2-16-1255/60 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

9. märts 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-1255

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu ühisvara jagamiseks ja YY

vastuhagi XX vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

YY vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuste hind

3 500 eurot kummagi kaebuse osas

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad advokaadid Maria Mägi-Rohtmets

ja Erki Siht

Kostja (vastustaja, vastuapellant): YY (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Helmeri Indela

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta YY vastuapellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon- ja

vastuapellatsioonkaebuste põhjal.

3. Harju Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus tühistada ja saata asi maakohtule uuesti

lahendamiseks eelmenetluse staadiumis, välja arvatud osas, milles maakohus jättis

läbi vaatamata kahju hüvitise nõude summas 5 751,60 eurot (resolutsiooni punkt 8).

Tühistamata osas on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud.

4. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

2 (10)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 26. jaanuaril 2016 Harju maakohtule hagi YY (kostja) vastu ühisvara

jagamise nõudes ja soovis vara jagada järgmiselt:

-

hageja ainuomandisse jääb:

o

kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXX), väärtusega 400 000 eurot

(edaspidi „XXX kinnistu“);

o

kinnistu asukohaga YYY (registriosa nr YYYYYYY), väärtusega 35 000 eurot

(edaspidi „YYY kinnistu“);

o

kinnistu asukohaga VVV (registriosa nr VVVVVVV), väärtusega 65 000 eurot

(edaspidi VVV kinnistu“);

o

A OÜ (edaspidi „A“) osa nimiväärtusega 2 500 eurot, mis moodustab 100%

äriühingu osakapitalist, väärtusega 50 eurot;

o

hageja pangakontol olev raha ja väärtpaberid;

-

kostja ainuomandisse jääb:

o

C OÜ (edaspidi „C“) osa nimiväärtusega 2 556 eurot, mis moodustab 100%

äriühingu osakapitalist, väärtusega 1 000 000 eurot;

o

Mittetulundusühing A (edaspidi „MTÜ“) väärtusega 10 000 eurot;

o

S OÜ (edaspidi „S“) osa nimiväärtusega 2 556 eurot, mis moodustab 100%

äriühingu osakapitalist; väärtusega 500 000 eurot;

o

kostja pangakontol olev raha ja väärtpaberid;

-

kokku jääb kostja omandisse vara väärtusega 1 510 000 eurot, kostja maksab hagejale

ühisvara jagamisel enamsaadu eest hüvitise 504 975 eurot.

Hageja esitas ka alternatiivse ettepaneku ühisvara jagamiseks järgmiselt:

-

hageja ainuomandisse jääb kokku vara väärtusega 1 000 050 eurot:

o

50% XXX kinnistu müügist saadud rahast, väärtusega 200 000 eurot;

o

50% YYY kinnistu müügist saadud rahast, väärtusega 17 500 eurot;

o

50% VVV kinnistu müügist saadud rahast, väärtusega 32 500 eurot;

o

S jagada selliselt, et jagunemise teel tekib uus äriühing, millesse kuulub 5

korteriomandit asukohaga SSS Pärnus ja 10% osalus osaühingus PPP, jaguneva

äriühingu 100% osade omanikuks jääb hageja, väärtusega 750 000 eurot;

o

A osa nimiväärtusega 2 500 eurot, mis moodustab 100% äriühingu osakapitalist,

väärtusega 50 eurot;

o

hageja pangakontol olev raha ja väärtpaberid;

-

kostja ainuomandisse jääb kokku vara väärtusega 1 010 000 eurot:

o

50% XXX kinnistu müügist saadud rahast, väärtusega 200 000 eurot;

o

50% YYY kinnistu müügist saadud rahast, väärtusega 17 500 eurot;

o

50% VVV kinnistu müügist saadud rahast, väärtusega 32 500 eurot;

o

C osa nimiväärtusega 2 556 eurot, mis moodustab 100% äriühingu osakapitalist

väärtusega 350 000 eurot;

3 (10)

o

MTÜ väärtusega 10 000 eurot;

o

S jagada selliselt, et jagunemise teel tekib uus äriühing, millesse kuulub 3

korteriomandit asukohaga JJJ; 1 korteriomand asukohaga SSS Pärnus ja 10% osalus

osaühingus PPP, jaguneva äriühingu 100% osade omanikuks jääb kostja,

väärtusega 400 000 eurot;

o

kostja pangakontol olev raha ja väärtpaberid.

Hageja väitel:

-

pooled

abiellusid

14. juulil 2006.

Kostja

asutas

23. septembril 2009

S

ja

6. novembril 2009 C. Kuna äriühingud asutati poolte abielu kestel, siis kuuluvad nende

osad poolte ühisvara hulka;

-

pooled sõlmisid 15. juulil 2011 abieluvaralepingu, mille kohaselt kinnistud Sauel PPP

(registriosa nr PPPPPP, edaspidi „PPP kinnistu“) ja EEE (registriosa nr EEEEEEE,

edaspidi „EEE kinnistu“) on hageja lahusvara. Abieluvaralepingut muudeti

14. oktoobril 2014 (edaspidi ka „muutmise leping“) selliselt, et need kinnistud kuuluvad

poolte ühisvarasse ning kinnistuid hüpoteekidega koormavaid nõudeid täidetakse

vastavalt nende nõuete aluseks olevatele laenulepingutele. Lisaks lepiti kokku, et abielu

lahutamise korral korraldatakse ühiselt PPP ja EEE kinnistute ja ka muu ühisvara müük

maksimaalselt kuue kuu möödumisel lahutuse vormistamisest;

-

hageja oli C juhatuse liige 12. aprillist 2012 kuni 20. oktoobrini 2014. Peale hageja

eemaldamist juhatuse liikme kohalt, võõrandati tema tahte vastaselt C vara järgmiselt:

o

SSS-8, SSS-9 ja SSS-11 korteriomandid Pärnus 15. detsembril 2014;

o

TTT kinnistu Harjumaal Jõelähtme vallas Ruu külas 7. mail 2015;

o

KKK kinnistu Harjumaal Jõelähtme vallas Neeme külas 1. juunil 2015;

o

RRR kinnistu Harjumaal Kuusalu vallas Valkla külas 2. juunil 2015;

o

SSS korteriomandid number 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 Pärnus 14. juulil 2015;

o

KKK kinnistu Harjumaal Kuusalu vallas Valkla külas 29. juulil 2015;

-

C-le kuulunud kinnistute müügist saadud raha ei ole kantud osaühingu arvele, vaid raha

on liikunud teadmata isikute kätte ja äriühing on tehtud sisuliselt varatuks;

-

poolte abielu lahutati 9. märtsil 2015, kuid ühisvara ei jagatud. Hageja esitas

24. augustil 2015 kostjale ettepaneku ühisvara jagamiseks ja avalduse abieluvara-

lepingu muutmise lepingu tühistamiseks. Kostja neile ei vastanud.

2. Kostja esitas 26. veebruaril 2016 vastuhagi ühisvara jagamiseks, milles leidis, et poolte

ühine kinnisvara tuleb müüa kohtutäituri poolt korraldataval avalikul enampakkumisel, vara

müügist saadava tulemi arvelt tuleb täita ühisvaras olevad solidaarkohustused ning järele jääv

raha tuleb poolte vahel jagada, arvestades ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid

XXX, YYY ja VVV kinnistute osas. A osa väärtusega 250 eurot jääb hagejale, C osa väärtusega

2 556 eurot jääb kostjale, MTÜ peaks jääma hagejale ning hageja peab hüvitama kostjale

12 500 eurot; poolte pangakontodel 9. märtsi 2015 seisuga olnud raha jagatakse võrdsetes

osades. Lisaks palus kostja välja mõista hagejalt leppetrahvi ja kahjuhüvitised.

Kostja väitel kuuluvad poolte ühisvara hulka:

-

PPP ja EEE kinnistud koguväärtusega 275 000 eurot ja nendega seotud laenukohustus

127 105,31 eurot (25. veebruari 2016 seisuga);

-

XXX kinnistu väärtusega 373 000 eurot, YYY kinnistu väärtusega 10 000 eurot ja VVV

kinnistu väärtusega 50 000 eurot. XXX kinnistu on osaliselt (39,78% ulatuses)

omandatud kostja lahusvara arvel ja nii YYY kui ka VVV kinnistud on soetatud 36%

ulatuses kostja lahusvara arvelt;

-

A osa väärtusega 190 eurot ja C osa väärtus on nimiväärtus 2 556 eurot;

4 (10)

-

perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud laenukohustus 32 000 eurot, mille kostja isa

andis 21. veebruaril 2014 hagejale ja kostjale perekonna vajaduste rahuldamiseks

tähtajatu laenuna, mida ei ole tagastatud;

-

poolte raha poolte pangakontodel 9. märtsi 2015 seisuga;

-

kostja leppetrahvi tasumise nõue hageja vastu 3 930 euro ulatuses, mis tuleb

tasaarvestada hageja kasuks väljamõistetava rahasummaga;

-

kostja hüvitisnõue 1 200,62 eurot. Alates 12. märtsist 2015 kuni 22. veebruarini 2016

tasus kostja AS-le Swedbank (edaspidi „pank“) laenulepingu nr 07-040472-EL

(edaspidi „laenuleping“) alusel lahusvara arvel kokku 2 401,23 eurot, millest pool

(1 200,62 eurot) tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas mõlema poole hagid osaliselt 29. detsembri 2017 otsusega

(vaidlustatud otsus).

Maakohus luges poolte ühisvaraks PPP, EEE, XXX, YYY ja VVV kinnistud, A osa, poolte

pangakontodel 9. märtsil 2015 olnud raha 4 744,79 eurot ja laenulepingust tuleneva laenu

tagastamise solidaarkohustuse 122 713,28 eurot (8. veebruari 2017 seisuga), millele lisanduvad

igapäevaselt panga poolt arvestatavad viivised (resolutsiooni p 2).

Maakohus jagas poolte ühisvara järgmiselt (resolutsiooni p 3):

-

lõpetas poolte ühisomandi PPP, EEE, XXX, YYY ja VVV kinnistutele nende

müümisega kohtutäituri poolt täitemenetluse seadustiku kohaselt korraldataval avalikul

enampakkumisel;

-

jagas kinnistute enampakkumisel müügist laekuv raha poolte vahel järgmiselt:

o

PPP ja 3A kinnistute müügist laekuva raha arvel tuleb täita poolte rahalised

solidaarkohustused panga ees ning järele jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes

osades;

o

XXX kinnistu müügist laekuva raha jagamisel kalduda kostja kasuks kõrvale poolte

ühisvara osade võrdsusest, jagades kinnisasja müügist laekuva raha 69,89%

ulatuses kostjale ning 30,11% ulatuses hagejale,

o

YYY ja VVV kinnistute müügist laekuva raha jagamisel kalduda kostja kasuks

kõrvale poolte ühisvara osade võrdsusest, jagades kinnisasjade müügist laekuva

raha 68% ulatuses kostjale ning 32% ulatuses hagejale;

-

lõpetas poolte ühisomand A osale, jättes selle hagejale;

-

lõpetas poolte ühisomandi poolte pangakontodel 9. märtsi 2015 seisuga olnud raha osas

(4 744,79 eurot), jagades raha võrdselt, s.o kummalegi 2 372,39 eurot.

Ühtlasi otsustas maakohus, et:

-

PPP ja 3A kinnistute müügist saadava raha arvel tuleb täita laenulepingust tulenevad

solidaarkohustused 122 713,28 eurot (8. veebruari 2017 seisuga), millele lisanduvad

igapäevaselt arvestatavad viivised (resolutsiooni p 4);

-

kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis 1 242,96 eurot (resolutsiooni p 5);

-

kohustus, mis tuleneb kostja isalt võetud laenust (32 000 eurot), jätta kostja kanda

(resolutsiooni p 6);

-

jätta rahuldamata leppetrahvi nõue (resolutsiooni p 7);

-

jätta läbi vaatamata kahju hüvitise nõue 5 751,60 euro saamiseks (resolutsiooni p 8).

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1alusel

poolte endi kanda.

5 (10)

4. Kokkuvõtvalt on kohtuotsuse põhjendused järgmised:

-

hageja esitas kahju hüvitamise nõude perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 3 alusel

hilinenult peale eelmenetluse lõppu ja seetõttu kohus ei analüüsi kostja süülist tegevust

C vara väärtuse vähendamises ja sellega seoses kahju hüvitamist;

-

XXX, YYY ja VVV kinnistute jagamisel tuleb kõrvale kalduda ühisvara jagamise

võrdsusest. XXX kinnistu on soetatud 39,78% ulatuses kostja lahusvara arvel ning YYY

ja VVV kinnistud 36% ulatuses kostja lahusvara arvel;

-

hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega neid tõendanud, millest saaks

järeldada, et 14. oktoobri 2014 muutmise leping on heade kommetega vastuolu tõttu

tühine või sõlmitud pettuse mõjul. PPP ja 3A kinnistud on seega poolte ühisvara;

-

ühisvarast tuleb välja jätta C, MTÜ ja S. C on äriregistrist kustutatud ning seetõttu

puudub võimalus osa jagamiseks. MTÜ on isikute vabatahtlik ühendus, mida pole

võimalik jagada. Si osa ei kuulu poolte ühisvarasse, vaid MM-le;

-

A osa kuulub ühisvarasse. Osa väärtuseks tuleb lugeda null eurot, sest äriühing on

asutatud sissemakset tegemata ja äriühingul majandustegevus puudub.

-

poolte pangakontodel oli 9. märtsi 2015 seisuga raha 4 744,79 eurot. Väärtpabereid

hagejale ega kostjale ei kuulu;

-

laenulepingus järgne laen on võetud abielu ajal eesmärgiga ühise eluaseme soetamiseks

ning tegemist on abikaasade solidaarkohustusega. Seisuga 8. veebruar 2017 on

laenujääk 122 713,28 eurot;

-

kostja isalt võetud laen 32 000 eurot jääb kostja kanda. Abikaasa isiklikes huvides

tehtud tehingute eest tuleb abikaasal endal ise vastutada, kuna on põhjendamatu

koormata ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendada põhjendamatult teise abikaasa osa

ühisvara jagamisel, kui abikaasa on võtnud abielu kestel enda isiklike huvide

rahuldamiseks kohustusi;

-

kokkulepe, mis kohustab abikaasat maksma teisele abikaasale hüvitisena leppetrahvi

ühisvara jagamise nõudes, on tühine. Selline kokkulepe kitsendaks oluliselt ühisvara

jagamise õigust ja oleks kehtiva õiguse järgi vastuolus heade kommetega

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Seega on 14. oktoobril 2014

sõlmitud abieluvaralepingu muutmise lepingu p 4.3.1 tühine ja leppetrahvi tasumise

nõue (3 930 eurot ja lisanduv lepptrahv) alusetu;

-

laenulepingust tulenevad kohustused on poolte ühisvara. Hageja ei ole pärast abielu

lahutamist laenulepingust tulenevaid makseid tasunud, kostja tasus oma lahusvara arvelt

makseid kokku 2 485,92 eurot. Seega kuulub hagejalt PKS § 34 lg 2 alusel kostja

kasuks väljamõistmisele hüvitis 1 242,96 eurot;

-

kostja kahju hüvitise nõue hageja vastu 5 751,60 euro ulatuses kohtutäituri tasude näol

ei ole põhjendatud. Kohus menetleb käesolevas asjas perekonnavaidlusest tulenevat

endiste abikaasade ühisvara jagamise nõuet ja jagab lõpplahendis poolte vahel need

menetluskulud, mida pooled on kandnud praeguses asjas. Kohtutäituri tasu ja kulude

hüvitamise korda reguleerivad kohtutäituri seadus ja täitemenetluse seadustik ning

selleks on eraldi menetlus.

HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS

5. Hageja esitas 1. veebruaril 2018 apellatsioonkaebuse. Ta palub maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ning uue otsusega jätta vastuhagi rahuldamata ja rahuldada hagi. Hageja märkis, et ta

ei vaidlusta otsuse resolutsiooni punkte 5-8. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

6 (10)

-

PPP ja EEE kinnistud kuuluvad hageja lahusvarasse. Maakohus kohaldas vääralt

materiaalõigust, lugedes 14. oktoobri 2014 lepingu kehtivaks. Leping on tühine TsÜS

§ 86 lg 1 alusel või alternatiivselt tühistatud;

-

Põhjendamatu on XXX, YYY ja VVV kinnistute jagamisel kalduda kõrvale ühisvara

jagamise võrdsuse põhimõttest;

-

maakohus jättis alusetult hindamata kostja süülise tegevuse C ühisosa väärtusetuks

muutumisel ja sellest tuleneva kahju hüvitamise nõude suuruse;

-

käsitlemata jäi hageja nõude PKS § 34 lg 3 alusel ja kostjalt ühisvarasse välja mõistmata

hüvitise ühisvara väärtuse vähendamise eest. Samuti jättis maakohus kostjalt hageja

kasuks enamsaadud ühisvara väärtuse ning ühisvara väärtuse vähendamise eest välja

mõistmata hüvitise;

-

maakohus jättis hageja esitatud tõendid hindamata ega kogunud tõendeid omal

algatusel;

-

S osa tuleks lugeda ühisvarasse, sest MM on üksnes osa hoidja.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse esitada seisukohad küsimuses, kas ja millised

menetlusnormide rikkumised maakohtus võivad anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks

TsMS § 646 alusel, samuti kas sel juhul peaks ringkonnakohus tühistama otsuse TsMS § 656

lg 4 alusel tervikuna.

Hageja seisukoht on, et vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamine ei ole vajalik, kuna otsuse

resolutsiooni p-d 5-8 seonduvad ennekõike materiaalõiguse kohaldamisega ega ole enamikus

osas otseselt seotud ühisvara jagamisega. Samas märgib hageja, et jätab TsMS § 656 lg 4

kohaldamise ringkonnakohtu otsustada.

Kostja leiab, et maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud, mis tooks kaasa vaidlustatud otsuse

tühistamise. Maakohus on igati põhjendatult poolte ühisvara jaganud. Kui mingi osa ühisvarast

on jäänud jagamata, saab seda alati hiljem jagada. Seega ei peaks ringkonnakohus

kergekäeliselt kaaluma vaidlustatud otsuse tühistamist ja asja maakohtusse tagasi saatmist.

Otsuse tühistamine lükkaks ühisvara jagamise määramatusse aega tulevikus, mis ei ole

kummagi poole parimates huvides.

7. Kostja esitas 6. märtsil 2018 vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse

resolutsiooni p-de 2 ja 4–7 osas. Kostja palub selles osas teha uue otsuse, millega:

-

otsustada, et poolte ühisvaras on kostja isa ees olev laenukohustus 32 000 eurot;

-

määrata, et ühisvaras olevate kinnisasjade ühisomandi lõpetamisel antud kinnisasjade

müügist saadava raha arvel täidetakse ka kostja isa ees olev laenukohustus 32 000 eurot;

-

mõista hagejalt kostja kasuks välja 1 242,96 eurot;

-

mõista hagejalt kostja kasuks välja 26. veebruari 2016 seisuga sissenõutavaks

muutunud leppetrahv 3 930 eurot;

-

mõista hagejalt alates 27. veebruarist 2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni kostja kasuks

välja leppetrahv 196,50 eurot päevas kindla summana arvestatuna;

-

mõista hagejalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni PPP ja EEE kinnistute ning XXX

kinnistu müümiseni kostja kasuks välja leppetrahv 196,50 eurot päevas.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus mõistis otsuse resolutsioonis (p 5) vääralt kostjalt hageja kasuks välja

1 242,96 eurot, kuigi otsuse põhjendavas osas on mõistnud õigesti hagejalt kostja

7 (10)

kasuks välja 1 242,96 eurot. Seega on otsuse sisu ja resolutsioon ebaselge ning

vastuoluline;

-

maakohus leidis tõendeid ebaõigesti ning ühekülgselt hinnates ja PKS § 18 lg 1

ebaõigesti kohaldades, et kostja isalt perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud laen

(32 000 eurot) ei ole ühisvaras olev solidaarkohustus, vaatamata asjaolule, et hageja

tunnistas kohtumenetluses, et tegemist on ühisvaras oleva rahalise kohustusega;

-

maakohus jättis ebaõigesti hagejalt kostja kasuks leppetrahvi ja lisanduva leppetrahvi

välja mõistmata. Vaidlustatud otsuse põhjendused on leppetrahvi välja mõistmata

jätmise osas vastuolulised, kuna ühest küljest kohus tuvastab, et hageja on lepingut

rikkunud (mis tähendab, et kostjal on õigus leppetrahvidele), samas tuvastas kohus

leppetrahvi sätestava lepingupunkti tühisuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta, see on tähtaegne ja tasutud on

riigilõiv.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb valdavas osas tühistada TsMS § 646 alusel

koosmõjus § 656 lg 1 p-dega 1 ja 5 ning lg 2 teise lausega. Ringkonnakohus saadab tühistatud

osas asja maakohtule uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis. Muutmata jääb maakohtu

otsus osas, milles kostja nõue kahju hüvitamiseks summas 5 751,60 eurot jäi läbi vaatamata,

sest seda ei ole kumbki pool vaidlustanud.

10. Maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust ega selgitanud välja hageja nõudeid, sellega

rikkus ta TsMS § 392 lg 1 p 1, 3 ja 4. Samuti rikkus maakohus TsMS § 348 lg-st 1 ja §-st 351

tulenevat selgitamiskohustust. Need on olulised rikkumised TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5

tähenduses.

10.1. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et kostja tegevuse tulemusel vähenes C

osa väärtus. Ka 28. veebruari 2017 korraldaval istungil märkis hageja esindaja, et kostja on

ühisvara väärtust vähendanud. Maakohus jättis sellekohased väited ja ka võimaliku nõude

menetlemata formaalse põhjendusega, et hageja ei esitanud vastavat nõuet tähtaegselt. Samas

ei sisalda maakohtu otsuse p-s 16 viidatud 16. augusti 2017 e-kiri, ega sellele eelneval päeval

pooltele saadetud kiri ühtegi selgitust hagejale, et tema nõuded vajaks täiendamist või

täpsustamist. Pigem jääb kohtu kirjast mulje, et kohus määras tähtajad seoses vaidlusaluseid

kinnisasju käsitlevate väidete ja asjaoludega, mitte aga ei lõpetanud eelmenetlust. Samas ei

oleks ka eelmenetlust saanud lõpetada, sest hageja nõuded olid lõplikult välja selgitamata.

Eelnevas viidatud korraldaval istungil sedastas kohus üksnes, et tõenäoliselt majandusanalüüsi

tegema ei hakka, aga sellest ei pidanud hageja aru saama, et tema nõuet üldse ei menetleta. Kui

kohus leidis, et hageja nõue ei ole esitatud korrektselt, siis tulnuks anda TsMS § 340¹ lg 1 järgi

hagejale tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks ja selle tähtaja möödumisel kujundada selge

seisukoht nõude menetlemise võimalikkuse kohta.

10.2. Maakohus eksitas hagejat ekspertiisi määramisel. Hageja esitas 7. aprillil 2017 taotluse

määrata finantsekspertiis C osa väärtuse ja väärtuse võimaliku vähenemise kindlakstegemiseks,

seoses kostja tegevusega pärast oktoobrit 2014. Kohus saatis pooltele 4. mail 2017 e-kirja,

milles kohustas hagejat tasuma kohtu arvele ekspertiisitasu 2 500 eurot. Maakohus ei

selgitanud, et ta ei kavatse esitada eksperdile mõlemat hageja küsimust. Lisaks rikkus maakohus

TsMS § 148 lg 5, sest nii suures summas ettemakse nõudmise määrus on vaidlustatav. Hageja

tasus nõutud summa ja maakohus määras eksperdi 16. mai 2017 määrusega, mille resolutsiooni

p 1 kohaselt rahuldas hageja taotluse. Tegelikult esitas kohus aga eksperdile resolutsiooni p-s 3

ainult küsimuse osa väärtuse kohta ekspertiisi tegemise aja seisuga. Määrus ei sisalda

põhjendusi, miks ei määratud ekspertiisi osa väärtuse vähenemise osas.

8 (10)

10.3. Ühisvara jagamise hagi on olemuselt kujundushagi (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 15 teine lõik). Sellise hagiga on hõlmatud ka PKS § 34 lg 3

alusel ühisvara hulka arvatava hüvitise jagamise nõue. Kui hageja on vastava nõude aluseks

olevad asjaolud esile toonud ja avaldanud, et ta soovib vastava hüvitise määramist, ühisvara

hulka arvamist ja ka jagamist, siis ei ole kohtul üldjuhul alust jätta nõuet menetlemata pelgalt

põhjusel, et eraldi nõudepunkti hüvitise jagamiseks ei ole.

10.4. Eelmenetluses jäi välja selgitamata ka poolte tahe ja seisukohad seoses hageja nõudega

jagada väidetavalt ühisvarasse kuuluv MTÜ. Kuigi MTÜ ei saa mittetulundusühinguna tõesti

kuuluda ühisvarasse ja sellel ei ole ka osale või aktsiale vastavat omandiseost liikmetega, siis

ei tähenda see, et mittetulundusühingu liikme varalised õigused ja kohustused ei saaks olla

ühisvara jagamise nõude ese. Seda peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pooltega arutama

ja võimaldama hagejal nõuet soovi korral täpsustada.

10.5. Nõuete osaliselt välja selgitamata jätmise tagajärg käesoleval juhul on mh see, et

maakohus ei tuvastanud ilmselt kõiki varaesemeid, mille jagamist pooled ühisvarana taotlevad.

Sel viisil tehtud lahend ei järgi enam ühisvara jagamise eesmärki. Eelkõige juhul, kui hageja

kõnealuseid nõudeid saab menetleda ja need osutuvad osaliselt edukaks, siis võib olla

põhjendatud enne pooltel olnud raha ja kinnistute müügist saadava raha jagamist võtta arvesse

PKS § 34 lg 3 alusel ühisvarasse arvatavat summat, samuti tuleb hüvitise määramisel hinnata

MTÜ-ga seonduvate õiguste ja kohustuste väärtust, kui hageja nõuet vastavalt täpsustab.

11. Maakohtu otsuse resolutsioon on puudustega, mis on TsMS § 442 lg 5 rikkumine ja oluline

TsMS § 656 lg 2 teise lause tähenduses.

11.1. Resolutsiooni p 3.4 kohaselt jättis maakohus poolte pangakontodel 9. märtsi 2015 seisuga

olnud rahast 4 744,79 eurot kummalegi poolele 2 372,39 eurot. Sel viisil tehtud otsustus ei ole

selge ega täidetav, sest eeldatavasti ei ole sama raha kontodel enam alles ja mõlemal poolel

võib olla põhjendamatult keerukas asuda otsustest justkui nähtuvat nõudeõigust realiseerima.

Pigem tuleks ühisvara jagamisel eelistada kummagi poole pangakontol olnud raha jätmist talle

ja sellega arvestamist hüvitise väljamõistmisel. Lisaks jääb maakohtu otsustatud viisil

0,01 eurot ühisvarast tegelikult jagamata, st sellele ei oleks õigust kummalgi poolel.

11.2. Resolutsiooni p 4 ning sellega seonduvad p-d 2.8 ja 3.2.1 sisaldavad ebamäärast viidet

panga arvestatavale viivisele. Kuna kinnisasjade enampakkumise müümise tulemist peab

p 3.2.1 järgi raha arvama maha kohtutäitur, siis peab ta otsuse sõnastuse järgi juhinduma

menetlusvälise isiku esitatud arvestusest viivise kohta. Kui pank esitab ebaõige viivise

arvestuse, siis on pooltel raske kui mitte võimatu takistada põhjendamatu viivise tasumist.

11.3. Resolutsiooni p-ga 5 mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 1 242,96 eurot.

Otsuse põhjendava osa p 100 teises lauses märgib kohus, et see summa tuleb välja mõista

hagejalt hageja kasuks. Sama punkti esimese lause ja otsuse p 13 alapunkti 10 järgi on

maakohus tegelikult asunud lahendama kostja nõuet 1 200,62 euro saamiseks, aga selle

tulemusel teinud otsuse kostjalt hageja kasuks raha väljamõistmise kohta. Sellele rikkumisele

tugineb kostja põhjendatult ka vastuapellatsioonkaebuses.

11.4. Resolutsiooni p-dest 7 ja 8 ei selgu, kumma poole nõuded on kohus jätnud rahuldamata

või läbi vaatamata. Siiski ei mõjuta see p 8 osas otsuse jõustamist, sest seda ei ole vaidlustatud.

12. Maakohtu põhjendused on osaliselt vastuolulised. Eelkõige ei ole otsusest võimalik aru

saada, kas ja millistel alustel maakohus otsustas, et abieluvara lepingu muutmise

14. oktoobri 2014 leping on kehtiv.

12.1. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse

seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (Riigikohtu

17. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-17, p 9, ja selles viidatud 25. veebruari 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 4. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14, p 18).

9 (10)

12.2. Vaidlustatud otsuse p-s 37 sedastas maakohus õigesti, et esmalt tuleb kontrollida

kõnealuse lepingu tühisuse väidet, seejärel tühistamise väidet. Siiski asus maakohus kohe

järgmises p-s 38 ebaloogiliselt tegelema tühistamise formaalsete eelduste kontrollimisega.

12.3. Otsuse p-s 42 tuvastab maakohus, et muutmise lepingu eel pooled läbirääkimisi ei

pidanud, ja sedastab, et pooltel oli kohustus teineteist olulistest asjaoludest teavitada. Mingit

järeldust sellest asjaolust ega sedastusest maakohus ei tee. Seevastu analüüsib maakohus

järgnevas peamiselt üksnes seda, et hageja on hilisemates e-kirjades viidanud muutmise

lepingule ja sellest lähtunud.

12.4. Maakohus võtab otsuse p-s 46 põhjendatult aluseks Riigikohtu seisukoha, et tehing on

vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Siiski ei anna

maakohus seisukohas märgitud asjaolude (eksimine ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese

õiglustunde ja väärtushinnangute või õiguse mõne üldpõhimõtte vastu) käesoleval juhul

esinemisele üldse mingit sisulist hinnangut. Piisav ei ole sedastamine, et hageja ei tõendanud

tehingu vastuolu heade kommetega. Nagu maakohus ka ise õigesti viitas, siis avaldub

kõnealune vastuolu teatavates asjaoludes, mis kohtul tuleb poolte väidete põhjal tuvastada ning

seejärel hinnata, kas need vastavad tehingu heade kommete vastasuse konkreetsele alusele.

Seda ei ole maakohus teinud.

12.5. Ringkonnakohus ei jaga maakohtu otsuse p-s 48 väljendatud arusaama, et tehingu tühisus

heade kommete vastasuse alusel või tühistamine pettuse alusel on igal juhul välistatud üksnes

tehingu notariaalse tõestamise tõttu. Seda seisukohta ei ole maakohus ka põhjendanud. Samuti

ei ole loogiliselt jälgitav p 54 käsitlus, et pettusele ei või tugineda pool, kes lepingu sõlmis

teadlikult, ja p 55 seisukoht, et pettuse väitele ei saa tugineda hiljem abielu lahutamist nõudnud

abikaasa. Tervikuna jääb vaidlustatud otsusest hoomamatuks, millisel alusel maakohus lõpuks

eitas hageja tühistamisavalduse toimet: kas see on hilinenud (nii nt maakohtu otsuse p 59) või

toimetu vahepealse heakskiidu tõttu (p 56) või tegelikult pettust ei esinenud (nt p 60).

12.6. Kui maakohus otsuse p-s 60 kokkuvõtvalt sedastab, et muutmise leping on kehtiv, siis

asub ta p-s 72 seisukohale, et sama lepingu p 4.3.1 on siiski tühine TsÜS § 86 alusel. Kuna

viidatud paragrahv koosneb paljudest normidest, siis ei ole arusaadav, millist neist pidas

maakohus tühisuse aluseks. Siiski saab otsuse p-dest 41, 48 ja 60 nende koosmõjus järeldada

otsustust, et muutmise leping ei ole tühine mh vastuolu tõttu heade kommete ega avaliku

korraga. Samas alustab kohus p-s 69 uuesti sarnast analüüsi leppetrahvi kokkuleppe osas ja

jõuab järeldusele, et selles osas on muutmise leping tühine. Sel viisil on vaidlustatud otsuse

põhjendused olulises osas vastuolulised.

12.7. Põhjendatud on hageja kaebuse väide, et maakohus ei ole järjekindel ka muutmise lepingu

p 4.2 osas. Kui see sisaldab kehtivat kokkulepet, siis tulnuks ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade

müügist saadav raha jagada poolte vahel võrdselt. Vaidlustatud otsuse p-st 85 võib aru saada,

et maakohus pidas seda kokkulepet kehtivaks, aga jättis selle siiski rakendamata. Kui maakohus

asja uuel läbivaatamisel leiab, et viidatud kokkulepet ei saa rakendada ühisvarasse kuuluvate

kinnisasjade müügist saadava tulemi jagamisel, siis tuleb õiguslikult korrektselt analüüsida ka

poolte võrdsusest kõrvalekaldumist. Vaidlustatud otsuses on maakohus põhjendamatult

kohaldanud enne 1. juuli 2010 kehtinud PKS norme varaesemetele, mis omandati pärast seda

kuupäeva.

13. Mõlemad pooled tuginevad kaebustes sellele, et nende esitatud väited ja tõendid on osaliselt

jäänud hindamata. Sellega tuleb nõustuda. Maakohus käsitles poolte väiteid ja hindas asjas

kogutud tõendeid üksnes valikuliselt.

13.1. TsMS § 438 lg 1 esimene lause sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab,

mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 näeb mh ette, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu

10 (10)

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab sama sätte järgi otsuses põhjendama, miks

ta ei nõustu poole faktiliste väidetega, samuti tuleb kõiki tõendeid analüüsida või siis tõendi

arvestamata jätmist põhjendada. Neile nõuetele maakohtu otsus ei vasta.

13.2. Sisuliselt on õige hageja kaebuse käsitlus, et hagilises abieluasjas peab kohus olema

piisavalt aktiivne tõendite kogumisel (TsMS § 230 lg 3, Riigikohtu 27. septembri 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-9288, p 25 kuues lõik). Seetõttu ei ole asjakohased otsuses sisalduvad

etteheited pooltele, et mõni asjaolu on tõendamata, kui kohus ei ole varasemalt teinud poolele

vähemalt ettepanekut selle asjaolu kohta täiendavaid tõendeid esitada.

13.3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et S osa ühisvarasse kuuluvuse vaidluse saab

käesoleval juhul lahendada pelgalt äriregistri andmetele ja MM kirjalikule vastusele tuginedes.

Äriregistri andmed on informatiivsed ja neist ei tulene õiguslikke tagajärgi. Menetlusvälise

isiku kirjalikul ütlusel ei ole märkimisväärset tõendusjõudu. Selles osas ei ole maakohtu otsus

piisavalt põhjendatud.

14. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja

ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks,

kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.

Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel

hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. See on aga võimalik üksnes juhul, kui poolte

nõuded on selged. Üldjuhul ei peaks nõuete ulatus ja sisu selguma apellatsioonimenetluses.

Eelkõige

juhtudel,

kus

maakohus

on

olulisel

määral

rikkunud

eelmenetluses

selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on

põhjendatud asja saatmine maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu

20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24 teine lõik, ja selles viidatud

16. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). Käesoleval juhul on maakohtu

rikkumised sedavõrd ulatuslikud, et põhjendatud on asja uuesti arutamiseks saatmine

maakohtule eelmenetluse staadiumis.

15. Ringkonnakohus on TsMS § 646 alusel otsuse tühistamisel seotud kaebuse piiridega (Riigi-

kohtu 24. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). Poolte kaebustega on sisuliselt

vaidlustatud maakohtu otsus tervikuna, v.a resolutsiooni p 8, millega kostja nõue kahju

hüvitamiseks jäi läbi vaatamata. Pidades silmas ühisvara jagamise menetluse eripära, on otsuse

ülejäänud osas tervikuna tühistamine ja ühisvara jagamise vaidluse kogu ulatuses maakohtus

uuesti lahendamine kooskõlas TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkidega. Vaidlustamata p 8 osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi edasi kaebamata jõustunud.

16. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm