnitamast, et ta tõepoolest ka ostab lapsele kõik asjad ja tasub kõik kulud, mida lapse

Tsiviilasi nr 2-17-19119

4 (5)

ema talle teatab. Kostja jättis kohtu vastavale küsimusele otse vastamata, korrates vaid, et lapse

ema kunagi ei teata talle, mida lapsele vaja on. Kostja suhtumine hageja esindajasse ja

väljaütlemised kohtuistungil jätavad ruumi põhjendatud kahtlusteks, et kostja lapse ema

nõudmistega pigem ei arvesta, vanemad ei ole suutelised lapse ülalpidamise korraldamisel

koostööd tegema. Kostja süüdistas hageja seaduslikku esindajat kooseluaegses moraalitus

käitumises, raha kulutamises, alkoholilembuses ja lapse hooletusse jätmises, kuid ilmselgelt on

kostja väljaütlemised peamiselt kantud negatiivsetest tunnetest poolte lahkumineku ja selle

põhjustanud asjaolude pärast, mitte niivõrd murest lapse heaolu pärast.

Kohus leiab, et lapse huvides on kostjalt elatis välja mõista täies ulatuses rahas maksmise teel.

Muul viisil ülalpidamise andmine saaks toimuda ainult poolte kokkuleppel. Hageja ema ei olnud

kostja pakutud ülalpidamise andmise viisiga nõus. Kohtuotsusega ülalpidamise andmise

võimaldamine asjade ostmise ja kulude tasumise teel on kohtu hinnangul praeguses asjas

välistatud, sest kohtul ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata kriteeriume, mille alusel saaks

hiljem hinnata, kas kostja on ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Selline kohtulahend ei

oleks sundkorras täidetav ega tagaks lapsele vajalikku igapäevast ülalpidamist, vaid tooks kaasa

uusi konflikte ja vaidlusi selle üle, millised lapse vajadused ja kulud mingil ajaperioodil

tegelikult olid, kas lapse ema neist kostjale teatas ja kas kostja on kohustatud kõik nõutud kulud

tasuma ja asjad ostma.

5. Kostja pahameeles kinnitas kohtule, et ei kavatse kohtulahendit elatise väljamõistmise osas

täita, lapse emale ta mingit raha ei maksa, on ennemini valmis vangi minema (kuigi väitis, et

tema vangistuses viibimise ajal tagavad sõbrad tema lapsele vajaliku ülalpidamise).

Kostja teatas kavatsusest esitada lapse ema kohta kaebusi lastekaitsele (tekitada lapse emale

probleeme), samuti kavatseb esitada avalduse lapsega suhtlemise korraldamiseks selliselt, mis

mõjutab tema kohustust elatist maksta. Samas kostja möönis, et lapsega suhtlemise korraldamisel

tuleks arvestada, et ta käib Xxxxxx tööl ja võib olla Eestist ära kuu aega järjest. Kostja

käitumisest kohtuistungil nähtub, et kostja lähtub eelkõige enda huvidest ja oma elukorraldusest,

ta ei saa aru vajadusest ega vanema kohustusest seada kõigesse lapsesse puutuvas esikohale lapse

huvid, mh vajadust tagada lapsele rahulik ja stabiilne elukeskkond. Hageja on alla x-aastane

väikelaps ning tema elukeskkond sõltub suuresti sellest, kui rahulik või probleemide rikas on

temaga koos elava vanema igapäevane elu. Kostjal tuleks sellega arvestada.

6. Hageja esindaja kohtuistungil arvestas kostja poolt ülalpidamise osalist täitmist ning taotles

elatise väljamõistmist alates 01.03.2018, loobudes varem esitatud nõudest mõista elatis välja

alates 01.11.2017. Eeltoodu alusel kohus rahuldab R. R. B. hagi A. B. vastu täpsustatud ulatuses

ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 01.03.2018 kuni hageja täisealiseks

saamiseni. Vastavalt hagiavalduses esitatud taotlusele ja juhindudes PKS § 101 lg-st 2 kohus

mõistab elatise välja muutuva suurusena, sidudes elatise suuruse Vabariigi Valitsuse kehtestatava

alampalga suurusega. Seega alampalga suurenemisel suureneb automaatselt ka igakuise elatise

summa.

7. Vastavalt hagiavalduses taotletule ja TsMS § 445 lg-le 1 kohus määrab kindlaks elatise

maksmise korra ja tähtaja. Põhjendatud on taotlus maksta alaealise lapse ülalpidamiseks elatist

hageja ema pangakontole. PKS § 100 lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.

Seega on põhjendatud ka taotlus maksta elatis iga kuu 1.kuupäevaks. Kostja ei olnud istungil

nõus elatist maksma lapse ema arvelduskontole, kuna kahtlustab, et lapse ema ei kasuta elatist

üksnes lapsele. Kohus on seisukohal, et elatis tuleb siiski kanda lapse ema kontole, kes lapse eest

igapäevaselt hoolitseb ning teab kõige paremini lapse vajadusi. PKS § 100 lg 2 teine lause paneb

lapsega koos elavale vanemale kohustuse kasutada elatist lapse huvides. Kostja paljasõnalised

väited ei anna alust kahtlusteks, et hageja seaduslik esindaja ei kasutaks elatist lapse

ülalpidamiseks.

8. Hageja esindaja kohtuistungil loobus osaliselt hagist - elatise nõudest perioodi 01.11.2017

kuni 28.02.2018 eest, hagist osaline loobumine on TsMS § 429 lg 2 kohaselt protokollitud.

TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel kohus võtab hagist loobumise vastu ning lõpetab tsiviilasjas selles

osas menetluse. Kohus selgitab, et TsMS 432 kohaselt, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja

Tsiviilasi nr 2-17-19119

5 (5)

uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle.

Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad

materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui

seadusest ei tulene teisiti. Seega tagasiulatuva perioodi eest hageja enam kostjalt elatist nõuda ei

saa.

9. Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

Vaidluse poolteks on alaealine laps ja isa, elatise asjas riigilõivu ei nõuta ning pooltel ei olnud

menetluses lepingulisi esindajaid, mistõttu hüvitatavaid kulusid eelduslikult ei ole ka tekkinud.

Seetõttu kohus peab õigeks TsMS § 162 lg 4 alusel jätta menetluskulud iga kulu kandnud

menetlusosalise enda kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus kulude suurust kindlaks

ei määra.

/allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

kohtunik